Töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite piirnormid ja ohutegurite parameetrite mõõtmise kord

Väljaandja:	Vabariigi Valitsus
Akti liik:	määrus
Teksti liik:	terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp:	05.12.2004
Redaktsiooni kehtivuse lõpp:	29.04.2007
Avaldamismärge:

Muudetud järgmiste määrustega (kuupäev, number, avaldamine Riigi Teatajas, jõustumise aeg):
26.11.2004 nr 341 ( RT I 2004, 82, 556) 5.12.2004

Määrus kehtestatakse « Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse» (RT I 1999, 60, 616; 2000, 55, 362; 2001, 17, 78) § 3 lõike 4 alusel.

1. peatükk
ÜLDSÄTTED

§1. Kohaldusala

(1) Määrus sätestab müra, vibratsiooni ja elektromagnetväljade piirnormid töökeskkonnas ja nende mõõtmise korra.

(2) Määrust kohaldatakse kõikidele töökohtadele «Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse» § 4 lõike 1 tähenduses.

2. peatükk
KUULDEPIIRKONNA-, INFRA- JA ULTRAHELI

§2. Terminid

Määruses kasutatavate terminite sisu seletatakse järgmiselt:
1) heli – rõhu (deformatsiooni) lained keskkonnas;
2) müra – töötajat häiriv või tema tervist kahjustav heli;
3) kuuldepiirkonnaheli –heli sagedusvahemikus 20 Hz kuni 20 kHz;
4) infraheli – heli sagedusega alla 20 Hz;
5) ultraheli –heli sagedusega üle 20 kHz;
6) helirõhk – heli lisarõhk gaasis või vedelikus, ühik paskal (Pa);
7) kuuldeläve helirõhk p₀ – kõrvaga tajutav minimaalne helirõhk, p₀ = 20 µPa;
8) helirõhutase (müratase) – suhteline helirõhk, määratakse detsibellides (dB) kuuldeläve helirõhu suhtes;
9) ekvivalentne müratase – mingi aja jooksul toimiva heli (heli ekspositsiooni) energeetiline ekvivalent, ühik dB(A);
10) müra ekspositsioonitase – töötajale mõjuv ekvivalentne müratase tööaja jooksul

11) maksimaalne helirõhutase –A-korrigeeritud helirõhu maksimaalne tase kuuldeläve helirõhu suhtes, ühik dB(A);
12) impulssheli –alla 1 sekundi kestev heli, vastavalt standardi ISO 1996-1:1982 määratlusele.

§3. Müra piirnormid töökeskkonnas

(1) Töötajale mõjuva müra ekspositsioonitase 8-tunnise tööpäeva korral ei tohi ületada 85 dB(A). Selle määramisel ei arvestata kuulmiskaitsevahendi kandmist. Tabelis 1 on toodud eri müratasemetele vastav müras viibimise maksimaalne lubatud aeg:

(2) Maksimaalne helirõhutase ei tohi ületada 115 dB(A), mõõdetuna ajakarakteristikuga «F», välja arvatud impulssheli korral.

(3) Helirõhu tipptase (ka impulssheli korral) ei tohi ületada 140 dB(C).

(4) Infraheli piirnormid on esitatud tabelis 2:

(5) Ultraheli piirnorm sageduspiirkonnas 20–25 kHz on 105 dB ja sagedustel üle 25 kHz–115 dB.

§4. Müra mõõtmine

(1) Müra mõõtmiseks kasutatakse järgmisi seadmeid:
1) helirõhutaseme mõõtmiseks kasutatakse seadmeid, mis vastavad IEC standardile 651:1979. Standardi alusel jagatakse seadmed klassidesse 0, 1, 2 ja 3, kusjuures klassi 0 kuuluvad taatlusseadmed, klasside 1 ja 2 seadmeid kasutatakse mõõtmiseks ja klassi 3 seadmeid loetakse indikaatoriteks;
2) ekvivalentse mürataseme mõõtmiseks kasutatakse seadmeid, mis vastavad IEC standardile 804:1985.

