Muudetud järgmiste Vabariigi Valitsuse määrustega (vastuvõtmise aeg,
number, avaldamine Riigi Teatajas, jõustumise aeg):
11.06.2002 nr 186 (RT I 2002, 51, 317)
23.06.2002
10.09.2004 nr 296 (RT I 2004, 67, 468)
19.09.2004
16.03.2006 nr 78 (RT I 2006, 13, 106)
24.03.2006
7.06.2007 nr 170 (RT I 2007, 40, 294)
16.06.2007
23.11.2007 nr 235 (RT I 2007, 61, 392)
3.12.2007
Määrus kehtestatakse «Põhikooli-
ja gümnaasiumiseaduse» § 3 lõike 2 alusel.
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Määruse ülesanne
(1) Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava (edaspidi riiklik
õppekava) määrab kindlaks põhikooli ja gümnaasiumi (edaspidi kool)
õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid, riikliku õppekava põhimõtted,
omandatavad pädevused, õppekorralduse alused, kohustuslikud õppeained ja
tunnijaotusplaani, nõuded kooliastmete ja kooli lõpetamiseks ning
kooliõppekava ülesehituse ja koostamise põhimõtted, olenemata kooli
õiguslikust seisundist.
(2) Riikliku õppekava alusel koostab iga kool oma õppekava.
(3) Riikliku õppekava alusel määratletakse kutseõppeasutuste õppekavade
kohustuslik üldhariduslik sisu.
§ 2. Riikliku õppekava ülesehitus
(1) Riiklik õppekava koosneb üldosast, ainekavadest ja läbivatest
teemadest.
(2) Üldosas esitatakse:
1) riikliku õppekava lähtealus;
2)
kooli õppe- ja kasvatuseesmärgid;
3) riikliku õppekava
põhimõtted;
4) pädevuste kujundamine;
5) õpetuse
integratsiooni alused;
6) kohustuslikud õppeained;
7) õppe-
ja kasvatusprotsessi kujundamise ning õpitulemuste hindamise alused;
8)
õppe- ja kasvatuskorralduse alused;
9) kooliastmete
õppekorraldus ja üldpädevused;
10) kooliõppekava
koostamise alused;
11) kooliõppekava ülesehitus.
(3) Ainekavades esitatakse õppe-eesmärgid, õppetegevus, õppesisu ja
nõutavad õpitulemused (ainepädevus) kooliastmeti.
(4) Ainekavad on järgmised:
1) eesti keel (eesti õppekeelega
põhikoolile) (lisa 1);
2) eesti keel (eesti õppekeelega
gümnaasiumile) (lisa 2);
3) kirjandus (eesti õppekeelega
gümnaasiumile) (lisa 3);
4) vene keel (vene õppekeelega
põhikoolile) (lisa 4);
5) vene keel (vene õppekeelega
gümnaasiumile) (lisa 5);
6) kirjandus (vene õppekeelega
gümnaasiumile) (lisa 6);
7) eesti keel (vene või muu õppekeelega
koolile) (lisa 7);
8) võõrkeel (lisa 8);
9) matemaatika
(lisa 9);
10) loodusõpetus (lisa 10);
11) geograafia (lisa
11);
12) bioloogia (lisa 12);
13) keemia (lisa 13);
14) füüsika
(lisa 14);
15) ajalugu (lisa 15);
16) inimeseõpetus (lisa 16);
17)
ühiskonnaõpetus (lisa 17);
18) muusika (lisa 18);
19)
kunst (lisa 19);
20) kehaline kasvatus (lisa 20);
21) tööõpetus
(lisa 21).
(5) Läbiva teema kohta esitatakse õppe-eesmärgid ja kujundatavad
pädevused kooliastmeti (lisa 22).
(6) Kooliastmed on järgmised:
1) I kooliaste – 1.–3. klass;
2)
II kooliaste – 4.–6. klass;
3) III kooliaste – 7.–9.
klass;
4) gümnaasium – 10.–12. klass.
2. peatükk
ÜLDOSA
§ 3. Riikliku õppekava lähtealus
(1) Riikliku õppekava koostamisel ja arendamisel lähtutakse
õigusaktidest, hariduspoliitilistest dokumentidest, teadusuuringutest,
Eesti ja rahvusvahelistest koolikogemustest, rahvusvaheliste
organisatsioonide hariduspoliitilistest dokumentidest ning soovitustest.
(2) Eesti kool seisab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise ja arengu
eest, toetab Eestis elavate rahvusvähemuste kultuurilist identiteeti,
Eestis elavate rahvaste vastastikust mõistmist ja koostööd ning arvestab
Eesti suundumust integreeruda Euroopas.
(3) Riikliku õppekava õppe- ja kasvatuseesmärkide määratlemisel on
peetud silmas järgmist:
1) inimese areng selle terviklikkuses on
kooli kõrgeim siht ja väärtus;
2) muutuvas maailmas
erinevate maailmakäsitustega kokku puutudes määratleb inimene end, võtab
endale vastutuse oma elukäigu kujundamise eest;
3) kõige tähtsam
on õppida õppima, sest kiiresti teisenevas maailmas vananevad teadmised
kiiresti;
4) soov areneda ja õppida, võime analüüsida omaenese ja
teiste kogemusi, koostööoskused, käitumiskultuur ning eetilisus loovad
eeldused elus toimetulekuks ning muutuvas maailmas orienteerumiseks;
5)
elukestev õpe võimaldab üksikisikul ja ühiskonnal väärikalt toime tulla
kiiretest ja vastuolulistest arengutest tulenevate väljakutsetega;
6)
üldhariduslik õpe toetab kodanikuühiskonna arengut.
§ 4. Kooli õppe- ja kasvatuseesmärgid
Kooli õppe ja kasvatuse üldeesmärk on isiksuse kujunemine, kes:
1)
suhtub heasoovlikult kaasinimestesse, austab nende vabadust ja väärikust;
2)
soovib ja oskab teha konstruktiivset koostööd;
3) toetab
aktiivselt ühiskonna demokraatlikku arengut;
4) austab ja järgib
seadusi, on teadlik oma kodanikukohustustest ja -vastutusest;
5)
tunneb end oma rahva liikmena, kodanikuna, tunneb end seotuna Euroopa ja
kogu inimkonnaga;
6) tunneb ja austab oma rahva kultuuri, omab
ettekujutust ja teadmisi maailma eri rahvaste kultuuridest, suhtub
neisse eelarvamustevabalt ning lugupidavalt;
7) hoiab loodust, elab
ja tegutseb keskkonda ning loodusressursse säästes;
8)
usaldab ennast, on väärikas ja enesekriitiline;
9) tunneb
end vastutavana oma elukäigu eest;
10) juhindub oma valikutes ja
tegudes eetika alusväärtustest: inimelu pühadus, vägivallast hoidumine,
vabadus, õiglus, ausus, vastutus;
11) on tundlik esteetiliste
väärtuste suhtes, kujundab oma ilumeelt;
12) väärtustab
terveid eluviise, arendab oma vaimu ja keha;
13) mõtleb süsteemselt,
loovalt ja kriitiliselt, on avatud enesearendamisele;
14) püüab
mõista asjade tähendust, nähtuste põhjusi ja seoseid, on motiveeritud
õppima ja oskab õppida;
15) tuleb toime muutuvas õpi-, elu-
ja töökeskkonnas;
16) mõistab töö vajalikkust inimeste ja
ühiskonna arengus; on valmis otsima endale sobivat tööd.
§ 5. Riikliku õppekava põhimõtted
Riikliku ja kooliõppekava koostamisel, piirkondliku koostöö
kujundamisel, kooli ja klassi tasandil õpetust kavandades ja tegelikus
õppeprotsessis lähtutakse järgmistest põhimõtetest:
1)
luuakse tingimused kõigi õpilaste ja iga õpilase arengu toetamiseks ning
kaasatakse õpilane ja lapsevanem (eestkostja, hooldaja), õpilase õpiteed
puudutavate küsimuste arutamisse ja selle üle otsustamisse;
2)
kehtestatakse üldised nõuded kõigile õpilastele, õpetust varieeritakse
õpilaste erinevatest võimetest ja haridusvajadustest lähtuvalt;
3)
tähtsustatakse õpilase õpihuvi hoidmine ja toetamine;
4)
õppesisus on esindatud inimkonna, Euroopa, Eesti, sh Eestis elavate
rahvusvähemuste kultuur;
5) õppe- ja kasvatusprotsess pakub
mitmekesiseid õpikogemusi, õpetus on süsteemne ja terviklik, õpetuslik
ja kasvatuslik aspekt on tasakaalustatud;
6) õppimisel-õpetamisel on
keskne probleemide tõstatamine ja lahendamine, küsimuste esitamine ja
neile vastuste leidmine; teadmisi käsitatakse ajas arenevate ja
muutuvatena;
7) õppekava on avatud pidevaks edasiarendamiseks ja
korrigeerimiseks vastavalt muutustele ühiskonnas ja teadustes.
§ 6. Pädevuste kujundamine
(1) Pädevus on teadmistel, oskustel ja väärtustel põhinev suutlikkus
teatud tegevusalal või -valdkonnas tulemuslikult toimida.
(2) Riiklik õppekava taotleb õpilastel üldpädevuste, õppeainepädevuste
ja valdkonnapädevuste kujundamist.
(3) Kooliõppekava ning õppe- ja kasvatusprotsessi kaudu loob kool
tingimused riiklikus õppekavas määratud pädevuste saavutamiseks.
§ 7. Üldpädevus
(1) Riiklik õppekava taotleb õpilastel järgmiste üldpädevuste kujunemist:
1)
õpipädevus – suutlikkus tõhusaid õpistrateegiaid ning sobivat õpistiili
kasutades juhtida oma õpitegevust: end õppimisele häälestada,
motiveerida, otsida vajalikku teavet, omada ülevaadet oma teadmistest,
suhestada oma teadmine teiste inimeste looduga ja luua uus teadmine,
seirata ja hinnata oma mõtte- ja õpitegevust;
2)
tegevuspädevus – suutlikkus näha probleeme ja neid lahendada, oma
tegevusi kavandada, seada tegevuseesmärke ja näha ette oodatavaid
tulemusi, valida tegevusvahendeid, tegutseda, hinnata oma tegevuste
tulemusi; koostööoskused;
3) väärtuspädevus – suutlikkus
tajuda oma seotust teiste inimestega, oma ja muude rahvaste kultuuriga,
loodusega, inimese looduga, hinnata inimsuhteid ja tegevusi üldkehtivate
moraalinormide seisukohalt;
4) enesemääratluspädevus – suutlikkus
mõista ja hinnata iseennast, mõtestada oma tegevusi ja käitumist
ühiskonnas, kujundada end isiksusena.
(2) Üldpädevused täpsustatakse riiklikus õppekavas kooliastmeti.
§ 8. Õppeainepädevus
Õppeainepädevus kujuneb saavutatud õpitulemuste alusel. Taotletavad
õppeainepädevused määratletakse ainekavas kooliastmeti.
§ 9. Valdkonnapädevus
(1) Üldpädevuste ja õppeainepädevuste ning õpetuse integratsiooni
tulemusena kujunevad õpilasel ulatuslikumad valdkonnapädevused.
(2) Kooli ülesandeks on toetada järgmiste valdkonnapädevuste kujunemist:
1)
looduspädevus – suutlikkus orienteeruda elus- ja eluta looduse
nähtustes, nendega seonduvates seaduspärasustes, loodusteaduslikes
teadmistes ja mõtteviisides; loodushoidlik ellusuhtumine. Looduspädevuse
kujunemisel tähtsustuvad õppeainetena loodusõpetus, geograafia,
bioloogia, keemia, füüsika, läbiv teema Keskkond ja
säästev areng ;
2) sotsiaalne pädevus – suutlikkus
orienteeruda ühiskonnaelus; kaasaja ning mineviku ühiskondlike nähtuste
ja arengute mõistmine, valmisolek toetada demokraatlikke muudatusi
ühiskonnas. Sotsiaalse pädevuse kujunemisel tähtsustuvad õppeainetena
ühiskonnaõpetus, ajalugu, geograafia, inimeseõpetus, kirjandus, kunst,
muusika; läbivad teemad Keskkond ja säästev areng, Turvalisus ning
Tööalane karjäär ja selle kujundamine;
3)
refleksiooni- ja interaktsioonipädevus – suutlikkus mõista ja hinnata
iseennast ja inimestevahelisi suhteid vastavalt kultuurinormidele,
valida sobivat käitumisviisi, järgida terveid eluviise, lahendada
iseendaga, oma vaimse ja füüsilise tervisega seonduvaid ja inimsuhetes
tekkivaid probleeme. Refleksiooni- ja interaktsioonipädevuse kujunemisel
tähtsustuvad õppeainetena inimeseõpetus, kehaline kasvatus,
ühiskonnaõpetus, ajalugu, filosoofia, kirjandus, geograafia, bioloogia,
läbivad teemad Turvalisus ning Tööalane karjäär ja selle
kujundamine ;
4) kommunikatiivne pädevus – suutlikkus keele
vahendusel mõista, talletada, edastada, vahetada, tõlgendada ja luua
tekste. Kõige laiemalt tähendab kommunikatiivne pädevus suutlikkust
suhelda erinevates situatsioonides ning teemadel suulises ja kirjalikus
vormis. Pädevuse kujunemisel tähtsustuvad õppeainetena eesti (vene)
keel, kirjandus, võõrkeeled; kõik õppeained oma mõistestiku ja
tekstidega, läbiv teema Infotehnoloogia ja meedia;
5)
tehnoloogiapädevus – suutlikkus mõista tehnoloogia arengust tingitud
muutusi inimeste töö- ja eluviisis, toimida kaasaja kõrgtehnoloogilises
maailmas, olla säästlik ressursside kasutaja. Pädevuse kujunemisel
tähtsustuvad õppeainetena tööõpetus, loodusained, matemaatika, ajalugu,
ühiskonnaõpetus, läbivad teemad Keskkond ja säästev
areng, Tööalane karjäär ja selle kujundamine ning
Infotehnoloogia ning meedia;
6) kultuuripädevus – suutlikkus
orienteeruda kultuuris, nautida kunstiloomingut, kasutada
kunstivahendeid loominguliseks eneseväljenduseks ja -teostuseks.
Kultuuripädevuse kujunemisel tähtsustuvad õppeainetena kirjandus, eesti
(vene) keel, võõrkeeled, ajalugu, muusika, kunst, tööõpetus, kehaline
kasvatus, läbiv teema Infotehnoloogia ning meedia ;
7)
matemaatikapädevus – suutlikkus opereerida mis tahes objektidega sel
viisil, et vaadeldakse nendevahelisi suhteid ja nende mudeleid
formaliseeritult. Matemaatikapädevuse kujunemisel tähtsustuvad
õppeainetena matemaatika, loodusõpetus, füüsika, keemia, läbiv teema Infotehnoloogia
ning meedia.
§ 10. Õpetuse integratsiooni alused
(1) Õpetuse integratsioon toetab õpilase üld- ja valdkonnapädevuste
kujunemist. Õpetuse integratsioon saavutatakse läbivate teemade,
temaatiliste rõhuasetuste, õppeülesannete ja -viiside abil.
(2) Õpetuse integratsioon eeldab kokkulepitud õppekorralduse ja
hindamispõhimõtete järgimist, õpetajatevahelist koostööd pädevuste
konkretiseerimisel, õpetuse eesmärkide püstitamisel, õppesituatsioonide
loomisel ja eri ainetele ühiste probleemide ja mõistestiku määratlemisel.
(3) Läbivad teemad puudutavad õpilase isiksuse ja sotsiaalse arengu
seisukohalt olulisi eluvaldkondi, mida ükski õppeaine eraldi ei käsitle.
(4) Õppekava kohustuslikud läbivad teemad on:
1) keskkond
ja säästev areng;
2) tööalane karjäär ja selle kujundamine;
3)
infotehnoloogia ning meedia;
4) turvalisus.
(5) Temaatilised rõhuasetused on kooliastmeti erinevad, arvestades
õpilase elukogemusi. Lähtutakse mina/meie suhtest ümbritsevaga: kodu,
kodupaiga ja seal elavate inimestega, paikkonnaga, Eesti, Euroopa,
maailmaga.
§ 11. Kohustuslikud õppeained ja valikõppeained
(1) Põhikooli ja gümnaasiumi õppeained jagunevad kohustuslikeks
õppeaineteks ja valikõppeaineteks.
(2) Kool kujundab oma õppesuuna valikainete, valikkursuste ja mõne
õppeaine süvaõppe kaudu, arvestades oma võimalusi ja õpilaste soove.
Koolil võib olla mitu õppesuunda.
(3) Valikainete ja -kursuste kavad koostab kool.
(4) Põhikooli kohustuslikud õppeained on:
1) eesti keel,
alates 7. klassist – eesti keel ja kirjandus;
2) vene keel,
alates 7. klassist – vene keel ja kirjandus (vene õppekeelega koolis);
3)
eesti keel (vene või muu õppekeelega koolis);
4) A-võõrkeel;
5)
B-võõrkeel;
6) matemaatika;
7) loodusõpetus;
8)
geograafia;
9) bioloogia;
10) keemia;
11) füüsika;
12)
ajalugu;
13) inimeseõpetus;
14) ühiskonnaõpetus;
15)
muusika;
16) kunst;
17) kehaline kasvatus;
18) tööõpetus.
(41) Muusika eelkutseõppega üldhariduskooli III kooliastmes
võib tööõpetuse asemel õpetada eelkutseõppe eriala õppeaineid.
[RT I 2006, 13, 106 – jõust. 24.03.2006]
(5) A-võõrkeel on esimene õpitav võõrkeel, mille õpe algab I
kooliastmes. B-võõrkeele õpe algab II kooliastmes. Vene või muu
õppekeelega koolis loetakse A-võõrkeeleks eesti keel.
(6) A- ja B-võõrkeelena õpitakse inglise, vene, saksa või prantsuse
keelt. A- ja B-võõrkeeled valib kool, arvestades kooli võimalusi ja
õpilaste soove.
(61) Välisriigist tulnud õpilane võib õppida B-võõrkeelena
lõikes 6 nimetamata võõrkeelt, kui kool koostab vastava ainekava ja
tagab õppimiseks vajalikud tingimused.
[RT I 2006, 13, 106 – jõust. 24.03.2006]
(7) Gümnaasiumi kohustuslikud õppeained on:
1) eesti keel;
2)
vene keel (vene õppekeelega koolis);
3) kirjandus;
4) eesti
keel (vene või muu õppekeelega koolis);
5) A-võõrkeel;
6)
B-võõrkeel;
7) matemaatika;
8) geograafia;
9)
bioloogia;
10) keemia;
11) füüsika;
12) ajalugu;
13)
inimeseõpetus;
14) ühiskonnaõpetus;
15) muusika;
16)
kunst;
17) kehaline kasvatus.
(8) Välisriigist tulnud õpilane, kes õpib eesti õppekeelega koolis, võib
õppida eesti keelt vene või muu õppekeelega kooli eesti keele ainekava
järgi, kui tema emakeel ei ole eesti keel.
[RT I 2006, 13, 106 – jõust. 24.03.2006]
§ 12. Õppe- ja kasvatusprotsessi kujundamise ning õpitulemuste
hindamise alused
(1) Õppimine on elukestev protsess, mille teadvustatus ning
eesmärgistatus sõltub õppija east ja individuaalsest eripärast. Õppimine
toimub mängu ja matkimise, vaatluse ja mõtestamise, elamuse ja kogemuse,
harjutamise ja katsetamise, meeldejätmise ja loomise kaudu. Elukestva
õppimise kui elustiili kujundamiseks on oluline õppija sisemine
motivatsioon.
(2) Õppe- ja kasvatusprotsess on eesmärgistatud, arusaamisega õppimine
ja seda suunav, nõustav, analüüsiv ning hindav õpetamine ja kasvatamine
nende tegevuste vastastikustes seostes.
(3) Õpilased võtavad võimetekohaselt osa oma õppimise eesmärgistamisest,
kavandamisest ja hindamisest.
(4) Õppimine võib toimuda reaalses või virtuaalses keskkonnas.
(5) Õppe- ja kasvatusprotsessi käigus õpivad õpilased:
1)
olemasolevaid teadmisi ja oskusi kasutama, seoseid nägema;
2)
küsima, teada saama, uusi teadmisi ja oskusi omandama;
3)
tegutsema; oma intellekti, fantaasiat, emotsioone kasutama; looma,
konstrueerima, katsetama;
4) ennast arendama, õppimist õppima;
5)
õppima üksi või koos teistega, jälgides ja hinnates enda ja kaaslaste
tegevust;
6) probleeme lahendama, valikuid tegema, otsustama väidete
õigsuse üle, vaidlema, argumenteerima, kaitsma oma seisukohti;
7)
oma mõttetegevust ja õppimist jälgima ning juhtima.
(6) Õpitulemuste hindamine on osa õppe- ja kasvatusprotsessist.
Hinnatakse nõutavate õpitulemuste saavutatust, teadmiste ja oskuste
omandatust. Õpilane peab teadma, mida ja millal hinnatakse, milliseid
hindamisvahendeid kasutatakse ja millised on hindamise kriteeriumid.
(7) Hindamise põhieesmärgid on:
1) motiveerida õpilasi
sihikindlalt õppima;
2) suunata õpilase enesehinnangu kujunemist;
3)
suunata õpetaja tegevust õpilase õppimise ja arengu toetamisel;
4)
anda õpilasele, õpetajale, kooli juhtkonnale, lapsevanemale
(eestkostjale, hooldajale) teavet õpilase õpiedukusest.
§ 13. Õppe- ja kasvatuskorralduse alused
(1) Õppe- ja kasvatuskorralduse põhivorm on õppetund. Õppetunnid
toimuvad koolis või väljaspool kooli ekskursiooni või õppekäiguna.
(2) Õpilaste väikseim lubatud nädalakoormus gümnaasiumiastmes on
32 tundi. Õpilaste suurim lubatud nädalakoormus põhikooli klassides on:
1)
1. klass – 20 õppetundi;
2) 2. klass – 23 õppetundi;
3)
3. ja 4. klass – 25 õppetundi;
4) 5. klass – 28 õppetundi;
5)
6. ja 7. klass – 30 õppetundi;
6) 8. klass – 32 õppetundi;
7)
9. klass – 34 õppetundi.
(3) Õppe- ja kasvatustegevus võib olla korraldatud mitmel eri viisil:
1)
traditsiooniline korraldus (kõiki õppeaineid õpitakse kogu õppeaasta
vältel);
2) perioodõpe (aineõpetus keskendatakse teatud
õppeperioodile);
3) klassideta kursusõpe (õpitakse valitud
õppesuuna ja kursuste järgi kujunenud õpperühmades, kursuste järjestuse
määrab aineloogika, mõnel juhul valib kursuste järjestuse õpilane);
4)
üldõpetuslik õpe (keskendutakse teatud teemadele, traditsioonilisi
ainetunde ei eristata).
(4) Ainetundide (kursuste, teemade vms) jaotus klassiti määratakse
kooliõppekavas.
(5) Õppe- ja kasvatuseesmärkide täitmist toetab õppekeskkond, kus:
1)
õpilaste, õpetajate, kooli juhtkonna ja lastevanemate (eestkostjate,
hooldajate) omavahelised suhted põhinevad lugupidamisel ning
demokraatial;
2) on olemas õppekava elluviimiseks vajalikud
õppevahendid ja -materjalid;
3) järgitakse tervisekaitse- ja
ohutusnõudeid;
4) luuakse tingimused õpilase ja õpetaja arenguks;
5)
on esteetiliselt kujundatud otstarbeka sisustusega ruumid.
§ 14. I kooliastme tunnijaotusplaan
(1) I kooliastmel on kohustuslike nädalatundide arv õppeaineti
alljärgnev:
|
1) eesti keel
|
19;
|
|
|
2) vene keel (vene õppekeelega koolis)
|
19;
|
|
|
3) eesti keel (vene või muu õppekeelega koolis)
|
6;
|
|
|
4) A-võõrkeel
|
3;
|
|
|
5) matemaatika
|
10;
|
|
|
6) loodusõpetus
|
3;
|
|
|
7) inimeseõpetus
|
3;
|
|
|
8) muusika
|
6;
|
|
|
9) kunst ja tööõpetus
|
9;
|
|
|
10) kehaline kasvatus
|
8
|
.
|
(2) Eesti õppekeelega koolis 7 ning vene või muu õppekeelega koolis 4
nädalatunni kasutamine määratakse kooliõppekavas.
§ 15. Õppetegevus I kooliastmel
(1) I kooliastmel (1.–3. klassis) on temaatiline rõhuasetus KODU/MEIE
suhtel lapse MINAGA, MINA/MEIE/KODU suhetel PAIKKONNAGA.
(2) 1. klassis on õpetuse põhitaotluseks orienteerumine mängult
õppimisele ja õpilase rolli sisseelamine. I kooliastme üldpädevusnõuete
keskmes on koolis edukaks õppimiseks vajalikud alusoskused.
(3) Õppetöö korraldamise aluseks võib I kooliastmes olla üldõpetuslik
tööviis, mis kajastub ka kooliõppekavas ja õpetaja töökavas. Sõltuvalt
õpilaste ettevalmistusest võib kasutada ka aineõpetuslikku tööviisi või
üld- ja aineõpetuse kombineeritud varianti. 3. klassi lõpul minnakse
sujuvalt üle aineõpetusele.
(4) Laste koolivalmidus ja võimed on erinevad, seetõttu varieeritakse
õppeülesandeid ja nende täitmiseks kuluvat aega. Lapsi ergutatakse
küsima ja avastama. Õppeprotsessi käigus kujundatakse lapsel esmased
õpiharjumused ja -oskused, sh oma aja jaotamine ja õpiülesande juures
püsimine.
(5) Väärtuskasvatuses kasutatakse ülesandeid, kus on vaja järgida
käitumisreegleid, teha väärtushinnangutel põhinevaid otsustusi või
järeldusi.
(6) Õpetaja olulisim ülesanne on iga lapse eneseusu ja õpimotivatsiooni
toetamine.
§ 16. I kooliastmel taotletavad üldpädevused
I kooliastme lõpuks õpilane:
1) suhtub endasse positiivselt;
2)
on viisakas, täidab lubadusi;
3) suhtub hoolivalt asjadesse,
sest teab, et need on loodud inimeste tööga;
4) käitub
loodust hoidvalt;
5) hoiab puhtust ja korda, hoolitseb oma välimuse
ja tervise eest, tahab olla terve;
6) tahab olla aus ja õiglane,
mõistab oma-võõras-ühine tähendust;
7)
mõistab, et inimeste soovid ja võimalused on erinevad, tunnustab
kaaslaste õigust olla erinev;
8) teab, et kedagi ei tohi
naeruvääristada, kiusata ega narrida;
9) hindab oma
perekonda, klassi ja kooli, oskab olla hea kaaslane;
10) tunneb ja
austab oma kodupaika, kodumaad, riiki, Eesti riikluse sümboleid ja
nendega seostuvaid käitumisreegleid; teab oma rahvuslikku kuuluvust,
suhtub oma rahvusesse lugupidavalt;
11) tahab õppida, tunneb rõõmu
teadasaamisest ja oskamisest;
12) oskab ilu märgata ja hinnata;
13)
hindab loovust, tunneb rõõmu liikumisest, loovast eneseväljendusest ja
tegevusest;
14) püüab konflikte rahumeelselt lahendada;
15)
oskab sihipäraselt vaadelda, erinevusi ja sarnasusi märgata ning
kirjeldada; oskab esemeid, nähtusi võrrelda, ühe-kahe tunnuse alusel
rühmitada, lugeda lihtsat plaani, tabelit, diagrammi, kaarti;
16)
oskab ohutult liigelda, vältida ohtlikke olukordi, ohuolukorras abi
kutsuda; teab, kuhu oma murega pöörduda;
17) oskab
käivitada ja kasutada lihtsamaid arvutiprogramme;
18) oskab
õppida üksi ja koos teistega, paaris ja rühmas; oskab kaaslast kuulata,
teda tunnustada;
19) oskab koostada päevakava ja seda järgida, oskab
jaotada aega õppimise, harrastustegevuse, koduste kohustuste ja
puhkamise vahel;
20) oskab end häälestada õppeülesandega
toimetulemisele, oma tegevusi õppeülesande täitmisel mõtestada.
§ 17. II kooliastme tunnijaotusplaan
(1) II kooliastmel on kohustuslike nädalatunde arv õppeaineti alljärgnev:
|
1) eesti keel
|
15;
|
|
|
2) vene keel (vene õppekeelega koolis)
|
15;
|
|
|
3) eesti keel (vene või muu õppekeelega koolis)
|
12;
|
|
|
4) A-võõrkeel
|
9;
|
|
|
5) B-võõrkeel
|
3;
|
|
|
6) matemaatika
|
13;
|
|
|
7) loodusõpetus
|
7;
|
|
|
8) ajalugu
|
3;
|
|
|
9) inimeseõpetus
|
2;
|
|
|
10) ühiskonnaõpetus
|
1;
|
|
|
11) muusika
|
4;
|
|
|
12) kunst
|
3;
|
|
|
13) kehaline kasvatus
|
8;
|
|
|
14) tööõpetus
|
5.
|
|
(2) Eesti õppekeelega koolis 10 ning vene või muu õppekeelega koolis 7
nädalatunni kasutamine määratakse kooliõppekavas.
§ 18. Õppetegevus II kooliastmel
(1) II kooliastmel (4.–6. klassis) on õppekavaterviku kujundamise alus
MINA/MEIE/KODU suhetes EESTIGA.
(2) II kooliastmel jõuab õpilane murdeikka. Et õppida tasakaalustama oma
erinevaid rolle, vajab II kooliastme õpilane õppeülesandeid, mis
võimaldavad rollikonflikte läbi mängida ja neile lahendusi otsida.
Paaris ja rühmas täidetavate õppeülesannete puhul luuakse situatsioone,
kus on võimalik pälvida ka kaaslaste tunnustust.
(3) II kooliastmel on eriti oluline toetada õpimotivatsiooni.
Õppeülesandena on kohane osalusrõõmu pakkuv selgelt vormistatud
tulemustega töö, mida on võimalik tutvustada koolis ja väljaspool kooli.
(4) Endiselt on tähtsal kohal õpioskuste kujunemine; kasutatakse
ülesandeid, mille eesmärgiks on õppima õppimise teadvustamine iseendale
ja kaaslastele.
(5) Väärtuskasvatuses on tähtsal kohal väärtuste selginemist ja
ideaalide kujunemist soodustavate õppesituatsioonide loomine.
(6) Õpetaja olulisim ülesanne on õppeprotsessi eesmärgiteadlik
suunamine, õpilaste õpitahte ja õpihuvi toetamine.
§ 19. II kooliastmel taotletavad üldpädevused
II kooliastme lõpuks õpilane:
1) teab oma tugevaid ja nõrku
külgi, püüab selgusele jõuda oma huvides ja püüdlustes;
2)
on leidnud endale sobiva harrastuse, omab üldist ettekujutust
töömaailmast;
3) peab kinni kokkulepetest, on
usaldusväärne, tunneb vastutust oma tegude eest;
4) on
seaduskuulekas, järgib ühiselu norme;
5) tunnustab
inimeste, vaadete ja olukordade erinevusi, mõistab kompromisside
vajalikkust;
6) suhtub inimestesse eelarvamusteta; seisab iseenese ja
teiste väärikuse eest, hoidub vägivallast;
7) hindab
harmoonilisi inimsuhteid, mõistab oma rolli pereliikmena, sõbrana,
kaaslasena, õpilasena; püüab leida lahendusi kodus, koolis ja
sõpruskonnas tekkinud probleemidele;
8) tunnetab end oma rahvuse
liikmena, oma riigi kodanikuna;
9) suhtub lugupidavalt teistesse
rahvastesse ja nende kultuuridesse;
10) väärtustab kunstiloomingut,
soovib end kunstivahendite abil väljendada;
11) väärtustab
tervislikke eluviise, on teadlik tervist kahjustavatest teguritest ja
sõltuvusainete ohtlikkusest;
12) väärtustab säästvat eluviisi;
13)
oskab teha koostööd, täidab rühmas erinevaid rolle;
14)
tunnustab ja aitab kaaslasi, hindab enese ja kaaslaste töö tulemusi;
15)
oskab leida vastuseid oma küsimustele, hankida vajalikku teavet
erinevatest allikatest, teavet tõlgendada, kasutada, edastada;
16)
oskab teha vahet faktil ja arvamusel, tunneb ja kasutab lihtsamaid põhjus-tagajärg-,
eesmärk-vahend-seoseid nähtuste kirjeldamisel ja seletamisel;
17)
oskab kasutada arvutit ja Internetti suhtlusvahendina, oskab arvuti abil
vormistada tekste;
18) oskab keskenduda õppeülesannete täitmisele,
tunneb õpivõtteid, oskab neid kasutada vastavalt õppeülesande
iseärasustele;
19) oskab oma tegevust kavandada ja hinnata, oma
eksimusi näha ja tunnistada, oma tegevust korrigeerida;
20)
oskab oma arvamust väljendada, põhjendada ja kaitsta.
§ 20. III kooliastme tunnijaotusplaan
(1) III kooliastmel on kohustuslike nädalatundide arv õppeaineti
alljärgnev:
|
1) eesti keel ja kirjandus
|
12;
|
|
|
2) vene keel ja kirjandus (vene õppekeelega koolis)
|
12;
|
|
|
3) eesti keel (vene või muu õppekeelega koolis)
|
12;
|
|
|
4) A-võõrkeel
|
9;
|
|
|
5) B-võõrkeel
|
9;
|
|
|
6) matemaatika
|
13;
|
|
|
7) loodusõpetus
|
2;
|
|
|
8) geograafia
|
5;
|
|
|
9) bioloogia
|
5;
|
|
|
10) keemia
|
4;
|
|
|
11) füüsika
|
4;
|
|
|
12) ajalugu
|
6;
|
|
|
13) inimeseõpetus
|
1;
|
|
|
14) ühiskonnaõpetus
|
2;
|
|
|
15) muusika
|
3;
|
|
|
16) kunst
|
3;
|
|
|
17) kehaline kasvatus
|
6;
|
|
|
18) tööõpetus
|
5.
|
|
(2) Eesti õppekeelega koolis 7 ning vene või muu õppekeelega koolis 4
nädalatunni kasutamine määratakse kooliõppekavas.
(3) Kooliõppekavas võib õppe diferentseerimiseks, kooli ja paikkondliku
eripära arvestamiseks ning eelkutseõppeks määrata täiendavalt kuni 5
nädalatunni kasutamise erinevalt § 20 lõikes 1 sätestatust, vähendamata
seejuures ühe õppeaine nädalatundide arvu enam kui ühe tunni võrra ning
minemata vastuollu õpilase suurima lubatud nädalakoormusega.
[RT I 2004, 67, 468 – jõust. 19.09.2004]
§ 21. Õppetegevus III kooliastmel
(1) III kooliastmel (7.–9. klassis) on temaatiline rõhuasetus MINA
suhetel ÜMBRITSEVATE INIMESTE, eriti EAKAASLASTEGA, ning MINA suhetel
MAAILMAGA.
(2) III kooliastme lõpuks peab õpilane määratlema oma edasise õpitee.
Seetõttu asetuvad tähtsale kohale õppeülesanded, mis võimaldavad
õpilastel oma valikuid teadvustada, mõista otsuste tagajärgi oma elutee
seisukohalt. On oluline, et õpilane mõistaks hariduse ja tööturu
seoseid. Selleks saab kasutada ka kutse-eelsele õppele orienteeritud
valikaineid, projekte, ekskursioone.
(3) Õpipädevuse seisukohalt on olulised õppeülesanded, mis võimaldavad
kasutada erinevaid õpistrateegiad, neid teadvustada. Endiselt on tähtsad
projektülesanded; lisanduma peaksid lihtsamad uurimisülesanded, kus
õpilane otsib iseseisvalt informatsiooni, analüüsib ja üldistab seda.
(4) Õpimotivatsiooni languse vältimiseks peaksid õpilased lahendama
huvikohaseid individuaalseid õpiülesandeid. Õpimotivatsiooni toetab
koostöö rühmas ja kaaslaste ning õpetaja tunnustus edukalt täidetud
ülesande puhul.
(5) Väärtuskasvatuses asetub tähtsale kohale kodaniku kasvatamine, mis
toetab ühiskonnas toimetulekut.
(6) Õpetaja olulisemateks ülesanneteks on toetada õpilase arengut,
ainealaste teadmiste omandamist, iseseisva töö oskuste kujunemist,
õpitahte tugevnemist ja eneseusu suurenemist, mõjutada väärtushinnanguid.
