Välisministeeriumi teadaanne

Väljaandja:	Riigikogu
Akti liik:	välisleping
Teksti liik:	algtekst
Jõustumise kp:	09.08.2005
Avaldamismärge:	RT II 2005, 11, 29

Piiriülese õhusaaste kauglevi 1979. aasta konventsiooni püsivate orgaaniliste saasteainete protokolliga ühinemise seadus

Piiriülese õhusaaste kauglevi 1979. aasta konventsiooni püsivate orgaaniliste saasteainete protokolli 2009. aasta muudatus [Otsus 2009/3] - jõust. 13.12.2010

Välisministeeriumi teadaanne protokolli 2009. aasta lisade I ja II muudatuste jõustumise kohta [Otsus 2009/2] - jõust. 26.02.2023

Koostatud 24. juunil 1998. aastal Århusis

Protokolliosalised,

olles otsustanud viia ellu piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni,

tunnistades, et paljud püsivad orgaanilised saasteained levivad põhiliselt õhu kaudu, ületades ka riigipiire, ning sadestuvad saasteallikatest kaugel eemal Euroopa, Põhja-Ameerika ja Arktika territooriumil,

olles teadlikud, et püsivad orgaanilised saasteained lagunevad looduslikes tingimustes raskesti ning avaldavad kahjulikku mõju inimese tervisele ja keskkonnale,

olles mures selle pärast, et püsivad orgaanilised saasteained võivad akumuleeruda toiduahela kõrgema taseme organismides selliste kontsentratsioonideni, mis võivad mõjuda kahjulikult loodusele ja inimesele,

tunnistades, et Arktika ökosüsteemid ning eriti sealsed põliselanikud, kes kasutavad toiduks kohapeal püütud kalu ja imetajaid, on püsivate orgaaniliste saasteainete organismides akumuleerumise tõttu eriti ohustatud,

pidades meeles, et püsivate orgaaniliste saasteainete heitkoguste vähendamiseks võetavad meetmed aitavad kaasa ka keskkonna ja inimese tervise kaitsmisele väljaspool Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni piirkonda asuvatel aladel, kaasa arvatud Arktikas ja rahvusvahelistes vetes,

olles kindlalt otsustanud võtta kasutusele meetmed püsivate orgaaniliste saasteainete heitkoguste tekke ennetamiseks, vältimiseks või minimeerimiseks, kohaldades ettevaatuspõhimõtet, mis on määratletud Rio de Janeiro keskkonna- ja arengukonverentsil vastuvõetud deklaratsiooni viieteistkümnendas põhimõttes,

veel kord kinnitades, et ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on riikidel suveräänne õigus kasutada oma ressursse vastavalt oma keskkonna- ja arengupoliitikale ning kohustus tagada, et nende jurisdiktsiooni või kontrolli all toimuv tegevus ei kahjustaks teiste riikide keskkonda ega riikide jurisdiktsioonide väliste piirkondade keskkonda,

märkides vajadust võtta püsivate orgaaniliste saasteainete suhtes ülemaailmseid meetmeid ja tuletades meelde Agenda 21 üheksandas peatükis kavandatud piirkondlike kokkulepete osa piiriülese õhusaaste vähendamisel ning eriti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni osa oma piirkondade kogemuste jagamisel maailma teiste piirkondadega,

tõdedes, et on välja töötatud ohtlike jäätmete käitlemist, nende riikidevahelist vedu ning kõrvaldamist reguleeriv ülemaailmne ning piirkondi ja allpiirkondi hõlmav kord ning asjakohased majandusmeetmed, sh esmajoones ohtlike jäätmete riikidevahelise veo ja kõrvaldamise kontrolli Baseli konventsioon,

võttes arvesse, et põhiliseks püsivate orgaaniliste saasteainete kuhjumist suurendavaks õhusaasteallikaks on teatud pestitsiidide ning muude kemikaalide tootmine ja kasutamine ning teatud ainete ettekavatsematu tekitamine jäätmete põletamisel, põletusprotsessides, metallide tootmisel ja liikuvate saasteallikate töötamisel,

olles teadlikud, et püsivate orgaaniliste saasteainete õhku paisatavate heitkoguste vähendamiseks on välja töötatud asjakohased võtted ja saaste ohjamise viisid,

olles teadvustanud majanduslikult otstarbeka piirkonnale omase lähenemisviisi vajalikkust õhusaaste tõrjel,

märkides eraisikute ja vabaühenduste suurt panust püsivate orgaaniliste saasteainete mõju alaste teadmiste avardamise vallas, võimalike alternatiivsete võimaluste leidmisel, püsivate orgaaniliste saasteainete heitkoguste vähendamise viiside väljatöötamisel ning rakendamisel,

pidades silmas, et püsivate orgaaniliste saasteainete heitkoguste vähendamiseks võetavad meetmed ei peaks tekitama meelevaldset või põhjendamatut diskrimineerimist või varjatud piiranguid rahvusvahelises konkurentsis ja kaubanduses,

võttes arvesse olemasolevaid teadus- ja tehnikaandmeid atmosfääris toimuvate protsesside ning püsivate orgaaniliste saasteainete heitkoguste ja nende mõju kohta inimese tervisele ja keskkonnale, samuti heitkoguste vähendamise viiside ja maksumuse kohta, ning tunnistades, et asjaomaste probleemide paremaks mõistmiseks on vaja jätkata teadus- ja tehnikaalast koostööd,

võttes arvesse püsivate orgaaniliste saasteainete vähendamise meetmeid, mida osa protokolliosalisi on oma riigis oma algatusel või teiste rahvusvaheliste konventsioonide täitmiseks juba rakendanud,

on kokku leppinud järgmises.

Artikkel 1. Mõisted

Protokollis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1. Konventsioon – 1979. aasta 13. novembril Genfis vastu võetud piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioon.

2. EMEP (the Cooperative Programme for Monitoring and Evaluation of the Long-range Transmission of Air Pollutants in Europe) – piiriüleste õhusaasteainete kauglevi seire ja hindamise Euroopa koostööprogramm.

3. Täitevorgan – konventsiooni täitevorgan, mis on asutatud konventsiooni artikli 10 lõike 1 kohaselt.

4. Komisjon – Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjon.

5. Protokolliosalised – selle protokolli osalised, juhul kui kontekstist ei tulene teisiti.

6. EMEPi geograafiline rakendusala – piirkond, mis on kindlaks määratud piiriülese õhusaaste kauglevi 1979. aasta konventsiooni piiriüleste õhusaasteainete kauglevi seire ja hindamise Euroopa koostööprogrammi (EMEP) pikaajalise finantseerimise 1984. aasta 28. septembri Genfi protokolli artikli 1 lõikes 4.

7. Püsivad orgaanilised saasteained (POS) – sellised orgaanilised saasteained, mis on (i) toksiliste omadustega, (ii) püsivad, (iii) elusorganismides akumuleeruvad, (iv) mis võivad õhu kaudu levida teistesse riikidesse ning sadestuda ja (v) tõenäoliselt avaldada märkimisväärset kahjulikku mõju inimese tervisele ja keskkonnale nii saasteallikate vahetus läheduses kui ka neist eemal.

8. Aine – ühest keemilisest elemendist või keemiliste elementide spetsiifilisest ühendist koosnev mateeria vorm, millesse kuuluvad elemendid on (a) sarnaste omadustega ja satuvad keskkonda koos või (b) moodustavad segu, mida tavaliselt käsitletakse ühe ühendina.

9. Heitkogus – punkt- või hajareostusallikast õhku paisatud saasteaine kogus.

10. Paikne allikas – paikne ehitis, rajatis, mehhanism või seade, mis otseselt või kaudselt põhjustab või võib põhjustada püsivate orgaaniliste saasteainete sattumist atmosfääri.

11. Suurte paiksete allikate kategooria – saasteallikate kategooria, mis on kantud VIII lisa nimekirja.

12. Uus paikne allikas – paikne allikas, mille ehitamist või olulist modifitseerimist alustatakse kaks või enam aastat (i) pärast selle protokolli jõustumist või (ii) pärast III või VIII lisas selliste muudatuste tegemist, mis sätestavad selle protokolli kehtivuse kõnesoleva paikse allika suhtes. Seda, kas ümberkorraldus on piisav või mitte, otsustab pädev riigiasutus, võttes arvesse sellist faktorit nagu ümberkorralduste kasulikkus keskkonnale.

Artikkel 2. Eesmärk

Selle protokolli eesmärk on vähendada või kontrolli all hoida püsivate orgaaniliste saasteainete heitkoguseid ja lekkeid või need kõrvaldada.

Artikkel 3. Põhikohustused

1. Protokolliosaline kohaldab tõhusaid meetmeid, välja arvatud juhul, kui ta ei ole artikli 4 kohaselt nende kohustuste täitmisest vabastatud, et:
(a) lõpetada I lisas loetletud ainete tootmine ja kasutamine vastavalt I lisas täpsustatud rakendusnõuetele;
(b) (i) tagada I lisas loetletud ainete käitlemine või kõrvaldamine keskkonnahoidlikul viisil, võttes arvesse ohtlike jäätmete käitlemist ja kõrvaldamist reguleerivat ülemaailmset ning piirkondi ja allpiirkondi hõlmavat korda, eriti ohtlike jäätmete riikidevahelise veo ja kõrvaldamise kontrolli Baseli konventsiooni;
(ii) kohaldada meetmeid, mis tagavad, et I lisas loetletud ainete kõrvaldamine toimuks protokolliosalise hallataval territooriumil, võttes arvesse kõiki asjakohaseid keskkonnakaalutlusi;
(iii) tagada I lisas loetletud ainete riikidevahelisel veol keskkonnaohutus, võttes arvesse ohtlike jäätmete riikidevahelisi vedusid ülemaailmsel ja piirkondi ning allpiirkondi hõlmaval tasandil reguleerivat korda, eriti ohtlike jäätmete riikidevahelise veo ja nende kõrvaldamise kontrolli Baseli konventsiooni;
(c) piirduda II lisas loetletud ainete samas lisas kirjeldatud kasutusviisidega ning kasutada neid aineid samas lisas täpsustatud rakendusnõuete kohaselt.

2. Lõikega 1(b) sätestatud nõuded jõustuvad ainete suhtes nende tootmise või kasutamise lõpetamise päeval, sõltuvalt sellest, kumb päev on hilisem.

3. Protokolliosaline peab koostama asjakohased strateegiad I, II või III lisas loetletud aineid sisaldavate veel kasutuses olevate toodete ja jäätmete kindlakstegemiseks ning võtma meetmeid, mis tagavad selliste toodete ja (pärast nende muutumist jäätmeteks) jäätmete hävitamise või kõrvaldamise keskkonnahoidlikul viisil.

4. Lõigetes 1–3 esitatud mõisteid jäätmed, kõrvaldamine ja keskkonnahoidlik tuleb tõlgendada nii, nagu neid käsitletakse ohtlike jäätmete riikidevahelise veo ja nende kõrvaldamise kontrolli Baseli konventsioonis.

5. Protokolliosaline:
(a) vähendab kõigi III lisas loetletud ainete aastaseid heitkoguseid võrreldes III lisa alusel määratud baasaasta heitkoguste tasemega, võttes selles olukorras sobivaid tõhusaid meetmeid;
(b) võtab VI lisas esitatud ajagraafikust kinni pidades kasutusele:
(i) V lisas nimetatud suurte paiksete saasteallikate kategooriasse kuuluvas uues paikses allikas V lisa kohase parima võimaliku tehnika;
(ii) IV lisas nimetatud kategooriasse kuuluva uue paikse saasteallika suhtes vähemalt sama ranged saasteainete sisalduse piirväärtused, kui on nimetatud IV lisas, võttes arvesse V lisa nõudeid. Alternatiivse võimalusena võib protokolliosaline rakendada teisi heitkoguste vähendamise strateegiaid, mille abil saavutatakse heitkoguste samaväärne üldine vähenemine;
(iii) võttes arvesse V lisa nõudeid, V lisa kohase parima võimaliku tehnika sellises suurte paiksete saasteallikate kategooriasse kuuluvas olemasolevas paikses allikas, kus see on tehniliselt ja majanduslikult otstarbekas. Alternatiivse võimalusena võib protokolliosaline rakendada teisi heitkoguste vähendamise strateegiaid, mille abil saavutatakse heitkoguste samaväärne üldine vähenemine;
(iv) kui see on tehniliselt ja majanduslikult otstarbekas, võttes arvesse V lisa nõudeid, IV lisas nimetatud kategooriasse kuuluva olemasoleva paikse saasteallika suhtes vähemalt sama ranged saasteainete sisalduse piirväärtused, nagu on nimetatud IV lisas. Alternatiivse võimalusena võib protokolliosaline rakendada teisi heitkoguste vähendamise strateegiaid, mille abil saavutatakse heitkoguste samaväärne üldine vähenemine;
(v) lisa VII nõudeid arvestades, tõhusad abinõud liikuvatest allikatest õhku paisatavate heitkoguste vähendamiseks.

6. Kõigi olmesektori paiksete põletusallikate kategooriasse arvatud allikate suhtes kehtivad summaarselt lõike 5 punkti b alapunktidega i ja iii sätestatud kohustused.

7. Protokolliosaline, kes pärast lõike 5 punkti b nõuete rakendamist ei suuda täita lõike 5 punktis a sätestatud nõudmisi mõne III lisas nimetatud aine osas, vabastatakse selle aine suhtes lõike 5 punktis a sätestatud kohustusest.

8. Protokolliosaline koostab III lisas loetletud ainete heitkoguste registri, peab seda ning kogub teavet I ja II lisas märgitud ainete tootmise ja müügi kohta. Protokolliosaline, kes geograafiliselt asub EMEPi rakenduspiirkonnas, peab miinimumnõudena rakendama EMEPi juhtivorgani kehtestatud asjakohaseid metoodikaid ning andmete ruumilist ja ajalist jaotust; protokolliosaline, kes geograafiliselt jääb sellest piirkonnast väljapoole, peab kasutama juhistena täitevorgani tööplaani alusel koostatud metoodikaid. Kogutud teave edastatakse artikliga 9 sätestatud aruandlusnõuete kohaselt.

Artikkel 4. Erandid

1. Artikli 3 lõiget 1 ei kohaldata nendele ainekogustele, mida kasutatakse laboratoorsetes uuringutes või etalonainena.

2. Protokolliosaline võib jätta artikli 3 lõikeid 1(a) ja 1(c) mingile ainele kohaldamata, eeldusel et kohaldamata jätmist ei lubata ega kasutata viisil, mis kahjustab selle protokolli eesmärke ning kohaldamata jätmist rakendatakse ainult järgmistel eesmärkidel ja tingimustel:
(a) teist laadi uurimistegevuseks, kui on märgitud lõikes 1, juhul kui:
(i) selle aine kavandatud kasutamise ja sellele järgneva kõrvaldamise käigus ei ole ette näha aine märkimisväärsete koguste sattumist keskkonda;
(ii) protokolliosalised annavad sellise uurimistegevuse eesmärkidele ja parameetritele hinnangu ja nõusoleku;
(iii) märkimisväärsete ainekoguste sattumisel keskkonda kaotab kohaldamata jätmine kohe kehtivuse; samuti rakendatakse asjakohaseid abinõusid aine keskkonda sattumise tagajärgede leevendamiseks ja enne uurimistegevuse jätkumist korraldatakse ohjamismeetmete hindamine;
(b) inimese tervist ohustava erakorralise olukorraga toimetulemiseks juhul, kui:
(i) olukorraga toimetulemiseks puuduvad sobivad alternatiivsed meetmed;
(ii) võetud meetmed vastavad erakorralise olukorra ulatusele ja tõsidusastmele;
(iii) võetakse sobivad ettevaatusmeetmed selleks, et kaitsta inimese tervist ja keskkonda, ning tagatakse, et ainet ei kasutata väljaspool erakorralises olukorras olevat piirkonda;
(iv) kohaldamata jätmine kestab ainult seni, kuni kestab erakorraline olukord;
(v) pärast erakorralise olukorra kõrvaldamist kehtivad kõigi järelejäänud ainekoguste suhtes artikli 3 lõike 1(b) sätted;
(c) aine väikesemahuliseks kasutamiseks protokolliosalisele olulisel juhul, kui:
(i) selle artikli kohaldamata jätmine kestab maksimaalselt viis aastat;
(ii) seda artiklit pole varem kohaldamata jäetud;
(iii) soovitud kasutusviisile ei ole sobivat alternatiivi;
(iv) protokolliosaline on hinnanud artikli kohaldamata jätmise tagajärjel keskkonda sattuva ainekoguse suurust ja seda, kui palju see kogus suurendab protokolliosaliste selle aine summaarset heitkogust;
(v) rakendatakse piisavaid ettevaatusabinõusid, et tagada keskkonda sattuvate heitkoguste minimeerimine;
(vi) artikli kohaldamata jätmise tähtaeg lõpeb, hakkavad kõigi järelejäänud ainekoguste suhtes kehtima artikli 3 lõike 1 punkti (b) sätted.

3. Hiljemalt üheksakümmend päeva pärast lõike 2 kohast artikli 3 kohaldamata jätmist edastab protokolliosaline sekretariaadile vähemalt alljärgneva teabe:
(a) selle aine keemiline nimetus, mille suhtes artiklit ei kohaldata;
(b) artikli kohaldamata jätmise põhjus;
(c) artikli kohaldamata jätmise tingimused;
(d) artikli kohaldamata jätmise tähtaeg;
(e) isikud või organisatsioonid, kelle suhtes artiklit ei kohaldata;
(f) lõigete 2(a) ja 2(c) kohaldamata jätmise tagajärjel eeldatavalt tekkiva heitkoguse hinnatud suurus ja kui palju see heitkogus suurendab protokolliosaliste selle aine summaarset heitkogust.

4. Lõike 3 alusel saadud teabe teeb sekretariaat kättesaadavaks kõigile protokolliosalistele.

Artikkel 5. Teabe ja tehnoloogia vahetamine

Protokolliosalised tagavad vastavuses oma õigusaktidega ja praktikaga soodsad tingimused selleks, et kaasa aidata teabe ja tehnoloogia vahetamisele eesmärgiga vähendada püsivate orgaaniliste saasteainete tekitamist ja heitkoguseid ning välja töötada majanduslikult otstarbekaid alternatiive, arendades muu hulgas:
(a) koostööd ja kontakte asjakohaste organisatsioonide ning era- ja riigisektori esindajate vahel, kes võivad osutada tehnoloogia-, projekteerimis- ja inseneriteenuseid ning anda vajalikke seadmeid või finantsabi;
(b) püsivatele orgaanilistele saasteainetele alternatiivide väljatöötamist, nende alternatiivide kasutamist, kasutamisega inimese tervisele ja keskkonnale tekitatava ohu hindamist ning kasutamise majanduslikku ja sotsiaalset maksumust käsitleva teabe vahetamist ja kättesaadavaks tegemist;
(c) protokolliosaliste teistes analoogiliste probleemidega tegelevates rahvusvahelistes foorumites osalevate pädevate asutuste nimekirja koostamist ja selle pidevat täiendamist;
(d) teabe vahetamist teiste rahvusvaheliste foorumite raames võetavate meetmete kohta.

Artikkel 6. Avalikkuse teavitamine

Protokolliosaline parandab vastavuses oma õigusaktidega ja praktikaga teabe edastamist avalikkusele, sealhulgas ka nende isikute teavitamist, kes on püsivate orgaaniliste saasteainete otsesed kasutajad. Teavitamine võib muu hulgas hõlmata järgmist:
(a) teavet ainete ohtlikkuse, sealhulgas märgistamise ja ohu hindamise kohta;
(b) teavet ohu vähendamise kohta;
(c) teavet, mis aitab kaasa püsivate orgaaniliste saasteainete kasutusest kõrvaldamisele või nende kasutamise vähendamisele, sealhulgas juhul, kui see on asjakohane, teavet kompleksse kahjuritõrje, põllumajanduskultuuride kompleksse majandamise ja püsivate orgaaniliste saasteainete kasutamisest kõrvaldamise või nende kasutamise vähendamise majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgede kohta;
(d) teavet püsivate orgaaniliste saasteainete asemel kasutatavate võimalike alternatiivide kohta ning ohu kohta, mida need alternatiivid võivad põhjustada inimese tervisele ja keskkonnale; samuti teavet nende alternatiivide majandusliku ja sotsiaalse mõju kohta.

Artikkel 7. Poliitika, strateegiad, programmid, meetmed ja teave

1. Hiljemalt kuus kuud pärast selle protokolli jõustumist protokolliosalise suhtes töötab protokolliosaline välja protokollist tulenevate kohustuste täitmise strateegia, poliitika ja programmid.

2. Protokolliosaline:
(a) soodustab majanduslikult otstarbeka ja keskkonnahoidliku tehnika ja tehnoloogia, kaasa arvatud parima keskkonnapraktika rakendamist kõigi selle protokolliga reguleeritud ainete, nendest ainetest valmistatud toodete ning neid aineid sisaldavate segude või lahuste kasutamise, tootmise, töötlemise, jaotamise, käsitsemise, veo ja ümbertöötamise kõigi järkude suhtes;
(b) soodustab püsivate orgaaniliste saasteainete heitkoguste vähendamist teiste majandusprogrammide, sealhulgas majandushoobade kasutamise ja vabaühenduste programmide ellurakendamise kaudu;
(c) kaalub oma asjakohaste tingimustega sobiva, mitteregulatiivseid lähenemisviise hõlmata võiva täiendava strateegia ja lisaabinõude rakendamist;
(d) teeb kohe pärast saasteallika osatähtsuse kindlaksmääramist majanduslikult otstarbekaid jõupingutusi, et vähendada selle protokolliga reguleeritud ainete sisaldust saasteainetena teistes ainetes, keemia- või muudes toodetes;
(e) võtab oma ainehindamisprogrammides arvesse täitevorgani otsuse 1998/2 lõikes 1 seatud nõudeid edastatava teabe sisu ja ainete I, II või III lisasse kandmise korra kohta, sealhulgas ka kõiki lisade muudatusi.

3. Protokolliosaline võib rakendada rangemaid abinõusid, kui on sätestatud selle protokolliga.

Artikkel 8. Uurimis- ja arendustegevus ning seire

Protokolliosaline soodustab uurimis- ja arendamistegevust, seiret ja koostööd, mis on seotud, kuid ei piirdu:
(a) saasteainete heitkoguste, kauglevi, sadestustasemete ning nende modelleerimise, elus ja eluta keskkonnas esinevate heitkoguste tasemete määramise metoodikate ühtlustamise korra väljatöötamisega;
(b) saasteainete levikuteede ja tüüpökosüsteemides sisaldumise kindlaksmääramisega;
(c) saasteainete mõjuga inimese tervisele ja keskkonnale, sealhulgas sellise mõju kvantitatiivse hinnanguga;
(d) parima võimaliku tehnika ja praktika rakendamisega, sealhulgas põllumajandusvõtete ning meetodite ja praktikaga, mida protokolliosaline tänapäeval heitkoguste vähendamiseks kasutab või töötab välja;
(e) metoodikatega, kus alternatiivsete vähendamisstrateegiate hindamisel võetakse arvesse ka sotsiaalseid ja majandustegureid;
(f) saasteainete mõjul põhineva lähenemisviisiga, kus asjakohast teavet, sealhulgas selle lõike punktide a–e alusel saadud teavet saasteainete keskkonnas mõõdetud või modelleeritud taseme, keskkonnas levimise teede ning inimese tervisele ja keskkonnale avaldatava mõju kohta kasutatakse majanduslikke ja tehnoloogilisi kaalutlusi arvestavate tulevaste vähendamisstrateegiate koostamiseks;
(g) protokolliosalise heitkoguste hindamise meetoditega, püsivate orgaaniliste saasteainete heitkoguste prognoosimisega ja hindamisega ning saadud hinnangute ja prognooside kasutamisega tulevaste ülesannete kavandamisel;
(h) saasteainetena teistes ainetes, keemia- ja muudes toodetes sisalduvate selle protokolliga reguleeritud ainete tasemetega, nende tasemete tähtsusega kauglevi seisukohalt; samuti saasteainete tasemete vähendamise meetoditega ning peale selle pentaklorofenooliga töödeldud puidu elutsükli jooksul tekkivate püsivate orgaaniliste saasteainete tasemetega.

Esmatähtsaks tuleks pidada nende ainete uurimist, mis tõenäoliselt esitatakse artikli 14 lõikes 6 täpsustatud korra alusel protokolli I, II või III lisa nimekirjadesse kandmiseks.

Artikkel 9. Aruandlus

1. Arvestades riigi õigusakte, mis käsitlevad äriteabe konfidentsiaalsust:
(a) esitab protokolliosaline täitevorganis protokolliosaliste sõlmitud kokkuleppe kohaselt regulaarselt komisjoni täitevsekretäri kaudu täitevorganile selle protokolli sätete täitmiseks rakendatud abinõude aruande;
(b) nagu EMEPi juhtivorgan on kindlaks määranud ja protokolliosalised täitevorgani koosolekul heaks kiitnud, esitab EMEPi tegevuspiirkonnas asuv protokolliosaline regulaarselt komisjoni täitevsekretäri kaudu EMEPile püsivate orgaaniliste saasteainete heitkoguste tasemete alast teavet, kasutades vähemalt EMEPi juhtivorgani täpsustatud metoodikaid ning ajalist ja ruumilist jaotust. Geograafiliselt väljaspool EMEPi tegevuspiirkonda asuv protokolliosaline esitab täitevorganile analoogilist teavet asjakohase nõude saamise korral. Kõik protokolliosalised esitavad ka teavet III lisas loetletud ainete heitkoguste tasemetest III lisa kohaselt määratud baasaastal.

2. Selle artikli lõikes 1(a) nõutud teave esitatakse vastavalt aruandluse sisu ja vormi käsitlevale otsusele, mille protokolliosalised võtavad vastu täitevorgani koosolekul. Selle otsuse nõuded vaadatakse vajaduse korral uuesti läbi, et määrata kindlaks aruande sisule ja vormile esitatavad täiendavad nõuded.

3. EMEP edastab täitevorganile püsivate orgaaniliste saasteainete heitkoguste kauglevi ja sadestumise teabe aegsasti enne täitevorgani iga-aastast koosolekut.

Artikkel 10. Aruannete läbivaatamine täitevorgani koosolekutel

1. Protokolliosalised vaatavad konventsiooni artikli 10 lõike 2(a) kohaselt täitevorgani koosolekul läbi protokolliosaliste, EMEPi ja teiste allstruktuuride esitatud teabe ning selle protokolli artiklis 11 nimetatud rakenduskomitee aruanded.

2. Protokolliosalised kontrollivad täitevorgani koosolekutel, milliseid edusamme on tehtud selle protokolliga seatud kohustuste täitmisel.

