HUMANITAAR- JA LOODUSTEADUSLIKUD KOGUD (2004–2008)
Riiklik programm valdkonna arengukava eesmärkidega aastateks 2004–2008

1. Probleemi analüüs

1.1. Olemus, tähtsus ja olukord

Eesti ülikoolides, uurimisasutustes ja muuseumides säilitatakse rikkalikke ja väga kõrge teadusliku ning kultuuriväärtusega humanitaar- ja loodusteaduslikke kollektsioone, mis oma valdavas osas on unikaalsed. Esimesed dokumenteerivad Eesti kultuuripärandit vastavate allikmaterjalide kaudu ning teised erilaadsete säilikutena Eesti ja muude alade looduse mitmekesisust ja arengut. Mõlemad on nii tõendmaterjalideks kui aluseks kogutu edasisel uurimisel uusimate meetoditega. Olulisel osal kogudest on ka globaalne väärtus, eriti Euraasia väheuuritud aladelt kogutud materjalil, taksonoomilistel tüüpidel (uute liikide püstitamiseks kasutatud eksemplaridel), arheoloogilisel ja käsikirjalisel pärandil, mille säilitamist reguleerivad rahvusvahelised reeglid. Kõnealuseid kollektsioone on kasutatud ja need on edasi püsivalt kasutusel väga paljude teadusuuringute koostamisel ning leiavad rakendamist igapäevases kultuurhariduslikus ja looduskaitselises töös.

Humanitaar- ja loodusteaduslikud kogud on osa meie rahvuslikust rikkusest ja kultuuripärandist. Vastavalt «UNESCO kultuuripärandi kaitse konventsioonide ratifitseerimise seadusega» (RT II 1995, 10, 53) ratifitseeritud «Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioonile», mis võeti vastu Pariisis 16. novembril 1972. a ja UNESCO Maailma Mälu programmi ülesannetele 1998. aastast lasub igal riigil kohustus välja selgitada, kaitsta, säilitada, uurida ja tulevastele põlvedele üle anda tema territooriumil asuv kultuuri- ja looduspärand kui osa maailma mälust. Eesti Vabariigis on seadusandlikult tagatud museaalide, kultuurimälestiste ja arhivaalide kaitse (vt punkti 1.2). Riikliku kultuuriväärtuste säilitamise strateegia (mis peaks hõlmama kõiki kultuuriväärtuslikke kollektsioone, sõltumata nende ametkondlikust kuuluvusest) puudumise tõttu on teadus- ja arendusasutustes säilitatavad teaduslikud kogud seadusandliku kaitse ja järjepideva finantseerimiseta ning nende kollektsioonide areng on sõltunud vaid konkreetse asutuse võimalustest. Samal ajal on teaduskogude kasutamise intensiivsus viimastel aastatel järsult kasvanud. Humanitaarteaduslike kogude puhul tuleneb see kasv informatsiooniajastuga kaasnenud identiteedi ja mälu probleemide olulisusest ühiskonnas. Kõrgendatud tähelepanu loodusteaduslikele kollektsioonidele tuleneb uutest võimalustest molekulaarbioloogiliste meetodite rakendamisel varem kogutu kasutamisel ja maailmas valitsevast suundumusest bioloogilise mitmekesisuse kaitsele ja säästva arengu edendamisele, mis samuti on leidnud väljenduse Eesti seadusandluses (vt punkti 1.2). Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegia «Teadmistepõhine Eesti» eesmärkide hulka kuulub teadmiste baasi uuendamine ja haridustaseme tõus ning elukvaliteedi ja sotsiaalse heaolu paranemine. Selle tulemuse saavutamisel on oluline roll rahvusliku identiteedi säilimist tagavatel rahvuskultuuri, looduse ja sotsiaalsfääriga seotud uuringutel, mis vajavad võimalikult täiuslikke, hästi hooldatud ja uurimiseks avatud humanitaar- ja loodusteaduslikke kollektsioone.

Teadusasutustes ja muuseumides säilitatavad kollektsioonid on väga erinevad nende tüübi, suuruse, kujunemisloo ja spetsiifika poolest. Humanitaarteaduslikud kollektsioonid (rahvaluule, rahvusteaviku, murrete, vanema kirjakeele, kultuuriloo, numismaatika, arheoloogia, osteoloogia jt) kannavad rahva vaimu- ja mõttemaailma diskursuslikke arenguid ning koos loodusteaduslike kogudega (botaanilised, zooloogilised, mükoloogilised, mikrobioloogilised, arstiteaduslikud, geoloogilised jt) iseloomustavad ühiskonda ja loodust selle arenguastmetes. Kollektsiooni iseloomust ja selle teaduslik-kultuurilisest väärtusest sõltuvalt on nõuded nende hoidmise tingimuste suhtes erineva ranguse ning spetsiifilisusega. Andmed olulisemate kollektsioonide kohta on esitatud programmi lisas 3.

Aastakümnete jooksul kogutud humanitaar- ja loodusteaduslikud kollektsioonid on ulatusliku teadus- ja arendustöö aluseks. Nende põhjal on valminud fundamentaalseid uurimusi taime- ja loomariigi evolutsiooni, Eesti ja naaberalade vanema ajaloo, rahvapärimuse ning kirjaliku kultuuriloo kohta. Kollektsioonidele tuginedes on valminud eesti- ja välismaised monograafiad, mis väärtustavad Eesti kui Euroopa kultuurriigi arengulugu. Kuigi viimastel aastatel on kollektsioonide säilitamise ja kasutamise parendamiseks mõndagi tehtud, sealhulgas Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt infrastruktuuri rahastamise, 2003. aastal lõppeva riikliku programmi «Eesti keel ja rahvuskultuur», Eesti Teadusfondi ja Sorose Fondi toetusel, on tervikuna olukord ebarahuldav. Vajalikud on täiendavad meetmed tagamaks väärtuslike kogude säilimine, kasutamine teadusuuringuis ja areng. Äärmiselt terav on mahajäämus kogudel tuginevate või neid sisuliselt inventariseerivate elektroonsete andmebaaside koostamisel, mis võimaldaks nende efektiivset kasutamist teadustöös ja seostamist rahvusvahelisse uuringute süsteemi.

Vaatamata kogude suurtele erinevustele on siiski võimalik määrata programmi prioriteete. Aluseks on siin kollektsioonide teaduslik-kultuuriline ja majanduslik väärtus, vajalikkus Eesti kultuuripärandi ja looduse mitmekesisuse säilitamisel ja uurimisel ning kogude hoiutingimuste vastavus nõuetele. Seejuures peetakse eriti silmas, et kollektsioone on vaja teaduslikus uurimistöös (mida finantseeritakse teistest allikatest), samuti õppetöös, eeskätt kraadiõppes. Aktiivselt kasutuses oleva kollektsiooni väärtus tõuseb kasutamise käigus, aidates kaasa kogude olukorra parandamisele. Samas suunas mõjub osalemine rahvusvahelistes koostööprojektides.

1.2. Peamised programmi aluseks olevad õigusaktid
– «Muinsuskaitseseadus» (RT I 2002, 27, 153; 47, 297; 53, 336; 63, 387);
– «Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ratifitseerimise seadus» (RT II 1994, 13, 41);
– «Säästva arengu seadus» (RT I 1995, 31, 384; 1997, 48, 772; 1999, 29, 398; 2000, 54, 348);
– «Relvakonflikti korral kultuuriväärtuste kaitse 1954. aasta Haagi konventsiooniga ühinemise seadus» (RT II 1995, 7, 32);
– «UNESCO kultuuripärandi kaitse konventsioonide ratifitseerimise seadusega» ratifitseeritud «Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon»;
– «Muuseumiseadus» (RT I 1996, 83, 1487; 1997, 93, 1559; 2000, 47, 286; 2001, 88, 531; 2002, 27, 153; 53, 336; 2003, 21, 126);
– «Euroopa kultuurikonventsioon» (RT II 1996, 11/12, 35);
– Riigikogu 12. märtsi 1997. a otsus «Eesti keskkonnastrateegia heakskiitmine» (RT I 1997, 26, 390);
– «Teadus- ja arendustegevuse korraldamise seadus» (RT I 1997, 30, 471; 2001, 43, 237; 2002, 61, 375; 90, 521; 105, 611);
– «Arhiiviseadus» (RT I 1998, 36/37, 552; 1999, 16, 271; 2000, 92, 597; 2001, 88, 531; 93, 565; 2002, 53, 336; 61, 375; 63, 387; 82, 480);
– Rahandusministri 29. jaanuari 1998. a määrus nr 7 «Riigieelarvest finantseeritavate riiklike programmide koostamise korra kinnitamine» (RTL 1998, 58/59, 258; 2000, 29, 354);
– Riigikogu 6. detsembri 2001. a otsus «Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegia 2002–2006 «Teadmistepõhine Eesti» heakskiitmine» (RT I 2001, 97, 606).

1.3. Põhiterminoloogia

Allpool esitatud valik tugineb peamiselt teosele «Definitions of Cultural Property. Comparisons of Definitions in different International Treaties and Recommendations, 1874–1995». Patrick Boylan´s Arts, Museums and Heritage Organisation Policy Statements Series. London: City University, 1996 ja UNESCO «Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioonile».