§ 22. III kooliastmel taotletavad üldpädevused
Põhikooli lõpuks õpilane:
1) on adekvaatse
enesehinnanguga, tunneb oma võimeid, huvisid, kavandab neist lähtuvalt
oma õpitee, arvestades ka tööturu suundumusi;
2) on
avatud enesearendusele;
3) on oma riigi lojaalne kodanik, omab
põhiteadmisi ühiskonnast ning riiklusest, nende toimimisest,
kodanikuõigustest ja -kohustustest; teab, et seaduste mittetundmine ei
vabanda õiguserikkumist;
4) austab väärikust ja inimõigusi,
hoidub vägivallast, oskab sellele vastu seista;
5) väärtustab
maailma kultuurilist mitmekesisust, oma rahvust ja kultuuri teiste
rahvuste ning kultuuride seas;
6) väärtustab kultuuri ja inimese
loovust, oskab hinnata kunsti ja soovib end kunstivahendite abil
väljendada;
7) väärtustab säästvat eluviisi; oskab näha
inimtegevuse mõju loodusele;
8) väärtustab terveid eluviise,
hoolitseb oma vaimse ja füüsilise tervise eest;
9) oskab
õppida: seada õppimise eesmärke, valida ja kasutada sobivaid õpivõtteid,
hinnata oma õpitegevust;
10) oskab näha põhiseoseid looduses,
looduse, inimtegevuse ja tehnoloogia seoseid;
11) tunneb tähtsamaid
sotsiaalse manipuleerimise viise, mõistab meediatekstidele kriitilise
lähenemise vajalikkust;
12) oskab nähtusi, olukordi ja probleeme
analüüsida ja üldistada, selle tulemusi oma tegevuse kavandamisel,
valikute tegemisel ja hindamisel rakendada;
13) püüab teha teadlikke
valikuid, näha ette valiku tagajärgi;
14) oskab üldjoontes
kavandada ühistegevuse eesmärke ja eesmärkideni jõudmiseks vajalikke
tegevusi, jaotada tööülesandeid, koostada ajakava;
15)
oskab iseseisvalt kasutada arvutit õppimis- ja töövahendina, on
omandanud põhikoolilõpetaja tehnoloogiaalased pädevused;
16)
oskab suhelda, arvestades olukordi ja suhtluspartnereid, rühmas arutleda;
17)
oskab oma arvamust kujundada, põhjendada, kaitsta, vajadusel muuta;
18)
oskab kasutada eri märgisüsteeme informatsiooni vastuvõtmiseks,
talletamiseks, tõlgendamiseks, edastamiseks ja loomiseks;
19)
tunneb uurimistöö ja arendusprojektide koostamise algtõdesid ja oskab
neid vajadusel rakendada.
§ 23. Gümnaasiumi kohustuslikud kursused
(1) Gümnaasiumis on kohustuslike kursuste arv õppeaineti alljärgnev:
|
1) eesti keel
|
6;
|
|
|
2) kirjandus
|
6;
|
|
|
3) vene keel (vene õppekeelega koolis)
|
3;
|
|
|
4) kirjandus (vene õppekeelega koolis)
|
9;
|
|
|
5) eesti keel (vene või muu õppekeelega koolis)
|
9;
|
|
|
6) A-võõrkeel
|
6;
|
|
|
7) B-võõrkeel
|
6;
|
|
|
8) matemaatika
|
9;
|
|
|
9) geograafia
|
3;
|
|
|
10) bioloogia
|
4;
|
|
|
11) keemia
|
4;
|
|
|
12) füüsika
|
6;
|
|
|
13) ajalugu
|
7;
|
|
|
14) inimeseõpetus
|
1;
|
|
|
15) ühiskonnaõpetus
|
2;
|
|
|
16) muusika
|
3;
|
|
|
17) kunst
|
3;
|
|
|
18) kehaline kasvatus
|
6.
|
|
(2) Kui õpilased omandavad nõutavad põhiteadmised ja -oskused, võib
muusika eelkutseõppega kooli gümnaasiumiastme õppekavas muusika
eelkutseõppeks määrata täiendavalt kuni 12 kursust erinevalt lõikes 1
sätestatust, vähendamata ühe õppeaine kursuste arvu enam kui poole võrra.
[RT I 2006, 13, 106 – jõust. 24.03.2006]
§ 24. Õppetegevus gümnaasiumis
(1) Gümnaasiumis (10.–12. klass) on õppekavaterviku kujundamise alus
MINA suhted ÜMBRITSEVATE INIMESTE, PAIKKONNA, EESTI, EUROOPA ja
MAAILMAGA.
(2) Õppeülesannete koostamisel ergutatakse maailmavaatelisi otsinguid,
kasutades diskussioone, ajurünnakuid jmt, mis loovad võimalusi oma
seisukohtade argumenteeritud kaitsmiseks. Kohased on uurimuslikud
ülesanded, mille lahendamisel kasutatakse lihtsamaid teaduslikke
meetodeid. Koostatakse spetsiaalseid õppeülesandeid, mis sunnivad
õpilast otsima informatsiooni mis tahes teabeallikast, sh võõrkeeles.
(3) Kursuste süsteem võimaldab kasutada õpetamist erivanuselistes
rühmades. Õpilase seisukohalt tähendab see individuaalõppekava
koostamist, kujunemist iseseisvaks õppijaks.
(4) Väärtuskasvatuses pööratakse suurt tähelepanu inimese ja looduse,
inimese ja ühiskonna ning inimese ja kultuuri vahelistele suhetele.
(5) Õpetaja olulisemaks ülesandeks on toetada ja suunata õpilast
iseseisva töö oskuste arendamisel, mõjutada väärtushinnangute kujunemist
ja toetada eneseusku.
§ 25. Gümnaasiumis taotletavad üldpädevused
Gümnaasiumi lõpetades õpilane:
1) suudab hinnata oma
taotlusi, arvestades oma võimeid ning võimalusi;
2) on
teadlik erinevatest töövaldkondadest, tööturu suundumustest; oskab
hankida teavet edasiõppimise ja tööleidmise võimaluste kohta; kavandab
oma karjääri;
3) on seaduskuulekas, käitub väärikalt,
järgib inimõigusi ja Eesti Vabariigi seadusi;
4) on
kujundanud oma kodanikupositsiooni, tunnetab end dialoogivõimelise
ühiskonnaliikmena Eesti, Euroopa ja globaalses kontekstis;
5)
vastutab oma valikute, otsustuste, endale võetud kohustuste eest, austab
teiste inimeste ja iseenda vabadust, on suveräänne isiksus;
6)
teab globaalprobleeme, oma kaasvastutust nende lahendamise eest; oskab
vältida ja vähendada keskkonda kahjustavat tegevust;
7)
elab tervislikult, oskab hoida, vajadusel taastada oma vaimset ja
füüsilist vormi;
8) saab aru, et inimelu on püha;
9)
hindab kultuuri, omab ettekujutust euroopaliku kultuuri
põhivaldkondadest ja -perioodidest;
10) väärtustab oma
rahvuskultuuri, näeb seda euroopa ja teiste rahvaste kultuuri kontekstis;
11)
soovib end kunstivahendite abil väljendada;
12) väärtustab
säästva ja jätkusuutliku arengu ideed, omab väljakujunenud
loodusteaduslikku maailmapilti;
13) oskab ette näha võimalikku edu ja
ebaedu, konflikte vältida ja lahendada; käituda tolerantselt;
14)
oskab vastu seista sotsiaalsele manipuleerimisele;
15) oskab kasutada
erinevaid õpistrateegiaid;
16) oskab valida ja kasutada eri
märgisüsteeme informatsiooni vastuvõtmiseks, talletamiseks,
tõlgendamiseks, edastamiseks, loomiseks ja vahetamiseks;
17)
mõtleb kriitiliselt, oskab oma mõtte- ja tegevuskäiku analüüsida ning
hinnata; kasutab kriitilist mõtlemist mis tahes seisukoha üle
otsustamisel;
18) oskab argumenteeritult väidelda;
19) oskab
koostada uurimistööd ja projekti, neid esitleda;
20) oskab
kasutada arvutit õppimis- ja töövahendina ning oma töötulemuste
esitlusvahendina.
§ 26. Kooliõppekava koostamise alused
(1) Kooliõppekava on kooli õppe- ja kasvatustegevuse alusdokument.
(2) Kooliõppekava koostamisel lähtutakse riiklikust õppekavast ja
koolikollektiivi kokkuleppest kooli õppesuundade ja eripära kohta,
arvestades piirkondlikke vajadusi, lastevanemate (eestkostjate,
hooldajate) ja õpilaste soove ning vaimseid ja materiaalseid ressursse.
(3) Kooliõppekava vormi otsustab kool.
(4) Kooliõppekava koostamine ja arendamine eeldab õpilaste ja õpetajate;
õpetajate ja juhtkonna, kooli hoolekogu; kooli ja lastevanemate
(eestkostjate, hooldajate), kooli omaniku, teiste õppeasutuste ja
organisatsioonide koostööd riikliku õppekava üldosa mõtestamisel ja
ainekavade koostamisel.
(5) Kooliõppekava koostamises ja arendamises kasutatakse erinevaid
töövorme. Selles töös osalevad kõik pedagoogid.
(6) Kooliõppekava koostamise ja arendamise demokraatliku korralduse eest
vastutab kooli direktor.
(7) Kooliõppekava ülesanne on toetada kõigi õpilaste integreerumist
Eesti ühiskonnas, arvestades nende erivajadusi, päritolumaa
kultuuritraditsioone ning õpilaste rahvuslikku identiteeti.
(8) Õpetaja koostab kooliõppekava üldosa ja ainekava alusel igal
õppeaastal töökava kõikidele klassidele, kus ta õpetab. Klassi töökavas
täpsustatakse kooli ainekavas esitatut, arvestades konkreetseid õpilasi,
kasutatavat õppekirjandust ja -materjale ning õpetajatevahelist koostööd.
§ 27. Kooliõppekava ülesehitus
(1) Kooliõppekavas on üldosa ja ainekavad. Mitme õppekeelega koolis on
üks kooliõppekava.
(2) Kooliõppekava üldosa aluseks on järgmised kokkulepped:
1)
kooli õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid ja põhimõtted;
2)
õppesuun(a)d;
3) läbivad teemad, nende käsitlemise põhimõtted;
4)
traditsioonilise aineõppe, perioodõppe või klassideta kursusõppe
rakendamine;
5) kooli tunnijaotusplaan klassiti;
6) valikainete
(valikkursuste) loendid ja valimise põhimõtted;
7) vene või
muu õppekeelega koolis/klassis eesti keeles õpetatavad ained;
8)
ülekooliliste, koolidevaheliste projektide kavandamise põhimõtted;
9)
hindamise korraldus;
10) nõuded õpetaja töökavale;
11)
õpilaste nõustamine, õpiabi osutamine;
12)
kooliõppekava uuendamise ja täiendamise kord.
(3) Igal õppesuunal on oma ainekavad, välja arvatud sama sisu ja mahuga
õppeainete kavad, mis on ühised.
(4) Ainekavades esitatakse klassiti:
1) aine õppe-eesmärgid;
2)
õppesisu, sh õppekava läbivate teemade käsitlemine,
integratsioonivõimalused teiste õppeainetega, ainealased,
ainetevahelised, klassidevahelised, ülekoolilised projektid ning
pikemaajalised koolidevahelised projektid;
3) õpitulemused;
4)
kasutatav õppekirjandus ja õppevahendid.
(5) Gümnaasiumi ainekavad koostatakse kursustena. Kursuse pikkus on 35
tundi.
3. peatükk
RAKENDUSSÄTTED
§ 28. Kooliõppekavade määrusega vastavusse viimine
(1) Kooliõppekavad viiakse määrusega vastavusse hiljemalt 1. septembriks
2002. a.
(2) Määruse §-dega 6-9, 16, 19, 22 ja 25 ning lisaga 22 viiakse
kooliõppekavad vastavusse hiljemalt 1. septembriks 2004. a.
[RT I 2002, 51, 317 – jõust. 23.06.2002]
§ 281. Eestikeelne õpe munitsipaal- ja riigikooli
gümnaasiumiastmel
(1) Alates 2011/2012. õppeaastast tagab kool 10. klassi astujatele oma
gümnaasiumiastme õppekava alusel eestikeelse õppe läbiviimise vähemalt
57 kursuse ulatuses, mis moodustab 60% gümnaasiumiastmele kehtestatud
väikseimast lubatud õppemahust.
(2) Alates 2011/2012. õppeaastast 10. klassi astujate gümnaasiumiastme
õppekava sisaldab üleriigiliselt kohustuslike eestikeelsete kursustena
järgmisi kursusi:„Eesti kirjandus”, „Ühiskonnaõpetus”, „Muusika”, „Eesti
ajalugu”, „Geograafia”.
(3) Eestikeelsele õppele ülemineku ajakava koolis täpsustatakse §-s 282
ning kooli õppekavas.
[RT I 2007, 61, 392 – jõust. 3.12.2007]
§ 282. Üleminek eestikeelsele õppele munitsipaal- ja
riigikooli gümnaasiumiastmel
(1) 2007/2008. õppeaastal 10. klassi astujatele õpetatakse
gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust.
(2) 2008/2009. õppeaastal 10. klassi astujatele õpetatakse
gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust
ning kooli valikul kas ühiskonnaõpetuse kaht kursust või muusika kolme
kursust.
(3) 2009/2010. õppeaastal 10. klassi astujatele õpetatakse
gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust,
ühiskonnaõpetuse kaht kursust ja muusika kolme kursust.
(4) 2010/2011. õppeaastal 10. klassi astujatele õpetatakse
gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust,
ühiskonnaõpetuse kaht kursust, muusika kolme kursust ja Eesti ajaloo
kaht kursust.
(5) 2011/2012. õppeaastal ja sellele järgnevatel õppeaastatel õpetatakse
gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust,
ühiskonnaõpetuse kaht kursust, muusika kolme kursust, Eesti ajaloo kaht
kursust ja geograafia kolme kursust, millega kool tagab gümnaasiumiastme
õppekavas eestikeelse õppe vähemalt 57 kursuse ulatuses, mis moodustab
60% gümnaasiumiastmele kehtestatud väikseimast lubatud õppemahust.
[RT I 2007, 61, 392 – jõust. 3.12.2007]
§ 29. [Käesolevast tekstist välja jäetud]
§ 30. [käesolevast tekstist välja jäetud]
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56 «Põhikooli
ja gümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 1
|
EESTI KEEL
(EESTI ÕPPEKEELEGA PÕHIKOOLILE)
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Eesti keel põhikoolis
1.1. Eesti keelel kui emakeelel ja/või õppekeelel on eriline koht
õppekavas. Eesti keele hea valdamine loob eeldused eesti kultuuri
tundmaõppimiseks ja väärtustamiseks ning hõlbustab teiste õppeainete
õppimist. Ühiskondlikul tasandil on eesti keelel eriline tähtsus
rahvuskeelena: eesti keel kannab eesti kultuuri, oma keel ja kultuur on
rahvuse säilimise ja kestmise eeldus. Emakeel on inimese mõtlemise ja
tunnetuse vahend, samuti peamine eneseväljenduse ja vahetu suhtlemise
vahend.
1.2. Inimese suhtlemisel ümbritseva maailmaga on kesksel kohal
teabevahetus, sealhulgas nii teiste inimeste arusaamade ja suhtumiste
tunnetamine kui ka oma hinnangute ja suhtumiste väljendamine.
Teabevahetuse ja inimsuhtlemise kandjateks üldisemas mõttes on suulised,
kirjalikud ja pildilised tekstid. Oma elus puutub inimene kokku
mitmesuguste tekstidega, argivestlusest ja tarbetekstist meediani,
keerukast teabetekstist väljendusrikka kunstiteoseni. Seetõttu on
oskused, mis võimaldavad erinevaid tekste mõista ja luua, inimesele
ümbritseva maailmaga suhtlemiseks hädavajalikud. Nende oskuste
arendamine on eesti keele õpetuse kõige laiem eesmärk.
1.3. Õppeaine avar eesmärgiseade tingib õppeaine eesmärkide taotlemise
mitme õppevaldkonna kaudu. Keelekasutust ning oskust tekste mõista ja
luua arendatakse eesti keele õpetuses kolme õppevaldkonna –
õigekeelsusõpetuse, tekstiõpetuse ja kirjandusõpetuse kaudu. Õppeaine
eesmärkide saavutamise eelduseks on kolme õppevaldkonna integratsioon ja
harmooniline koostoime õppeprotsessis.
1.4. Õigekeelsusõpetuse eesmärk on anda põhiline õigekeelsusoskus ning
ülevaade eesti keele ehitusest. Keeleküsimuste käsitlus on rakendusliku
iseloomuga, hõlmab samavõrd õigekeelsust kui ka sõnavara rikastust.
Õpetuse ülesandeks on teadvustada ka keele varieerumist ja keelendite
kasutusvõimalusi.
1.5. Kirjandusõpetusel on oluline roll õpilaste maailmapildi,
esteetiliste ja eetiliste tõekspidamiste ning loovuse kujunemisel.
Erinevatest ajastutest ja kultuurikontekstist pärinevate kirjandusteoste
lugemine kui kunstilise tunnetuse protsess, mis tugineb lugeja
fantaasiale, eeldab kaasaloomist ja kaasaelamist. Kirjandusteoste
lugemisel saadud elamusest lähtuv ja kirjandusteadmiste omandamisega
seostatud käsitlus koolis võimaldab õpilasel saada täielikuma ning
sügavama ettekujutuse elust ja inimsuhetest, avardab tema tunde- ja
mõttemaailma, arendab lugejaoskusi ning süvendab kirjandushuvi.
Käsitletav kirjandus on autorite valikult avar, žanriliselt ja
temaatiliselt mitmekülgne, eri ajastuid ja paikkondlikku eripära (nt
murdetekstid) ning õpilase eakohaseid huve arvestav, annab õpilasele
mõtlemisainet ja eneseväljendusajendeid. Kirjanduse lugemine ning
kirjandusteadmised toetavad teiste kunstiainete, ajaloo ja
sotsiaalainete õpet, samuti võõrkeelte õppimist.
1.6. Õigekeelsusõpetus ja kirjandusõpetus tegelevad mõlemad tekstidega,
aga teevad seda erinevast aspektist. Neid valdkondi seob tekstiõpetus,
mille abil õpilane omandab ülevaate mitmesuguste funktsioonidega
tekstidest. Tekstiõpetus kujundab oskust mitmesugustes tekstides
orienteeruda, neis sisalduvat teavet ja erisuguseid arvamusi
kriitiliselt hinnata ning vajalikke valikuid teha. Õpitakse koostama ka
uusi tekste, see võib olla loetu-kuuldu ümber struktureerimine,
refereerimine, kommenteerimine, arvustamine või isiklike seisukohtade
väljendamine, arvestades vestluspartnerit-lugejat ning situatsiooni.
Õpilane mõistab, et kõnelemine, kuulamine, lugemine ja kirjutamine on
sõnumivahetus, teadasaamine ja teadaandmine. Ta õpib teadlikult jälgima
ja arendama oma suulist ja kirjalikku väljendusoskust. Õpilasest kujuneb
aktiivne raamatukogu ja muude teabeallikate kasutaja.
1.7. Õppevaldkondade koostoime tulemusena areneb õpilase mõtlemisvõime
ja oskus õppida: omandatakse olulisi kuulamis-, kõnelemis-, lugemis- ja
kirjutamisstrateegiaid, kujuneb soov ja oskus oma mõtteid väljendada.
1.8. Esimesel ja teisel kooliastmel käsitletakse aine õppevaldkondi
integreeritult, tundides arendatakse kõiki osaoskusi. Õpilase
õpitulemusi hinnatakse ühe kokkuvõtva hindega nii õppeveerandite kui ka
õppeaasta lõpul.
1.9. Kolmandas kooliastmes on õppeaine nimetus eesti keel ja
kirjandus, sest sel kooliastmel tähtsustub ilukirjanduse lugemine ja
kirjandusõpetuse roll. Õpetust jätkatakse integreeritult. Aine
õpitulemusi hinnatakse veerandi lõpul ühe kokkuvõtva hindega või
hinnatakse igal veerandil kolme õppevaldkonna – õigekeelsus,
tekstiõpetus ja kirjandusõpetus – õpitulemusi eraldi. Õppeaine
kokkuvõttev veerandihinne ja aastahinne on kolmes õppevaldkonnas
saavutatud õpitulemuste koondhinne.
1.10. Eesti keel nagu teisedki ained pakub õpilasele valikuvõimalusi,
mis suurenevad klassist klassi (lektüür, projektid, valikkursused,
ühiskursused teiste ainetega). Kooliõppekava koostamisel on soovitatav
arvestada paikkonna eripära, lülitada ainekavasse kodukoha kirjandus- ja
kultuurielu teemasid.
2. Õppe-eesmärgid
Põhikooli aineõpetus taotleb, et õpilane:
• austab
eesti keelt kui rahvuskultuuri kandjat;
• arendab kriitilist
mõtlemist ja analüüsioskust;
• väärtustab head
keeleoskust eneseväljendus- ja suhtlusvahendina;
• arendab oma
suulist ja kirjalikku väljendusoskust, omandab õigekirjaoskuse;
•
õpib mõtestatult lugema ja kirjutama eri liiki tekste;
•
loeb eakohast väärtkirjandust, kujundab selle kaudu oma kõlbelisi
tõekspidamisi, rikastab oma mõttemaailma;
• arendab
kirjanduse mõistmist, kujutlusvõimet, loovust ja kunstimaitset;
•
huvitub ilukirjandusest ja paikkonna kultuurist;
• õpib hankima
teavet erinevatest allikatest; harjub kasutama sõnaraamatuid ja
käsiraamatuid.
2. peatükk
EESTI KEELE AINEKAVA 1.–3. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. I kooliastmes on eesti keele õpetamine suunatud suulise ja
kirjaliku kõne arendamisele.
1.2. Kuulamine:
• heli, sõna, lause, pikema teksti nautiv,
tähelepanelik, kriitiline kuulamine;
• õpetaja ja kaaslase
kuulamine ja kuuldule asjakohane reageerimine;
• ettelugemise ja
jutustamise kuulamine;
• kuuldu mõistmine: sõna, lause, teksti sisu;
•
häälikute ja häälikupikkuste eristamine.
1.3. Kõnelemine:
• õige ja selge hääldus;
•
hääle tugevuse kohandamine olukorrale;
• küsimuste
esitamine ja neile vastamine;
• kõnelemine mitmesuguses olukorras:
palumine, küsimine, selgitamine, keeldumine, vabandamine, tänamine;
kaupluses, tänaval, klassis, koolis; täiskasvanuga, sõbraga; telefonitsi;
•
jutustamine loetu, kuulatu, sündmuse ja läbielatu põhjal; raamatu, filmi
ja teatrietenduse põhjal; pildi ja pildiseeria, küsimuste ja tugisõnade
järgi;
• oma arvamuse avaldamine; luuletuse, dialoogi,
proosakatkendi esitamine.
1.4. Lugemine:
• lugema õppimine;
• häälega lugemine:
õigsus, sobiv intonatsioon, oma lugemisvea parandamine;
• ositi
lugemine;
• endamisi lugemine;
• oma ja võõra käekirjalise
teksti lugemine klassitahvlilt ja vihikust;
• jutustava, kirjeldava,
tarbe-, teabe- ja sõnamängulise teksti lugemine;
• loetu
mõistmine: sõna, lause, teksti sisu; loetu kava;
• tekstide
eristamine: muinasjutt, jutustus, luuletus, vanasõna, mõistatus, kiri;
•
tegelaste iseloomustamine;
• loole alguse ja lõpu mõtlemine;
•
luuletuse sisu avamine õpetaja abiga, riimuvate sõnade leidmine;
•
huvipakkuva raamatu leidmine kooli või kodukoha raamatukogust.
1.5. Kirjutamine:
• kirjutama õppimine;
• tähtede
kirjutamine ja seostamine;
• sõna ja lause kirjutamine; lause
laiendamine ja sidumine tekstiks;
• tahvlile, vihikusse ja
õpilaspäevikusse kirjutamine;
• tahvlilt ja õpikust
ärakirjutamine; etteütlemise järgi kirjutamine;
• oma
kirjutamisvea parandamine;
• tarbeteksti kirjutamine, teabeteksti
kasutamine;
• tekstilähedane ümberjutustus;
•
loovtöö pildi, pildiseeria, küsimuste, tugisõnade või kava toel;
•
sündmusest, isikust ja loomast kirjutamine.
2. Õppesisu
2.1. Õigekeelsus
Häälik – silp – sõna – lause – jutt. Täis- ja kaashäälikud. Tähed ja
tähestik. Häälikupikkuse ja häälikuühendi märkimine kirjas. k,
p, t sõna alguses ning s-i ja h kõrval; i ja
j õigekiri (v.a võõrsõnad ja tegijanimi); h
sõna alguses; g, b, d tuntumate võõrsõnade alguses. Suur
algustäht lause alguses, inimese- ja loomanimedes, tuntumates
kohanimedes. Väike algustäht õppeainete, kuude, nädalapäevade ja
ilmakaarte nimetustes. Silbitamine ja poolitamine. Liitsõna. Nimi-,
omadus-, ase- ja tegusõna. Küsivad asesõnad.Ainsus ja mitmus.
Käändsõnavormide moodustus küsimuste alusel. Mitmuse nimetava ja sse-lõpulise
sisseütleva, kaasaütleva ja ilmaütleva käände lõpu õigekirjutus. Olevik
ja minevik. Jaatav ja eitav kõne. Pöördelõppude õigekirjutus. Asesõnade
erandlik õigekirjutus. Väit-, küsi- ja hüüdlause. Lause lõpumärgid. Koma et,
sest, aga, kuid, siis ees. Koma loetelus. Sidesõnad, mis ei nõua
koma. Sõnavara: vastandsõna, lähedase tähendusega sõna. Sõnatähenduste
täpsustamine. Õiged tähekujud, proportsioonid, ühtlane kirjarida,
käekirja loetavus, kirjatöö välimus.
2.2. Tekstiõpetus
Argitekst: suuline keelekasutus, kõnetus- ja viisakusväljendid.
Tarbetekst: teade, kutse, kiri, kava, õnnitlus, retsept. Teabetekst:
tööjuhend, sõnastik, raamatu sisukord, õpikutekst, teatmeteose tekst.
Meediatekst: ajalehe, ajakirja tekst. Teksti kompositsioon: pealkiri,
loo alustus, sisu, lõpetus. Tekstiloome: kutse, õnnitlus, teade,
jutustus, ümberjutustus, kirjeldus. Mõisted: teade, kutse, kiri,
õnnitlus, ajaleht, lugu, sõnastik, sisukord.
2.3. Kirjandus
2.3.1. Folkloorne lastelaul. Muinasjutt. Muistend. Mõistatus. Vanasõna.
Jutustus. Luuletus. Näidend. Piltjutt. Mõisted: autor, pealkiri,
tegelane, kunstnik, kahekõne.
2.3.2. Loetavad ja tunnis käsitletavad kirjanduse eri liike ja žanreid
esindavad tekstid valitakse eesti ja väliskirjanike loomingust: Julius
Oro, Ernst Enno, Feliks Kotta, Ellen Niit, Eno Raud, Aino Pervik, Heljo
Mänd, Jaan Rannap, Iko Maran, Lehte Hainsalu, Leelo Tungal, Astrid
Reinla, Andrus Kivirähk, Henno Käo või teised; Astrid Lindgren, Tove
Jansson, vennad Grimmid, Hannu Mäkelä , Charles Perrault, Joel Chandler
Harris, Elwin Brooks White, Annie M. G. Schmidt, Eduard Uspenski või
teised.
2.3.3. I kooliastmel loeb õpilane tervikuna vähemalt 12
ilukirjandusteost.
3. Õpitulemused
3. klassi lõpetaja:
• loeb õpitud teksti selgelt, ladusalt,
õigesti ja sobiva intonatsiooniga;
• mõistab häälega ja endamisi
lugedes teksti sisu, oskab vastata teemakohastele küsimustele;
•
oskab töötada tekstiga eakohaste juhiste alusel;
• oskab
eristada väidet, küsimust, palvet, käsku, keeldu;
•
oskab leida lähedase ja vastandtähendusega sõnu;
•
tunneb ära jutustuse, luuletuse, näidendi; muinasjutu, mõistatuse,
vanasõna; kirja;
• on lugenud vähemalt 12 eesti ja
väliskirjaniku teost; oskab loetud teostest kõnelda;
•
oskab loetust jutustada;
• oskab luuletust peast esitada;
•
oskab kuuldu, vaadeldu ja loetu kohta arvamust avaldada;
• oskab
kuulata eakohast teksti ja toimida saadud sõnumi kohaselt;
•
oskab küsimuste toel arusaadavalt edasi anda õppeteksti, lugemispala,
pildiraamatu, filmi, teatrietenduse sisu;
• oskab koostada suulist ja
kirjalikku juttu pildiseeria, tugisõnade ja küsimuste abil; mõelda
jutule algust ja lõppu;
• oskab kõnes ja kirjas kasutada
terviklauseid;
• oskab koostada kutset, õnnitlust;
•
oskab arusaadavalt jutustada läbielatud sündmustest;
•
oskab end arusaadavalt väljendada suhtlusolukordades: palumine,
küsimine, selgitamine, keeldumine, vabandamine, tänamine;
•
eristab häälikut ja tähte, täis- ja kaashäälikut, häälikuühendit, silpi,
sõna, liitsõna, lauset;
• oskab kirjutada omasõnade algusse k,
p, t, tuntumate võõrsõnade algusse g, b,
d;
• oskab täis- ja suluta kaashäälikuid õigesti kirjas märkida;
•
teab peast tähestikku ja oskab kasutada lihtsamat sõnastikku;
•
oskab kirjas õigesti märkida käändsõna mitmuse nimetava lõppu ja
tegusõna pöördelõppe;
• oskab kirjas õigesti
märkida ainsuse sisseütleva, ilmaütleva ja kaasaütleva käände lõppu;
•
oskab piiritleda lauset ja panna lauselõpumärke;
• oskab
asesõnu õigesti kirjutada;
• oskab kasutada suurt
algustähte lause alguses, inimese- ja loomanimedes ning tuntumates
kohanimedes;
• oskab kirjutada etteütlemise järgi ja kontrollida
kirjutatut näidise järgi;
• kasutab kirjutades õigeid
tähekujusid ja seoseid, kirjutab loetava käekirjaga;
•
oskab tahvlilt ja õpikust ära kirjutada;
• oskab teksti
korrektselt paberile paigutada.
3. peatükk
EESTI KEELE AINEKAVA 4.–6. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Sel kooliastmel taotletakse, et õpilasel kujuneks teadlik suhtumine
oma kõnesse ja teiste kuulamisse, oskus suhelda paindlikult, arvestades
vestluspartnereid ja suhtlusolukordi. Lugemis- ja kirjutamisõpetus on
orienteeritud lugemis- ja kirjutamisprotsessi mõistmisele ning tekstide
koostamiseks vajalike oskuste omandamisele (kavandamine,
eesmärgistamine, vormistamine jne). Tähtsal kohal on tekstitaju –
neutraalse ja kujundliku keelekasutuse eristamine, nende otstarbe
mõistmine jne. Õpilase keeleteadmisi avardatakse, kuid need jäävad
rakenduslikeks.
1.2. Kuulamine:
• vahetu suulise esinemise kuulamine;
•
ettelugemise ja jutustamise kuulamine;
• vestluse, arvamusavalduse,
sõnavõtu kuulamine paaris ja rühmas;
• proosa-,
luule-, draama-, meediateksti kuulamine;
• olulise teabe leidmine ja
eristamine ebaolulisest, saadud teabe kasutamine;
• kuulatu
meeldejätmine, kuulatu üle arutlemine; esituse eakohane hindamine;
•
suulise tööjuhendi järgimine.
1.3. Kõnelemine:
• kõnelemine mitmesugustes olukordades:
sõbraga, täiskasvanuga, tuttavaga, võõraga; paaris, rühmas;
•
vestluse alustamine, jätkamine ja lõpetamine;
•
vestluspartnerite ja suhtlusolukorra arvestamine;
• jutustamine
loetud või kuulatud teksti põhjal, pildist, sündmusest, nähtusest;
•
tekstilähedane ja kokkuvõtlik jutustamine;
• loetu ja
kuuldu üle arutlemine;
• pildi, eseme, sündmuse kirjeldamine,
võrdlemine;
• elamuse, kujutluse väljendamine;
•
rolli esitamine;
• luuletuse, dialoogi või proosakatkendi mõtestatud
esitamine.
1.4. Lugemine:
• häälega lugemine: mõtestatus, selgus, sobiv
intonatsioon; ettelugemine;
• ositi lugemine;
• oma lugemise
jälgimine;
• fakti ja arvamuse eristamine;
• endamisi
lugemine: eesmärgipärasus, mõtestatus, valikulisus;
•
iseseisev töö tekstiga: küsimuste esitamine, neile vastamine, kirjaliku
tööjuhendi järgimine;
• proosa-, luule-, draama-,
meedia-, tarbe- ja teabeteksti lugemine;
• kirjandusliikide
eristamine;
• teema, tegevuse koha ja aja määratlemine, tegelaste
kirjeldamine ja iseloomustamine;
• luuletuse teema määratlemine,
meeleolu kirjeldamine;
• juhendi lugemine ja selles sisalduva teabe
mõistmine;
• tekstis numbriga väljendatud arvude ning õpitud
lühendite lugemine ja seostamine kaastekstiga;
• tabeli lugemine
ja mõistmine;
• teemakohase materjali leidmine teatmeteosest,
raamatukogust;
• raamatu sisukorras orienteerumine.
1.5. Kirjutamine:
• jutustava, kirjeldava, iseloomustava, võrdleva ja
arvamusteksti kirjutamine;
• dialoogi, juhendi, kuulutuse, reklaami
kirjutamine;
• kirja kirjutamine; ümbriku vormistamine;
•
elamuse, fantaasia põhjal kirjutamine;
• teksti põhjal
kirjutamine: alguse või lõpu lisamine, laiendatud ja jutustaja isikut
või tegevuse aega muutev ümberjutustus;
• teksti
eesmärgistamine, kavandamine, eeltöö kirjutamine, viimistlemine,
vormistamine;
• käekirja loetavus, töö välimus; oma teksti
kontrollimine.
2. Õppesisu
2.1. Õigekeelsus
Tähestikuline järjestamine. Helilised ja helitud häälikud. Hääliku
pikkuse ja kaashäälikuühendi märkimine kirjas koos kõrvalekalletega
põhireeglitest. i ja j, sõnaalgulise h
õigekirjutus. b, d, g, f, š , ž
tuntumatesvõõrsõnades. Suur ja väike algustäht koha- ja isikunimedes,
ajalehtede, ajakirjade ja teoste pealkirjades; keelte ja rahvuste
nimetuste, tähtpäevade kirjutamisel, ajaloosündmuste märkimisel.
Liitsõna õigekirjutus. Sõnade poolitamine. Käändsõna kokku- ja
lahkukirjutamise põhijuhtumid: nimisõna ja nimisõna, omadussõna ja
nimisõna; kohanimede kokku- ja lahkukirjutamine. Pöördsõna
lahkukirjutamine muudest sõnadest. Arvsõna kokku- ja lahkukirjutamine.
Arvsõna ja kuupäeva märkimine. Tavalühendid. Käändsõnad. Käänete
kasutusvõimalusi. Käändsõna veakriitilisi vorme. Ühildumine. Omadussõna
võrdlemine. Pöördsõna. Pöördsõnavormide (aegade, tegumoodide ja
kõneviiside, käändeliste vormide) kasutamise võimalusi. Lihtlause ja
liitlause. Osalausete piir ja selle tähistamise võimalused.
Kirjavahemärkide kasutamine loetelus ja liitlauses järjestikuse
asetusega osalausete puhul. Sidesõna ning siduv ase- ja määrsõna
osalausete alguses. Otsekõne ja selle kirjavahemärgid. Ütte
kirjavahemärgid. Sõnavara: eakohased võõrsõnad, sünonüümid, antonüümid,
fraseologismid. Sagedasemate võõrsõnade tähendus. Sõnade
mitmetähenduslikkus. Sõnaraamatu kasutamine: sõna tähendus ja
õigekirjutus.
2.2. Tekstiõpetus
Teksti adressaat ja eesmärk suulises ja kirjalikus suhtluses. Vestlus,
arvamusavaldus, teabe edastamine. Tarbetekst: kiri, lühisõnum, juhend.
Tarbeteksti kasutamine. Teabetekst: aimetekst, teatmeteose tekst, tabel.
Teabeteksti kasutamine. Meediatekst: uudis, kuulutus, reklaam, tele- ja
raadiotekst. Meediateksti kasutamine. Teksti peamõte. Teksti
kompositsioon. Teksti kavandamine. Tekstiloome: kiri, sõnum,
iseloomustus, jutt, kirjeldus, arvamus, dialoog, kuulutus, reklaam.
Mõisted: arvamus, kirjeldus, iseloomustus, fakt, juhend, teatmeteos,
tabel, kuulutus.
2.3. Kirjandus
2.3.1. Ilukirjanduse eripära. Kujundiline keel. Tõepärasus ja fantaasia.
Ilukirjandus ja teised kunstiliigid. Filmikunst. Rahvalaul, rahvajutt,
rahvaluule lühivormid. Proosa: ajalooline jutustus, seiklusjutt,
kriminaaljutt, fantaasiajutt, loomajutt; humoresk, anekdoot, naljand.
Luule: luuletus, valm. Draama: näidend. Õpilaste omalooming. Mõisted:
rahvalaul; muinasjutt, muistend, kõnekäänd, naljand; jutustus,
seiklusjutt; luuletus, valm; riim; kujund; võrdlus, kordus, teema,
näidend, vaatus; film, seriaal.
2.3.2. Loetavad ja tunnis käsitletavad kirjanduse eri liike ja žanreid
esindavad tekstid valitakse eesti ja väliskirjanike loomingust:
Friedrich Reinhold Kreutzwald, Juhan Jaik, Richard Roht, Oskar Luts,
Jüri Parijõgi, Jaan Rannap, Harri Jõgisalu, Eno Raud, Aino Pervik,
Silvia Rannamaa, Silvia Truu, Leelo Tungal, Janno Põldma, Tiia Toomet
või teised; Astrid Lindgren, Mark Twain, Hans Christian Andersen,
Aleksei Tolstoi, Lev Tolstoi, Jules Verne, Hugh Lofting, Rudyard
Kipling, Gerald Durrell, Daniel Defoe, Selma Lagerlöf, Ferenc Molnįr,
Frances Hodgson Burnett, Jack London, John Ronald Reuel Tolkien, Lewis
Carroll, Alan Alexander Milne või teised.