(2) Müra mõõdetakse standardi ISO 1999:1990 kohaselt.

(3) Müra mõõtmist korratakse, kui töökohas tehtavad muudatused võivad suurendada mürataset.

(4) Mõõtmise tulemused protokollitakse ning säilitatakse tööandja ja mõõtmiste teostaja juures vastavalt kehtestatud korrale.

(5) Müra mõõtmise tulemused tehakse teatavaks töötajatele ja nende esindajatele.

§5. Tööandja tegevus

Tööandja peab:
1) välja selgitama olulised müraallikad/müraväljad ja kindlaks määrama mürataseme;
2) korraldama § 19 kohase müra mõõtmise, kui müratase indikaatorseadmega määrates ületab §-s 3 toodud piirnorme või kui seda nõuab tööinspektor;
3) müra kahjuliku mõju ennetamiseks rakendama tehnilisi abinõusid tööruumi, töötamiskoha või töövahendi mürataseme vähendamiseks;
4) võtma tarvitusele abinõud, et taustmüra ei häiriks tööülesande täitmist (nt kontsentreerumist või suhtlemist nõudvad tööd jne) või suulise märguande edastamist;
5) märgistama asjakohaste ohutusmärkidega müraallikad/müraväljad, kus müratase on või ületab 85 dB(A);
6) paigaldama töötsooni sisenemiskohta või müra tekitava seadme juurde nähtavale kohale kohustusmärgi «Kanna kuulmiskaitsevahendit», kui müratase on või ületab 85 dB(A);
7) taotlema müra tekitava seadme tarnijalt teavet mürataseme vähendamise võimaluste kohta;
8) hindama ja kontrollima töökohal mürataseme vähendamiseks kasutusele võetud abinõude efektiivsust;
9) teavitama töötajaid müra kahjulikust toimest;
10) võimaldama töötajale kuulmiskaitsevahendi kasutamist, kui müra ekspositsioonitase ületab 80 dB(A) ning nõudma töötajalt kuulmiskaitsevahendi kasutamist, kui müra ekspositsioonitase on või ületab 85 dB(A).

3. peatükk
VIBRATSIOON

§6. Terminid

Määruses kasutatavate terminite sisu seletatakse järgmiselt:
1) vibratsioon –tahke keha mehaaniline võnkumine;
2) üldvibratsioon –mehaaniline võnkumine, mis kandub üle töötaja kehale;
3) kohtvibratsioon – mehaaniline võnkumine, mis kandub üle töötaja kätele;
4) ruutkeskmine kiirendus – sagedus-korrigeeritud kiirenduse ajaline ruutkeskmine

5) mitmesuunaline vibratsioon – üheaegne mehaaniline võnkumine mitme telje suunas.
Korrigeeritud resultantkiirendus määratakse valemiga:

6) korrigeeritud kiirendus – kiirenduse sagedus-korrigeerimine vastavalt standardile ISO 2631-1:1997 (üldvibratsiooni korral) ja standardile ISO 5349-1:2001 (kohtvibratsiooni korral), ühik m/s ². Korrigeeritud kiirendus kohtvibratsiooni korral määratakse valemiga:

7) kohtvibratsiooni ekvivalentne (energeetiline) korrigeeritud kiirendus – püsiva suurusega korrigeeritud vibratsioon, mille energia samas ajavahemikus on võrdne vaadeldava muutuva vibratsiooni energiaga:

8) kiirenduse tase –kiirendus vibrokiirenduse lävisuuruse suhtes:

9) kiirenduse sagedus-korrigeeritud tase (vibratsioonitase) – korrigeeritud kiirenduse suhteline tase, ühik dB. Kohtvibratsiooni korral arvutatakse vastavalt valemile:

§7. Vibratsiooni piirnormid töökeskkonnas

(1) Üldvibratsiooni korrigeeritud kiirendus ei tohi 8-tunnise tööpäeva kestel ületada 1,15 m/s².

