Peaminister Mart SIIMANN Riigisekretär Uno VEERING

Kinnitatud Vabariigi Valitsuse 8. detsembri 1998. a korraldusega nr 1187-k

Riiklik programm «Eesti keel ja rahvuskultuur» aastateks 1999--2003

1. Probleemi analüüs

Riiklik programm «Eesti keel ja rahvuskultuur» lähtub probleemist, et tänapäeval on ligikaudu ühe miljoni suurune eesti keelt emakeelena kõnelevate inimeste hulk võrdlemisi lähedal sellele piirile, millest alates omakeelse ühiskonna sajaprotsendiline funktsioneerimine muutub võimatuks.

Kahe maailmasõja vahel soodustas Eesti Vabariigis eestlaste identiteedi ja kultuuri säilimist riigi homogeenne rahvuslik koosseis, sest rohkem kui 90% rahvastikust kõneles emakeelena eesti keelt. Enamgi veel, muukeelne rahvastik (rootslased, venelased jt) elunes enamasti kompaktselt riigi äärealadel ning seega ei saanud ohustada eestlaste rahvuslikku identiteeti ega olulisel määral mõjutada eesti keele ja kultuuri vallas toimuvaid protsesse. Pärast Teist maailmasõda alanud ning umbes 50 aastat kestnud Nõukogude okupatsiooni rahvuspoliitika põhisuunaks Eestis oli teatavasti eestlaste assimileerimine venelastega. Selles olid võimud edukamad Põhja-Eestis, kus tekitati ulatuslikud eesti-vene segaasustusega alad (nt Kirde-Eestis, Ida-Tallinnas, Loksal) ja tõrjuti eesti keel käibelt välja kohati pea kogu avalikust elust. Teatud valdkondades (sõjandus, lennundus, merendus, raudtee) kadus eesti keel kasutuselt kogu Eesti territooriumil. Eesti ajalugu kirjutati ümber marksistlik-nõukogulikus vaimus. Terve hulga eesti kirjanike jt kultuuritegelaste tööde avaldamine, esitamine, käsitlemine, nende nimede nimetaminegi oli keelustatud.

Kuigi eestivenelaste motivatsioon eesti keelt õppida on okupatsiooniajaga võrreldes mõnevõrra tõusnud, pole segarahvastikuga alad Põhja-Eestist kuhugi kadunud. Neil aladel on eestlaste ja venelaste vaheline eeldatav suhtlemiskeel endiselt vene keel. Teisalt on meie kultuurikeskkonda viimase viie aasta jooksul piiride avanemise ja arenevate majandussidemete tõttu end jõuliselt sisse murdnud inglise keel ja lääne massikultuur. Teatud elualadel on inglise keel valmis eesti keelt välja tõrjuma ka eestlaste omavahelises kommunikatsioonis (riigivalitsemine, pangandus, mitmed teadusharud, meelelahutusäri). Eesti peatse ühinemise järel Euroopa Liiduga on oodata selle surve jätkuvat tugevnemist.

Kahest võimalikust tulevikustsenaariumist -- sattuda uuesti Venemaa mõjusfääri või integreeruda Euroopaga -- on Eesti valinud teise, mis tähendaks tegelikult 1940. aastal vägivaldselt katkestatud protsessi jätkumist. Sidemete taastamine ja arendamine Euroopaga nõuab investeeringuid ka kultuuri ja hariduse valdkonnas, sest euroopaliku ühiskonnamudeli kultuuripoliitika on suunatud sellele, et kodanikud saaksid osaleda vabas kultuurivahetuses, säilitades ja arendades samal ajal oma kultuurilist ja keelelist identiteeti. Eesti Vabariik on küll alla kirjutanud ja ratifitseerinud Euroopa kultuurikonventsiooni ja arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooni, kuid nendest lepingutest tulenevate riiklike kohustuste täitmisele pole seni pööratud piisavalt tähelepanu, eriti mis puudutab kultuuripärandi säilitamist ja kättesaadavaks tegemist.