2.3.3. II kooliastmel loeb õpilane tervikuna vähemalt 12
ilukirjandusteost.
3. Õpitulemused
6. klassi lõpetaja:
• oskab kirjas õigesti märkida
häälikupikkust, i ja j, sõnaalgulist h
;
• oskab rakendada kaashäälikuühendi põhireegleid;
•
oskab sõnu poolitada;
• oskab nimisõna kokku- ja lahkukirjutust
tüüpjuhtumeil;
• oskab kasutada suurt algustähte nimedes,
teoste ja perioodiliste väljaannete pealkirjades, ajaloosündmuste
märkimisel;
• oskab kasutada tavalühendeid;
• teab
või oskab vajadusel sõnastikust leida oma- ja võõrsõnade tähendust ja
õigekirjutust;
• oskab leida sünonüüme ja neid tekstis korduste
vältimiseks kasutada;
• tunneb tekstist ära nimi-, omadus-,
arv-, ase- ning tegusõnad; oskab õigesti kasutada käände- ja
pöördevorme, ainsust ja mitmust, olevikku ja minevikku;
•
oskab kasutada omadussõnade keskvõrret ja kõige
-ülivõrret;
• oskab moodustada ja kirjavahemärgistada
lihtlauseid, sh koondlauseid ja lihtsamaid liitlauseid;
• oskab
siduvaid sõnu õigesti lauses kasutada;
• oskab otsekõnet ja
ütet kirjavahemärgistada;
• oskab jutustada ja kirjutada
sündmusest; kirjeldada; väljendada oma arvamust; edastada teavet selgelt
ja ühemõtteliselt; eristada tõepärast fantaasiast;
•
oskab koostada kirja; vormistada ümbrikku;
• oskab vestlust
alustada, kaasvestlejat kuulata ja keskustelu sobivalt jätkata;
•
oskab loetust ja kuuldust olulist leida, seda oma sõnadega edasi anda
ning saadud teavet kasutada;
• oskab tekstiga iseseisvalt töötada:
esitada teksti kohta küsimusi, küsimustele teksti põhjal vastata;
•
oskab lugemispala kavastada;
• oskab teksti ette lugeda, jutustada
tekstilähedaselt ja kokkuvõtlikult;
• oskab pildi põhjal
jutustada ja pilti kirjeldada;
• oskab lihtsa tabeli sisu sõnadega
kokku võtta;
• eristab uudist ja reklaami;
• oskab
nimetada vähemalt 12 eesti ja väliskirjanikku, on igaühelt lugenud
vähemalt ühe teose;
• teab muinasjutu, muistendi,
kõnekäänu, valmi, seiklusjutu iseloomulikke jooni;
•
oskab eristada kirjandusliike: proosa, luule, draama;
• oskab
sõnastada luuletuse teemat, kirjeldada meeleolu;
• oskab esitada
luuletust või proosakatkendit; esineda dialoogis;
• vormistab
kirjalikud tööd korrektselt;
• oskab leida raamatukogust
soovitud raamatut.
4. peatükk
EESTI KEELE JA KIRJANDUSE AINEKAVA 7.–9. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Sel kooliastmel saab õpilane ettekujutuse keelest kui
suhtlusvahendist ja arenevast süsteemist.
1.2. Keeleteadmiste omandamisel on peamine keelekasutuse, mitte analüüsi
aspekt. Tähtis on, et selgeks saaksid tüüpilised keelenähtused ja
mõistetaks keele variatiivsust. Grammatilise süsteemiga rööbiti
käsitletakse õigekirja- ja keelehooldeküsimusi. Lauseõpetuses on
olulisim lausemoodustus, mida vaadeldakse tihedas seoses
tekstimoodustusega. Lauseanalüüs on minimaalne, mõisteid selgitatakse
lihtsate tüüplausete põhjal. Vormiõpetuses on oluline tähenduskülg,
vormide stiiliväärtus ning nende kasutamine. Sõnavaratöös juhitakse
tähelepanu sünonüümikale, sõnade stiiliväärtusele,
mitmetähenduslikkusele, väljenduse täpsusele. Õpilasel kujundatakse
harjumus kasutada keelekäsiraamatuid koolis ja kodus. Õpilane tutvub
olulisemaga eesti keele ajaloost, teadvustab murrete olemasolu.
1.3. Kirjandusõpetus keskendub kunstilise teksti mõistmisele ja
tõlgendamisele. Sellega seoses käsitletakse ka kirjandusteooria
põhimõisteid. Ilukirjandusteoste lugemine põhineb õpetaja-õpilase
valikul. Ilukirjandusteoste valikul peetakse silmas ka paikkonna
kultuuriloolist eripära (murre, ajalooline taust vm) ja sealt pärit
autoreid. Lugemiseks ja tunnis käsitlemiseks valitakse teoseid, mis
esindavad erižanreid, ajastuid, kirjandusvoole ja on temaatikalt
õpilasele huvitavad.
1.4. Õpilase väljendus- ja esinemisoskuse arendamiseks luuakse reaalseid
kõnesituatsioone, õpitakse suuliselt ettekantava teksti koostamist, kõne
ja ettekande abivahendite kasutamist. Kirjalike tekstide koostamisel on
rõhk looval žanripärasel eneseväljendusel, kuid õpitakse ka
tarbetekstide koostamist.
1.5. Kuulamine:
• proosa-, luule-, draama-, meediateksti kuulamine;
•
loengu, ettekande, sõnavõtu kuulamine;
• olulise teabe,
probleemide leidmine, märkmete, kokkuvõtte tegemine;
•
kuuldu üle arutlemine, esituse hindamine, oma hinnangu põhjendamine.
1.6. Kõnelemine:
• suulise eneseväljenduse sõnavara ja stiili
eripära arvestamine, partneri ea ja olukorra ametlikkuse arvestamine;
•
kõnesituatsioonis ja diskussioonis osalemine;
• oma arvamuse
esitamine ja põhjendamine;
• kõne ja ettekande abi- ja
näitvahendite kasutamine;
• küsimuste esitamine,
ümbersõnastamine, vastamine;
• tarbe- ja teabetekstis
sisalduva info suuline edastamine;
• kunstiteose meeleolust ja
kujunditest kõnelemine;
• teksti analüüsimine ja tõlgendamine;
•
kõne, ettekande, luuletuse, proosa- või draamakatkendi esitamine.
1.7. Lugemine:
• proosa-, luule-, draama-, meedia-, tarbe- ja
teabeteksti lugemine ja analüüs;
• tekstist peamõtte,
probleemide leidmine, tegelaste iseloomustamine, kirjeldamine,
võrdlemine, aja ja koha määratlemine, miljöö kirjeldamine, hinnangute
andmine; märkmete ja kokkuvõtte tegemine;
• fakti ja
arvamuse eristamine.
1.8. Kirjutamine:
• kirjaliku eneseväljenduse sõnavara ja stiili
eripära arvestamine, partneri ea ja olukorra ametlikkuse arvestamine;
•
tarbe-, teabe-, meediateksti koostamine ja vormistamine;
• jutustava,
kirjeldava, arutleva, hinnangulise teksti, referaadi, projekti
koostamine: teemakohase info kogumine, süstematiseerimine, teksti
liigendamine, sidususe arvestamine, sõnastuse ja õigekeelsuse
kontrollimine, viimistlemine, refereerimine, tsiteerimine, allikate
viitamine ja allikaloetelu koostamine.
2. Õppesisu
2.1. Õigekeelsus
Kirjakeel ja kõnekeel. Murre; kodumurre. Ülevaade keele muutumisest ja
arendamisest. Olulisemad õigehääldusjuhised. Võõrsõna õigekirjutuse
põhilised erijooned. Suur ja väike algustäht asutuste, ettevõtete,
organisatsioonide nimedes ja nimetustes. Sõna kokku- ja lahkukirjutamine
olenevalt tähendus- ja vormipõhimõttest. Lühendid ja lühendamine.
Sõnaliigid: käändsõna, pöördsõna, muutumatu sõna, nende kasutamine ja
ülesanded lauses. Sõnavorm. Tüvi, liide, tunnus, lõpp. Tüvemuutuste ja
astmevahelduse lühiülevaade. Käänete funktsioonid. Soovitatavad i-mitmuse
vormid. Veaohtlikud rektsioonijuhud. Võrdlemine. Soovitatavad i-ülivõrde
vormid. Tegusõna käändelised vormid ja nende kasutamine lauses.
Määrsõna. Kaassõna. Nende kasutamine lauses. Lause tähendusosad ja
lauseliikmed. Peamised sõnajärjemallid, nende kasutamine info
liigendamiseks. Lihtlause ja lauselühend, nende kasutamine sõnastuse
rikastamisel. Lisandi kasutamine. Liitlause: rind- ja põimlause. Otse-
ja kaudkõne. Ülevaade kirjavahemärkide tarvitamisest. Sõnamoodustus,
selle kasutamine sõnastuse rikastamiseks. Sõnavara: sünonüümid,
homonüümid, antonüümid, paronüümid; termin ja mõiste. Olulisemad
keelekäsiraamatud. Õigekeelsussõnaraamat ja selles sisalduv info.
2.2. Tekstiõpetus
Suulise ja kirjaliku keelekasutuse eripära. Suulise teksti ülesehitus.
Diktsioon, kõne valjus ja selgus. Kõne, lühiettekanne, diskussioon.
Tarbetekst: avaldus, elulookirjeldus, e-kiri, ametikiri. Tarbeteksti
eesmärk ja eripära. Teabetekst: artikkel, arvustus, referaat, ülevaade,
kokkuvõte, ideeskeem. Teabeteksti eesmärk ja eripära. Meediatekst:
juhtkiri, arvamus, intervjuu, reportaaž; tele- ja raadiotekstid;
veebilehekülg. Meediateksti eesmärk ja eripära. Teksti vastavus teemale
ja eesmärgile. Teksti kompositsioon: sissejuhatus, arendus, lõpetus;
kujundid; teksti sidusus, vormistus, esitus. Tekstiloome: lugu,
kirjeldus, arutlus; avaldus, elulookirjeldus, referaat, kõne,
lühiettekanne, kokkuvõte, uudis. Teksti arvutitöötlus: pealkirjade
märkimine, lõikude eraldamine, sõnavahe jätmine pärast kirjavahemärke,
kuupäeva õige vormistus, tiitellehe šrifti valik. Mõisted: kõne,
ettekanne;avaldus, elulookirjeldus; uudis, juhtkiri, intervjuu,
reportaaž; kokkuvõte.
2.3. Kirjandus
2.3.1. Kirjandusvoolud ja -žanrid. Romantism ja realism, nende tunnused
ja tuntumad esindajad. Ilukirjanduse ja teiste kunstiliikide vahelised
seosed. Paikkonna kirjanduse ja kultuuriloo tuntumad esindajad.
Kirjandusteose adressaat, teema, idee, süžee, karakter, kompositsioon,
kõnekujundid, stiil, illustratsioonid. Rahvaluule. Eepika: müüt, legend,
eepos; romaan, novell, miniatuur; reisikiri; memuaar; ulmekirjandus.
Lüürika: vabavärss, sonett, ballaad. Dramaatika: tragöödia, komöödia,
draama. Filmistsenaarium. Õpilaste omalooming. Mõisted: kirjandusvool,
romantism, realism; eepika, lüürika, dramaatika; žanr, eepos, romaan;
komöödia, tragöödia, draama, stsenaarium; teema, idee, süžee; karakter;
kompositsioon, dialoog, stseen, stiil; algriim, epiteet, isikustamine,
metafoor.
2.3.2. Loetavad ja tunnis käsitletavad kirjanduse eri liike ja žanreid
esindavad tekstid valitakse eesti ja väliskirjanike loomingust: Lydia
Koidula, Friedrich Robert Faehlmann, Friedrich Reinhold Kreutzwald,
Eduard Bornhöhe, Eduard Vilde, Anton Hansen Tammsaare, August Kitzberg,
August Gailit, Karl Ristikivi, Friedebert Tuglas, Juhan Smuul, Mati Unt,
Helga Nõu, Jaan Kross, Raimond Kaugver, Enn Vetemaa, Madis Kõiv või
teised. Näiteid eesti kirjanike luulest: Kristjan Jaak Peterson, Lydia
Koidula, Ernst Enno, Juhan Liiv, Gustav Suits, Villem Grünthal-Ridala,
Marie Under, Hendrik Visnapuu, Juhan Sütiste, Betti Alver, Hando Runnel,
Juhan Viiding, Debora Vaarandi, Doris Kareva, Viivi Luik või teised;
Aleksandr Puškin, Anton Tšehhov, George Byron, Victor Hugo, Alexandre
Dumas, Walter Scott, Charles Dickens, Alan Marshall, Antoine de
Saint-Exupéry, Charlotte Brontė, Edgar Allan Poe, Herbert George Wells,
Agatha Christie või teised.
2.3.3. III kooliastmel loeb õpilane tervikuna vähemalt 12
ilukirjandusteost.
3. Õpitulemused
Põhikooli lõpetaja:
• oskab rakendada häälikuõigekirja
reegleid, õigesti kasutada suurt ja väikest algustähte, sõnu kokku ja
lahku kirjutada;
• oskab õigesti kasutada käändeid ning pöördsõna
käändelisi ja pöördelisi vorme;
• oskab
kirjavahemärgistada koondlauset; rind- ja põimlauset (v.a keerulised
segaliitlaused); lihtsamat lauselühendit; otse- ja kaudkõnet;
•
oskab levinumaid eestikeelseid lühendeid tekstis lugeda ja kirjas
kasutada;
• tunneb üldjoontes eesti keele grammatilist ehitust;
•
oskab kõnelemisel ja kirjutamisel valida sobivaid keelevahendeid
vastavalt suhtluseesmärkidele;
• oskab leida
õigekeelsussõnaraamatust vajalikku teavet sõnade tähenduse,
õigekirjutuse, vormimoodustuse, kasutusvaldkonna kohta;
• oskab
leida kuuldust ja loetust olulist teavet, tuua välja probleeme, teha
kokkuvõtet;
• oskab teksti liigendada;
• teab eri liiki
tekstide eripära ja eesmärke;
• oskab eristada põhilisi
ajakirjandusžanreid: uudis, juhtkiri, arvamus, kuulutus, reklaam;
•
oskab eristada fakti ja arvamust;
• oskab kirjutada lugu, kirjeldust,
lihtsamat arutlust; uudist; avaldust, elulookirjeldust, referaati;
•
oskab koostada kõnet või lühiettekannet ning seda esitada;
•
oskab suulises ja kirjalikus suhtlemises arvestada partneri iga,
tutvusastet, olukorra ametlikkust;
• teab kirjanduse põhimõisteid:
eepika, lüürika, dramaatika; eepos, jutustus, romaan, luuletus, näidend;
komöödia, tragöödia, draama; teema, karakter, dialoog; kompositsioon,
stiil;
• teab rahvaluule liike, oskab eristada rahvaluulet
ilukirjandusest;
• teab romantismi ja realismi mõistet, nende
tunnuseid ning tuntumaid esindajaid;
• teab tuntumaid eesti ja
väliskirjanikke, on lugenud vähemalt 12 ilukirjandusteost;
•
oskab lühidalt tutvustada 2–3 pikemat proosa- või draamateost,
määratleda teemat, iseloomustada nende tegelasi, teose üle arutleda;
•
oskab interpreteerida ja esitada luuletust;
• tunneb tekstist ära
olulisemad kujundid: algriimi, võrdluse, isikustamise, metafoori,
korduse;
• teab paikkonna kirjanduse ja kultuuriloo tuntumaid
esindajaid, oskab nendest rääkida.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56 «Põhikooli
jagümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 2
|
EESTI KEEL
(EESTI ÕPPEKEELEGA GÜMNAASIUMILE)
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Eesti keel gümnaasiumis
1.1. Gümnaasiumiklassides liigendub eesti keele ainekava kursusteks. Eri
kursused käsitlevad üht või teist aspekti süvemalt, abstraheeritumalt,
luues silla pragmaatiliselt emakeelekasutuselt filoloogilise käsitluse
suunas. Gümnaasiumi eesti keele ainekava sisaldab 6 kohustuslikku
kursust:
1) teksti- ja kõneõpetus (2–3 kursust);
2)
eesti keele struktuur (1–2 kursust);
3) õigekeelsus (2 kursust).
1.2. Ühe kursuse maht on 35 õppetundi. Kursuste järjestus ning teksti-
ja kõneõpetuse ja eesti keele struktuuri õpetuse maht (täpne kursuste
arv) fikseeritakse kooliõppekavas. Üldjuhul peaks eesti keele struktuuri
kursus eelnema õigekeelsuse kursusele, sest õigekeelsuse õpetamisel
kasutatakse eesti keele struktuuri kursuses omandatud mõisteid. Võimalik
on neid kursusi ka paralleelselt õpetada.
2. Õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi eesti keele õpetusega taotletakse, et õpilane:
•
omandab eesti kirjakeele;
• teadvustab eesti keele süsteemi ja
eripära;
• arendab loovat ja kriitilist mõtlemist;
•
arendab suulist ja kirjalikku väljendusoskust.
3. Õppetegevus
Gümnaasiumis omandab õpilane keelekursuste kaudu teadmised
keelesüsteemist ja eesti keele struktuuri eripärast. Keelekursused
aitavad lahti mõtestada keele olemust ning tõstavad esile
grammatikaõpetuse tunnetusliku külje; rakendusülesannete raskuspunkt
kandub õigekeelsuselt sõnastuse korrektsusele ja individuaalstiili
saavutamisele. Taotluseks on, et õpilane mõistaks keelehoolde
vajalikkust ja väärtustaks korrektset keelekasutust. Kõne- ja
tekstiõpetuses käsitletakse suulise ja kirjaliku teksti erinevusi,
õpitakse tundma ja koostama erisuguseid tekste. Arendatakse loovat ja
argumenteeritud suulist ning kirjalikku eneseväljendust. Soovitatav on
keelekursuste sisuline integreerimine kirjanduse õpetamisega, eeskätt
poeetika käsitlemisel.
2. peatükk
TEKSTI- JA KÕNEÕPETUS
1. Õppesisu
1.1. KÕNE- JA KIRJAKEEL. Teksti liigid. Suuline ja kirjalik tekst.
Pilttekst. Sümbolid ja nende tähendus.
1.2. LUGEMINE KUI PROTSESS. Lugemisstiilid: kommunikatiivne, loov,
õpilugemine.
1.3. TEKSTI ARENDUSTÜÜBID. Kirjeldus, jutustus, arutlus,
argumenteerimine, informeerimine, veenmine, manipuleerimine,
tundeväljendus.
1.4. TEKSTILOOME. Teema valik, teksti adressaat, materjali kogumine,
mustand, struktureerimine, viimistlemine, toimetamine, avaldamine,
arvustamine. Kõne ettevalmistamise erijooned. Igapäevasuhtlus. Vestlus.
Ümarlauavestlus, arutlusring ehk paneel. Olmekõned: tervitus-,
õnnitlus-, sünnipäeva- ja tänukõne. Informeerivad kõned: ettekanne,
informatsioon, loeng. Veenmiskõned: poliitiline kõne, kihutuskõne.
Alustekstist lähtuv kirjutamine.
1.5. TEKSTI ÜLESEHITUS. Teema ja põhiväide. Pealkiri. Sissejuhatus.
Teema arendus. Lõpetus. Tekstistrateegia. Teksti liigendamine. Lõik.
Sidusus. Kõne ülesehituse erijooned. Kõne osad: kõnetamine, alustus,
arendus, lõpetus. Kõne näitlikustamine: esemed, fotod, joonistus,
illustratsioon, teabegraafika, tekst, film, etendus, heliteosed.
Tehniliste vahendite valik. Sõnastus. Stiil. Suulise ja kirjaliku stiili
erinevused. Funktsionaalstiil ja isikustiil. Kujundlikkus. Slängi ja
murdesõnade kasutamine ja väärtus.
1.6. MEEDIATEKSTI OLEMUS JA ERIPÄRA. Elektroonilise teksti olemus ja
eripära. Uudis. Olemuslugu. Intervjuu. Arvustus. Reportaaž. Reklaam.
Teema, probleem, kontekst, ülesehitus.
1.7. TARBETEKSTI OLEMUS JA ERIPÄRA. Avaldus. Elulookirjeldus (CV). Kiri.
Apellatsioon. Volikiri. Protokoll. Kohustuslikud rekvisiidid.
Tarbekirjade vormistamise põhinõuded.
1.8. TEADUSTEKSTI OLEMUS JA ERIPÄRA. Uurimistöö: etapid, ülesehitus ja
vormistamine. Refereerimine. Tsitaat. Allikaviide. Suuline ja kirjalik
referaat. Konspekteerimine. Olulise markeerimine tekstis, märgid ja
märkused serval, olulisima leidmine, alapealkirjad.
1.9. KIRJANDI OLEMUS JA ERIPÄRA. Essee olemus ja eripära. Kirjaliku
teksti vormistus.
1.10. SUULINE TEKST. Suulise teksti vormistus. Sõna-sõnalt
üleskirjutatud kõne esitamine, tugisõnadele toetuv kõnelemine, peast
kõnelemine. Kõneleja välimus, kehahoid, silmavaade, miimika, žestid.
Ilmekas esitus: artikulatsioon, intonatsioon, tempo, paus, rõhk.
Esinemine. Esinemishirm, selle põhjused, võimalik vältimine.
2. Õpitulemused
Õpilane:
• mõistab korrektse suulise ja kirjaliku
eneseväljenduse vajalikkust;
• teab tekstitüüpide põhitunnuseid
ja ülesehitusprintsiipe;
• oskab koguda ja kasutada infot eri
tekstide loomiseks;
• oskab valida eesmärgist lähtuvat kõnelemis-,
lugemis- ja kirjutamisstiili;
• oskab argumenteeritult väljendada oma
seisukohti ja neid kaitsta kõnes ja kirjas;
• oskab esineda
olmekõnega ja järgida publiku ees esinemise nõudeid;
•
oskab kirjutada tarbekirju, kirjandit ja uurimust.
3. peatükk
EESTI KEELE STRUKTUUR
1. Õppesisu
1.1. KEELE OLEMUS. Keelemärk, sünonüümia, homonüümia, polüseemia.
1.2. FONEETIKA. Fonoloogia. Häälik ja foneem. Vokaalide ja konsonantide
liigitus. Eesti keele häälikusüsteemi põhijooned. Silp, rõhk ja välde.
Palatalisatsioon. Eesti keele fonotaktika põhijooned.
1.3. MORFOLOOGIA. Sõnaliigid. Muutuvad ja muutumatud sõnad. Sõnaliigi
piiritlemine. Morfeem. Vormimoodustuse vahendid: tüveteisendused ja
aglutinatsioon. Astmevaheldus ja teised tüveteisendused. Käändsõna
vormimoodustus. Pöördsõna vormimoodustus, käändelised ja pöördelised
vormid.
1.4. SÕNAMOODUSTUS. Sõnade tuletamine ja liitmine. Tuletusliited,
tuletiste tähendus. Liitsõnamoodustuse mallid. Liitsõna tähendus.
1.5. SÜNTAKS. Lauseliikmed ja fraasid. Tegusõna ja öeldis.
Verbirektsioon. Eitus. Subjekti ja objekti funktsioon ja tunnused.
Määrus. Täiend. Liht- ja liitlause. Liitlause liigid. Lauselühendid ja
nende funktsioonid. Eesti keele sõnajärg.
1.6. MAAILMA KEELELINE MITMEKESISUS. Keelkonnad. Eesti keel kui
soomeugri keel. Soomeugri keeled ja indoeuroopa keeled, nende
struktuurilised erinevused. Keeletüpoloogia. Keelte sarnastumise ja
eristumise põhjused. Eesti keele areng ja eesti kirjakeele kujunemine.
Murded.
2. Õpitulemused
Õpilane:
• teab keelest rääkimiseks vajalikke mõisteid;
•
teab keele struktuuri üldiselt ja eesti keele struktuuri eripära;
•
teab üldjoontes eesti keele fonoloogilist, morfoloogilist ja
süntaktilist analüüsi;
• teab soomeugri ja indoeuroopa
keelkonna tähtsamaid keeli;
• oskab keelenähtusi võrrelda ja
nende üle arutleda.
4. peatükk
ÕIGEKEELSUS
1. Õppesisu
1.1. ÕIGEHÄÄLDUS. Eesti häälduse omapära. Veaohtlikud
üksikjuhtumid.Võõrnimehääldus.
1.2. ÕIGEKIRJA PÕHIMÕTTED. Obligatoorne ja fakultatiivne
ortograafiareeglistikus.
1.3. VÕÕRSÕNAD. Võõrsõnade foneetilised ja ortograafilised erijooned.
Veaohtlikud õigekirjajuhtumid. Tsitaatsõnade ja võõrnimede kirjutamine,
tsitaatsõna- ja võõrnimetuletise õigekiri. Võõrsõnapoolituse tavad ja
iseärasused.
1.4. ALGUSTÄHE ORTOGRAAFIA. Asutuste nimed ja nimetused, kaubaartiklid,
pealkirjad, kohanimed. Jutumärgid pealkirjades, nimede esiletoojana
tekstis; nimi täiendina.
1.5. NIMEDE KIRJUTUS. Ees- ja perekonnanime kooskasutus: järjestus,
hääldus, nende sotsiaalne tähendus. Nimetarvitus dokumentides, nimede
käänamine, ülakoma kasutamine. Nimetuletiste õigekiri.
1.6. LÜHENDID. Lühendamise vajalikkus ja põhimõtted, lühendikasutuse
sobivus tekstis. Lühendite lugemine ja õigekiri. Kirjavahemärgid
lühendeis. Lühendikäänete ja -tuletiste õigekiri.
1.7. SÕNAVORMISTIK LAUSES. Käändsõnade väär- ja ületarvitus.
Kääneteväärtarvitus. Rööpkeelendid: tähendusvarjundid, stiiliväärtus,
vormi sobivus lausesse, pahakõla vältimine. Arvude märkimine kirjas.
Raskemate asesõnade käänamine; asesõnade vaheldamise ja piiritlemise
vajalikkus. Muutumatute sõnade väärtarvitus. Stampverbid. Ajakategooria
väljendusvõimalused ja väärtarvitus. Verbiaegade ühildamatus
sõnastusveana. Eituse ja passiivi õige kasutamine.
1.8. SÕNADE KOKKU- JA LAHKUKIRJUTUS. Sõnaühendi ja liitsõnatuletise
vahekord. Samatähenduslikud sõnaühendid ja liitsõnad. Ühendituletised,
ühend- ja väljendverbid, muutumatud sõnad, motiveeritud ning
kinnistäiendid kokku- ja lahkukirjutuse objektina.
1.9. SÕNAJÄRG. Eesti lause põhitüübid ja nende sõnajärg. Sagedaste
sõnade rektsioon. Täiendid lauses: eestäiendite järjekord, järeltäiendi
käänamine ja interpunktsioon. Lisand, tema asend, ühildumine ja
interpunktsioon; lisandite hulk ja valik tekstis. Lauselühendid ja nende
õigekeelsus. Lauseehituse taunitav võõrapärasus. Fraaside ühemõtteline
ühendamine.
1.10. KEELENDITE VALIK. Omasõna-võõrsõna, lausetarind sõltuvalt
keelekasutusolukorrast – suuline või kirjalik väljendus, erinev
suhtluspartner, ametlik või argipöördumine. Keele-etikett.
Stampkeelendite, toortõlke ja tarbetute mugandite vältimise vajalikkus.
2. Õpitulemused
Õpilane:
• valdab eesti kirjakeelt;
• mõistab
keelehoolde vajalikkust ja väärtustab korrektset keelekasutust;
•
teab emakeele sõnavara ja grammatikavahendite stiiliväärtust;
•
oskab valida väljendusvahendeid vastavalt eesmärgile ja
suhtlusolukorrale;
• oskab kasutada õigekeelsusallikaid.
5. peatükk
GÜMNAASIUMI LÕPETAJA ÕPITULEMUSED EESTI KEELES
Gümnaasiumi lõpetaja valdab eesti kirjakeelt ja väärtustab korrektset
keelekasutust:
• teab keele põhimõisteid, süsteemi ja eesti keele
struktuurilisi iseärasusi;
• teab suulise ja kirjaliku kõne
erinevusi;
• teab eri tekstide tunnuseid ja ülesehitusprintsiipe;
•
oskab leida, korrastada ning kasutada teavet suuliste ja kirjalike
tekstide koostamisel;
• oskab ennast loovalt ja argumenteeritult
väljendada;
• oskab valida väljendusvahendeid vastavalt
suhtlusolukorrale;
• oskab kasutada keelekäsiraamatuid tekstide
koostamisel ja korrigeerimisel.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56 «Põhikooli
jagümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 3
|
KIRJANDUS
(EESTI ÕPPEKEELEGA GÜMNAASIUMILE)
1. Kirjandus gümnaasiumis
1.1. Kirjanduse ainekava sisaldab gümnaasiumiastmes 6 kohustuslikku
kursust. Ühe kursuse maht on 35 õppetundi.
1.2. Parema ülevaatlikkuse saamiseks on kirjanduse ainekavas poeetika,
maailmakirjandus ja eesti kirjandus eraldi grupeeritud. Kirjanduse
loendi ajalooline esitus ei ole kursuste koostamisel siduv. Kirjandus-
või vooluloolisuse kõrval võib õpetuses rakendada ka liigi, žanri,
karakteri, keeleruumi (sh murdekeele) või geograafilisuse põhimõtet või
muud temaatilist ülesehitust, täiendada diakroonilist vaatlust
sünkroonilisega. Kirjanduse loendi rohked alternatiivid võimaldavad
paindlikku lähenemist, õpilaste ja õpetaja omapära arvestamist.
1.3. Õppeaja jooksul on õpilasel kohustuslik lugeda vähemalt 20
ilukirjandusteost, mille valikule ainekavas viidatakse suurtähtedega.
2. Õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi kirjandusõpetus taotleb, et õpilane väärtustaks
ilukirjandust kui
• kunsti;
• esteetiliste ja eetiliste
tõekspidamiste kujundajat;
• tunde- ja mõttemaailma ning
keelekasutuse olulist rikastajat;
• loovuse arendajat;
•
kogemuste vahendajat, ühiskonda integreerijat ja minapildi avardajat;
•
rahvus- ja maailmakultuuri tähtsat osa.
3. Õppetegevus
Kirjanduse kui kunsti õpetusel tähtsustub kujunditehniline analüüs.
Teosed vahelduvad, kujundlikkuse mudelid püsivad. Kujundikeele mõistmine
on kunstiga suhtlemise, valdamine – kunsti loomise eelduseks. Õpetuses
on soovitatav järgida eri kirjandusteaduslikke meetodeid lähilugemisest
võrdlev-ajaloolise meetodini. Teose tähenduse ja poeetika avamine toimub
eelistatult intertekstuaalsel taustal. Tavapärast biobibliograafilist
või kultuuriloolist käsitlust täiendab stilistiline, lingvistiline,
semiootiline või narratoloogiline lähenemine. Vältida tuleb ühekülgsust
või liialdusi, näiteks tegelashinnangulise analüüsiga. Ilukirjandus on
olemuselt mitmetähenduslik suhtlus, samuti on selle mõistmine mitmuslik,
dialoogiline. Soovitatav on kirjanduse õpetamise sisuline integreerimine
teksti- ja kõneõpetusega, eeskätt poeetika käsitlemisel. Seoseid teiste
õppeainetega võimaldab (süva)psühholoogiline, soo-uurimuslik või
sotsioloogiline kirjanduskäsitlus; tõlgendust rikastab mütopoeetiline,
hermeneutiline, strukturalistlik, poststrukturalistlik või muu
uurimisparadigma. Meetodikomplekti valik on individuaalne. Kirjanduse
õpetamisel kasutatakse originaaltekste (resp tõlkeid) või
nende katkeid, mitte mugandusi.
4. Õppesisu
4.1. Poeetika
4.1.1. ILUKIRJANDUSLIKU TEKSTI OLEMUS JA ERIPÄRA. Ilukirjanduslikud
stiilid. Kujundlik keelekasutus. Kõla-, kõne- ja lausekujundid.
Metafoor. Kirjanduse žanrid, põhi- ja segaliigid.
4.1.2. LÜÜRIKA. Lüüriline eneseväljendus, temaatika; vormid, riim,
värsisüsteemid ja -mõõdud. Luuletus. Lüroeepika.
4.1.3. DRAMAATIKA. Dialoog; sündmus, karakter, kompositsioon. Tragöödia,
komöödia, draama. Dramatiseering, stsenaarium.
4.1.4. EEPIKA. Kirjeldus, alltekst; tegelane, vaatepunkt, süžee. Teose
aja- ja elulooline taust. Eepos. Romaani ja novelližanri kujunemine.
Jutustus, lühivormid. Essee.
4.2. Maailmakirjandus
4.2.1. ANTIIK-, KESK- JA RENESSANSIAEG. Antiikmütoloogia. Näiteid
«Iliasest» või «Odüsseiast». Näiteid eepostest. Antiiklüürika näiteid.
Antiikteater. Antiiktragöödia näiteid. Piibel: tegelasi ja
tekstinäiteid. Renessansi iseloomustus. Boccaccio 2–3 novelli.
SHAKESPEARE’i üks näidend. Cervantes Saavedra «Don Quijote» (katkendeid).
4.2.2. KLASSITSISM, VALGUSTUS JA ROMANTISM. Klassitsismi iseloomustus.
Moličre’i üks näidend. Valgustuse iseloomustus. Näiteid Voltaire’i või
Rousseau’ teostest. Näiteid Goethe loomingust. «FAUST» (I osa,
katkendeid II osast). Romantismi iseloomustus. HUGO või MÉRIMÉE või
SANDI või SCOTTI või C. või E. BRONTĖ üks proosateos. Byroni või Shelley
või Heine luule. Näiteid Puškini või Lermontovi loomingust. «JEVGENI
ONEGIN».
4.2.3. REALISM, MODERNISM JA POSTMODERNISM. Realismi ja modernismi
iseloomustus. STENDHALI või BALZACI või FLAUBERT’i üks romaan.
DOSTOJEVSKI või TOLSTOI üks romaan. TŠEHHOVI 1–2 novelli ja üks näidend.
T. Manni võ i Woolfi või Borgese või Singeri või Salingeri üks
proosateos. FITZGERALDI või REMARQUE’i või HEMINGWAY või VONNEGUTI või
GARCĶA MARQUEZE üks romaan. WILDE’i või HESSE või KAFKA üks proosateos.
BULGAKOVI või NABOKOVI üks romaan. Üks proosateos Skandinaavia
kirjandusest. Modernistlik luule. Näiteid 3–4 autori loomingust:
Baudelaire, Mallarmé, Verlaine, Rimbaud, Verhaeren, Apollinaire;
Whitman; Rilke; Blok, Ahmatova, Majakovski, Jessenin; Garcia Lorca;
Tagore; Leino; Eliot, Thomas. Modernistlik ja absurditeater. Näiteid 2–3
autori loomingust: Ibsen, Maeterlinck, Pirandello, Brecht, Beckett,
Ionesco, Williams, Albee. Postmodernismi iseloomustus. Idamaade
kirjanduse näiteid. Üks MAAILMAKIRJANDUSE TEOS õpilase valikul.
4.3. Eesti kirjandus
4.3.1. EESTI KIRJANDUSE TEKE JA ARENG. Petersoni luule. Faehlmanni
tegevus. Kunstmüüdid. Kreutzwaldi tegevus. «Eesti rahva ennemuistsed
jutud» (1–2 muinasjuttu). «Kalevipoeg». Koidula tegevus. Luule.
Kitzbergi üks jutustus. Vilde üks proosateos ja näidend. Juhan Liivi
looming. Luule.
4.3.2. EESTI KIRJANDUS 20. SAJANDI I POOLEL. «Noor-Eesti» kirjanduse,
keele ja kunsti uuendajana. Suitsu luule. Tuglase tegevus. Tuglase 3–4
novelli. Enno ja Ridala luule näiteid. «Siuru» ja «Tarapita». Underi
luule. Visnapuu luule näiteid. Adsoni või Barbaruse või Adamsoni luule
näiteid. TAMMSAARE üks proosateos. «TÕDE JA ÕIGUS» (1–2 osa). Tammsaare
või Raudsepa üks näidend. GAILITI või MÄLGU üks romaan. Gailiti või
Vallaku 1–2 novelli. Elulähedusliikumine. Sütiste luule näiteid.
«Arbujad». Alveri luule. Talviku või Masingu või Kangro luule näiteid.
RISTIKIVI üks proosateos.
4.3.3. EESTI KIRJANDUS 1940–2000. Näiteid 2–3 autori luulest: Vihalemm,
Lepik, Laaban, I. Grünthal, Kolk. Näiteid 2–3 autori loomingust:
Jakobson, Leberecht; Hint, Merilaas, Sang, Vaarandi, Smuul. P. KRUSTENI
või KANGRO või MÄGI või UIBOPUU või HELBEMÄE või VIIRLAIU üks
proosateos. 50.– 60. aastate poeetikauuendus. Näiteid 3–4 autori
luulest: Kross, Alliksaar, Laht, Kaalep, Niit; Ehin, Kaplinski, P.-E.
Rummo, Luik. H. NÕU või VALTONI või TRAADI või VAHINGU või UNDI üks
proosateos. Näiteid Krossi või Meri proosast. KROSSI üks romaan. Kõivu
või Vetemaa või Kruusvalli üks näidend. Näiteid 2–3 autori loomingust:
Ivask, Laaman, Runnel, Isotamm, Üdi/Viiding, Kareva. KAUGVERI või
BATURINI või LUIGE või SAADI või MUTI või ÕNNEPALU üks proosateos.