(2) Kui üldvibratsiooni korrigeeritud kiirendus ületab 8-tunnise tööpäeva jooksul 0,6 m/s², tuleb kasutusele võtta vibratsiooni mõju vähendavad abinõud. Joonisel 1 on näidatud z-teljelt mõõdetud üldvibratsiooni piirnormid 8-tunnise tööpäeva ja lühemate ajavahemike jooksul:

Joonis 1

(3) Kohtvibratsiooni korrigeeritud kiirendus ei tohi 8-tunnise tööpäeva kestel ületada 5,0 m/s².

(4) Kui kohtvibratsiooni korrigeeritud kiirendus ületab 2,5 m/s ², tuleb kasutusele võtta vibratsiooni mõju vähendavad abinõud.

§8. Vibratsiooni mõõtmine

(1) Üldvibratsiooni mõõdetakse kolme risttelje suunas, arvestades töötaja keha asendit ja vibratsiooniallika asukohta, kusjuures üks mõõtesuundadest on piki keha (z-telg), teised risti tagant ette (x-telg) ja küljelt küljele (y-telg). Kasutatakse suurusi, mis on mõõdetud standardis ISO 2631-1:1997 esitatud meetodil.

(2) Kohtvibratsiooni mõõdetakse kahe risttelje suunas, arvestades töötaja käte või jalgade asendit ja nendega kontakteeruva vibratsiooniallika kuju. Sealjuures üks mõõtesuundadest on piki kätt või jalga (z-telg), teised mõõtesuunad (x ja y) on risti fikseeritud z-teljega. Kasutatakse suurusi, mis on mõõdetud standardis ISO 5349-1:2001 esitatud meetodite kohaselt.

(3) Mõõtmiste kestus peab olema piisav, et tagada küllaldane statistiline korrektsus ja olla kindel, et mõõdetud vibratsioon iseloomustab vibratsiooniriskile allumist.

§9. Tööandja tegevus

Tööandja peab:
1) välja selgitama olulised üldvibratsiooni allikad ja korraldama vibratsioonitaseme mõõtmised § 19 kohaselt;
2) andma töötajale tööks ainult kontrollitud vibratsioonitasemega seadmed;
3) kasutama tööprotsessis võimalikult väikese vibratsioonitasemega seadmeid;
4) kontrollima perioodiliselt vibroseadmete vibratsioonitaseme vastavust tehnospetsifikaadile;
5) taotlema vibroseadme tarnijalt infot vibratsioonitaseme ja selle mõju vähendamise võimaluste kohta. Juhul kui selline info puudub või ei ole usaldusväärne, tuleb teha seadme vibratsioonitaseme mõõtmised;
6) andma vibroseadmega töötajale vibratsiooni vähendavad kindad ja jalanõud;
7) registreerima kontrollitud vibratsioonitasemega seadmetega töötavate isikute tööaega ja jälgima, et see ei ületaks lubatut.

4. peatükk
ELEKTROMAGNETVÄLJAD

§10. Terminid

Määruses kasutatavate terminite sisu seletatakse järgmiselt:
1) kaitstav ala – ruumi osa, kus kehtivad käesolevas määruses esitatud piirnormid;
2) kontrollitav keskkond – töökeskkond, kus elektromagnetvälja mõju on hinnatav;
3) mittekontrollitav keskkond – töökeskkond, kus elektromagnetvälja mõju ei ole otseselt hinnatav, kuna ei ole teada välja tekitavate seadmete kiirguse parameetrid ega väljade koosmõju;
4) maksimaalne lubatud ekspositsioon M_max – elektromagnetvälja mõju, mis loetakse töötajale kahjutuks. Maksimaalne lubatud ekspositsioon määratakse sõltuvalt ohu laadist erinevate elektromagnetvälja iseloomustavate suuruste piirnormide kaudu, nt elektrivälja tugevus, magnetvälja tugevus jne;
5) mõõdetavate suuruste ajaline keskmine või ruutkeskmine –ajas muutuva elektromagnetvälja ekspositsiooni määramiseks ja maksimaalselt lubatud suurustega võrdlemiseks leitakse mõõdetavate suuruste ajaline keskmine M_k või ruutkeskmine M_kr järgmiste valemite abil:

6) osaline ekspositsioon –elektromagnetvälja mõju inimkeha osale mittehomogeenses väljas;
7) ruumiline keskmine –vaadeldavas ruumiosas toimiva elektromagnetväljaga ekvivalentse homogeense elektromagnetvälja parameeter. Mittehomogeense välja mõju määramiseks ja maksimaalselt lubatud suurustega võrdlemiseks tuleb teostada mõõdetavate suuruste ruumiline keskmistamine;
8) ristlõike keskmine – elektromagnetlainet iseloomustavate suuruste ruutkeskmised üle pinnaekvivalendi, mis võrdub täiskasvanud inimese vertikaalse ristlõike suurusega. Ristlõike keskmist määratakse vastava mõõteanduriga skaneerides piki tasapinna osa, mis on ekvivalentne seisva täiskasvanud inimese vertikaalse ristlõikega ja asetseb vaadeldavas kaitstavas alas. Üldjuhul piisab tasapinnalisest skaneerimisest vertikaalsuunas 2 m ulatuses kaitstava ala keskel;
9) raadiosagedused (RS) – raadiolevis kasutatav sagedusvahemik. Kokkuleppeliselt 0 kuni 3000 GHz. Käesolevas määruses on RS piiritletud sagedusvahemikuga 3 kHz kuni 300 GHz;
10) mitmesageduslik väli – mitme eri sagedusega kiirgusallika poolt tekitatud elektromagnetväli;
11) lähivälja piirkond (tugeva gradiendi piirkond) – elektromagnetlaine kiirgusallikat ümbritseva ruumi osa, mis asub kiirgusallika lähedal. Seal levivat elektromagnetlainet ei loeta tasapinnaliseks ega elektromagnetvälja homogeenseks;
12) kaugvälja piirkond (vaba ruumi piirkond) – elektromagnetlaine kiirgusallikat ümbritseva ruumi osa, kus levivat elektromagnetlainet loetakse tasapinnaliseks ja elektromagnetvälja homogeenseks;
13) raadiosagedusliku välja «kuum koht» – rangelt piiritletud ruumi osa, kus raadiosagedusliku välja intensiivsus on ümbritsevast tunduvalt kõrgem;
14) erineelduvuskiirus (A_p) – aine massiühikus neeldunud (hajutatud) elektromagnetlaine võimsus dP; A_p = dP/dm, ühik W/kg.

§11. Elektromagnetvälja piirnormid kontrollitavas keskkonnas

(1) Elektromagnetvälja maksimaalne lubatud ekspositsioon kontrollitavas keskkonnas on esitatud tabelis 3:

(2) Lähivälja piirkonnas sagedustel alla 300 MHz kasutatakse E ja H piirnorme, kaugvälja piirkonnas – S piirnorme (vt tabel 3).

(3) Mitmesageduslike väljade korral määratakse iga sagedusvahemiku (M _max)_i ja liidetakse nende ruutude suhted eraldi toimivate elektri- ja magnetväljatugevuste ruutudega igas sagedusvahemikus. Saadud summad peavad olema

§12. Raadiosageduslike indutseeritud ja kontaktvoolude piirnormid kontrollitavas keskkonnas

(1) Raadiosageduslike indutseeritud ja kontaktvoolude maksimaalne lubatud ekspositsioon kontrollitavas keskkonnas on esitatud tabelis 4:

(2) Voolutugevuse piirnorm võimalike lülitusefektide korral on I _m=1000 f mA keskmiselt igas sekundis (t_k = 1 sek) sagedustel 3 kHz kuni 100 kHz ning I_mr = 100 mA ruutkeskmiselt iga 6 minuti jooksul (t_k = 6 min) sagedustel 0,1 MHz kuni 100 MHz ja lagiväärtusena – 500 mA.