Arenenud riigid liiguvad kõrvalekaldumatult ning üha kiirenevalt suunas, mida iseloomustab arvutite ning muude infotehnoloogiavahendite, sidevõrkude ja -teenuste ning elektroonselt ligipääsetavate inforessursside küllus kõigis valdkondades. Tees üleminekust infoühiskonda, kus kõigi sotsiaalsete ja majanduslike protsesside kulgu määrab otsustavalt teabe kättesaadavus infotehnoloogiavahendite varal, on saanud riikide ja valitsuste tegevusjuhiseks. Ollakse üksmeelel selles, et informatsioon on otsustava tähtsusega vahend majanduse arendamiseks ja selle efektiivsuse tõstmiseks, rahvusvahelise konkurentsivõime säilitamiseks ja suurendamiseks, koha kindlustamiseks maailmamajanduses. Kultuuri alal teenib informaatika samu põhieesmärke. Kultuurivahetuse laienemine elektronteabekanalite kaudu on hädavajalik meie lähendamiseks rahvusvahelisele kultuuriruumile. Ei tohi ka unustada, et demokraatia eelduseks on informatsiooni paljusus ja kättesaadavus võimalikult laiale avalikkusele.

Eesti arengut ja konkurentsivõime kasvu pidurdab praegu hariduse suutmatus kohaneda välistingimuste muutustega. Haridussektor ei suuda anda piisavalt tarviliku kvalifikatsiooniga tööjõudu, kes peale kitsalt professionaalsete oskuste eviks ka kõrget üldist ja erialast töökultuuri. Haridussüsteemis peegeldub ja võimendub samuti ühiskonnas leviv üldine väärtushinnangute ja käitumisnormide kriis, mille üheks põhjuseks on pakutava informatsiooni tasakaalustamatus ja noorte oskamatus eraldada teadmist väärteadmisest ja olulist ebaolulisest. Eesti kultuuriväärtused on hariduslikuks otstarbeks halvasti avatud ja eksponeeritud ning eesti keele ebakindel seisund ühiskonnas kujundab noortes nihilistlikku suhtumist omakeelsesse kultuuri üldse.

Kaks tegurit, eesti keelt emakeelena kõnelejate nappus Euroopa kontekstis ning tugev indoeuroopa (vene ja inglise) interferents seavad meie riigi olulise valiku ette. Kui riik soovib vältida eestlaste identiteedikriisi ja soodustada vene kogukonna integreerumist Eesti ühiskonda ning näeb Eestit tulevikus harmoonilise multikulturaalse ühiskonnana, on senisest jõulisemad investeeringud eesti keele ja kultuuri arengusse möödapääsmatud, sest sel juhul peavad eesti keel ja kultuur olema suutelised funktsioneerima hästi kõigis valdkondades. Kui riik soovib loobuda sekkumisest ühiskonnas toimuvatesse kultuuri- ja keeleprotsessidesse, võib prognoosida eesti keele kasutussfääride jätkuvat ahenemist, võõrkeelte -- inglise, vene ja soome keele -- laialdast levikut kõigis avaliku elu valdkondades, internatsionaalse massikultuuri võimutsemist ning eestlaste kultuurilise ja keelelise identiteedi hägustumist, mis teeb meid haavatavaks ida poolt lähtuva surve suhtes.

Eeldused kirjeldatud probleemi lahendamiseks annab 26. märtsil 1997. a vastuvõetud teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus (RT I 1997, 30, 471), mille paragrahvi 14 lõige 2 ja paragrahv 17 sätestavad teadus- ja arendustegevuse finantseerimise riiklike programmide kaudu. Eesti Teadusfondis (ETF) on ammu tunnetatud selle sätte vajalikkust. ETF-i põhiülesandeks on anda uurimistoetusi (grante) suhteliselt lühikese, kõige enam nelja-aastase kestusega projektidele. Samas esitati ETF-i humanitaarteaduste ekspertkomisjonile igal aastal taotlusi krestomaatiliste suurteoste (nt baassõnaraamatute, akadeemiliste folkloori- jm allikapublikatsioonide), õppematerjalide jt laiale avalikkusele suunatud publikatsioonide grantfinantseerimiseks, mis ei ole kooskõlas Eesti Teadusfondi tegevust piiritlevate normdokumentidega. Samal ajal pole sisulistel kaalutlustel mõeldav olnud nende finantseerimisest keeldumine.