Arheoloogiamälestis – kinnis- või vallasmuistised. Muistis ehk muinasjäänus on inimese valmistatud või inimtegevusega seoses olnud aineline objekt, mis on säilinud kaugemast minevikust. Kinnismuistised on oma algsest ümbrusest lahutamatu (muistne asulakoht, linnamägi, laagripaik, lahingupaik, põld, tee jäänus, kalmistu, kultusekoht ja kaljujoonis koos neil leiduvate ehitiste ja kultuurkihiga). Vallasmuistised on üksikese või selle osa või katkend (tööriist, tarberiist, liiklusvahend, relv, ehe, savinõu, münt, ka kinnismuistisel leiduv luu, toorainetükk, töötlemisjäänus jms).

Dokumendipärand (documentary heritage) – käsikirjad, trükitud dokumendid, muu meedia ja kogud, mis omavad pikaajalist tähtsust nendes leiduva info, provenantsi, füüsilise formaadi või mõne muu eristatava füüsilise või intellektuaalse tunnuse poolest. Unikaalse ja erilise väärtuse tõttu soovitakse neid säilitada kasutamiseks tulevikus.

Humanitaarteaduslik kollektsioon – vallaskultuuripärandi hulka kuuluvad artefaktid (dokumendipärand, rahvusteavikud, arheoloogiamälestised jne), mis omavad teaduslikku, kultuurilist, rahvuslikku vms väärtust, on püsisäilitatavad ja kasutatavad teaduslikuks uurimistööks nii praegu kui ka kaugemas tulevikus, nii säilitustingimustele vastavas säilituspaigas kui ka piiratud ulatuses rahvusvahelise laenutuse ja vahetuse teel. Tavaliselt on kollektsioon võimalikult terviklik, süstematiseeritud ja dokumenteeritud.

Kultuuripärand (cultural heritage, heritage) – ajaloolise, teadusliku, kunstilise, sotsiaalse, tehnoloogilise vm väärtusega objektid ja sündmused, mida säilitatakse tulevastele põlvkondadele. Mineviku erinevate traditsioonide ja vaimsete saavutuste tulemused ja tunnistused.

Kultuuriväärtus (cultural property, cultural patrimony, cultural resources) – esemed ja nende kollektsioonid, aga ka vaimne pärand, mis on seotud ajaloo oluliste protsesside, sündmuste või isikutega või millel on ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, kunstiline, teaduslik või muu kultuuriline väärtus ning mida loetakse rahvuslikuks rikkuseks.

Kuraator – kollektsiooniga seotud tegevuse soovitatavalt doktorikraadiga teaduslik juhendaja, kes korraldab kogu kollektsiooni hoidmist ja arendamist; tavaliselt osaleb selles töös, tehes enamasti samas ka kollektsioonil tuginevat teadustööd.

Looduspärand (natural heritage) – looduslikud mälestised, mis koosnevad füüsilistest ja bioloogilistest moodustistest või nende moodustiste rühmadest, millel on väljapaistev ülemaailmne väärtus esteetika või teaduse seisukohast; geoloogilised ja füsiograafilised moodustised ja täpselt piiritletud alad, mis kujutavad endast ohustatud looma- ja taimeliikide areaale, millel on väljapaistev ülemaailmne väärtus teaduse või konserveerimise seisukohast; looduslikud vaatamisväärsused või täpselt piiritletud looduslikud alad, millel on väljapaistev ülemaailmne väärtus teaduse, konserveerimise või loodusliku ilu seisukohast.

Loodusteaduslik kollektsioon – loodusest kogutud või looduslikult tekkinud elus- ja elutute objektide (liigiisendite, nende kivististe, mineraalide, maapinnaprofiilide jm) püsisäilitatav kollektsioon, mis on määratud teaduslikuks uurimistööks nii praegu kui ka kaugemas tulevikus, nii säilituspaigas kui ka piiratud määral rahvusvahelise laenutuse ja vahetuse teel. Tavaliselt on hoitavad säilikud dokumenteeritud (varustatud andmetega leiukoha, elusolenditel elupaiga, kogumisaja ja koguja kohta; isendid soovitatavalt identifitseeritud ehk määratud).

Märkus. Teaduslike kollektsioonide hulka tavaliselt ei kuulu objektid, mis on määratud õppeotstarbeks (välja arvatud kraadi-, eriti doktoriõppeks vajalikud kogud) või demonstreerimiseks laiale vaatajaskonnale, kuivõrd selline tegevus ohustab objektide pikaajalist säilimist. Samas on iga teaduskogude hoidja aukohuseks arendada avalikkusele suunatud tegevust ja anda ka uut materjali tootmistegevuse arendamiseks, kasutades selleks duplumeid või eriotstarbeliselt kogutud lisaobjekte. Seega asutuses, kes on teaduskogude hoidja, peaks olema ka nn vaatekogud ja vahetuskogud, mis kokku moodustavad orgaanilise terviku.

Teaduslikud kollektsioonid ei ole mõeldud säilitatavaks müügiks või muuks äritegevuseks, välja arvatud kogude väärtust mitte vähendav objektide paljundamine või duplumite eraldamine tulundusorganisatsioonidele ja -ettevõtetele. Sellest saadavat tulu kasutatakse eelkõige kollektsiooni ülesande täitmiseks ja sellega seostuvaks teadustööks.

Rahvusteavik – kõik teavikud, mis on ilmunud Eestis, eesti keeles või puudutavad Eestit, sõltumata nende ilmumiskohast. Rahvusteavikute alla kuuluvad raamatud, perioodika, noodid, kaardid, graafikateavikud (plakatid, postkaardid), auvised, pisitrükised.

Vallaskultuuripärand (material movable cultural heritage, movable cultural heritage, movable heritage) – vallaskultuuripärandi hulka kuuluvad artefaktid/
objektid, mis ei ole seotud mingite ehitiste või paikadega. Dokumendid, raamatud, CD-d, videolindid, fotod, tekstiilid, riided, mööbel, kunstiteosed, kogudes asuvad loodusobjektid jne.

2. Programmi eesmärgid ja oodatavad tulemused

Põhieesmärgiks on tagada Eestis hallatavate humanitaar- ja loodusteaduslike kollektsioonide säilimine, korrastamine, arendamine ning kasutusvõimaluste kaasajastamine vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud standarditele, hõlbustamaks kogude kasutamist nii regionaalse kui ka globaalse tähendusega teadustöös ja hariduses, samuti koolijärgses kultuur- ja loodusharidustöös ning majandustegevuses.

Programmil on järgmised alameesmärgid:

2.1. Hoiutingimuste kindlustamine: luua kollektsioonide hoidmiseks vajalikud materiaalsed tingimused, sealhulgas ruumid, hoidlate spetsiaalne varustus, kliimaseadmed jne, ning tagada kogude korrastamiseks ja arendamiseks vajalik kvalifitseeritud püsikaader (kuraatorid) ning selle väljaõpetamine.

Oodatav tulemus: on tagatud materiaalsed ja inimressursid kollektsioonide stabiilseks ja nõuetele vastavaks säilitamiseks ning loodud võimalused kasutuse pidevaks ja süsteemseks parandamiseks.

2.2. Säilimise tagamine: korraldada kollektsioonide korrektne ja tänapäevastele nõuetele vastav arvelevõtt, korrastamine, konserveerimine, hävimisohtu sattunud kultuuriväärtustest tagatis- ja kasutuskoopiate valmistamine ning adekvaatse kasutusrežiimi loomine.

Oodatav tulemus: on lõpetatud olulisimate kogude inventuur, rakendatud kaasaegne kogude kureerimise süsteem, mis tagab unikaalse ja erilise väärtusega objektide säilimise nende kasutusvõimalusi piiramata.

2.3. Kasutusvõimaluste ajakohastamine: luua või arendada rahvusvahelisele tasemele vastavaks olemasolevad andmebaasid (infopangad) kollektsioonide sisu avamiseks ja kasutamise võimaldamiseks. Andmekogud peavad olema Eesti ulatuses sama tüüpi kollektsioonide puhul ühildatud struktuuriga ja internetipõhiselt seostatavad rahvusvaheliste andmebaasidega. Tuleb soetada vastavad vahendid (arvutid, programmid) ja luua töökohad. Muuta andmekogud kättesaadavaks kodumaistele ja rahvusvahelistele kasutajatele nii elektroonselt kui ka (vajalikus ulatuses) trükistena.

Oodatav tulemus: humanitaar- ja loodusteaduslikes kogudes sisalduv info on koondatud ühtsesse kogu Eestit hõlmavasse andmebaasi, mille sisu on kättesaadav nii kodu- kui ka välismaisele kasutajale.

2.4. Programmi rakendamine ja tulemuste juurutamine: programmi täitmiseks vajalike struktuuride loomine ja vastavate põhimääruste koostamine. Kogude kureerimisel ja infopankade loomisel ning nende rahvusvahelisel sidestamisel saadud teadmised tuleb üldistada nende rakendamiseks rahvusliku tähtsusega humanitaar- ja looduskollektsioonide edasisel säilitamisel, arendamisel ja kasutamisel.

