Põhiseaduse 4. paragrahv korraldab Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevust võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Põhiseaduse nimetatud sättest lähtudes on igal põhiseaduslikul institutsioonil oma pädevus, mis tuleneb otse ja ainult põhiseadusest.

Armuandmine kuulub põhiseaduse 78. paragrahvi 19. punkti alusel Vabariigi Presidendi ainupädevusse ja põhiseadus ei näe ette armuandmise reguleerimist eraldi seadusega. Sellest tulenevalt on Vabariigi Presidendil õigus ise reguleerida oma töökorraldust, sealhulgas nimetada armuandmiskomisjoni koosseis ja sätestada selle töökord.

Vastuvõetud seadus kitsendab Vabariigi Presidendi õigusi ja on vastuoluline.

Seaduse 1. paragrahvi 3. lõige ja 2. paragrahvi 4. lõike 1. punkt on omavahel vastuolus. Esimeses on sätestatud, et süüdimõistetule, kelle kohta on mitu süüdimõistvat kohtuotsust, võib armu anda pärast karistuste liitmist sisaldava kohtuotsuse jõustumist. Teises sättes on süüdimõistetule jäetud valikuvõimalus, millise kohtuotsuse järgi armu paluda.

Seaduse 3. paragrahvi 2. lõike teine lause piirab armuandmispalvet esitada sooviva kinnipeetu õigusi. Nimelt on vangla administratsioonile antud õigus otsustada, kas kanda kinnipeetava palvel armuandmispalve Vabariigi Presidendile saatmise kulud või mitte, juhul kui kinnipeetaval endal ei ole see võimalik. Taolise õiguse andmine vangla administratsioonile muudab ta sisuliselt eelotsustajaks armuandmispalve esitaja suhtes, mis on Vabariigi Presidendi armuandmise pädevust kitsendav ja seega vastuolus põhiseaduse 78. paragrahvi 19. punktiga.

Seaduse 5. paragrahvi 1. lõige sätestab, et armuandmise küsimustes moodustatakse nõuandev organ Vabariigi Presidendi juurde. Taolise organi, armuandmiskomisjoni moodustamist põhiseadus ette ei näe. Kuna seaduse loogika kohaselt on armuandmiskomisjonil oluline osa armuandmise otsuse tegemisel, võiks selline komisjon tegutseda üksnes juhul, kui Vabariigi Presidendil, kellel lasub vastutus armuandmise küsimuse otsustamisel, on õigus valida oma nõuandjad ise.

Seaduse 5. paragrahvi 2. lõikes sätestatud armuandmiskomisjoni koosseis on ebamäärane ja armuandmise kui halastusakti sisu moonutav. Nimelt kuulub osutatud seaduse sätte kohaselt armuandmiskomisjoni siseminister, kelle valitsemisalas asuvad asutused, mis viivad läbi juurdlust ja rakendavad riiklikku sundi. Taoline komisjon, kus on esindatud poliitilist vastutust kandev minister kui täidesaatva võimu kandja, võib politiseerida armuandmise menetlust ja viia võimude lahususe põhimõtte rikkumisele.

Seadusest ei selgu komisjoni koosseisu kuuluva kuriteo ohvreid abistavate organisatsioonide esindaja nimetamise protseduur, samuti Eesti Kirikute Nõukogu esindaja määramine, mis tagaks erinevate konfessioonide ja religioonide esindatuse, rikkumata seejuures põhiseaduse 40. paragrahvis toodud usuvabaduse põhimõtet. Sätestamata on, millises korras ja keda võivad komisjoni kuuluvad ametiisikud oma esindajaks määrata.

Seaduse 7. paragrahvi 2. lõikest ei selgu, millise nõukogu kolm liiget peaksid kohal olema, et armuandmiskomisjon oleks pädev Vabariigi Presidendile seaduse 8. paragrahvis nimetatud ettepanekut tegema.