3. Protokolliosalised vaatavad täitevorgani koosolekutel uuesti läbi, kas selle protokolliga seatud kohustused on piisavad ja tõhusad. Seejuures võetakse arvesse parimat olemasolevat teadusinformatsiooni püsivate orgaaniliste saasteainete heitmete sadestumise mõju kohta, tehnoloogia arengu hinnanguid, muutuvaid majandustingimusi ning heitkoguste vähendamiseks võetud kohustuste täitmist. Protokolliosalised täpsustavad materjalide läbivaatamise korra, viisid ja aja täitevorgani koosolekul. Esimene selline ülevaade peab valmis olema hiljemalt kolm aastat pärast selle protokolli jõustumist.

Artikkel 11. Kohustuste täitmine

Protokolliosaliste sellest protokollist tulenevate kohustuste täitmist kontrollitakse regulaarselt. Asjakohased ülevaated koostab täitevorgani 15. koosoleku otsusega 1997/2 moodustatud rakenduskomitee, kes, lähtudes eespool nimetatud otsuse lisast ning kõigist selle muudatustest, esitab täitevorgani koosolekul ka sellekohaseid ettekandeid.

Artikkel 12. Vaidluste lahendamine

1. Kui kahe või enama protokolliosalise vahel tekib vaidlus selle protokolli tõlgendamise või rakendamise üle, püüavad nad selle lahendada läbirääkimiste teel või muul nende enda valitud rahumeelsel viisil. Vaidluses osalevad protokolliosalised teavitavad vaidlusküsimusest täitevorganit.

2. Selle protokolli ratifitseerimisel, vastuvõtmisel, kinnitamisel, sellega ühinemisel või ükskõik mis ajal pärast seda võib protokolliosaline, kes ei kuulu piirkonna majanduskoostöö organisatsiooni, teatada protokolli hoidjale kirjalikus dokumendis, et ta tunnistab protokolli tõlgendamist või kohaldamist käsitleva vaidluse korral üht või mõlemat kahest järgmisest vaidluse lahendamise viisist ipso facto kohustuslikuna ning peab seda ilma erileppeta kohustuslikuks ka protokolliosalise suhtes, kes on võtnud endale samasuguse kohustuse:
(a) vaidlusküsimuse andmine Rahvusvahelisse Kohtusse või
(b) vaidlusküsimuse andmine vahekohtusse korra kohaselt, mille protokolliosalised võtavad täitevorgani koosolekul vastu nii kiiresti kui võimalik vahekohut käsitleva lisana.

Protokolliosaline, kes kuulub piirkonna majanduskoostöö organisatsiooni, võib esitada samasuguse dokumendi vahekohtu suhtes lõikes 2(b) viidatud korra kohaselt.

3. Lõike 2 kohaselt esitatud dokument on jõus kuni see vastavalt oma sätetele aegub või veel kolm kuud pärast kirjaliku teate esitamist hoidjale selle tühistamise kohta.

4. Uus sellesisuline dokument, avalduse tühistamine või aegumine ei mõjuta mingil moel Rahvusvahelises Kohtus või vahekohtus toimuvat kohtuprotsessi, välja arvatud juhul, kui vaidluses osalevad protokolliosalised lepivad kokku teisiti.

5. Kui pärast 12 kuu möödumist ajast, mil üks protokolliosaline on teatanud vaidlusküsimuse olemasolust, ei ole protokolliosalised suutnud vaidlust lõikes 1 märgitud viisidel lahendada, pakutakse vaidlusküsimuses ükskõik kumma vaidluses osaleva protokolliosalise nõudmisel lepituse võimalust, välja arvatud juhul, kui vaidluspooled on nõustunud lõikes 2 märgitud vaidluse lahendamise viisidega.

6. Lõike 5 sätete täitmiseks moodustatakse lepituskomisjon. Komisjoni kuulub võrdne arv protokolliosaliste või, kui lepitatavatel protokolliosalistel on ühine huvi, ühist huvi esindava grupi määratud liikmeid, ning esimees, kelle valivad sel viisil määratud komisjoniliikmed. Komisjon töötab välja soovitusliku otsuse, mida vaidluses osalevad protokolliosalised heas usus arvestavad.

Artikkel 13. Lisad

Selle protokolli lisad on protokolli lahutamatud osad. V ja VII lisa on oma olemuselt soovituslikud.

Artikkel 14. Muudatused

1. Protokolliosaline võib teha ettepaneku protokolli muuta.

2. Muudatusettepanek esitatakse kirjalikult komisjoni täitevsekretärile, kes edastab selle kõigile protokolliosalistele. Protokolliosalised arutavad muudatusettepanekut täitevorgani järgmisel koosolekul tingimusel, et täitevsekretär on muudatusettepaneku protokolliosalistele edastanud vähemalt üheksakümmend päeva enne koosolekut.

3. Protokolli ning I–IV, VI ja VIII lisa muudatuse võtavad täitevorgani koosolekust osavõtvad protokolliosalised vastu konsensuse alusel ning see jõustub muudatuse vastuvõtnud protokolliosaliste suhtes üheksakümnendal päeval pärast seda, kui kaks kolmandikku protokolliosalistest on andnud oma vastuvõtmiskirja hoiule hoidjale. Muude protokolliosaliste suhtes jõustub muudatus üheksakümnendal päeval pärast seda, kui see protokolliosaline on andnud muudatuse vastuvõtmiskirja hoiule.

4. V ja VII lisa muudatused võetakse vastu täitevorgani koosolekust osavõtvate protokolliosaliste konsensuse alusel. Üheksakümne päeva möödumisel päevast, mil komisjoni täitevsekretär edastab muudatusettepanekud kõigile protokolliosalistele, jõustuvad lisade muudatusettepanekud protokolliosaliste suhtes, kes ei ole edastanud lõike 5 kohast kirjalikku teadet hoidjale, eeldusel et vähemalt 16 protokolliosalist ei ole sellist teadet esitanud.

5. Kõik protokolliosalised, kes ei soovi V või VII lisa muudatusi vastu võtta, teatavad sellest hoidjale kirjalikult üheksakümne päeva jooksul muudatusettepaneku vastuvõtmise teate edastamisest arvates. Hoidja teatab viivitamata kõigile protokolliosalistele sellise teate saamisest. Protokolliosaline võib igal ajal asendada selle teate muudatusettepaneku vastuvõtmisega ning lisa muudatus jõustub selle protokolliosalise suhtes vastuvõtmiskirja hoidjale hoiule andmise päevast.

6. Kui tehakse ettepanek lisada mingi aine selle protokolli I, II või III lisasse:
(a) peab sellise ettepaneku tegija andma täitevorganile tema otsuses 1998/2 nõutud teavet, võttes arvesse kõiki selle otsuse muudatusi;
(b) annavad protokolliosalised sellisele muudatusettepanekule hinnangu täitevorgani otsusega 1998/2 kehtestatud korra kohaselt, võttes arvesse kõiki selle otsuse muudatusi.

7. Täitevorgani otsuse 1998/2 muudatuse võtavad protokolliosalised vastu täitevorgani koosolekul konsensuse alusel ning muudatus jõustub kuuskümmend päeva pärast selle vastuvõtmist.

Artikkel 15. Allakirjutamine

1. Protokoll on allakirjutamiseks avatud 24. juunist 25. juunini 1998 Taanis Århusis ning seejärel kuni 1998. aasta 21. detsembrini New Yorgis Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorteris komisjoni liikmesriikidele, samuti riikidele, kellel on Majandus- ja Sotsiaalnõukogu 1947. aasta 28. märtsi resolutsiooni 36 (IV) lõike 8 kohaselt komisjoni juures konsultatiivne staatus, ning komisjoni suveräänsetest liikmesriikidest moodustatud piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioonidele, kes on pädevad pidama protokolliga reguleeritavates küsimustes läbirääkimisi ning sõlmima ja rakendama sellealaseid rahvusvahelisi kokkuleppeid, tingimusel et need riigid ja organisatsioonid on konventsiooni osalised.

2. Piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioonid võivad oma pädevusse kuuluvates küsimustes teostada oma nimel õigusi ja täita kohustusi, mis selle protokolliga on määratud nende liikmesriikidele. Sellisel juhul organisatsiooni liikmesriigid oma õigusi eraldi ei teosta.

Artikkel 16. Ratifitseerimine, vastuvõtmine, kinnitamine või ühinemine

1. Protokolli peavad allakirjutanud protokolliosalised ratifitseerima, vastu võtma või kinnitama.

2. Protokoll on alates 1998. aasta 21. detsembrist ühinemiseks avatud artikli 15 lõike 1 nõuetele vastavatele riikidele ja organisatsioonidele.

Artikkel 17. Hoidja

Ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskiri antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile, kes täidab hoidja ülesandeid.

Artikkel 18. Jõustumine

1. Protokoll jõustub üheksakümnendal päeval pärast kuueteistkümnenda ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskirja hoiuleandmist hoidjale.

2. Artikli 15 lõikes 1 nimetatud riigi või organisatsiooni suhtes, kes ratifitseerib, võtab vastu või kinnitab protokolli või ühineb sellega pärast kuueteistkümnenda ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskirja hoiuleandmist, jõustub protokoll üheksakümnendal päeval pärast seda, kui protokolliosaline on oma ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskirja hoiule andnud.

Artikkel 19. Väljaastumine

Pärast viie aasta möödumist päevast, mil protokoll protokolliosalise suhtes on jõustunud, võib protokolliosaline protokolli osaliste hulgast alati välja astuda, esitades hoidjale kirjaliku teate. Väljaastumine jõustub üheksakümne päeva möödumisel päevast, mil hoidja on saanud teate, või teates täpsustatud hilisemal kuupäeval.

Artikkel 20. Autentsed tekstid

Protokolli originaal, mille inglis-, prantsus- ja venekeelne tekst on võrdselt autentsed, antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

Selle kinnituseks on täievolilised esindajad protokollile alla kirjutanud.

Koostatud kahekümne neljandal juunil tuhande üheksasaja üheksakümne kaheksandal aastal Taanis Århusis.

I lisa

AINED, MIDA KAVATSETAKSE KASUTUSEST KÕRVALDADA

Kui protokollis ei ole ette nähtud teisiti, ei kohaldata seda lisa allpool nimetatud ainete suhtes, kui need esinevad: i) saasteainetena toodetes, ii) enne selle protokolli jõustumise päeva toodetud või kasutusel olevates toodetes või iii) piiratud territooriumil ühe või mitme aine tootmisel keemiliselt muundatavate vaheproduktidena.

Kui ei ole märgitud teisiti, jõustuvad kõik allpool nimetatud kohustused protokolli jõustumise päeval.

Aine	Rakendusnõuded
	Tootmise ja kasutuse lõpetamine	Tingimused
Aldriin CAS: 309-00-2	Tootmine	–
	Kasutamine	–
Klorodaan CAS: 57-74-9	Tootmine	–
	Kasutamine	–
Klorodekoon CAS: 143-50-0	Tootmine	–
	Kasutamine	–
DDT CAS: 50-29-3	Tootmine	1. Lõpetada aine tootmine ühe aasta jooksul pärast protokolliosaliste konsensuse saavutamist sobivate alternatiivide leidmise asjus inimese tervise kaitsel selliste haiguste vastu nagu malaaria ja entsefaliit. 2. Et lõpetada DDT tootmine nii kiiresti kui võimalik, vaatavad protokolliosalised hiljemalt aasta pärast protokolli jõustumist ning edaspidi regulaarselt vastavalt vajadusele läbi alternatiivide kättesaadavuse ja otstarbekuse, konsulteerides sealjuures Maailma Tervishoiuorganisatsiooniga, ÜRO Toitlustus- ja Põllumajandusorganisatsiooniga ning ÜRO Keskkonnaprogrammiga, ning soodustavad vastavalt vajadusele ohutumate ja majanduslikult otstarbekate DDT alternatiivide laialdast kasutuselevõtmist.
	Kasutamine	Määratud II lisas
Dieldriin CAS: 60-57-1	Tootmine	–
	Kasutamine	–
Endriin CAS: 72-20-8	Tootmine	–
	Kasutamine	–
Heptakloor CAS: 76-44-8	Tootmine
	Kasutamine	Atesteeritud personal kasutab heptakloori sipelgate tõrjeks suletud tööstuslikes elektrijaotuskilpides. Sellisele kasutusviisile antakse selle protokolli raames uus hinnang hiljemalt kahe aasta jooksul pärast protokolli jõustumist.
Heksabromobifenüül CAS: 36355-01-8	Tootmine	–
	Kasutamine	–
Heksaklorobenseen CAS: 118-74-1	Tootmine	Tootmine piiratud vajaduste rahuldamiseks, nagu on märgitud dokumendis, mille siirdemajandusega riigid annavad hoiule protokollile allakirjutamise või sellega ühinemise ajal.
	Kasutamine	Piiratud kasutamine, nagu on märgitud dokumendis, mille siirdemajandusega riigid annavad hoiule protokollile allakirjutamise või sellega ühinemise ajal.
Mireks CAS: 2385-85-5	Tootmine	–
	Kasutamine	–
PCB a/	Tootmine	Siirdemajandusega riigid lõpetavad tootmise nii kiiresti kui võimalik, kuid mitte hiljem kui 2005. aasta 31. detsembriks; siirdemajandusega riigid teatavad oma sellisest kavatsusest kirjaga, mis antakse hoiule koos ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirjaga.
	Kasutamine	Määratud II lisas.
Toksafeen CAS: 8001-35-2	Tootmine	–
	Kasutamine	–

^a/ Protokollist lähtudes nõustuvad protokolliosalised hindama 2004. aasta 31. detsembriks uuesti polüklooritud terfenüülide ja ugileki (monometüül-tetrakloro-difenüül metaani) tootmist ja kasutamist.

II lisa

AINED, MILLE KASUTAMIST TULEB PIIRATA

Kui protokollis ei ole ette nähtud teisiti, ei kohaldata seda lisa allpool loetletud ainete suhtes, kui need esinevad (i) saasteainetena toodetes või (ii) enne selle protokolli jõustumise päeva toodetud või kasutusel olevates toodetes või (iii) piiratud territooriumil ühe või mitme aine tootmisel keemiliselt muundatavate vaheproduktidena.

Kui ei ole ette nähtud teisiti, jõustuvad kõik allpool nimetatud kohustused protokolli jõustumise päeval.

Aine	Rakendusnõuded	Tingimused
	Lubatud kasutusalad
DDT CAS: 50-29-3	1. Inimese tervise kaitseks selliste haiguste vastu nagu malaaria ja entsefaliit.   2. Dikofooli tootmise keemilise vaheproduktina	1. Kasutamine on lubatud ainult kompleksse kahjuritõrjestrateegia ühe osana, ainult selleks vajaminevas ulatuses ja ainult ühe aasta jooksul pärast tootmise lõpetamist vastavalt I lisale. 2. Sellistele kasutusviisidele antakse uus hinnang kahe aasta jooksul pärast selle protokolli jõustumist.
HCH CAS: 608-73-1	Tehnilise HCH (st HCH isomeeride segu) kasutamine on lubatud ainult keemiatööstuse vaheproduktina.
	Tooteid, milles vähemalt 99% HCH isomeeridest on gamma-isomeerid (st lindaan, CAS: 58-89-9), võib kasutada ainult: 1) seemnete töötlemisel; 2) pinnase töötlemisel, mille käigus aine segatakse pealmise pinnasekihiga; 3) metsa-, sae- ja puitmaterjali keemilisel ja muul tööstuslikul töötlemisel; 4) vajaduse korral mõnedes kohtades lokaalselt putukamürgina tervishoius ja veterinaarias; 5) puu seemikute ning piiratud ulatuses muru, istikute ja dekoratiivtaimede kasvatamisel (välja arvatud õhust puistamine või pihustamine) nii ruumides kui ka välistingimustes; 6) tööstuses ja olmes suletud ruumides.	Kõigile sellistele lindaani kasutusviisidele antakse uus hinnang kahe aasta jooksul pärast protokolli jõustumist.
PCB a)	PCB kasutusviisid protokolli jõustumise päeval või kuni 2005. aasta 31. detsembrini toodetav PCB vastavalt I lisa sätetele.	Protokolliosalised kasutavad abinõusid, et: a) lõpetada võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt 2010. aasta 31. detsembriks, ning siirdemajandusega riikidest protokolliosalised hiljemalt 2015. aasta 31. detsembriks kindlaksmääratud PCB-de kasutamine seadmetes (transformaatorites, kondensaatorites või teistes vedelike jääkkoguseid sisaldavates mahutites), kus PCB-de sisaldus on suurem kui 5 dm3 ning PCB-de kontsentratsioon on 0,05% või suurem; b) kõrvaldada keskkonnahoidlikult või ohutustada nii kiiresti kui võimalik, kuid hiljemalt 2015. aasta 31. detsembriks, ning siirdemajandusega riikidest protokolliosa- lised 2020. aasta 31. detsembriks kõik PCB-sid sisaldavad vedelikud punkti a) kohaselt ning muud vedelikud, mis ei sisaldu seadmetes ning mille PCB-de sisaldus ületab 0,005%; c) ohutustada või käidelda keskkonnahoidlikult punktis a) nimetatud seadmed.

^a) Protokolliosalised nõustuvad protokollist lähtuvalt hindama uuesti 2004. aasta 31. detsembriks polüklooritud terfenüülide ja ugileki tootmist ja kasutamist.

III lisa

ARTIKLI 3 LÕIKES 5 (A) VIIDATUD AINED JA KOHUSTUSTE BAASAASTA

Aine	Baasaasta
PAH-d a)	1990. või muu aasta vahemikus 1985–1995 (1995. aasta kaasa arvatud), mille protokolliosaline täpsustab protokolli ratifitseerimise, vastuvõtmise, kinnitamise või sellega ühinemise ajal.
Dioksiinid ja furaanid b)	1990. või muu aasta vahemikus 1985–1995 (1995. aasta kaasa arvatud), mille protokolliosaline täpsustab protokolli ratifitseerimise, vastuvõtmise, kinnitamise või sellega ühinemise ajal.
Heksaklorobenseen	1990. või muu aasta vahemikus 1985–1995 (1995. aasta kaasa arvatud), mille protokolliosaline täpsustab protokolli ratifitseerimise, vastuvõtmise, kinnitamise või sellega ühinemise ajal.

^a) polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud (PAH): heitkoguste registreerimisel tuleks kasutada järgmisi nelja indikaatorühendit: benso(a)püreen, benso(b)fluoroanteen, benso(k)fluoroanteen ja indeno(1,2,3-cd)püreen.
^b) dioksiinid ja furaanid (PCDD ja PCDF): polükloriidsed dibensoparadioksiinid (PCDD) ja polükloriidsed dibensofuraanid (PCDF) on tritsüklilised aromaatsed ühendid, mis on moodustunud kahest benseenituumast ning on ühendatud kahe hapnikuaatomiga PCDD-s ja ühe hapnikuaatomiga PCDF-s, ning milles olevad vesinikuaatomid võivad asenduda kuni kaheksa klooriaatomiga.

IV lisa

SUURTEST PAIKSETEST ALLIKATEST PÄRINEVATELE PCDd VÕi PCDFde PIIRVÄÄRTUSED

I. Sissejuhatus

1. Dioksiinide ja furaanide (PCDD või PCDF) definitsioon on esitatud protokolli III lisas.

2. Piirväärtused antakse standardtingimustel (T = 273,15 K; P = 101,3 kPa ja kuiv gaas) ning väljendatuna ng/m³ või mg/m³.

3. Piirväärtused kehtivad normaalses töösituatsioonis, kaasa arvatud seadme käivitamisel ja seiskamisel juhul, kui selle tööjärgu jaoks ei ole määratud muid kindlaid piirväärtusi.

4. Kõigi saasteainete proove võetakse ja analüüsitakse Euroopa Standardikomitee (Comité européen de normalisation, CEN) ja Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO) kehtestatud standardite või asjakohaste USA ja Kanada standardmeetodite kohaselt. Kuni CENi ja ISO standardid ei ole välja töötatud, rakendatakse riigi standardeid.

5. Usaldusväärsete tulemuste saamiseks tuleb mõõtmistulemuste juures arvestada mõõtmisvea võimalikkust. Kui mõõtmistulemus, millest on lahutatud mõõtmisviga, ei ületa piirväärtust, loetakse tulemus piirväärtusega vastavuses olevaks.

6. Eri PCDD-de või PCDF-de heitkogused esitatakse toksilisuse ekvivalendina (TE) 2,3,7,8-TCDD suhtes, kasutades NATO tänapäeva ühiskonna probleemidega tegeleva komitee (NATO Committee on the Challanges of Modern Society – NATO-CCMS) 1998. aastal soovitatud süsteemi.

II. Suuremate paiksete allikate heidete piirväärtused

7. Allpool esitatud piirväärtused, kus heitkogused on antud 11% O₂-sisalduse suhtes suitsugaasides, kehtivad järgmiste põletusseadmete tüüpide suhtes:
– tahked olmejäätmed (mida põletatakse üle 3 t tunnis) – 0,1 ng TE/m³;
– meditsiinijäätmed (mida põletatakse üle 1 t tunnis) – 0,5 ng TE/m³;
– ohtlikud jäätmed (mida põletatakse üle 1 t tunnis) – 0,2 ng TE/m³.

V lisa

PARIM VÕIMALIK TEHNIKA SUURTEST PAIKSETEST ALLIKATEST PÄRINEVATE PÜSIVATE ORGAANILISTE SAASTEAINETE VÄHENDAMISEKS

I. SISSEJUHATUS

1. Selle lisa eesmärk on aidata konventsiooni protokolliosalistel määrata kindlaks parim võimalik tehnika, mis võimaldab neil täita protokolli artikli 3 lõikest 5 tulenevaid kohustusi.

2. Parim võimalik tehnika tähendab tegevuse ja töövõtete arengu kõige efektiivsemat ja eesrindlikumat taset, mis tagab tehnoloogia praktilise sobivuse saasteainete heitkoguste selliste piirväärtuste põhimõttelise aluse väljatöötamiseks, mis võimaldab heitkoguseid vältida või, kui see ei ole saavutatav, heitkoguseid ja nende keskkonnamõju vähendada. Seejuures:
• tehnika hõlmab nii kasutatavat tehnoloogiat kui seadmete projekteerimise, ehitamise, hooldamise, nendega töötamise ja nende kasutusest kõrvaldamise meetodeid;
• võimalik tehnika tähendab tehnilisi vahendeid ja tehnoloogiat, mille arengutase võimaldab nende tööstuslikku rakendamist majanduslikult ja tehniliselt teostatavates tingimustes, võttes arvesse nii tehnika ja tehnoloogia maksumust kui ka eeliseid, sõltumata asjaolust, kas sellist tehnikat kasutatakse või toodetakse protokolliosalise territooriumil või mujal tingimusel, et see on kasutajale piisavalt kättesaadav;
• parim tähendab kõige tõhusamat tehnikat ja tehnoloogiat, mis võimaldab saavutada keskkonna kui terviku kõrgtasemelist kaitset.

Parima võimaliku tehnika kindlaksmääramisel üld- või üksikjuhul tuleb, võttes arvesse meetmete tõenäolist maksumust, tõhusust ning ettevaatus- ja vältimispõhimõtteid, pöörata suurt tähelepanu:
• vähem jäätmeid tekitavate tehnoloogiate kasutamisele;
• vähem ohtlike ainete kasutamisele;
• jäätmete ning tootmisprotsessis tekkinud ja kasutusel olnud ainete regenereerimisele ja korduvkasutuse parandamisele;
• selliste võrreldavate tööprotsesside, töömeetodite ja -vahendite kasutamisele, mida on edukalt tööstuslikult katsetatud;
• teabe omamisele tehnoloogiate arengust ja teaduse edusammudest;
• vaatluse all olevate heitmete omaduste, mõju ja heitkoguste suuruse kohta andmete omamisele;
• uute või olemasolevate seadmete tööks valmisoleku optimaalsete tähtaegade kehtestamisele;
• parima võimaliku tehnika rakendamiseks vajaliku aja määramisele;
• tootmisprotsessis kasutatava toorme (k.a vee) omaduste ja kulu ning selleks vajaliku energiakasutuse otstarbekuse määramisele;
• saasteainete heitkogustega seotud ohu ja keskkonnale avaldatava heitkoguste kogumõju vältimise või minimeerimise vajaduse arvestamisele;
• õnnetuste ärahoidmisele ja nendest tekkiva keskkonnamõju minimeerimisele.

Parima võimaliku tehnika kontseptsiooni eesmärk ei ole mingi konkreetse tehnika ega tehnoloogia kasutamise suhtes ettekirjutuse tegemine, vaid lähtumine konkreetsete seadmete tehnilistest näitajatest, nende seadmete geograafilisest paiknemisest ja kohalikest keskkonnatingimustest.

3. Teave püsivate orgaaniliste saasteainete (edaspidi POS) vähendamismeetmete tõhususe ja maksumuse kohta põhineb ettevalmistavale töörühmale ja põhitöörühmale edastatud materjalidel, mille need töörühmad on läbi vaadanud. Kui ei ole märgitud teisiti, peetakse töökogemuste põhjal nimekirja kantud meetodeid efektiivseteks.

4. Kuna uute, vähesaastavaid tehnoloogiaid kasutavate seadmete arv pidevalt suureneb ning üha rohkem olemasolevaid seadmeid moderniseeritakse, tuleb käesolevat lisa regulaarselt muuta ja täiendada. Uute seadmete kasutamisele rajatud parimat võimalikku tehnikat on tavaliselt võimalik rakendada ka olemasolevate seadmete baasil, tingimusel et neid seadmeid vajalikul määral kohandatakse ja et parima võimaliku tehnika kasutuselevõtuks antakse piisav üleminekuperiood.

5. Lisas nimetatakse mitmeid hinna ning efektiivsuse poolest erinevaid meetmeid. Igal üksikjuhul sõltub meetmete valik mitmest eri faktorist, näiteks majanduse olukorrast, tehnilisest infrastruktuurist, ettevõtte võimsusest ning rakendatavatest õhusaaste vähendamise meetmetest.

6. Paiksetest allikatest õhku sattuvad kõige olulisemad POS-id on järgmised:
a) polükloreeritud dibenso-p-dioksiinid/furaanid (PCDD/F);
b) heksaklorobenseen (HCB);
c) polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud (PAH).

Määratlused on esitatud protokolli III lisas.

II. POS HEITKOGUSEID TEKITAVAD SUUREMAD PAIKSED ALLIKAD

7. PCDD/F-d tekivad orgaaniliste ainete ja kloori osalusega termiliste protsesside käigus ning on tingitud keemilistest reaktsioonidest või mittetäielikust põlemisest. PCDD/F-de heitkoguste suuremad paiksed allikad võivad olla:
a) jäätmete põletamine, sh jäätmete koospõletamine;
b) termilised metallurgiaprotsessid nagu alumiiniumi ja teiste värviliste metallide ning raua ja terase tootmine;
c) energiat tootvad põletusseadmed;
d) põlemisprotsessid olmesektoris;
e) spetsiifilised keemilised protsessid, mille käigus moodustuvad vahe- ja kõrvalproduktid.