Teadusfondi humanitaarteaduste ekspertkomisjon on kõigis aastate 1994--1996 grandiekspertiisi kokkuvõtetes jm pöördumistes alla kriipsutanud vajadust leida seda laadi fundamentaalprojektidele teised rahastamisallikad. Ka komisjon, kes 1995. aasta kevadel tegi kokkuvõtteid Eesti sotsiaal- ja humanitaarteaduste evalvatsioonist, soovitas humanitaarteaduste olukorra parandamiseks Eesti rahvuskultuuri riikliku programmi käivitamist. Probleemi tõsidust on mõistnud Haridusministeerium, kus 27. märtsil 1996. a moodustati ministri käskkirjaga nr 58 komisjon koosseisus Arvo Krikmann, Jaan Ross ja Jaan Undusk, kellele tehti ülesandeks sõnastada ettepanekud Haridusministeeriumi programmi «Eesti keel ja rahvuskultuur» sisu ja eesmärkide kohta 1996. aastal. Komisjoni ettepanekud aktsepteeriti ministri poolt ja nimetatud programm käivitati haridusministri 20. mai 1996. a käskkirjaga nr 105 (esialgu Haridusministeeriumi sihtprogrammina). Programmi juhtasutuseks oli Tartu Ülikool, programmi juhiks Jaan Ross ja 1996. aasta eelarveks 0,8 miljonit krooni. See raha kulutati eeskätt kirjastamisele, finantseerides kokku 12 raamatu trükkimist või trükivalmis seadmist Eesti Keele Instituudis, Eesti Kirjandusmuuseumis, Tartu Ülikoolis ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses. Programmi edukat täitmist tõendab ka asjaolu, et Haridusministeerium jätkas selle finantseerimist 1997. aastal eelarvega 1,25 miljonit krooni. 1997. aasta kevadel valmis komisjoni (J. Ross, A. Krikmann, J. Undusk) eestvedamisel riikliku programmi «Eesti keel ja rahvuskultuur» projekt, mis esitati kooskõlastamiseks Haridusministeeriumile. 1998. aastal finantseeriti programmi vanema eesti keele uurimiseks (550 000 krooni) ning teadustöö tugistruktuuri ülalpidamiseks (2,4 miljonit krooni).

Rahvuskultuuri programmi kuuluvate ülesannete lahendamist on peale Haridusministeeriumi ja Eesti Teadusfondi toetanud Kultuurkapital, Rahvuskultuuri Fond, Kultuurifond ja Avatud Eesti Fond. Ometi pole mõeldav, et omakeelse kultuuri arendamine sedavõrd piiratud demograafiliste ressursside juures nagu meil võiks pikemaks ajaks jääda vaid üksiku ministeeriumi ja sihtasutuste rahastada. Eesti keele ja rahvuskultuuri programmi rahastamises peab toimuma kvalitatiivne nihe, milleks oleks programmi muutmine riigieelarvest finantseeritavaks riiklikuks programmiks.

2. Programmi eesmärgid ja oodatavad tulemused

Programm seab põhieesmärgiks eesti keele ja kultuuri täisväärtusliku funktsioneerimise tänapäeva demokraatliku ühiskonna kõigis valdkondades. See tähendab eesti keele kasutussfääride kindlustamist ja laiendamist, eesti keele funktsioneerimist täismõõtmelise kirjakeelena, sealhulgas piiranguteta toimimist riigi-, kõrgharidus- ja teaduskeelena ja Eesti eri rahvustest elanike vahelise suhtlemiskeelena. Eesti kultuuri mineviku- ja tänapäevasaavutused peavad olema väärtustatud ja kättesaadavad kõigile Eesti elanikele ja huvilistele mujal maailmas. Eesti keele ja kultuuri täisväärtuslik funktsioneerimine säilitab eestlaste identiteedi, mis omakorda kindlustab eesti rahvuse ja Eesti Vabariigi staatust.

Põhieesmärgist tulenevad alameesmärgid:

1) eesti keelele ja kultuurile sedavõrd väärika ja atraktiivse staatuse loomine, et Eesti ühiskonda integreerumine muutuks suurema osa mitte-eesti kogukonna liikmete jaoks loomulikuks ja vajalikuks tarbeks, milleta täisväärtuslik eksistents oleks Eestis võimatu. Lähitulevikus peaks riigis tekkima olukord, kus eesti kogukonda kuulumist (või vähemalt sidemeid eesti kogukonnaga) hakatakse väärtustama ka suure osa eestivene kogukonna liikmete poolt. Seega aitab programm kaasa eesti ja vene kogukondade vaheliste potentsiaalsete pingete maandamisele;