Oodatav tulemus: on loodud rahvuskollektsioonide võrk ja nende kaks juhtkeskust (humanitaar- ja loodusteaduslike kogude jaoks) koos vajaliku materiaalse baasiga, on koostatud vastavad põhimäärused ja kollektsioonide kureerimise täius tatud eeskiri, mida kasutatakse töö organiseerimisel ning kaadri õpetamisel; on selgitatud kogude arendamise edasised ülesanded ja perspektiivid.

3. Tegevusplaan

3.1. Programmi juhtimine

Programm planeeritakse ja üldised eesmärgid püstitatakse viieks aastaks. Vastutavaks ministeeriumiks on Haridus- ja Teadusministeerium.

3.1.1. Juhtkomitee

Programmi juhib ja koordineerib Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt moodustatav juhtkomitee.

Juhtkomitee:
– korraldab igal kalendriaastal programmi täitmisele suunatud ühe- või mitmeaastaste projektide-taotluste avaliku konkursi;
– hindab konkursile esitatud projekte, mis formuleerivad konkreetsed ülesanded järgmiseks aastaks, lähtudes programmi üldeesmärgist ja täitmise senisest käigust;
– otsustab finantseerimisküsimused programmi eelarve raames ning vajadusel täpsustab jooksvalt eelarves näidatud kulutuste mahtu;
– koostab lõppeva aasta aruande, võttes aluseks programmi täitjate aruanded;
– hindab programmi täitmise tulemuslikkust;
– suunab programmi perspektiivsete ja operatiivsete ülesannete täpsustamist ning vahendite sihtotstarbelist kasutamist.

3.1.2. Täitjad

Käesoleva programmi raames täitjaks ja vastava projekti (grandi) taotlejaks võib üldiselt olla Haridus- ja Teadusministeeriumi juures peetava «Teadus- ja arendusasutuste registris» registreeritud ja Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisalas tegutsev teadus- ja arendusasutus, kes kogub, hooldab ja säilitab humanitaar- või loodusteaduslikke kogusid, mille põhjal tehakse järjepidevalt ja regulaarselt teaduslikku uurimistööd. Programmi juhtkomiteel on õigus sellest tavast teha motiveeritud erandeid.

3.2. Programmi täitmise ajakava

Programmi täitmine jaguneb tinglikult kaheks etapiks: esimesel kolmel aastal (2004–2006) on prioriteediks kogude hoiutingimuste ja säilimise parandamine, eriti materiaalse baasi loomine ja täiustamine, kogude korrastamine, inventuur, kvalifitseeritud püsikaadriga kindlustamine ja vajaliku kaadri (sealhulgas kvalifitseeritud kuraatorid) koolitamine. Praegu ainult paberkandjal olevad unikaalsed kultuuriloolised materjalid vajavad lõpliku hävimisohu vältimiseks kohe tagatis- ja kasutuskoopiate tegemist. Samal ajal alustatakse rahvuskollektsioonide ja vastavate keskuste loomist. 2007. ja 2008. aastal on esiplaanil kasutusvõimaluste ajakohastamine, kogude andmebaaside koostamine/täiustamine ja nende seostamine vastavalt võimalustele sobivate rahvusvaheliste temaatiliste andmevõrkudega. Viimasel aastal lisandub jätkuvatele töödele ka kokkuvõtete tegemine ja vastavate dokumentide koostamine.

3.3. Rahvuskollektsioonide, Eesti loodus- ja humanitaarteaduslike kollektsioonide keskuste moodustamine

Programmi piires defineeritakse erialade kaupa Eestis samasisuliste kollektsioonide ühendused, mida käsitatakse virtuaalsete rahvuskollektsioonidena. Koostatakse rahvuskollektsiooni põhimäärus, tegevuse juhendid ja eraldatakse vahendid tegutsemiseks. Eesmärgiks on kujundada antud eriala kollektsioonide terviklik rahvuslik süsteem, mille osad tegutsevad ühtsete põhimõtete alusel.

Kollektsioonide otstarbeka tegutsemise tagamiseks luuakse virtuaalne Eesti Loodusteaduslike Kollektsioonide Keskus ja Eesti Humanitaarteaduslike Kollektsioonide Keskus, kes töötavad põhimõtteil: koordineerida eri asutuste juures olevate (ja nende kaudu finantseeritavate) erialakollektsioonidega seotud tegevust; abistada neid tänapäeva tasemele vastavas kogude säilitamise, täiendamise, andmekogude loomise ja kasutamise metodoloogias ja metoodikas; mõjustada nende finantseerimist vastavalt kogude väärtusele, suurusele ja tulemuslikkusele. Keskuste ülesandeks on ka töökogemuste üldistamine ja levitamine vastavalt punktis 2.4 seatud eesmärkidele. Virtuaalsete keskuste kaudu lülitatakse teaduskogud Kultuuriministeeriumi poolt ettevalmistatavasse Eesti kultuuriväärtuste säilitamise strateegiasse ja kultuuriväärtuste digitaalse säilitamise arhiivi.

Rahvuskollektsioonid (mis võivad jaguneda allkollektsioonideks) moodustatakse järgmistel humanitaarteaduslikel erialadel:
– arheoloogia (muistised, antropoloogilised ja arheozooloogilised luuleiud);
– eesti keel (vanem ja kaasaegne kirjakeel, eesti ja sugulaskeelte murdematerjalid);
– kultuurilugu (käsikirjad, fotod, heli- ja videomaterjalid);
– numismaatika (mündid, väärismetallesemed);
– rahvaluule (käsikirjad, heli- ja videomaterjalid, fotod);
– rahvusteavik (eesti raamat, baltica, perioodika, erikogud);
ja järgmistel loodusteaduslikel erialadel:
– botaanika (soon- ja sammaltaimed, vetikad);
– geoloogia ja pedoloogia (kivimid, kivistised, mineraalid, mullad jne);
– meditsiin ja veterinaaria (preparaadid, luud jne);
– mikrobioloogia (seenekultuurid (osalt), looma- ja inimrakud);
– mükoloogia (seened ja seenekultuurid (osalt), samblikud);
– zooloogia (loomad, sealhulgas putukad).

3.4. Olulisemad ülesanded peamiste kogude lõikes

3.4.1. Arheoloogilised kogud

Kogude inventuur ja seisundi hindamine ning osteoloogiakogu süstematiseerimine. Kollektsioonide säilitamis- ja hoiustamistingimuste parandamine, turvameetmete kindlustamine ja kasutatavuse tagamine, osteoloogiahoidlate renoveerimine. Arheoloogiakogude spetsiifika nõuab kaevamisel saadud leidude kiiret konserveerimist, sest keskkonnatingimuste muutudes algavad kiired lagunemisprotsessid. Juba konserveeritud leiud vajavad hoidlates pidevat jälgimist ning sõltuvalt säilimisastmest tihti täiendavat konserveerimist. Sellest tuleneb kollektsioonide pikaajaliseks säilitamiseks vajalike konserveerimislaboratooriumide kiire rakendamine. Hävimisohus olevate kollektsiooniosade konserveerimine ja ümbermagasineerimine. Unikaalsetest arhiivimaterjalidest kasutuskoopiate valmistamine. Arhiivi- ja kaardimaterjali digitaliseerimine. Andmebaaside moodustamine arheoloogilise ja osteoloogilise leiumaterjali ning leiupaikade/muististe kohta. Arheoloogilistelt välitöödelt kogutud teadusliku abimaterjali, sealhulgas pinnase-, puidu-, söe- jt proovide võtmise ja säilitamise korra väljatöötamine; vastavate hoidlate arendamine ja hoiutingimuste tagamine, analüüside digitaalne arhiveerimine. Nõuete kehtestamine inim- ja loomaluuleidude väljakaevamis-, säilitamis- ja hoiutingimuste kohta. Haruldastest luuleidudest proovivõtu tingimuste reguleerimine. Arheoloogiliste kogude baasil loodud püsinäituse arendamine.

3.4.2. Eesti keele kogud

Luua materiaalne baas eesti keele kollektsioonide pikaajaliseks säilitamiseks. Viia läbi kollektsioonide inventuur, et selgitada välja säilitusühikute tegelik seisund. Vastavalt säilitusühikute tegelikule seisundile ja vajadusele luua tingimused tagatiskoopiate loomiseks. Paralleelselt alustada elektrooniliste andmebaaside moodustamist ning kollektsioonide digitaalset töötlemist. Algatada kustuvate helilindistuste digitaliseerimine ja salvestamine laserplaatidele. Töötada välja ja rakendada sedelkartoteekide digitaliseerimise põhimõtted.

Viia läbi murdearhiivide inventuur, kopeerimine ja kataloogimine. Muretseda vahendid magnetlintidel olevate helisalvestiste ümberlindistamiseks laserplaatidele. Korrastada murdekogujate isikukartoteek ja alustada selle digitaliseerimist. Alustada eesti ja olemasolevate sugulasrahvaste murrete elektroonilise andmebaasi (sisaldab autentset murdematerjali iga murde tuumaladelt) koostamist helilindistuste ja litereeringute põhjal ning muuta see veebipõhiselt kättesaadavaks. Töötada välja nn murdemaastiku kaart (alus A. Saareste 1932. aastal koostatud murdemaastiku kaart).