Sajandivahetuse postmodernistlikke suundumusi. Näiteid 2–3 autori
loomingust. Üks UUDISKIRJANDUSE TEOS õpilase valikul.
3. Õpitulemused
Gümnaasiumi lõpetaja:
• mõistab ilukirjanduse väärtust ja
hindab kujundlikku mõtlemist ning keelekasutust;
• on lugenud
vähemalt 20 ilukirjandusteost;
• teab kirjanduse igast etapist
vähemalt üht teost põhjalikumalt;
• teab kirjanduse
žanreid ja poeetika põhimõisteid;
• oskab loetut
suhestada aja, koha ning teiste tekstidega;
• oskab analüüsida
kirjandusteose kujundikeelt, sisu ja vormi;
• oskab loetu kohta oma
mõtteid ja arvamusi avaldada.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56 «Põhikooli
jagümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 4
|
VENE KEEL
(VENE ÕPPEKEELEGA PÕHIKOOLILE)
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Vene keel põhikoolis
1.1. Keel on inimeste peamine suhtlusvahend. Üldhariduskoolis on keel
samaaegselt nii õppimise eesmärk kui ka vahend, õppetegevuse alus.
Emakeelel on üldharidussüsteemis eriline koht rolli tõttu, mida ta
täidab lapse isiksuse arengus.
1.2. Keel kui suhtlusvahend kujundab mõistete ja kategooriate
võrgustiku, arendab mälu, abstraktset mõtlemist.
1.3. Vene keele õppimine võimaldab õpilastel omandatud keeleteadmiste
alusel oma keelekasutust mõtestada, oma keelepädevust teadlikult
täiustada, arendada kommunikatiivseid oskusi kui isiksuse
eneseväljenduse ja eneseregulatsiooni vahendeid.
1.4. Mõtlemine, mälu, emotsioonid kujunevad inimesel ümbritseva maailma
tegevusliku omandamise protsessis. Inimtegevuse üks olulisi liike, mis
kindlustab inimestevahelise suhtluse, on kõnetegevus. Kõnetegevuse
liigid on kuulamine, kõnelemine, lugemine ja kirjutamine.
1.5. Vene keele õppimise protsessis omandab õpilane keelelise suhtluse
oskused ja vilumused, õpib oma mõtteid ja tundeid väljendama, kuuldut ja
loetut analüüsima, informatsiooni üldistama.
1.6. Vene keele kui suhtlusvahendi omandamine oma rahvuskultuuri
kontekstis kasvatab lapses austust oma keele, kultuuri vastu, loob
teiste rahvaste kultuuriväärtuste tunnetamise ja mõistmise eeldused.
1.7. Lapse keelelist arengut kindlustades loob kool tema
intellektuaalse, emotsionaalse, kõlbelise arengu eeldused, aga kujundab
ka keelelist isiksust, kes suudab end realiseerida muukeelses
sotsiaalkultuurilises keskkonnas.
1.8. Väärika, tolerantse keelelise isiksuse areng on mõeldav vaid keele
ja kirjanduse tihedas vastastikuses toimes. Kirjandus ja folkloor
kannavad endas keelevorme, mis on õpilase keelekasutusoskuse seisukohalt
tingimata vajalikud, sisaldavad vaimseid, kõlbelisi ja esteetilisi
väärtusi, mis kujundavad isiksust.
1.9. Õpilaste kommunikatiivsete pädevuste kujunemine eeldab erinevate
tasandite keelenähtuste uurimist tekstis tähenduse, struktuuri ja rolli
seisukohalt. Nende nähtuste kõnes kasutamise oskust on võimalik
kujundada, osutades leksikaalsete, süntaktiliste ja morfoloogiliste
vahendite funktsioonidele tekstides. Järelikult võib teksti kaudu
läheneda mis tahes kooliprogrammi osale. Keel elab ja funktsioneerib
kõnes ning kõne produkt on tekst.
1.10. Vene keele õpetuse orientatsioon õpilaste aktiivse kommunikatiivse
keeleoskuse kujundamisele eeldab vene keele tundide ning klassi- ja
koolivälise tegevuse kõigi võimaluste ärakasutamist, et korraldada
õppetegevust, mis kindlustab lugemise, kirjutamise, kuulamise ja
kõnelemise õppe.
1.11. Vene keele õpetuse osad on:
1) keeleteadmised;
2)
kirjandusteadmised;
3) kommunikatiivsed oskused (teadmised ja oskused
kõigis keeletegevuse valdkondades: kuulamine, kõnelemine, lugemine,
kirjutamine).
1.12. Keeleteadmised on keele teadliku kasutamise peamine alus. Siia
kuuluvad teadmised keele süsteemist, keele variatiivsusest, suulisest ja
kirjalikust keelest, tekstilingvistika funktsionaalsest süsteemist jne.
Keeleteadmistel on tunnetuslik väärtus, nad on kirjaoskuse ja
kommunikatiivse pädevuse alus.
1.13. Ilukirjandus peegeldab inimsuhete mitmekesisust, võimaldab
kaasaelamist, arendab kujundlikku mõtlemist ja keeletunnet.
Ilukirjanduse lugemine võimaldab tunnetada emakeele mitmekesisust ja
rikkust. Kirjanduse efektiivne omandamine eeldab pideva tähelepanu
omistamist keelele tema kunstilises funktsioonis.
1.14. Kommunikatiivsed oskused:
• lugemine algab üksikute sõnade,
lausete ja lühitekstide ladusast silphaaval valjusti lugemisest;
lugemisoskuse täiustudes tekib soov lugeda erinevaid tekste, loetu üle
arutada. Sel viisil areneb tekstide analüüsimise ja oma arvamuse
väljendamise oskus;
• kirjutamine on lugemisega tihedalt seotud.
Kirjutamisoskuse arendamine algab häälikute ja tähtede vastavuse
omandamisest. Esmase kirjaoskuse omandamisega areneb oma mõtete
kirjaliku väljendamise oskus, oskus luua erinevat liiki ja erinevas
stiilis tekste;
• kuulamisel arenevad teksti mõistmise ja analüüsi
oskused, areneb mälu ja mõtlemine. Õpilased õpivad kuuldud teksti vastu
võtma, määratlema neis sisalduva info tähenduslikkust, väljendama oma
suhtumist sellesse;
• kõnelemine arendab dialoogilise ja
monoloogilise kõne oskusi. Kõnelemise õppimine toimub nii loomulikes kui
õppesituatsioonides. Kõnelemise kaudu areneb kõnekultuur, täiustuvad
keelelise suhtluse oskused.
1.15. Vene keele tundides osutatakse suurt tähelepanu aktiivõppe
meetoditele, mida iseloomustab:
• suhtumine õpilasse kui endaga
võrdsesse;
• suhtumine teadmistesse kui iseseisva mõtlemise
tulemisse, mitte kui valmis tõdedesse; tunnis luuakse olukorrad, mis
võimaldavad õpilasel kriitilise mõtlemise toel iseseisvalt uusi teadmisi
ja oskusi omandada;
• loovülesannete iseseisev lahendamine;
•
arvamuste, lähenemiste paljusus, austav suhtumine teiste arvamusse.
1.16. Õpilaste keelekultuuri kujundamine toimub kõigi aineõpetajate
ühiste jõupingutuste toel. Õpilaste keelelise tegevuse mis tahes suulise
või kirjaliku tulemi puhul tuleb hinnata:
• sisu;
•
ülesehituse loogilisust;
• keelelist vormistust.
1.17. Vene keele kursuste õppimise tulemusel kujunevad õpilasel:
•
keelepädevus (teadmised keelesüsteemist tervikuna ja selle ü ksikutest
osadest);
• õigekirja- ja interpunktsioonipädevus;
•
tekstuaalne pädevus (teadmised keelevahendite valikust, et luua teatud
teksti);
• kommunikatiivne pädevus (suhtluspädevus).
2. Õppe-eesmärgid
2.1. Vene keele õpetamise peaeesmärk põhikoolis on omandada
keelesüsteem, mis võimaldab täisväärtuslikku, vaba keelelist suhtlust
kõikides eluvaldkondades. See eesmärk on saavutatav konkreetsete
ülesannete lahendamise teel.
2.2. Põhikooli aineõpetus taotleb, et õpilane:
•
omandab vajalikud sügavad ja kindlad teadmised keelest ja kõnest;
•
omandab peamised oskused ja vilumused, mis kindlustavad kirjakeele
normide valdamise nii kõnes kui ka kirjas;
• mõtestab omandatud
teadmiste põhjal oma keelekasutust ning täiustab teadlikult oma
keelepädevust (kõne grammatilise ülesehituse, väljendusvahendite
täiustamine, eesmärgipärane tegevus vene kirjakeele normide
omandamiseks);
• suhtub vene keelesse kui vene rahva rahvuslikku
väärtusse ja vaimukultuuri olulisimasse osasse lugupidavalt ja loovalt.
2.3. Keelesüsteemi tundmaõppimisel põhikoolis on vaja silmas pidada
kõiki keelelise tegevuse liike.
2. peatükk
VENE KEELE AINEKAVA 1.–3. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Teadmiste omandamise ja oskuste kujunemise eelduseks on lapse võime
end tunnetada kuulajana, lugejana, kõnelejana ja kirjutajana.
Õppetegevuses peab laps omandama õpioskused. On väga oluline, et
õpilasel mis tahes ülesannet täites tekiks ettekujutus sellest, kuidas
ta midagi teeb, kas ta oskab seda teha, kas on toimunud edasiminek,
võrreldes varem sooritatud ülesandega ja teiste õpilastega. Laps peab
täpselt aru saama, mis eesmärgil, mille jaoks ta üht või teist ülesannet
täidab. Lapseni peab jõudma teadmine, et kõnelemine, kuulamine, lugemine
ja kirjutamine võimaldavad infovahetust, annavad võimaluse infot saada
ja teistele edastada.
1.2. Loomingulistes kirjalikes töödes on olulisel kohal sisu.
Kirjatehnika omandab laps järk-järgult, kasutades spetsiaalseid
harjutusi. Lapse loovuse arengus on oluline koht joonistamisel, seetõttu
on joonistamisele vaja tähelepanu pöörata nii lugemise kui ka
kirjutamise tundides.
1.3. Esimesed kirjalikud tööd võiksid olla kommentaarid joonistustele,
illustratsioonidele (pealkirjastamine, joonistatud esemete nimetamine
jms). Kirjalikke töid tehes võib õpilane jäljendada tekste, mida ta
varem luges. Need tekstid võivad olla stilistiliselt erinevad, erinevast
tekstiliigist, omada suhtluses erinevaid eesmärke.
1.4. Järk-järgult hakkab laps mõistma, et kirjutamine on tegevus, mille
eesmärk on info edastamine inimesele, kes on kirjutajast kaugel,
kirjutaja ise aga soovib adressaadiga suhelda. Kirjutaja peab mõistma,
et kirjutatu peab adressaadile arusaadav olema. Ebapiisav
kirjutamisoskus õppimise algstaadiumis ei tohi olla esimeste kirjatööde
tegemisel takistuseks. Tänu jäljendamisele omandatakse joonistatud tähed
kiiresti. Kirjutatud tähtede sujuva ühendamise võib õpilane saavutada 1.
klassi teisel poolaastal või 2. klassi alguses. Õigekirja õppimine
seostub lugemise ja iseseisva tekstiloomega. Sel etapil hinnatakse
õpitulemusi kommunikatiivsete oskuste põhjal.
2. Õppesisu
2.1. Kõnetegevus. Kommunikatiivsed oskused
2.1.1. KÕNE. Kõne kui suhtlusvahend. Suuline ja kirjalik kõne.
Suhtlussituatsioon: adressaat, suhtluseesmärk. Kuulamine, kõnelemine,
lugemine, kirjutamine kui kõnetegevuse liigid. Kõneetikett.
2.1.2. TEKST. Teema, peamõte, pealkiri. Lõik kui teksti üksus. Teksti
ülesehitus. Kõnestiilid. Teaduslik stiil, publitsistlik stiil,
argistiil. Ilukirjanduse keel. Kirjeldus (inimene, loom, koht,
aastaajad). Jutustamine (kujundlik ja informeeriv). Erinevate
tekstiliikide ühendamine eri stiilis tekstides.
2.2. Õigekeelsus
2.2.1. FONEETIKA. Ortoeepia. Häälikud, rõhk, intonatsioon. Häälikute
tähendusi eristav funktsioon. Täis- ja kaashäälikud. Silp. Sõna- ja
loogiline rõhk. Leksika. Sõna, tema leksikaalne tähendus. Otsene ja
kaudne tähendus. Sünonüümid. Antonüümid. Homonüümid.
2.2.2. KIRI JA ORTOGRAAFIA. Sõna koostis. Tähestik. Täis- ja
kaashäälikute märkimine kirjas. Tähtede Е, Ё, Ю, Я
häälikuline tähendus. Tähtede Ь, Ъ
funktsioonid. Suur- ja väiketähed. Täishäälikute õigekiri sisihäälikute
järel. Ьkasutamine, eraldavate Ьja Ъkasutamine.
Kontrollitavate ja mittekontrollitavate täis- ja kaashäälikute õigekiri
sõnatüvedes. Suur- ja väiketähtede õigekiri. Eesliidete õigekiri.
Sõnaosad: tüvi, eesliide, järelliide, lõpp. Sõna tähendusosad.
Ühetüvelised sõnad. Sõnaosade määratlemine ja kirjutamine
samatüvelistele sõnadele toetudes.
2.2.3. MORFOLOOGIA. Sõnaliigi mõiste. Iseseisvad sõnad ja abisõnad. Sõna
grammatiline ja leksikaalne tähendus. Nimisõna. Sugu, arv, kääne.
Nimisõnade käänamine. Omadussõna. Omadussõnade muutumine soo, arvu ja
käände põhjal. Nimi- ja omadussõnade käändelõpud. Tegusõna. Tegevusnimi.
Aeg, isik, arv. Tegusõnade pööramine. Enamkasutatavate tegusõnade
isikulõpud. HE õigekirjutus koos tegusõnaga. Asesõna.
Isikulised asesõnad. Isik ja arv. Käänamine. Eessõnad, nende kirjutamine
sõnast eraldi.
2.2.4. SÜNTAKS JA INTERPUNKTSIOON. Sõnaühend. Põhisõna ja laiend
sõnaühendis. Lause. Lause pea- ja kõrvalliikmed. Lause rinnastatud
liikmed. Väit-, küsi-, käsk- ja hüüdlause lõpumärk, rinnastatud
lauseliikmete eraldamine.
2.3. Kirjandus
2.3.1. Rahvaluuleteosed, lastekirjanduse klassika hulka kuuluvad vene,
eesti ja välisautorite teosed. Tekstide temaatika: perekond, kodukant,
sõbrad, loomad, aastaajad, eakaaslaste elu, seiklused, ajalugu.
2.3.2. Kirjandusteadmised. Rahvaluuležanrid: muinasjutt, mõistatus,
vanasõna, kõnekäänd, nali, mäng. Elementaarne ettekujutus jutustusest,
valmist, luuletusest, populaarteaduslikust artiklist. Esmane ettekujutus
kirjandusteose ülesehitusest, tema peamõttest, kangelasest, sündmustest.
Ilukirjandusteose kujundlik keel. Tähtsamad andmed lastekirjanduse
klassikute kohta seoses õpitava kirjandusteosega. Ettekujutus raamatu
elementidest: kaas, köide, tiitelleht, sisukord, eesleht, eessõna,
annotatsioon, illustratsioon. Esmased teadmised kataloogist. Ettekujutus
perioodikast (lasteajalehed, -ajakirjad).
3. Õpitulemused
3. klassi lõpetaja:
• orienteerub õpitud keele- ja
tekstilingvistika mõistetes; järgib kõnes ja kirjas õpitud
kirjakeelenorme (ortograafia-, interpunktsiooni-, leksikaalseid,
ortoeepia-, morfoloogianorme); tunneb sõna- ja lausepiiri;
•
kirjutab veatult ära käsikirjalist ja trükitud teksti;
•
kuulab ja loeb teksti, saab aru teksti mõttest;
• analüüsib
teksti: määratleb teksti teema, peamõtte, eristab õpitud tekstiliike ja
kõnestiile; leiab tekstist sõnad, mis iseloomustavad kangelast, tema
käitumist, ümbritsevat keskkonda, toob esile sündmused, määratleb nende
järgnevuse, annab oma hinnangu;
• koostab suulisi ja kirjalikke
tekste taastavalt (ümberjutustus) ning loovalt (omaloominguline tekst
lähtuvalt suhtlusolukorrast);
• kontrollib ja parandab oma
tekste õpetaja abiga;
• järgib kõneetiketti.
2. peatükk
VENE KEELE AINEKAVAD 4.–6. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Sel kooliastmel on kõige tähtsam suuline ja kirjalik suhtlus.
Produktiivne suhtlemine eeldab vastavaid tingimusi: õhkkond klassis peab
olema usaldav, vaba, mis soodustab suhtlust, diskussiooni.
Suhtlusõpetuse lähtepunktiks on jutustus, oma arvamuse vaba
väljendamine, loominguline fantaseerimine. Suhtluskunsti õpetavad
vestlused, mis peavad lõppema kokkuvõtte tegemisega diskuteeritavatest
probleemidest.
1.2. Õpilastele tuleb tutvustada ka intervjueerimistehnikat. Nende
harjutuste üheks peamiseks eesmärgiks on vilumuste kujundamine
suhtluseks igapäevaolukordades.
1.3. Õpilased koostavad tekste lähtuvalt suhtlusolukorrast. Nad õpivad
valima sobivaid keeleväljendeid, otsustavad lausete tekstiks ühendamise
viisi ja vahendid, viivad läbi lingvistilisi eksperimente jne. Sel
viisil kujuneb õpilastel teadlik suhtumine oma keelekasutusse ning
kaaslase kuulamise oskus.
1.4. Eelmise kooliastmega võrreldes tunnetatakse sügavamalt kõnelemise
ja kuulamise seost suhtlemisega.
1.5. Lugemine ja kirjutamine on eesmärgipäraselt seotud õpilaste
praktilise õppetöö ja isiklike vajadustega. Lugemise ja kirjutamise
õppimine on suunatud lugemise ja kirjutamise protsessi mõistmisele,
tekstide analüüsiks ja kõrvutamiseks vajalike oskuste kujundamisele.
1.6. Tähtsa koha omandab teksti viimistlemise oskus. Vähem tähtis pole
ka teksti adekvaatse vastuvõtu oskus.
1.7. Sel kooliastmel suureneb kirjaliku teksti tähtsus. Kuid kirjalike
tööde hindamisel ei tohi õigekiri olla ainus kriteerium. Hirm vigade ees
ei tohi pärssida loomingulist lähenemist oma tekstile; ei tohi alla
suruda õpilase eneseväljenduspürgimusi.
1.8. Eelmise kooliastmega võrreldes on õpilastel rohkem lugemiskogemusi.
Kirjandusõpetuses on esiplaanil tekstide mõistmine, loomingulise
kujutlusvõime arendamine. Õpilaste vaatevälja ilmuvad keerukama sisu,
mitmekesisema temaatikaga, eri žanrites süžeelt dünaamilised ning
vormilt eredad vene, eesti ja maailmakirjanduse teosed.
1.9. Analüütilise tegevuse käigus kujuneb õpilastel kontekstilise taju
kultuur, sündmuste loogika, keele väljendusvahendite eripära ja rolli
mõistmine. Hinnatakse kommunikatiivsete oskuste omandatust.
2. Õppesisu
2.1. Kõnetegevused. Kommunikatiivsed oskused
2.1.1. KÕNE. Kõne kui keelevahendite kasutamine suhtluseesmärgil.
Kõnesituatsioon. Kõne liigid: suuline ja kirjalik kõne, monoloogiline ja
dialoogiline kõne. Kõnetegevuse liigid: kuulamine, kõnelemine, lugemine,
kirjutamine. Kõnekultuur. Õige kõne kui kirjakeele valdamise esimene
aste. Kõneetikett.
2.1.2. TEKST. Teksti peamised karakteristikud: teema ja peamõte. Lausete
tekstiks seostamise peamised viisid. Lõik – teksti peamine üksus. Lõigu
ülesehitus (algus, keskosa, lõpp). Teksti koostamise põhimõtted.
2.1.3. KÕNE STIILID. Teaduslik, ametlik, publitsistlik, argistiil
(kasutamine, suhtluseesmärk, sõnavara). Erinevate stiilide kasutamine
ilukirjanduses. Tekstiliigid. Kirjeldus (ümbritseva keskkonna, inimese,
looma välimus ja seisund). Jutustamine (kujundlik ja informeeriv).
Kombineeritud tekst.
2.2. Keele süsteem. Keeleteadmised. Õigekeelsus
2.2.1. ÜLDISED TEADMISED KEELEST. Keele funktsioon ühiskonnas. Vene
keele koht teiste maailma keelte hulgas. Keel – tähtsaim suhtlusvahend.
2.2.2. FONEETIKA. Ortoeepia. Kiri. Ortograafia. Keele häälikud ja nende
iseloomustus: täishäälikud (rõhulised, rõhuta) ja kaashäälikud (tugevad,
pehmed; helilised, helitud). Silp. Sõnade poolitamine. Intonatsioon ja
selle peamised elemendid (loogiline rõhk, paus, tempo, meloodia). Vene
keele häälikute hääldamise peamised reeglid. Häälikute märkimine kirjas.
Tähestik. Kaas- ja täishäälikute õigekiri tüves; eesliidete õigekiri;
järelliidete ja lõppude õigekiri iseseisvates sõnades. Abisõnade
õigekiri.
2.2.3. LEKSIKA JA FRASEOLOOGIA. Sõna kui keele keskne üksus. Sõnade
tähendus. Homonüümid. Sünonüümid. Antonüümid. Paronüümid.
Fraseologismid. Sõnade ja fraseologismide stilistiline iseloomustus.
Leksikaalsete vahendite kasutamine keele väljenduslikkuse suurendamiseks
(troobid).
2.2.4. SÕNA OSAD. Sõna tähendust kandvad osad (morfeemid). Morfeemide
roll vormi-, mõiste- ja sõnamoodustuses. Sõnamoodustuse stilistilised
võimalused.
2.2.5. MORFOLOOGIA. Sõnade leksikaalne ja grammatiline tähendus.
Sõnaliigid vene keeles.
2.2.6. ISESEISVAD SÕNAD:
• nimisõnad, nende üldiseloomustus.
Üld- ja pärisnimed. Elus- ja eluta olendeid tähistavad nimisõnad. Sugu
ja arv. Kääne ja käändkond. Ebareeglipäraselt käänduvad nimisõnad.
Muutumatud nimisõnad. Nimisõnade õigekirjutus;
•
tegusõnad, nende üldiseloomustus. Infinitiivid. Refleksiivid. Tegusõnade
liigid. Kindel kõneviis. Tegusõna olevik, minevik ja tulevik. Isik ja
arv. Pööramine. Kaudne ja käskiv kõneviis. Umbisikuline tegumood.
Tegusõnade liited. Tegusõnade õigekirjutus;
•
omadussõnad, nende üldiseloomustus. Omadussõnade liigendumine tähenduse
järgi. Täielikud ja vaegomadussõnad. Omadussõnade käänamine.
Omadussõnade võrdlusastmed. Omadussõnaliited. Liitomadussõnad.
Omadussõnade õigekirjutus;
• arvsõnad, nende
üldiseloomustus. Liht-, liit- ja ühendarvsõnad. Põhiarvsõnad,
järgarvsõnad, kogunimed. Murdarvude väljendamine;
•
määrsõnad, nende üldiseloomustus. Määrsõnade võrdlemine. Määrsõnaliited.
Määrsõnade õigekirjutus;
• asesõnad, nende
üldiseloomustus. Asesõna ja teised lauseliikmed. Asesõnade liigid ja
nende iseärasused. Asesõnade õigekirjutus;
•
kesksõnad, nende üldiseloomustus. Aktiivne ja passiivne kesksõna.
Kesksõnaliited. Kesksõnaline tarind. Kesksõnade õigekirjutus;
•
gerundiivid, nende üldiseloomustus. Liited gerundiivides.
Gerundiivtarind. Gerundiivide õigekirjutus.
2.2.7. ABISÕNAD: eessõnade, sidesõnade, partiklite, hüüdsõnade
üldiseloomustus, liigid ja õigekirjutus.
2.2.8. SÜNTAKS JA INTERPUNKTSIOON. Sõnaühendi mõiste. Lause kui peamine
mõtete väljendamise vahend. Predikatsioon kui lause peamine tunnus.
Liht- ja liitlause, laiendatud ja mittelaiendatud lause. Lausete
liigitamine suhtluseesmärgi ja emotsionaalse tonaalsuse järgi. Lause
pea- ja kõrvalliikmed. Rinnastatud liikmetega, kesksõnalise ja
gerundiivtarindiga, üttega, kiilsõnaga lause. Otse- ja kaudkõne.
Peamised kirjavahemärgid liht- ja liitlauses. Otse- ja kaudkõne
kirjavahemärgistamine.
2.3. Kirjandus
2.3.1. Tähelepanu keskmes on valitud ilukirjandusteosed. Osaga neist
tuleb tutvuda süvemalt, teised on klassis iseseisvaks lugemiseks ja
läbiarutamiseks.
2.3.2. Süvemaks tutvumiseks on vene klassikaline kirjandus erinevates
žanrites, mis moodustab lugemise kullafondi. Kõrvuti sellega loetakse
noorukite huvidele vastavaid põnevasüžeelisi raamatuid 20. sajandi
kirjandusest, kus kangelane on konfliktsituatsioonis eetilise valiku
ees, kus avaneb tema iseloom, ellusuhtumine. Aruteluks pakutavad
probleemid puudutavad võlga, au, südametunnistust, headust, õiglust,
sõprust, suhteid perekonnas, armastust, suhtumist loodusesse. Siia
kuuluvad ka eesti ja välisautorite teosed.
2.3.3. Klassis lugemiseks ja arutamiseks valitakse teosed, mis
täiendavad pilti õpitavast autorist, teemadest, probleemidest,
ilukirjanduse žanritest. Need omandatakse teksti detailse analüüsita.
2.3.4. Klassiväliseks lugemiseks valivad õpilased teosed ise,
kasutatakse abistavat õppevara. Kindlasti tuleb õpilastel tutvuda
teostega, mida ainekavas soovitatakse tekstianalüüsiks, ning ka
lugemiseks ja aruteluks soovitatud kirjandusega.
2.3.5. Lugemise käigus omandavad õpilased praktiliselt üldised
teadmised, mis puudutavad ilukirjandusteose struktuuri, kirjandusliike
ja -žanreid. Siia kuuluvad:
• üldmõisted: kirjandus kui elu
peegeldaja; inimene kui kirjanduse peamine kujutamisobjekt;
•
teadmised kirjandusliikidest: eepos, draama, lüürika;
•
teadmised kirjandusžanritest: muinasjutt, mõistatus, vanasõna,
kõnekäänd, bõliina, rahvalaul, pajatus, legend, müüt, jutustus, novell,
luuletus, ballaad, poeem, näidend-muinasjutt, olukirjeldus;
•
teadmised ulme-, seiklus-, detektiivromaanist.
2.3.6. II kooliastmel süvenevad õpilaste teadmised kirjanike
biograafiast. Kirjandusajaloolised teadmised on sel kooliastmel
minimaalsed. Siia kuuluvad elementaarsed teadmised õpitavate teoste
autoritest, kasutatakse memuaare; kirjandusajaloolised ning ajaloolist
olustikku puudutavad teadmised seoses õpitava teosega, teadmised
ajastust, mil õpitav teos kirjutati. See kõik aitab kaasa teose
tajumisele ajastu kontekstis.
2.3.7. Ilukirjandusteose sisu ja struktuuriga seotud teadmised
grupeeritakse juhtivate teemade ümber:
• kirjanduskangelase
iseloomustus (käitumine, portree, kõne, autori iseloomustus, kunstiline
detail);
• kangelane ja asjaolud;
• süžee (kirjandusteose
aluseks olevad sündmused);
• kirjandusteose kompositsioon ja
selle aspektid (episood, tegelaste süsteem, detailide montaaž: portree-,
maastiku-, interjööridetailid);
• teksti liigendus;
•
kõnekujundid (epiteet, võrdlus, isikustamine, metafoor);
•
algteadmised kirjandusteose teemast ja ideest;
• huumor ja satiir kui
autoripositsiooni väljendamise vahendid (iroonia, grotesk);
•
fantastika roll elutõe ja inimsuhete kujutamisel;
• proosa- ja
värsskõne (rütm, riim, värsimõõt, stroof, alliteratsioon, assonants).
3. Õpitulemused
6. klassi lõpetaja:
• orienteerub õpitud keelemõistetes;
•
oskab teha sõnade foneetilist, morfeemi- ja morfoloogilist analüüsi;
oskab elementaartasemel teha sõnaühendi ja lause süntaktilist analüüsi;
•
järgib õpitu piires suulises ja kirjalikus kõnes vene kirjakeele norme
(ortograafia- ja interpunktsiooni-; ortoeepia-, leksikaalseid ja
morfoloogianorme);
• oskab hinnata iseenda ja teiste kõnet
(sealhulgas kirjandusteose keelt) sõnavara stilistiliste võimaluste ja
fraseologismide kasutamise vaatepunktist;
• orienteerub õpitud
tekstiteoreetilistes mõistetes;
• valdab eri stiilides
tundmatute tekstide valjusti ja endamisi lugemise tehnikat;
• mõistab
suulise ja kirjaliku teksti sisu;
• eristab suulises ja kirjalikus
tekstis olulist ja ebaolulist teavet;
• oskab teksti analüüsida:
määratleda teksti stiili ja liiki; teemat ja peamõtet; lausete tekstiks
seostamise peamisi viise ja vahendeid; eristab tekstistiilide ja
-liikide iseärasusi;
• iseloomustab kangelast tegude ja suhete
põhjal teiste inimestega;
• selgitab kõnekujundite tähendust
(epiteet, võrdlus, isikustamine, metafoor);
• toob esile
ilukirjanduslike kirjelduste rolli (portree, maastik, interjöör);
•
koostab suulisi ja kirjalikke tekste taastavalt (ümberjutustus erineva
detailsuse astmega) ja loovalt (ilukirjanduskeelt kasutav
kõnesituatsiooni arvestav tekst; kirjeldav ja jutustav kirjand; kirjand
ilukirjandusteose põhjal);
• valdab kõneetiketti, kasutab kõnes
viisakusvormeleid;
• oskab kasutada sõnaraamatuid, raamatukogu
katalooge.
4. peatükk
VENE KEELE AINEKAVA 7.–9. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Õpilased omandavad aina enam suhtlusoskusi. Keeleteadmised
kindlustavad õpilaste kommunikatiivse pädevuse. Tundides luuakse
reaalseid kõneolukordi, mille vältel esinevad õpilased mitmesugustes
rollides: diskussiooni juhina, osalejana, diskussioonist kokkuvõtte
tegijana, oponendina jne.
1.2. Loengute, dispuutide, õpilaste kirjalike vastuste kõrval
kasutatakse õppeseminare, -konverentse, teematunde.
1.3. Selles eas tunnevad õpilased huvi inimeste sisemaailma vastu,
huvituvad enesetunnetusest, kunstniku isikust, kirjandusprotsessist,
kunstiteose interpretatsioonist.
1.4. Lugemine võib olla kiire või põhjalik, eriline kaal on lugemise
väljendusrikkusel. Väljendusrikas lugemine ei jää ainult esteetilise ja
emotsionaalse tunnetuse vahendiks, vaid ka teose analüüsi- ja
hindamisvahendiks.
1.5. Tähtis töövaldkond on töö tekstiga omandatud kirjandusteaduslikke
mõisteid kasutades.
1.6. Õpilased arendavad eetika ja esteetika problemaatika eristamise ja
adekvaatse interpreteerimise oskust isiksuse tasandil.
1.7. Õpilased kirjutavad ümberjutustusi, milles sisalduvad arutluse
elemendid, arvamusi loetu, nähtu, kogetu kohta, lühikirjandeid,
jõukohasel teemal publitsistlikke kirjutisi, koostavad stsenaariume,
instseneeringuid, olukirjeldusi, huvitavate inimeste portreesid,
katsetavad oma loomeandi mitmes žanris (mõistatus, muinasjutt, jutustus,
valm, luuletus).
1.8. Sel kooliastmel hinnatakse emakeeleoskust järgmiste kriteeriumide
põhjal:
• kommunikatiivsed oskused;
• keeleteadmised ja
õigekiri;
• kirjandusteadmised.
2. Õppesisu
2.1. Kõnetegevused. Kommunikatiivsed oskused
2.1.1. KÕNE. Kõne kui keelevahendite kasutamine suhtluseesmärgil; tema
eriliigid. Kõnesituatsioon. Kõne kui protsess (kõnetegevus) ja
kõnetegevuse produkt (tekst). Kõnetegevuse liigid. Kõnekultuur. Õige
kõnelemine kui kirjakeele valdamise esimene aste. Kommunikatiivse
eesmärgiga väljendusrikas kõne kui kirjakeele valdamise teine aste.
2.1.2. TEKST. Teksti peamised karakteristikud: teema ja peamõte.
Mikroteema (mõtte avamise loogika). Teksti aktuaalne liigendus (antud ja
uus). Mõtte edastamise viisid tekstis (ahel- ja paralleelne seos).
Lausete tekstiks seostamise viisid. Tervikteksti kompositsioon ja lõigu
ehitus.
2.1.3. STIILID. Teaduslik, ametlik, publitsistlik, argistiil.
Ilukirjandusstiil. Eri stiilide kasutamine ilukirjanduses. Esteetilise
efekti saavutamise vahendid ilukirjandustekstis.
2.1.4. TEKSTILIIGID. Jutustus, kirjeldus, arutlus. Teksti
tüüpfragmentide koostamine: inimese, ümbritseva keskkonna iseloomu ja
seisundi kirjeldamine; kujundlik ja informatiivne jutustamine; arutlus:
tõendid, selgitus, mõtisklus. Kirjandusžanrid.
2.2. Keele süsteem. Keeleteadmised
2.2.1. ÜLDISED KEELETEADMISED. Keel kui arenev nähtus. Keel ja rahva
ajalugu. Vene keele seos teiste maailma keeltega.
2.2.2. SÜNTAKS. Sõnaühend ja lause kui süntaksi peamised elemendid.
2.2.3. SÕNAÜHEND. Sõnaühendi grammatiline seos. Alistusseos: ühildumine,
sõltumine, külgnemine. Sõnaühendi liigid põhisõna järgi. Sõnaühendite
sünonüümia.
2.2.4. LAUSE:
• lause kui teksti peamine üksus; alus ja öeldis –
lause pealiikmed; aluse ja öeldise tüübid; lause pealiikmete
väljendamise võimalused; tegusõnaline liht- ja liitöeldis sünonüümidena;
•
lause kõrvalliikmed: täiend, lisand, sihitis, määrus, nende väljendamise
viisid; täiend ja lisand kui sünonüümid;
•
lihtlause: ühe- ja kaheliikmeline, laiendatud ja laiendamata, täielik ja
mittetäielik lause; üheliikmelise ja mittetäieliku lause stilistilised
erisused; ühe- ja kaheliikmeliste lausete sünonüümia; lause ja lausung;
väit-, küsi- ja käsklause; hüüdlause; lausungi vormistamise vahendid
(intonatsioon, loogiline rõhk, sõnajärg, kirjavahemärgid); neutraalse ja
inversioonilise sõnajärje stilistilised funktsioonid;
•
tarinditega laused: üte, kiilsõnad, kiillaused, lauselaiendid lauses;
rinnastatud liikmetega laused, nende stilistilised iseärasused;
sidendite sünonüümia, nende stilistiline värving rinnastusseosega
lausetes; eraldatud kõrvalliikmega laused, nende stilistilised erisused;
•
liitlause: kahe või enama öeldise olemasolu kui liitlause alus;
sidenditega ja sidenditeta liitlaused; liit- ja lihtlausete sünonüümia;
teise isiku kõne edastamise viisid: otse- ja kaudkõne; otse- ja kaudkõne
stilistilised funktsioonid;
• interpunktsioon: kirjavahemärgid
lihtlauses, tarinditega laiendatud lihtlauses ja liitlauses; otse- ja
kaudkõne kirjavahemärgid; tsitaadi kirjavahemärgistamine.
2.3. Kirjandus
2.3.1. Sel kooliastmel loetakse erinevate ajajärkude vene, eesti ja
väliskirjanduse klassikat ajaloolises kontekstis, omandatakse mõned
biograafilised andmed kirjanike kohta.
2.3.2. Loetakse:
• teoseid vanavene kirjandusest («Vladimir Monomahhi
õpetused» või «Jutustus Peetrist ja Fevroniast» jt);
•
18. sajandi teoseid (Lomonossov, Deržavin, Fonvizin, Krõlov);
•
vene klassikat 19.–20. sajandist, sealhulgas Puškini ja Lermontovi
poeeme, proosat ja luulet, Gogoli näidendeid ja jutustusi, Turgenevi
jutustusi ja novelle, Nekrassovi, Feti, Tjuttševi, A.K. Tolstoi, Maikovi
luulet, Saltõkov-Štšedrini muinasjutte, Dostojevski jutustusi ja
romaanifragmente, L. Tolstoi, Tšehhovi, Andrejevi, Gorki, Kuprini,
Nabokovi jt jutustusi ja novelle;
• 19. sajandi lõpu, 20. sajandi
alguse poeesiat;
• valitud teoseid kaasaegsetelt vene kirjanikelt;
•
valitud teoseid eesti klassikast, kaasaegsete eesti kirjanike teoseid;
•
mõningaid välisautorite teoseid (Shakespeare, Schiller, Hugo jt).