2) eesti keele arendamine sellisele tasemele, et see oleks võimeline funktsioneerima ühena Euroopa Liidu keeltest. Teatavasti pole ükski Euroopa Liidu liikmesriik loobunud Liidu-siseses asjaajamises oma riigi- või ametikeelest mõne rahvusvahelise keele kasuks. Eesti liitumisel Euroopa Liiduga on selle sammu üheks vajalikuks eelduseks eesti oskuskeele ja tõlkeleksikograafia kõrge tase;

3) eesti kultuuripärandi säilitamine ja kättesaadavaks tegemine Euroopas aktsepteeritud tasemel hariduslikuks, teaduslikuks ja kultuurivahetuslikuks otstarbeks. See tähendab eeskätt kaasaegse tehnoloogia rakendamist nii kogude hooldamisel, läbitöötamisel kui ka neis sisalduva informatsiooni levitamisel;

4) haridusreformi toetamine eesti keele ja kultuuri alaste õppeotstarbeliste materjalide ettevalmistamise, eksponeerimise ja levitamise kaudu. Haridusuuendus Eestis ei saa jääda ainult koolide ja haridusametnike ülesandeks, vaid selleks peavad andma oma panuse kõik ühiskonna institutsioonid, kaasa arvatud teadus- ja arendusasutused.

3. Tegevusplaan

3.1. Programmi juhtimine

Programm planeeritakse ja üldised strateegilised eesmärgid püstitatakse viieks aastaks.

Programmi juhib ja koordineerib Haridusministeeriumi poolt määratud juhtkomitee vastavalt rahandusministri 29. jaanuari 1998. a määrusele nr 7 «Riigieelarvest finantseeritavate riiklike programmide koostamise korra kinnitamine».

Juhtkomitee:

-- kuulutab iga kalendriaasta alguses välja avaliku konkursi programmi üldeesmärgiga vahetult seotud teadus- ja arendusasutustele järgnevaks aastaks programmi täitmiseks vajalike konkreetsete projektide saamiseks;

-- organiseerib konkursile esitatud projektide hindamist, lähtudes programmi üldeesmärgist;

-- otsustab finantseerimisküsimused programmi eelarve raames ning teostab jooksvalt eelarve korrigeerimist, täpsustades õigeaegselt järgmise aasta kulutuste mahu;

-- koostab lõppeva aasta aruande, võttes aluseks programmi täitjate aruanded;

-- hindab programmi täitmise tulemuslikkust;

-- organiseerib programmi koostamist ja vahendite sihtotstarbelist kasutamist.

3.2. Programmi täitmine

Programm hõlmab nelja põhisuunda:

3.2.1. Krestomaatiliste, eesti keele ja kultuuri seisukohast oluliste suurteoste, sealhulgas teatmeteoste koostamine ja väljaandmine

Mistahes keele ja kultuuri täisväärtusliku funktsioneerimise aluseks on seda keelt ja kultuuri kirjeldavate ning teiste keelte ja kultuuridega siduvate krestomaatiliste suurteoste -- mitut laadi sõnastike, grammatikate ja akadeemiliste kommenteeritud allikväljaannete olemasolu. Selliste teoste koostamine on aja- ja töömahukas ülesanne, mille lahendamise pikkust ka suuremate rahvaste keelte puhul saab mõõta aastakümnetega. Näiteks Eesti murrete sõnaraamatu koostamisele suunatud töö algas Eestis 1930-ndatel aastatel; praeguseks on trükist ilmunud sõnaraamatu viis esimest vihikut. Eesti folkloori saripublikatsiooni «Monumenta Estoniae Antiquae» on eelmisel sajandil algatanud Jakob Hurt ning sarja väljaandmine jätkub praegu kolmes harus. Kui ühiskonnas on kord käivitatud niisuguste suurteoste koostamise ja väljaandmise protsess, siis oleks selle protsessi peatamine rahvuskultuuri seisukohast hukatuslike tagajärgedega.

