Korraldus kehtestatakse «Välismaalaste seaduse» (RT I 1993, 44, 637; 2004, 58, 410) § 14² lõike 2 ja «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» (RT II 1995, 46, 203) artikli 2 punkti 1 alusel.

1. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

V. L. (sünd 1.05.1958) taotlus alalise elamisloa saamiseks «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 3 alusel võeti Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Tartumaa osakonnas menetlusse 8. jaanuaril 2003. a.

V. L. on Venemaa Föderatsiooni kodanik. V. L. elab Eestis alates 1979. aastast. V. L. on abielus. Abikaasa J. L. on Eesti Vabariigi kodanik. V. L-l on üks täisealine ja üks alaealine tütar, kes on samuti Eesti Vabariigi kodanikud.

Vabariigi Valitsuse 11. juuli 1996. a korraldusega nr 648-k anti V. L-le tähtajaline elamisluba kehtivusajaga 5 aastat, mida Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pikendas 11. juulini 2006. a.

V. L. on kantud 26. juulil 1994. a allakirjutatud «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» (edaspidi kokkulepe) artikli 2 punktis 3 märgitud nimekirja (edaspidi kokkuleppejärgne nimekiri).

Menetluse käigus tuvastati, et V. L. teenis aastatel 1975–1991 endise Nõukogude Liidu relvajõududes ja läks sealt 1991. aastal majori auastmes erru.

V. L. liitus Ameerika Ühendriikide abiprogrammiga USAID «New Construction» 1995. aastal vabatahtlikult avalduse alusel, milles ta muu hulgas kinnitab, et abiprogrammi raames elamispinna saamise korral lahkub ta koos perega Baltikumist ega püüa jääda Baltikumi alaliselt elama. V. L. sai koos perekonnaga abiprogrammi raames elamispinna Venemaa Föderatsioonis.

Vabariigi Valitsuse 24. oktoobri 2000. a korraldusega nr 840-k moodustatud asjatundjate komisjoni (edaspidi komisjon) 5. märtsi 2003. a koosolekul otsustati teha Vabariigi Valitsusele ettepanek keelduda V. L-le alalise elamisloa andmisest «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punkti 7 alusel.

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet saatis V. L-le 10. märtsil 2003. a kirja nr 15.3-09/10399 palvega esitada oma arvamus ja vastuväited asjatundjate komisjoni poolt Vabariigi Valitsusele tehtava ettepaneku suhtes mitte anda talle alalist elamisluba.

V. L. vastus saabus Kodakondsus- ja Migratsiooniametisse 12. märtsil 2003. a. Vastuses palub V. L. tungivalt mitte keelduda talle alalise elamisloa andmisest, kuna on elanud Eestis 27 aastat ja ära sõita ei soovi. Sõjaväeteenistusest vallandati invaliidsuse tõttu. Invaliidsuse sai Tšernobõli aatomielektrijaama avarii likvideerimisel, mille tulemusel on tal 80% tervisekahjustus. Abikaasa ja lapsed on Eesti Vabariigi kodanikud. V. L. loodab komisjoni mõistmisele ja kaastundele.

Komisjoni 26. märtsi 2003. a koosolekul tutvuti V. L. esitatud kirjaliku arvamuse ja vastuväidetega antud asjas ning, hinnates kõiki asjaolusid, otsustati mitte muuta komisjoni 5. märtsi 2003. a koosolekul vastuvõetud otsust ja teha Vabariigi Valitsusele ettepanek keelduda V. L-le alalise elamisloa andmisest «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punkti 7 alusel.

2. ÕIGUSLIKUD JÄRELDUSED

«Välismaalaste seaduse» § 14² lõike 2 kohaselt otsustab Vabariigi Valitsus erandina elamisloa andmise, kui taotleja on kokkuleppe artikli 2 punktis 3 märgitud, täpsustatud ja Eesti poolt aktsepteeritud nimekirjas. V. L. on kantud kokkuleppejärgsesse nimekirja, millest tulenevalt on Vabariigi Valitsusel pädevus otsustada talle alalise elamisloa andmine või selle andmisest keeldumine.

Kokkuleppe artikli 2 punkti 1 alusel saavad kokkuleppe artikli 2 punktis 3 nimetatud sõjaväepensionärid, nende perekonnaliikmed ning toitja kaotanud isikud elamisloa Eesti Vabariigis isikliku taotluse alusel, välja arvatud isikud, kellele Vabariigi Valitsuse otsusel põhjendusega keelduti elamisloa andmisest ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. Kokkulepe ei sätesta antava elamisloa liiki, mis reguleeritakse Eesti Vabariigi seadusega. Kokkuleppes puudub nõue isikule alalise elamisloa andmise kohta. Kokkuleppes reguleerimata küsimuste lahendamiseks tuleb kohaldada «Välismaalaste seadust».

«Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 3 kohaselt võib alalise elamisloa anda välismaalasele, kes on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on Eestis kehtiv elamisluba, elukoht ja püsiv legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, kui «Välismaalaste seadus» ei sätesta teisiti.

Vastavalt «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punktile 7 ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. V. L. teenis aastatel 1975–1991 kaadrisõjaväelasena endise Nõukogude Liidu relvajõududes ja läks sealt 1991. aastal majori auastmes erru.

«Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 5 kohaselt võidakse § 12 lõike 4 punktides 5–8 ja 14 loetletud välismaalasele erandina anda tähtajaline elamisluba ja seda pikendada, kui nende suhtes ei ole tuvastatud «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punktides 1–4, 9–13 ja 15 nimetatud asjaolu.

Seega vastab V. L. «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punktis 7 sätestatud tingimustele, mille esinemise korral Vabariigi Valitsus keeldub välismaalasele alalise elamisloa andmisest.

17. detsembril 2003. a võttis Riigikogu vastu «Välismaalaste seaduse § 12 muutmise seaduse» (RT I 2004, 2, 2), mis jõustus 16. jaanuaril 2004. a. Nimetatud seadusega sätestati, et välisriigi relvajõududes teeninud, sealt reservi arvatud või erru läinud välismaalasele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, samuti tema abikaasale ja alaealisele lapsele alalist elamisluba ei anta. «Välismaalaste seaduse § 12 muutmise seaduse» eelnõu seletuskirja kohaselt oli siiani kokkuleppe realiseerimise kord täpsustamata. Seadusemuudatuse eesmärk oli üheselt sätestada, et välismaalasele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, antakse tähtajaline elamisluba üldises korras ning alalist elamisluba Eestis elamiseks ei anta.

Seega on «Välismaalaste seaduse § 12 muutmise seaduse» näol sisuliselt tegemist «Välismaalaste seaduse» täpsustusega ning senisest selgema, kuid samasisulise regulatsiooni sätestamisega. Seaduseelnõu seletuskirjast nähtub üheselt, et seadusandja tahe oli ka enne nimetatud seadusemuudatuse vastuvõtmist suunatud sellele, et välismaalastele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, alalist elamisluba ei anta, vaid nad võivad elada Eestis tähtajalise elamisloa alusel.

V. L. esitas alalise elamisloa taotluse 8. jaanuaril 2003. a. Õiguspärase ootuse põhimõttest tulenevalt lähtub Vabariigi Valitsus «Välismaalaste seaduse» redaktsioonist, mis kehtis V. L. alalise elamisloa taotluse esitamise ajal.

Samas võtab Vabariigi Valitsus V. L. alalise elamisloa taotluse suhtes otsuse tegemisel arvesse ka 16. jaanuaril 2004. a jõustunud «Välismaalaste seaduse» redaktsiooni, millega täpsustatakse senist regulatsiooni ja mille kohaselt jätkuvalt välismaalastele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, alalist elamisluba ei anta.

3. OTSUS

Tulenevalt eeltoodust ja lähtudes «Välismaalaste seaduse» § 14² lõikest 2 ning kooskõlas sama seaduse § 12 lõike 4 punktiga 7 ja «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» artikli 2 punktiga 1 ning Vabariigi Valitsuse 26. novembri 2002. a määruse nr 364 «Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise kord ja tähtajad ning elamisloa ja tööloa taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu ning elamisloa andmete kandmine välisriigi reisidokumenti ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise kord» (RT I 2002, 98, 574; 2003, 37, 251; 2004, 33, 230) § 52 lõikega 3 keelduda V. L-le alalise elamisloa andmisest.

4. VAIDLUSTAMINE

«Välismaalaste seaduse» § 13⁶ lõike 1 kohaselt võib käesoleva korralduse peale esitada kaebuse Tallinna Halduskohtule 10 päeva jooksul korralduse teatavaks tegemise päevast arvates.

5. KORRALDUSE TEATAVAKS TEGEMINE

Kodakondsus- ja Migratsiooniametil teha korraldus V. L-le teatavaks.

Õiend

Isikuandmed on asendatud initsiaalidega.

Alus: «Riigi Teataja seaduse» § 11 lõige 3 ja § 17 lõige 3² ning kooskõlas «Isikuandmete kaitse seadusega» ja riigisekretäri 2.03.2009. a resolutsioon nr 17-1/09-01268.