3.4.3. Kultuuriloolised kogud

Viia läbi käsikirjade inventuur ja seisundi hindamine vastavalt rahvusvahelistele standarditele fondide kaupa. Töötada välja ja rakendada fondide säilituskava, mis oleks aluseks säilikute edasisele töötlemisele (mida konserveerida, mida restaureerida, millest valmistada tagatiskoopiad ja millest digitaalsed kasutuskoopiad). Alustada tagatis- ja kasutuskoopiate tegemist enim ohustatud rahvuskultuurile olulistest tervikkollektsioonidest (nt Akadeemilise Ajalooseltsi stipendiaatide aruanded, Õpetatud Eesti Seltsi käsikirjakogu). Kindlustada nõutavate hoiutingimustega analoogobjektidena säilitatav kunsti-, foto- ja helikogu, mis on ainueksemplaarne (fotokogust valmistada selle kasutamise hõlbustamiseks ja originaalfotode säilitamiseks kontaktkoopiad, muretseda spetsiaalsed fototaskud jms), digitaliseerida, indekseerida ja luua nende kasutamiseks vajalikud veebipõhised meta-andmebaasid. Töötada välja ja rakendada arhiivi laekuvate digitaaldokumentide arhiveerimise metodoloogia ning digitaaldokumentide arhiivis haldamiseks, säilitamiseks ja juurdepääsuks vajalikud lahendused. Alustada töötavate andmebaaside ja digitaliseeritud allikmaterjalide lülitamist rahvusvahelistesse kultuuriloolistesse andmebaasidesse.

3.4.4. Numismaatika ja väärismetallesemete kogud

Kogude säilitamis- ja turvatingimuste tagamine. Kollektsioonide töötlemine mündimäärangute täpsustamiseks ja teaduslike kataloogide koostamiseks. Digitaliseeritud andmebaaside moodustamine.

3.4.5. Rahvaluule kogud

Viivitamatult viia läbi vanemate ja enam kasutatud ning seega hävimisohtu sattunud kogude (Hurt, Eisen, EÜS jt) inventuur ja seisundi hindamine. Parandada unikaalsete originaalmaterjalide säilitustingimusi (muretseda puitustega kapid, temperatuuri stabilisaatorid jms). Vastavalt rahvusvahelistele standarditele desinfitseerida (fumigatsioon, sügavkülm, märgtöötlus jm) ja konserveerida (mapistada, köita jms) hävimisohtu sattunud originaalmaterjalid. Luua materiaalsed tingimused (muretseda riist- ja tarkvara) ning töötada välja terviklahendused, et hävimisohus olevatest originaalidest teha enne konserveerimist kasutuskoopiad (digitaliseeritud) ja tagatiskoopiad (mikrofilmid). Töötada välja kasutuskoopiate interaktiivseks kasutamiseks vajalikud ja tagatiskoopiate markeerimiseks möödapääsmatud meta-andmete tüübid. Alustada unikaalse fotokogu frontaalset skaneerimist ja analoogkandjal oleva heliarhiivi digitaliseerimist. Korrastada videokogu ja alustada selle digitaliseerimist kasutuskoopiateks MiniDV või DVD formaadis. Tööde eesmärgiks on Läänemeremaade piirkonna suurima rahvaluulekogu lülitamine rahvusvahelisse teaduskasutusse.

3.4.6. Rahvusteaviku kogud

Aastatel 1998–2000 neljas Eesti teadusraamatukogus UNESCO egiidi all läbiviidud uuring kõige enam kahjustatud kogude selgitamiseks näitas, et 75% eesti trükistest (ilmunud ajavahemikus 1850–1990) on väga happelisel paberil (paber muutub väga hapraks ja laguneb), nende sisuploki kinnitus ja köide on tugevasti kahjustunud. Seega on oluline rahvusteaviku säilimise tagamiseks kiiresti intensiivistada säilitusalast tegevust (kinnitada säilitusstandardid) ja otsustavalt parandada rahvusteaviku hoiutingimusi (tagada hoidlate temperatuur 10 °C ja suhteline õhuniiskus ±35%). Viivitamatut konserveerimist ja restaureerimist vajab 21% rahvusteaviku kogust. Alustada tuleb perioodikakogu mikrofilmimisega ja olemasolevate ning valmivate mikrofilmide digitaliseerimisega, sest paljud 19. sajandi ajalehed (Sakala, Olevik, Postimees jt) on säilinud vaid ühe täiskomplektina ja tagatis- ning kasutuskoopiate puudumisel seisame varsti tõsiasja ees, et perioodikakogu muutub kasutamiskõlbmatuks. Rahvusteaviku lülitamiseks UNESCO Maailma Mälu programmidesse tuleb alustada Rahvusteaviku Punase Raamatu (kõige enam ohustatud rahvustrükise registri) kontseptsiooni väljatöötamise ja selle metoodika rakendamisega. Jätkata maakaartide fondi korrastamist ja süstemaatilist digitaliseerimist. Selgitada välja rahvuskultuuriliselt oluline väiketrükis ja leida meetodid selle fondi avamiseks uurijatele. Arendada välja ja rakendada tööle ühtne keskkond digitaliseeritud teavikute kirjeldamiseks, arhiveerimiseks ja nendele juurdepääsu võimaldamiseks. Digitaliseeritud teavikud ühitada bibliograafiliste andmebaasidega, et tagada info võimalikult laialdane ja mitmekülgne kasutatavus teadustöös.

3.4.7. Botaanilised kogud

Botaanilised kogud vajavad hoiuruumide remontimist ja täiendavate hoidlate soetamist, kuna mitmed tähtsad kollektsioonid asuvad säilitamiseks kõlbmatutes ruumides. Kogud tuleb paigutada spetsiaalsetesse kappidesse ja luua hoiuruumides nõutav mikrokliima.

Riikliku programmi tulemusena peavad hoiutingimused saavutama rahvusvaheliselt nõutava taseme. Kõik kollektsioonid tuleb hõlmata andmebaasiga, mis teeks seal sisalduva informatsiooni kättesaadavaks rahvusvahelisel tasemel. Andmebaasi koostamine nõuab eelnevat säilikute identifitseerimist, süstematiseerimist ja revideerimist, mis on vastava taimerühma spetsialistide pärusmaa. Soovitavalt peaks kuraator olema hoolealuse taimerühma spetsialist. Enamus botaanilisi kollektsioone vajab kuraatorite ametikohti ja abitööjõudu (preparaatoreid) herbaariumi vormistamiseks ja andmete sisestamiseks andmebaasidesse. Kuraatorite koolitus ja täienduskoolitus on programmi edukuse oluline tagatis. Botaaniliste kogude kõige väärtuslikuma osa (tüüpeksemplarid) digitaliseerimine ning veebipõhiselt teistele uurijatele kogu maailmas kättesaadavaks tegemine on esimeseks sammuks virtuaalsete herbaariumide loomisel. Botaaniliste kogude aparatuur (arvutid, skännerid, koopiamasinad, mikroskoobid, laboratoorsed seadmed jne) ning külmikud kahjurite hävitamiseks ja rüüste ennetamiseks vajavad uuendamist tasemeni, mis võimaldab kogude kuraatoritel kõiki põhilisi tööülesandeid täita ja luua töötingimused kogude kasutajatele. Botaanilised kogud peaks olema hinnatud ja materiaalsete väärtustena arvele võetud. Herbaariumid tuleks õnnetusjuhtumite puhuks kindlustada ja valvesüsteemidega varustada. Vajalikud on vahendid herbaareksemplaride vahetuse ja kogude säilimiseks vajalike ekspeditsioonide korraldamiseks. Oluline on õppeherbaariumide, ikonoteekide ja püsipreparaatide kollektsioonide herbaariumides ja teadusteaviku (monograafiad, floorad, separaadid) kaasaegne esindatus.

3.4.8. Geoloogilised ja mullateaduslikud kogud

Kõigis geoloogilisi ja pedoloogilisi kollektsioone omavates asutustes on hädavajalik senisest oluliselt suuremat tähelepanu pöörata kogudele nõuetekohaste hoiutingimuste loomisele ja tagamisele (hoidlaruumide pinna laiendamine, kliimaseadmed, spetsiaalne mööbel). Vajalik on rangete turvameetmete rakendamine, kuna märkimisväärne osa kogudest (nt vääriskivid, meteoriidid, fossiilid) on suure materiaalse väärtusega.

Kuraatorite ja teiste kogudega seotud töötajate erialased oskused ja kogemused geoloogilise ja pedoloogilise materjali kogumise, prepareerimise, konserveerimise, kataloogimise ja kasutusvõimaluste loomise alal vajavad täiendamist ja arendamist, vajalik on osalemine mitmete Euroopa suurte muuseumide poolt korraldatavatel praktilistel kursustel. Järjepidevuse loomiseks on hädavajalik noorte spetsialistide kaasamine kollektsioonide haldamisse ning kollektsioonidel põhinevasse teadustöösse.