(3) Juhul kui elektromagnetväljas töötava isiku kontakt metallesemetega on välistatud, mõõdetakse voolutugevust läbi ühe jala, kui kontakt ei ole välistatud, määratakse voolutugevus kontaktvoolu mõõtjaga inimkeha takistuse ekvivalendi kaudu.

(4) Indutseeritud voolu mõõtmine ei ole kohustuslik, kui elektriväljatugevuse osaline ekspositsioon ei ületa tabelis 3 antud M _max suurust sagedustel, mis ei ületa 0,45 MHz ning sagedusvahemikus 2 kuni 50 MHz on väiksem kui 0,16 M_max.

§13. Elektromagnetvälja piirnormid mittekontrollitavas keskkonnas

Elektromagnetvälja maksimaalne lubatud ekspositsioon mittekontrollitavas keskkonnas on esitatud tabelis 5:

§14. Raadiosageduslike indutseeritud ja kontaktvoolude piirnormid mittekontrollitavas keskkonnas

(1) Raadiosageduslike indutseeritud ja kontaktvoolude maksimaalne lubatud ekspositsioon mittekontrollitavas keskkonnas on esitatud tabelis 6:

(2) Voolutugevuse piirnormid võimalike lülitusefektide korral on I _m = 450 f mA keskmiselt igas sekundis (t_k = 1 sek) sagedustel 3 kHz kuni 100 kHz ning I_mr = 45 mA ruutkeskmiselt iga 6 minuti jooksul (t_k = 6 min) sagedustel 0,1 MHz kuni 100 MHz ja lagiväärtusena – 220 mA.

(3) Indutseeritud voolude mõõtmine ei ole kohustuslik, kui elektriväljatugevuse osaline ekspositsioon ei ületa tabelis 5 antud M _max suurust sagedustel, mis ei ületa 0,20 MHz ning sagedusvahemikus 2 kuni 50 MHz on väiksem kui 0,16 M_max.

§15. Piirnormid keha osalise ekspositsiooni korral

Tabelis 7 toodud piirnormid kehtivad kõikide kehaosade kohta, välja arvatud silmad ja munandid:

§16. Erandid kontrollitavas keskkonnas

(1) Sagedusvahemikus 100 kHz kuni 6 GHz võib tabelis 3 toodud piirnorme ületada, kui:
1) usaldatavate tehniliste vahenditega saab tõestada, et erineelduvuskiirus (A_p) on kogu keha ulatuses alla 0,4 W/kg ja ruumkeskmistatud A_pV ei ületa 8 W/kg, kusjuures keskmistamine tehakse keha koe iga 1 g ulatuses, välja arvatud käte, jalalabade, randmete ja pahkluude piirkond, kus A_pV ei tohi olla kõrgem kui 20 W/kg koe iga 10 g ulatuses;
2) indutseeritud ja kontaktvoolude piirnorme (tabel 4) ei ole ületatud.

(2) Lõikes 1 toodud erandid kehtivad seadmetele, mille raadiosageduslikku kiirgust saab seadme kasutaja kontrollida ning need kehtivad ainult selle kasutaja jaoks. Kasutaja vahetus läheduses asuvate isikute jaoks kehtivad mittekontrollitava keskkonna erandid.

(3) Sagedusvahemikus 100 kHz kuni 450 MHz võib tabelis 3 toodud piirnorme ületada, kui seadme kiirgusvõimsus vabas ruumis on 7 W või madalam.

(4) Sagedusvahemikus 450 MHz kuni 1500 MHz võib tabelis 3 toodud piirnorme ületada, kui seadme kiirgusvõimsus ei ületa 7(450/f) W, kus f on sagedus MHz-des.