8. PAH-de heitkoguste suuremad paiksed allikad võivad olla:
a) olmesektoris puidu ja söega kütmine;
b) avatud tulekolded, nt tahkete jäätmete ning viljakoristuse jääkide põlemine ja metsatulekahjud;
c) koksi ja anoodide tootmine;
d) alumiiniumi tootmine (Söderbergi protsessi kasutades);
e) puitmaterjali keemilise töötlemise seadmed, välja arvatud protokolliosalistel, kellel see allikas ei suurenda märkimisväärselt keskkonda paisatavate PAH-de (määratlus esitatud III lisas) summaarset heitkogust.

9. HCB tekkemehhanism on analoogiline PCDD/F-de teket põhjustavate termiliste ja keemiliste protsessidega; HCB heitkoguste teke on samuti sarnane PCDD/F-de heitkoguste tekkega. HCB suuremad allikad võivad olla:
a) jäätmepõletusseadmed, sh jäätmete koospõletamine;
b) metallurgiatööstuste termilised protsessid;
c) kloreeritud kütuste kasutamine ahjudes.

III. POS-de HEITKOGUSTE KONTROLLI ÜLDPÕHIMÕTTED

10. POS-de heitkoguste kontrollimiseks ja vältimiseks on välja töötatud mitmeid erinevaid meetodeid. Need hõlmavad algmaterjalide asendamist, tootmisprotsessi muutmist (k.a tehnohooldus ja protsessijuhtimine) ning olemasolevate seadmete moderniseerimist. Allpool esitatud nimekiri sisaldab võimalike meetmete üldist kirjeldust. Meetmeid võib rakendada nii eraldi kui kombineeritult teiste meetmetega:
a) POS-de algmaterjalide asendamine või muude algmaterjalide asendamine juhul, kui eksisteerib otsene side nende materjalide ja sellest allikast õhku paisatavate POS-de heitkoguste vahel;
b) parima keskkonnapraktika (nt korras majapidamise põhimõtte) ja ennetavate hooldusprogrammide rakendamine või tootmisprotsessides muudatuste tegemine (nt suletud süsteemi kasutuselevõtt koksiahjudes või inertsete elektroodide kasutamine elektrolüüsiks);
c) tehnoloogiaprotsessi muutmine, et tagada täielik põlemine ja vältida POS-de teket selliste parameetrite kontrollimisega nagu põlemistemperatuur või materjali seadmes viibimise aeg;
d) suitsugaaside puhastamise, nt kõrgtemperatuurilise või katalüütilise põletamise või oksüdeerimise, tolmu sadestamise ja adsorptsiooni kasutuselevõtt;
e) jääkainete, jäätmete ja reoveesette töötlemine, nt termiliste meetoditega või nende ainete inertseks muutmise teel.

11. Eri meetmete jaoks tabelites 1, 2, 4, 5, 6, 8 ja 9 antud heitkoguste tasemed sõltuvad tavaliselt konkreetsetest asjaoludest. Tavapäraste meetodite kasutamise korral näitavad numbrid või nende vahemikud heitkoguste tasemeid protsendina heitkoguse piirväärtusest.

12. Majandusliku otstarbekuse kaalutlused võivad põhineda saaste vähendamise meetmete aastasel üldmaksumusel vähendamise ühiku kohta (k.a kapitali- ja ekspluatatsioonikulud). POS-de vähendamise kulutusi võiks samuti kaaluda üldistest majandusprotsessidest lähtudes, nt võttes arvesse saaste vähendamise meetmete mõju ja tootmise maksumust. Kuna mõjutavate tegurite hulk on suur, sõltuvad investeeringud ja ekspluatatsioonikulud suurel määral konkreetsest olukorrast.

IV. DIOKSIINIDE JA FURAANIDE (PCDD/F) HEITKOGUSTE VÄHENDAMISE KONTROLLTEHNIKAD

A. Jäätmete põletamine

13. Jäätmete põletamine hõlmab olmejäätmete, ohtlike jäätmete, meditsiinijäätmete ja reoveesette põletamist.

14. Jäätmepõletusseadmetes tekkivate PCDD/F-de heitkoguste põhilised ohjamismeetmed on:
a) jäätmete põletamisel kasutatavad põhimeetmed;
b) protsessi tehnika suhtes rakendatavad põhimeetmed;
c) temperatuuri, jahutamise kiiruse, O₂-sisalduse jms mõõtmine põletusprotsessi ja väljuvate gaaside füüsikaliste parameetrite kontrolli all hoidmiseks;
d) suitsugaaside puhastamine;
e) puhastusprotsesside jääkide töötlemine.

15. Sellised jäätmete põletamisel rakendatavad põhimeetmed, mis hõlmavad algmaterjali ettevalmistamist (halogeenitud ainete hulga vähendamist ja nende asendamist mittehalogeensete alternatiividega), ei sobi olmejäätmete ja ohtlike jäätmete põletamisel. Parema tulemuse saab, kui muuta põletusprotsessi ja võtta kasutusele suitsugaaside puhastamise teisesed meetmed. Algmaterjali ratsionaalne kasutamine on jäätmete vähendamise tõhus esmane meede ja võib anda lisaefekti korduvkasutuse näol. Kuna põletamist vajavate jäätmete kogused vähenevad, võib kaudselt vähendada ka PCDD/F-de heitkoguseid.

16. Protsessi tehnoloogia muutmine, mille eesmärk on põletamistingimuste optimeerimine (tavaliselt 850 ^oC või kõrgem temperatuur, hapnikuga varustamise optimeerimine sõltuvalt jäätmete kütteväärtusest ja konsistentsist, materjali piisav seadmes viibimise aeg – ca 2 sekundit 850 ^oC juures, gaasi piisava turbulentsuse tagamine, põletusseadmete ühtlane kuumutamine külmade tsoonide vältimiseks jne), on PCDD/F-de heitkoguste vähendamise oluline ja efektiivne meede. Põletamisel keevkihis on temperatuur madalam kui 850 ^oC, kuid heitkoguste vähendamisel saavutatakse küllaldane efekt. Olemasolevatel põletusseadmetel hõlmab see tavaliselt seadmete konstruktsiooni muutmist või seadmete asendamist. See võimalus ei pruugi olla kõikides riikides majanduslikult otstarbekas. Tuha süsinikusisaldus tuleks viia miinimumini.

17. Suitsugaaside PCDD/F-de sisalduse vähendamiseks võetavatest meetmetest annavad suhteliselt häid tulemusi allpool nimetatud meetmed. Nn de novo süntees toimub umbes 250–450 ^oC juures. Need meetmed on eeltingimuseks edasisele heitkoguste vähendamisele, et saavutada PCDD/F-de sisalduse soovitud tasemed tootmistsükli lõpus.

Meetmed on järgmised:
a) suitsugaaside kiire jahutamine (meetod on väga efektiivne ja seotud suhteliselt väikeste kulutustega);
b) selliste inhibiitorite nagu trietanoolamiini või trietüülamiini lisamine (võib vähendada ka lämmastikoksiide), kuid ohutuse seisukohalt lähtudes tuleb arvesse võtta kõrvalreaktsioone;
c) tolmupüüdurite (nt keraamiliste filtrite ja tsüklonite) kasutamine temperatuuridel 800–1000 ^oC;
d) madalatemperatuuriliste elektrifiltrite kasutamine;
e) lendtuha sadestumise vältimine suitsugaaside väljatõmbesüsteemis.

18. Suitsugaaside puhastamise meetodid on järgmised:
a) tavaliste tolmufiltrite kasutamine tahkete osakestega seotud PCDD/F-de heitkoguste vähendamiseks;
b) suitsugaaside valikuline katalüütiline vähendamine (VKV) või valikuline mittekatalüütiline vähendamine (VMKV);
c) suitsugaaside adsorbeerimine aktiivsöe või koksiga kas fikseeritud või pseudovedeliku kihiga süsteemides;
d) suitsugaaside erinevad adsorptsioonimeetodid ja optimeeritud skraberpuhastussüsteemid, kus kasutatakse aktiivsöe, ahjusöe, lubja ja lubjakivilahuste segusid fikseeritud, ujuv- ja keevkihiga reaktorites. Gaasilise PCDD/F püüdmise efektiivsust võib parandada, kui kanda kottfiltrite pinnale eelnevalt sobiv aktiivsöekiht;
e) oksüdeerimine H₂O₂-ga;
f) katalüütilise põletamise meetodite kasutamine eri tüüpi katalüsaatoritega (st Pt/Al₂O₃- või vask-kroomkatalüsaatorid eri aktivaatoritega pindmise ala stabiliseerimiseks ja katalüsaatorite vananemise aeglustamiseks).

19. Eelnimetatud meetmete kasutamisel võib viia PCDD/F-de heitkogused suitsugaasides tasemeni 0,1 ng TE/m³. Süsteemides, kus kasutatakse aktiivsöe või koksiga adsorbeerimist või filtreerimist, tuleb siiski jälgida, et lenduv süsinikutolm ei suurendaks PCDD/F-de heitkoguseid tootmisprotsessi järgmistes järkudes. Samuti tuleb märkida, et enne katalüsaatoreid paigaldatud adsorberites ja tolmupüüdurites (VKV meetod) sadestuvad PCDD/F-e sisaldavad jäätmed, mida tuleb nõuetekohaselt töödelda või kõrvaldada.

20. Eri suitsugaasides PCDD/F-de sisalduse vähendamise meetmete võrdlemine on väga keeruline. Saadud maatriks hõlmab eri võimsuse ja konfiguratsiooniga tööstusseadmete laia ringi. Hinnaparameetrid hõlmavad ka teiste saasteainete, nt tahkete osakestega seotud või sidumata raskmetallide sisalduse minimeerimiseks kasutatavaid meetmeid. Seetõttu ei ole enamikul juhtudel võimalik määrata otsest seost ainult PCDD/F-de sisalduse vähendamisega. Eri vähendamismeetmete kättesaadavate andmete lühiülevaade on esitatud tabelis 1.

21. Paljudes riikides võib meditsiinijäätmete põletamine olla üheks suuremaks PCDD/F-de heitkoguste allikaks. Spetsiifilisi meditsiinijäätmeid (nt inimese kehaosi, nakkusohtlikke jäätmeid, süstlanõelu, verd, plasmat ja muid kudesid) käideldakse kui erilist tüüpi ohtlikke jäätmeid; samas muid meditsiinijäätmeid põletatakse sageli kohapeal. Selliste eri tüüpi jäätmete koospõletamise seadmed peavad PCDD/F-de heitkoguste vähendamise seisukohalt vastama samadele nõuetele kui teised jäätmepõletusseadmed.

22. Protokolliosalised võivad kaaluda sellise strateegia heakskiitmist, mis soodustab olme- ja meditsiinijäätmete põletamist suurtes piirkondlikes põletusseadmetes selle asemel, et kasutada väikeseid seadmeid. See võib muuta parima võimaliku tehnika rakendamise majanduslikult otstarbekamaks.

23. Vajalik on suitsugaaside puhastamise käigus tekkinud jääkproduktide töötlemine. Erinevalt põletusseadmete tuhast sisaldavad jääkproduktid suhteliselt palju raskemetalle, orgaanilisi saasteaineid (sealhulgas ka PCDD/F-e), kloriide ja sulfiide. Seetõttu tuleb nende kõrvaldamist kontrolli all hoida. Märgskraberid tekitavad eriti palju happelisi ja reostunud vedeljäätmeid. Välja on töötatud mõned eritöötlemismeetodid. Need hõlmavad:
a) kottfiltritesse kogutud tolmu katalüütilist töötlemist madalatel temperatuuridel ja hapniku juurdepääsuta;
b) kottfiltritesse sadenenud tolmu töötlemist skraberis 3-R protsessi kohaselt (raskemetallide ekstraheerimist hapetega ja orgaaniliste ainete põletamist);
c) kottfiltritesse püütud tolmu klaasistamist;
d) teiseseid immobiliseerimismeetodeid;
e) plasmatehnoloogia rakendamist.

Tabel 1. PCDD/F-de heitkoguste vähendamiseks eri liiki suitsugaaside puhastamise meetmete ja jäätmepõletusseadmete protsessimuudatuste võrdlus

Alternatiivsed variandid	Heitkoguste tase % a/	Eeldatavad kulutused	Ohud
Algmaterjalidega seotud põhimeetmed:
• prekursorite ja kloori sisaldava algmaterjali kõrvaldamine	saavutatud heitkoguste tase ei ole kvantitatiivselt määratav, ei tundu olevat algmaterjali kogustest lineaarses sõltuvuses		algmaterjali eelsorteerimine ei ole efektiivne; kokku saab koguda ainult osa materjale, teisi kloori sisaldavaid aineid ja materjale (nt söögisoola, paberit jm) ei ole võimalik vältida. Ohtlike keemiliste jäätmete eelsorteerimine ei ole soovitav
• jäätmevoogude hooldus			kasulik põhimeede, mis on otstarbekas konkreetses olukorras (nt kasutatud õlide, elektriliste komponentide jne töötlemisel); võimalik lisakasutegur on materjalide korduvkasutus
Töötlemisprotsessi tehnoloogia modifitseerimine:
• põletamistingimuste optimeerimine			kogu tehnoloogiline protsess tuleb moderniseerida
• temperatuuri alla 850 oC langemise ja suitsugaasis külmade tsoonide vältimine
• piisava hapnikusisalduse tagamine, algmaterjali kütteväärtusest ja konsistentsist sõltuvalt hapnikuga varustamise kontrollimine
• materjalile piisava seadmes viibimise aja ja küllaldase turbulentsuse tagamine
Suitsugaaside puhastamisega seotud meetmed:
• tahkete osakeste sadestumise ärahoidmine, kasutades:
• tahmapuhasteid, mehhaanilisi puhasteid, helilaine ja aurujoaga tahmaeemalduspuhureid.			tahma eemaldamisel aurujoaga võib PCDD/F-de moodustumise intensiivsus suureneda
• tolmu kõrvaldamine, tavaliselt jäätmepõletussead-metes:	10	keskmise suurusega kulutused	tahketele osakestele adsorbeerunud PCDD/F-de eemaldamine. Kuumadest suitsugaasidest tahkete osakeste eraldamise meetodeid kasutatakse ainult katseseadmetes
• kottfiltrid	1–0,1	suuremad kulutused	kasutatakse temperatuuril  150 oC
• keraamilised filtrid	madal kasutegur		kasutatakse temperatuuridel 800–1000 oC
• tsüklonid	madal kasutegur	keskmised kulutused
• elektrifiltrid	keskmine kasutegur		kasutatakse temperatuuril 450 oC, võib kiirendada PCDD/F-de nn de novo sünteesi, suuremad NOx heitkogused, rekupereeritud soojuse vähendamine
• katalüütiline oksüdeerimine			kasutatakse temperatuuril 800–1000 oC; vajalik gaasifaaside eraldi vähendamine
• gaasi kiire jahutamine
• aktiivsöe lisamisega efektiivne adsorptsiooniseade (elektrodünaamiline  venturi)
• valikuline katalüütiline vähendamine		suured investeerimis- ja väikesed ekspluatatsiooni- kulud	NOx vähendamine NH3 lisamise korral; vajalik suurte tootmispindade olemasolu; kasutatud katalüsaatoreid ja aktiivsöe või aktiveeritud pruunsöekoksi jääke võib käidelda, enamikul juhtudel saavad tootjad katalüsaatoreid ümber töötada, aktiivsöe või pruunsöekoksi jääke võib rangelt kontrollitavates tingimustes põletada
• mitmesugused märg- ja kuivadsorptsioonimeetodid aktiivsöe, ahjukoksi, lubja ja lubjakivilahuste segude kasutamisel fikseeritud, ujuv- ja keevkihiga reaktorites:
• fikseeritud kihiga reaktorid, adsorptsioon aktiivsöe või ahjukoksiga	2 (0,1 ng TE/m3)	suured investeerimis- ja keskmised ekspluatatsiooni- kulud	jääkproduktide eemaldamine; vajadus suurte tootmispindade järele
• sissepuhutava voo või tsirkuleeriva pseudovedelikuga reaktor koos aktiveeritud koksi või lubja või lubjakivilahustitega ja sobiva kottfiltriga.	10 (0,1 ng TE/m3)	väikesed investeerimis- ja keskmised ekspluatatsiooni- kulud	jääkproduktide eemaldamine
• H2O2 lisamine	2–5 (0,1 ng TE/m3)	väikesed investeerimis- ja ekspluatatsiooni- kulud

^a/ Järelejäänud heitkoguste suurused võrreldes heitkoguste tasemetega harilikul režiimil.

B. Termilised protsessid metallurgiatööstuses

24. Metallurgiatööstuse eriprotsessid võivad osutuda PCDD/F-de heitkoguste olulisteks järelejäänud allikateks. Need protsessid on järgmised:
a) raua ja terase tootmine maagist (näiteks kõrgahjudes, paagutamistehastes, rauakänkrate tootmisel);
b) sekundaarne raua- ja terasetööstus;
c) esmane ja sekundaarne värviliste metallide tööstus (vase tootmine).

Lühiülevaade PCDD/F-de vähendamismeetmetest on esitatud tabelis 2.

25. Metalli tootmise ja töötlemise seadmetest õhku paisatavaid PCDD/F-de heitkoguseid võib vähendamismeetmeid kasutades viia kontsentratsioonini 0,01 ng TE/m³ (kui väljuvate gaaside voo tugevus on > 5000 m³/h).

Tabel 2. PCDD/F-de heitkoguste vähendamine metallurgiatööstuses

Alternatiivsed variandid	Heitkoguste tase, % a/	Eeldatavad kulutused	Ohud
Paagutamisseadmed
Põhimeetmed:
• seadme konveierlintide optimeerimine või kaitsekattega katmine		väikesed kulutused	ei ole võimalik saavutada 100%
• väljuvate gaaside taasringlus, nt paagutamise optimeerimine heitkoguste vähendamise eesmärgil, mis võimaldab vähendada väljuvate gaaside voogu umbes 35% (vähenenud gaasivoogude tõttu väheneb teiseste meetmete maksumus), võimsus 1 miljon Nm3/h	40	väikesed kulutused
Teisesed meetmed:
• elektrifiltrid+mikrovõrk	keskmine kasutegur	keskmised kulutused
• lubjakivi- või aktiivsöesegu lisamine	suur kasutegur (0,1 ng TE/m3)	keskmised kulutused
• kõrge kasuteguriga skraberid – olemasolevad seadmed: AIRFINE (VÖST Alpine Stahl Linz) on kasutusel 1993. aastast, võimsus 600 000 Nm3/h, teine seade planeeritakse paigaldada Hollandis (Hoogoven) 1998. aastaks	suur kasutegur, heitkoguseid on võimalik vähendada 0,2–0,4 ng TE/m3	keskmised kulutused	suurema energiatarbimise korral võib viia tasemeni 0,1 ng. TE/m3; valmis sisseseadet ei ole olemas
Värviliste metallide, nt vase tootmine
Põhimeetmed:
• metallijäätmete eelsorteerimine, hoidumine sellisest algmaterjalist nagu plastmassid ja PVC-d sisaldavad jäätmed, kattekihtide eemaldamine ja kloorisisalduseta isoleermaterjalide kasutamine		väikesed kulutused
Teisesed meetmed:
• kuumade väljuvate gaaside kiire jahutamine	suur kasutegur	väikesed kulutused
• hapniku või hapnikuga rikastatud õhu kasutamine põletamisel, hapniku sissepuhumine šahtahjudesse (võimaldab täielikku põlemist ja väljuvate gaasivoogude minimeerimist)	5–7 (1,5–2 TE/m3)	suured kulutused
• fikseeritud kihiga või pseudovedeliku joaga reaktorite kasutamine, adsorbeerimine aktiivsöe või ahjusöe tolmuga	(0,1 ng TE/m3)	suured kulutused
• katalüütiline oksüdeerimine; ja	(0,1 ng TE/m3)	suured kulutused
• materjali viibimise aja vähendamine väljuvate gaasidega täidetud kriitilise temperatuuriga piirkonnas
Raua- ja terasetööstus
Põhimeetmed:
• metallijäätmete õlist puhastamine enne nende seadmetesse laadimist		väikesed kulutused	tuleb kasutada puhastavaid lahusteid
• selliste orgaaniliste saastematerjalide kõrvaldamine, mis on jäänud pärast metallijäätmete puhastamist veel eemaldamata (nt õli, emulsioonid, rasvad, värvained ja plastmassid)		väikesed kulutused
• suure saasteainesisaldusega gaasivoogude vähendamine		keskmised kulutused
• laadimisel ja mahalaadimisel tekkivate heitmete eraldi kokkukogumine ja puhastamine		väikesed kulutused
Teisesed meetmed:
• laadimisel ja mahalaadimisel tekkivate heitkoguste eraldi kokkukogumine ja puhastamine		väikesed kulutused
• kottfiltrite kasutamine kombineerituna koksi sissepuhumisega	1	keskmised kulutused
Alumiiniumi sekundaarne tootmine
Põhimeetmed:
• halogeenitud materjalidest (heksakloroetaan) hoidumine		väikesed kulutused
• kloori sisaldavatest määrdeainetest (nt kloreeritud parafiinid) hoidumine		väikesed kulutused
• sisselaaditavate metallijäätmete sorteerimine ja puhastamine saastematerjalidest (nt puhastamine flotatsiooniga ja sadestamine tsentrifugaaljoas)
Teisesed meetmed:
• ühe- ja mitmeastmeliste kottfiltrite kasutamine, kusjuures filtrite ette lisatakse aktiveeritud lubjakivi või aktiivsütt	1 (0,1 ng TE/m3)	keskmised või suured kulutused
• eri saasteainetega saastunud gaasivoogude minimeerimine ja eraldi kõrvaldamine		keskmised või suured kulutused
• väljuvates gaasides sisalduvate tahkete ainete sadestumise vältimine ja kriitilise temperatuuriga piirkondade kiire läbimise tagamine		keskmised või suured kulutused
• alumiiniumijäätmete parem eeltöötlemine, kasutades flotatsiooniga puhastamist ja tsentrifugaaljoas sadestamist		keskmised või suured kulutused

^a/ Järelejäänud heitkoguste suurus võrreldes heitkoguste tasemetega harilikul režiimil.

Paagutamisseadmed

26. Raua- ja terasetööstuse paagutamisseadmete juures tehtud mõõtmised on näidanud, et PCDD/F-de heitkogused jäävad vahemikku 0,4–4 ng TE/m³. Ühekordne mõõtmine seadme juures, kus vähendamismeetmeid ei rakendatud, näitas heitmete kontsentratsiooni 43 ng TE/m³.

27. PCDD/F-d võivad tekkida halogeenitud ühenditest, mis satuvad paagutamisseadmetesse koos algmaterjaliga (koksipuru, maagi soolasisaldus) ja lisatava taaskasutatava materjaliga (nt valtsimistagi, kõrgahjugaasis sisalduv tolm, filtritest pärinev tolm ja reovee puhastamisel tekkinud sete). Sarnaselt jäätmete põletamisega puudub ka siin selge side algmaterjalide kloorisisalduse ja PCDD/F-de heitkoguste vahel. Sobivaks meetmeks võiks olla saastunud teisese toorme vältimine ja valtsimistagi puhastamine õli- või rasvajäätmetest enne selle suunamist paagutamisseadmesse.

28. Kõige tõhusam PCDD/F-de heitkoguste vähendamine saavutatakse mitme sekundaarse meetme kombineerimisel:
a) väljuvate gaaside taasringlus vähendab PCDD/F-de heitkoguseid. Veelgi enam, ka väljuvate gaaside vood vähenevad märgatavalt, alandades seega kulusid, mida nõuab heitkoguste vähendamiseks igasuguse lisasüsteemi tootmistsükli lõppjärku paigaldamine;
b) kottfiltrite (mõnel juhul koos elektrifiltritega) või elektrifiltrite paigaldamine koos aktiivsöe- või ahjusöe- või lubjakivisegu väljuvatesse gaasidesse sissepuhumisega;
c) on välja töötatud skraberite kasutamise meetodid, mis seisnevad väljuvate gaaside kiires eeljahutamises, leostamises kõrge kasuteguriga skraberites ja sademe eemaldamises kondensaatorpüünistega. On võimalik viia heitkogused tasemeni 0,2–0,4 ng TE/m³. Sobivate adsorbentide (pruunsöekoks või söepuru) lisamisel võib viia heitkogused tasemeni 0,1 ng TE/m³.

Vase põhi- ja sekundaarne tootmine

29. Vase põhi- ja sekundaarseks tootmiseks kasutatavatest seadmetest õhku paisatavate PCDD/F-de heitkoguste tasemed võivad pärast suitsugaaside puhastamist olla mõnest pikogrammist kuni 2 ng TE/m³. Üksainus vase tootmiseks kasutatav šahtahi paiskas enne optimeerimist õhku kuni 29 ng TE/m³ PCDD/F-e. Kuna vase tootmisel kasutatakse eri seadmetes ja protsessides eri tooraineid, on tekkivad PCDD/F heitkogused erinevad.

30. Üldjuhul sobivad PCDD/F-de heitkoguste vähendamiseks järgmised meetmed:
a) metallijäätmete eelsorteerimine;
b) metallijäätmete täiendav töötlemine, nt plastmassi või PVC-d sisaldava kattekihi eemaldamine, kaablijäätmete täiendav töötlemine ainult külm- ehk mehaaniliste meetoditega;
c) väljuvate kuumade gaaside kiire jahutamine (võimaldab eralduva soojuse ärakasutamist), kriitilise temperatuuriga piirkonnas väljuvate gaaside viibimise aja vähendamine;
d) põletamisel hapniku või hapnikuga rikastatud õhu sissepuhumise või šahtahjudesse hapniku sissepuhumise kasutamine (et tagada täielik põlemine ja vähendada väljuvate gaaside kogust);
e) fikseeritud kihiga või pseudovedeliku joaga reaktorite kasutamine, adsorbeerides PCDD/F-e aktiivsöe või ahjusöe tolmuga;
f) PCDD/F-de katalüütiline oksüdeerimine.

Terase tootmine

31. PCDD/F-de heitkogused terase tootmiseks kasutatavatest konverteritest, raua sulatamiseks kasutatavatest kuuma õhu toitega kuppelahjudest ning rauavaluks kasutatavatest elektrilistest ahjudest ja elektrilistest kaarahjudest on märgatavalt väiksemad kui 0,1 ng TE/m³. PCDD/F-de suuremad heitkogused pärinevad valuraua sulatamiseks kasutatavatest külma õhuga töötavatest ahjudest ja pöörlevatest toruahjudest.

32. PCDD/F-de heitkoguseid terase sekundaarseks tootmiseks kasutatavatest elektrilistest kaarahjudest võib viia tasemeni 0,1 ng TE/m³ juhul, kui kasutatakse:
a) laadimisel ja mahalaadimisel tekkivate heitmete eraldi püüdmist;
b) kottfiltreid või elektrifiltreid kombineerituna koksi sissepuhumisega.

33. Elektrilise kaarahju algmaterjal sisaldab sageli õli, emulsioone või rasvu. Üldised põhimeetmed PCDD/F-de vähendamiseks on sorteerimine ja plastmassi, kummiosakesi, värvipigmente ja vulkaniseeritud lisandeid sisaldavate metallijäätmete õlist ja kattekihist puhastamine.