Kogude elektroonseks kataloogimiseks tuleb välja töötada olulises osas ühtne andmemudel, mis lubaks andmete vahetust ja kontrolli ning võimaldaks sidumist teiste infopankadega Eestis (nt Keskkonnaministeeriumis) ning välismaal (nt Euroopa BioCASE projekt). Jätkata paberkataloogide ja muu kollektsioonidega seonduva info digitaliseerimist, tagada kõigile soovijatele olulisemate kollektsioonide, sealhulgas paleontoloogilise tüüpmaterjali puudutava tekstilise ja pildilise info veebipõhine kättesaadavus teaduslikel ja hariduslikel eesmärkidel. Selle saavutamiseks on vajalik töötajate koolitus, aga ka riist- ja tarkvara kaasajastamine.

Kuraatorite tulemusliku töö tagamiseks, samuti ka kollektsioonide uurimiseks Eesti ja välisteadlaste poolt on vajalik mitmesuguste tehniliste vahendite soetamine/täiustamine (mikroskoobid, fotoseadmed, valgustid).

3.4.9. Meditsiinilised ja veterinaarsed kogud

Tartu arstiteaduslikud ja veterinaarsed kogud paiknevad Biomeedikumis, Vanas Anatoomikumis ja Eesti Põllumajandusülikooli hoonetes, kus kõik need vajavad ressursse hooldamiseks, eksponeerimiseks ja kataloogimiseks. Eriti töömahukas ja kulukas on märgpreparaatide hooldamine, sest klaaspurkides olevat fiksatsioonivahendit tuleb regulaarselt uuendada. Tuleb luua arvuti- ja internetipõhised kataloogid. Selleks on vaja hankida vastav arvuti- ja kopeerimisaparatuur. Tuleks luua vähemalt üks kuraatori ametikoht ja vastav inimene välja õpetada ning soetada museoloogiliseks tööks vajalik spetsiaalkirjandus. Arstiteaduslike ja veterinaariakollektsioonide hooldamise ja koordineerimise sõlmkohaks võiks saada kuulsusrikka meditsiiniajalooga arhitektuurimälestis Vana Anatoomikum, kus juba praegu asub suur osa ajaloolise ja tänapäeva meditsiinilise väärtusega kogudest, kuid hoone vajab korrastamist. Vana Anatoomikumi renoveerimisel tuleks teha koostööd muude projektidega nagu Meditsiiniteabe Keskus, mille rajamiseks taotletakse vahendeid muudest allikatest (Euroopa Liit, UNESCO).

3.4.10. Mikrobioloogilised kogud

Mikrobioloogilised kollektsioonid hõlmavad bakterite, protistide, seente, looma- ja inimrakkude kultuuride kogusid. Selliste eluskultuuride ohutuks säilitamiseks on vaja oluliselt täiendada olemasolevate kollektsioonide infrastruktuuri. Peamised kollektsioonid tuleb varustada kvaliteetsete külvikambrite (laminaarbokside), säilitusruumide, mikroskoopide jm vajaliku aparatuuriga. Kollektsioonide töökorraldus elusate mikroorganismidega tuleb viia vastavusse World Federation for Culture Collections (WFCC) ja teiste rahvusvaheliste lepetega kinnitatud nõuetega. Oluline on sisse viia ja täpselt järgida elusate mikroorganismide vahetuse rahvusvaheliselt tunnustatud reeglistikku. Riikliku programmi ühe tulemusena peavad kõik Eesti suuremad mikroorganismide kollektsioonid saama (osa juba on) WFCC liikmeks.

Programmi käigus pööratakse erilist tähelepanu Eesti kollektsioonidesse deponeeritud tüüpkultuuride säilitamisele. Tüüpkultuur on mikroorganismi eluskultuur, mille põhjal kirjeldati teadusele uus liik. Programmi täitmisel tuleb luua veebipõhine mikroorganismide andmebaas. Viimane on oluline eeldus säilitatavate eluskultuuride kasutamiseks rahvusvahelises teadustöös.

3.4.11. Mükoloogilised kogud

Mükoloogiliste kollektsioonide peamisteks lahendamist vajavateks probleemideks on hoiuruumide halb kliima (ebastabiilne niiskuse tase ning madal temperatuur), kuraatorikohtade vähesus või puudumine ning ruumikitsikus. Esimese probleemi lahendamiseks tuleb suuremad kollektsioonid varustada kliimaseadmetega ning ruumikitsikuse lahendamiseks tuleb olulisemad kollektsioonid lisaks täiendavate ruumide leidmisele üle viia kompaktorkappide süsteemile. Lihhenoloogiliste kogude normaalseks toimimiseks on vaja remontida senised ruumid ja leida uusi. Kollektsioonide juurde tuleb rajada töövõimalused (tööruum, mikroskoobid) külalisteadlastele, sest suurte postikulude tõttu tulevad välisriikide teadlased tihti materjale uurima kohapeale.

Probleemiks on kuraatorite ametikohtade loomine ja täitmine noorte doktorikraadiga spetsialistidega. Ülesandeks on soodsa töökeskkonna loomine ja spetsialistidele kvalifikatsioonile vastava palga maksmine. Mükoloogilised kollektsioonid vajavad tingimata uusi mikroskoope, kuna tihtipeale töötatakse nõukogude ajast pärit vana aparatuuriga, mis kahjustab inimeste nägemist ega võimalda nüüdisaegsel tasemel uurimistööd. Kahjurite perioodiliseks tõrjeks vajavad mõned kollektsioonid sügavkülmikuid.

Mükoloogilised kollektsioonid sisaldavad suurel arvul liikide tüüpeksemplare, mida jätkuvalt deponeeritakse Eesti kogudesse (ligikaudu 10 uut tüüpeksemplari aastas). Info nende nagu ka teiste eksemplaride kohta peab tänapäeval olema kättesaadav veebipõhiste andmepankade kaudu. Selleks tuleb kollektsioonidele hankida vastav tarkvara ja arvutid ning andmepanga pidamine viia kollektsioonide põhiülesannete hulka.

3.4.12. Zooloogilised kogud

Zooloogiliste ja entomoloogiliste kogude hoidmise esmased probleemid johtuvad fondihoidlate ebarahuldavast seisundist, vajadusest välja ehitada korralikud kliimaseadmed, hankida suuremahulisi sügavkülmikuid kahjuritõrjeks ning erimööblit kollektsioonikappideks. Koos sellega vajab tugevdamist kuraatorite kaader, arvutivarustus ja muu spetsiifiline varustus. Väljaarendamist vajavad turvasüsteemid (sealhulgas tulekaitse), kusjuures erilist hoolt vajab taksonoomiliste originaalide osa.

Kõigi zooloogiliste kollektsioonide puhul on oluliseks ülesandeks andmebaaside koostamine ja ühtlustamine, nende seostamine vastavate rahvusvaheliste andmebaasidega ning taksonoomilise etalonmaterjali (holo- ja paratüübid) korrastamine.

4. Programmi eelarve 2004. aastal on 4 miljonit krooni

Nimetatud summa on saadud käesoleva programmdokumendi koostamise käigus kogude haldajate poolt esitatud andmete kriitilise hindamise ja summeerimise teel. Programmi täitmiseks vajalikud rahalised vahendid (vt ka lisad 1 ja 2) on aga jäetud seostamata konkreetse koguga, kuivõrd projektide rahastamine peab toimuma taotluste konkursi korras (vt punkti 3.1.1). Ettekujutuse saamiseks taotletava summa adekvaatsusest tehti järgmine arvutus, mis lähtub rahvusvahelisest kogemusest. Selle kohaselt kulutatakse ühe säiliku hooldamiseks aastas 1 dollar. Käesoleva programmiga hõlmatavate väga erinevate säilikute koguhulk on 16–17 miljonit (lisa 3). Arvestades Eestis tehtavate kulutuste (materjalid, töö jne) ligikaudu kümnekordselt väiksemat maksumust kui USA-s jm ning seniste finantseeringute ulatust, võime konstateerida, et planeeritud summa on 2004. aastal väiksem, kuid hilisematel aastatel ligilähedane rahvusvahelise praktika tavalisele kulutuste mahule.

5. Programmi elluviimise tähtaeg: aastad 2004–2008

6. Võimalikud riskitegurid programmi täitmisel

1. Ajafaktor, s.t mõnede kogude seniste säilitustingimuste ebaadekvaatsus ja samas originaalide pidev kasutamine igapäevases uurimistöös võib viia mitmete unikaalsete ja rahvuskultuurile oluliste kogude hävimiseni.

2. Ohutus- ja hoiuseadmete ebakindlus ning kindlustuse puudumine õnnetuste ja varguste puhuks.

3. Kogudega töötavate spetsialistide ebapiisav palk, mis suurendab tööjõu voolavust ega taga järjepidevust kogude hooldamisel.

4. Andmesidevõrgu väljakujundamise käik ja selle töökindlus ning nõuetele vastavus.

5. Ebajärjekindlus rahastamisel, mis seab ohtu nii kogude hoiu- ja säilitustingimused, kvalifitseeritud kaadri püsivuse kui ka kogude kasutamise ning täiendamise.