2.3.3. Lugedes omandavad õpilased ettekujutuse:
• teosest kui
kunstilisest tervikust (ideeline ja temaatiline alus, süžee,
kompositsioon, kangelaste ja olukordade vastastikune seos, kangelaste
areng, tegelaste iseloomustamise viisid, kõnekujundite kasutamine);
•
kirjandusžanrite eripärast (ettekujutus jutustusest, novellist,
romaanist, tragöödiast, komöödiast);
• elutõe ja
kirjandusliku väljamõeldise vahekorrast, autoripositsiooni väljendamise
võimalustest;
• kunstilisest kujundist.
2.3.4. Lisaks saavad õpilased teavet kirjanikest; teoste loomingulisest
ajaloost, kirjanduse muutumisest ajas, tema sisu ja vormi rikkusest,
ühiskondlikust tähtsusest.
3. Õpitulemused
Põhikooli lõpetaja:
• orienteerub õpitud keelemõistetes;
•
valdab foneetilist, morfeemi-, morfoloogilist ja süntaktilist analüüsi;
•
kasutab kõnes ja kirjas põhikoolis õpitud vene kirjakeele norme
(ortograafia- ja interpunktsiooni-; ortoeepia-, leksika-, morfoloogia-
ja süntaksinorme);
• oskab hinnata enda ja teiste keelekasutust
(sealhulgas ilukirjandusteose keelt) keelevahendite kasutamise
seisukohalt, arvestades kommunikatiivset eesmärki ja kunstilist
väljenduslikkust;
• oskab kasutada sõnaraamatuid ja raamatukogu
katalooge;
• orienteerub õpitud tekstiteoreetilistes mõistetes;
•
mõistab suulist ja kirjalikku teksti, nii selgesti väljendatud mõtet kui
ka allteksti;
• eristab suulises ja kirjalikus tekstis olulist ja
vähemolulist informatsiooni;
• oskab teksti analüüsida:
määratleb tekstistiili ja -liigi, teema ja mikroteema, teksti peamõtte
ja kõrvalideed; tunneb sõnade tekstiks ühendamise viise ja võimalusi;
eristab tekstistiilide keelelisi iseärasusi;
• koostab erinevaid
suulisi ja kirjalikke tekste (ümberjutustus erineva detailsuse astmega,
suhtlusolukorda arvestav keele väljendusvahendeid kasutav tekst, mis
arvestab kirjakeele norme; kirjeldav ja jutustav kirjand; uurimuslik
kirjutis; lüüriline mõtisklus; filosoofiline arutlus);
•
valdab keeleetiketti.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56 «Põhikooli
jagümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 5
|
VENE KEEL
(VENE ÕPPEKEELEGA GÜMNAASIUMILE)
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Vene keel gümnaasiumis
1.1. Gümnaasiumi vene keele ainekavas on kolm kohustuslikku keelekursust:
•
keel kui märkide süsteem ja suhtlusvahend;
• keele
stilistilised võimalused;
• vene keele funktsionaalne stilistika.
1.2. Kõikide kursuste maht on 35 tundi. Kursuste struktuur ja nende
õppimise järjekord määratakse kooliõppekavas.
2. Õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi vene keele õpetus taotleb, et õpilane:
•
süstematiseerib ja süvendab oma lingvistilisi teadmisi, tunnetab
süvemalt keele kui suhtlusvahendi ja mõtete väljendaja rolli ühiskonna
sotsiaalses ja kultuurielus;
• omandab ettekujutuse keele
funktsionaalstiilidest;
• õpib kriitiliselt suhtuma oma
keelekasutusse;
• kujundab välja oma individuaalse väljendusmaneeri;
•
püüdleb oma oskuste täiustamisele kõikides keeletegevuse liikides.
3. Õppetegevus
3.1. Õppetegevused on suunatud suhtluses loominguliselt aktiivse
keelekasutaja kujundamisele. Kursuste õppimise käigus süvenevad
märgatavalt õpilaste lingvistilised teadmised, samaaegselt täiustuvad
nende keeletegevused, kommunikatiivsed pädevused. See tuleneb
suurendatud tähelepanust keeleüksuste funktsionaalsele tähendusele, kõne
stilistilistele, kujundlikele võimalustele.
3.2. Keelesüsteemi ja tema funktsioneerimise vaatlemine vastastikustes
seostes toimub peamiselt ilukirjandus- ja publitsistlike tekstide
analüüsi käigus. Selline lähenemine stimuleerib õpilaste tekstiloomet,
kus peetakse silmas suhtluseesmärki ning keelevahendeid kasutatakse
teadlikult valides, korrektselt. Lisaks luuakse eeldused keele- ja
kirjanduskursuste integratsiooniks. Õppetegevustes on omal kohal ka
põhikoolis õpitu kordamine, et täiustada õigekirjaoskust.
2. peatükk
KEEL KUI MÄRKIDE SÜSTEEM JA SUHTLUSVAHEND
1. Õppesisu
1.1. KEELE FUNKTSIOONID JA NENDE VÄLJENDAMINE. Keele ja mõtlemise
seosed. Keele universaalsus. Inimkeele erinevus loomade
suhtlusvahendist. Keele eelised võrreldes mittekeeleliste
suhtlusvahenditega (žestid, signaalid, sümbolid jne). Kunstlikud keeled.
1.2. KEELE AVALDUMISVORMID. Kõne ja kiri. Kirja tekkimine ja areng.
Tähtkiri. Tähestikud (kreeka, ladina, kirillitsa).
1.3. KEELE VARIATIIVSUS. Hääldusvariandid. Grammatiliste vormide ja
süntaktiliste konstruktsioonide variatiivsus. Keelemuutused, nende
põhjused. Keele ja kultuuri vastastikune seos.
1.4. MAAILMA KEELED. Keelkonnad, keelerühmad. Keel, murded, murrakud.
Indoeuroopa, turgi, soomeugri keelkond. Germaani, romaani, slaavi keeled.
1.5. VENE KEEL KUI SLAAVI KEEL. Sugulaskeeled. Vene dialektid.
2. Õpitulemused
Gümnaasiumi lõpetaja:
• omab ettekujutust keele peamistest
funktsioonidest, tema universaalsusest ja variatiivsusest,
avaldumisvormidest;
• oskab tekste analüüsida ja iseloomustada
lähtuvalt nende funktsioonist ja kasutamisolukorrast;
• omab
ettekujutust keelkondadest ja keelerühmadest, vene keele asendist teiste
slaavi keelte hulgas, vene murretest;
• teab vene keele tekkimise
ajalugu.
3. peatükk
KEELE STIILILISED VÕIMALUSED
1. Õppesisu
1.1. KEELE HÄÄLIKUSÜSTEEMI VAHENDID. Keele häälikud ja nende kasutamine
kõnes. Hääldusstiilid. Rõhu stilistiline kasutamine. Kõne heakõla.
Kõlaefekt. Intonatsioon ja rütm. Rõhk ja rütm poeetikas.
1.2. KEELE LEKSIKAAL-FRASEOLOOGILISED VAHENDID, nende kasutamine. Sõna
stilistiline iseloomustus. Polüseemia. Homonüümid, antonüümid,
sünonüümid. Paronüümid. Piiratud kasutusega leksika kasutamine kõnes
(oskussõnavara, žargoon, eksotismid, barbarismid, murdesõnavara).
Vananenud sõnavara (arhaismid, historismid). Uudissõnad. Fraseologismide
kasutamine kõnes. Sõnakasutuse täpsus. Troobid (epiteet, võrdlus,
metafoor, metonüümia, isikustamine, hüperbool, parafraas).
Sõnamoodustuse kasutamine stilistika eesmärkidel. Sõna
emotsionaal-ekspressiivse varjundi ja kasutussfääri muutmine
sõnamoodustusvahendite abil.
1.3. KEELE MORFOLOOGILISED VAHENDID, nende kasutamine kõnes.
Sõnamoodustusvahendite kasutamine stilistilistel kaalutlustel.
Nimisõnade kasutamine kõnes. Omadussõnade kasutamine kõnes. Omadussõnade
võrdlusastmed. Omadussõnade ja nimisõna kõrvalkäänete sünonüümid.
Arvsõnavormide kasutamine. Asesõnavormide kasutamine. Tegusõnavormide
kasutamine, sh gerundiiv- ja kesksõnaliste tarindite kasutamine.
Määrsõnade, eessõnade, sidesõnade, abisõnade kasutamine.
1.4. KEELE SÜNTAKTILISED VAHENDID, nende kasutamine. Sõnajärje
stilistiline kasutamine. Erinevate lihtlausetüüpide stilistilised
funktsioonid (ühe- ja kaheliikmelised, täielikud ja mittetäielikud
laused). Erinevate öeldisevormide stilistiline kasutamine. Aluse ja
öeldise ning täiendi ja põhisõna ühildumise stilistilised võimalused.
Rinnastatud lauseliikmete stilistiline roll. Kiilsõnade ja -lausete
stilistilised võimalused. Liht- ja liitlausete ühendamise sünonüümid.
Liitlause osade tähendusvarjundid sõltuvalt seosest. Eraldatud ja
mitteeraldatud lauseliikmete semantiline roll. Sisemonoloogi ja
autorikõne stilistiline roll. Periood. Stilistilised kujundid
(inversioon, parallelism, anafoor, epifoor, ellips, antitees,
gradatsioon, kordus, retooriline küsimus, küsimus jt).
1.5. ORTOGRAAFIA JA INTERPUNKTSIOON kui info täpse kirjaliku edastamise
vahendid.
2. Õpitulemused
Gümnaasiumi lõpetaja:
• omab ettekujutust vene keele
väljendusvahenditest;
• oskab erinevates suhtlusolukordades
kasutada keele väljendusvahendeid;
• oskab analüüsida
ilukirjandusteose keelt.
4. peatükk
VENE KEELE FUNKTSIONAALNE STILISTIKA
1. Õppesisu
1.1. ÜLDTEOREETILISED TEADMISED. Retoorika võtted, adressaadi tähelepanu
köitmine, adressaadi aktiveerimine. Teesi-antiteesi–meetod.
Fundamentaalne argumenteerimine, blokkide võte,
küsimus-vastus–argumentatsioon.
1.2. TEKSTI UNIVERSAALSED KARAKTERISTIKUD. Teksti struktuuriline,
kommunikatiivne ja keeleline sidusus. Sidususe rikkumise mitmesugused
vormid. Sidususe keelelised ja kompositsioonilised vahendid.
1.3. ÜLDSTILISTIKA. Funktsionaalstiilide kriteeriumid. Stiilide
klassifitseerimine kasutussfääri, suhtluseesmärgi ja kõnesituatsiooni
eripära põhjal. Individuaalstiil. Neutraalne ja stilistiliselt
markeeritud tekst. Ametliku ja mitteametliku stiili keeleerinevused.
1.4. ERINEVATES FUNKTSIONAALSTIILIDES TEKSTID:
• ametlik stiil.
Suuliste ja kirjalike ametlike tekstide koostamise eripära;
•
publitsistlik stiil. Tekstide koostamise eripära ühiskondlik-poliitilise
tegevuse sfääris. Autorižanrid ja autori suhtes neutraalsed žanrid;
•
teadusstiil. Klassikaline teadustekst ja teadusteksti uued vormid.
Teadusstiili žanrid. Neutraalne ja ekspressiivne teadustekst.
Teadusstiili kooližanrid;
• ilukirjandusstiil. Ilukirjandusstiil
suhetes teiste kirjakeele stiilidega. Ilukirjanduskeele võtete valiku
sõltuvus liigist ja žanrist. Ilukirjanduslike võtete diapasoon tänapäeva
vene kirjanduses. Stiliseerimine, parodeerimine jt autorikõne asendamise
vormid. Polüfooniline autorikõne. Ilukirjanduslikele tekstidele omaste
keele estetiseerimise võtete ülekandmine teistesse kirjakeele
funktsionaalstiilidesse.
1.5. TEKSTIDE LOOGILISED TÜÜBID. Monoloogilised tekstid (loogilised
tüübid): kirjeldus, arutlus, jutustus, segatüübid. Kirjelduse liigid ja
žanrid, nende kompositsioonilised ja keeletunnused. Jutustuse liigid ja
žanrid. Keelevahendite kasutamine eri tüüpi jutustustes. Arutluse
liigid: arutluse mõiste, vastandamine, tõestamine, kummutamine.
1.6. DIALOOGILISED JA POLÜLOOGILISED TEKSTID:
• dialoogilise
teksti keelelised ja kompositsioonilised erijooned;
küsimus-vastus-dialoog; vastuste ja küsimuste klassifitseerimine
motiivide ja struktuuri põhjal. Pariteetne dialoog kui üks tähtsamaid
suhtlusvorme. Otsuste vastuvõtmise mehhanism. Argumenteeritud dialoog.
Palve esitamine. Keeldumise motiveerimine. Telefonikõneluste kultuur.
Ametlik kirjavahetus kui dialoogi vorm. Infovahetus faksi abil;
•
polüloogilise teksti keelelised ja kompositsioonilised erijooned.
Ametlike vestluste ettevalmistamine ja läbiviimine. Nõupidamine kui
polüloogi vorm. Ajurünnaku iseärasused. Diskussiooni läbiviimine,
resümee. Vestluse tulemuste analüüs ja hindamine.
5. peatükk
GÜMNAASIUMI LÕPETAJA ÕPITULEMUSED
Gümnaasiumi lõpetaja:
• valdab peamisi retoorikavõtteid,
suudab neid tekstis eristada ja kasutada, tunneb ära kaasvestleja
kasutatud retoorikavõtted ja oskab neile reageerida;
• teab oma
kõnetüübi tugevaid ja nõrku külgi, tunnetab selle täiustamise
perspektiive, oskab koostada pikaajalist korrektsiooniprogrammi, hinnata
selle tulemusi ja koostada edasise iseseisva töö plaani;
•
oskab koostada loogiliselt tüübilt erinevaid tekste, varieerida teksti
algust ja lõppu vastavalt suhtluseesmärgile ja olukorrale;
•
oskab koostada stilistiliselt neutraalseid või markeeritud ametlikus ja
mitteametlikus stiilis tekste, arvestades suhtlusolukorda;
• oskab
määrata tänapäeva publitsistlike tekstide žanreid, analüüsida nende
kompositsiooni ja keelevahendite kasutamist;
• oskab koostada
monoloogilisi tekste ametliku stiili teatud žanrites (tarbekirjade
koostamine);
• omab ilukirjanduslike proosa- ja luuletekstide
analüüsi kogemusi;
• mõistab polüfoonia olemust
ilukirjandustekstis;
• teab dialoogilise teksti ülesehituse
iseärasusi;
• oskab läbi viia küsimus-vastus-dialoogi,
arvestades küsimuste ja vastuste struktuuri ja motiive;
• oskab
läbi viia pariteetset dialoogi, formuleerida kompromisslahendusi;
•
suudab osaleda argumenteeritud dialoogis, esitada palvet ja motiveerida
keeldumist;
• oskab pidada ametlikku kirjavahetust posti või faksi
abil;
• oskab planeerida ja läbi viia ametlikku vestlust ning selles
osaleda;
• oskab analüüsida vestluse kulgu ja hinnata selle tulemusi.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56 «Põhikooli
jagümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 6
|
KIRJANDUS
(VENE ÕPPEKEELEGA GÜMNAASIUMILE)
1. Kirjandus gümnaasiumis
1.1. Kirjanduse ainekava koosneb 9 kursusest.
• antiikkirjandus.
Keskaeg. Renessanss. Klassitsism. Romantism. (3 kursust);
• 19.
sajandi kirjandus (3 kursust);
• 20. sajandi kirjandusprotsessid (2
kursust);
• eesti kirjandus.
1.2. Kõikide kursuste maht on 35 tundi. Kursuste õppimise järjekorra,
nende struktuuri määratleb kooliõppekava.
2. Õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi kirjandusõpetus taotleb, et õpilane:
•
loeb, õpib tundma vene, eesti ja maailmakirjanduse teoseid;
•
hakkab mõistma kirjanike vaimseid otsinguid;
• omandab
küllaldase arusaama kirjandusprotsessidest, kirjanduse ja ajastu
vahekorrast, kirjanduse ja inimese vaimsete otsingute seostest; hakkab
tundma vajadust sõnakunsti järele;
• omandab iseseisvalt
ilukirjandus- ja eetilised väärtused;
• arendab oma
esteetilist maitset; lugejakultuuri, loomingulisi võimeid;
•
suhtub kirjandusse lugupidavalt, tunnustades seda rahva vaimse kultuuri
allika ja tähtsaima osana, rahvusliku rikkusena, suhtluse erivormina;
•
täiustab keele ja kirjanduse integreeritud õpetuse kaudu oma
kommunikatiivseid oskusi.
3. Õppetegevus
3.1. Gümnaasiumis õpitakse kirjandust kirjandusajaloolisest
vaatepunktist. Vene kirjandust vaadeldakse nii rahvuskirjandusena kui ka
Euroopa ja maailmakirjanduse osana. Eesti kirjandust õpitakse eraldi
kursuses.
3.2. Õpilased loevad originaaltekste õpetaja juhendamisel ja
iseseisvalt, toovad esile teema, probleemid, kunstilise idee, poeetika
iseärasused. Kirjandusteose ja poeetika tähenduse avamine toimub
peamiselt intertekstuaalsel tasandil.
3.3. Sel kooliastmel süveneb kirjanduse tunnetamine sõnakunstina.
Kirjanduse tundmaõppimine ei piirdu biograafiliste ja
ajaloolis-kultuuriliste andmetega. Õpilased saavad teadmisi
ilukirjandusteksti stilistikast ja semiootikast, teevad teksti
lingvistilist ja kunstilist analüüsi. Üldistatakse kirjandusteoreetilisi
teadmisi, need saavad peamisteks kirjandusteose autori meisterlikkuse
mõistmisel. Erilise koha omandab kõrvutav analüüs. Alles jääb teose
tegelaste käitumisele hinnangu andmine, kuid see pole domineeriv.
3.4. Kirjandust loovad isiksused, see adresseeritakse isiksusele ja seda
kasutavad isiksused. Ta on mõeldud kaasaelamiseks, dialoogiks; kirjandus
võimaldab mitmeid vaatepunkte, mitmeid käsitusi, seetõttu peavad
kirjanduse õpetamise meetodid olema tema olemusega adekvaatsed. Õpetaja,
kel on õpilase ja kirjanduse suhetes vahendajaroll, stimuleerib
loomingulist suhtumist kirjandusse, mõjutab aktiivselt tegutsema
kirjandusteose väärtuste omandamisel. Õppeprotsessis peavad olema loodud
optimaalsed tingimused nii õpetajate kui ka õpilaste iseseisvuse ning
loominguliste võimaluste arenguks. Eelistatakse vorme, meetodeid,
võtteid, mis soodustavad initsiatiivi arengut, huvi kunsti ja raamatu
vastu. Ühendada võib frontaalse, rühma- ja individuaalse töö klassis ja
väljaspool klassi. Suur osakaal on õpilaste loomingulistel töödel eri
žanrites – need kirjalikud ja suulised tööd kujundavad õpilastes
tähelepanuvõimet, tähelepanu sõna vastu, korrektset ja väljendusrikast
keelekasutust.
3.5. Ilukirjandusteose tundmaõppimisel võib ühendada suuremahulise teose
mõnede peatükkide tekstuaalse analüüsi teiste peatükkide üldülevaatega;
õpilaste iseseisva töö tulemuste analüüsiga kokkuvõtvas tunnis. See võib
olla dispuudi, seminari, konverentsi või muus vormis. Otstarbekas on
eneseharimisplaanid välja töötada õpilaste ettevalmistust ja huve
arvestades.
4. Õppesisu
4.1. Antiikkirjandus. Keskaja kirjandus. Renessanss. Klassitsism.
Romantism
4.1.1. ANTIIKKIRJANDUS. Antiikühiskond ja selle kultuur. Vanakreeka
mütoloogia. Homeros. «Ilias» või «Odüsseia». Vanakreeka lüürika
(Alkaios, Sappho, Anakreon, Theokritos jt). Vanakreeka draama.
Antiikteater. Aischylose «Aheldatud Prometheus». Aristophanes. Komöödia
«Pilved». Vanarooma lüürika (Catullus, Horatius, Quintilianus jt).
4.1.2. KESKAJA KIRJANDUS. Keskaja kultuur. «Niebelungide laul»
(fragmente). «Tristan ja Isolde». Keskaja lüürika. Vanavene kirjandus.
«Jutustus möödunud aegadest» (ülevaade). Legendid, õpetused, apokrüüfid
(valikul). «Lugu Igori sõjaretkest». Keskajast renessanssi. Dante
«Jumalik komöödia».
4.1.3. RENESSANSI KIRJANDUS. Renessansi inimeseideaal. Petrarca.
Sonetid. Boccaccio. «Decameron». Shakespeare. Sonetid. Tragöödia
«Hamlet». Cervantes. «Don Quijote» (fragmente). Vene renessanss.
Avvakum. «Ülempreester Avvakumi elulugu».
4.1.4. KLASSITSISMI KIRJANDUS. Valgustusaeg. Klassitsismi ideoloogilised
ja esteetilised alused. Corneille. «Cid». Moličre. «Kodanlasest
aadlimees» või «Tartuffe». Goethe. «Faust» (I osa). 18. sajand vene
kirjanduses. Vene ühiskonnaelu ja kultuur. Lomonossov. Luulelooming.
Deržavin. Lüürika. Sentimentalism kui kirjandussuund. Karamzin. «Vaene
Liisa».
4.1.5. ROMANTISMI KIRJANDUS. Eelromantism. Romantismi esteetika ja
filosoofia. Romantismiaja inimene. Euroopa romantismi erijooned.
Hoffmann. «Kuldpott». Heine. Luulelooming. Scott. Lüürika. Ajalooline
romaan (1 valikul). Byron. Lüürika. Poeem «Childe Haroldi palveränd».
Hugo. Lüürika. Romaan «Jumalaema kirik Pariisis». Alfred de Vigni.
Lüürika (valikul).
4.1.6. ROMANTISMILT REALISMILE. Vene romantikute maailmavaade,
esteetika. Realismi sünd. Žukovski. Lüürika. Rõlejev. Luuletused. Duumad
(valikul). Puškini aja poeedid. (Batjuškov või Baratõnski). Gribojedov.
«Häda mõistuse pärast». Puškin. Elu ja looming. Lüürika. «Jevgeni
Onegin». Poeem «Vaskratsanik». Proosa. Lermontov. Elu ja looming.
Lüürika. Romaan «Meie aja kangelane».
4.2. 19. sajandi kirjandus
4.2.1. EUROOPA REALISM. Peamised arengutendentsid. Realismi tekke
ajalugu. Esteetika printsiibid. Balzac. Romaanitsükkel «Inimlik
komöödia» (ülevaade). Dickens. Jutustused, romaanid (1–2 valiku järgi).
Flaubert. «Madame Bovary».
4.2.2. 19. SAJANDI TEISE POOLE VENE KIRJANDUS. Peamised ajaloo- ja
kultuurisündmused Venemaal. Kirjanduse ülevaade, selle peamised
arengutendentsid. Gogol. Elu ja looming. Poeem «Surnud hinged» (1.
köide) (ülevaade fragmentide analüüsiga). Turgenev. Elu ja looming.
Romaan «Isad ja pojad». Poleemika romaani üle. Tjuttšev. Lüürika (valiku
järgi). Fet. Lüürika (valiku järgi). A. Tolstoi. Luuletused, ballaadid,
bõliinad, poeemid (valikul). N. Nekrassov. Lüürika (valikul).
Saltõkov-Štšedrin. «Ühe linna ajalugu» (fragmente). Dostojevski. Elu ja
looming. Kirjaniku maailmavaade. «Kuritöö ja karistus». L. Tolstoi. Elu
ja looming. Kirjaniku filosoofiliste, moraalsete ja esteetiliste vaadete
areng. Romaan-epopöa «Sõda ja rahu». (Probleemide ülevaade üksikute
fragmentide analüüsiga). Tšehhov. Elu ja looming. «Ionõtš», «Inimene
vutlaris», «Karusmarjad». «Kirsiaed» või «Kolm õde».
4.3. 20. sajandi kirjandusprotsessid
4.3.1. KIRJANDUSPROTSESSID VENEMAAL 20. SAJANDI ALGUSKÜMNENDITEL.
Perioodi ühiskondlik ja kultuurielu. Gorki. «Põhjas». Bunin. «Hämarad
alleed».
4.3.2. UUED ILMINGUD REALISMIS. Modernism. 19. sajandi lõpu, 20. sajandi
alguse poeesia. (Baudelaire, Whitman, Verlaine, Mallarmé, Verhaeren,
Apollinaire, Rilke). (2–3 poeedi luuletused valikul).
4.3.3. VENE POEESIA «HÕBEAEG». Poeesia ühised kriteeriumid ja poeetide
esteetiline kreedo. Brjussovi, Bloki, Gumiljovi, Mandelšta mi, Belõi,
Hodassevitši, Severjanini, Jessenini jt luule (2–3 autori looming
valikul). Ahmatova. «Reekviem». Majakovski. «Pilv pükstes».
4.3.4. VENE EMIGRANTIDE KIRJANDUS. Nabokov. Romaan «Kutse hukkamisele».
4.3.5. VENE KULTUURIELU 20.–30. AASTATEL. Kunstiliste otsingute
mitmekesisus selle aja vene kirjanduses. Paljude kirjanike traagiline
saatus. Selle epohhi olulisemate kirjandusteoste peamine temaatika.
Platonov. «Auk» (ülevaade üksikute fragmentide analüüsiga). Šolohhov.
«Vaikne Don» (ülevaade üksiku te fragmentide analüüsiga). A. Tolstoi.
«Peeter I». Bulgakov. «Meister ja Margarita». Tsvetajeva. Lüürika
(valikul).
4.3.6. 40.–70. AASTATE VENE KIRJANDUS. Ülevaade II maailmasõja aegsest
kirjandusest. Pasternak. Lüürika (valikul). Romaan «Doktor Živago»
(ülevaade fragmentide analüüsiga).
4.3.7. 80.–90. AASTATE KIRJANDUS. Solženitsõn. «Üks päev Ivan
Denissovitši elus». Brodski. Lüürika (valikul). Vladimov. «Minu vaene
Ruslan».
4.3.8. TÄNAPÄEVA VENE KIRJANDUS. Ülevaade 1–2 teose lugemisega.
4.3.9. SÕJAEELNE JA -JÄRGNE VÄLISKIRJANDUS. 2–3 teose arutelu. Hemingway
või Remarque. Romaanid (1–2 valikul). Salinger. «Kuristik rukkis»).
Kafka «Metamorfoos». Camus. «Võõras».
4.4. Eesti kirjandus
4.4.1. EESTI KIRJANDUSE LÄTTED. Peterson kui eesti kirjanduse
alusepanija. Eesti rahvusliku kirjanduse teke (1830.–1890. aastad)
(ülevaade). Kreutzwald – kirjanik ja valgustaja. Eepos «Kalevipoeg».
Koostamise lugu, Faehlmanni roll, peamised motiivid, tähendus. «Eesti
rahva ennemuistsed jutud». Koidula kui esimene rahvuspoeet ja
romantiline müüt.
4.4.2. EESTI KIRJANDUS SAJANDIVAHETUSEL. Liiv. Lüürika. «Vari».
Kitzberg. «Libahunt». Vilde. Jutustused. «Mäeküla piimamees». Modernism
eesti kirjanduses (Noor-Eesti poeedid Suits, Grünthal-Ridala, Enno).
Tuglase tegevus kirjaniku ja kirjanduse organisaatorina. Novellid.
4.4.3. EESTI KIRJANDUS 1918–1940. Poeetilised otsingud (Alle, Visnapuu,
Under). Rühma «Arbujad» tegevus. Talviku, Alveri, Sanga jt luule.
Gailit. «Toomas Nipernaadi». Tammsaare. «Põrgupõhja uus Vanapagan».
4.4.4. EESTI KIRJANDUS 1940–1960 (ülevaade). Ristikivi looming
(valikul). Lepiku poeesia.
4.4.5. EESTI KIRJANDUS 1960–2000. Poeesia uuendamine (Ehini, Viidingu,
P.-E. Rummo, Kaplinski looming). Runneli looming. J. Krossi ajalooline
proosa. «Neli monoloogi Püha Jüri asjus». «Michelsoni
immatrikuleerimine». «Keisri hull» (valikul). Jutustused (valikul). 60.
aastate põlvkonna prosaistide looming (Valton, Saluri, Unt, Vetemaa).
Ülevaade tänapäeva eesti kirjandusest. Vene-eesti kirjandussidemed.
5. Õpitulemused
Gümnaasiumi lõpetaja:
• omab ettekujutust
kirjandusprotsessist ning vene, välis- ja eesti kirjanduse tähtsamatest
perioodidest;
• omab ettekujutust suurimate kirjanike elust ja
loomingust, nende parimate teoste loomise ajaloost, ajastust, mida nad
oma teostes kajastasid;
• oskab hinnata oluliste kirjandusteoste
tähendust tänapäeval;
• omab ettekujutust vene
kriitika hinnangust reale kirjandusteostele;
• teab peamisi
kirjandussuundi (klassitsism, romantism, realism, modernism);
• teab
vene, eesti ja väliskirjanduse peamisi etappe;
• teab peamisi
kirjandusvoolusid ja nende peamiste esindajate teoseid;
• teab
kuulsaid vene kirjanikke ja poeete, nende teoseid;
• oskab
kirjandusteost analüüsida, kasutades õpitud kirjandusteooria mõisteid
(kunstiline kujund, kirjandusliik, maailma kunstilise tunnetamise
iseärasused, autoripositsioon jne);
• oskab analüüsida loetud
tekste mitmest aspektist (eesmärk, adressaat, kompositsioon, tekstitüüp,
keel, stiil);
• oskab analüüsida ilukirjandusteoseid vastava epohhi
kirjandusprotsessi kontekstis;
• oskab väljendada ja põhjendada oma
mõtteid loetu, nähtu, kuuldu kohta;
• oskab koguda ja
süstematiseerida materjali, kasutada seda suuliste ja kirjalike tekstide
koostamiseks;
• oskab valida väljendusvahendeid lähtuvalt
suhtlussituatsioonist ja -eesmärgist;
• oskab vestelda,
arutleda, väidelda, esineda auditooriumi ees;
• oskab kasutada
teatmekirjandust tekstide koostamisel ja nende korrigeerimisel.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56 «Põhikooli
jagümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 7
|
EESTI KEEL
(VENE VÕI MUU ÕPPEKEELEGA KOOLILE)
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Eesti keel vene või muu õppekeelega koolis
1.1. Eesti keele õpetusega vene õppekeelega üldhariduskoolis
taotletakse, et gümnaasiumi lõpuks saavutab õpilane keeleoskuse taseme,
mis võimaldab tal keelekeskkonnas iseseisvalt toimida ning haridusteed
eestikeelses õppeasutuses jätkata. Keeleõpe avardab ning rikastab
õpilase mina- ja maailmapilti, kujundab identiteeti, arendab isiksuse
omadusi ning kujundab üldisi ning ainespetsiifilisi õpioskusi.
1.2. Eesmärgi saavutamisel on oluline õpilase tahe oma keeleoskust
pidevalt arendada. Eesti keele õppimise käigus omandab õpilane
keeleoskusega rööbiti teadmisi Eesti kultuurist ja riigist; suhestub
ümbritseva elu- ja kultuurikeskkonnaga. Saadud teadmised ja vahetu
osalemine ühiskonnaelus ning kultuuris on eelduseks isiksuse kergeks ja
komplikatsioonideta adapteerumiseks Eesti ühiskonda. Samas annab reaalse
keelekeskkonna olemasolu võimaluse õpetada eesti keelt ka tunniväliselt,
tegelikus keelekeskkonnas.
1.3. Eesti keele õppimisel puutub õpilane kokku emakeelest erineva
tähestiku, hääldusaluste ja väljendusvahenditega. Ta mõistab, et sama
õppesisu on võimalik väljendada nii emakeele kui ka eesti keele
vahenditega.
1.4. Põhikooli eesti keele õpetuses eelneb suuline kõne alati
kirjalikule kõnele. Soovitatav on järgmine järjekord: kuulamine – >
kõnelemine – > lugemine – > kirjutamine. Gümnaasiumis on eesti keele
õpetamisel kasutusel ka teised kombinatsioonid.
1.5. Eesti keelt õpitakse kommunikatiivse tunnetustegevuse käigus.
Õpetamise sisuks on motiveeritud situatsioonülesanded, mis grupeeruvad
järgmiste kõnefunktsioonide ümber:
•
tunnetuslik-kommunikatiivsed: väljendada teadmisi, edastada infot;
küsida teavet, selgitusi, nõu; anda teavet, selgitusi, nõu; vahendada
teavet; kirjeldada nähtut, loetut, kuulatut, kogetut; interpreteerida
nähtut, loetut, kuulatut; tutvustada isikut, nähtut, loetut; esitada
mitmesuguseid andmeid suuliselt ja kirjalikult;
•
regulatiiv-kommunikatiivsed: teha ettepanekuid ühistegevuseks; ärgitada
midagi tegema; pöörduda taotluse, soovi, palve või ettepanekuga kellegi
poole; anda korraldusi; pakkuda kellelegi midagi; reageerida
ettepanekule, korraldusele, kutsele nõustumise, keeldumise, omapoolse
ettepanekuga;
• tundmuslik-kommunikatiivsed: avaldada rõõmu,
vaimustust, kurbust; laita, kiita; väljendada sümpaatiat, antipaatiat;
teha komplimente; väljendada rahulolu või rahulolematust; innustada;
lohutada, avaldada kaastunnet, rahustada;
• kõneetikett: tutvuda,
tutvustada; kõnetada tuttavat, võõrast; esitleda ennast ja teisi; tänada
ja paluda; õnnitleda; vabandada; pöörduda telefonitsi kellegi poole;
pöörduda kirjalikult tuttava või ametiisiku poole; vastata tuttavale või
ametiisikule.
1.6. Kõne- ja situatsioonülesannetega taotletakse kõigi kõne osaoskuste
– kuulamise, kõnelemise, lugemise, kirjutamise arendamist. Õpilane saab
tundides teavet suulisest ja kirjalikust tekstist (kuulamine, lugemine)
ning teadmiste, mõtete, suhtumiste jm väljendamisest õpitavas keeles
(dialoog, monoloog, kiri, teade jm).
1.7. Õpetamisel kasutatav tekstimaterjal (ilukirjanduslikud, aime-,
tarbe- ja meediatekstid, pildid, kaardid, skeemid, filmid) võimaldab
õpilasel saada tervikliku pildi Eestimaast, tema ühiskonnaelust ja
kultuurist.
1.8. Õppimisel-õpetamisel eristatakse konkreetse teema raames järgmisi
etappe:
• retseptiivne kõnetegevus: keelematerjali (häälduse,
sõnavara, grammatika, õigekeelsusjuhiste) omandamine ja esmane
kinnistamine tinglike kõneharjutuste abil;
• reproduktiivne
kõnetegevus: õpitud sõnade, sõnaühendite ja väljendite ühendamine seotud
kõneks. Sel perioodil on õppekõne sisu antud ja harjutamine toimub
kindlates või osaliselt piiritletud raamides. Peatähelepanu on suunatud
automatiseeritud kõnevilumuste kujundamisele;
• produktiivne
(loominguline) kõne ehk suhtlemine. Sel etapil arendatakse õpilaste
võimet suhelda reaalsetes suhtlusolukordades vastavalt kõne eesmärgile.
2. Õppe-eesmärgid
Eesti keele õpetusega taotletakse, et õpilane:
• saavutab
keeleoskuse taseme, mis võimaldab erinevates olukordas eesti keeles
suhelda ning oma keeleoskust iseseisvalt täiendada;
• omandab
olulisemad õigekeelsusjuhised ja rakendab neid teadlikult kõnes ja
kirjas;
• teadvustab Eesti kultuuriruumi tundmise vajadust; huvitub
Eesti kultuurist;
• arendab tundlikkust suhtlemise mitteverbaalsete
aspektide suhtes;
• arendab oskust väljendada enese ja rühma
seisukohti;
• õpib kirjutama isiklikku kirja ja lühikest tarbekirja
ning esitama oma mõtteid lühikirjandis;
• õpib hankima
vajalikku teavet sõnaraamatutest, käsiraamatutest ja muudest
eestikeelsetest infoallikatest;
• õpib iseseisvalt lahendama
ülesandeid ja korraldama oma õpitegevust;
• õpib koostöös
teistega lahendama ülesandeid ja olema sealjuures viisakas, siiras,
abivalmis ja teisi austav, kuulama tähelepanelikult ja esitama vajadusel
täpsustavaid küsimusi, vältima agressiivsust, hindama enda ja teiste
panust.
2. peatükk
EESTI KEELE AINEKAVA 1.–3. KLASSILE
1. Õppetegevused
1.1. Eesti keele õppimine algab suulise kursusega, mis 1. klassis kestab
üldjuhul 1–2 kuud. Õpilane õpib kuulamise järgi eristama eesti keelt
teistest keeltest, tunnetab artikulatsioonibaasi, matkib kuuldud
häälikuid, häälikuühendeid, sõnu ja lühikesi lauseid.
Hääldusharjutusteks kasutatakse eesti pärisnimesid, kohanimesid, salme
jt eakohaseid tekste. Õpilane suhtleb lihtsates suhtlusolukordades (nt
lühidialoog, keelemäng, laulumäng).