Programmi raames tuleb jätkata viit tüüpi krestomaatiliste suurteoste koostamist ja väljaandmist:

3.2.1.1. Tänapäeva eesti keele baassõnaraamatud

3.2.1.2. Eesti kirjakeele, kultuuri ja teaduse ajalugu (allikpublikatsioonid,

ülevaated, teatmeteosed)

3.2.1.3. Eesti murdetekstide publikatsioonid

3.2.1.4. Eesti folkloori fundamentaalväljaanded

3.2.2. Keelekorraldus ja terminoloogia arendamine

Ilma pideva keelekorralduse ja kvalifitseeritud terminiloometa pole eesti keele täisväärtuslik funktsioneerimine võimalik, kuna eesti keel asub tugevas inglise, vene ja soome keele mõjuväljas. Eesti Vabariigi kahel alguskümnendil loodi hästi funktsioneeriv terminoloogiasüsteem ning esmakordselt ajaloos suutis eesti keel olla nii riigi-, kõrgharidus- kui ka teaduskeel. 1940. aastast kuni 1960-ndate aastate keskpaigani oskuskeeletöö peaaegu seiskus, pärast seda aga elavnes taas ning võib väita, et eesti oskuskeele traditsioon ei katkenud, vaid tema järjepidevus säilitati ideoloogilisest survest ning vene keelele allutamise püüdest hoolimata.

Uus iseseisvus avas meile integreerumisvõimaluse läände ja kiire ning möödapääsmatu vajaduse ümber orienteeruda näiteks majandus- ja õigusterminoloogias. Kuid tavakohase kitsama asjatundjate ringi asemel tegeleb nüüd oskuskeelega väga palju inimesi, kel tihti ei puudu mitte üksnes teadmised oskuskeelekorraldusest ja selle töö järjepidevusest, vaid kes ei oska ka head eesti keelt ega suuda lahus hoida eesti ja inglise keele süsteemi, mis on kutsunud esile slängilike parasiitterminite vohamise. Levima on hakanud ekslik ettekujutus, nagu poleks keelekorraldus demokraatliku ühiskonna tingimustes vajalikki.

Keelekorraldustöö peab olema järjepidev. Ühe viieaastase programmi raames saab lahendada esialgsed pakilised ülesanded, nagu keelenõustamise süsteemi tugevdamine, õigekeelsus- ja terminoloogiakeskuse väljaarendamine Tartu Ülikooli juures ning esmavajalike keelekasutuskäsiraamatute koostamine ja väljaandmine.

3.2.3. Eesti humanitaarteaduslike ja museoloogiliste kogude säilitamine, täiendamine ja kättesaadavaks tegemine, sealhulgas ekspositsiooni vormis

Rahvusliku kultuurimälu kandjaks ja peaaegu igasuguse rahvuskultuurilise tegevuse aluseks on kogud: dokumendid, trükised, käsikirjaline ja pildimaterjal, helisalvestised, esemelise kultuuri näidised. Trükiste ja käsikirjade kogude kohta kehtib kõikides Euroopa Liidu maades kultuuripärandi kaitse konventsioon, mis eeldab kogu seisundi kirjeldamist üldtunnustatud Stanfordi testi abil. Haridusministeeriumi valitsemisalas olevate kogude seisund on üldjuhul uurimata ja hindamata. Kogudes sisalduva informatsiooni säilitamine ja kättesaadavaks tegemine on praeguse teadusasutuste finantseerimise süsteemi juures kujunenud ületamatuks raskuseks, sest infrastruktuurikulude katmine ja aastail 1994--1997 ETF-ilt saadud eritoetuste suurusjärk ei ole olnud piisav rahuldamaks kapitaalsemaid vajadusi, nt sisseseade osas, samuti kõiki suurte kogude hooldamise ja eksponeerimise kulutusi nii töötasude kui ka töövahendite osas. Siht- ja grandiraha kasutamine selleks otstarbeks oleks üheselt seadusevastane.

Kultuuriministeeriumi valitsemisalas olevate muuseumide seis on parem, sest kultuuriväärtuste kogumine ja säilitamine on nende põhitegevus. Olukord, kus üks osa muuseume ja teisi kogusid omavaid asutusi saavad oma ülesandeid täita normaalselt, teine osa aga mitte, tekkis Kultuuri- ja Haridusministeeriumi lahutamisega. Käesolev programm aitaks muu hulgas ka seda disproportsiooni kõrvaldada.

Programmi raames finantseeritavad kogude hooldustööd on järgmised:

1) hoidlate, laborite, ekspositsiooniruumide väljaehitamine ja haldus;

2) materjali alanud destruktsioonide peatamine või pidurdamine, hävivate säilikute konserveerimine, tagatis- ja kasutuskoopiate loomine;

3) kogude jooksva juurdekasvu kindlustamine: teabe kogumine, ostud, välitööd, talletusseadmete, andmekandjate ja paigutite tagamine;

4) kogudes sisalduva teabe võimalikult kiire, mugav ja täielik kättesaadavaks tegemine huvilistele: kopeerimine, süstematiseerimine, registrite ja kataloogide koostamine, ekspositsioonide koostamine, info- ja reklaamväljaannete publitseerimine.