Seaduse armuandmiskomisjoni tegevust reguleerivad normid ei võimalda täita seaduse 6. paragrahvi 1. lõikes Vabariigi Presidendi Kantseleile pandud ülesandeid. Seaduse 7. paragrahvi 3. lõike kohaselt on armuandmiskomisjoni istung kinnine, mis välistab kantselei ametnike osalemise komisjoni istungil ega võimalda seega kantselei direktoril adekvaatselt edastada ja selgitada Vabariigi Presidendile komisjoni poolt tehtud otsustusi.

Seaduse 8. paragrahvi 1. lõikes ja 9. paragrahvi 1. lõikes kehtestatud kahekuulised tähtajad on omavahel vastuolus. Vabariigi Presidendi Kantselei direktor peab esitama armuandmiskomisjoni ettepaneku Vabariigi Presidendile kahe kuu jooksul armuandmispalve saabumisest arvates (§ 9 lg. 1). Kahekuuline tähtaeg armuandmispalve saamisest arvates on seadusega antud ka armuandmiskomisjonile armuandmispalvete menetlemiseks (§ 8 lg. 1), mida komisjon aga koostoimes 9. paragrahvi 1. lõikega ei saa rakendada.

Seaduse 8. paragrahvis sätestatud armuandmiskomisjoni ettepaneku olemus on ebaselge. Ettepanek põhiseaduse mõttes tähendab, et ettepaneku saanul on õigus ettepanekuga nõustuda või see tagasi lükata. Ka seaduse 10. paragrahvi 1. lõige ei sätesta Vabariigi Presidendi õigust teha armuandmise otsus, rahuldades armuandmispalve teistel tingimustel kui see sisaldus ettepanekus. Sellises tähenduses on seaduses sätestatud ettepaneku mõiste Vabariigi Presidendi armuandmise pädevust kitsendav ning vastuolus põhiseaduse 4. ja 78. paragrahvi 19. punktiga.

Põhiseaduse 78. paragrahvi 19. punkti kohaselt võib Vabariigi President ka karistust kergendada, mis ei välista võimalust vabastada süüdimõistetu karistuse kandmisest tingimisi. Seaduse 8. paragrahvis on aga ette nähtud karistuse vähendamine, mis sisuliselt on kohtuotsuse muutmine ja seega sekkumine kohtuvõimu pädevusse ning on vastuolus põhiseaduse 146. paragrahviga.

Seaduse 10. paragrahvi 2. lõige piirab armuandmise korras vabastatava õigusi. Seaduse 10. paragrahvi 1. lõike kohaselt jõustub otsus allakirjutamise päevale järgneval päeval, mis eeldab selle kohest täitmisele pööramist. Siit tuleneb, et vanglas kinnipeetavale armuandmisel, kui see näeb ette süüdimõistetu karistuse kandmisest vabastamise, peab Vabariigi Presidendi otsus olema vangla administratsiooni käsutuses hiljemalt otsuse jõustumise päeval kell 12.00 (täitemenetluse seadustiku § 133). Kuivõrd seadus ei näe ette Vabariigi Presidendi otsuse täitmiseks saatmist vangla administratsioonile, siis ei ole võimalik riigipea otsuse täitmisel rakendada ka täitemenetluse seadustiku viidatud paragrahvis sätestatud vanglast vabastamise üldkorda.

Seaduse paragrahvid 4, 6, 7 lõige 1 ja paragrahv 9 reguleerivad Vabariigi Presidendi Kantselei tegevust armuandmispalvete menetlemisel. Vabariigi Presidendi Kantselei kui Vabariigi Presidenti tema ülesannete täitmisel abistava riigi ametiasutuse sisemist töökorraldust saab võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttest lähtudes sätestada üksnes Vabariigi President. Seega on käesoleva seaduse paragrahvid 4, 6, 7 lõige 1 ja paragrahv 9 vastuolus põhiseaduse paragrahviga 4.

Tulenevalt ülaltoodust on «Armuandmise korra seadus» vastuolus põhiseaduse paragrahvidega 4, 78 punktiga 19, 102 ja 146.

Eelneva põhjal pean vajalikuks «Armuandmise korra seadust» Riigikogus uuesti arutada ja otsustada.

Alus: Eesti Vabariigi põhiseaduse § 107.

Lennart MERI

]]>