7. Programmi täitmise edukuse näitajad

1. Kvantitatiivsed näitajad kogude hoidmise, inventeerimise, arendamise ja kaadri ettevalmistamise alal. Võimalik on hinnata kogude hoiutingimuste vastavust rahvusvahelistele standarditele ja hoiutingimuste muutumise dünaamikat.

2. Kvantitatiivsed näitajad kogu kohta käiva info kättesaadavuse ja erialase kasutamise kohta.

3. Kogude baasil publitseeritud teadustööde maht ja tase ning nende rakendatus kraadiõppes.

4. Kogude täiendamine uue materjaliga rahvusvahelise koostöö ja ekspeditsioonide raames.

5. Tunnustatus ja tuntus rahvusvahelises kultuuriväärtuste süsteemis (info vastavates indeksites ja WWW-s).

6. Kogude baasil teostatud või alustatud rakenduslikud arendusprojektid, millel on otsene väljund kultuuri taastootmisse haridussüsteemi kaasabil või looduskaitse ja -kasutuse arendamisel.

RIIKLIKU PROGRAMMI «HUMANITAAR- JA LOODUSTEADUSLIKUD KOGUD»

2004. aasta eelarve (tuhandetes kroonides)

RIIKLIKU PROGRAMMI «HUMANITAAR- JA LOODUSTEADUSLIKUD KOGUD

(2004–2008)» koondeelarve aastateks 2004–2008 (tuhandetes kroonides)

* Siin lühidalt, täielikumalt vt lisa 1 ja selgitusi programmi punktides 2.3.3 ja 3.4.

RIIKLIKU PROGRAMMI EEST VASTUTAVA HARIDUS- JA TEADUSMINISTEERIUMI VALITSEMISALAS ASUVAD JMT OLULISEMAD HUMANITAAR- JA LOODUSTEADUSLIKUD KOGUD

1. ARHEOLOOGILISED KOGUD

Eesti arheoloogilised (sealhulgas arheo-osteoloogilised) teaduskogud paiknevad Ajaloo Instituudis ja Tartu Ülikoolis. Kollektsioonide algus ulatub 19. sajandi keskpaika, nende maht on eriti kasvanud aga viimase 20 aastaga «Muinsuskaitseseadusest» tulenevate arheoloogiliste päästekaevamiste tulemusel ning kasvab jätkuvalt. Käesoleval ajal on kogude suurus ligikaudu 1,4 miljonit säilikut ja iga-aastane juurdekasv ulatub kuni 15 000 leiuni. Arheoloogiakogud leiavad aktiivset kasutamist nii õppe- kui ka teadustöös ja nendeta ei ole Eesti muinasajaloo uurimine võimalik. Samas on arheoloogilised teaduskollektsioonid asendamatuks allikmaterjaliks ka kirjalike allikatega nõrgalt kaetud kesk- ja varauusaja kohta. Eesti arheoloogiakogud on osa maailma kultuuripärandist ja seetõttu kasutavad neid pidevalt ka välisuurijad.

Osteoloogilised kogud, mis hõlmavad nii inim- kui loomaluid, koosnevad enam kui 20 000 luukarbist (ühikute koguarv üle paari miljoni). Leidude vanus ulatub pleistotseenist (vanimad üle 40 000 aasta) lähisajanditeni. Osteoloogilised kogud on vanema ajaloo paljude aspektide uurimisel sageli ainsaks allikmaterjaliks, seda nii arheoloogidele, paleo- ja arheozooloogidele, antropoloogidele kui ka geneetikutele, keemikutele jt loodusteadlastele.

Kollektsioonide lahutamatuks osaks on arheoloogiaarhiiv muististe kirjelduste, kaevamisaruannete ja -plaanide, foto- ning filmimaterjalidega. Lisaks sisaldab see Eesti arheoloogide (nt H. Moora, V. Lõugas, E. Tõnisson, O. Saadre jt) isikuarhiive. Arhiivi kogumaht on ligikaudu 400 jooksvat meetrit riiulipinda, millest 180 meetrit võtab enda alla erialakirjandus. Arheoloogiakogude juurde kuuluvad ka nn teaduslikud abimaterjalid, sealhulgas puidu-, söe-, pinnase-, ehitusmaterjalide jt proovid, mille uurimine toimub loodusteaduslike meetoditega.

Arheoloogia kollektsiooni juurde Ajaloo Instituudis kuulub 1992. aastal loodud arheoloogia püsinäitus, millest on seni olemas kiviaega ja muistset rauatööd kajastavad väljapanekud (aarete näitus on renoveerimisel). Näitust külastab aastas 1000–1500 inimest, peamiselt kooliõpilased.

2. EESTI KEELE KOGUD

Eesti kirjakeele kollektsioone leidub mitmetes asutustes. Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas on loodud vana kirjakeele korpus, mis sisaldab eesti keele vanemate mälestusmärkide sõnavara (üle 500 000 sedeli), ja elektrooniline eesti kirjakeele korpus, mis sisaldab tekste alates 1890. aastast kuni tänapäevani. Kõige rikkamad keelekogud asuvad Eesti Keele Instituudis (arhiivis on üle 4 miljoni sõnasedeli kirjakeelt, lisaks keelekorraldus-, terminoloogia ja etümoloogia kartoteegid). Helisalvestistena on arvel 55 tundi eesti kõnekeelt ja 250 tundi väliseesti keelt. Keelekogud on vahend eesti keele uurimiseks. Need ei ole üksnes korduvkasutamiseks, vaid jäävkasutamiseks, s.t sedeleid, helilinte ega muid andmeid ei visata uurimuse valmides minema ja uued tööd toetuvad pidevalt varem kogutule ja säilitatule. Keelekogud on vahend eesti keele uurimiseks ja neid kasutatakse pidevalt lingvistilises uurimistöös. Keelekogud on hädavajalikud ka igasuguse keelealase praktilise nõuande (sõnaraamatud) ettevalmistamisel jm.

Eesti keele murdearhiivid asuvad Eesti Keele Instituudis ja Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. Instituuti on deponeeritud ka Emakeele Seltsi murdearhiivid. Talletatud murdesõnavara valdava osa on kirja pannud ettevalmistuse saanud kogujad ja seetõttu on olemasolev murdematerjal oma olemuselt adekvaatne. Murdeainestik jaotub sedelkogudeks (5 240 186 sedelit), vihikkogudeks (137 771 lk) ja helisalvestusteks. Kõrvuti eesti keele murretega on nii instituudi kui ka ülikooli murrete kollektsioonides sugulaskeelte (vadja, ingeri, vepsa, komi jt) murdematerjali. Murdearhiivid on aluseks dialektoloogilisele tööle ja neid kasutavad lingvistid kogu maailmast. Murdearhiivide kasutamisvõimaluste avardamiseks tuleks kiirendada murrete elektroonilise andmebaasi koostamist helilindistuste ja litereeringute alusel. Digitaliseerimist ootavad ka koha-, isiku- ja loomanimede andmebaas.

3. KULTUURILOOLISED KOGUD

Kultuurilooliste käsikirjade, fotode jms säilitamiseks, terviklikuks kogumiseks ja uurimiseks asutati 1929. aastal Eesti Kultuurilooline Arhiiv. Siin on tallel eestikeelse ühiskonna vaimu- ja mõttemaailm käsikirjades (Fr. R. Kreutzwaldi käsikirjadest J. Krossi käsikirjadeni), kirjavahetustes (J. Tõnissoni kirjavahetusest V. Väljase kirjavahetuseni), fotodes, rahva enda kirjutatud elulugudes, heli- ja videolintides. Kultuuriloolised kogud on ka Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusel (Fr. Tuglase kogu 38 000 säilikut), Tartu Ülikooli Raamatukogul (eesti teadlaste isikuarhiivid 65 000 säilikut, ajalooline graafikakogu 10 000 teost). Kultuuriloolise arhiivi kogu jaguneb kandjate järgi järgmiselt: käsikirjad (sealhulgas ka kirjavahetus, päevikud jms) – 154 195 säilikut; fotod ja negatiivid – 149 866 säilikut; kunstikogu – 3711 säilikut; heli- ja filmikogu – 912 säilikut.

Digitaliseerimist vajab valdav osa kultuuriloo kollektsioonist, sest hetkel on nende kasutamine piiratud nii ajaliselt kui ka ruumiliselt. Samas peaks senisest aktiivsemalt tegelema nõukogudeaegse ühiskonna erinevate elunähtuste ja kunstide allikmaterjalide sihipärase kogumise ja arhiveerimisega. Kasutamisvõimaluste arendamisega (andmebaasid, elektroonilised andmekogud) ei ole võimaluste puudumise tõttu tegeldud, samas on kollektsioonide põhjal tehtava uurimistöö maht viimaste aastatega märgatavalt kasvanud.