3.2.4. Eesti keele kasutussfääride laiendamine ja eesti kultuuri tutvustamine elektroonilistel infokandjatel, sealhulgas internetis

Raamatukogudes, arhiivides ja muuseumides on paljude aastakümnete, kohati aastasadade vältel kogutud teavet traditsioonilistel paberkandjatel.

Nende väärtuste paremaks kasutamiseks ning tulevastele põlvedele säilitamiseks on hädavajalik viia nad nüüdisaegseile digitaalseile andmekandjaile, eeskätt laserandmeplaatidele.

Tänapäeval toodetav info on üha suuremal määral juba algselt digitaalses vormingus, kuid selle info organiseerimine säilitamiseks ja hõlpsaks taasleidmiseks nõuab täiendavaid kulutusi.

Keele- ja kultuurialast teavet sisaldavatel üldkasutatavatel infopankadel ja elektronpublikatsioonidel on riigi informatsioonilises infrastruktuuris oma kindel koht. Viie aastaga on võimalik talletada ning teha kõigile huvilistele kättesaadavaks suur osa rahvuskultuuri mineviku- ja tänapäevasaavutusi. Peatähelepanu tuleb suunata üldharidusliku suunitlusega materjalide (elektroonilised keele- ja kultuuriajaloolised lugemikud, teatmeteosed, ajakirjad ja interaktiivsed programmid) ettevalmistamisele, sest noored, kaasa arvatud vene noored, on kaasaegse infotehnoloogia kasutamise suhtes kõige altim elanikkonna rühm. Sellega aitaks programm «Eesti keel ja rahvuskultuur» realiseerida ühtlasi programmi «Tiigrihüpe» kaudu loodavaid võimalusi.

Lai tarbijaskond oleks kindlasti Eesti perioodika koondserveril, kuhu talletataks iga päev internetis publitseeritavad ajalehed ja ajakirjad. Samuti kantakse lähiaastatel moodsaile andmekandjaile väärtuslikum osa säilitatavate fondide sisust, näiteks eesti kirjakeele vanimad allikad, vanem perioodika, vanem Eesti kirjandus, olulisemad arhiividokumendid, muuseumide valitud eksponaatide visuaalkujutised jne.

4. 1999. aasta eelarve 3 500 000 krooni.

5. Programmi elluviimise tähtaeg: aastad 1999 kuni 2003.

6. Võimalikud riskitegurid programmi täitmisel

Mitmete programmis ettenähtud projektide teostamine, eeskätt informatsiooni levitamine interneti kaudu, sõltub sellest, kas Eestis suudetakse välja arendada nii riigisisene kui ka Eestit välismaailmaga ühendav piisava võimsusega andmesidevõrk. Muid riskitegureid programmi täitmisel ei ole.

7. Programmi täitmise edukuse näitajad

Programmi täitmist ja selle edukust on võimalik hinnata, arvestades:

1) publitseerimise mahtu ja taset, kuna enamiku tegevusplaanis loetletud tööde väljundiks on trükised või elektroonilised väljaanded;

2) kodu- ja välismaiste asjatundjate eksperthinnanguid;

3) kultuurialase teabe säilitamisvormide kaasaegsust ja info kättesaadavuse astet, sealhulgas:

-- teadus- ja kultuurikogude hoiutingimuste vastavust Euroopa kultuurikonventsioonile ning arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioonile;

-- vastavust Euroopa Liidu maades kogude seisundi, säilimistingimuste ja kogudes sisalduva info kättesaadavuse kirjeldamiseks kasutatavate testide (Stanfordi, NLE, TUL) nõuetele;

-- osalemist Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste organisatsioonide kultuuripärandi kaitse ja avatud ühiskonnale suunatud projektides (ENA 301, UNESCO).