Alumiiniumi sekundaarses tootmises kasutatavad sulatusseadmed

34. PCDD/F-de heitkogused alumiiniumi sekundaarses tootmises kasutatavatest sulatusseadmetest jäävad vahemikku 0,1–14 ng TE/m³. Tasemed sõltuvad sulatusahjude tüübist, kasutatavatest materjalidest ja väljuvate gaaside puhastamise rakendatavatest meetoditest.

35. Kokkuvõttes võib väita, et ühe- ja mitmeastmeliste kottfiltrite kasutamisel, kui filtrite ette lisatakse lubjakivi, aktiivsütt või ahjusütt, võib heitkogused viia tasemeni 0,1 ng TE/m³, nende vähendamise efektiivsus on 99%.

36. Kaaluda võiks ka järgmisi meetmeid:
a) väljuvate gaasivoogude minimeerimine ja eri saasteaineid sisaldavate gaaside eraldi eemaldamine ja puhastamine;
b) väljuvates gaasides sisalduvate tahkete osakeste sadestumise ärahoidmine;
c) väljuvate gaaside kiire läbiviimine kriitilise temperatuuriga piirkondadest;
d) alumiiniumijäätmete tõhusam eelsorteerimine, kasutades flotatsiooni ja lisandite tsentrifugaaljoas sadestamist;
e) alumiiniumijäätmete tõhusam eelpuhastus, mis saavutatakse laastude puhastamise ja kuivatamisega.

37. Punktides d ja e nimetatud meetmed on olulised, kuna pole tõenäoline, et tänapäeval oleks räbustita sulatustehnoloogiat rakendades (vältides seejuures halogeensoolade kasutamist räbustina) võimalik töödelda madalakvaliteedilisi jäätmeid, mida saab kasutada pöörlevates sulatusahjudes.

38. Atlandi ookeani kirdeosa merekeskkonna kaitset käsitleva konventsiooni raames jätkuvad arutelud alumiiniumitööstuses heksakloroetaani kasutamise järk-järgulise lõpetamise soovituse uueks läbivaatamiseks.

39. Sulametalli võib töödelda tänapäeva tehnoloogia abil, kasutades nt lämmastiku- või kloorisegu vahekorras 9:1–8:2, peendispersiooniks määratud gaasi sissepuhumise seadmeid, eel- ja järelläbipuhumist lämmastikuga ning rasvaärastamist vaakumis. Lämmastiku- või kloorisegu kasutamisel mõõdeti PCDD/F kontsentratsiooniks 0,03 ng TE/m³ (kusjuures ainult klooriga töötlemisel oli see näitaja suurem kui 1 ng TE /m³). Kloor on vajalik magneesiumi ja teiste ebasoovitavate ühendite eraldamiseks.

C. Fossiilsete kütuste põletamine katlamajades ja tööstuskateldes

40. Fossiilsete kütuste põletamisel katlamajades ja tööstuskateldes, mille soojusvõimsus on suurem kui 50 MW, vähendab energia otstarbekam tarbimine ja energia kokkuhoid tänu vähenenud kütusevajadusele saasteainete heitkoguseid. Seega vähenevad ka PCDD/F-de heitkogused. Kloori eraldamine söest või naftast ei ole majanduslikult otstarbekas, kuid suund gaasiga töötavate seadmete kasutamisele aitab vähendada selles sektoris tekkivaid PCDD/F-de heitkoguseid.

41. Tuleb märkida, et PCDD/F-de heitkogused võivad märkimisväärselt suureneda, kui kütusele lisatakse jäätmeid (reoveesetteid, kasutatud õli, kummijäätmeid jne). Jäätmeid võib energia tootmiseks põletada ainult seadmetes, millest väljuvate gaaside puhastamise süsteem vähendab efektiivselt PCDD/F-de heitmeid (nagu on kirjeldatud eespool jaos A).

42. Meetodid, mida kasutatakse suitsugaasides lämmastikoksiidide, vääveldioksiidide ja tahkete osakeste heitkoguste sisalduse vähendamiseks, sobivad ka PCDD/F-de heitkoguste vähendamiseks ja kõrvaldamiseks. Nende meetodite tõhusus PCDD/F-de heitkoguste vähendamisel ja kõrvaldamisel on eri seadmete juures erinev. PCDD/F-de eemaldamise võimalikke abinõusid praegu uuritakse, kuid kuni neid pole võimalik tööstuse tasandil rakendada, ei määrata PCDD/F-de eemaldamiseks ühtegi parimat võimalikku tehnikat.

D. Põletusprotsessid olmesektoris

43. PCDD/F-de heitkogused olmesektori põletusseadmetest suurendavad PCDD/F-de summaarset heitkogust vähem siis, kui lubatud kütuseid kasutatakse õigesti. Heitkoguste suurus võib regiooniti olla väga erinev, kuna kasutatakse eri tüüpi ja eri kvaliteediga kütuseid ning ka olmesektori põletusseadmete arv ja kasutusviis võib piirkonniti olla erinev.

44. Suurte põletusseadmetega võrreldes on majapidamiste küttekolletes kasutatavas kütuses ja väljuvates gaasides sisalduvate süsivesinike põlemiskoefitsient väiksem. Eriti puudutab see tahkeid kütuseid (nt puitmaterjali, sütt), mille PCDD/F-de heitkogused jäävad vahemikku 0,1–0,7 ng TE/m³.

45. Tahketele kütustele pakkematerjalide lisamine suurendab PCDD/F-de heitkoguseid. Kuigi see on osas riikidest keelatud, võib kodumajapidamistes siiski esineda prahi ja pakkematerjalide põletamist. Seoses üha suurenevate ladustamise tariifidega tuleb teadvustada, et majapidamistes tekkivaid jäätmeid põletatakse kodustes küttekolletes. Küttepuude põletamine koos pakkematerjalidega võib PCDD/F-de heitkoguseid suurendada 0,06-lt ng-lt TE/m³ (kui põletatakse ainult puitu) 8 ng-ni TE/m³ (arvestatuna 11 mahuprotsendi O₂ suhtes). Neid tulemusi on kinnitanud mitmes riigis tehtud uuringud, mille käigus jäätmeid küttematerjalina kasutavatest olmesektori põletusseadmetest väljuvates gaasides mõõdeti PCDD/F-de tasemeks kuni 114 ng TE/m³ (arvestatuna 13 mahuprotsendi O₂ suhtes).

46. Olmesektori põletusseadmetest õhku paisatavaid saasteainete heitkoguseid saab vähendada, kui küttematerjalina kasutatakse ainult kõrgekvaliteedilist kütust ning hoidutakse jäätmete, halogeenitud plastmasside jt materjalide põletamisest. Selle eesmärgi saavutamisele võivad palju kaasa aidata avalikkuse teavitamise programmid, mis on suunatud olmesektoris kasutatavate põletusseadmete ostjatele ja kasutajatele.

E. Puiduga köetavad seadmed (võimsusega 50 MW)

47. Puiduga köetavate seadmete juures tehtud mõõtmised näitavad, et PCDD/F-de heitkogused väljuvates gaasides on suuremad kui 0,1 ng TE/m³, seda eriti siis, kui põlemistingimused on ebasoodsad, ja juhul, kui põletusmaterjali klooriühendite sisaldus on suurem kui tavalises keemiliselt töötlemata puitmaterjalis. Ebarahuldava põlemisprotsessi näitajaks on väljuvates gaasides leiduva süsiniku üldkontsentratsioon. On leitud seosed CO heitkoguste, põlemise efektiivsuse ja PCDD/F-de heitkoguste vahel. Tabelis 3 on esitatud lühiülevaade puiduküttel töötavates seadmetes tekkivate saasteainete kontsentratsioonidest ja koefitsientidest.

Tabel 3. Puiduküttel töötavates seadmetes tekkivate saasteainete heitkoguste kontsentratsioonid ja eriheitmed

Kütus	Heitkoguste kontsentratsioon (ng TE/m3)	Eriheide (ng TE/m3)	Eriheide (ng/GJ)
Looduslik puit (pöök)	0,02–0,10	0,23–1,3	12–70
loodusliku metsa ülestöötamisel saadud hakkepuit	0,07–0,21	0,79–2,6	43–140
puitlaastplaat	0,02–0,08	0,29–0,9	16–50
linnast pärit puidujäätmed	2,7–14,4	26–173	1400–9400
majapidamisjäätmed	114	3230
puusüsi	0,03

48. Linnast pärinevate puidujäätmete (hoonete lammutamisel järele jäänud puitmaterjal) liikuvatel kolderestidel põletamisel tekib muu puitmaterjali põletamisega võrreldes suhteliselt kõrge PCDD/F-de heitkoguste tase. Heitkoguste vähendamise põhimeede on puiduga köetavates seadmetes keemiliselt töödeldud puitmaterjali põletamise vältimine. Keemiliselt töödeldud puitmaterjali võib kasutada ainult seadmetes, mis on varustatud sobivate PCDD/F-de heitkoguseid minimeerivate suitsugaase puhastavate süsteemidega.

V. POLÜTSÜKLILISTE AROMAATSETE SÜSIVESINIKE (PAH-de) HEITKOGUSTE VÄHENDAMISE MEETODID

A. Koksi tootmine

49. Koksi tootmisel satuvad PAH-de heitkogused õhku põhiliselt:
a) ahjude täitmise ajal laadimisluukide kaudu;
b) ahjuuste, survetorude ja laadimisluukide kaante kaudu;
c) koksi laadimise ja jahutamise ajal.

50. Väljuva benso(a)püreeni (BaP) kontsentratsioonid on koksipatareide eri osades erinevad. Suuremaid kontsentratsioone võib leida koksipatareide ülaosas ja ahjuuste vahetus läheduses.

51. Koksi tootmisel tekkivaid PAH-de heitkoguseid saab vähendada olemasolevate raua- ja terasetehaste tehnilise täiustamisega. See võib hõlmata vanade koksipatareide isoleerimist või väljavahetamist ning koksi tootmise üldist vähendamist, näiteks kõrgekvaliteetse tolmsöe sissepuhumise tehnoloogia kasutamist terase tootmisel.

52. Koksipatareidest väljuvate PAH-de heitkoguste vähendamiseks tuleks kasutada järgmisi tehnilisi võtteid:
a) koksiahjude täitmisel
• tahkete osakeste heitkoguste vähendamine punkrites oleva söe laadimiskärudesse laadimise ajal;
• söe vedu suletud süsteemis, juhul kui kasutatakse söe eelkuumendamist;
• väljuvate tööstusgaaside ärajuhtimine ja sellele järgnev puhastamine järgmisel meetodil: gaasid juhitakse läheduses asuvasse ahju või kogumistoru kaudu põletusseadmesse ja seejärel tolmupüüdurisse. Mõnel juhul võib tööstusgaase põletada laadimiskärudes, kuid laadimiskärudel põhinevate süsteemide keskkonnahoidlikkus ja -ohutus rahuldab vähem. Kogumistorustikus tuleb auru või vee sissepuhumisega tekitada piisav äratõmme;
b) laadimisluukide kaante kaudu õhku sattuvate heitkoguste vältimisel
• tuleb kindlalt tihendada laadimisluukide kaaned;
• pärast iga laadimist tuleb kaaned määrida saviga (või mõne teise sama tõhusa materjaliga);
• luukide kaaned ja raamid tuleb enne luukide sulgemist puhastada;
• ahjupealsed tuleb söejääkidest puhtad hoida;
c) survetorud tuleb gaaside ja tõrva väljumise vältimiseks varustada veelukuga; veelukkude töökindluse tagamiseks tuleb neid regulaarselt puhastada;
d) koksiahjude uksi juhtivad mehhanismid tuleb varustada uste ja raamide tihendite pindu puhastavate süsteemidega;
e) koksiahjude uksed
• tuleb tõhusalt tihendada (nt kasutada vedruga membraanuksi);
• ahjude uste ja ukseraamide tihendeid tuleb pärast iga laadimist hoolikalt puhastada;
• uksed tuleb projekteerida nii, et oleks võimalik paigaldada tahkete osakeste väljatõmbesüsteeme koos tolmupüüduritega (mis toimivad kogumistoru kaudu ahju tühjendamise ajal);
f) koksi vedavad masinad peavad olema varustatud katete, statsionaarse torustiku ning gaaside puhastamise kompleksse süsteemiga (soovitatavalt kottfiltriga);
g) koksi jahutamisel tuleks kasutada vähesaastavaid protsesse (nt koksi kuivjahutamine). Koksi kuivjahutamist tuleks eelistada märgjahutusele tingimusel, et hoidutakse reovee tekitamisest (kasutades suletud ringlussüsteemi). Koksi kuivjahutamisel tekkivat tolmu tuleks vähendada.

53. Koksi tootmise protsess, mida tuntakse kui koksi tootmist ilma kõrvalproduktide regenereerimiseta, tekitab märkimisväärselt väiksemaid PAH-de heitkoguseid kui tavapärane kõrvalprodukte regenereeriv tootmisprotsess. Seda põhjustab ahjude töötamine negatiivse rõhu all, mis välistab koksiahjude ustest tekkida võivad saasteainete lekked. Protsessi käigus eemaldatakse toorkoksigaas loomuliku tõmbe abil, mis säilitab ahjudes negatiivse rõhu. Sellised ahjud ei ole projekteeritud toorkoksigaasist keemiliste kõrvalproduktide regenereerimiseks. Selle asemel eemaldatakse koksi tootmisprotsessi käigus väljuvad gaasid (kaasa arvatud PAH-d) efektiivselt kõrgetel temperatuuridel põletamise teel ja pika seadmes viibimise aja jooksul. Põletamise käigus tekkinud jääksoojust kasutatakse koksi tootmise protsessis vajamineva energia tootmiseks ning ülejäänud soojust võib kasutada auru tekitamiseks. Et tagada sellist tüüpi koksitootmisprotsessi majanduslik otstarbekus võib osutuda vajalikuks seade, mis võiks samaaegselt jääkaurust elektrit toota. Praegu töötab ainult üks selline keemilisi kõrvalproduktide regenereerimiseta koksiahi USA-s ja ainult üks Austraalias. Põhimõtteliselt on see horisontaalse lõõriga ning kahte ahju ühendava ühise põlemiskambriga koksiahi. Protsess tagab vahelduva täitmise ja koksi tootmise graafiku kahe ahju vahel. Nii varustab üks ahjudest alati põlemiskambrit koksigaasidega. Koksigaasi põletamine põlemiskambris tagab vajaliku soojusallika. Põlemiskambri ehitus tagab vajaliku ahjus viibimise aja (umbes 1 sekund) ja kõrge temperatuuri (min 900 ^oC).

54. Koksiahjude uste, survetorude ja laadimisluukide kaante lekete kõrvaldamiseks tuleb koostada asjakohane tõhus programm, mille rakendamise käigus lekked leitakse, registreeritakse ja kohe tehakse ka remont- või hooldustööd. Difuussed heitmed väheneksid sel viisil oluliselt.

55. Olemasolevate koksipatareide moderniseerimine nende kõigist eri osadest pärinevate suitsugaaside kondenseerimise hõlbustamiseks (soojuse regenereerimisega) vähendab PAH-de heitkoguseid õhku 86%–90% võrra või enam (reovee puhastamist arvestamata). Investeerimiskulud võib katta viie aastaga regenereeritud soojuse, vee, sünteesimiseks vajaliku gaasi ja kokkuhoitud jahutusvee arvel.

56. Koksiahjude suurem mahutavus vähendab ahjude üldarvu, ahjuuste arvu (tühjendatud ahjude arvu päevas) ja tihendite arvu koksipatareis ning järelikult ka PAH-de heitkoguseid. Kuna vähenevad ekspluatatsioonikulud ja kulutused tööjõule, tõuseb tootlikkus.

57. Koksi kuivjahutamine nõuab suuremaid investeerimiskulusid kui märgjahutusmeetodite kasutamine. Suuremaid ekspluatatsioonikulusid on võimalik katta soojuse regenereerimisega koksi eelkuumendamisel. Energia kasutamise tõhusus koksi kombineeritud jahutamise ja söe eelkuumendamise süsteemide rakendamisel suureneb 38%–65%. Söe eelkuumendamine suurendab tootlikkust 30%, kuid seda võib tõsta 40%-ni, kuna koksistamise protsess on homogeensem.

58. Kõik söetõrva ja selle produktide hoidmise ja töötlemise mahutid ja seadmed peavad olema varustatud efektiivse auru regenereerimise ja kõrvaldamise seadmetega. Auru kõrvaldamise süsteemide ekspluatatsioonikulusid võib vähendada autotermilise järelpõletamisega, juhul kui süsinikuühendite kontsentratsioon jäätmetes on piisavalt kõrge.

59. Tabelis 4 on esitatud lühiülevaade PAH-de heitkoguste vähendamismeetmetest koksi tootmisel.

Tabel 4. PAH-de heitkoguste vähendamismeetmed koksi tootmisel

Alternatiivsed variandid	Heitkoguste tase, % a/	Eeldatavad kulutused	Ohud
Vanade seadmete moderniseerimine nende eri osadest õhku paisatavate suitsugaaside paremaks kondenseerimiseks hõlmab järgmisi meetmeid:	heitkogused kokku:  10 (ilma reoveeta)	suured kulutused	märgjahutamisel on reovette juhitavate reoainete kogused väga suured. Seda meetodit tuleks kasutada ainult kinnistes vee korduvkasutusega tsüklites
– ahjude laadimise ajal tööstusgaaside ärajuhtimist ja järelpõletamist või niipalju kui võimalik nende juhtimist kõrvalolevasse ahju;	5	investeerimiskulude amortisatsiooniaeg võib olla viis aastat, võttes arvesse energia regenereerimist, kuumutatud vett, sünteesiks vajalikku gaasi ja jahutusvee kokkuhoidu
– laadimisluukidest pärit heitkoguste vältimist nii palju kui võimalik, nt luugikaante eriehituse ja tõhusa tihendamisega; koksiahjude uste varustamist tõhusate tihenditega; laadimisluukide kaante ja raamide puhastamist enne luukide sulgemist;	5
– ahjudest nende tühjendamisel väljuvate gaaside kokkukogumist ja tolmupüüdurisse juhtimist;	5	investeerimiskulutused on suuremad kui koksi märgjahutamisel (kuid kulutused on väiksemad koksi eelkuumendamise ja jääksoojuse kasutamisel)
– koksi kiiret märgjahutamist ainult juhul, kui seda rakendatakse õigesti (nii, et reovett ei teki).
Vähesaastavate tehnoloogiate kasutamist koksi jahutamisel (nt koksi kuivjahutamine)	saasteaineid ei satu vette	investeerimiskulutused on suuremad kui koksi märgjahutamisel (kuid kulutused on väiksemad koksi eelkuumendamise ja jääksoojuse kasutamisel)
Suure tootmisvõimsusega ahjude kasutamise suurendamist, et vähendada avade arvu ja tihendatud pindade hulka	märkimisväärne	investeerimiskulud on umbes 10% suuremad kui tavaliste seadmete juures	enamikel juhtudel on vajalik täielik ümberseadistamine või uue koksiahju paigaldamine

^a/ Järelejäänud heitkoguste suurus võrreldes heitkoguste tasemetega harilikul režiimil.

B. Anoodide tootmine

60. Anoodide tootmisel tekkivaid PAH-de heitkoguseid saab vähendada analoogiliselt koksi tootmisel tekkivate PAH-de heitkoguste vähendamisega.

61. PAH-de ühenditega saastunud tolmu vähendamiseks kasutatakse järgmisi teiseseid meetmeid:
a) tõrva elektrostaatilist sadestamist;
b) tavalise tõrvaosakesi eemaldava elektrifiltri kasutamist kombineerituna märja elektrifiltriga (efektiivsem tehniline võte);
c) väljuvate gaaside termilist järelpõletamist;
d) kuivpuhastamist skraberites lubjakivi, naftakoksi või alumiiniumoksiidiga (Al₂O₃).

62. Termilise järelpõletamise käituskulusid võib vähendada autotermilise järelpõlemisrežiimi kasutamisega, kui süsinikuühendite kontsentratsioon väljuvates gaasides on piisavalt suur.

Tabelis 5 esitatakse lühiülevaade PAH-de heitkoguste vähendamismeetmetest anoodide tootmisel.

Tabel 5. PAH-de heitkoguste vähendamine anoodide tootmisel

Alternatiivsed variandid	Heitkoguste tase, %a/	Eeldatavad kulutused	Ohud
Vanade seadmete moderniseerimine difuussete heitmete vähendamiseks järgmiste meetmete abil:	3–10	suured kulutused
• lekete vähendamine
• ahjuustele painduvate tihendavate katete paigaldamine
• tööstusgaaside ärajuhtimine ja sellele järgnev puhastamine gaaside juhtimisega kõrvalasuvasse ahju või nende kogumise ja suunamisega kogumistoru kaudu põletusseadmesse ja seejärel tolmupüüdurisse
• seadmete käitamise ja koksiahjude jahutamise süsteemide kasutuselevõtt
• koksi tootmisel tekkivate tahkete osakeste kõrvalejuhtimine ja gaaside puhastamine
Hollandis välja töötatud anoodide tootmise tehnoloogiad:	45–50		rakendati Hollandis 1990. aastal; puhastamine skraberites lubjakivi või naftakoksiga on PAH-de heitkoguste vähendamise seisukohast efektiivne; alumiiniumi kasutamisel ei ole tulemused teada
• uus ahi kuivskraberitega (lubjakivi või naftakoksi või alumiiniumi kasutamisega)
• osaliselt puhastatud reovee korduvkasutus pastas
Parim võimalik tehnika:
• tolmu filtreerimine elektrifiltrites	2–5		on vajalik pidev tõrva puhastamine
termiline järelpõletamine	15	kulutused on väiksemad, kui kasutatakse autotermilist režiimi	autotermilist režiimi tuleb kasutada ainult juhul, kui PAH-de kontsentratsioon väljuvates gaasides on suur

^a/ Järelejäänud heitkoguste suurus võrreldes heitkoguste tasemetega harilikul režiimil.

C. Alumiiniumitööstus

63. Alumiiniumi toodetakse alumiiniumoksiidist (Al₂O₃) elektrolüüsi teel elektrolüüsivannides, mis on üksteisega järjestikku ühendatud. Vastavalt anoodide tüübile klassifitseeritakse neid vanne eelküpsetatud anoodidega vannideks ja Söderbergi vannideks.

64. Eelküpsetatud anoodidega vannide anoodid koosnevad kaltsineeritud (küpsetatud) süsiniku plokkidest, mis pärast osalist kasutamist asendatakse. Söderbergi anoode küpsetatakse elektrolüüsivannides, mis on täidetud naftakoksi ja kivisöetõrvaga (sideainega).

65. Söderbergi protsessi käigus tekivad väga suured PAH-de heitkogused. Saasteainete vähendamise põhimeetmed hõlmavad olemasolevate seadmete moderniseerimist ja tootmisprotsessi optimeerimist, mille tulemusena PAH-de heitkogused võivad väheneda 70%–90%. Heitkoguste taset on siis võimalik viia 0,015 kg-ni B(a)P tonni alumiiniumi kohta. Söderbergi elektrolüüsivannide asendamine eelküpsetatud anoodidega vannidega nõuab küll olemasoleva protsessi põhjalikku ümberkorraldamist, kuid see kõrvaldab peaaegu täielikult PAH-de heitkogused. Ümberkorraldamisega seotud kapitalikulud on väga suured.

66. Tabel 6 annab lühiülevaate PAH-de heitkoguste vähendamise meetmetest alumiiniumitööstuses.

Tabel 6. PAH-de heitkoguste vähendamise meetmed alumiiniumi tootmisel Söderbergi protsessi kasutades

Alternatiivsed variandid	Heitkoguste tase, %a/	Eeldatavad kulutused	Ohud
Söderbergi elektroodide asendamine: • eelküpsetatud elektroodidega (tõrva vältimine sideainena) • inertsete anoodidega	3–30	elektroodide maksumus on umbes 800 miljoni USA dollari võrra suurem	Söderbergi elektroodid oneelküpsetatud elektroodidest odavamad, kuna ei ole vaja anoodide küpsetamise seadet. Sellekohaseid uuringuid tehakse, kuid eriti suurt efekti oodata ei ole. Heitkoguste vähendamisel on oluline efektiivne tööprotsess ja heitkoguste seire. Tootmisprotsessi ebarahuldav tase põhjustab difuussete heitmete märkimisväärsete koguste teket
Suletud eelküpsetussüsteemid alumiiniumi punkttoitesüsteemi ja tootmisprotsessi tõhusa kontrolliga; tervet vanni katvad kuplid, mis võimaldavad õhusaasteainete efektiivset püüdmist	1–5
Söderbergi vann vertikaalsete kontaktpoltidega ja väljuvate gaaside kogumissüsteemidega	> 10	Söderbergi tehnoloogia moderniseerimine hermetiseerimise ja toitepunkti modifitseerimise abil: 10 000–50 000 USA dollarit ahju kohta	difuussed heitmed tekivad algmaterjalide laadimisel, katlakivi purustamisel ja rauast kontaktpoltide kõrgemasse asendisse tõstmisel
Sumitomo tehnoloogia (anoodide briketid VSS-protsessi jaoks)		kulutused on väikestest kuni keskmisteni
Gaaside puhastamine:
• tõrvaosakeste elektrifiltritega püüdmine	2–5	väikesed kulutused	sageli korduvad sädelahendused ja elektrikaarleegid
• tõrvaosakesi püüdvate tavaliste elektrifiltrite kasutamine kombineerituna gaaside elektrostaatilise märgpuhastusega	> 1	keskmised kulutused	gaasi märgpuhastus tekitab reovett
• termiline järelpõletamine
Kõrgema sulamispunktiga tõrva kasutamine (HSS+VSS)	kõrge	kulutused on väikestest kuni keskmisteni
Kuivskraberite kasutamine olemasolevates HSS- ja VSS-seadmetes		kulutused on keskmistest kuni suurteni

^a/ Järelejäänud heitkoguste suurus võrreldes heitkoguste tasemetega harilikul režiimil.

D. Põletusprotsessid olmesektoris

67. Olmesektoris tekitab PAH-de heitkoguseid põhiliselt ahjude ja kaminate kütmine, eriti kui küttematerjalina kasutatakse sütt või küttepuid. Majapidamistest, kus kasutatakse tahket kütust, võivad õhku paiskuda märkimisväärsed PAH-de heitkogused. Mõnes riigis köetakse ahjusid tavaliselt söega. Söega köetavad ahjud annavad õhku vähem PAH-de heitkoguseid kui puuküttega ahjud, kuna põlemistemperatuur nendes on kõrgem ja kütuse kvaliteet ühtlasem.