(5) A_pV keskmistamise aeg on 6 minutit. Sagedustel üle 6 GHz võib keha osalise mõjutamise korral kasutada piirnorme tabelist 3.

(6) Käesolevas paragrahvis toodud erandid ei kehti sagedusvahemikus 0,003–0,1 MHz. Siiski võib tabelis 3 toodud piirnorme ületada, kui on võimalik näidata, et ruutkeskmine voolutihedus 1 sekundi jooksul koe iga 1 cm² kohta ei ületa 35 f mA/cm² , kus f on sagedus MHz-des.

§17. Erandid mittekontrollitavas keskkonnas

(1) Sagedusvahemikus 100 kHz kuni 6 GHz võib tabelis 5 toodud piirnorme ületada, kui:
1) usaldatavate tehniliste vahenditega võib tõestada, et A_p on kogu keha ulatuses alla 0,08 W/kg ja ruumkeskmistatud A_pV ei ületa 1,6 W/kg, kusjuures keskmistamine tehakse keha koe iga 1 g ulatuses, välja arvatud käte, jalalabade, randmete ja pahkluude piirkond, kus A _pV ei tohi olla kõrgem kui 4 W/kg koe iga 10 g ulatuses;
2) indutseeritud ja kontaktvoolude piirnorme (tabel 6) ei ole ületatud.

Toodud erandid kehtivad seadmetele, mille raadiosagedusliku kiirguse tase ei ole teada ning seadme kasutaja seda ei kontrolli.

(2) Sagedusvahemikus 100 kHz kuni 450 MHz võib tabelis 5 toodud piirnorme ületada, kui seadme kiirgusvõimsus vabas ruumis ei ületa 1,4 W.

(3) Sagedusvahemikus 450 MHz kuni 1500 MHz võib tabelis 5 toodud piirnorme ületada, kui seadme kiirgusvõimsus ei ületa 1,4(450/f) W, kus f on sagedus MHz-des.

See erand ei kehti seadmetele, mille kiirgusstruktuur asetseb inimkehale lähemal kui 2,5 cm.

§18. Tööandja tegevus

Tööandja peab:
1) tegema kindlaks (kaardistama) kaitstaval alal mõjuvate elektromagnetväljade tasemed ja kõrgendatud terviseriskiga piirkonnad;
2) keelama töö kontrollimata raadiosageduslike seadmetega;
3) taotlema raadiosageduslike seadmete tarnijatelt infot tekitatava kiirgusvälja ja selle mõju vähendamise võimaluste kohta. Juhul kui selline info puudub või ei ole usaldusväärne, korraldama seadme elektromagnetvälja parameetrite mõõtmised;
4) kontrollima vähemalt kord 3 aasta jooksul raadiosageduslike seadmete kiirgusvälja taset. Juhul kui seadme konstruktsiooni, ekraneerimist või kasutamisviisi on muudetud, viima läbi täiendavad elektromagnetvälja parameetrite mõõtmised;
5) võtma tarvitusele abinõud töökoha elektromagnetilise kiirguse vähendamiseks võimalikult madalale tasemele;
6) märgistama ohtlike raadiosageduslike kiirgusväljade piirkonnad asjakohaste ohutusmärkidega;
7) kui tehniliste ühiskaitsevahenditega ei ole võimalik kiirgusvälja taset piirnormini vähendada, andma töötajale asjakohased isikukaitsevahendid;
8) hindama ja kontrollima töötajate ekspositsiooni vähendamiseks kasutusele võetud abinõude efektiivsust.

5. peatükk
MÕÕTMISE KORD

§19. Füüsikaliste ohutegurite parameetrite mõõtmine

Määruses nimetatud füüsikaliste ohutegurite parameetreid võib mõõta pädev mõõtja «Mõõteseaduse» (RT I 2004, 18, 132) tähenduses.

[RT I 2004, 82, 556 – jõust. 5.12.2004]

6. peatükk
RAKENDUSSÄTE

§20. [käesolevast tekstist välja jäetud]