Teede- ja sideminister haridusministri ülesannetes Raivo VARE

Lisa 1 «Riikliku programmi «Eesti keel ja rahvuskultuur» aastateks 1999--2003» juurde

Programmi eest vastutava Haridusministeeriumi valitsemisalas asuvad olulised rahvuskultuuri- ja teaduskogud

Ajaloo Instituut

1. Arheoloogiline üldkogu (1,2 miljonit säilikut)

2. Osteoloogiline kogu (21 000 säilikut)

3. Antropoloogiline kogu (9500 säilikut)

4. Numismaatiline ja väärismetallist esemete kogu (224 000 säilikut, sealhulgas 95 289 ühikut hõbemünte ja -esemeid)

5. Käsikirjaliste ja kaardimaterjalide arhiiv

Eesti Keele Instituut

1. Eesti murdearhiiv (üle 5 miljoni sõnasedeli, 150 000 lehekülge murdetekste)

2. Eesti kirjakeele arhiiv (üle 4 miljoni sõnasedeli)

3. Heliarhiiv (üle 4000 tunni soome-ugri keelte helilindistusi)

4. Varia: nimearhiiv, eesti keele etümoloogia kartoteek, vadja keele kartoteek, terminoloogia koondkartoteek

Eesti Kirjandusmuuseum

1. Arhiivraamatukogu (üle miljoni arvestusüksuse, sealhulgas ajalooline kaardikogu, Baltica ja Estica kogud)

2. Eesti Rahvaluule Arhiiv (1 300 000 lehekülge käsikirjalisi säilikuid, 8300 pala helilindistusi, 200 tundi videomaterjali)

3. Eesti Kultuurilooline Arhiiv (560 fondi, neis kokku 150 600 säilikut ja 120 000 fotot ja negatiivi)

Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskond

1. Vana kirjakeele (XVII saj) sõnavarakartoteek (500 000 sõnasedelit)

2. Eesti keele murdearhiiv (33 000 lehekülge murdetekste ja -ülevaateid, 420 tundi helilindistusi)

3. Sugulaskeelte murdematerjalid (8000 lehekülge tekste, 160 tundi helilindistusi)

4. Arheoloogia kabineti kogud

Tartu Ülikooli Raamatukogu

1. Eesti teadlaste isikuarhiivid (56 000 säilikut)

2. Ajalooline graafikakogu (10 000 teost)

3. Ajalooline kaardikogu (3000 kaardilehte, 600 atlast)

4. Vana võõrkeelse kirjanduse kogu (518 000 arvestusüksust)

5. Estica (Eesti kohta välismaal ilmunud kirjanduse) kogu (34 000 arvestusüksust)

Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Underi ja Tuglase majamuuseumi kogu (38 000 arvestusüksust raamatuid, kunstiteoseid jm).

Teede- ja sideminister haridusministri ülesannetes Raivo VARE

Lisa 2 «Riikliku programmi «Eesti keel ja rahvuskultuur» aastateks 1999--2003» juurde

Riikliku programmi «Eesti keel ja rahvuskultuur» eelarve 1999. aastaks (tuhandetes kroonides)

Tegevussuunad	1999
1. Krestomaatilised suurteosed, sealhulgas	1160
1.1. Tänapäeva eesti keele baassõnaraamatud	450
1.2. Eesti kirjakeele, kultuuri ja teaduse ajalugu (allikpublikatsioonid, ülevaated, teatmeteosed)	380
1.3. Eesti murdetekstide publikatsioonid	90
1.4. Eesti folkloori fundamentaalväljaanded	240
2. Keelekorraldus ja terminoloogia	440
3. Rahvuskultuuri kogud	1400
4. Eesti kultuur elektroonilistel andmekandjatel	500
Kokku	3500

Teede- ja sideminister haridusministri ülesannetes Raivo VARE

Lisa 3 «Riikliku programmi «Eesti keel ja rahvuskultuur» aastateks 1999--2003» juurde

Riikliku programmi «Eesti keel ja rahvuskultuur» koondeelarve aastateks 1999--2003 (tuhandetes kroonides)

Tegevussuunad	1999	2000	2001	2002	2003	Kokku
1. Krestomaatilised suurteosed	1160	1392	1670	2004	2405	8631
2. Keelekorraldus ja terminoloogia	440	528	634	760	912	3276
3. Rahvuskultuuri kogud	1400	1680	2016	2419	2903	10418
4. Eesti kultuur elektroonilistel andmekandjatel	500	600	720	864	1037	3721
Kokku	3500	4200	5040	6047	7257	26044

Teede- ja sideminister haridusministri ülesannetes Raivo VARE

]]>