68. Optimeeritud töönäitajatega (nt optimeeritud põlemiskiirusega) põletussüsteemid võimaldavad tõhusalt kontrolli all hoida ka olmesektori põletusprotsessides tekkivaid PAH-de heitkoguseid. Optimeeritud põletusprotsess tähendab ka optimeeritud põlemiskambrite projekteerimist ja õhu optimeeritud juurdepääsu. Põlemistingimuste optimeerimiseks ja heitkoguste vähendamiseks on mitmed meetodid. Saasteainete heidete hulk võib olla eri meetodite rakendamise korral väga erinev. Tänapäevane puuküttel töötav katel koos soojust akumuleeriva veemahutiga (parim võimalik tehnika) vähendab tehnoloogiliselt vananenud ilma soojust akumuleeriva mahutita katlaga võrreldes heitkoguseid rohkem kui 90% võrra. Sellisel katlal on kolm eri tsooni: küttekolle küttepuidu gasifitseerimiseks, gaasi põlemise tsoon keraamilise või muust materjalist kattega, mis peab vastu ka umbes 1000 ^oC juures, ning konvektsioonitsoon. Konvektsioonifaas, mille jooksul vesi kuumeneb, peab olema piisavalt pikk ja tõhus, et gaasi temperatuur saaks alaneda 1000 ^oC-lt 250 ^oC-le või veel madalamaks. On välja töötatud ka mitmeid meetodeid vanade ja vananenud tehnoloogiaga katelde moderniseerimiseks, nt võetud kasutusele veemahutid soojuse akumuleerimiseks, keraamilised voodrid ja põletid känkrate paagutamiseks.

69. Optimeeritud põlemiskiiruse juures on süsinikoksiidi (CO), süsivesinike (THC) ja PAH-de heitkogused väikesed. CO ja THC heitkoguste piiriväärtuste määramine (tüübikinnituse nõuete kehtestamine) mõjutab ka PAH-de heitkoguste norme. CO ja THC väikeste heitkoguste juures on ka PAH-de heitkogused väikesed. Kuna PAH-de mõõtmine on kulukam kui CO ja THC mõõtmine, siis on majanduslikult otstarbekam määrata CO ja THC heitkoguste piirväärtused. Väljatöötamisel on ettepanek kehtestada uued CEN-standardid söe- ja puuküttega kateldele võimsusega kuni 300 kW (vt tabel 7).

Tabel 7. 1997. aasta CEN-standardid (soovituslik)

Klass		3	2	1	3	2	1	3	2	1
	Võimsus	CO			THC			Tahked osakesed
Käsijuhtimine	50	5000	8000	25000	150	300	2000	150/125	180/150	200/180
	50–150	2500	5000	12500	100	200	1500	150/125	180/150	200/180
	>150–300	1200	2000	12500	100	200	1500	150/125	180/150	200/180
Automaatjuhtimine	50	3000	5000	15000	100	200	1750	150/125	180/150	200/180
	50–150	2500	4500	12500	80	150	1250	150/125	180/150	200/180
	>150–300	1200	2000	12500	80	150	1250	150/125	180/150	200/180

Märkus. Heitkogused on antud 10% O₂ suhtes (mg/m³).

70. Olmesektori puuküttega ahjudes tekkivaid saasteainete heitkoguseid saab vähendada:
a) olemasolevate ahjude õige kasutamise propageerimisega elanikkonna hulgas teadlikkuse tõstmise programmide kaudu (tuleb soovitada kasutada küttematerjalina ainult keemiliselt töötlemata puitmaterjali ja küttepuude piisavat kuivatamist puidu veesisalduse vähendamiseks);
b) uute ahjude standarditele (CEN standarditele ja sellega võrdväärsetele USA ja Kanada tootestandarditele) vastavuse tagamisega.

71. Üldisemad PAH-de heitkoguste vähendamise meetmed on seotud elumajade tsentraalküttega ja energia kokkuhoiuga, nagu näiteks paremate soojustusmaterjalide kasutamine, mille tulemusena väheneb energia tarbimine.

72. Eespool esitatud teabe lühiülevaade on esitatud tabelis 8.

Tabel 8. Olmesektoris põletusprotsessides tekkivate PAH-de heitkoguste vähendamine

Alternatiivsed variandid	Heitkoguste tase, % a/	Eeldatavad kulutused	Ohud
Kuiva söe ja puitmaterjali kasutamine (kuiv puitmaterjal on puit, mida on hoitud vähemalt 18–24 kuud)	kõrge kasutegur
Kuiva söe kasutamine	kõrge kasutegur
Tahketel kütustel töötavate küttesüsteemide ümberprojekteerimine, et tagada optimeeritud tingimused küttematerjali täielikuks põlemiseks: • gasifitseerimise tsooni olemasolu; • põletamine tsoonis, kus kasutatakse keraamilisi materjale; • efektiivne konvektsioonitsoon	55	keskmised kulutused	ahjutootjatega tuleb pidada läbirääkimisi ahjude tüübikinnituste skeemi vastuvõtmiseks
Soojust akumuleeriva veemahuti olemasolu
Ahjude efektiivset kasutamist tutvustavad tehnilised juhendid	30–40	väikesed kulutused	võib saavutada ka avalikkuse teadlikkuse aktiivse tõstmisega kombineerituna praktiliste instruktsioonide ja eri tüüpi ahjude jaoks normatiivide juurutamisega
Avalikkuse teavitamise programm puiduga köetavate ahjude kasutamise osas

^a/ Järelejäänud heitkoguste suurus võrreldes heitkoguste tasemetega harilikul režiimil.

E. Puidu keemilise töötlemise seadmed

73. Puidu keemiline töötlemine PAH-e sisaldavate kivisöetõrva saadustega võib olla üks suuremaid PAH-de heitkoguste õhku sattumise allikaid. Heitkogused võivad tekkida immutamisprotsessi käigus, kuid samuti immutatud puitmaterjali välitingimustes laadimise, ladustamise ja kasutamise ajal.

74. Enamkasutatavad PAH-e sisaldavad kivisöetõrva saadused on karbolineum ja kreosoot. Mõlemad on kivisöetõrva destillaadid, mida kasutatakse puidu kaitsmiseks elusorganismide mõjutuste eest.

75. Puidu keemilisel töötlemisel, ladustamisel ja seadmetes kasutamisel tekkivaid PAH-de heitkoguseid võib vähendada mitme eri meetmega, kasutades neid eraldi või teiste meetmetega kombineeritult. Näiteks:
a) selliste ladustamise nõuete kehtestamine, mis väldiksid mulla ja pinnavee reostumist leostunud PAH-de heitmete ja reostunud vihmaveega (nt vihmavee eest katusega kaitstud ladustamispaikade rajamine, reostunud vee korduvkasutamine immutusprotsessis, toodetud materjali kvaliteedinõuete täitmine);
b) meetmete võtmine immutusseadmetest õhku sattuvate heitkoguste vähendamiseks (nt kuuma puitmaterjali tuleb enne selle vedu ladustamispaika jahutada temperatuurilt 90 ^oC vähemalt temperatuurini 30 ^oC. Parimaks võimalikuks tehnikaks tuleks pidada alternatiivset meetodit, kus puitmaterjali kreosoodiga immutamiseks kasutatakse vaakumi tingimustes suruauru);
c) parimaks võimalikuks tehnikaks võib pidada ka keemilise aine optimaalse koguse kasutamist, mis annab töödeldud puitmaterjalile piisava kaitse, vähendades seega puitmaterjali keemilise töötlemise seadmetest tekkivaid heitkoguseid;
d) selliste puidu keemilise töötlemise ainete kasutamine, mis sisaldavad väiksemat kogust PAH-e:
• modifitseeritud kreosoodi (mis on temperatuuril 270 ^oC – 355 ^oC destillatsiooni fraktsioon) kasutamise korral vähenevad nii lenduvate kui raskemate, toksilisemate PAH-de heitkogused;
• karbolineumi kasutamise vähendamisel alanevad ka PAH-de heitkogused;
e) PAH-de baasil valmistatud saaduste kasutamise vähendamine sobivate alternatiivide (nt tabelis 9 esitatud võimaluste) hindamise ja kasutuselevõtuga.

76. Immutatud puitmaterjali põletamine suurendab PAH-de ja teiste kahjulike ainete heitkoguseid. Kui sellist puitmaterjali põletatakse, tuleb seda teha seadmetes, mis on piisavalt hästi varustatud heitkoguseid vähendavate süsteemidega ning mille juures on võimalik rakendada vajalikke tehnoloogilisi võtteid.

Tabel 9. Puitmaterjali PAH-de baasil valmistatud saadustega keemilise töötlemise võimalikud alternatiivid

Alternatiivsed variandid	Ohud
Alternatiivsete materjalide kasutamine ehituses:	Tuleb anda hinnang teistele keskkonnaprobleemidele nagu näiteks:
• säästlikult valmistatud kõvalehtpuusortidest rajatised ja tooted (jõekallaste kindlustused, tarad, väravad)	• sobivalt töödeldud või toodetud puitmaterjali kättesaadavus
• plastmassid (aiapostid)	• plastmasside tootmise ja käitlemise ajal tekkinud heitkogused, eriti PVC-de heitkoguseid
• betoon (raudteeliiprid)
• tehismaterjalidest rajatiste asendamine looduslikest materjalidest rajatistega (jõekallaste kindlustused, tarad jne)
• keemiliselt töötlemata puidu kasutamine
Väljatöötamisel on mitmed puitmaterjali keemilise töötlemise tehnoloogiad, mille juures puitmaterjali ei immutata PAH-de baasil valmistatud ainetega.

VI lisa

OLEMASOLEVATES JA UUTES PAIKSETES SAASTEALLIKATES PIIRVÄÄRTUSTE JA PARIMA VÕIMALIKU TEHNIKA RAKENDAMISE AJAGRAAFIK

Paiksetes saasteallikates piirväärtuste ja parima võimaliku tehnika rakendamise ajagraafik on järgmine:
(a) uued paiksed allikad – kaks aastat pärast protokolli jõustumist;
(b) olemasolevad paiksed allikad – kaheksa aastat pärast protokolli jõustumist.

Vajaduse korral võib seda tähtaega konkreetse paikse allika jaoks pikendada vastavalt riigi õigusaktide kohaselt seatud amortisatsiooniajale.

VII lisa

LIIKUVATEST ALLIKATEST PÄRINEVATE PÜSIVATE ORGAANILISTE SAASTEAINETE HEITKOGUSTE VÄHENDAMISE SOOVITATAVAD MEETMED

1. Vastavad mõisted on esitatud protokolli III lisas.

I. UUTE SÕIDUKITE HEITKOGUSTE TASEMED JA KÜTUSE TEHNILISED ANDMED

A. Uute sõidukite heitkoguste tasemed

2. Diiselmootoriga sõiduautod

Aasta	Baaskogus	Piirväärtused
		Süsivesinike ja NOx heitkogused	Tahkete osakeste heitkogused
01.1.2000	kõik	0,56 g/km	0,05 g/km
01.1.2005 (orienteeruv tähtaeg)	kõik	0,3 g/km	0,025 g/km

3. Raskeveokid

Aasta	Piirväärtused
	Süsivesinike heitkogused	Tahkete osakeste heitkogused
01.1.2000 / ESC tsükkel	0,66 g/kWh	0,1 g/kWh
01.1.2005 / ETC tsükkel	0,85 g/kWh	0,16 g/kWh

4. Liikurmasinad

Esimene etapp (viide: EMÜ määrus nr 96)*:

Koguvõimsus (P), kW	Süsivesinike heitkogused	Tahkete osakeste heitkogused
P ≥ 130 75 ≤ P 130 37 ≤ P 75	1,3 g/kWh 1,3 g/kWh 1,3 g/kWh	0,54 g/kWh 0,70 g/kWh 0,85 g/kWh

* Ühtsed sätted põllumajandus- ja metsatraktoritele paigaldatavate diiselmootorite tüübi kinnitamise ja mootorist õhku paisatavate saasteainete heitkoguste kohta. Määrus jõustus 1995. aasta 15. detsembril ning määruse muudatused jõustusid 1997. aasta 5. märtsil.

Teine etapp:

Koguvõimsus (P), (kW)	Süsivesinike heitkogused	Tahkete osakeste heitkogused
0 ≤ P 18
18 ≤ P 37	1,5 g/kWh	0,8 g/kWh
37 ≤ P 75	1,3 g/kWh	0,4 g/kWh
75 ≤ P 130	1,0 g/kWh	0,3 g/kWh
130 ≤ P 560	1,0 g/kWh	0,2 g/kWh

B. Kütuse tehnilised andmed

5. Diislikütus

Tehnilised andmed	Ühik	Piirid		Katsetusmeetod
		Minimaalne väärtus (2000/2005)*	Maksimaalne väärtus (2000/2005)*
tsetaanarv		51/NS	–	ISO 5165
tihedus 15 oC juures	kg/m3	–	845/NS	ISO 3675
aurustumine 95% mahu juures	oC	–	360/NS	ISO 3405
PAH	massiprotsent	–	11/NS	prIP 391
väävel	ppm	–	350/50**	ISO 14956

NS (not specified) – määratlemata;
* kõnesoleva aasta 1. jaanuaril;
** ligikaudsed väärtused.

II. PIIRANGUD HALOGEENITUD SORBENTIDE JA KÜTUSE NING MÄÄRDEAINETE LISANDITE KASUTAMISEL

6. Mõnes riigis kasutatakse pliilisandiga bensiini sorbendina 1,2-dibromometaani, mis on kombineeritud 1,2-diklorometaaniga. Mootoris toimuvas põlemisprotsessis moodustuvad PCDD-d või PCDF-d. Lisaks eelnevale nõuab sõidukites kolmekomponendilise katalüsaatori kasutamine pliivaba bensiini kasutamist. Sorbentide ja teiste halogeenitud ühendite lisamisest bensiinile ja teistele kütustele ning määrdeainetele tuleks võimaluse korral hoiduda.

7. Tabelis 1 esitatakse lühiülevaade maanteesõidukite heitgaasides PCDD-de või PCDF-de sisalduse vähendamise meetmetest.

Tabel 1. Maanteesõidukite heitgaasides PCDD-de või PCDF-de sisalduse vähendamise meetmed

Alternatiivsed variandid	Ohud
Hoiduda kütustele halogeenitud ühendite lisamisest:
1,2-diklorometaani lisamisest
1,2-diklorometaani ja broomiühendite kasutamisest sorbendina sisepõlemismootorite pliilisandiga kütustes (broomiühendid võivad põhjustada broomi sisaldavate dioksiinide või furaanide teket).	Halogeenitud sorbentide kasutamine lõpetatakse järk-järgult, kuna hakatakse laialdasemalt kasutama suletud tsükliga kolmekomponendiliste katalüsaatoritega sisepõlemismootoreid, mille tulemusena väheneb pliilisandiga bensiini turustamine.
Hoiduda kütustele ja määrdeainetele halogeenitud lisandite lisamisest.

III. LIIKUVATEST ALLIKATEST ÕHKU PAISATAVATE PÜSIVATE ORGAANILISTE SAASTEAINETE (POS) HEITKOGUSTE VÄHENDAMISE MEETMED

A. Mootorsõidukitest õhku paisatavad POS heitkogused

8. Sellelaadsed POS heitkogused esinevad tahkete osakestega seotud PAH heitmetena, mis paisatakse keskkonda diiselmootoriga sõidukitest. Väikesi PAH heitkoguseid paisatakse õhku ka bensiinimootoriga sõidukitest.

9. Määrdeõlid ja kütused võivad sisaldada halogeenitud ühendeid lisandite kasutamise või tootmisprotsessi iseärasuste tõttu. Need ühendid võivad põlemisprotsesside käigus muunduda PCDD-ks või PCDF-ks ning paiskuda keskkonda koos heitgaasidega.

B. Kontroll ja tehnohooldus

10. Diiselkütusel töötavatest liikuvatest allikatest pärinevate PAH heitkoguste efektiivset vähenemist toetavad programmid, mille käigus regulaarselt kontrollitakse liikuvatest allikatest õhku paisatavate tahkete osakeste heitkoguseid ja heitgaaside suitsusust tühikäigul gaasipedaalile vajutamise ajal või muu võrdväärse meetodiga.

11. Bensiinikütusel töötavatest liikuvatest allikatest pärinevate PAH heitkoguste (lisaks teistele heitgaasides sisalduvatele ühenditele) efektiivset vähenemist toetavad programmid, mille käigus kontrollitakse regulaarselt kütuse etteandesüsteemi ja katalüsaatori efektiivsust.

C. Diisel- ja bensiinimootoriga mootorsõidukitest keskkonda paisatavate PAH heitkoguste kontrollimise meetodid

1. Vähendamisvõtete üldised seisukohad

12. On oluline, et sõiduki ehitus tagaks heitkoguste kehtestatud standardite täitmise sõidukite ekspluatatsiooniaja jooksul. Seda on võimalik saavutada tootmisele ja ekspluatatsiooniaja kestusele esitatavate nõuete täitmise, gaasijaotusmehhanismide detailide korraliku töö garanteerimise ning defektidega sõidukite ekspluatatsioonist kõrvaldamisega. Kasutusel olevatest sõidukitest pärit heitkoguste pideva vähendamise saab tagada tõhusate kontrolli- ja hooldusmeetmetega.

2. Heitkoguste vähendamise tehnilised meetmed

13. PAH heitkoguste vähendamisel on oluline järgmine:
(a) kütuse heade kvaliteedinäitajate tagamine ja mootori modifitseerimine enne heitkoguste teket nende vältimise eesmärgiga (esmased meetmed);
(b) heitgaase puhastavate seadmete lisamine, näiteks oksüdeerivate katalüsaatorite või tahkete osakeste püüdurite paigaldamine (teisesed meetmed).

(a) Diiselmootorid

14. Diiselkütuse modifitseerimine võib anda kaks positiivset tulemust: väiksem väävlisisaldus vähendab tahkete osakeste heitkoguseid ja suurendab oksüdeerivate katalüsaatorite töö efektiivsust ning di- ja triaromaatsete ühendite vähenemine vähendab PAH heitkoguste teket.

15. Heitkoguste vähendamise esmaseks meetmeks on mootori modifitseerimine eesmärgiga saavutada täielikum põlemine. Kasutusel on mitmeid modifikatsioone. Üldiselt mõjutatakse heitgaaside koostist sel viisil, et muudetakse põlemiskambri konstruktsiooni ja suurendatakse rõhku, millega kütust sisse pritsitakse. Tänapäeval on enamikel diiselmootoritel mootori tööd juhtivad süsteemid mehhaanilised. Uute mootorite juures kasutatakse üha rohkem mikroprotsessoriga juhitavaid elektroonilisi kontrollsüsteeme, mille abil on võimalik heitkoguseid efektiivsemalt vähendada. Teiseks heitkoguste vähendamise viisiks on kombineeritud tehnoloogia: turboülelaaduri kasutamine ja perioodiline jahutamine. Selle süsteemi rakendamine nii vähendab NO_x heitkoguseid kui suurendab kütuse ökonoomsust ja võimsust. Suure ja väikese võimsusega mootoritel võib kasutada ka sisendkollektorite töö reguleerimise süsteemi.

16. Tahkete osakeste heitkoguste vähendamiseks on oluline määrdeõlide kvaliteedi kontrollimine, kuna 10–50% tahketest osakestest moodustub mootoriõlist. Õli tarbimist saab vähendada mootorite tootmisel rangemate tehniliste nõuete rakendamise ja mootori detailide parema tihendamisega.

17. Heitkoguste vähendamise teisesed meetmed hõlmavad heitgaaside puhastussüsteemide täiendusi. Kogemused on näidanud, et diiselmootorite PAH heitkoguste vähendamiseks on efektiivne oksüdeeriva katalüsaatori paigaldamine koos tahkete osakeste püüdmise filtriga. Hinnata tuleb ka tahkete osakeste oksüdeeriva püüduri töö efektiivsust. Tahkete osakeste püüdur paigaldatakse heitgaaside süsteemi ning see võimaldab mingil määral regenereerida filtrit, põletades kogutud tahked osakesed süsteemi elektrilise kuumutamisega või teiste regenereerimismeetmete abil. Passiivsete püüdurite täielikuks regenereerimiseks normaalse ekspluatatsiooni korral tuleb kasutada põletiga regenereerimissüsteemi või lisandeid.

(b) Bensiinimootorid

18. Bensiinimootoris tekkivate PAH-de vähendamiseks kasutatakse esmajärjekorras suletud tsükliga kolmekomponendilist katalüsaatorit, mis vähendab nii HC kui PAH heitkoguseid.

19. Külma mootori töö parandamine (näiteks katalüsaatori kasutamine, kütuse parem aurustamine või pihustamine) vähendab orgaaniliste ainete heitkoguseid üldse ja PAH heitkoguseid eriti.

Tabelis 2 antakse lühiülevaade maanteesõidukite heitgaaside PAH heitkoguste vähendamise meetmetest.

Tabel 2. Maanteesõidukite heitgaaside PAH-sisalduse vähendamise meetmed

Alternatiivsed variandid	Heitkoguste tasemed (%)	Ohud
Sisepõlemismootorid:
• suletud tsükliga kolme komponendiga katalüsaator,	10–20	pliivaba bensiini kättesaadavus
• katalüsaator heitgaaside vähendamiseks külma mootori käivitamisel	5–15	müüakse ainult mõnes riigis
Sisepõlemismootorites kasutatav kütus:		saab kasutada vaid vajalike seadmete ja tehnoloogia olemasolu korral naftatöötlemisettevõtetes
• aromaatsete ühendite sisalduse vähendamine
• väävlisisalduse vähendamine
Diiselmootorid:
• oksüdeeriv katalüsaator,	20–70
• oksüdeeriv püüdur või tahkete osakeste püüdur.
Diislikütuse modifikatsioonid:		saab kasutada vaid vajalike seadmete olemasolu korral naftatöötlemisettevõtetes
• väävlisisalduse vähendamine, mille tulemusena vähenevad tahkete osakeste heitkogused.
Diiselmootorite tehniliste parameetrite parandamine:		olemasolevad tehnoloogiad pole täiuslikud
• elektroonilised juhtimissüsteemid, sissepritse surve parandamine ja sissepritse suure rõhu juures,
• turboülelaaduri kasutamine ja perioodiline jahutamine,
• heitgaasitagastus.

VIII lisa

SUUREMATE PAIKSETE SAASTEALLIKATE KATEGOORIAD

I. Sissejuhatus

1. Selles lisas ei käsitleta uurimis- ja arendustegevuseks ning uute toodete ja tootmisprotsesside katsetamiseks kasutatavaid seadmeid ega nende osi. Kategooriate täpsema kirjelduse võib leida lisast V.

II. Kategooriate nimekiri

Kategooriate nimekiri

Kate- gooria	Kategooria kirjeldus
1	Olme-, ohtlike ja meditsiinijäätmete või reoveesette põletamine, kaasa arvatud koospõletamine
2	Paagutamistehased
3	Vase esmane või sekundaarne tootmine
4	Terase tootmine
5	Sulatustehased sekundaarses alumiiniumitööstuses
6	Fossiilsete kütuste põletamine katlamajades ja tööstuslikes kateldes, mille soojusvõimsus ületab 50 MWth
7	Põletamisprotsessid olmesektoris
8	Seadmed (soojusvõimsusega alla 50 MWth) puitmaterjali põletamiseks
9	Koksi tootmine
10	Anoodide tootmine
11	Alumiiniumi tootmine Soederbergi tehnoloogiat kasutades
12	Seadmed puitmaterjali keemiliseks töötlemiseks, välja arvatud protokolliosalise jaoks, kellel see kategooria ei suurenda oluliselt tekitatavat summaarset PAH (vt III lisa määratlust) heitkogust

PROTOCOL TO THE 1979 CONVENTION ON LONG-RANGE TRANSBOUNDARY AIR POLLUTION ON PERSISTENT ORGANIC POLLUTANTS

The Parties,

Determined to implement the Convention on Long-range Transboundary Air Pollution,

Recognizing that emissions of many persistent organic pollutants are transported across international boundaries and are deposited in Europe, North America and the Arctic, far from their site of origin, and that the atmosphere is the dominant medium of transport,

Aware that persistent organic pollutants resist degradation under natural conditions and have been associated with adverse effects on human health and the environment,

Concerned that persistent organic pollutants can biomagnify in upper trophic levels to concentrations which might affect the health of exposed wildlife and humans,

Acknowledging that the Arctic ecosystems and especially its indigenous people, who subsist on Arctic fish and mammals, are particularly at risk because of the biomagnification of persistent organic pollutants,

Mindful that measures to control emissions of persistent organic pollutants would also contribute to the protection of the environment and human health in areas outside the United Nations Economic Commission for Europe’s region, including the Arctic and international waters,

Resolved to take measures to anticipate, prevent or minimize emissions of persistent organic pollutants, taking into account the application of the precautionary approach, as set forth in principle 15 of the Rio Declaration on Environment and Development,

Reaffirming that States have, in accordance with the Charter of the United Nations and the principles of international law, the sovereign right to exploit their own resources pursuant to their own environmental and development policies, and the responsibility to ensure that activities within their jurisdiction or control do not cause damage to the environment of other States or of areas beyond the limits of national jurisdiction,

Noting the need for global action on persistent organic pollutants and recalling the role envisaged in chapter 9 of Agenda 21 for regional agreements to reduce global transboundary air pollution and, in particular, for the United Nations Economic Commission for Europe to share its regional experience with other regions of the world,

Recognizing that there are subregional, regional and global regimes in place, including international instruments governing the management of hazardous wastes, their transboundary movement and disposal, in particular the Basel Convention on the Control of Transboundary Movements of Hazardous Wastes and their Disposal,

Considering that the predominant sources of air pollution contributing to the accumulation of persistent organic pollutants are the use of certain pesticides, the manufacture and use of certain chemicals, and the unintentional formation of certain substances in waste incineration, combustion, metal production and mobile sources,

Aware that techniques and management practices are available to reduce emissions of persistent organic pollutants into the air,

Conscious of the need for a cost-effective regional approach to combating air pollution,

Noting the important contribution of the private and non-governmental sectors to knowledge of the effects associated with persistent organic pollutants, available alternatives and abatement techniques, and their role in assisting in the reduction of emissions of persistent organic pollutants,

Bearing in mind that measures taken to reduce persistent organic pollutant emissions should not constitute a means of arbitrary or unjustifiable discrimination or a disguised restriction on international competition and trade,

Taking into consideration existing scientific and technical data on emissions, atmospheric processes and effects on human health and the environment of persistent organic pollutants, as well as on abatement costs, and acknowledging the need to continue scientific and technical cooperation to further the understanding of these issues,

Recognizing the measures on persistent organic pollutants already taken by some of the Parties on a national level and/or under other international conventions,

Have agreed as follows:

Article 1. Definitions

For the purposes of the present Protocol,

1. “Convention” means the Convention on Long-range Transboundary Air Pollution, adopted in Geneva on 13 November 1979;

2. “EMEP” means the Cooperative Programme for Monitoring and Evaluation of the Long-range Transmission of Air Pollutants in Europe;

3. “Executive Body” means the Executive Body for the Convention constituted under article 10, paragraph 1, of the Convention;

4. “Commission” means the United Nations Economic Commission for Europe;

5. “Parties” means, unless the context otherwise requires, the Parties to the present Protocol;

6. “Geographical scope of EMEP” means the area defined in article 1, paragraph 4, of the Protocol to the 1979 Convention on Long-range Transboundary Air Pollution on Long-term Financing of the Cooperative Programme for Monitoring and Evaluation of the Long-range Transmission of Air Pollutants in Europe (EMEP), adopted in Geneva on 28 September 1984;

7. “Persistent organic pollutants” (POPs) are organic substances that: (i) possess toxic characteristics; (ii) are persistent; (iii) bioaccumulate; (iv) are prone to long-range transboundary atmospheric transport and deposition; and (v) are likely to cause significant adverse human health or environmental effects near to and distant from their sources;

8. “Substance” means a single chemical species, or a number of chemical species which form a specific group by virtue of (a) having similar properties and being emitted together into the environment; or (b) forming a mixture normally marketed as a single article;

9. “Emission” means the release of a substance from a point or diffuse source into the atmosphere;

10. “Stationary source” means any fixed building, structure, facility, installation, or equipment that emits or may emit any persistent organic pollutant directly or indirectly into the atmosphere;

11. “Major stationary source category” means any stationary source category listed in annex VIII;

12. “New stationary source” means any stationary source of which the construction or substantial modification is commenced after the expiry of two years from the date of entry into force of: (i) this Protocol; or (ii) an amendment to annex III or VIII, where the stationary source becomes subject to the provisions of this Protocol only by virtue of that amendment. It shall be a matter for the competent national authorities to decide whether a modification is substantial or not, taking into account such factors as the environmental benefits of the modification.