1.2. Suulisele kursusele järgneb põhikursus, mille raames kujundatakse
õpilase oskust eestikeelset kõnet kuulata, ise kõneleda, lugeda ja
kirjutada. Sel kooliastmel kasutatakse keeleõppes palju praktilist
tegevust ja mängu. Tähelepanu keskmes on häälega lugemine ja loetu
põhjal küsimustele vastamine, vestlemine, jutustamine. Õpilane kirjutab
lihtsamaid tekste (tähtpäevakaart, sünnipäevakutse jm). Omandab esmased
teadmised Eestist, rahvussümboolikast ja rahvakalendri tähtpäevadest.
1.3. Keeleteadmisi omandab õpilane holofraasidena praktilise tegevuse ja
mängu kaudu põhisõnavara piires. Sõnavara ja grammatikat ei harjutata
kontekstist lahus.
2. Õppesisu
2.1. Kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad
2.1.1. MINA JA PEREKOND. Enda ja teiste inimeste välimus, perekond,
perekonnaliikmed, sünnipäevad. Kodu: asukoht, mööbel, kodus olevad
esemed.
2.1.2. MINA JA ELUKESKKOND. Isikuandmed, elukoht, aadress,
telefoninumber, kool, klass. Liiklusvahendid ja koolitee. Kodu- ja
metsloomade, lindude nimetused, nende välimus. Puude ja lillede
nimetused. Aastaajad ja ilm. Värvide nimetused.
2.1.3. MINA JA OLME. Kauplused: suhtlemine müüjaga, ostmine-maksmine.
Riietusesemed. Söögikorrad, söögid-joogid, toiduained. Nädalapäevad,
kuud, kuupäevad. Kellaaeg, täis-, pool- ja veerandtund. Arvude
loetlemine 100 piires, rahaühikud.
2.1.4. MINA JA TÖÖ. Kool ja klassiruum, seal leiduvad esemed. Õppeainete
nimetused, koolitundide tegevused. Koolitarbed. Päeva- ja tunniplaan.
Elukutsete ja tegevuste nimetamine.
2.1.5. MINA JA PUHKUS. Mängukaaslased, sõbrad, nende iseloom. Mängud,
mängujuhendid. Tegelasi lasteraamatutest ja -saadetest. Puhkepäevade ja
koolivaheaja tegevused.
2.1.6. MINA JA TERVIS. Inimese kehaosad. Enda välimuse ja tervise eest
hoolitsemine.
2.1.7. MINA JA KULTUUR. Eesti üldandmed. Rahvussümboolika: rahvuslind,
-lill, -puu. Kadri- ja mardipäev, jõulud, sõbrapäev, emadepäev,
jaanipäev.
2.2. Keeleteadmised
2.2.1. HÄÄLDUS. Õpilased omandavad eesti keele hääldust kontekstis
jäljendamise teel. Eraldi tähelepanu pööratakse lühikese ja pika hääliku
eristamisele ning raskemate häälikute ( e, õ,
ä, ö, ü) hääldamisele.
Esimeselkooliastmel ei käsitleta eraldi II ja III välte erisust ja
poolhelilise g, b, d hääldamist.
2.2.2. SÕNAVARA. Sõnavara omandatakse kontekstis, seejuures muutuvatel
sõnadel alati kaks tüvevarianti.
2.2.3. KÄÄNDSÕNA. Käänete kasutus ainsuses ja mitmuses, käändsõnade
lõpud;käändevormid küsimuste vastustena (omandatakse kontekstis).
2.2.4. OMADUSSÕNA. Omadussõna ühildumine nimisõnaga (omandatakse
kontekstis).
2.2.5. ARVSÕNA. Põhiarvsõnad saja piires; järgarvsõnad (1–31), arvsõnad
1–10 kõigis käänetes (kasutatakse kontekstis).
2.2.6. ASESÕNA. Isikulised ja enesekohased asesõnad, näitavad (
see, need), küsivad asesõnad.
2.2.7. MÄÄRSÕNA. Kohta (siin, seal , kus
), aega (siis, millal), viisi (nii,kuidas ),
põhjust (miks, sest), hulka (palju, vähe
, mitu), intensiivsust (väga) näitavad määrsõnad.
2.2.8. KAASSÕNA. alla, all, alt, peale, peal,
pealt, juurde, juures,juurest , ette
, ees, eest, taha, taga, tagant , üle
, kõrval, mööda, ääres, väljas
, vastu, vahel , sees, läbi, ümber
, koos, ilma , otsas. (Omandataksesõnavara kaudu.)
2.2.9. PÖÖRDSÕNA. Pöördsõnade lõpud, pöördevormid olevikus ja minevikus;
jaatav ja eitav kõne; käskiva kõneviisi 2. pööre, tegevusnimed
(omandatakse kontekstis).
2.2.10. LAUSEÕPETUS. Jaatav ja eitav lihtlause; väit-, küsi-, käsk- ja
hüüdlause; lause lõpumärgid.
2.2.11. SÕNAMOODUSTUS. Liitsõnad.
2.2.12. ÕIGEKIRI. Eesti tähestik, joonis- ja kirjatähed. Tähtede
ühendamine. Hääliku ja tähe vaheline seos. Sõnade ja lausete
kirjutamine. Algustähe õigekiri.
3. Õpitulemused
3.1. 3. klassi lõpetaja teab I kooliastme ainekavas esitatud temaatika
piires sõnu, sealjuures muutuvatel sõnadel ka kaht põhilist tüvevarianti.
3.2. 3. klassi lõpetaja oskab:
• arusaadava hääldusega selgelt
lugeda;
• moodustada küsimusi, neile vastata ning toimida saadud
sõnumi kohaselt;
• anda teavet enda ja kaaslaste kohta õpitud
sõnavara piires;
• loetu, kuulatu, nähtu põhjal küsimustele
vastata;
• jõukohast õpitud teksti ümber jutustada;
•
pildi järgi jutustada;
• nimetada ja kirjeldada esemeid,
olendeid ja nähtusi;
• teha veatut ärakirja õpikust ja tahvlilt;
•
moodustada lauset, kasutades lause lõpumärke ja suurt algustähte;
•
koostada suulist ja kirjalikku teksti õpitud sõnavara piires, kasutades
õpitud käänd- ja pöördsõnade õigeid muutevorme;
•
kirjutada tähtpäevakaarti, kutset.
3. peatükk
EESTI KEELE AINEKAVA 4.–6. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Õpilane osaleb vahetus eestikeelses suhtluses. Kasutab oma kõnes
pikemaid ja sisukamaid lauseid; valib keelevahendeid vastavalt
vestluspartnerile ja suhtlusolukorrale. Sel kooliastmel suureneb
endamisi lugemise osakaal. Taotluseks on, et õpilane loeks ja kuulaks ka
õppetööst vabal ajal eesti laste- ja noorsookirjanduse tervikteoseid ja
tekstikatkeid, jõukohaseid teabe-, tarbe- ja meediatekste (teade,
kuulutus, juhend, TV- ja raadiosaated, ajakirjandus jm). Loetu ja
kuulatu kaudu õpib õpilane eestikeelsest kontekstist tuletama sõnade ja
väljendite tähendust. Suureneb loova kirjutamise osatähtsus, et areneks
keelevahendite kasutamise oskus ja vormitunnetus.
1.2. Õpilasel tuleks kujundada harjumus kasutada sõnaraamatuid ja teisi
teatmeteoseid, et täiendada teadmisi või enda keelekasutust kontrollida.
Selles eas areneb õpilase sõnavara kiiresti. Saavutamaks
sõnakasutuskindlust, pööratakse tähelepanu sõnade tähendusele,
julgustatakse õpilasi tähendusi küsima.
1.3. Sel kooliastmel teadvustab õpilane oma kodukoha eripära, õpib
sellest eesti keeles jutustama. Õpilase teadmised Eestist laienevad.
1.4. Keeleteadmised omandab õpilane praktilise tegevuse ja konteksti
kaudu. Õpilase põhisõnavara laieneb keelevahendeid kasutades (liitsõnad,
tuletised, ühend- ja väljendverbid). Õigekirjale asetatakse suuremat
rõhku kui eelmises astmes, kuid veahirm ei tohi õpilase
eneseväljendustahet ja kirjutamisjulgust pidurdada.
2. Õppesisu
2.1. Kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad
2.1.1. MINA JA PEREKOND. Pere argipäev, pere rõõmsad ja kurvad
sündmused. Lähemad ja kaugemad sugulased. Kodu: ruumid,
majapidamistarbed, kodumasinad.
2.1.2. MINA JA ELUKESKKOND. Eesti kaart. Paikkonna loodus.
Metsasaadused. Linnud, loomad ja kalad. Käitumine looduses ja linnas.
Aastaaegade erisused.
2.1.3. MINA JA OLME. Liiklemine ja liiklus. Tee küsimine ja juhatamine.
Kauplused ja söögikohad: info küsimine, kaubavalik, menüü.
2.1.4. MINA JA TÖÖ. Õppeainete eelistused. Õppimise edu ja ebaedu
põhjused. Koolipäeva kirjeldus. Õpilase õigused ja kohustused. Vanemate
töö, töökohad. Elukutsete nimetused ja nendega seotud tegevused. Maa- ja
linnatööd.
2.1.5. MINA JA PUHKUS. Koolivaheaeg. Koolipeod ja klassiõhtud. Huvialad.
Lemmiktegelased raamatutest, filmidest. Lasteajalehed, -ajakirjad.
Kinos, teatris ja kontserdil. Perepuhkus. Spordialad ja sportlikud
tegevused.
2.1.6. MINA JA TERVIS. Tervislikud eluviisid. Polikliinik: info
küsimine, suhtlemine arstiga.
2.1.7. MINA JA INIMESED MINU ÜMBER. Käitumistavad, suhted teiste
inimestega. Sõprus. Head ja halvad teod.
2.1.8. MINA JA KULTUUR. Paikkonna vaatamisväärsused ja
kultuuritegelased. Raamatukogu. Jutte ja luuletusi eesti
lastekirjandusest. Näiteid vanasõnadest, mõistatustest, kõnekäändudest.
Riigipühad ja tähtpäevad. Eesti lipp, vapp, hümn. Eesti president.
2.2. Keeleteadmised
2.2.1. HÄÄLDUS. Võõr- ja laensõnade hääldamine; häälduse erinevusi eesti
ja vene keeles.
2.2.2. KÄÄNDSÕNA. Tüvevariantide kasutamine käänete moodustamisel,
käänete kasutus.
2.2.3. OMADUSSÕNA lauses täiendi ja öeldistäitena, ühildumine. Kesk- ja
ülivõrre. Põhi- ja järgarvsõnade kasutus (100–1000). Enesekohased,
näitavad, vastastikused, umbmäärased asesõnad, asesõnade kasutus.
2.2.4. PÖÖRDSÕNA. Tüvevariantide kasutamine aegade ja kõneviiside
moodustamisel. Minevik, käskiv ja tingiv kõneviis; umbisikulise tegumoe
kasutus; tegevusnimede kasutus, ühend- ja väljendverbid. Sagedasemate
tegusõnade rektsioon.
2.2.5. SÕNAMOODUSTUS. Tähtsamad tuletusliited ja tuletiste tähendus.
2.2.6. LAUSEÕPETUS. Lihtlause laiendamine; sidesõnaga liitlause,
sõnajärg lauses.
2.2.7. ÕIGEKIRI. Lühikeste ja pikkade täis- ja kaashäälikute, k,
p, t õigekiri, liitsõnade õigekiri, koma sidesõnade et,
sest, aga, kui ees; otsekõne kirjavahemärgid;
sõnade poolitamine.
3. Õpitulemused
3.1. 6. klassi lõpetaja teab:
• sõnu II kooliastme ainekavas
esitatud temaatika piires, kusjuures muutuvaid sõnu koos põhiliste
tüvevariantidega;
• eesti lastekirjanikke, on eesti keeles
lugenud 2–3 eakohast ja keeleliselt jõukohast lasteraamatut;
•
Eesti riigi sümboleid.
3.2. 6. klassi lõpetaja oskab:
• korrigeerida oma hääldust;
•
õpitud teksti selgelt, veatult, õige hääldusega lugeda;
•
jutustada kuulatust ja nähtust; kirjeldada sündmusi, asju ja nähtusi;
•
edastada kuulatud tekstist lühiteate, eakohaste TV- ja raadiosaadete
sisu;
• kirjutada loovtööd, kaarti, lühiteadet, rakendades õpitud
õigekirjajuhiseid;
• tuletada konteksti põhjal sõnade ja
väljendite tähendusi;
• suhelda olmesituatsioonides,
avaldada arvamust ja väljendada emotsioone;
• vestlust alustada,
arendada ja lõpetada, arvestades adressaati ja suhtlusolukorda;
•
jutustada paikkonna vaatamisväärsustest ja sündmustest;
•
kasutada sõna- ja keelekäsiraamatuid.
5. peatükk
EESTI KEELE AINEKAVA 7.–9. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Sel kooliastmel on tähelepanu keskmes lugemise ja kirjutamise
eesmärgid ja nende realiseerimise võimalused. Õpilane õpib lisaks
harjumuspärasele tööle õppevahenditega kasutama mitmesuguseid
teatmeteoseid, lugema adapteerimata ilukirjandus-, teabe-, tarbe- ja
meediatekste. Õpilane õpib andma suulisi ja kirjalikke hinnanguid
nähtule, loetule, kuulatule, kogetule. Kirjutamisel keskendutakse eri
tekstiliikide otstarbele (loovtöö, avaldus, CV, kiri, teade, reklaam jm)
ja kirjutatu õigekeelsusele. Igapäevaeluks vajalikud suhtlusoskused
hõlmavad peale olmesuhtluse ka suhtlust eri tüüpi asutustes.
Suhtlusolukordades ja rollimängudes õpib õpilane käituma ja rääkima
vastavalt sotsiaalsele rollile.
1.2. Sel kooliastmel keskendutakse Eesti eripärale: loodus, kliima,
kultuurilugu. Senisest enam pakutakse õpilasele aktiivset osavõttu eesti
kultuurielust: korraldatakse eestikeelseid klassiväliseid üritusi,
käiakse teatris, kontserdil, muuseumis jm.
1.3. Keeleteadmisi omandab õpilane süsteemselt. Peatähelepanu on
iseseisval keelekasutusel ja keele seaduspärasuste mõistmisel. Tähtis
on, et selgeks saaksid tüüpilised keelenähtused. Õpilase sõnavara
laieneb temaatiliselt.
2. Õppesisu
2.1. Kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad
2.1.1. MINA JA PEREKOND. Isikutõendamine: päritolu, ankeetandmed. Pere
igapäevaelu: eelarve, naabrid. Kodused tööd ja töövahendid. Olmetehnika
kasutamine. Perekonnatraditsioonid, küllakutsed. Tänukõne.
2.1.2. MINA JA ELUKESKKOND. Eesti ja naaberriigid. Eesti kliima
iseärasused. Eesti geograafiline kaart, taimeriik, kaitsealad. Kodukoha
eluolu. Linna ja maa elulaadi võrdlus, eelistused.
2.1.3. MINA JA OLME. Transpordivahendite kasutusvõimalused.
Teenindusasutused ja teenindusvormid. Suhtlemine teenindusasutustes.
Kasutusjuhendid, sildid, viidad, teated, plangid. Reklaam.
2.1.4. MINA JA TÖÖ. Kooli roll ühiskonnas. Õppimise vajalikkus karjääri
kujundamisel. Õppeasutused, sisseastumistingimused. Tulevikuplaanid:
elukutsesobivus, valikueelistuse põhjendamine. Elulookirjeldus (CV),
avaldus.
2.1.5. MINA JA PUHKUS. Reisimine, unelmate reisid. Reisiks valmistumine:
reisikuulutused, reisimarsruudi koostamine. Eesti looduskaunid kohad.
Kultuuriharrastused – teatrietendus, film, kontsert, näitus, disko.
Meedia: ajalehed, ajakirjad, televisioon, raadio, arvuti.
Sportimisvõimalused ja spordiüritused kodukohas. Lemmiksportlased.
2.1.6. MINA JA TERVIS. Tervise eest hoolitsemine. Õnnetusjuhtumid. Häda-
ja esmaabi. Terved eluviisid.
2.1.7. MINA JA INIMESED MINU ÜMBER. Inimestevahelised suhted.
Ajaveetmine sõprade, klassikaaslaste ja tuttavatega. Nõuanded
kaaslastele. Kiri. Riietus ja mood.
2.1.8. MINA JA KULTUUR. Paikkonna kultuurielu. Eesti kultuuriloo
tähtsamad objektid, sündmused ja olulisemad kultuuritegelased. Katkeid
noorsookirjandusest. Näiteid muinasjuttudest, muistenditest,
naljanditest, legendidest.
2.2. Keeleteadmised
2.2.1. HÄÄLDUS. Pea- ja kõrvalrõhk.
2.2.2. KÄÄNDSÕNA. Nimi-, omadus-, arv- ja asesõnade süsteemne käsitlus
ja käänete funktsioonid. Omastav ja osastav kääne koos sihilise verbiga
õpitud sõnadest. Ühildumine.
2.2.3. PÖÖRDSÕNA. Pöördsõnade süsteemne käsitlus, kõneviisid,
kesksõnad;tegumoed, pöördsõnade käändelised vormid. Rektsioon.
2.2.4. SÕNAMOODUSTUS. Tuletusliidete tähendus ja kasutus, fraseologismid.
2.2.5. LAUSEÕPETUS. Liitlause ja lauselühendi kasutamine. Sõnajärg.
Otsekõne.
2.2.6. ÕIGEKIRI. Kokkukirjutuse, algustähe, isikunimede,
enamkasutatavate lühendite õigekiri; kirjavahemärgid lauses.
3. Õpitulemused
3.1. Põhikooli lõpetaja teab:
• sõnu III kooliastme
ainekavas esitatud temaatika piires, kusjuures muutuvaid sõnu koos
põhiliste tüvevariantidega;
• 2–3 noorsookirjanikku, on
eesti keeles lugenud 2–3 eakohast ja keeleliselt jõukohast proosateksti;
•
Eesti kultuuriloo tähtsamaid objekte, sündmusi ja 2–3 kultuuritegelast.
3.2. Põhikooli lõpetaja oskab:
• lugeda ja kuulata
eestikeelset teabe-, tarbe-, meedia- ja ilukirjandusteksti;
•
lauseehitust muutes mõtet ümber sõnastada;
• kirjutada
tarbeteksti, loovtööd, kirja, kasutades õpitud sõnavara ja rakendades
teadlikult õigekirjajuhiseid;
• teha kirjalikke märkmeid loetud
või kuulatud teksti kohta;
• suhelda igapäevastes
suhtlusolukordades, arvestades adressaati, vestlusteemat ja kohta;
•
koostada ja esitada kõnet;
• jutustada paikkonna ja Eesti
eluolust ning huviväärsustest;
• leida vajalikku teavet
teatmeteosest ja keelekäsiraamatust.
4. Konkretiseeritud õpitulemused kõne osaoskuste järgi
4.1. Kuulamine. Õpilane:
• mõistab dialoogi või monoloogi vormis
esitatud kõnet;
• mõistab meedias edastatavat teavet;
•
eristab kuulatud teabe-, tarbe- ja meediatekstis detaile ja fakte.
4.2. Kõnelemine. Õpilane:
• tuleb toime igapäevastes
suhtlusolukordades, kasutades sobivat stiili;
• edastab kirjaliku ja
suulise teksti sisu;
• kasutab ainekava temaatikaga seonduvat
sõnavara, fraseologisme;
• jutustab teksti ja süžeelise
pildi(seeria) järgi;
• kirjeldab nähtut, loetut, kogetut;
•
teeb kokkuvõtet kuulatust, loetust, nähtust;
• kasutab
põhilisi eesti keele grammatilisi struktuure.
4.3. Lugemine. Õpilane:
• järgib valjusti lugemisel
hääldusnõudeid;
• loeb eesmärgipäraselt, mõistab loetu
sisu;
• loeb tundmatut teksti ja saab sellest sõnaraamatu abil aru;
•
leiab teavet teatest, juhisest, kuulutusest; sildilt, viidalt;
•
eristab olulist teavet ebaolulisest;
• eristab muutevorme ja
sõnadevahelisi seoseid.
4.4. Kirjutamine. Õpilane:
• kirjutab sidusalt, loogiliselt ja
arusaadavalt tarbeteksti, kirja, loovtööd;
• kirjutab
kokkuvõtet suulise ja kirjaliku teksti põhjal;
• kasutab
omandatud sõnavara keeleliselt õigesti;
• kasutab
keelekäsiraamatut.
6. peatükk
EESTI KEELE AINEKAVA GÜMNAASIUMILE
1. Eesti keel vene või muu õppekeelega gümnaasiumis
1.1. Eesti keele õpetus gümnaasiumis toetab mitmekülgse isiksuse
kujunemiseks ja ühiskonnas toimetulemiseks vajaliku keelekasutuse,
mõtlemis-, analüüsi- ja üldistamisoskuse arendamist.
1.2. Gümnaasiumi eesti keele ainekava liigendub 9 kohustuslikuks
kursuseks. Ühe kursuse maht on 35 õppetundi. Kursuste järjestus ja maht
fikseeritakse kooliõppekavas.
1.3. Ainekava temaatikat – olme, inimsuhted, haridus ja töö, meedia,
elukeskkond, riik ja ühiskond, vaba aeg – käsitletakse 7 või 8 kursuse
raames.
1.4. Kultuuriloo õpetamiseks on kavandatud 2 kursust, kuid seda võib
õpetada ka 35-tunnise kursusena.
2. Õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi eesti keele õpetusega taotletakse, et õpilane:
•
saavutab keeleoskuse taseme, mis võimaldab keelekeskkonnas iseseisvalt
ja enesekindlalt hakkama saada, eestikeelses õppeasutuses õpinguid
jätkata ning eestikeelses keskkonnas tööle asuda;
•
orienteerub eesti kultuuris ja sotsiaalsfääris;
•
teadvustab end Eesti ühiskonna täisväärtusliku liikmena.
3. Õppetegevus
3.1. Sel kooliastmel on oluline arvestada õpilase elukogemust, isiksuse
arengut ja sõnavara tunduvat laienemist. Keeletunnis on põhirõhk
väitlusel, intervjueerimisel, rollimängudel. Õpilane koostab ja esitab
ettekandeid, aruandeid, kokkuvõtteid, selgitusi, ametikirju. Tunduvalt
suureneb õpilase iseseisva lugemise maht.
3.2. Ainekava sisaldab konkreetseid suhtlusülesandeid kõigis kõne
osaoskustes. Töövõtted peaksid arendama õpilase kommunikatiivset
keelekasutust; mõtlemise paindlikkust ja oskust näha probleeme teiste
inimeste pilgu läbi; aitama õpilasel põhjendada oma seisukohti, nõustuda
või vastu vaielda.
3.3. Keeleteadmiste õpetamise raskuspunkt on õigekirja omandamisel,
sõnastuse korrektsusel ja individuaalstiili saavutamisel. Grammatikat
õpetatakse praktilise keelekasutuse nõuetest lähtudes, mitte
teoreetiliselt. Taotluseks on, et õpilane arendaks loovat,
argumenteeritud ja korrektset suulist ja kirjalikku eneseväljendust.
4. Õppesisu
4.1. Kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad
4.1.1. OLME. Suhtlemine ameti- ja õppeasutustes, teenindusettevõtetes.
Pangatoimingud. Telefonietikett. Toidud ja toiduained, riided, jalatsid.
Maitse- ja ostmiseelistused. Kaupade hinnakirjad. Kodu- ja
kontoritarbed; nende kasutusjuhendid. Tarbijaõigused.
Transpordivahendite eelistused ja liiklusprobleemid.
4.1.2. INIMSUHTED. Perekond ja kodu: suhted perekonnas, kodukultuur.
Põlvkondadevahelised suhted. Armastus ja abielu: noor perekond, lapse
sünd ja kasvatamine. Koduväline suhtlemine.
4.1.3. HARIDUS JA TÖÖ. Eesti haridussüsteem ja koolitüübid, oma kooli
ajalugu. Eriala omandamine ja edasiõppimisvõimalused. Ametieelistused ja
kutsesobivus.
4.1.4. MEEDIA. Eestikeelsed televisiooni-, raadiosaated, ajalehed ja
ajakirjad. Reklaam. Vaatamis-, kuulamis- ja lugemiseelistused. Õpilane
infoühiskonnas.
4.1.5. ELUKESKKOND. Loodushoid ja loodussäästlik tarbimine. Tervis.
Tervislikud eluviisid. Halvad harjumused, nendest hoidumine.
Kriisikeskus.
4.1.6. RIIK JA ÜHISKOND. Päevapoliitika. Rahvuslikud hoiakud. Usk ja
uskumused. Regionaalsed iseärasused Eestis.
4.1.7. VABA AEG. Puhkuse vajalikkus. Stressorid. Puhkamisvõimalused
Eestis ja välismaal. Sportimisvõimalused ja spordiüritused. Kultuuri- ja
meelelahutusüritused. Filmi- ja teatrirepertuaar, lemmikfilm ja
-näidend, lemmiknäitlejad. Lugemiseelistused.
4.1.8. KULTUURILUGU:
• ärkamisaegne kultuurielu: rahvusliku
kirjanduse ja kunsti sünd, kutselise teatri ja laulupidude traditsiooni
algus;
• 20. sajandi I poole kultuurielu: näiteid kirjandusest,
ajakirjandusest, kunstist, muusikast, teadusest;
• 20. sajandi II
poole kultuurielu: näiteid proosast ja luulest; eesti kirjandus
filmilinal, 2–3 muusikategelase ja kunstniku loomingu tutvustus;
eestikeelse kultuurisaate, teatrietenduse arutelu;
• eesti keel ja
teised keeled. Eesti keel kui soomeugri keel. Struktuurilised erinevused
eesti ja vene keeles;
• eesti kirjakeele kujunemine: 2–3
keeleteadlase tegevuse tutvustus. Õigekeelsussõnaraamatu koostamise
printsiibid ja kasutamine;
• kultuuride vahelised seosed:
tõlkekirjandus.
4.2. Keeleteadmised
4.2.1. HÄÄLDUS. Vajaduse korral häälduse korrigeerimine: rõhk,
palatalisatsioon, intonatsioon.
4.2.2. KÄÄNDSÕNAD. Nimi-, omadus-, arv- ja asesõnade süvendatud
käsitlus; nimede ja võõrsõnade käänamine; omadussõna võrdlusastmed.
4.2.3. PÖÖRDSÕNAD. Pöördsõna muutmine oleviku ja mineviku liht- ja
liitaegades, eitavas ja jaatavas kõnes, kindlas, käskivas, tingivas ja
kaudses kõneviisis; infinitiivide süvendatud käsitlus; rektsioon,
umbisikulise tegumoe oleviku ja mineviku süvendatud käsitlus; ühend- ja
väljendverbide süvendatud käsitlus.
4.2.4. MUUTUMATUD SÕNAD. Määr-, kaas- ja sidesõnad.
4.2.5. SÕNAMOODUSTUS. Sõnavara rikastamise allikad.
4.2.6. LAUSEÕPETUS. Liitlause süvendatud käsitlus, lisand, üte,
lauselühend; ühildumine, sõnajärg, kaudkõne. Kõne- ja kirjakeele
stiilierinevused.
4.2.7. ÕIGEKIRI. Omandatud sõnavara, nimede ja nimetuste, liidete
õigekiri, vene ja võõrnimede õigekiri; sõnade kokkukirjutamine;
kirjavahemärgid lauses; kirjalike tekstide vormistamine.
3. Õpitulemused
3.1. Gümnaasiumi lõpetaja kasutab eesti keelt ühiskonnaelust teabe
hankimisel ja vahendamisel.
3.2. Gümnaasiumi lõpetaja teab:
• eesti keele
õigekeelsusjuhiseid;
• Eesti kultuuritegelasi, on lugenud eesti
luulet ja 2– 3 proosateost;
• Eesti ühiskonnale iseloomulikke
käitumis- ja suhtlemisnorme.
3.3. Gümnaasiumi lõpetaja oskab:
• väljendada oma teadmisi,
mõtteid, arvamusi, seisukohti kõnes ja kirjas;
•
eestikeelsele teabele tuginedes laiendada iseseisvalt oma teadmisi ja
hankida teavet Eestis ja mujal maailmas toimuva kohta;
• kasutada
keelekäsiraamatut ning enesekindla suhtlejana iseseisvalt arendada oma
eesti keele oskust.
4. Konkretiseeritud õpitulemused kõne osaoskuste järgi
4.1. Kuulamine. Õpilane:
• mõistab dialoogi või monoloogi vormis
esitatud kõnet;
• mõistab meedias edastatavat teavet;
•
eristab kuulatud teadus-, tarbe-, aime- ja meediatekstis, lühiloengus
detaile ja fakte.
4.2. Kõnelemine. Õpilane:
• teab kõne- ja kirjakeele
stiilierinevusi;
• tuleb sobivat stiili kasutades toime igapäevastes
ja ametlikes suhtlusolukordades;
• arutleb probleemide üle, avaldab
arvamust ja kaitseb oma seisukohti;
• kasutab omandatud sõnavara,
grammatiliselt õigeid mitmekesiseid keelestruktuure;
• kasutab
ainekava temaatikaga seonduvat sõnavara, fraseologisme;
•
edastab kirjaliku ja suulise teksti sisu;
• jutustab loetud ja
kuulatud teksti ning pildi(seeria) järgi;
• teeb kokkuvõtet
kuulatust, loetust, kogetust; oskab esitada kõnet.
4.3. Lugemine. Õpilane:
• loeb eesmärgipäraselt, mõistab loetu
sisu;
• eristab teadus-, meedia-, aime- ja ilukirjandustekstis
olulist teavet ebaolulisest;
• leiab teavet teatest, juhisest,
eeskirjast, seadusest, kuulutusest;
• loeb tundmatut teksti
sõnaraamatu abil.
4.4. Kirjutamine. Õpilane:
• teab kirjaliku teksti vorminõudeid;
•
kasutab omandatud sõnavara, grammatiliselt õigeid ja mitmesuguseid
keelemalle;
• kirjutab sidusalt, loogiliselt ja arusaadavalt tarbe-
ja teadusteksti, loovtööd;
• kirjutab lühikonspekti,
kokkuvõtet suulise ja kirjaliku teksti põhjal;
• kasutab
õigekeelsussõnaraamatut ja keelekäsiraamatut.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56 «Põhikooli
jagümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 8
|
VÕÕRKEEL
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Võõrkeel põhikoolis ja gümnaasiumis
1.1. Eesti kultuuri ja majanduse areng on võimalik vaid tihedas
infovahetuses maailmakultuuri ja -majandusega. Avardunud reisimis-,
töötamis- ja suhtlemisvõimaluste tõttu on pea kõigil inimestel vaja ja
võimalik kasutada võõrkeeli. Erinevate võõrkeelte valdamine loob
tingimused rahvusvaheliseks koostööks; see näitab ka rahva kultuuritaset
ja haritust.
1.2. Võõrkeeleõpetus annab õpilastele keeleoskuse, mis võimaldab
autentses keelekeskkonnas iseseisvalt toimida, õppida tundma erinevaid
keeli kõnelevaid rahvaid ja nende kultuure; oma ja võõra võrdlemine
aitab erinevusi mõista ja aktsepteerida.
1.3. Võõrkeelte abil on võimalik hankida informatsiooni, mis pole
emakeeles kättesaadav. Võõrkeele omandamisega saab õpilane täiendava
juurdepääsu erinevatele teadmisallikaile (nt teatmeteosed, võõrkeelne
kirjandus, Internet jne), mis omakorda toetab õpinguid teistes
ainetsüklites.
1.4. Võõrkeeleõpetuse üks olulisemaid ülesandeid on sisendada õpilasele
eneseusku, kindlustunnet, kujundada võõrkeelte edasiseks õppimiseks
vajalikke oskusi ja vilumusi.
1.5. Gümnaasiumi lõpuks peaks õpilane olema omandanud vähemalt ühe
võõrkeele tasemel, mis on vajalik era- ja tööalasel suhtlemisel (Euroopa
Nõukogu B2 e «iseseisva suhtlemise tase»). Ka teise võõrkeele omandamise
tase peaks jõudma lähedale A-võõrkeele omandamise tasemele.
Gümnaasiumiastmes on õpilastel võimalus valida kolmas (C) võõrkeel.
1.6. Kool otsustab oma reaalsetest võimalustest lähtuvalt, millist keelt
õpetada A-, B- või C-võõrkeelena.
1.7. Võõrkeelte õpet võib vastavalt kooli eripärale integreerida mõne
teise aine õppega. Võõrkeeles võib olla mõni tunni osa, tund, aineosa võ
i ka terve kursus.
1.8. Võõrkeele ainekava koostamisel arvestab õpetaja teadmistega, mida
õpilane saab õpitava keele maa ja kultuuri kohta teiste õppeainete
kaudu, ning täiendab teiste ainete kursusi oma aine spetsiifiliste
vahenditega.
2. Põhikooli õppe-eesmärgid
Põhikooli võõrkeeleõpetusega taotletakse, et õpilane:
•
saavutab A-keeles keeleoskuse taseme, mis võimaldab selles keeles
igapäevastes situatsioonides suhelda; lugeda ja mõista eakohaseid
võõrkeelseid originaaltekste (Euroopa Nõukogu B1 tase);
•
huvitub võõrkeelte õppimisest ja nende kaudu silmaringi laiendamisest;
•
omandab oskused edaspidiseks võõrkeelte õppimiseks ja oma keeleoskuse
pidevaks täiendamiseks;
• huvitub õpitavat keelt kõnelevatest
maadest ja nende kultuurist;
• omandab erinevad lugemis- ja
kuulamisstrateegiad;
• arendab lugemise kaudu iseseisva mõtlemise ja
analüüsi võimet;
• arendab oskust väljendada enese ja
rühma seisukohti;
• õpib hankima vajalikku teavet (ka teiste
õppeainete jaoks) võõrkeelsetest teatmeteostest, sõnaraamatutest,
Internetist ja muudest infoallikatest.
2. peatükk
VÕÕRKEELTE AINEKAVA 1.–3. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Võõrkeeleõpetus I kooliastmes annab lapsele mitmekülgseks
arenemiseks lisavõimaluse, soodustab lapse positiivset häälestatust
võõrkeelte suhtes, toetab tema üldist arengut ning arendab seetõttu tema
emotsionaalseid, sotsiaalseid, kognitiivseid, loome- ja keelevõimeid.
1.2. Esimese võõrkeele õppimise kogemused võivad määrata suhtumise
võõrkeelte õppimisse üldse. Võõrkeeleõpetuse sisu tuleneb
lastekultuurist, ümbritsevast keskkonnast. Eriti I kooliastmes on
tähtis, et võõrkeeleõpetuse sisu vastaks laste huvidele, oleks
orienteeritud lapsele, mõjutaks ta tunde- ja mõttemaailma, fantaasiat,
loovust. Ka I koolialgastme võõrkeeleõpetuses on tähtsal kohal
ainetevahelised seosed, võõrkeeleõpetuse kaudu avardatakse emakeeles
loodud maailmapilti.
1.3. Õppimine ja õpetamine peab haarama lapse kõiki meeli, aitama
suunata lapse arengut tervikuna, arvestades tema individuaalseid
iseärasusi. Õppematerjali sisu, töömeetodite ja -võtete ning positiivse
suhtlemise kaudu tundides tuleb ergutada lapse loomulikku teadmishimu,
huvi võõrkeele õppimise, silmaringi laiendamise, õpitavat võõrkeelt
kõnelevate maade ja nende kultuuri vastu.
1.4. Keeleõpetuse eesmärk on õpetada kasutama keelt loomulikes
suhtlusolukordades, seepärast loob õpetaja klassis võimalikult loomuliku
keelekeskkonna. Kommunikatiivse suunitluse teenistuses on temaatika,
sõnavara, õppemeetodid ja -vormid. Keeleõpetaja peab arvestama, et
8–9-aastaste laste psüühilised võimed on vanemate õpilaste võimetest
erinevad. Selleealisi iseloomustab mehaaniline mälu, kergesti hajuv
tähelepanu, konkreetne esemeline maailm, suur liikumis- ja
suhtlemisvajadus ning tegutsemissoov.
1.5. Kuulamine ja rääkimine on sellel etapil esmatähtsad. Kuulamisoskuse
arendamiseks kasutab õpetaja võimalikult vähe emakeelt. Õpilasi
õpetatakse aktiivselt kuulama, eristama üksikuid sõnu, sõnagruppe,
lauseid ja seoseid nende vahel, aga ka hääletooni, intonatsiooni osa
teksti mõistmisel. Kuulamisoskuse kujundamine on vahetult seotud
matkimise ja järelerääkimisega ning artikulatsiooniaparaadi
arendamisega. Eriti oluliseks tuleb pidada õigete hääldusaluste
omandamist. Hea häälduse saavutamine eeldab sihikindlat harjutamist ka
järgnevates klassides.
1.6. Võõrkeele õpetamist on soovitatav alustada suulise eelkursusega, et
arendada lapse kuulamisoskust. Laps peab õppima uut keelt kõla järgi
eristama, sõnas häälikuid eristama, kuid ka kõneleja miimika ja žestide
järgi kõne sisu prognoosima.
1.7. Õpilase mina on väga tugev motiveerija. Võõrkeeleõpetuses saab
selleks kasutada rollimänge, dramatiseeringuid, rütmi- ja liisusalme,
sõnamänge.
1.8. Kõnelemisoskuse arendamiseks õpetame õpilasi kompensatoorseid
strateegiaid kasutama: üleküsimine, uuesti alustamine, mitteverbaalsed
väljendusvahendid: žestid, miimika, imiteerimine.
