Seaduse 1. paragrahvi 1. lõige, millega muudetakse «Keeleseaduse» 5. paragrahvi ning delegeeritakse Riigikogu ja kohaliku omavalitsuse volikogu liikme keeleoskuse taseme kirjelduse kehtestamine Vabariigi Valitsusele, annab täitevvõimule ebaproportsionaalselt laia volituse otsustada Riigikogu ja kohaliku omavalitsuse volikogu liikmete keeleoskuse taseme üle. Peale selle võimaldab «Keeleseaduse» 5. paragrahvi 3. lõige koostoimes selle 1. lõikega täitevvõimul hinnata ja kontrollida juba valitud Riigikogu ja kohaliku omavalitsuse volikogu liikmete keeleoskuse taset, mis Riigikogu liikmete suhtes ei ole vastavuses põhiseaduse 4. paragrahvis sätestatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega.

«Keeleseaduse» 5. paragrahvi 2. lõike uus sõnastus, kehtestades eesti keele oskuse nõuded eraisikutega tööalaselt suhtlevatele äriühingu, mittetulundusühingu või sihtasutuse töötajatele ning füüsilisest isikutest ettevõtjatele, samuti välisekspertidele ja -spetsialistidele, on liiga üldine ja seetõttu võimaldab Vabariigi Valitsusel suvaliselt kehtestada nimetatud isikutele piiranguid ja panna kohustusi. Vastavalt põhiseaduse 11. paragrahvile võib piiranguid kehtestada ainult kooskõlas põhiseadusega ja need peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Põhiseaduse 10. paragrahvi alusel peavad põhiseaduses loetlemata kohustused tulenema põhiseaduse mõttest või olema sellega kooskõlas ning vastama õigusriigi põhimõtetele.

«Keeleseaduse» muudetud 5. paragrahviga Vabariigi Valitsusele delegatsiooninormidega antud ulatuslikud volitused ei vasta õigusriigi põhimõttele ega taga õiguskindlust, kuna need ei ole isikutele arusaadavad ja ei võimalda neil ette näha ning oma tegevuses arvestada selle normi alusel antavat määruse regulatsiooni.

Eelneva põhjal pean vajalikuks «Keeleseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise ja täiendamise seadust» Riigikogus uuesti arutada ja otsustada ning viia see kooskõlla Eesti Vabariigi põhiseadusega.

Alus: Eesti Vabariigi põhiseaduse § 107.

Lennart MERI

]]>