Article 2. Objective

The objective of the present Protocol is to control, reduce or eliminate discharges, emissions and losses of persistent organic pollutants.

Article 3. Basic Obligations

1. Except where specifically exempted in accordance with article 4, each Party shall take effective measures:
(a) To eliminate the production and use of the substances listed in annex I in accordance with the implementation requirements specified therein;
(b) (i) To ensure that, when the substances listed in annex I are destroyed or disposed of, such destruction or disposal is undertaken in an environmentally sound manner, taking into account relevant subregional, regional and global regimes governing the management of hazardous wastes and their disposal, in particular the Basel Convention on the Control of Transboundary Movements of Hazardous Wastes and their Disposal;
(ii) To endeavour to ensure that the disposal of substances listed in annex I is carried out domestically, taking into account pertinent environmental considerations;
(iii) To ensure that the transboundary movement of the substances listed in annex I is conducted in an environmentally sound manner, taking into consideration applicable subregional, regional, and global regimes governing the transboundary movement of hazardous wastes, in particular the Basel Convention on the Control of Transboundary Movements of Hazardous Wastes and their Disposal;
(c) To restrict the substances listed in annex II to the uses described, in accordance with the implementation requirements specified therein.

2. The requirements specified in paragraph 1 (b) above shall become effective for each substance upon the date that production or use of that substance is eliminated, whichever is later.

3. For substances listed in annex I, II, or III, each Party should develop appropriate strategies for identifying articles still in use and wastes containing such substances, and shall take appropriate measures to ensure that such wastes and such articles, upon becoming wastes, are destroyed or disposed of in an environmentally sound manner.

4. For the purposes of paragraphs 1 to 3 above, the terms waste, disposal, and environmentally sound shall be interpreted in a manner consistent with the use of those terms under the Basel Convention on the Control of Transboundary Movements of Hazardous Wastes and their Disposal.

5. Each Party shall:
(a) Reduce its total annual emissions of each of the substances listed in annex III from the level of the emission in a reference year set in accordance with that annex by taking effective measures, appropriate in its particular circumstances;
(b) No later than the timescales specified in annex VI, apply:
(i) The best available techniques, taking into consideration annex V, to each new stationary source within a major stationary source category for which annex V identifies best available techniques;
(ii) Limit values at least as stringent as those specified in annex IV to each new stationary source within a category mentioned in that annex, taking into consideration annex V. A Party may, as an alternative, apply different emission reduction strategies that achieve equivalent overall emission levels;
(iii) The best available techniques, taking into consideration annex V, to each existing stationary source within a major stationary source category for which annex V identifies best available techniques, insofar as this is technically and economically feasible. A Party may, as an alternative, apply different emission reduction strategies that achieve equivalent overall emission reductions;
(iv) Limit values at least as stringent as those specified in annex IV to each existing stationary source within a category mentioned in that annex, insofar as this is technically and economically feasible, taking into consideration annex V. A Party may, as an alternative, apply different emission reduction strategies that achieve equivalent overall emission reductions;
(v) Effective measures to control emissions from mobile sources, taking into consideration annex VII.

6. In the case of residential combustion sources, the obligations set out in paragraph 5 (b) (i) and (iii) above shall refer to all stationary sources in that category taken together.

7. Where a Party, after the application of paragraph 5 (b) above, cannot achieve the requirements of paragraph 5 (a) above for a substance specified in annex III, it shall be exempted from its obligations in paragraph 5 (a) above for that substance.

8. Each Party shall develop and maintain emission inventories for the substances listed in annex III, and shall collect available information relating to the production and sales of the substances listed in annexes I and II, for those Parties within the geographical scope of EMEP, using, as a minimum, the methodologies and the spatial and temporal resolution specified by the Steering Body of EMEP, and, for those Parties outside the geographical scope of EMEP, using as guidance the methodologies developed through the work plan of the Executive Body. It shall report this information in accordance with the reporting requirements set out in article 9 below.

Article 4. Exemptions

1. Article 3, paragraph 1, shall not apply to quantities of a substance to be used for laboratory-scale research or as a reference standard.

2. A Party may grant an exemption from article 3, paragraphs 1 (a) and (c), in respect of a particular substance, provided that the exemption is not granted or used in a manner that would undermine the objectives of the present Protocol, and only for the following purposes and under the following conditions:
(a) For research other than that referred to in paragraph 1 above, if:
(i) No significant quantity of the substance is expected to reach the environment during the proposed use and subsequent disposal;
(ii) The objectives and parameters of such research are subject to assessment and authorization by the Party; and
(iii) In the event of a significant release of a substance into the environment, the exemption will terminate immediately, measures will be taken to mitigate the release as appropriate, and an assessment of the containment measures will be conducted before research may resume;
(b) To manage as necessary a public health emergency, if:
(i) No suitable alternative measures are available to the Party to address the situation;
(ii) The measures taken are proportional to the magnitude and severity of the emergency;
(iii) Appropriate precautions are taken to protect human health and the environment and to ensure that the substance is not used outside the geographical area subject to the emergency;
(iv) The exemption is granted for a period of time that does not exceed the duration of the emergency; and
(v) Upon termination of the emergency, any remaining stocks of the substance are subject to the provisions of article 3, paragraph 1 (b);
(c) For a minor application judged to be essential by the Party, if:
(i) The exemption is granted for a maximum of five years;
(ii) The exemption has not previously been granted by it under this article;
(iii) No suitable alternatives exist for the proposed use;
(iv) The Party has estimated the emissions of the substance resulting from the exemption and their contribution to the total emissions of the substance from the Parties;
(v) Adequate precautions are taken to ensure that the emissions to the environment are minimized; and
(vi) Upon termination of the exemption, any remaining stocks of the substance are subject to the provisions of article 3, paragraph 1 (b).

3. Each Party shall, no later than ninety days after granting an exemption under paragraph 2 above, provide the secretariat with, as a minimum, the following information:
(a) The chemical name of the substance subject to the exemption;
(b) The purpose for which the exemption has been granted;
(c) The conditions under which the exemption has been granted;
(d) The length of time for which the exemption has been granted;
(e) Those to whom, or the organization to which, the exemption applies; and
(f) For an exemption granted under paragraphs 2 (a) and (c) above, the estimated emissions of the substance as a result of the exemption and an assessment of their contribution to the total emissions of the substance from the Parties.

4. The secretariat shall make available to all Parties the information received under paragraph 3 above.

Article 5. Exchange of Information and Technology

The Parties shall, in a manner consistent with their laws, regulations and practices, create favourable conditions to facilitate the exchange of information and technology designed to reduce the generation and emission of persistent organic pollutants and to develop cost-effective alternatives, by promoting, inter alia:
(a) Contacts and cooperation among appropriate organizations and individuals in the private and public sectors that are capable of providing technology, design and engineering services, equipment or finance;
(b) The exchange of and access to information on the development and use of alternatives to persistent organic pollutants as well as on the evaluation of the risks that such alternatives pose to human health and the environment, and information on the economic and social costs of such alternatives;
(c) The compilation and regular updating of lists of their designated authorities engaged in similar activities in other international forums;
(d) The exchange of information on activities conducted in other international forums.

Article 6. Public Awareness

The Parties shall, consistent with their laws, regulations and practices, promote the provision of information to the general public, including individuals who are direct users of persistent organic pollutants. This information may include, inter alia:
(a) Information, including labelling, on risk assessment and hazard;
(b) Information on risk reduction;
(c) Information to encourage the elimination of persistent organic pollutants or a reduction in their use, including, where appropriate, information on integrated pest management, integrated crop management and the economic and social impacts of this elimination or reduction; and
(d) Information on alternatives to persistent organic pollutants, as well as an evaluation of the risks that such alternatives pose to human health and the environment, and information on the economic and social impacts of such alternatives.

Article 7. Strategies, Policies, Programmes, Measures and Information

1. Each Party shall, no later than six months after the date on which this Protocol enters into force for it, develop strategies, policies and programmes in order to discharge its obligations under the present Protocol.

2. Each Party shall:
(a) Encourage the use of economically feasible, environmentally sound management techniques, including best environmental practices, with respect to all aspects of the use, production, release, processing, distribution, handling, transport and reprocessing of substances subject to the present Protocol and manufactured articles, mixtures or solutions containing such substances;
(b) Encourage the implementation of other management programmes to reduce emissions of persistent organic pollutants, including voluntary programmes and the use of economic instruments;
(c) Consider the adoption of additional policies and measures as appropriate in its particular circumstances, which may include non-regulatory approaches;
(d) Make determined efforts that are economically feasible to reduce levels of substances subject to the present Protocol that are contained as contaminants in other substances, chemical products or manufactured articles, as soon as the relevance of the source has been established;
(e) Take into consideration in its programmes for evaluating substances, the characteristics specified in paragraph 1 of Executive Body decision 1998/2 on information to be submitted and procedures for adding substances to annex I, II or III, including any amendments thereto.

3. The Parties may take more stringent measures than those required by the present Protocol.

Article 8. Research, Development and Monitoring

The Parties shall encourage research, development, monitoring and cooperation related, but not limited, to:
(a) Emissions, long-range transport and deposition levels and their modelling, existing levels in the biotic and abiotic environment, the elaboration of procedures for harmonizing relevant methodologies;
(b) Pollutant pathways and inventories in representative ecosystems;
(c) Relevant effects on human health and the environment, including quantification of those effects;
(d) Best available techniques and practices, including agricultural practices, and emission control techniques and practices currently employed by the Parties or under development;
(e) Methodologies permitting consideration of socio-economic factors in the evaluation of alternative control strategies;
(f) An effects-based approach which integrates appropriate information, including information obtained under subparagraphs (a) to (e) above, on measured or modelled environmental levels, pathways, and effects on human health and the environment, for the purpose of formulating future control strategies which also take into account economic and technological factors;
(g) Methods for estimating national emissions and projecting future emissions of individual persistent organic pollutants and for evaluating how such estimates and projections can be used to structure future obligations;
(h) Levels of substances subject to the present Protocol that are contained as contaminants in other substances, chemical products or manufactured articles and the significance of these levels for long-range transport, as well as techniques to reduce levels of these contaminants, and, in addition, levels of persistent organic pollutants generated during the life cycle of timber treated with pentachlorophenol.

Priority should be given to research on substances considered to be the most likely to be submitted under the procedures specified in article 14, paragraph 6.

Article 9. Reporting

1. Subject to its laws governing the confidentiality of commercial information:
(a) Each Party shall report, through the Executive Secretary of the Commission, to the Executive Body, on a periodic basis as determined by the Parties meeting within the Executive Body, information on the measures that it has taken to implement the present Protocol;
(b) Each Party within the geographical scope of EMEP shall report, through the Executive Secretary of the Commission, to EMEP, on a periodic basis to be determined by the Steering Body of EMEP and approved by the Parties at a session of the Executive Body, information on the levels of emissions of persistent organic pollutants using, as a minimum, the methodologies and the temporal and spatial resolution specified by the Steering Body of EMEP. Parties in areas outside the geographical scope of EMEP shall make available similar information to the Executive Body if requested to do so. Each Party shall also provide information on the levels of emissions of the substances listed in annex III for the reference year specified in that annex.

2. The information to be reported in accordance with paragraph 1 (a) above shall be in conformity with a decision regarding format and content to be adopted by the Parties at a session of the Executive Body. The terms of this decision shall be reviewed as necessary to identify any additional elements regarding the format or the content of the information that is to be included in the reports.

3. In good time before each annual session of the Executive Body, EMEP shall provide information on the long-range transport and deposition of persistent organic pollutants.

Article 10. Reviews by the Parties at Sessions of the Executive Body

1. The Parties shall, at sessions of the Executive Body, pursuant to article 10, paragraph 2 (a), of the Convention, review the information supplied by the Parties, EMEP and other subsidiary bodies, and the reports of the Implementation Committee referred to in article 11 of the present Protocol.

2. The Parties shall, at sessions of the Executive Body, keep under review the progress made towards achieving the obligations set out in the present Protocol.

3. The Parties shall, at sessions of the Executive Body, review the sufficiency and effectiveness of the obligations set out in the present Protocol. Such reviews will take into account the best available scientific information on the effects of the deposition of persistent organic pollutants, assessments of technological developments, changing economic conditions and the fulfilment of the obligations on emission levels. The procedures, methods and timing for such reviews shall be specified by the Parties at a session of the Executive Body. The first such review shall be completed no later than three years after the present Protocol enters into force.

Article 11. Compliance

Compliance by each Party with its obligations under the present Protocol shall be reviewed regularly. The Implementation Committee established by decision 1997/2 of the Executive Body at its fifteenth session shall carry out such reviews and report to the Parties meeting within the Executive Body in accordance with the terms of the annex to that decision, including any amendments thereto.

Article 12. Settlement of Disputes

1. In the event of a dispute between any two or more Parties concerning the interpretation or application of the present Protocol, the Parties concerned shall seek a settlement of the dispute through negotiation or any other peaceful means of their own choice. The parties to the dispute shall inform the Executive Body of their dispute.

2. When ratifying, accepting, approving or acceding to the present Protocol, or at anytime thereafter, a Party which is not a regional economic integration organization may declare in a written instrument submitted to the Depositary that, in respect of any dispute concerning the interpretation or application of the Protocol, it recognizes one or both of the following means of dispute settlement as compulsory ipso facto and without special agreement, in relation to any Party accepting the same obligation:
(a) Submission of the dispute to the International Court of Justice;
(b) Arbitration in accordance with procedures to be adopted by the Parties at a session of the Executive Body, as soon as practicable, in an annex on arbitration.

A Party which is a regional economic integration organization may make a declaration with like effect in relation to arbitration in accordance with the procedures referred to in subparagraph (b) above.

3. A declaration made under paragraph 2 above shall remain in force until it expires in accordance with its terms or until three months after written notice of its revocation has been deposited with the Depositary.

4. A new declaration, a notice of revocation or the expiry of a declaration shall not in any way affect proceedings pending before the International Court of Justice or the arbitral tribunal, unless the parties to the dispute agree otherwise.

5. Except in a case where the parties to a dispute have accepted the same means of dispute settlement under paragraph 2, if after twelve months following notification by one Party to another that a dispute exists between them, the Parties concerned have not been able to settle their dispute through the means mentioned in paragraph 1 above, the dispute shall be submitted, at the request of any of the parties to the dispute, to conciliation.

6. For the purpose of paragraph 5, a conciliation commission shall be created. The commission shall be composed of equal numbers of members appointed by each Party concerned or, where the Parties in conciliation share the same interest, by the group sharing that interest, and a chairperson chosen jointly by the members so appointed. The commission shall render a recommendatory award, which the Parties shall consider in good faith.

Article 13. Annexes

The annexes to the present Protocol shall form an integral part of the Protocol. Annexes V and VII are recommendatory in character.

Article 14. Amendments

1. Any Party may propose amendments to the present Protocol.

2. Proposed amendments shall be submitted in writing to the Executive Secretary of the Commission, who shall communicate them to all Parties. The Parties meeting within the Executive Body shall discuss the proposed amendments at its next session, provided that the proposals have been circulated by the Executive Secretary to the Parties at least ninety days in advance.

3. Amendments to the present Protocol and to annexes I to IV, VI and VIII shall be adopted by consensus of the Parties present at a session of the Executive Body, and shall enter into force for the Parties which have accepted them on the ninetieth day after the date on which two thirds of the Parties have deposited with the Depositary their instruments of acceptance thereof. Amendments shall enter into force for any other Party on the ninetieth day after the date on which that Party has deposited its instrument of acceptance thereof.

4. Amendments to annexes V and VII shall be adopted by consensus of the Parties present at a session of the Executive Body. On the expiry of ninety days from the date of its communication to all Parties by the Executive Secretary of the Commission, an amendment to any such annex shall become effective for those Parties which have not submitted to the Depositary a notification in accordance with the provisions of paragraph 5 below, provided that at least sixteen Parties have not submitted such a notification.

5. Any Party that is unable to approve an amendment to annex V or VII shall so notify the Depositary in writing within ninety days from the date of the communication of its adoption. The Depositary shall without delay notify all Parties of any such notification received. A Party may at any time substitute an acceptance for its previous notification and, upon deposit of an instrument of acceptance with the Depositary, the amendment to such an annex shall become effective for that Party.

6. In the case of a proposal to amend annex I, II, or III by adding a substance to the present Protocol:
(a) The proposer shall provide the Executive Body with the information specified in Executive Body decision 1998/2, including any amendments thereto; and
(b) The Parties shall evaluate the proposal in accordance with the procedures set forth in Executive Body decision 1998/2, including any amendments thereto.

7. Any decision to amend Executive Body decision 1998/2 shall be taken by consensus of the Parties meeting within the Executive Body and shall take effect sixty days after the date of adoption.

Article 15. Signature

1. The present Protocol shall be open for signature at Aarhus (Denmark) from 24 to 25 June 1998, then at United Nations Headquarters in New York until 21 December 1998, by States members of the Commission as well as States having consultative status with the Commission pursuant to paragraph 8 of Economic and Social Council resolution 36 (IV) of 28 March 1947, and by regional economic integration organizations, constituted by sovereign States members of the Commission, which have competence in respect of the negotiation, conclusion and application of international agreements in matters covered by the Protocol, provided that the States and organizations concerned are Parties to the Convention.

2. In matters within their competence, such regional economic integration organizations shall, on their own behalf, exercise the rights and fulfil the responsibilities which the present Protocol attributes to their member States. In such cases, the member States of these organizations shall not be entitled to exercise such rights individually.

Article 16. Ratification, Acceptance, Approval and Accession

1. The present Protocol shall be subject to ratification, acceptance or approval by Signatories.

2. The present Protocol shall be open for accession as from 21 December 1998 by the States and organizations that meet the requirements of article 15, paragraph 1.

Article 17. Depositary

The instruments of ratification, acceptance, approval or accession shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations, who will perform the functions of Depositary.

Article 18. Entry Into Force

1. The present Protocol shall enter into force on the ninetieth day following the date on which the sixteenth instrument of ratification, acceptance, approval or accession has been deposited with the Depositary.

2. For each State and organization referred to in article 15, paragraph 1, which ratifies, accepts or approves the present Protocol or accedes thereto after the deposit of the sixteenth instrument of ratification, acceptance, approval or accession, the Protocol shall enter into force on the ninetieth day following the date of deposit by such Party of its instrument of ratification, acceptance, approval or accession.

Article 19. Withdrawal

At any time after five years from the date on which the present Protocol has come into force with respect to a Party, that Party may withdraw from it by giving written notification to the Depositary. Any such withdrawal shall take effect on the ninetieth day following the date of its receipt by the Depositary, or on such later date as may be specified in the notification of the withdrawal.

Article 20. Authentic Texts

The original of the present Protocol, of which the English, French and Russian texts are equally authentic, shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations.

In witness whereof the undersigned, being duly authorized thereto, have signed the present Protocol.

Done at Aarhus (Denmark), this twenty-fourth day of June, one thousand nine hundred and ninety-eight.

Annex I

SUBSTANCES SCHEDULED FOR ELIMINATION

Unless otherwise specified in the present Protocol, this annex shall not apply to the substances listed below when they occur: (i) as contaminants in products; or (ii) in articles manufactured or in use by the implementation date; or (iii) as site-limited chemical intermediates in the manufacture of one or more different substances and are thus chemically transformed. Unless otherwise specified, each obligation below is effective upon the date of entry into force of the Protocol.

Substance	Implementation requirements
	Elimination of	Conditions
Aldrin CAS: 309-00-2	Production	None
	Use	None
Chlordane CAS: 57-74-9	Production	None
	Use	None
Chlordecone CAS: 143-50-0	Production	None
	Use	None
DDT CAS: 50-29-3	Production	1. Elimination production within one year of consensus by the Parties that suitable alternatives to DDT are available for public healt protection from diseases such as malaria and encephalitis. 2. With a view to eliminationg the production of DDT at the earliest opportunity, the Parties shall, no later than one year after the data of entry into force of the present Protocol and periodically thereafter as necessary, and in consultation with the World Health Organization, the Food and Agriculture Orgnization of the United Nations and the United Nations Environment Programme, review the availability and feasibility of alternatives and, as appropriate, promote the commercialization of safer and economically viable aternatives to DDT.
	Use	None, except as identified in annex II.
Dieldrin CAS: 60-51-1	Production	None
	Use	None
Endrin CAS: 72-20-8	Production	None
	Use	None
Heptachlor CAS: 76-44-8	Production	None
	Use	None, except for use by certified personnel for the control of fire ants in closed industrial electrical junction boxes. Such use shall be re-evaluated under this Protocol no later than two years after the date of entry into force.
Hexabromobiphenyl CAS: 36355-01-8	Production	None
	Use	None
Hexachlorobenzene CAS: 118-74-1	Production	None, except for production for a limited purpose as specified in a statement deposited by a country with an economy in transition upon signature or accession.
	Use	None, except for a limited use as specified in a statement deposited by a country with an economy in transition upon signature or accession.
Mirex CAS: 2385-85-5	Production	None
	Use	None
PCBa/	Production	None, except for countries with economies in transition which shall eliminate production as soon as possible and no later than 31 December 2005 and which state in a declaration to be deposited together with their instrument of ratification, acceptance, approval or accession, their intention to do so.
	Use	None, except as identified in annex II.
Toxaphene CAS: 8001-35-2	Production	None
	Use	None

^a/ The Parties agree to reassess under the Protocol by 31 December 2004 the production and use of polychlorinated terphenyls and “ugilec”.

Annex II

SUBSTANCES SCHEDULED FOR RESTRICTIONS ON USE

Unless otherwise specified in the present Protocol, this annex shall not apply to the substances listed below when they occur: (i) as contaminants in products; or (ii) in articles manufactured or in use by the implementation date; or (iii) as site-limited chemical intermediates in the manufacture of one or more different substances and are thus chemically transformed. Unless otherwise specified, each obligation below is effective upon the date of entry into force of the Protocol.

Substance	Implementation requirements
	Restricted to uses	Conditions
DDT CAS: 50-29-3	1. For public health protection from diseases such as malaria and encephalitis.	1. Use allowed only as a component of an integrated pest management strategy and only to the extent necessary and only until one year after the date of the elimination of production in accordance with annex I.
	2. As a chemical intermediate to produce Dicofol.	2. Such use shall be reassessed no later than two years after the date of entry into force of the present Protocol.
HCH CAS: 608-73-1	Technical HCH (i.e. HCH mixed isomers) is restricted to use as an intermediate in chemical manufacturing.
	Products in which at least 99% of the HCH isomer is in the gamma form (i.e. lindane, CAS: 58-89-9) are restricted to the following uses: 1. Seed treatment. 2. Soil applications directly followed by incorporation into the topsoil surface layer. 3. Professional remedial and industrial treatment of lumber, timber and logs. 4. Public health and veterinary topical insecticide. 5. Non-aerial application to tree seedlings, small-scale lawn use, and indoor and outdoor use for nursery stock and ornamentals. 6. Indoor industrial and residential applications.	All restricted uses of lindane shall be reassessed under the Protocol no later than two years after the date of entry into force
PCB a/	PCBs in use as of the date of entry into force or produced up to 31 December 2005 in accordance with the provisions of annex I.	Parties shall make determined efforts designed to lead to: (a) The elimination of the use of identifiable PCBs in equipment (i.e. transformers, capacitors or other receptacles containing residual liquid stocks) containing PCBs in volumes greater than 5 dm3 and having a concentration of 0.05% PCBs or greater, as soon as possible, but no later than 31 December 2010, or 31 December 2015 for countries with; (b) The destruction or decontamination in an environmentally sound manner of all liquid PCBs referred to in subparagraph (a) and other liquid PCBs containing more than 0.005% PCBs not in equipment, as soon as possible, but no later than 31 December 2015, or 31 December 2020 for countries with economies in transition; and (c) The decontamination or disposal of equipment referred in subparagraph (a) in an environmentally sound manner.

^a/ The Parties agree to reassess under the Protocol by 31 December 2004 the production and use of polychlorinated terphenyls and “ugilec”.

Annex III

SUBSTANCES REFERRED TO IN ARTICLE 3, PARAGRAPH 5 (A), AND THE REFERENCE YEAR FOR THE OBLIGATION

Substance	Reference year
PAHs a/	1990; or an alternative year from 1985 to 1995 inclusive, specified by a Party upon ratification, acceptance, approval or accession.
Dioxins/furans b/	1990; or an alternative year from 1985 to 1995 inclusive, specified by a Party upon ratification, acceptance, approval or accession.
Hexachlorobenzene	1990; or an alternative year from 1985 to 1995 inclusive, specified by a Party upon ratification, acceptance, approval or accession.

^a/ Polycyclic aromatic hydrocarbons (PAHs): For the purposes of emission inventories, the following four indicator compounds shall be used: benzo(a)pyrene, benzo(b)fluoranthene, benzo(k)fluoranthene, and indeno(1,2,3-cd)pyrene.
^b/ Dioxins and furans (PCDD/F): Polychlorinated dibenzo-p-dioxins (PCDD) and polychlorinated dibenzofurans (PCDF) are tricyclic, aromatic compounds formed by two benzene rings which are connected by two oxygen atoms in PCDD and by one oxygen atom in PCDF and the hydrogen atoms of which may be replaced by up to eight chlorine atoms.

Annex IV

LIMIT VALUES FOR PCDD/F FROM MAJOR STATIONARY SOURCES

I. Introduction

1. A definition of dioxins and furans (PCDD/F) is provided in annex III to the present Protocol.

2. Limit values are expressed as ng/m³ or mg/m³ under standard conditions (273.15 K, 101.3 kPa, and dry gas).

3. Limit values relate to the normal operating situation, including start-up and shutdown procedures, unless specific limit values have been defined for those situations.