1.9. Eriti õppimise algetapil on olulised sõnalised positiivsed
hinnangud: hinnatakse ainult positiivseid tulemusi. Õpiedukuse
kindlaksmääramisel arvestatakse lapse tervikarengut: väljendusoskust,
loovust, sotsiaalset ja keelelist arengut. Lause keeleline õigsus ei ole
seejuures esmatähtis.
1.10. I kooliastmes peab hindama kõike, mida on omandatud: järele
hääldamist, sõnatähenduse taipamist, vaatlus-, vestlus-, lugemisoskust,
õigesti ja ilusa käekirjaga tehtud harjutust jne.
2. Õppesisu
2.1. Kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad
2.1.1. MINA: nimi, vanus, välimus, kehaosad, riietus, lemmiktegevused.
2.1.2. PEREKOND JA KODU: pereliikmed, sugulased, aadress, maja, korter,
aed, õu.
2.1.3. SÕBRAD: nimi, vanus, elukoht, välimus, ühised tegevused.
2.1.4. KESKKOND, KODUKOHT, EESTI: aastaajad ja ilm; loomad, linnud,
taimed; Eesti asukoht, keel, pealinn, sümbolid;
2.1.5. ÕPITAVAT KEELT KÕNELEVAD MAAD: keel, pealinn, tähtsamad pühad.
2.1.6. IGAPÄEVASED TEGEVUSED: söögikorrad, liiklus ja liiklusvahendid,
tee küsimine ja juhatamine.
2.1.7. ÕPPIMINE JA TÖÖ: koolipäev, sõbrad, õpetajad, õppeained,
õpioskused, kooliruumid, õppevahendid, koolivaheajad, ametid.
2.1.8. HARRASTUSED JA KULTUUR: huvialad, mängud, sport, muusika,
raamatud, reisimine, pühad.
3. Õpitulemused
3.1. 3. klassi lõpetaja kuulamisel:
• tunneb õpitava keele
teiste hulgast ära;
• saab aru õpetaja antud korraldustest ja
reageerib nendele adekvaatselt;
• saab aru lihtsatest, temale
tuttavatest sõnadest, lühitekstidest ja lauludest.
3.2. 3. klassi lõpetaja oskab kõnelemisel:
• tervitada ja
hüvasti jätta;
• ennast ja oma kaaslast tutvustada, küsida
kaaslase nime;
• paluda ja tänada;
• soovida õnne
sünnipäevaks;
• ütelda oma vanust ja numbreid 1–20;
•
ütelda oma ja küsida sõbra aadressi ning telefoninumbrit;
•
nimetada päevaaegu, nädalapäevi, kuude nimetusi ja kellaaega (täistunde);
•
häälida oma nime;
• õpitud sõnavara piires rääkida kodust,
perekonnast, sõbrast, oskustest, koolitarvetest;
• õpitud
keelendeid kasutades end igapäevastes olukordades arusaadavaks teha.
3.3. 3. klassi lõpetaja lugemisel:
• saab aru kirjalikest
lühitööjuhenditest;
• saab aru tuttava sõnavaraga
lühitekstidest;
• oskab õige intonatsiooni, rõhu ja rütmiga
lugeda õpitud dialooge, lühijutte ja luuletusi.
3.4. 3. klassi lõpetaja oskab kirjutamisel:
• kirjutada enda ja
oma lähimate kaaslaste nime;
• juhendamisel lõpetada lauseid ja
fraase;
• teha veatut ärakirja õpikust ja tahvlilt;
•
õigesti kirjutada harjutuste, mõistatuste, ristsõnade jt ülesannete
lahendamiseks vajalikke sõnu.
3. peatükk
VÕÕRKEELTE AINEKAVA 4.–6. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Jätkuvalt kasutatakse suulise eelnevuse printsiipi: see, mida laps
hakkab lugema ja kirjutama, omandatakse eelnevalt suulises kõnes.
Kompleksselt arendatakse kõiki osaoskusi.
1.2. Õpimotivatsiooni säilitamiseks ja tulemuslikumaks õppimiseks
kasutatakse erinevaid töömeetodeid (paaris- ja rühmatöö, projekt,
rollimäng, intervjueerimine, dramatiseering jms) ning meediavahendeid
(video, arvuti).
1.3. Esimese võõrkeele õppimise käigus õpitakse tundma õpistrateegiaid,
mis aitavad edaspidi iseseisvalt töötada, kujunevad eeldused teiste
võõrkeelte kiiremaks õppimiseks. Kuulamis- ja lugemisstrateegiate
arendamine, töö sõnavaraga, sõnaraamatutega, kuid ka mälu- ja
kognitiivsete strateegiate tundmaõppimine, aitavad õpilasel keelelist
infot kiiremini ja kindlamalt meelde jätta.
2. Õppesisu
2.1. Kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad
2.1.1. MINA: nimi, vanus, välimus, kehaosad, riietus, lemmiktegevused.
2.1.2. PEREKOND JA KODU: pereliikmed, sugulased, aadress, maja, korter,
aed, õu.
2.1.3. SÕBRAD: nimi, vanus, elukoht, välimus, ühised tegevused.
2.1.4. KESKKOND, KODUKOHT, EESTI: aastaajad ja ilm; loomad, linnud,
taimed; Eesti asukoht, keel, pealinn, sümbolid;
2.1.5. ÕPITAVAT KEELT KÕNELEVAD MAAD: keel, pealinn, tähtsamad pühad.
2.1.6. IGAPÄEVASED TEGEVUSED: söögikorrad, liiklus ja liiklusvahendid,
tee küsimine ja juhatamine.
2.1.7. ÕPPIMINE JA TÖÖ: koolipäev, sõbrad, õpetajad, õppeained,
õpioskused, kooliruumid, õppevahendid, koolivaheajad, ametid.
2.1.8. HARRASTUSED JA KULTUUR: huvialad, mängud, sport, muusika,
raamatud, reisimine, pühad.
2.2. Keeleteadmised
2.2.1. Inglise keel:
• nimisõna: ainsus ja mitmus, ainsuslikud ja
mitmuslikud sõnad, erandlik mitmus ( man/men, tooth/teeth),
aluse ja öeldise ühildumine, omastav kääne;
•
artikkel: umbmäärane ja määrav artikkel, artikli puudumine;
enamkasutatavad väljendid artiklitega ja ilma;
• omadussõna:
omadussõna ühildumine nimisõnaga, võrdlusastmed, omadussõnade võrdlemine
(as…as, not as…as, more…than ); tarindid too
+ adjective janot + adjective +enough;
• arvsõnad ja
mõõtühikud: põhi- ja järgarvud, lihtmurrud (pool ja veerand), osa
tervikust (2 out of 10); kellaaeg, kuupäev, aasta; pikkus, kaal,
kaugus;
• asesõna: isikulised asesõnad ja omastavad asesõnad
(omadussõnalised vormid my, your jt), näitavad asesõnad this,
that, these, those, küsivad asesõnad, umbmäärased asesõnad some,
any, no ja nende liitvormid;
• tegusõna: põhitegusõna ja
abitegusõna ( be, have, do), modaaltegusõna (can,
must = have to, may), enamkasutatavad reeglipärased ja
ebareeglipärased tegusõnad;
• tegusõna vormistik: üldajad (
Present, Past and Future Simple), kestvad ajad (Present and Past
Progressive), täisminevik (Present Perfect), käskiv
kõneviis; tarindid to + infinitive, going to + infinitive, want
to + verb (I want to help my mum), tingiv kõneviis (First
Conditional); kaudne kõneviis (saatelause on olevikus);
•
määrsõna: sagedusmäärsõnad always,
never, ever, sometimes, again, once, twice, three times; järjestavad
määrsõnad first, next, then, finally, before, after,
later, so; määrsõnad liitega - ly (quickly,
suddenly ); ebareeglipärased määrsõnad ( fast);
•
sidesõna: and, but, that, or, when;
• eessõna:
enamkasutatavad eessõnad (in, on, at, in front of, behind, with,
over, under, to, by, up, down, from, past, after, before, next to);
eessõnalised väljendid ( interested in, good/bad at, depend
on, at the top/bottom, next to, in the middle);
• lauseõpetus:
lihtlaused, sõnajärg jaatavas, eitavas ja küsivas lauses, lühivastused;
siduvad laused ( relative clauses: animals which/that are free;
people who…);
• sõnatuletus: liitsõnad, arvsõna
tuletusliited -teen ja -ty, nimisõna tuletusliited -er
ja -or, määrsõna tuletusliide -ly;
•
tähestik: tähtede nimed ja sõnade häälimine (spelling
);
• õigekiri: suur ja väike täht, nimisõna mitmuse lõpud, omadussõna
võrdlusastmed, verbi vormid; kirjavahemärgid: punkt, küsimärk, hüüumärk,
ülakoma.
2.2.2. Saksa keel:
• nimisõna: õpitud nimisõnade ainsus ja mitmus;
nimisõna käänamine (Nominativ, Akkusativ, Dativ);
•
artikkel: umbmäärane ja määrav artikkel, artikli puudumine
(nullartikkel); artikli kasutamise tähtsamad juhud;
• omadussõna
täiendina (ühildumine nimisõnaga) ja öeldistäitena (muutumatu tüvevorm);
võrdlusastmed;
• arvsõnad ja mõõtühikud: põhi- ja järgarvud,
kellaaeg, kuupäev, aasta; pikkus, kaal, kaugus;
• asesõna:
isikulised asesõnad ( ich, du, er, sie, es, wir, ihr, sie, Sie
) ja nende käänamine ( Nominativ, Akkusativ, Dativ);
omastavad asesõnad: mein, dein, sein, ihr, unser, euer, ihr
(3.P.Pl.); Ihr), nende kasutamine ja käänamine (
Nominativ, Akkusativ ); näitavad asesõnad (dieser,
diese, dieses); umbisikuline asesõna es; umbmäärased asesõnad
(man, niemand; etwas; nichts; alles); küsivad asesõnad, siduvad
asesõnad (Nominativ, Akkusativ);
• tegusõna:
põhitegusõnad ja abitegusõnad (haben, sein, werden
); modaaltegusõnad (können, müssen, wollen, dürfen, sollen, mögen
), nende põhitähendused ja kasutamine infinitiiviga, mögen
põhiverbina; enesekohased tegusõnad; tegusõnad lahutatavate ja
lahutamatute eesliidetega; tegusõna pööramine kindla kõneviisi aktiivis:
reeglipärased/nõrgad ja ebareeglipärased/tugevad verbid; ajavormide (
Präsens, Präteritum, Perfekt) moodustamine (abiverbide haben/sein
kasutamine perfekti moodustamisel) ja kasutamine;
• käskiv kõneviis (
Imperativ): moodustamine ja kasutamine;
• kasutatavamate
tegusõnade rektsioon;
• määrsõna: tähtsamad kohta, aega ja viisi
väljendavad määrsõnad;
• eessõna: eessõnad
daativi ja akusatiiviga (an, auf, hinter, in, neben, über, unter,
vor, zwischen), daativiga (aus, bei, mit, nach, seit, von, zu);
akusatiiviga (durch, für, gegen, ohne, um );
• sidesõnad:
rinnastavad sidesõnad ja siduvad määrsõnad ( und,
oder, aber, doch, denn, deshalb); alistavad sidesõnad (dass,
als, wenn, weil); siduvad asesõnad (der, die, das);
•
lauseõpetus: lihtlause; jaatavad, eitavad ja küsilaused; lausemudelid
öeldise pöördelise vormi (finite Verbform) asukoha
järgi: verb teisel, esimesel ja viimasel kohal;
• liitlause;
rindlaused sidesõnadega und, oder, aber, doch, denn, deshalb
; põimlaused sidesõnaga weil;
• sõnatuletus:
liitsõnade moodustamine; ees- ja järelliited; tegusõnade eesliited;
tähtsamad nimi- ja omadussõnade järelliited (prefiksid ja sufiksid);
arvsõnade tuletusliited;
• tähestik;
• õigekiri:
suur ja väike algustäht; punkt, küsi- ja hüüumärk lause lõpus; koma
loetelus ja liitlauses.
2.2.3. Vene keel:
• nimisõna: ainsus, mitmus; nais-, mees-, kesksugu;
ainsuslikud ja mitmuslikud sõnad; pärisnimed ja kohanimed; käänded.
Р.п.: нет Димы, пенала; у Саши; из книги; околo дома; Д. п.: дай Нине;
Серёже 5 лет; помогать маме;подарок/письмо другу; В. п.: купим куклу;
смoтрю телевизор; люблю маму; Тв. п.: играть с кошкой, с братом;
бутербрoд с сыром; П. п.: кататься на лыжах; учиться в школе; песня о
ёлочке;
• omadussõna: ainsus,
mitmus; mees-, nais-, kesksugu; ühildumine nimisõnadega arvus, soos,
käändes; võrdlusastmed;
• arvsõna: põhi- ja järgarvud;
ühildumine nimisõnadega год/лет, час, рубль, крона;
•
asesõna: ühildumine nimisõnadega; isikulised asesõnad (я, меня, мне);
omastavad asesõnad (м ой, твой, его, наш, ваш, их); näitavad asesõnad
(то, этот, тот); eitavad asesõnad (никто, ничто); küsivad asesõnad (кто,
что, чей, где, когда, куда);
•
tegusõna: pöörded, tegevusnimi; ainsus, mitmus; olevik, minevik, liht-
ja liittulevik; lõpetamata/lõpetatud tegevus; käskiv kõneviis;
liikumisverbid (nt идти, ходить, ехать, ездить, бегать, бежать);
•
määrsõna: ajamäärsõnad (когда, никогда, давно); kohamäärsõnad (тут, там,
здесь, близко, далеко, высoко); viisimäärsõnad (бысmро, хорошо, здoрово,
плохо);
• eessõna: в, на, из, у, к, о;
•
sidesõna: sagedamini kasutatavad sidesõnad (и, а, что);
•
tähestik;
• hääldamine ja õigekiri: vene keele häälikute ja
häälikuühendite õige artikulatsioon ja märkimine kirjas (tähe ja hääliku
ühteviimine): kergesti segiminevad tähed р, п, и, в, с, х; susisevad ja
sisisevad häälikud ж, ш, ч, ц, щ, с, з; helilised/helitud,
peenendatud/peenendamata kaashäälikud; märgi ъ kasutamine (koht ja
eesmärk); täishäälikud е, ё, ю, я; rõhulised ja rõhuta täishäälikud; ж-,
ш-, ц-, ч-, щ-ga algavad silbid; rõhulised ja rõhuta silbid, sõna- ja
lauserõhud; intonatsioon jaatavas (jutustavas), eitavas ja küsilauses
(küsisõnaga ja ilma);
• kirjavahemärgid: punkt, koma, küsi-
ja hüüumärk.
2.2.4. Prantsuse keel:
• nimisõna: sõnade naissoo- ja meessoovormi
ning mitmuse moodustamine (põhireegel);
• artikkel: määrav ja
umbmäärane artikkel ainsuses ja mitmuses; elideerunud ja kontraheerunud
artikkel; osaartikkel du, de la ;
• omadussõna: omadussõna
naissoo- ja meessoovormi üldjuhud ning peamised erandid: beau
(bel), belle (nouveau), nouvel, nouvelle jt; mitmuse moodustamine
(põhireegel); näitav omadussõna ce, cet, cette, ces
; omastav omadussõna mon, ma, mes, ton, ta, tes jt;
omadussõna võrdlusastmed (reeglipärased ja ebareeglipärased vormid);
•
arvsõna: põhi- ja järgarvud; kellaaeg, kuupäev, aastaarv;
•
asesõna: isikulise asesõna rõhuta ja rõhulised vormid je
- moi, tu - toi jt; asesõna sihitise ja sihitismäärusena (
le; lui) ning nende kasutamise põhireegel; umbisikulised
asesõnad väljendites, näiteks il y a, il pleut, ēa va
; umbisikuline asesõna on;
• tegusõna: I, II, III rühma
enamkasutatavate tegusõnade pööramine olevikus, minevikus (
passé composé, imparfait, passé immédiat) ja
tulevikus (futur simple, futur immédiat); käskiv kõneviis;
enesekohased tegusõnad; oleviku kesksõna ( participe présent
);
• eessõna: enamkasutatavad eessõnad devant,
derrič re, sur, sous jt;
• määrsõna: määrsõna võrdlusastmete
moodustamise põhimõte (vite, plus vite, le plus vite);
hulgamääruslikud sõnad peu de, beaucoup de, plus de
;
• lauseõpetus: liht- ja liitlause; jutustav lause, eitav lause,
küsilause (kas- küsimuse esitamine, inversiooniga ja
inversioonita küsimus);
• õigekiri: etteütluse kirjutamine
õpitud teksti järgi.
3. Õpitulemused
3.1. 6. klassi lõpetaja kuulamisel:
• saab aru õpitud sõnavara
ulatuses tekstidest, lauludest, samuti passiivset sõnavara sisaldavatest
tekstidest;
• mõistab konteksti abil neis esinevaid üksikuid
tundmatuid sõnu;
• oskab eristada kuulatavast tekstist vajalikku
informatsiooni;
• eristab selgelt kuni kolme vestluses osaleva
inimese kõnet.
3.2. 6. klassi lõpetaja oskab kõnelemisel:
• vestelda ja
vastata küsimustele õpitud temaatika piires;
• õpitud
sõnavara piires rääkida igapäevastest tegevustest ja harrastustest;
•
võrrelda oma perekonda sõbra perekonnaga, oma koolielu teiste omaga;
•
küsitleda oma kaaslast ja saadud infot edasi anda;
• väljendada
ja põhjendada oma arvamust;
• kasutada õpitud fraase õige
intonatsiooniga;
• kirjeldada pilte;
• hääldada kõiki
võõrhäälikuid korrektselt.
3.3. 6. klassi lõpetaja lugemisel:
• oskab leida tekstist
olulist;
• saab aru kuni 2% tundmatuid sõnu sisaldavatest
lühitekstidest, kasutades piltide, konteksti või sõnaraamatu abi;
•
on tuttav erinevate lugemisstrateegiatega.
3.4. 6. klassi lõpetaja oskab kirjutamisel:
• täita aadressi ja
isiklikke andmeid nõudvat ankeeti;
• eeskuju järgi kirjutada
küllakutset, õnnitlus- ja tänukaarti;
• kirjutada
sõbrale kirja ja elektronkirja, kasutades õpitud keelendeid;
•
lõpetada lauseid ja fraase;
• kirjutada lühijutukesi;
•
kirjutada õpitud teksti põhjal etteütlust ja seda parandada.
4. peatükk
VÕÕRKEELTE AINEKAVA 7.–9. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Kõigi osaoskuste kompleksne arendamine on õpetaja jaoks primaarne.
Õpimotivatsiooni arendamiseks ja säilitamiseks kasutab õpetaja erinevaid
metoodilisi võtteid, nt paaris- ja rühmatööd, intervjueerimist,
rollimänge. Oluline on, et õpilased omandaksid võõrkeele õppimiseks
vajalikud õpistrateegiad, et jõuda iseseisva õppimiseni. Taotluseks on,
et õpilane loeks ja kuulaks ka õppetööst vabal ajal võõrkeelset
(adapteeritud) laste- ja noorsookirjandust, jõukohaseid teabe-, tarbe-
ja meediatekste (TV- ja raadiosaated, ajakirjandus, Internet jm). Loetu
ja kuulatu kaudu õpib õpilane kontekstist tuletama sõnade ja väljendite
tähendust.
1.2. Kuulamisoskuse arendamiseks õpitakse kasutama erinevaid
kuulamisstrateegiaid, olulise eristamist ebaolulisest ning mõtteliste
seoste loomist. Oluline on varem õpitu rakendamine.
1.3. Lugemisoskuse arendamiseks õpitakse ära tundma erinevaid
tekstiliike ja neis teatud laadi informatsiooni eeldama. Õpitakse
kasutama erinevaid lugemisstrateegiaid (globaalne, selektiivne, detailne
lugemine).
1.4. Kõnelemisoskuse arendamisel tegeldakse pidevalt õige intonatsiooni
ja häälduse arendamisega, harjutatakse vestlus- ja sidusa teksti
esitamise oskust ning selleks vajalikke strateegiad.
1.5. Kirjutamisoskuse arendamine algab elementaarsetest ülesannetest
(lünkade täitmine, sõnastikust õige sõna leidmine ja kirjutamine jms).
Kirjutamisoskus eeldab teatud sõnavara ja keelestruktuuride valdamist,
samas ka kirjaliku tekstiloome põhietappide (teksti kirjutamine,
kavandamine ja viimistlemine) õpetamist.
2. Õppesisu
2.1. Kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad
2.1.1. MINA: iseloom, huvid, võimed, oskused, harjumused, tervis.
2.1.2. PEREKOND JA KODU: suhted perekonnas, ühistegevused, taskuraha.
2.1.3. SÕBRAD: erinevad iseloomud; suhted sõpradega: sõnapidamine,
sõprus, ausus, usaldus, konfliktid ja nende lahendamine.
2.1.4. KESKKOND, KODUKOHT, EESTI: ilmastik, keskkonnasõbralik käitumine;
kodukoht, kultuuritavad ja -kombed; Eestimaa loodus ja vaatamisväärsused.
2.1.5. MAAILM: Euroopa maad: riigi nimi, pealinn, rahvused, keeled.
2.1.6. ÕPITAVAT KEELT KÕNELEVAD MAAD: sümbolid, kultuuritavad, kombed.
2.1.7. IGAPÄEVASED TEGEVUSED: kodused majapidamistööd; söömine kodus ja
väljaspool kodu; liiklemine.
2.1.8. ÕPPIMINE JA TÖÖ: kool ja klass, õpioskused, edasiõppimine,
kutsevalik, tulevane töö.
2.1.9. HARRASTUSED JA KULTUUR: kino, teater, ilukirjandus,
kollektsioneerimine; meedia: televisioon, raadio, ajakirjandus, Internet.
2.2. Keeleteadmised
2.2.1. Inglise keel:
• nimisõna: erandlik mitmus, omastav kääne,
ainsuslikud ja mitmuslikud sõnad;
• artikkel: umbmäärane ja
määrav artikkel, artikli puudumine, enamkasutatavad väljendid
artiklitega ja ilma, artikli kasutamine isikunimede ja geograafiliste
nimedega;
• omadussõna: omadussõnade võrdlemine (võrdlusastmed,
tarindid not…enough to, too…to), omadussõnade
kasutamine rahvusest ja kodakondsusest rääkides;
• arvsõna:
põhi- ja järgarvud, kuupäevad, aastaarvud, telefoninumbrid, protsent;
sidesõna and arvsõnades; arvsõna 0 erinev
lugemine;
• asesõna: enesekohased asesõnad; siduvad asesõnad that,
who, whom, whose, which; omastavate asesõnade absoluutvormid mine,
yours; rõhutavad ja siduvad asesõnad; much/many,
little/few ; asesõnad one, each other, none of them, all of
them, some of them ;
• tegusõna: reeglipärased ja
ebareeglipärased tegusõnad; ajavormid Present Simple, Past
Simple, Future Simple, Present Progressive, Past Progressive, Present
Perfect, Past Perfect, modaalverbid can, may, must = have to,
should, would; kaudne kõneviis, aegade ühildumine, Future
in the Past ; passiiv: Present Simple, Past Simple; käskiv
kõneviis; tarind to + infinitiiv, -ing- vorm
(Gerund);
• määrsõna: moodustamine, võrdlemine, määrsõnad ilma
lõputa -ly;
• sidesõna: if, because,
therefore, after, before, until, as soon as, both…and, (n)either…(n)or
;
• eessõna: ajamäärustes kasutatavad eessõnad at,
after, before, between, in, on, for, until/till, since, from…to/till,
by, past; kohamäärustes esinevad eessõnad in, at,
on, up, under, above, behind, in front of, between, to, into, towards,
up to, over, from, out of, off, down, through, opposite, round, next
to/beside; viisimäärustes esinevad eessõnad by,
on, in, with, without; enamkasutatavad eessõnalised väljendid look
at, wait for, take part in jt;
• lauseõpetus: sõnajärg jaatavas,
küsivas ja eitavas lauses; lühivastused; aja- ja sagedusmäärsõnade ning
viisi- ja kohamääruste asetus lauses; it ja there
lause algul;
• sõnatuletus: ees- ja järelliited un-,
dis-, re-, im-, -able, -(t)ion, -ly, -iful, -less;
• õigekiri:
suur ja väike algustäht; nimisõna mitmuse lõpud, omadussõna
võrdlusastmed; arvsõnad; määrsõnad; kirjavahemärgid: punkt, küsimärk,
hüüumärk, ülakoma.
2.2.2. Saksa keel:
• nimisõna: õpitud nimisõnade ainsus ja mitmus;
nimisõna käänamine (Nominativ, Akkusativ, Dativ,
Genitiv);
• artikkel: umbmäärane ja määrav artikkel, nullartikkel
(artikli puudumine) pärisnimede ees; artikli kasutamise tähtsamad juhud;
•
omadussõna täiendina (ühildumine nimisõnaga) ja öeldistäitena (muutumatu
tüvevorm), võrdlusastmed; omadussõna käänamine määrava artikliga
(Akkusativ, Dativ);
• arvsõnad ja mõõtühikud: põhi- ja järgarvud;
kellaaeg, kuupäev, aasta, pikkus, kaal, kaugus; protsendid;
•
asesõna: isikulised asesõnad ( ich, du, er, sie, es, wir,
ihr, sie, Sie) ja nende käänamine ( Nominativ,
Akkusativ, Dativ); omastavad asesõnad ( mein, dein , sein,
ihr, unser, euer, ihr (3.P.Pl.); Ihr), nende kasutamine ja
käänamine (kõigis käänetes); näitavad asesõnad (
dieser, diese, dieses); umbisikuline asesõna es;
umbmäärased asesõnad (einer, keiner, man,
niemand, etwas, nichts, alles); küsivad asesõnad; siduv asesõna der,
die, das ( Nominativ, Akkusativ);
• tegusõna:
põhitegusõnad ja abitegusõnad (haben, sein, werden);
modaaltegusõnad ( können, müssen, wollen, dürfen, sollen, mögen
), nende põhitähendused ja kasutamine infinitiiviga; mögen
põhiverbina; enesekohased tegusõnad, tegusõnad lahutatavate ja
lahutamatute eesliidetega; tegusõna pööramine kindla kõneviisi aktiivis:
reeglipärased/nõrgad ja ebareeglipärased/tugevad tegusõnad; ajavormide (
Präsens, Präteritum, Perfekt, Plusquamperfekt, Futurum)
moodustamine (abiverbide haben/sein kasutamine perfekti
moodustamisel) ja kasutamine; Passiv, Präsens, Präteritum
;
• konjunktiivi kasutamine soovlausetes ( Konditional I);
•
käskiv kõneviis (Imperativ): moodustamine ja kasutamine;
•
kasutatavamate tegusõnade rektsioon;
• määrsõna: tähtsamad
kohta, aega ja viisi väljendavad määrsõnad;
•
eessõna: eessõnad daativi ja akusatiiviga (an, auf, hinter,
in, neben, über, unter, vor, zwischen); daativiga (
aus, bei, mit, nach, seit, von, zu); akusatiiviga (durch, für,
gegen, ohne, um);
• sidesõna: rinnastavad sidesõnad ja siduvad
määrsõnad ( und, oder, aber, doch, denn, deshalb);
alistavad sidesõnad (dass, als, wenn, weil);
•
lauseõpetus: lihtlause; jaatavad, eitavad ja küsilaused; lausemudelid
öeldise pöördelise vormi ( finite Verbform)
asukoha järgi: verb teisel, esimesel ja viimasel kohal; liitlause;
rindlaused sidesõnadega und, oder, aber, doch, denn deshalb;
põimlaused sidesõnadega weil, dass, als, wenn;
•
sõnatuletus: liitsõnade moodustamine; ees- ja järelliited (prefiksid ja
sufiksid); arvsõnade tuletusliited;
• tähestik;
•
õigekiri: suur ja väike algustäht; punkt, küsi- ja hüüumärk lause lõpus,
punkt järgarvudega; koma loetelus ja lihtlauses.
2.2.3. Vene keel:
• nimisõna: käänamine ainsuses ja mitmuses:
meessoost nimisõnad (дом, слон; папа; дядя; конь, день; мяч; музей);
naissoost nimisõnad (мама, тетя, тетрадь; семья; экскурсия); kesksoost
nimisõnad (окно; поле; белье; знание). Eessõna + nimisõna käändeline
vorm;
• omadussõna: kvantitatiivsed, objektiivsed ja omastavad
omadussõnad; käänamine ainsuses ja mitmuses: meessoost omadussõnad
(простой, красивый, летний); naissoost omadussõnad (красивая; летняя);
kesksoost omadussõnad (красивое; летнее); omadussõna lühivorm (mees-,
nais-, kesksugu; mitmus); ühildumine nimisõnadega soos, arvus ja
käändes; võrdlusastmed (lihtsamad vormid);
• arvsõna
ja mõõtühikud: põhiarvud, järgarvud; arvsõnade käänamine
(enamkasutatavad käänded); kellaaeg, kuupäev, pikkus, kaal; maksumus;
järgarvude ühildumine nimisõnadega soos, käändes ja arvus;
•
asesõna: isikulised asesõnad (käänamine ainsuses ja mitmuses); omastavad
asesõnad (ühildumine nimisõnadega soos, arvus, käändes); näitavad
asesõnad (käänamine ainsuses ja mitmuses, ühildumine nimisõnadega soos,
arvus, käändes); eitavad ja küsivad asesõnad (enamkasutatavad vormid);
•
tegusõna: enesekohased tegusõnad; rektsioon; eesliited; tegusõnade
pööramine ainsuses ja mitmuses: enamkasutatavad I ja II pöördkonna
tegusõnad; enamkasutatavad liikumist näitavad tegusõnad (eesliidetega ja
ilma): идти/ходить, ехать/ездить, бежать/бегать, летать/лететь,
плыть/плавать, нести/носить;
•
ajavormid: olevik, minevik, liit- ja lihttulevik. Minevik: lõpetamata
tegevus: a) tõsiasja nentimine, olenemata lõpptulemusest (nt вчера я
смотрел телевизор); b) tegevuse protsessi väljendamine (nt этот дом
строился целый год); c) korduv tegevus (nt летом я каждый день
загорала); lõpetatud tegevus: a) tegevuse tulemus (nt купили
магнитофон); b) tegevus, mis on viidud lõpuni (nt я дописала письмо);
minevikus tegusõnade ühildumine nimisõnadega soos ja arvus. Liittulevik:
lõpetamata tegevus: a) korduv tegevus (nt я буду ходить сюда часто);
tõsiasja nentimine, olenemata lõpptulemusest (nt я буду читать книгу).
Lihttulevik: lõpetatud tegevus: a) tegevus, mis kindlasti viiakse lõpuni
(nt я допишу письмо); b) tegevus, mis kindlasti toimub (nt я пойду к
врачу завтра); c) järjepidev tegevus (nt сначала я выучу уроки, а потом
пойду в кино). Käskiv kõneviis. Aluse ja öeldise ühildumine;
•
määrsõna: koha-, aja-, määra- ja viisimäärsõnad; määrsõnadevõrdlusastmed;
•
eessõna: в, на, с, из, у, о, для, за, к, вокруг, недалеко от, напротив,
без, через, около, по (гулять по городу);
•
sidesõna: üldkasutatavad sidesõnad liht- ja liitlauses;
•
lauseõpetus: lihtlaused, liitlaused;
• sõnatuletus: nimi-,
omadus-, määr- ja tegusõnade enamkasutatavad tuletusliited;
•
tähestik;
• hääldamine ja õigekiri: vene keele häälikute ja
häälikuühendite õige artikulatsioon ja märkimine kirjas (tähe ja hääliku
ühteviimine): kergesti segiminevad tähed р, п, и, в, с, х; susisevad ja
sisisevad ж, ш, ч, ц, щ, с, з; helilised/helitud,
peenendatud/peenendamata kaashäälikud; helilised kaashäälikud sõna lõpus
ja helitu ees; helitud kaashäälikud helilise ees; märkide ь ja ъ
kasutamine (koht ja eesmärk); täishäälikud е, ё, ю, я; rõhulised ja
rõhuta täishäälikud; ж-, ш-, ц-, ч-, щ-ga algavad silbid; rõhulised ja
rõhuta silbid, sõna- ja lauserõhud; intonatsioon jaatavas (jutustavas),
eitavas ja küsilauses (küsisõnaga ja ilma); suur ja väike algustäht;
käänd- ja pöördsõnade lõpud; eesliidete ja eessõnade õigekiri;
enamkasutatavate arv- ja asesõnade õigekiri; kirjavahemärgid liht- ja
liitlauses.
2.2.4. Prantsuse keel:
• nimisõna: kordamine; nimisõnade soo
määramine (järelliite, lõpusilbi või sõna tähenduse kaudu); sõnade
ainsus ja mitmus;
• artikkel: artikli kasutamine; terviku ja osa
märkimine artikliga; artikli puudumine ja ärajätmine;
•
omadussõna: tüüpiliste naissoo- ja meessoovormide määramine, mitmuse
moodustamine; tüvemuutusega omadussõnade võrdlusastmed bon,
meilleur, -e, le meilleur, la meilleure jt;
• arvsõna: kordamine;
•
asesõna: omastav asesõna (pronom possessif) le mien,
la mienne, le tien, la tienne jt; näitav asesõna (
pronom démonstratif) celui, celle, ceux, celles ja nende
liitvormid; neutraalne asesõna ce, cela, ceci ; umbmäärased
asesõnad (pronom indéfini) tout, toute, tous,
toutes, personne, rien, quelque chose; siduvad asesõnad (pronom
relatif) qui, que, dont, duquel jt; asesõna sihitise ja
sihitismäärusena (complément d’objet direct, indirect)
süvendatult (je te la donne, il le lui montre etc ),
neutraalne le (je le lui dis, elle me l’a promis jt);
küsivad asesõnad (pronom interrogatif ) qui? qui
est-ce qui? que? qu’est-ce qui? quoi? jt, liitvormid lequel?
lesquels? laquelle? lesquelles?; määrsõnalised asesõnad en,
y ja nende kasutamisjuhud;
• tegusõna: tingiv kõneviis (
conditionnel), enneminevik (plus-que-parfait), kahtlev
kõneviis olevikus ja minevikus (subjonctif présent et passé
), lihtminevik (passé simple) äratundmise tasemel; ülevaade
õpitud ajavormidest; küsimuse moodustamine;
• eessõna: ą,
de, en, pour, par, dans kasutamine;
• määrsõna: liht- ja
liitmäärsõnad bien, mal, demain, hier, loin, prčs etc;
ment -liitelised määrsõnatuletised, nende moodustamine ja kasutus
lauses;
• sõnatuletus: ees- ja järelliited;
•
lauseõpetus: küsimuse moodustamine; rõhutavad laused c’est...qui
/ que..., ce sont...qui / que...; käsklaused (sh enesekohaste
tegusõnadega); tingimuslaused.
3. Õpitulemused
3.1. Kuulamisel mõistab põhikooli lõpetaja kuuldu sisu, kasutades
vastavalt kuulamisülesandele või vajadusele globaalset, selektiivset või
detailset kuulamist.
3.2. Kõnelemisel põhikooli lõpetaja:
• oskab esitada
lihtsat seotud teksti käsitletud temaatika piires loetu, kuuldu või
kogetu edasiandmiseks järgmises vormis: teade, kokkuvõte, lühireferaat,
(ümber)jutustus, (pildi, ruumi, isiku-) kirjeldus;
• osaleb
vestluses, mis võib toimuda suunatud vestluse, suhtlussituatsiooni,
rollimängu, intervjuu vormis.
3.3. Lugemisel mõistab põhikooli lõpetaja loetu sisu, kasutades
vastavalt lugemisülesandele või vajadusele globaalset, selektiivset või
detailset lugemist.
3.4. Kirjutamisel oskab põhikooli lõpetaja kirjutada lihtsat seotud
teksti: isiklik kiri, õnnitlus-, tervitus-, tänukaart, küllakutse,
teade, lihtne tarbekiri, (kirjeldav, jutustav) lühiessee; lühireferaat.
6. peatükk
VÕÕRKEELE AINEKAVA GÜMNAASIUMILE
1. Õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi võõrkeeleõpetusega taotletakse, et õpilane:
•
omandab vähemalt ühe võõrkeele tasemel, mis on vajalik era- ja
tööalaseks suhtluseks (iseseisva suhtlemise tase, Euroopa Nõukogu B2
tase);
• huvitub võõrkeelte õppimisest, on võimeline
enesetäiendamiseks võõrkeeltes;
• suudab omandatud
keeleoskust iseseisvalt edasi arendada ja teisi võõrkeeli juurde õppida;
•
kasutab, täiendab ja arendab omandatud õpiviise ja -võtteid;
•
omandab lugemisvilumuse, mõistab ja oskab tõlgendada erinevaid tekste
(ilukirjanduslik, populaarteaduslik jne), oskab kasutada seletavat
sõnaraamatut;
• julgeb ja oskab suhelda õpitavates võõrkeeltes;
•
suudab aru saada erinevate inimeste võõrkeelsest kõnest ja vestlusest;
•
oskab ennast kirjalikult väljendada õpitud temaatika piires;
•
tunneb õpitavate keelte maade kultuurile iseloomulikke käitumis- ja
suhtlusnorme, nende kasutamist kõnes ja kirjas;
• tunneb huvi
õpitavate keelte maade kultuuri ja kirjanduse vastu.
2. Õppetegevus
2.1. Gümnaasiumiõpilane on omandanud vajalikud õpioskused iseseisvaks
tööks ja jätkab nende täiendamist. Gümnaasiumiastmes suureneb õpilase
individuaalsete õppeülesannete osakaal, sealhulgas lisandub tunniväline
lugemine.