4. NUMISMAATIKA KOGUD JA VÄÄRISMETALLESEMETE KOGU

Ühe osa arheoloogiakogudest moodustavad numismaatika- ja väärismetallesemete kollektsioonid. Eesti keskne mündikollektsioon (sealhulgas Õpetatud Eesti Seltsi ja Eestimaa Kirjanduse Ühingu mündikogu) paikneb Ajaloo Instituudis ja koosneb ligikaudu 102 500 rahast, millest enamik on hõbevermingud. Väärismetallesemete kogu sisaldab ligikaudu 1500 hõbe- ja kuldeset. Nimetatud kollektsioonide põhiosa on laekunud enam kui kahe sajandi vältel Eestist leitud 9.–18. sajandi aaretena. Kogusse kuuluvate rahade ja ehete hulgas on mitmeid unikaalseid, sealhulgas maailmas teadaolevaid ainueksemplare. Tulenevalt kollektsiooni sisust vajab see tugevdatud turvalisusega hoiutingimusi.

5. RAHVALUULE KOGUD

Alates 1927. aastast on kõik eesti rahvaluule kogud koondatud Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA). 75 aastaga on arhiivist kujunenud andmekogu, milles on dokumenteeritud eesti rahvakultuur ja selle ilmingud viimase 150 aasta jooksul. Samuti sisaldavad ERA kogud Eestis elavate vähemusrahvaste materjale ning olulisel määral soome-ugri rahvaste folkloori. ERA koondab käsikirjaliste materjalide arhiivi (alates Jakob Hurda rahvaluule suurkogumise materjalidest 1880. aastatel), heliarhiivi, filmi- ja videoarhiivi ning fotoarhiivi. 1. jaanuari 2003. a seisuga on ERA kogude suurus järgmine – käsikirjalised materjalid: 1 382 425 säilitusühikut (s/ü), heliarhiiv: 115 650 s/ü, fotoarhiiv: 20 738 s/ü, videoarhiiv: 387 s/ü.

ERA kogud on avatud kasutamiseks kõikidele rahvakultuuri uurijatele. Kogudega töötab aastas keskmiselt 1100 uurijat. Aasta jooksul kasutatakse ERA kogude säilikuid (s.t tuuakse hoidlaruumidest välja) keskmiselt 2700 korral. Viimase viie aastaga on kogude kasutamistihedus oluliselt kasvanud, sest on käivitatud mitmeid suuri ja rahvusvahelisi uurimisprojekte, mis on keskendunud suulise pärimuse, traditsioonide ja mälu küsimustele. Kollektsioonide väga suure kasutamistiheduse tõttu on hädavajalikuks muutunud originaalmaterjalide konserveerimine, tagatis- ja kasutuskoopiate valmistamine.

6. RAHVUSTEAVIKU KOGUD

Rahvusteaviku kollektsioonile pandi alus 1909. aastal ning arhiivkoguna sisaldab see kõiki trükiseid, mis on ilmunud eesti keeles ja eestlaste või Eesti kohta alates esimesest eesti (alamsaksa) keeles trükitud raamatust kuni tänase päevani. Rahvusteaviku kollektsioon jaguneb neljaks osaks: eesti raamat, baltica, perioodika ja erikogud (väiketrükiste, maakaartide, isikukogud) ning sellega on vahetult seotud kogu kasutamist hõlbustav analüütiline retrospektiivne bibliograafia. Rahvusteavikut säilitatakse arhiivkoguna Rahvusraamatukogus, Tartu Ülikooli Raamatukogus, Akadeemilises Raamatukogus ja Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogus. Viimases säilitatakse spetsiaalsetes hoiutingimustes arhiivkoguna vanema rahvusteaviku (kuni 1917) kõige täielikumat kogu (üle 860 000 erineva nimetuse). Rahvusteaviku kogu fikseerib rahva arengut ja püsimist kultuurrahvana, olles oma terviklikkusega samaaegselt ka uute teadusuuringute lähtematerjaliks.

Aastatel 1998–2000 UNESCO egiidi all läbiviidud uurimisprojekt «THULE: Kultuuriväärtuste seisund Eesti suuremates raamatukogudes» selgitas rahvusvaheliselt pädeva metoodika alusel välja enim kahjustatud rahvusteaviku periooditi (aastad 1850–1990) ning lubab võimaluste olemasolul alustada tööd ohustatud kogude päästmiseks.

Rahvusteaviku kasutamisintensiivsuse tõttu vajab kiiret konserveerimist ja restaureerimist 21% rahvusteavikust (ainueksemplarid vanemast perioodist). Paberi eriti halva kvaliteedi tõttu tuleks lõpliku hävimise vältimiseks mikrofilmida ja uurimistöö jätkumiseks digitaliseerida perioodika kogu (alates 1766. aastast), sest seda vajavad uurimistööks kõik uurijad, alates majandusteadlastest ja lõpetades üksikküsimuste uurijatega. Kirjandusmuuseumi arhiivkogu üksikuurijate arv 2002. aastal oli 12 500 inimest.

7. BOTAANILISED KOGUD

Eesti botaanilised kollektsioonid paiknevad praegu peamiselt viies asutuses – Tartu Ülikooli botaanika ja ökoloogia instituudis ja Tartu Ülikooli Botaanikaaias (soontaimed, vetikad koos ikonoteegiga, sammaltaimed; kokku umbes 300 000 säilikut) ning Eesti Põllumajandusülikooli Zooloogia ja Botaanika Instituudis (soontaimed, sammaltaimed, K. E. v. Baeri herbaarium; kokku umbes 180 000 säilikut). Need kollektsioonid leiavad ulatuslikku kasutamist õppe- ja teadustöös (näiteks on koostatud rida monograafiaid nagu «Eesti NSV floora», « Flora of the Baltic countries» jt). Suured botaanilised kollektsioonid asuvad Tallinna Botaanikaaias (soontaimi ja sammaltaimi kokku umbes 57 000 säilikut) ja Eesti Loodusmuuseumis (soontaimed, sammaltaimed; kokku umbes 123 000 säilikut). Kõik eespool nimetatud kollektsioonid on registreeritud rahvusvahelises herbaariumide võrgus Index Herbariorum.

Tallinna Pedagoogikaülikooli endise Rahvusvahelise Keskkonnabioloogia Keskuse herbaarium sisaldab mitmesugust materjali (sealhulgas 5000 eksemplari sammaltaimi ja 6000 eksemplari soontaimi, lisaks männiokkaid, mulda jm).

8. GEOLOOGILISED JA PEDOLOOGILISED KOGUD

Eesti geoloogilise ehituse eripäraks on kivimite vähene moondumus ja arvukate väljasurnud organismide kivististe väga hea, sageli isegi unikaalne säilimus. Rikkaliku kvaliteetse paleontoloogilise materjali olemasolu on võimaldanud ja võimaldab siin läbi viia uurimusi, milleks paljude teiste piirkondade materjal ei sobi. See asjaolu on oluliselt soodustanud Eesti geoloogilistele kollektsioonidele kõrge teadusliku autoriteedi kujunemist. Nende kollektsioonide baasil on publitseeritud aastate vältel kümneid monograafilisi uurimusi ning sadu üksikartikleid, mis dokumenteerivad bioloogilise mitmekesisuse kujunemist 550 kuni 350 miljonit aastat tagasi. Tartu Ülikooli geoloogilised kogud said alguse 19. sajandi esimesel poolel, mõnevõrra hiljem praeguse Eesti Loodusmuuseumi kollektsioon. Eesti suurimad, sealhulgas tervet Baltikumi puudutavad geoloogilised kogud, on koondunud Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituuti ja Eesti Geoloogiakeskusesse viimase viiekümne aasta jooksul.

Eesti Loodusmuusemi kogus (kivistised, sealhulgas möödunud sajandi kuulsate geoloogide kogud, mineraalid) on kokku umbes 25 000 säilikut. Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudi kogus (kivistised, mineraalid, kivimid, meteoriidid, sealhulgas taksonoomilised originaalid, mikrofossiilide preparaadid, õhikud kivimitest) on kokku umbes 500 000 säilikut, millele lisandub suur hulk puursüdamikke. Tartu Ülikooli Geoloogiamuuseumi kogus (mineraalid, kivimid, setted, kivistised, sealhulgas taksonoomilised originaalid, kelmemonoliidid, meteoriidid, õhikud ja mikropreparaadid) on umbes 80 000 säilikut, lisaks puursüdamikud. Eesti Põllumajandusülikooli mullateaduse ja agrokeemia instituudi mullaerimite kogu (mullad, karpmonoliidid, mikromonoliidid jne) sisaldab paarsada säilikut. Eesti Geoloogiakeskuses on peamiseks väärtuseks rikkalik puursüdamike kogu, vähemal määral muud kivimpalad ja kivistised.