4. Sampling and analysis of all pollutants shall be carried out according to the standards laid down by the Comité européen de normalisation (CEN), the International Organization for Standardization (ISO), or the corresponding United States or Canadian reference methods. While awaiting the development of CEN or ISO standards, national standards shall apply.

5. For verification purposes, the interpretation of measurement results in relation to the limit value must also take into account the inaccuracy of the measurement method. A limit value is considered to be met if the result of the measurement, from which the inaccuracy of the measurement method is subtracted, does not exceed it.

6. Emissions of different congeners of PCDD/F are given in toxicity equivalents (TE) in comparison to 2,3,7,8-TCDD using the system proposed by the NATO Committee on the Challenges of Modern Society (NATO-CCMS) in 1988.

II. Limit values for major stationary sources

7. The following limit values, which refer to 11% O₂ concentration in flue gas, apply to the following incinerator types:

Municipal solid waste (burning more than 3 tonnes per hour) 0.1 ng TE/m³;

Medical solid waste (burning more than 1 tonne per hour) 0.5 ng TE/m³;

Hazardous waste (burning more than 1 tonne per hour) 0.2 ng TE/m³.

Annex V

BEST AVAILABLE TECHNIQUES TO CONTROL EMISSIONS OF PERSISTENT ORGANIC POLLUTANTS FROM MAJOR STATIONAER SOURCES

I. INTRODUCTION

1. The purpose of this annex is to provide the Parties to the Convention with guidance in identifying best available techniques to allow them to meet the obligations in article 3, paragraph 5, of the Protocol.

2. “Best available techniques” (BAT) means the most effective and advanced stage in the development of activities and their methods of operation which indicate the practical suitability of particular techniques for providing in principle the basis for emission limit values designed to prevent and, where that is not practicable, generally to reduce emissions and their impact on the environment as a whole:
– ‘Techniques’ includes both the technology used and the way in which the installation is designed, built, maintained, operated and decommissioned;
– ‘Available’ techniques means those developed on a scale which allows implementation in the relevant industrial sector, under economically and technically viable conditions, taking into consideration the costs and advantages, whether or not the techniques are used or produced inside the territory of the Party in question, as long as they are reasonably accessible to the operator;
– ‘Best’ means most effective in achieving a high general level of protection of the environment as a whole.

In determining the best available techniques, special consideration should be given, generally or in specific cases, to the factors below, bearing in mind the likely costs and benefits of a measure and the principles of precaution and prevention:
– The use of low-waste technology;
– The use of less hazardous substances;
– The furthering of recovery and recycling of substances generated and used in the process and of waste;
– Comparable processes, facilities or methods of operation which have been tried with success on an industrial scale;
– Technological advances and changes in scientific knowledge and understanding;
– The nature, effects and volume of the emissions concerned;
– The commissioning dates for new or existing installations;
– The time needed to introduce the best available technique;
– The consumption and nature of raw materials (including water) used in the process and its energy efficiency;
– The need to prevent or reduce to a minimum the overall impact of the emissions on the environment and the risks to it;
– The need to prevent accidents and to minimize their consequences for the environment.

The concept of best available techniques is not aimed at the prescription of any specific technique or technology, but at taking into account the technical characteristics of the installation concerned, its geographical location and the local environmental conditions.

3. Information regarding the effectiveness and costs of control measures is based on documents received and reviewed by the Task Force and the Preparatory Working Group on POPs. Unless otherwise indicated, the techniques listed are considered to be well established on the basis of operational experience.

4. Experience with new plants incorporating low-emission techniques, as well as with retrofitting of existing plants, is continuously growing. The regular elaboration and amendment of the annex will therefore be necessary. Best available techniques (BAT) identified for new plants can usually be applied to existing plants provided there is an adequate transition period and they are adapted.

5. The annex lists a number of control measures which span a range of costs and efficiencies. The choice of measures for any particular case will depend on a number of factors, including economic circumstances, technological infrastructure and capacity, and any existing air pollution control measures.

6. The most important POPs emitted from stationary sources are:
(a) Polychlorinated dibenzo-p-dioxins/furans (PCDD/F);
(b) Hexachlorobenzene (HCB);
(c) Polycyclic aromatic hydrocarbons (PAHs).

Relevant definitions are provided in annex III to the present Protocol.

II. MAJOR STATIONARY SOURCES OF POP EMISSIONS

7. PCDD/F are emitted from thermal processes involving organic matter and chlorine as a result of incomplete combustion or chemical reactions. Major stationary sources of PCDD/F may be as follows:
(a) Waste incineration, including co-incineration;
(b) Thermal metallurgical processes, e.g. production of aluminium and other non-ferrous metals, iron and steel;
(c) Combustion plants providing energy;
(d) Residential combustion; and
(e) Specific chemical production processes releasing intermediates and by-products.

8. Major stationary sources of PAH emissions may be as follows:
(a) Domestic wood and coal heating;
(b) Open fires such as refuse burning, forest fires and after-crop burning;
(c) Coke and anode production;
(d) Aluminium production (via Soederberg process); and
(e) Wood preservation installations, except for a Party for which this category does not make a significant contribution to its total emissions of PAH (as defined in annex III).

9. Emissions of HCB result from the same type of thermal and chemical processes as those emitting PCDD/F, and HCB is formed by a similar mechanism. Major sources of HCB emissions may be as follows:
(a) Waste incineration plants, including co-incineration;
(b) Thermal sources of metallurgical industries; and
(c) Use of chlorinated fuels in furnace installations.

III. GENERAL APPROACHES TO CONTROLLING EMISSIONS OF POPs

10. There are several approaches to the control or prevention of POP emissions from stationary sources. These include the replacement of relevant feed materials, process modifications (including maintenance and operational control) and retrofitting existing plants. The following list provides a general indication of available measures, which may be implemented either separately or in combination:
(a) Replacement of feed materials which are POPs or where there is a direct link between the materials and POP emissions from the source;
(b) Best environmental practices such as good housekeeping, preventive maintenance programmes, or process changes such as closed systems (for instance in cokeries or use of inert electrodes for electrolysis);
(c) Modification of process design to ensure complete combustion, thus preventing the formation of persistent organic pollutants, through the control of parameters such as incineration temperature or residence time;
(d) Methods for flue-gas cleaning such as thermal or catalytic incineration or oxidation, dust precipitation, adsorption;
(e) Treatment of residuals, wastes and sewage sludge by, for example, thermal treatment or rendering them inert.

11. The emission levels given for different measures in tables 1, 2, 4, 5, 6, 8, and 9 are generally case-specific. The figures or ranges give the emission levels as a percentage of the emission limit values using conventional techniques.

12. Cost-efficient considerations may be based on total costs per year per unit of abatement (including capital and operational costs). POP emission reduction costs should also be considered within the framework of the overall process economics, e.g. the impact of control measures and costs of production. Given the many influencing factors, investment and operating cost figures are highly casespecific.

IV. CONTROL TECHNIQUES FOR THE REDUCTION OF PCDD/F EMISSIONS

A. Waste incineration

13. Waste incineration includes municipal waste, hazardous waste, medical waste and sewage sludge incineration.

14. The main control measures for PCDD/F emissions from waste incineration facilities are:
(a) Primary measures regarding incinerated wastes;
(b) Primary measures regarding process techniques;
(c) Measures to control physical parameters of the combustion process and waste gases (e.g. temperature stages, cooling rate, O₂ content, etc.);
(d) Cleaning of the flue gas; and
(e) Treatment of residuals from the cleaning process.

15. The primary measures regarding the incinerated wastes, involving the management of feed material by reducing halogenated substances and replacing them by non-halogenated alternatives, are not appropriate for municipal or hazardous waste incineration. It is more effective to modify the incineration process and install secondary measures for flue-gas cleaning. The management of feed material is a useful primary measure for waste reduction and has the possible added benefit of recycling. This may result in indirect PCDD/F reduction by decreasing the waste amounts to be incinerated.

16. The modification of process techniques to optimize combustion conditions is an important and effective measure for the reduction of PCDD/F emissions (usually 850^oC or higher, assessment of oxygen supply depending on the heating value and consistency of the wastes, sufficient residence time – 850^oC for ca. 2 sec – and turbulence of the gas, avoidance of cold gas regions in the incinerator, etc.). Fluidized bed incinerators keep a lower temperature than 850^oC with adequate emission results. For existing incinerators this would normally involve redesigning and/or replacing a plant – an option which may not be economically viable in all countries. The carbon content in ashes should be minimized.

17. Flue gas measures. The following measures are possibilities for lowering reasonably effectively the PCDD/F content in the flue gas. The de novo synthesis takes place at about 250 to 450^oC. These measures are a prerequisite for further reductions to achieve the desired levels at the end of the pipe:
(a) Quenching the flue gases (very effective and relatively inexpensive);
(b) Adding inhibitors such as triethanolamine or triethylamine (can reduce oxides of nitrogen as well), but side-reactions have to be considered for safety reasons;
(c) Using dust collection systems for temperatures between 800 and 1000°C, e.g. ceramic filters and cyclones;
(d) Using low-temperature electric discharge systems; and
(e) Avoiding fly ash deposition in the flue gas exhaust system.

18. Methods for cleaning the flue gas are:
(a) Conventional dust precipitators for the reduction of particle-bound PCDD/F;
(b) Selective catalytic reduction (SCR) or selective non-catalytic reduction (SNCR);
(c) Adsorption with activated charcoal or coke in fixed or fluidized systems;
(d) Different types of adsorption methods and optimized scrubbing systems with mixtures of activated charcoal, open hearth coal, lime and limestone solutions in fixed bed, moving bed and fluidized bed reactors. The collection efficiency for gaseous PCDD/F can be improved with the use of a suitable pre-coat layer of activated coke on the surface of a bag filter;
(e) H2O2-oxidation; and
(f) Catalytic combustion methods using different types of catalysts (i.e. Pt/Al2O3 or copperchromite catalysts with different promoters to stabilize the surface area and to reduce ageing of the catalysts).

19. The methods mentioned above are capable of reaching emission levels of 0.1 ng TE/m³ PCDD/F in the flue gas. However, in systems using activated charcoal or coke adsorbers/filters care must be taken to ensure that fugitive carbon dust does not increase PCDD/F emissions downstream. Also, it should be noted that adsorbers and dedusting installations prior to catalysts (SCR technique) yield PCDD/F-laden residues, which need to be reprocessed or require proper disposal.

20. A comparison between the different measures to reduce PCDD/F in flue gas is very complex.

The resulting matrix includes a wide range of industrial plants with different capacities and configuration. Cost parameters include the reduction measures for minimizing other pollutants as well, such as heavy metals (particle- bound or not particle-bound). A direct relation for the reduction in PCDD/F emissions alone cannot, therefore, be isolated in most cases. A summary of the available data for the various control measures is given in table 1.

Table 1: Comparison of different flue-gas cleaning measures and process modifications in waste incineration plants to reduce PCDD/F emissions

Management options	Emission level (%)a/	Estimated costs	Management risks
Primary measures by modification of feed materials:
– Elimination of precursors and chlorine-containing feed materials; and	Resulting emission level not quantified; seems not to be linearly dependent on the amount of the feed material.		Pre-sorting of feed material not effective; only parts could be collected; other chlorine-containing material, for instance kitchen salt, paper, etc., cannot be avoided. For hazardous chemical waste this is not desirable.
– Management of waste streams.			Useful primary measure and feasible in special cases (for instance, waste oils, electrical components, etc.) with the possible added benefit of recycling of the materials.
Modification of process technology:
– Optimized combustion conditions;			Retrofitting of the whole process needed.
– Avoidance of temperatures below 850oC and cold regions in flue gas; – Sufficient oxygen content; control of oxygen input depending on the heating value and consistency of feed material; and – Sufficient residence time and turbulence.
Flue gas measures:
Avoiding particle deposition by:
Soot cleaners, mechanical rappers, sonic or steam soot blowers.			Steam soot blowing can increase PCDD/F formation rates.
Dust removal, generally in waste incinerators:	10	Medium	Removal of PCDD/F adsorbed onto particles. Removal methods of particles in hot flue gas streams used only in pilot plants.
Fabric filters;	1–0.1	Higher	Use at temperatures  150oC.
Ceramic filters;	Low efficiency		Use at temperatures 800–1000oC.
Cyclones; and	Low efficiency	Medium
Electrostatic precipitation.	Medium efficiency		Use at a temperature of 450oC; promotion of the de novo synthesis of PCDD/F possible, higher NOx emissions, reduction of heat recovery.
Catalytic oxidation.			Use at temperatures of 800–1000oC. Separate gas phase abatement necessary.
Gas quenching.
High-performance adsorption unit with added activated charcoal particles (electrodynamic venturi).
Selective catalytic reduction (SCR)		High investment and low operating costs	NOx reduction if NH3 is added; high space demand, spent catalysts and residues of activated carbon (AC) or lignite coke (ALC) may be disposed of, catalysts can be reprocessed by manufacturers in most cases, AC and ALC can be combusted under strictly controlled conditions.
Different types of wet and dry adsorption methods with mixtures of activated charcoal, open-hearth coke, lime and limestone solutions in fixed bed, moving bed and fluidized bed reactors:
Fixed bed reactor, adsorption with activated charcoal or open hearth coke; and	2 (0.1 ng TE/m3)	High investment, medium operating costs	Removal of residuals, high demand of space.
Entrained flow or circulating fluidized bed reactor with added activated coke/lime or limestone solutions and subsequent fabric filter	10 (0.1 ng TE/m3)	Low investment, medium operating costs	Removal of residuals.
Addition of H2O2.	2–5 (0.1 ng TE/m3)	Low investment, low operating costs

^a/ Remaining emission compared to unreduced mode.

21. Medical waste incinerators may be a major source of PCDD/F in many countries. Specific medical wastes such as human anatomical parts, infected waste, needles, blood, plasma and cytostatica are treated as a special form of hazardous waste, while other medical wastes are frequently incinerated on-site in a batch operation. Incinerators operating with batch systems can meet the same requirements for PCDD/F reduction as other waste incinerators.

22. Parties may wish to consider adopting policies to encourage the incineration of municipal and medical waste in large regional facilities rather than in smaller ones. This approach may make the application of BAT more cost-effective.

23. The treatment of residuals from the flue-gas cleaning process. Unlike incinerator ashes, these residuals contain relatively high concentrations of heavy metals, organic pollutants (including PCDD/F), chlorides and sulphides. Their method of disposal, therefore, has to be well controlled. Wet scrubber systems in particular produce large quantities of acidic, contaminated liquid waste. Some special treatment methods exist. They include:
(a) The catalytic treatment of fabric filter dusts under conditions of low temperatures and lack of oxygen;
(b) The scrubbing of fabric filter dusts by the 3-R process (extraction of heavy metals by acids and combustion for destruction of organic matter);
(c) The vitrification of fabric filter dusts;
(d) Further methods of immobilization; and
(e) The application of plasma technology.

B. Thermal processes in the metallurgical industry

24. Specific processes in the metallurgical industry may be important remaining sources of PCDD/F emissions. These are:
(a) Primary iron and steel industry (e.g. blast furnaces, sinter plants, iron pelletizing);
(b) Secondary iron and steel industry; and
(c) Primary and secondary non-ferrous metal industry (production of copper).

PCDD/F emission control measures for the metallurgical industries are summarized in table 2.

25. Metal production and treatment plants with PCDD/F emissions can meet a maximum emission concentration of 0.1 ng TE/m³ (if waste gas volume flow > 5000 m³/h) using control measures.

Table 2: Emission reduction of PCDD/F in the metallurgical industry

Management options	Emission level (%) a/	Estimated costs	Management risks
Sinter plants
Primary measures:
– Optimization/ encapsulation of sinter conveying belts;		Low	Not 100% achievable
– Waste gas recirculation e.g. emission optimized sintering (EOS) reducing waste gas flow by ca. 35% (reduced costs of further secondary measures by the reduced waste gas flow), cap. 1 million Nm3/h;	40	Low
Secondary measures:
– Electrostatic precipitation + molecular sieve;	Medium efficiency	Medium
– Addition of limestone/activated carbon mixtures;	High efficiency (0.1 ng TE/m3)	Medium
– High-performance scrubbers – existing installation: AIRFINE (Voest Alpine Stahl Linz) since 1993 for 600 000 Nm3/h; second installation planned in the Netherlands (Hoogoven) for 1998.	High efficiency emission reduction to 0.2–0.4 ng TE/m3	Medium	0.1 ng TE/m3 could be reached with higher energy demand; no existing installation
Non-ferrous production (e.g. copper)
Primary measures:
– Pre-sorting of scrap, avoidance of feed material like plastics and PVC-contaminated scrap, stripping of coatings and use of chlorine-free insulating materials;		Low
Secondary measures:
– Quenching the hot waste gases;	High efficiency	Low
– Use of oxygen or of oxygen-enriched air in firing, oxygen injection in the shaft kiln (providing complete combustion and minimization of waste gas volume);	5–7 (1.5–2 TE/m3)	High
– Fixed bed reactor or fluidized jet stream reactor by adsorption with activated charcoal or open-hearth coal dust;	(0.1 ng TE/m3)	High
– Catalytic oxidation; and	(0.1 ng TE/m3)	High
– Reduction of residence time in the critical region of temperature in the waste gas system.
Iron and steel production
Primary measures:
– Cleaning of the scrap from oil prior to charging of production vessels;		Low	Cleaning solvents have to be used.
– Elimination of organic tramp materials such as oils, emulsions, greases, paint and plastics from feedstock cleaning;		Low
– Lowering of the specific high waste gas volumes;		Medium
– Separate collection and treatment of emissions from loading and discharging;.		Low
Secondary measures:
– Separate collection and treatment of emissions from loading and discharging; and		Low
– Fabric filter in combination with coke injection.	1	Medium
Secondary aluminium production
Primary measures:
– Avoidance of halogenated material (hexachloroethane);		Low
– Avoidance of chlorine-containing lubricants (for instance chlorinated paraffins); and		Low
– Clean-up and sorting of dirty scrap charges, e.g. by swarf decoating and drying, swim-sink separation techniques and whirling stream deposition;
Secondary measures:
– Single- and multi-stage fabric filter with added activation of limestone/ activated carbon in front of the filter;	1 (0.1 ng TE/m3)	Medium/ high
– Minimization and separate removal and purification of differently contaminated waste gas flows;		Medium/ high
– Avoidance of particulate deposition from the waste gas and promotion of rapid passing of the critical temperature range; and		Medium/ high
– Improved pretreatment of aluminium scrap shredders by using swim-sink separation techniques and grading through whirling stream deposition.		Medium/ high

^a/ Remaining emission compared to unreduced mode.

Sinter plants

26. Measurements at sinter plants in the iron and steel industry have generally shown PCDD/F emissions in the range of 0.4 to 4 ng TE/m³. A single measurement at one plant without any control measures showed an emission concentration of 43 ng TE/m³.

27. Halogenated compounds may result in the formation of PCDD/F if they enter sinter plants in the feed materials (coke breeze, salt content in the ore) and in added recycled material (e.g. millscale, blast furnace top gas dust, filter dusts and sludges from waste water treatment). However, similarly to waste incineration, there is no clear link between the chlorine content of the feed materials and emissions of PCDD/F. An appropriate measure may be the avoidance of contaminated residual material and de-oiling or degreasing of millscale prior to its introduction into the sinter plant.

28. The most effective PCDD/F emission reduction can be achieved using a combination of different secondary measures, as follows:
(a) Recirculating waste gas significantly reduces PCDD/F emissions. Furthermore, the waste gas flow is reduced significantly, thereby reducing the cost of installing any additional end-of-pipe control systems;
(b) Installing fabric filters (in combination with electrostatic precipitators in some cases) or electrostatic precipitators with the injection of activated carbon/open-hearth coal/limestone mixtures into the waste gas;
(c) Scrubbing methods have been developed which include pre-quenching of the waste gas, leaching by high-performance scrubbing and separation by drip deposition. Emissions of 0.2 to 0.4 ng TE/m³ can be achieved. By adding suitable adsorption agents like lignite coal cokes/coal slack, an emission concentration of 0.1 ng TE/m³ can be reached.

Primary and secondary production of copper

29. Existing plants for the primary and secondary production of copper can achieve a PCDD/F emission level of a few picograms to 2 ng TE/m³ after flue-gas cleaning. A single copper shaft furnace emitted up to 29 ng TE/m³ PCDD/F before optimization of the aggregates. Generally, there is a wide range of PCDD/F emission values from these plants because of the large differences in raw materials used in differing aggregates and processes.

30. Generally, the following measures are suitable for reducing PCDD/F emissions:
(a) Pre-sorting scrap;
(b) Pretreating scrap, for example stripping of plastic or PVC coatings, pretreating cable scrap using only cold/mechanical methods;
(c) Quenching hot waste gases (providing utilization of heat), to reduce residence time in the critical region of temperature in the waste gas system;
(d) Using oxygen or oxygen-enriched air in firing, or oxygen injection in the shaft kiln (providing complete combustion and minimization of waste gas volume);
(e) Adsorption in a fixed bed reactor or fluidized jet stream reactor with activated charcoal or open-hearth coal dust; and
(f) Catalytic oxidation.

Production of steel

31. PCDD/F emissions from converter steelworks for steel production and from hot blast cupola furnaces, electric furnaces and electric arc furnaces for the melting of cast iron are significantly lower than 0.1 ng TE/m³. Cold-air furnaces and rotary tube furnaces (melting of cast iron) have higher PCDD/F emissions.

32. Electric arc furnaces used in secondary steel production can achieve an emission concentration value of 0.1 ng TE/m³ if the following measures are used:
(a) Separate collection of emissions from loading and discharging; and
(b) Use of a fabric filter or an electrostatic precipitator in combination with coke injection.

33. The feedstock to electric arc furnaces often contains oils, emulsions or greases. General primary measures for PCDD/F reduction can be sorting, de-oiling and de-coating of scraps, which may contain plastics, rubber, paints, pigments and vulcanizing additives.

Smelting plants in the secondary aluminium industry

34. PCDD/F emissions from smelting plants in the secondary aluminium industry are in the range of approximately 0.1 to 14 ng TE/m³. These levels depend on the type of smelting aggregates, materials used and waste gas purification techniques employed.

35. In summary, single- and multi-stage fabric filters with the addition of limestone/activated carbon/open-hearth coal in front of the filter meet the emission concentration of 0.1 ng TE/m³, with reduction efficiencies of 99%.

36. The following measures can also be considered:
(a) Minimizing and separately removing and purifying differently contaminated waste gas flows;
(b) Avoiding waste gas particle deposition;
(c) Rapidlypassing the critical temperature range;
(d) Improving the pre-sorting of scrap aluminium from shredders by using swim-sink separation techniques and grading through whirling stream deposition; and
(e) Improving the pre-cleaning of scrap aluminium by swarf decoating and swarf drying.

37. Options (d) and (e) are important because it is unlikely that modern fluxless smelting techniques (which avoid halide salt fluxes) will be able to handle the low-grade scrap that can be used in rotary kilns.

38. Discussions are continuing under the Convention for the Protection of the Marine Environment of the North-east Atlantic regarding the revision of an earlier recommendation to phase out the use of hexachloroethane in the aluminium industry.

39. The melt can be treated using state-of-the-art technology, for example with nitrogen/chlorine mixtures in the ratio of between 9:1 and 8:2, gas injection equipment for fine dispersion and nitrogen pre- and post-flushing and vacuum degreasing. For nitrogen/chlorine mixtures, a PCDD/F emission concentration of about 0.03 ng TE/m³ was measured (as compared to values of > 1 ng TE/m³ for treatment with chlorine only). Chlorine is required for the removal of magnesium and other undesired components.

C. Combustion of fossil fuels in utility and industrial boilers

40. In the combustion of fossil fuels in utility and industrial boilers (>50 MW thermal capacity), improved energy efficiency and energy conservation will result in a decline in the emissions of all pollutants because of reduced fuel requirements. This will also result in a reduction in PCDD/F emissions. It would not be cost-effective to remove chlorine from coal or oil, but in any case the trend towards gas-fired stations will help to reduce PCDD/F emissions from this sector.

41. It should be noted that PCDD/F emissions could increase significantly if waste material (sewage sludge, waste oil, rubber wastes, etc.) is added to the fuel. The combustion of wastes for energy supply should be undertaken only in installations using waste gas purification systems with highly efficient PCDD/F reduction (described in section A above).

42. The application of techniques to reduce emissions of nitrogen oxides, sulphur dioxide and particulates from the flue gas can also remove PCDD/F emissions. When using these techniques, PCDD/F removal efficiencies will vary from plant to plant. Research is ongoing to develop PCDD/F removal techniques, but until such techniques are available on an industrial scale, no best available technique is identified for the specific purpose of PCDD/F removal.

D. Residential combustion

43. The contribution of residential combustion appliances to total emissions of PCDD/F is less significant when approved fuels are properly used. In addition, large regional differences in emissions can occur due to the type and quality of fuel, geographical appliance density and usage.

44. Domestic fireplaces have a worse burn-out rate for hydrocarbons in fuels and waste gases than large combustion installations. This is especially true if they use solid fuels such as wood and coal, with PCDD/F emission concentrations in the range of 0.1 to 0.7 ng TE/m³.

45. Burning packing material added to solid fuels increases PCDD/F emissions. Even though it is prohibited in some countries, the burning of rubbish and packing material may occur in private households. Due to increasing disposal charges, it must be recognized that household waste materials are being burned in domestic firing installations. The use of wood with the addition of waste packing material can lead to an increase in PCDD/F emissions from 0.06 ng TE/m³ (exclusively wood) to 8 ng TE/m³ (relative to 11% O₂ by volume). These results have been confirmed by investigations in several countries in which up to 114 ng TE/m³ (with respect to 13% oxygen by volume) was measured in waste gases from residential combustion appliances burning waste materials.

46. The emissions from residential combustion appliances can be reduced by restricting the input materials to good-quality fuel and avoiding the burning of waste, halogenated plastics and other materials. Public information programmes for the purchasers/operators of residential combustion appliances can be effective in achieving this goal.

E. Firing installations for wood ( 50 MW capacity)

47. Measurement results for wood-firing installations indicate that PCDD/F emissions above 0.1 ng TE/m³ occur in waste gases especially during unfavourable burn-out conditions and/or when the substances burned have a higher content of chlorinated compounds than normal untreated wood. An indication of poor firing is the total carbon concentration in the waste gas. Correlations have been found between CO emissions, burn-out quality and PCDD/F emissions. Table 3 summarizes some emission concentrations and factors for wood-firing installations.

Table 3: Quantity-related emission concetrations and factors for wood-firing installations

Fuel	Emission concentration (ng TE/m3)	Emission factor (ng TE/kg)	Emission factor (ng/GJ)
Natural wood (beech tree)	0.02–0.10	0.23–1.3	12–70
Natural wood chips from forests	0.07–0.21	0.79–2.6	43–140
Chipboard	0.02–0.08	0.29–0.9	16–50
Urban waste wood	2.7–14.4	26–173	1400–9400
Residential waste	114	3230
Charcoal	0.03

48. The combustion of urban waste wood (demolition wood) in moving grates leads to relatively high PCDD/F emissions, compared to non-waste wood sources. A primary measure for emission reduction is to avoid the use of treated waste wood in wood-firing installations. Combustion of treated wood should be undertaken only in installations with the appropriate flue-gas cleaning to minimize PCDD/F emissions.