9. MEDITSIINILISED JA VETERINAARSED KOGUD

Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas ja Eesti Põllumajandusülikooli loomaarstiteaduskonnas on säilitamisel ja edasiarendamisel inimese ja koduloomade bioloogilise materjali ulatuslikud kogud, mis pärinevad hilisemast ja varasemast ajast (isegi 19. sajandist) ja täienevad jätkuvalt. See materjal esineb kuivpreparaatidena (luud, korrosioonpreparaadid) ja märgpreparaatidena fiksatsioonimaterjaliga täidetud purkides (pehmed koed ja siseelundid), mis peegeldavad osalt normaalsete, peamiselt aga haiguslikult (sealhulgas väärarenguliselt) muutunud organismide iseärasusi siinsetes oludes. Seetõttu on neil kollektsioonidel oluline osa nii üldise kui ka regionaalmeditsiini näitliku substraadi demonstreerimisel. Ühelt poolt saab nende kogude põhjal ülevaadet haigustest (süüfilis, malleus), mille kaugele arenenud vorme tänapäeval peaaegu ei esine, ja teiselt poolt neist tõbedest, mis alles hiljuti oma laastamistööd hakkasid tegema (AIDS, prioonhaigused). On võimalik anda teavet ka terrorismi ohu, näiteks siberi katku kohta, mille tekitajat kirjeldati esmakordselt Tartus.

Tartu Ülikoolis on tänu prepareerimiskunsti kauaaegsetele traditsioonidele hästi säilinud ja kogutakse ka edaspidi rohkesti loomulikku meditsiinimaterjali. Ainult märgpreparaatidest võib teha molekulaarpatoloogilisi uurimusi (DNA-testid jms) möödunud aegade ja kaasaja haiguste kohta.

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna eri instituutudes, eriti Vanas Anatoomikumis säilitatakse eri kollektsioone, sealhulgas professor Puusepa ajulõikude kogu, milles märgpreparaate on üle 1000 säiliku, lisaks Biomeedikumis umbes 450, mikropreparaate umbes 500, neist Biomeedikumis 100; anatoomia instituudis on umbes 700 anatoomilist preparaati (kuiv- ja märgpreparaati), osa neist pärineb A. Rauberi 100 aastat vanast kollektsioonist. Eesti Põllumajandusülikooli haldusalas olev veterinaarkogu ja loomaarstiteaduskonnas säilitatavad kollektsioonid (anatoomia, patoloogilise anatoomia ja parasitoloogia ning ortopeedia kogud) on osalt väga kõrge ajaloolise väärtusega (19. sajandist pärit, J. Tehveri memoriaalkogu jne).

10. MIKROBIOLOOGILISED KOGUD

Tartu Ülikooli Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituudis (TÜ MRI) säilitatakse mulla- ja veebakterite hästi iseloomustatud tüvede kollektsioone, nende hulgas nii Eestist isoleeritud kui ka rahvusvahelisi standardtüvesid. Säilikute arv on kuni 10 000. Lisaks pärmitüvede, looma- ja inimrakkude kollektsioonid, mis koosnevad enam kui 2000 säilikust.

Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut (veest isoleeritud tüved, säilikute arv ei ole täpselt fikseeritud). Eesti Põllumajandusülikooli Zooloogia ja Botaanika Instituudi seente eluskultuuride kollektsioon sisaldab umbes 2300 tüve, eelkõige puitulagundavate seente ja teistel seentel kasvavate liikide (sealhulgas hüperparasiidid) kultuure; viimaste kollektsioon (üle 400 tüve) on üks maailma esinduslikumaid; kollektsioon on registreeritud WFCC-s (World Federation for Culture Collections). Tartu Ülikooli mikrobioloogia instituudis säilitatakse Eestist isoleeritud patogeensete mikroorganismide tüvesid ja Tartu Ülikooli Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituudis koostöös arstide ja patogeenide uurijatega kogutud mikroorganismide tüvesid, mis on korrektselt arvele võtmata.

11. MÜKOLOOGILISED KOGUD

Eesti Põllumajandusülikooli Zooloogia ja Botaanika Instituudi seente kogu sisaldab umbes 165 000 herbaareksemplari seeni, selle hulgas ligi 330 uute liikide tüüpi. Kogutud lisaks Eestile Euraasia parasvöötmealalt, ka USA-st, Tansaaniast, Indiast, Taist jm. Lisaks on umbes 4900 vahetuse teel teistest herbaariumidest saadud eksikaati. Materjali on kasutatud sadade teadustööde, sealhulgas üle kümne ulatusliku monograafia koostamiseks, samuti kümnete diplomi-, magistri- ja doktoritööde alusmaterjalina. Viimasel ajal kasutatakse kogu edukalt DNA nukleotiidse järjestuse määramiseks mükoriisa-uuringute ja süstemaatika jaoks.

Eesti Põllumajandusülikooli taimekaitse instituudi seente kogu maht on umbes 22 000 eksemplari (üle 9000 liigi); sellest üle poole on välismaistest herbaariumidest saadud eriti väärtuslik võrdlusmaterjal. Rikkalikult on esindatud Eesti taimedel parasiteerivad liigid, õieti on siin olulisim põllumajanduses tähtsate seente kollektsioon, selle hulgas professor E. Lepiku 1944. aastani kogutud materjal.

Tallinna Botaanikaaia herbaariumi seente kogu sisaldab põhiliselt H. Karise poolt Kaug-Idast Eestini kogutud mikroseeni 5500 herbaareksemplari. Seda kogu käsitleb rida kaalukaid monograafiaid ja dissertatsioone.

Eesti lihhenoloogilised (samblike) kollektsioonid paiknevad Tartu Ülikooli botaanika ja ökoloogia instituudis (70 000 inseneeritud eksemplari), Tallinna Botaanikaaias (40 200 herbaareksemplari) ja Tallinna Pedagoogikaülikooli endises Rahvusvahelises Keskkonnabioloogia Keskuses (umbes 15 000 eksemplari). Tartu Ülikooli samblike herbaarium sisaldab näidiseid kogu maailmast, sealhulgas tüüpmaterjale ja eksikaate (umbes 3700 eksemplari); kõige väärtuslikumad on Siberi ja Kaug-Ida samblike kollektsioonid ning Austraalia samblike kogu (saadud annetusena Canberra herbaariumist). Tartu Ülikooli samblike herbaariumi kasutatakse pidevalt teadus- ja õppetöös, samuti toimub materjalide rahvusvaheline vahetus. Eesti Loodusmuuseumi kollektsioon (umbes 2000 samblikku) on deponeeritud Tartu Ülikooli botaanika ja ökoloogia instituudi lihhenoloogilisse kogusse.

Tartu Ülikooli botaanika ja ökoloogia instituudi, Tallinna Botaanikaaia, Eesti Põllumajandusülikooli Zooloogia ja Botaanika Instituudi ning Eesti Loodusmuuseumi kollektsioonid on registreeritud herbaariumide rahvusvahelises nimistus Index Herbariorum.

12. ZOOLOOGILISED KOGUD

Põhilised teadusväärtusega zooloogilised kollektsioonid Eestis on koondatud nelja asutuse haldusesse. Nendeks on Tartu Ülikooli Zooloogiamuuseum, Eesti Põllumajandusülikooli Zooloogia ja Botaanika Instituut, Eesti Põllumajandusülikooli taimekaitse instituut ning Eesti Loodusmuuseum.

Tartu Ülikooli Zooloogiamuuseumi kogudes on üle 600 000 säilitusühiku zooloogilisi materjale, mida on sinna talletatud pea kahe sajandi vältel. Ligikaudu pooled säilitusühikutest on lõplikult museoloogiliselt süstematiseeritud. Kolm neljandikku eksemplaridest moodustavad lülijalgsed, eelkõige putukad. Üle 80 000 eksemplariga on esindatud limused, tuhandetesse eksemplaridesse ulatuvad ka lindude, imetajate ja roomajate kogud. Holotüüpe (liigi etalonisendeid) on zooloogiamuuseumi kogus sadakond, põhiliselt on tegu putukatega.

Eesti Põllumajandusülikooli Zooloogia ja Botaanika instituudi putukate kogu maht on ligikaudu 400 000 prepareeritud ja etiketeeritud isendit, sealhulgas 238 holotüüpi ja ligi 2000 paratüüpi.

Ümarusside (Nematoda) preparaate on ligikaudu üks tuhat, sealhulgas mitmeid tüüpeksemplare. Vähemal määral on kogus limuseid ja ämblikke. Instituudi Võrtsjärve limnoloogiajaamas säilitatakse väheharjasusside (Oligochaeta) kogu – 3000 isendit, sealhulgas 21 liigi holotüübid ja 111 isendit paratüüpe. Samas hoitakse limuste kogu ja Eesti veekogudest võetud zoo- ja fütoplanktoni proove (alates 1932. aastast kokku on ligikaudu 15 000). Kogu rahvusvaheliseks akronüümiks on IZBE.

Eesti Põllumajandusülikooli taimekaitse instituudi kogus on enam kui 40 000 säilikut, mille põhiosa moodustavad nõelastatud ja etiketeeritud putukad. Kollektsiooni olulise osa moodustab troopiliste mardikate kogu ning K. Leiuse üraskite ja tolmeldajate kogu.

Eesti Loodusmuuseumi fondides on zooloogilised kollektsioonid jaotatud kahe osakonna (zooloogia ja entomoloogia) fondihoidlatesse. Kokku kuulub loodusmuuseumi zooloogilistesse fondidesse 221 000 säilitusühikut, millest 109 400 on museaalidena arvel. Entomoloogilisi säilikuid on umbes 200 000, nende seas kümmekond taksonoomilist tüüpi.