V. CONTROL TECHNIQUES FOR THE REDUCTION OF PAH EMISSIONS

A. Coke production

49. During coke production, PAHs are released into the ambient air mainly:
(a) When the oven is charged through the charging holes;
(b) By leakages from the oven door, the ascension pipes and the charging hole lids; and
(c) During coke pushing and coke cooling.

50. Benzo(a)pyrene (BaP) concentration varies substantially between the individual sources in a coke battery. The highest BaP concentrations are found on the top of the battery and in the immediate vicinity of the doors.

51. PAH from coke production can be reduced by technically improving existing integrated iron and steel plants. This might entail the closure and replacement of old coke batteries and the general reduction in coke production, for instance by injecting high-value coal in steel production.

52. A PAH reduction strategy for coke batteries should include the following technical measures:
(a) Charging the coke ovens:
– Particulate matter emission reduction when charging the coal from the bunker into the charging cars;
– Closed systems for coal transfer when coal pre-heating is used;
– Extraction of filling gases and subsequent treatment, either by passing the gases into the adjacent oven or by passing via a collecting main to an incinerator and a subsequent dedusting device. In some cases the extracted filling gases may be burned on the charging cars, but the environmental performance and safety of these charging-car-based systems is less satisfactory. Sufficient suction should be generated by steam or water injection in the ascension pipes;
(b) Emissions at charging hole lids during coking operation should be avoided by:
– Using charging hole lids with highly efficient sealing;
– Luting the charging hole lids with clay (or equally effective material) after each charging operation;
– Cleaning the charging hole lids and frames before closing the charging hole;
– Keeping oven ceilings free from coal residuals;
(c) Ascension pipe lids should be equipped with water seals to avoid gas and tar emissions, and the proper operation of the seals should be maintained by regular cleaning;
(d) Coke oven machinery for operating the coke oven doors should be equipped with systems for cleaning the seals’ surfaces on the oven door frames and oven doors;
(e) Coke oven doors:
– Highly effective seals should be used (e.g. spring-loaded membrane doors);
– Seals on the oven doors and door frames should be cleaned thoroughly at every handling operation;
– Doors should be designed in a manner that allows the installation of particulate matter extraction systems with connection to a dedusting device (via a collecting main) during pushing operations;
(f) The coke transfer machine should be equipped with an integrated hood, stationary duct and stationary gas cleaning system (preferably a fabric filter);
(g) Low-emission procedures should be applied for coke cooling, e.g. dry coke cooling. The replacement of a wet quenching process by dry coke cooling should be preferred, so long as the generation of waste water is avoided by using a closed circulation system. The dusts generated when dry quenched coke is handled should be reduced.

53. A coke-making process referred to as “non-recovery coke-making” emits significantly less PAH than the more conventional by-product recovery process. This is because the ovens operate under negative pressure, thereby eliminating leaks to the atmosphere from the coke oven doors. During coking, the raw coke oven gas is removed from the ovens by a natural draught, which maintains a negative pressure in the ovens. These ovens are not designed to recover the chemical by-products from raw coke oven gas. Instead, the offgases from the coking process (including PAH) are burned efficiently at high temperatures and with long residence times. The waste heat from this incineration is used to provide the energy for coking, and excess heat may be used to generate steam. The economics of this type of coking operation may require a cogeneration unit to produce electricity from the excess steam. Currently there is only one non-recovery coke plant operating in the United States, and one is in operation in Australia. The process is basically a horizontal sole-flue non- recovery coke oven with an incineration chamber adjoining two ovens. The process provides for alternate charging and coking schedules between the two ovens. Thus, one oven is always providing the incineration chamber with coke gases. The coke gas combustion in the incineration chamber provides the necessary heat source. The incineration chamber design provides the necessary dwell time (approximately 1 second) and high temperatures (minimum of 900^oC).

54. An effective monitoring programme for leakages from coke oven door seals, ascension pipes and charging hole lids should be operated. This implies the monitoring and recording of leakages and immediate repair or maintenance. A significant reduction of diffuse emissions can thus be achieved.

55. Retrofitting existing coke batteries to facilitate condensation of flue gases from all sources (with heat recovery) results in a PAH reduction of 86% to more than 90% in air (without regard to waste water treatment). Investment costs can be amortized in five years, taking into account recovered energy, heated water, gas for synthesis and saved cooling water.

56. Increasing coke oven volumes results in a decrease in the total number of ovens, oven door openings (amount of pushed ovens per day), number of seals in a coke battery and consequently PAH emissions. Productivity increases in the same way by decreasing operating and personnel costs.

57. Dry coke cooling systems require a higher investment cost than wet methods. Higher operating costs can be compensated for by heat recovery in a process of pre-heating the coke. The energy efficiency of a combined dry coke cooling/coal pre-heating system rises from 38 to 65%. Coal preheating boosts productivity by 30%. This can be raised to 40% because the coking process is more homogeneous.

58. All tanks and installations for the storage and treatment of coal tar and coal tar products must be equipped with an efficient vapour recovery return and/or vapour destruction system. The operating costs of vapour destruction systems can be reduced in an autothermal after-burning mode if the concentration of the carbon compounds in the waste is high enough.

59. Table 4 summarizes PAH emission reduction measures in coke production plants.

Table 4: PAH emission control for coke production

Management options	Emission level (%) a/	Estimated costs	Management risks
Retrofitting of old plants with condensation of emitted flue gases from all sources includes the following measures:	Total 10 (without waste water)	High	Emissions to waste water by wet quenching are very high. This method should be applied only if the waste is reused in a closed cycle.
– Evacuation and after-burning of the filling gases during charging of ovens or passing the gases into the adjacent oven as far as possible;	5	(Amortization of investment costs, taking into account energy recovery, heated water, gas for synthesis and saved cooling water, may be 5 years.)
– Emissions at charging hole lids should be avoided as far as possible, e.g. by special hole lid construction and highly effective sealing methods. Coke oven doors with highly effective sealings should be used. Cleaning of charging hole lids and frames before closing the charging hole;	5
– Waste gases from pushing operations should be collected and fed to a dedusting device;	5	Higher investment costs than for wet cooling (but lower costs by preheating of coke and use of waste heat.)
– Quenching during coke cooling by wet methods only if properly applied without waste water.
Low emission procedures for coke cooling, e.g. dry coke cooling.	No emissions into water	Higher investment costs than for wet cooling (but lower costs by preheating of coke and use of waste heat.)
Increasing the use of high-volume ovens to lower the humber of openings and the surface of sealing areas.	Considerable	Investment about 10% higher than conventional plants	In most cases total retrofitting or the installation of a new cokery is needed.

^a/ Remaining emission compared to unreduced mode.

B. Anode production

60. PAH emissions from anode production have to be dealt with in a similar fashion as those from coke production.

61. The following secondary measures for emission reduction of PAH-contaminated dust are used:
(a) Electrostatic tar precipitation;
(b) Combination of a conventional electrostatic tar filter with a wet electrostatic filter as a more efficient technical measure;
(c) Thermal after-burning of the waste gases; and
(d) Dry scrubbing with limestone/petroleum coke or aluminum oxide (Al₂O₃).

62. The operating costs in thermal after-burning can be reduced in an autothermal after-burning mode if the concentration of carbon compounds in the waste gas is high enough. Table 5 summarizes PAH emission control measures for anode production.

Table 5: PAH emission control for anode production

Management options	Emission level (%)a/	Estimated costs	Management risks
Modernization of old plants by reducing diffuse emissions with the following measures:	3–10	High
– Reduction of leakages;
– Installation of flexible sealants at the oven doors;
– Evacuation of filling gases and subsequent treatment, either by passing the gases into the adjacent oven or by passing the gases via a collecting main to an incinerator and a subsequent dedusting device on the ground;
– Operating and coke oven cooling systems; and
– Evacuation and purification of particulate emissions from coke.
Established technologies for anode production in the Netherlands:	40–50		Implemented in the Netherlands in 1990. Scrubbing with limestone or petroleum cokes is effective for reducing PAH; with aluminium not know.
– New kiln with dry scrubber (with limestone/petroleum cokes or with aluminium)
– Effluent recycling in paste unit.
BAT:
– Electrostatic dust precipitation; and	2–5		Regular cleaning of tar is needed.
– Thermal after-burning.	15	Lower operating costs in an autothermal mode.	Operating in autothermal mode only if the concentration of PAH in the waste gas is high.

^a/ Remaining emission compared to unreduced mode.

C. Aluminium industry

63. Aluminium is produced from aluminium oxide (Al₂O₃) by electrolysis in pots (cells) electrically connected in series. Pots are classified as prebake or Soederberg pots, according to the type of the anode.

64. Prebake pots have anodes consisting of calcined (baked) carbon blocks, which are replaced after partial consumption. Soederberg anodes are baked in the cell, with a mixture of petroleum coke and coal tar pitch acting as a binder.

65. Very high PAH emissions are released from the Soederberg process. Primary abatement measures include modernization of existing plants and optimization of the processes, which could reduce PAH emissions by 70–90%. An emission level of 0.015 kg B(a)P/tonne of Al could be reached. Replacing the existing Soederberg cells by prebaked ones would require major reconstruction of the existing process, but would nearly eliminate the PAH emissions. The capital costs of such replacements are very high.

66. Table 6 summarizes PAH emission control measures for aluminium production.

Table 6: PAH emission control for aluminium production using the Soederberg process

Management options	Emission level (%) a/	Estimated costs	Management risks
Replacement of Soederberg electrodes by: – Prebaked electrodes (avoidance of pitch binders); – Inert anodes.	3–30	Higher costs for electrodes about US$ 800 million	Soederberg electrodes are cheaper than prebaked ones, because no anode baking plant is needed. Research is in progress, but expectations are low. Efficient operation and monitoring of emission are essential parts of emission control. Poor performance could cause significant diffuse emissions.
Closed prebake systems with point feeding of alumina and efficient process control, hoods covering the entire pot and allowing efficient collection of air pollutants.	1–5
Soederberg pot with vertical contact bolts and waste gas collection systems.	> 10	Retrofit of Soederberg technology by encapsulation and modified feeding point: US$ 50,000 – 10,000 per furnace	Diffuse emissions occur during feeding, crust breaking and lifting of iron contact bolts to a higher position
Sumitomo technology (anode briquettes for VSS process).		Low – Medium
Gas cleaning:
– Electrostatic tar filters;	2–5	Low	High rate of sparking and electrical arcing;
– Combination of conventional electrostatic tar filters with electrostatic wet gas cleaning;	> 1	Medium	Wet gas-cleaning generates waste water.
– Thermal after-burning.
Pitch use with higher melting point (HSS + VSS)	High	Medium Low – medium
Use of dry scrubbing in existing HSS + VSS plants.		Medium – high

^a/ Remaining emission compared to unreduced mode.

D. Residential combustion

67. PAH emissions from residential combustion can be detected from stoves or open fireplaces especially when wood or coal is used. Households could be a significant source of PAH emissions. This is the result of the use of fireplaces and small firing installations burning solid fuels in households. In some countries the usual fuel for stoves is coal. Coal-burning stoves emit less PAH than wood-burning ones, because of their higher combustion temperatures and more consistent fuel quality.

68. Furthermore, combustion systems with optimized operation characteristics (e.g. burning rate) effectively control PAH emissions from residential combustion. Optimized combustion conditions include optimized combustion chamber design and optimized supply of air. There are several techniques which optimize combustion conditions and reduce emissions. There is a significant difference in emissions between different techniques. A modern wood-fired boiler with a water accumulation tank, representing BAT, reduces the emission by more than 90% compared to an outdated boiler without a water accumulation tank. A modern boiler has three different zones: a fireplace for the gasification of wood, a gas combustion zone with ceramics or other material which allow temperatures of some 1000^oC, and a convection zone. The convection part where the water absorbs the heat should be sufficiently long and effective so that the gas temperature can be reduced from 1000^oC to 250^oC or less. There are also several techniques to supplement old and outdated boilers, for example with water accumulation tanks, ceramic inserts and pellet burners.

69. Optimized burning rates are accompanied by low emissions of carbon monoxide (CO), total hydrocarbons (THC) and PAHs. Setting limits (type approval regulations) on the emission of CO and THCs also affects the emission of PAHs. Low emission of CO and THCs results in low emission of PAHs. Since measuring PAH is far more expensive than measuring CO, it is more cost-effective to set a limit value for CO and THCs. Work is continuing on a proposal for a CEN standard for coal- and wood-fired boilers up to 300 kW (see table 7).

Table 7: Draft CEN standards in 1997

Class		3	2	1	3	2	1	3	2	1
	Effect (kW)	CO			CO			CO
Manual	50	5000	8000	25000	150	300	2000	150/125	180/150	200/180
	50–150	2500	5000	12500	100	200	1500	150/125	180/150	200/180
	>150–300	1200	2000	12500	100	200	1500	150/125	180/150	200/180
Automatic	50	3000	5000	15000	100	200	1750	150/125	180/150	200/180
	50–150	2500	4500	12500	80	150	1250	150/125	180/150	200/180
	>150–300	1200	2000	12500	80	150	1250	150/125	180/150	200/180

Note: Emission levels in mg/m³ at 10% O₂.

70. Emissions from residential wood combustion stoves can be reduced:
(a) For existing stoves, by public information and awareness programmes regarding proper stove operation, the use of untreated wood only, fuel preparation procedures and the correct seasoning of wood for moisture content; and
(b) For new stoves, by the application of product standards as described in the draft CEN standard (and equivalent product standards in the United States and Canada).

71. More general measures for PAH emission reduction are those related to the development of centralized systems for households and energy conservation such as improved thermal insulation to reduce energy consumption.

72. Information is summarized in table 8.

Table 8: PAH emission control for residential combustions

Management options	Emission level (%) a/	Estimated costs	Management risks
Use of dried coal and wood (dried wood is wood stored for at least 18–24 months).	High effectiveness
Use of dried coal.	High effectiveness
Design of heating systems for solid fuels to provide optimized complete burning conditions: – Gasification zone; – Combustion with ceramics; – Effective convection zone.	55	Medium	Negotiations have to be held with stove manufacturers to introduce an approval scheme for stoves.
Water accumulation tank.
Technical instructions for efficient operation.	30–40	Low	Might be achieved also by  vigorous public education, combined with practical instructions and stove type regulation.
Public information programme concerning the use of wood-burning stoves.

^a/ Remaining emission compared to unreduced mode.

E. Wood preservation installations

73. Wood preservation with PAH-containing coal-tar products may be a major source of PAH emissions to the air. Emissions may occur during the impregnation process itself as well as during storage, handling and use of the impregnated wood in the open air.

74. The most widely used PAH-containing coal-tar products are carbolineum and creosote. Both are coal tar distillates containing PAHs for the protection of timber (wood) against biological attack.

75. PAH emissions from wood preservation, installations and storage facilities may be reduced using several approaches, implemented either separately or in combination, such as:
(a) Requirements on storage conditions to prevent pollution of soil and surface water by leached PAH and contaminated rainwater (e.g. storage sites impermeable to rainwater, roof cover, reuse of contaminated water for the impregnation process, quality demands for the material produced);
(b) Measures to reduce atmospheric emissions at impregnation plants (e.g. the hot wood should be cooled down from 90°C to 30°C at least before transport to storage sites. However, an alternative method using pressure steam under vacuum conditions to impregnate the wood with creosote should be highlighted as BAT);
(c) The optimum loading of wood preservative, which gives adequate protection to the treated wood product in situ, can be regarded as a BAT as this will reduce the demand for replacements, thereby reducing emissions from the wood preservation installations;
(d) Using wood preservation products with a lower content of those PAHs that are POPs:
– Possibly using modified creosote which is taken to be a distillation fraction boiling between 270^oC and 355^oC, which reduces both the emissions of the more volatile PAHs and the heavier, more toxic PAHs;
– Discouraging the use of carbolineum would also reduce PAH emissions;
(e) Evaluating and then using, as appropriate, alternatives, such as those in table 9, that minimize reliance on PAH-based products.

76. Burning of impregnated wood gives rise to PAH emissions and other harmful substances. If burning does take place, it should be done in installations with adequate abatement techniques.

Table 9: Possible alternatives to wood preservation involving PAH-based products

Management options	Management risks
Use of alternative materials for application in construction:	Other environmental problems have to be evaluated such as:
– Sustainably produced hardwood (riverbanks, fences, gates);	– Availability of suitably produced wood;
– Plastics (horticulture posts);	– Emissions caused by the production and disposal of plastics, especially PVC.
– Concrete (railway sleepers);
– Replacement of artificial constructions by natural ones (such as riverbanks, fences, etc.);
– Use of untreated wood.
There are several alterntive wood-preserving techniques in development which do not inlcude impregnation with PAH-based products.

Annex VI

TIMESCALES FOR THE APPLICATION OF LIMIT VALUES AND BEST AVAILABLE TECHNIQUES TO NEW AND EXISTING STATIONARY SOURCES

The timescales for the application of limit values and best available techniques are:
(a) For new stationary sources: two years after the date of entry into force of the present Protocol;
(b) For existing stationary sources: eight years after the date of entry into force of the present Protocol. If necessary, this period may be extended for specific existing stationary sources in accordance with the amortization period provided for by national legislation.

Annex VII

RECOMMENDED CONTROL MEASURES FOR REDUCING EMISSIONS OF PERSISTENT ORGANIC POLLUTANTS FROM MOBILE SOURCES

1. Relevant definitions are provided in annex III to the present Protocol.

I. ACHIEVABLE EMISSION LEVELS FOR NEW VEHICLES AND FUEL PARAMETERS

A. Achievable emission levels for new vehicles

2. Diesel-fuelled passenger cars

Year	Reference mass	Limit values
		Mass of hydrocarbons and NOx	Mass of particulates
01.1.2000	All	0.56 g/km	0.05 g/km
01.1.2005 (indicative)	All	0.3 g/km	0.025 g/km

3. Heavy-duty vehicles

Year/test cycle	Limit values
	Mass of hydrocarbons	Mass of particulates
01.1.2000/ESC cycle	0.66 g/kWh	0.1 g/kWh
01.1.2000/ETC cycle	0.85 g/kWh	0.16 g/kWh

4. Off-road engines

Step 1 (reference: ECE regulation No. 96)*/

Net power (P) (kW)	Mass of hydrocarbons	Mass of particulates
P ≥ 130	1.3 g/kWh	0.54 g/kWh
75 ≤ P 130	1.3 g/kWh	0.70 g/kWh
37 ≤ P 75	1.3 g/kWh	0.85 g/kWh

*/ “uniform provisions concerning the approval of compression ignition (C.I.) engines to be installed in agricultural and forestry tractors with regard to the emissions of pollutants by the engine”. The regulation came into force on 15 December 1995 and its amendments came into force on 5 March 1997.

Step 2

Net power (P) (kW)	Mass of hydrocarbons	Mass of particulates
0 ≤ P 18
18 ≤ P 37	1.5 g/kWh	0.8 g/kWh
37 ≤ P 75	1.3 g/kWh	0.4 g/kWh
75 ≤ P 130	1.0 g/KWh	0.3 g/kWh
130 ≤ P 560	1.0 g/kWh	0.2 g/kWh

B. Fuel parameters

5. Diesel fuel

Parameter	Unit	Limits		Test method
		Minimum value (2000/2005)*/	Maximum value (2000/2005)*/
Cetane number		51/N.S.	–	ISO 5165
Density at 15oC	kg/m3	–	845/N.S.	ISO 3675
Evaporated 95%	oC	–	360 /N.S.	ISO 3405
PAH	mass %	–	11/N.S.	prIP 391
Sulphur	ppm	–	350/50**/	ISO 14956

N.S.: Not specified.
*/ 1 January of year specified.
**/ Indicative value.

II. RESTRICTION OF HALOGENATED SCAVENGERS, ADDITIVES IN FUELS AND LUBRICANTS

6. In some countries, 1,2-dibromomethane in combination with 1,2-dichloromethane is used as a scavenger in leaded petrol. Moreover, PCDD/F are formed during the combustion process in the engine. The application of three-way catalytic converters for cars will require the use of unleaded fuel. The addition of scavengers and other halogenated compounds to petrol and other fuels and to lubricants should be avoided as far as possible.

7. Table 1 summarizes measures for PCDD/F emission control from the exhaust from road transport motor vehicles.

Table 1: PCDD/F emission control for the exhaust from road transport motor vehicles

Management options	Management risks
Avoiding adding halogenated compounds to fuels
– 1,2-dichloromethane
– 1,2-dichloromethane and corresponding bromo compounds as scavengers in leaded fuels for spark ignition engines (Bromo compounds may lead to the formation of brominated dioxins or furans.)	Halogenated scavengers will be phased out as the market for leaded petrol shrinks because of the increasing use of closed-loop three-way catalytic converters with spark ignition engines
Avoiding halogenated additives in fuels and lubricants.

III. CONTROL MEASURES FOR EMISSIONS OF POPs FROM MOBILE SOURCES

A. POP emissions from motor vehicles

8. POP emissions from motor vehicles occur as particle-bound PAHs emitted from diesel-fuelled vehicles. To a minor extent PAHs are also emitted by petrol-fuelled vehicles.

9. Lubrication oil and fuels may contain halogenated compounds as a result of additives or the production process. These compounds may be transformed during combustion into PCDD/F and subsequently emitted with the exhaust gases.

B. Inspection and maintenance

10. For diesel-fuelled mobile sources, the effectiveness of the control of emissions of PAHs may be ensured through programmes to test the mobile sources periodically for particulate emissions, opacity during free acceleration, or equivalent methods.

11. For petrol-fuelled mobile sources, the effectiveness of the control of emissions of PAHs (in addition to other exhaust components) may be ensured through programmes to test periodically the fuel metering and the efficiency of the catalytic converter.

C. Techniques to control PAH emissions from diesel- and petrol-fuelled motor vehicles

1. General aspects of control technologies

12. It is important to ensure that vehicles are designed to meet emission standards while in service. This can be done by ensuring conformity of production, lifetime durability, warranty of emission-control components, and recall of defective vehicles. For vehicles in use, continued emission control performance can be ensured by an effective inspection and maintenance programme.

2. Technical measures for emission control

13. The following measures to control PAH emissions are important:
(a) Fuel-quality specifications and engine modifications to control emissions before they are formed (primary measures); and
(b) Addition of exhaust treatment systems, e.g. oxidizing catalysts or particle traps (secondary measures).

(a) Diesel engines

14. Diesel-fuel modification can yield two benefits: a lower sulphur content reduces emissions of particles and increases the conversion efficiency of oxidizing catalysts, and the reduction in di- and triaromatic compounds reduces the formation and emission of PAHs.

15. A primary measure to reduce emissions is to modify the engine to achieve more complete combustion. Many different modifications are in use. In general, vehicle exhaust composition is influenced by changes in combustion chamber design and by higher fuel injection pressures. At present, most diesel engines rely on mechanical engine control systems. Newer engines increasingly use computerized electronic control systems with greater potential flexibility in controlling emissions. Another technology to control emissions is the combined technology of turbocharging and intercooling. This system is successful in reducing NO_x as well as increasing fuel economy and power output. For heavy- and light-duty engines the use of intake manifold tuning is also a possibility.

16. Controlling the lubricating oil is important to reduce particulate matter (PM), as 10 to 50% of particulate matter is formed from engine oil. Oil consumption can be reduced by improved engine manufacturing specifications and improved engine seals.

17. Secondary measures to control emissions are additions of exhaust treatment systems. In general, for diesel engines the use of an oxidizing catalyst in combination with a particulate filter has been shown to be effective in reducing PAH emissions. A particle trap oxidizer is being evaluated. It is located in the exhaust system to trap PM and can provide some regeneration of the filter by burning the collected PM, through electrical heating of the system or some other means of regeneration. For proper regeneration of passive system traps during normal operation, a burner-assisted regeneration system or the use of additives is required.

(b) Petrol engines

18. PAH-reduction measures for petrol-fuelled engines are primarily based on the use of a closedloop three-way catalytic converter, which reduces PAHs as part of the HC emission reductions.

19. Improved cold start behaviour reduces organic emissions in general and PAHs in particular (for instance start-up catalysts, improved fuel evaporation/atomization, heated catalysts).

20. Table 2 summarizes measures for PAH emission control from the exhaust from road transport motor vehicles.

Table 2: PAH emission control for the exhaust from road transport motor vehicles

Management options	Emission level (%)	Management risks
Spark ignition engines:
– Closed-loop three-way catalytic converter,	10–20	Availability of unleaded petrol.
– Catalysts for reducing cold start emissions.	5–15	Commercially available in some countries.
Fuel for spark ignition engines: – Reduction of armoatics, – Reduction of sulphur.		Availability of refinery capacity.
Diesel engines:
– Oxidizing catalyst, – Trap oxidizer/particulate filter.	20–70
Diesel fuel modification:		Availability of refinery capacity.
– Reduction of sulphur to reduce particulate emissions.
Improvement of diesel engine specifications:		Existing technologies.
– Electronic control system, injection rate adjustment and high-pressure fuel injection, – Turbocharging and intercooling, – Exhaust gas recirculation.

Annex VIII

MAJOR STATIONARY SOURCE CATEGORIES

I. INTRODUCTION

Installations or parts of installations for research, development and the testing of new products are not covered by this list. A more complete description of the categories may be found in annex V.

II. LIST OF CATEGORIES

Cate- gory	Description of the category
1	Incineration, including co-incineration, of municipal, of municipal, hazardous or medical waster, or of sewage sludge.
2	Sinter plants.
3	Primary and secondary production of copper.
4	Production of steel.
5	Smelting plants in the secondary aluminium industry.
6	Combustion of fossil fuels in utility and industrial boilers with a thermal capacity above 50 MWth.
7	Residential combustion.
8	Firing installations for wood with a thermal capacity below 50 MWth.
9	Coke production.
10	Anode production.
11	Aluminium production using the Soederberg process.
12	Wood preservation installations, except for a Party for which this category does not make a significant contribution to its total emissions of PAH (as defined in annex III).

Väljaandja:	Välisminister
Akti liik:	teadaanne
Teksti liik:	algtekst
Avaldamismärge:	RT II, 14.12.2022, 1

Vabariigi Valitsuse 20.10.2017 korraldus nr 296 protokolli 2009. aasta muudatuste heakskiitmise kohta

Välislepingu muudatuste jõustumine

Piiriülese õhusaaste kauglevi 1979. aasta konventsiooni püsivate orgaaniliste saasteainete protokolli 2009. aasta muudatused lisadesse I ja II (ELT L 127, 18.5.2016, lk 21), mis on vastu võetud 18. detsembril 2009 konventsiooni täitevorgani otsusega 2009/2, jõustuvad 26. veebruaril 2023.

Alus: Nimetatud protokolli artikkel 14 lõik 3 ja ÜRO teade.

Urmas Reinsalu
Välisminister

Piiriülese õhusaaste kauglevi 1979. aasta konventsiooni püsivate orgaaniliste saasteainete protokoll