2.2. Põhikooliastmes omandatud töövõtetele (rühma-, paaristöö,
rollimängud, intervjuud, projektid) lisanduvad uurimuslikud
õppeülesanded, mis suunavad õpilase otsima informatsiooni erinevatest
võõrkeelsetest teabeallikatest, sh Internetist.
3. Õppesisu
3.1. Kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad
3.1.1. MINA: mina isiksusena teiste seas, eripära, võimed, eelistused,
tugevused ja nõrkused.
3.1.2. PEREKOND JA KODU: abielu ja perekond, rollid perekonnas, õigused
ja kohustused, kodu ja kasvatus, perekonna eelarve.
3.1.3. SÕBRAD: sõpruskonnavälised suhted; sotsiaalsed probleemid.
3.1.4. KESKKOND, EESTI, MAAILM: loodus ja looduskaitse, loodusrikkused,
kliima, maa ja linn, urbaniseerumine; Eesti valitsemiskord, majandus,
kultuuritavad, rahvusvahelised suhted.
3.1.5. ÕPITAVAT KEELT KÕNELEVAD MAAD: valitsemiskord, kultuur,
rahvusvahelised suhted.
3.1.6. IGAPÄEVASED TEGEVUSED: tervislikud eluviisid, toitumine,
suhtlemine teeninduses, abiandmine õnnetuses.
3.1.7. ÕPPIMINE JA TÖÖ: haridussüsteem ja õppimisvõimalused Eestis ja
õpitava keele maades, õpioskused ja eksamitehnikad; töö ja tööpuudus,
tehnika areng.
3.1.8. HARRASTUSED JA KULTUUR: spordialad, looming, kultuuritegelased,
reklaam ja selle roll, infoühiskond ja selle probleemid.
3.2. Keeleteadmised
3.2.1. Inglise keel:
• nimisõna: liigid, üld- ja pärisnimede
kasutamine, loendatavad ja loendamatud nimisõnad, liitnimisõnad,
nimisõnalised fraasid ja nende kasutamine; abstraktsed nimisõnad;
omastav kääne, kahekordne omastav kääne a friend
of theirs; ainsuse ja mitmuse kasutamise erijuhud all, every,
whole, none of jt;
• artikkel: artikli kasutamine üld- ja
pärisnimedega, ainenimedega, abstraktsete nimisõnadega; artikli
asendajad; erandid; artikli puudumine; väljendid umbmäärase artikliga,
määrava artikliga, ilma artiklita;
• omadussõna: -ing-,
-ed-lõpulised (kesksõnalised) omadussõnad; täiend- ja
öeldistäiteline omadussõna; omastavad ja näitavad omadussõnad;
liitomadussõnad; omadussõna tegusõna järel; so
ja such, enough ja too kasutamine; sõnajärg mitme
täiendsõna puhul; võrdlusvormid (not) as...as, not
enough to..., too...to; the + omadussõna the elderly;
eritüvelised võrdlusastmed; little + loendatav /
loendamatu nimisõna; omadussõna + to -infinitiiv / that
osalause : I’m happy to see them again / He was happy that they were
coming to the party;
• arvsõna: lihtmurrud, kümnendmurrud,
aritmeetilised põhitehted, erinevad mõõtühikud;
•
asesõna: umbmäärased asesõnad some, any, no,
many, much, a few, a lot of, one, every, each, all, both, another, (the)
other(s)either, neither ; umbisikulised asesõnad it, there
;
• tegusõna: kõneviisid; aktiiv ja passiiv: aktiivi ajavormid Present
Perfect Progressive, Past Perfect Progressive, Future Perfect,
passiivi ajavormid Present Progressive, Present Perfect, Past
Progressive, Past Perfect, Future Simple;
• tegusõna tüübid,
põhivormid; modaalverbid can, could, may, might, must /have to,
mustn’t, ought to, shall, should, will, would, need, needn’t, used to
+ infinitiiv ja nende kasutus; tingimuslaused (Conditional I, II,
III); ajamääruslaused; tegusõna mittepöördelised vormid: tegevusnimi ja
konstruktsioonid (sihitis infinitiiviga, for-tarind
infinitiiviga); gerundium (-ing-vorm) tegusõnade ja eessõnade
järel, aluse ja sihitisena; oleviku ja mineviku kesksõna (
the Participle), konstruktsioonid: sihitis kesksõnaga ja iseseisev
kesksõnaline tarind; aegade ühildumine kaudses kõnes;
•
määrsõna: määrsõna liigid, funktsioonid, struktuur; määrsõna koht
lauses; mitmetähenduslikud määrsõnad badly,
rather, right, shortly, so, still; kahe erineva vormiga määrsõnad loud/loudly,
quick/quickly, cheap/cheaply jt; omadussõnadega vormilt ühtelangevad
määrsõnad fast, hard, late, little, long, loud, much,
right, well jt; eessõnadega vormilt ühtelangevad määrsõnad about,
along, but, by, off, round, since jt; partiklitega
ühtelangevad määrsõnad about, along, away, by,
down, in, off, on, out, over, through, up jt; sidesõnadega
ühtelangevad määrsõnad after, before, but, since,
when, where;
• eessõna: ajamäärustes esinevad eessõnad after,
before, between, in, on, for, until, till since, from...to /till, by;
kohamäärustes esinevad eessõnad in, at, on, up, near,
under, above, behind, in front of, between, to, into, towards, up to,
over, from, out of, off, down, through, opposite, round, next to /beside;
viisimäärustes esinevad eessõnad by, on, in, with,
without; eessõnalised fraasid at the beginning of, by means
of jt; nimi- ja omadussõnad, mis nõuavad enda ees teatud eessõna by
car, for sale, at last jt; nimi-, omadus- ja tegusõnad, mis nõuavad
enda järel teatud eessõna advice on, afraid of, belong to;
•
lauseõpetus: kõrvallaused; fraaside ja lausete ühendamine; it
ja there lause algul; teksti seostamine tervikuks (cohesion);
idioomid keeles;
• sidesõna: siduvad sidesõnad as
well as, besides, moreover, not only...but also; vastandavad
sidesõnad however, nevertheless, only, still, yet; põhjuslik
sidesõna for; järelduslikud sidesõnad consequently,
then, therefore; alus-, sihitis- ja öeldistäitelauseid alustavad
sidesõnad that, if, whether, who, whose, what, which, whoever,
whatever, whichever, how, when, where, why, however, whenever, wherever;
ajamääruslauseid alustavad sidesõnad as, when, after,
before, since, until/till, whenever, while, as long as, all the time, by
the time; viisimäärust alustavad sidesõnad how,
however, the way; võrdlusmääruslauseid alustavad sidesõnad as
if, like; kordav sidesõna the...the;
otstarbemääruslauseid alustavad sidesõ nad in order +
to + infinitiiv; põhjusmääruslauseid alustavad sidesõnad since,
now ; tagajärjemääruslauseid alustav sidesõna so;
tingimusmääruslauseid alustavad sidesõnad even if, in
case, once, providing, on condition, supposing; mööndusmääruslauseid
alustavad sidesõnad although, even if; piiramist ja
varutingimust väljendavaid määruslauseid alustav sidesõna except
that;
• sõnatuletus: sõnade liitmine; ees- ja järelliited;
tähtsamad nimisõnu tuletavad järelliited - er/-or,
-ist, -ics,- ism, -ion/-ation, -ing, -ness, -let, -ment, -ee, -dom,
-ence/-ance, -ess, -hood, -ity, -ship, -th; tähtsamad omadussõnu
tuletavad järelliited -able, -al, -ed, -en, -ent/-ant, -ful,
-ic, -ish, -ive, -less, -ous, -ly, -y, -ward; tähtsamad omadussõnu
tuletavad eesliited anti-, non-, post-, pre-, un-, in- (im-, il-, ir-)
; tähtsamad tegusõnu tuletavad järelliited -ate, -en,
-fy/-ify ; tähtsamad tegusõ nu tuletavad eesliited co-,
counter-, de-, dis-, ex-, fore-, inter-, mis-, over-, out-, pre-, re-,
sub-, trans-, un-, under-;
• õigekiri: lühivormid; sõnade kokku-
ja lahkukirjutamise põhijuhud; liidetega vormid; sõnade poolitamine;
koma kasutamise põhijuhud.
3.2.2. Saksa keel:
• nimisõna soo määramine (rakendamine/aktiivselt);
nimisõna mitmuse moodustamise tüübid, homonüümsete nimisõnade mitmus
(passiivselt); ainult ainsuses või mitmuses kasutatavad nimisõnad;
nimisõna käändkonnad (aktiivselt);
• artikkel:
umbmäärane ja määrav artikkel, artikli puudumine; artikli kasutamine
üldnimedega, ainenimedega, abstraktsete nimisõnadega, geograafiliste ja
isikunimedega (aktiivselt);
• omadussõna öeldistäite ja täiendina;
võrdlusastmed; als ja wie kasutamine; omadussõna
substantiveerimine; kää namine (aktiivselt);
• arvsõnad ja
mõõtühikud (aktiivselt);
• asesõna: isikuliste,
omastavate, näitavate (dieser, jener, der) ja siduvate (
der, die, das) asesõnade käänamine ( Nominativ,
Akkusativ, Dativ) ja kasutamine; umbisikuline asesõna es
kindlates väljendites; umbmäärased asesõnad man
, jeder, jemand, niemand, etwas, nichts, alle(s) (aktiivselt);
•
tegusõna: reeglipäraste ja ebareeglipäraste tegusõnade põhivormid,
enesekohaste tegusõnade pööramine indikatiivi aktiivi kõigis ajavormides
(aktiivselt); modaaltegusõnade tähendus, kasutamine infinitiiviga ja
põhiverbina (aktiivselt); modaalverb + infinitiiv – perfekti
moodustamine (passiivselt);
• indikatiivi aktiivi ajavormide
Präsens, Präteritum, Perfekt, Plusquamperfekt, Futur I moodustamine
ja kasutamine (aktiivselt);
• käskiv kõneviis: moodustamine ja
kasutamine (aktiivselt);
• konjunktiivi aktiivi vormide Präsens,
Präteritum ja Konditional I moodustamine; konjunktiivi
kasutamine soovide ja võimalikkuse väljendamiseks, viisakates
küsimustes, irreaalsetes tingimus- ja võrdluslausetes (aktiivselt);
•
passiiv: Vorgangspassiv, Zustandspassiv (Präsens, Präteritum
) (aktiivselt); von ja durch kasutamine kolmeliikmelises
isikulises passiivis (passiivselt);
• infinitiivi kasutamine
partikliga zu ja ilma; infinitiivkonstruktsioonid um...zu,
ohne...zu, haben...zu, sein...zu ; infinitiivi substantiveerimine
(aktiivselt);
• kesksõnad Partizip I ja Partizip
II (passiivselt);
• tegusõnade rektsioon (aktiivselt);
•
eessõna: eessõnad daativi ja akusatiiviga ( an, auf,
hinter, in, neben, über, unter, vor, zwischen); eessõnad
daativiga (aus, außer, bei, entgegen, gegenüber, mit, nach, seit,
von, zu; eessõnad akusatiiviga (bis, durch, für, ohne, um,
gegen, wider, entlang ); eessõnad genitiiviga (außerhalb,
innerhalb, trotz, während, wegen (aktiivselt); ( anhand,
anläßlich, anstelle, aufgrundseitensdiesseits, jenseits, oberhalb,
unterhalb, statt) (passiivselt);
• määrsõna: koha-, aja-, viisi-,
hulga- ja põhjusmäärsõnad; määrsõnadevõrdlusastmed;
•
lauseõpetus: lihtlause; jaatavad, eitavad ja küsilaused; lauseliikmed
(alus, öeldis, sihitis, määrus, täiend); lausemudelid öeldise pöördelise
vormi asukoha järgi; verb esimesel, teisel ja viimasel kohal; liitlause:
rindlause ja rinnastavad sidesõnad und, sowohl...als auch,
entweder...oder, sonst, aber, doch, sondern, dagegen, denn, nämlich,
deshalb, deswegen, darum, also (aktiivselt); nicht nur…sondern
auch, weder…noch (passiivselt); alistavad sidesõnad dass,
als, wenn, weil (aktiivselt);
• modaalsed abisõnad
hoffentlich, leider, vielleicht, wahrscheinlich (aktiivselt);
•
sõnatuletus: liitsõnade moodustamine (liitnimisõnad, liittegusõnad,
liitomadussõnad); nimisõnade järelliited (-er, -ler,
-ner, -ung, -schaft, -heit, -keit); omadussõnade järelliited (-ig,
-lich, -(i)sch, -bar, -los, -sam); nimi- ja omadussõnade eesliited (
Un-, Miss-, un-); tegusõnade lahutamatud eesliited (be-,
ge-, ent-, emp-, er-, ver-, zer-, miss-); tegusõnade lahutatavad
eesliited (ab-, an-, auf-, aus-, bei-, mit-, nach-, vor-, da(r)-,
ein-, fort-, her-, hin-, los-, weg-, zurück) (aktiivselt);
tegusõnade lahutatavad või lahutamatud eesliited (durch-,
über-, um-, unter-) (passiivselt);
• õigekiri: suur ja väike
algustäht; punkt, koma, küsi- ja hüüumärk lause lõpus; koma loetelus ja
lihtlauses (aktiivselt).
3.2.3. Vene keel:
• nimisõna: eessõna + nimisõna käändeline vorm;
pärisnimede käänamine (у Пяйви, с Андресом);
•
omadussõna: ühildumine nimisõnadega soos, arvus, käändes; võrdlusastmed.
Omadussõna öeldistäitena;
• arvsõnad ja mõõtühikud:
arvsõnade käänamine; aasta, kaugus, pindala. Järgarvude ühildumine
nimisõnadega soos, käändes ja arvus;
• asesõna:
asesõnade käänamine;
• tegusõna: sihilised ja sihitud
tegusõnad. Liikumisverbidвезти/возить, вести/водить eesliidetega ja
ilma. Tegusõnade ajavormid. Tähenduslikult lähedaste tegusõnade
rektsioon (nt понимать – что? разбираться – в чем?). Tingiv kõneviis.
Enamkasutatavad tegusõnavormid (говорящий, видевший, читаемый,
проигранный; думая, заметив, написана);
•
eessõna: несмотря на …, за (за какой срок?), в связи с …, из-за, в
течение, между, с …по, с …до, от … до. Eessõnade sünonüümika;
•
sidesõnad: и, да, но; так как, потому что, если, ни …, ни; а также и;
как … так и; не …, а; не только …, но и …;
•
lausemoodustus: ühilduv ja mitteühilduv täiend, üte, liitöeldis ja
kesksõna lihtlauses; liitlause (rind- ja põimlause), kõrvallause (alus-,
sihitis- ja määruslause);
• sõnatuletus: liitsõnade
moodustamine; liited, tunnused;
• õigekiri: käänd- ja pöörsõnade
lõpud. Eesliidete ja eessõnade õigekiri. Enamkasutatavate arv- ja
asesõnade õigekiri. Pärisnimede translitereerimine (Пеэтер, Сааремаа,
Эльва, Египет, Отепяэ);
•
praktiline stilistika ja keelendid: sünonüümid, antonüümid, viited;
subjektiivse hinnangu andmise keelelised vahendid; suhtumist, eesmärki,
seisundit väljendavad keelendid; kõne-, teadusliku, publitsistika- ja
ametikeele stilistilised iseärasused; isikulised ja umbisikulised
tarindid (ученые доказали, что…; учеными доказано, что…);
enamkasutatavad ühiskondlik-poliitilised, üldteaduslikud, meditsiini-,
spordi-, psühholoogia-, sotsioloogia- ja loodusterminid.
3.2.4. Prantsuse keel:
• nimisõna: ebareeglipäraste naissoo- ja
meessoovormide ning mitmuse moodustamine;
• artikkel: artiklisüsteem
prantsuse keeles, artikli kasutamine;
• omadussõna: ebareeglipäraste
naissoo- ja meessoovormide ning mitmuse moodustamine; umbmäärased
omadussõnad (adjectif indéfini) tout, toute, chaque,
autre, mźme, nul, nulle jt;
• asesõna: kogu asesõna
kordamine; umbmäärased asesõnad ( pronom indéfini
) nul, autre, chacun, -e, personne, rien, tout, toute etc;
enesekohane asesõna (pronom réfléchi ) soi;
•
tegusõna: aktiiv ja passiiv; aegade ühildumine; ajavormid passé
simple, passé antérieur, futur antérieur; gerundium e des-vorm
(gérondif), oleviku ja mineviku kesksõna (participe
présent et passé ); tegusõnaline omadussõna (adjectif
verbal); mineviku kesksõna ühildumine (accord du
participe passé); kahtlev kõneviis (subjonctif),
kõneviiside kasutus ( emploi des modes); tegusõna rektsioon
e ühildumine sihitisega;
• eessõna: kordamine; kindlat eessõna (ą,
de, par, pour ) nõudvad tegusõnad;
• määrsõna:
määrsõnade tuletamine omadussõnast.
4. Õpitulemused
4.1. Kuulamisel gümnaasiumi lõpetaja:
• mõistab erinevate
kõnelejate olmeteksti ja telefoni teel edastatud teateid eeldusel, et
need on lähedased standardkeelele;
• suudab jälgida raadio- ja
TV-uudiseid ja -teateid, et saada vajalikku infot;
• oskab eristada
selgelt väljendatud tooni ja suhtumist, panna tähele rõhuasetusi ja
mõttefraase;
• oskab tuletada tundmatute sõnade tähendust
konteksti abil temale tuntud elementide kaudu;
• teab oma emakeeles
enamkasutatavate rahvusvaheliste sõnade tähendusi ning oskab neid
teadmisi kasutada võõrkeelset teksti kuulates;
• suudab
eristada kuuldu detaile ja järjestada sündmusi;
• suudab
jälgida lühiloengut (5–10 min) ning eristada sellest olulist infot.
4.2. Kõnelemisel gümnaasiumi lõpetaja:
• kasutab
vastavale võõrkeelele omast intonatsiooni, rütmi ja rõhku;
•
oskab vestelda põhitemaatika ulatuses ning esitada ja põhjendada oma
vaateid ja seisukohti;
• tunneb suhtlusetiketti ja oskab seda
kasutada;
• oskab suhelda võõrkeeles nii vahetult kui ka telefoni
teel;
• oskab vahetada infot, esitada küsimusi ja väljendada oma
mõtteid ühiskondlike probleemide ja sündmuste kohta;
•
oskab vestluses vajadusel kasutada kompensatsioonistrateegiaid.
4.3. Lugemisel gümnaasiumi lõpetaja:
• suudab lugeda
funktsionaalstiililt erinevaid tekste, nende hulgas mitmesuguseid
kasutamisjuhiseid;
• suudab määratleda teksti peaideed (mis on kas
välja öeldud või millele on vihjatud) ja autori eesmärke;
•
oskab leida tekstist vajalikku või huvipakkuvat infot;
• oskab
teksti mõistmiseks kasutada pealkirju, illustratsioone, jooniseid,
skeeme, erinevaid kirjapilte;
• oskab tuletada tundmatute sõnade
tähendust konteksti abil temale tuntud elementide kaudu (liitsõna
üksikkomponendid ja sõnaliited);
• teab oma emakeeles
kasutatavate rahvusvaheliste sõnade tähendusi ning oskab neid teadmisi
kasutada võõrkeelset teksti lugedes;
• oskab leida õpitava
võõrkeele vahendusel infot erinevatest allikatest, seda valida ja
kasutada;
• oskab kasutada eriliigilisi sõnaraamatuid ja
teatmeteoseid.
4.4. Kirjutamisel gümnaasiumi lõpetaja:
• os kab kirjutada
teateid, ametlikke ja mitteametlikke kirju;
• oskab loetu ja kuuldu
põhjal märkmeid teha, olulist kokku võtta;
• oskab
täita ankeete ja vastata küsimustikele;
• oskab kirjutada
elulookirjeldust (CV);
• oskab kirjutada kirjeldavaid, analüüsivaid
ja arutlevaid kirjandeid, referaate ja lühiartikleid ajalehele;
•
tunneb õigekirja ja lausemärgistusi, vajadusel oskab neid kontrollida
teatmeteoste abil;
• oskab liigendada ja vormistada erinevaid tekste.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56 «Põhikooli
jagümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 9
|
XI OSA. MATEMAATIKA
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Matemaatika põhikoolis ja gümnaasiumis
1.1. Matemaatika ainekava sisu on määratud matemaatika tähenduse ja
funktsioonidega kultuuris ja ühiskonnas. Matemaatikaõpetuse oluline
funktsioon üldhariduskoolis on matemaatikateaduse arengu eelduste
tagamine.
1.2. Matemaatika ei teeni üksnes iseenese huve. Loogika kui matemaatika
põhiline tulemusteni jõudmise viis on saanud tähtsaks vahendiks ka
paljudes teistes teadustes, inimtegevuses tervikuna. Inimese
täisväärtuslik areng ja toimetulek kaasaegses ühiskonnas ei ole mõeldav
loogilise mõtlemise kultuurita. Oskus olukordi loogiliselt analüüsida,
jõuda antud faktidest loogiliste arutluste kaudu järeldusteni, eristada
olulist ebaolulisest, tõestatut mittetõestatust, oskus järjestada,
klassifitseerida, püstitada hüpoteese, neid tõestada või ümber lükata,
oskus kasutada analoogiaid – kõike seda ja veel palju muud omandab
inimene eeskätt matemaatikaga tegeldes. Siit tuleneb matemaatikaõpetuse
teine oluline funktsioon: õpilaste mõtlemisvõime arendamine, loova ja
arenguvõimelise isiksuse kujundamine.
1.3. Matemaatika toetab teisi teadusi mitte ainult korrektse
mõtlemistehnoloogia, vaid ka keele ja meetoditega. See avaldub eriti
uurimisobjekti modelleerimisel ja saadud mudeli analüüsimisel.
Järelikult peab matemaatikaõpetus täitma ka teatavat
metodoloogilis-kommunikatiivset funktsiooni, tagama nii keele kui ka
meetodi, mis võimaldavad teistes õppeainetes normaalselt edasi jõuda.
1.4. Osa matemaatika tulemustest ja keelest on sedavõrd juurdunud
igapäevaellu, et neid valdamata on inimesel mõeldamatu ühiskonnas toime
tulla. Seetõttu peab matemaatikaõpetus täitma ka praktilis-rakenduslikku
funktsiooni.
1.5. Matemaatikaõpetuse üheks funktsiooniks on õpilase isiksuse
arendamine. Matemaatika õppimine arendab püsivust, sihikindlust,
kriitilist mõtlemist, loomingulist aktiivsust. Matemaatikaõpetus avab
matemaatika seesmise harmoonia, võimaldab tunnetada loogilise mõttekäigu
ilu ja elegantsust, soodustab geomeetriliste vormide tajumist.
Matemaatika õppimisel kujunevad mitmed vaimse töö oskused ja vilumused:
töö planeerimine, ratsionaalsete töövõtete otsing, tulemuste kriitiline
hindamine, lühike ning selge väljendusviis jne.
1.6. Matemaatika funktsioonidest õppekavas tulenevad aineõpetuse
ülesanded. Matemaatikaõpetuse üks peamisi ülesandeid on arendada
õpilaste intuitsioonil ja loogilisel mõtlemisel rajanevat loovust.
1.7. Nii intuitsioon, loogiline mõtlemine kui ka loovus rakenduvad vaid
teatava teadmiste, oskuste ja vilumuste süsteemi olemasolul. Seega,
matemaatikaõpetuse teine ülesanne on varustada õpilased küllaldase hulga
matemaatika-alaste teadmiste, oskuste ja vilumustega. Mõlemad ülesanded
eeldavad õpilase seesmist valmidust tegelda ainega. Loovuse arenguks
soodsaima pinnase loob olukord, kus õpilane tajub seda valmidust kui
omaenese vaba tahet, s.o, kui temas on tekitatud huvi.
1.8. Matemaatika õpetamise kolmas ülesanne ongi äratada ja säilitada
huvi matemaatika vastu, luua positiivne suhtumine matemaatikaga
tegelemisse ja tagada ühtlasi matemaatikas andekate õpilaste võimete
takistamatu areng. See tähendab, et matemaatikat esitatakse üha avarduva
ja avatud rakendusliku ainena.
1.9. Matemaatikaõpetuse ülesanded konkretiseeritakse ainekavas
kooliastmeti õpetuse eesmärkide, õppesisu ja õpitulemuste kaudu.
Matemaatika õppematerjali võib tinglikult liigitada alljärgnevalt:
•
mõisted; siia kuuluvad koolimatemaatikas esinevad mõisted ning sümbolid
nende tähistamiseks;
• omadused ja seosed; õpitakse tundma
mõistete definitsioonidest järelduvaid omadusi ning mõistetevahelisi
seoseid, sageli valemi või teoreemina;
• reeglid (eeskirjad) ja
valemid; siia kuuluvad mitmesugused algoritmid, mida tuleb täita, et
jõuda vajaliku resultaadini. Reeglid kujunevad üldistusena konkreetsete
näidete analüüsist, tulenevad definitsioonidest või valemitest;
•
protseduurid; mõistete, omaduste, seoste ning algoritmide teadmine ei
tähenda veel seda, et õpitut osatakse rakendada. Oskused kujunevad
tegevuses. Protseduuride all tuleb mõista tegevust, milles toimub
algoritmide praktiline rakendamine. Selle käigus kasutatakse mõisteid,
omadusi, seoseid ning valemeid. Nii kujunevad oskused ja vilumused.
1.10. Õpilased erinevad oma võimete ning õpimotivatsiooni poolest.
Seepärast ei ole kõik õpilased ühtemoodi edukad. Osale õpilastest on
matemaatika õppimine raske. Eesmärki aitab saavutada sihikindel töö
õppematerjaliga.
2. Põhikooli õppe-eesmärgid
Põhikooli matemaatikaõpetusega taotletakse, et õpilane:
•
saab ettekujutuse matemaatika kohast inimtegevuses;
• õpib ümbritseva
maailma esemeid ja nähtusi struktureerima (järjestama, võrdlema,
rühmitama, loendama, mõõtma jne);
• õpib arvutama
peast, kirjalikult ja taskuarvutil;
• omandab esmase ruumikujutluse;
•
õpib tundma põhilisi tasandilisi ja ruumilisi kujundeid ning oskab
rakendada õpitut praktikas;
• õpib üldistama ja loogiliselt
arutlema;
• õpib reaalsuse situatsioone matemaatiliselt kirjeldama,
analüüsima, lahendama ning tulemusi interpreteerima;
•
arendab oma matemaatilisi võimeid, intuitsiooni ja leidlikkust;
•
hakkab objektiivselt hindama oma matemaatilisi teadmisi ja huve ning
arvestab neid edasise tegevuse kavandamisel;
• tunneb rõõmu
matemaatikaga tegelemisest.
3. Õppetegevus
3.1. Matemaatika õppimisega on koolis haaratud kõik õpilased esimesest
kaheteistkümnenda klassini. Algkooli esimeses klassis tugineb
matemaatika õppimine arvude tundmisele ja loendamisoskusele, mis on
omandatud enne kooli. Samas on esimesel kooliastmel teemati tugev seos
loodus- ja inimeseõpetusega, kus sageli esinevad analoogilised alateemad
või samad mõisted, nt aja arvutamine kella ja kalendri abil. Veelgi
tihedam on nende ainekavade seos teisel kooliastmel ning õpetaja peab
sellega arvestama. Matemaatikas on igal kooliastmel õpitav tugevasti
seotud eelneval kooliastmel õpituga, seetõttu on oluline õppida
matemaatikat pidevalt, lünki jätmata. Ainekava ja õpikute seisukohalt,
kuid loomulikult ka õpetamise seisukohalt tähendab see nii kogu
koolimatemaatika kursuse kui ka iga kooliastme ja klassi kursuse
loogilist järjepidavat ülesehitust.
3.2. Õpitegevus peab olema suunatud õpilase kui isiksuse mitmekülgsele
arengule, arvestama õpilase individuaalseid iseärasusi ja võimeid,
unustamata seejuures kollektiivse meeskonnatöö kujundamise vajadust.
Selleks sobivad mitmed aktiivõppe meetodid ja vormid, rühmatöö,
probleemõpe, projektides osalemine jne. Need on ka tegevused, mille
käigus süveneb ja areneb õpilase üldine õpimotivatsioon, mis omakorda
tagab matemaatikahuvi säilimise ja arengu.
3.3. Õppetegevuses tuleb arvestada, et oluline on õpilase iseseisev töö.
Peale tahteliste omaduste arengu tagab see parema arusaamise
matemaatikast kui ainest, matemaatika tähtsusest teistes ainetes,
matemaatika rollist igasuguses praktikas. Põhiliselt toimub iseseisev
töö matemaatikas mitmesuguste ülesannete lahendamise kaudu, kaasa
arvatud avatud ja probleemülesanded. Viimati nimetatute lahendamine
nõuab küll tavalisest rohkem aega, kuid need ülesanded on seda väärt, et
igas õppeveerandis/tsüklis lahendada vähemalt üks selline ülesanne.
Iseseisva töö oskusi ja harjumusi omandatakse ka erinevatest allikatest
teabe otsimisega, matemaatika või matemaatika ajaloo kohta referaatide
koostamisega jne. Põhikooli matemaatika tundides on tarvis sobivate
teemade juures teha laboratoorseid töid või katseid, et avastada ise
mõnd matemaatilist lihtsat tõde, saada kinnitust õpitud teooriale või
selleks, et koguda lähteandmeid praktiliste ülesannete lahendamiseks.
2. peatükk
MATEMAATIKA AINEKAVA 1.–3. KLASSILE
1. Õppesisu
1.1. ARVUD. Arv kui loendamise tulemus. Seosed suurem, väiksem, võrdne
. Võrratus ja võrdus. Arvude järjestamine. Arv 0. Järgarv. Arvude ehitus
kümnendsüsteemis: arvu järk, järguühik, järkarv, järguühiku kordne, arvu
esitamine järkarvude ja järguühikute kordsete summana, arvu klass, ühe-
ja mitmekohalised arvud. Paarisarvud ja paaritud arvud. Arvude liitmine,
lahutamine, korrutamine ja jagamine 10 000 piires. Liitmise ja
lahutamise ning korrutamise ja jagamise vahelised seosed. Võrratuse
põhjendamine liitmise abil. Tehete omadused. Liitmise ja korrutamise
põhiülesannete õppimine kindla meeldejätmise eesmärgil. Peast ja
kirjaliku arvutamise algoritmid. Avaldis. Sulgude kasutamine avaldises.
Tehete järjekord. Avaldise väärtus. Tutvumine murdudega 1/2, 1/3, 1/4 ja
1/5. Arvust osa ning osa järgi arvu leidmine. Täht arvu tähisena. Tähe
arvväärtuse leidmine võrdustes.
1.2. SUURUSED. Suurus kui mõõtmise tulemus. Pikkuste mõõtmine.
Pikkusühikud millimeeter, sentimeeter, detsimeeter, meeter,
kilomeeter. Pikkusühikutevahelised seosed. Massi mõõtmine.
Massiühikud gramm, kilogramm, tsentner, tonn.
Massiühikutevahelised seosed. Mahumõõt liiter.
Väärtuste mõõtmine. Kroon ja sent. Käibivad rahatähed ja mündid.
Ajamõõdud sekund, minut, tund, ööpäev, nädal, kuu, aasta,
sajand . Ajaühikutevahelised seosed. Aja arvutamine kella ja
kalendri abil. Temperatuuri mõõtmine: termomeeter, selle skaala. Nimega
arvude liitmine ja lahutamine (peast ja kirjalikult). Ühe- ja
kahetehteliste tekstülesannete koostamine, analüüsimine ja lahendamine.
1.3. GEOMEETRILISED KUJUNDID. Punkt, sirge, sirglõik. Lõigu pikkus.
Antud pikkusega sirglõigu joonestamine. Murdjoon, selle pikkus.
Kolmnurk, nelinurk, nende tipud, küljed ja nurgad. Täisnurk. Ristkülik
ja ruut. Võrdkülgne kolmnurk, selle ümbermõõdu arvutamine ning
joonestamine sirkli ja joonlaua abil. Viisnurk. Kuusnurk. Ringjoon ja
ring. Ringjoone joonestamine sirkliga. Risttahukas, kuup, kera,
silinder, koonus, püramiid, nende vaatlemine ning leidmine ümbruses ja
piltidelt. Kuubi ja püramiidi mudeli valmistamine pinnalaotuse
kokkukleepimise teel. Ülesandeid tükeldusvõrdsuse kohta tasapinnal ja
ruumis.
2. Õpitulemused
2.1. 3. klassi lõpetaja teab ja tunneb:
• nelja aritmeetilise
tehte komponentide ja resultaatide nimetusi;
• naturaalarvude
järjestust 1-st 10 000-ni;
• naturaalarvude ehitust
kümnendsüsteemis;
• tehete järjekorda avaldises;
•
õpitud mõõtühikuid ja nendevahelisi seoseid;
•
kella ja kalendrit;
• lihtsamaid tasandilisi ja ruumilisi kujundeid
(ring, kolmnurk, nelinurk, ruut, ristkülik, viisnurk, kuusnurk, kera,
kuup, silinder, koonus);
• peast korrutustabelit.
2.2. 3. klassi lõpetaja oskab:
• lugeda ja kirjutada
naturaalarve 10 000-ni;
• määrata arvu asukohta naturaalarvude seas;
•
võrrelda arve;
• peast liita, lahutada, korrutada ja jagada arve
100 piires;
• kirjalikult liita ja lahutada neljakohalisi arve;
•
liita ja lahutada ühenimelisi arve;
• määrata tehete järjekorda
avaldistes;
• leida võrdustes tähe arvväärtust proovimise teel ning
andmete ja otsitava vaheliste seoste kaudu;
• leida võrratustes tähe
arvvä ärtust proovimise teel;
• koostada ühetehtelisi
tekstülesandeid;
• analüüsida ja lahendada ühe- ja kahetehtelisi
tekstülesandeid;
• joonlauda või sirklit kasutades joonestada
etteantud pikkusega sirglõiku, joonestada kolmnurka, nelinurka ja
ringjoont;
• võrrelda sirglõike mõõtmise teel ja arvutada murdjoone
pikkust.
3. peatükk
MATEMAATIKA AINEKAVA 4.–6. KLASSILE
1. Õppesisu
1.1. ARVUTAMINE JA MÕÕTMINE. Naturaalarvud. Harilikud murrud, tehted
nendega. Kümnendmurrud, tehted nendega. Arvu ruudu ja kuubi mõisted.
Kindel arvutusoskus peast, kirjalikult ja taskuarvuti abil. Arvuteooria
alged: jaguvustunnused, algarvud, kordarvud, suurim ühistegur, vähim
ühiskordne. Protsentarvutus. Mõõtmine ja mõõtühikud (osaliselt
kordamine): pikkus, pindala, ruumala, aeg, kiirus, mass, nurk, rahalised
väärtused. Ülesannete lahendamine (ka õpilaste kogutud andmetega),
milles kajastuvad lihtsamad majandus- ja rahandusküsimused nagu ost ja
müük, hoiused, intress. Geomeetriliste kujundite ümbermõõdu, pindala ja
ruumala arvutamine. Peamiselt ülesannete kaudu mõnede statistika ja
tõenäosusteooria alaste esmaste mõistetega tutvumine: arvandmete
kogumine ja süstematiseerimine, sagedustabel, andmete kujutamine
diagrammina, aritmeetiline keskmine, kõige sagedamini esinev väärtus,
suhteline sagedus, juhuslikkus, tõenäosus. Probleemülesannete
lahendamine. Negatiivsed arvud, arvtelg. Arvu absoluutväärtus.
Ristkoordinaadid tasandil. Lihtsamad empiirilised graafikud.
1.2. GEOMEETRIA. Tasandigeomeetria mõisted (osaliselt kordamine): punkt,
sirge, kiir, lõik; nurk, nurkade mõõtmine ja võrdlemine, nurkade
liigitamine; kahe sirge vastastikune asend tasandil; kõrvunurgad,
tippnurgad, kolmnurk, kolmnurkade liigitamine, kolmnurga nurkade summa,
kolmnurkade võrdsuse tunnused; ristkülik, ruut, ring, ringjoon;
ristküliku, kolmnurga ja ringi pindala; ristküliku ja kolmnurga
ümbermõõt, ringjoone pikkus. Sektordiagramm. Sirkli, joonlaua, nurklaua
ja malli käsitsemine geomeetrilistes konstruktsioonides. Ruumilised
kujundid: risttahukas, kuup, kolmnurkne püstprisma, nende pindala ja
ruumala. Rakendusliku sisuga geomeetriaülesannete lahendamine.
Probleemülesannete lahendamine.
1.3. ALGEBRA. Täht arvu tähisena. Muutuja. Valem. Aritmeetiliste tehete
omaduste avaldamine tähelise sümboolika abil. Võrrandi mõiste.
Lihtsamate võrrandite lahendamine tehte andmete ja tulemuse vaheliste
seoste põhjal. Lihtsamate tähtavaldiste koostamine ning nende väärtuste
arvutamine. Probleemülesannete lahendamine.
1.4. LOOGIKA. Mõiste, defineerimine, liigitamine, põhjendamine.
Eriomadused, üldomadused; mõni, kõik, ei ükski jm.
2. Õpitulemused
2.1. 6. klassi lõpetaja teab ja tunneb:
• arvude
kümnendsüsteemi, naturaalarve, kümnendmurde ja harilikke murde;
•
tehete järjekorda;
• hariliku murru põhiomadust ja taandamist;
•
protsendi mõistet;
• aritmeetiliste tehete andmete ja tulemuse
vahelisi seoseid;
• ainekavaga määratud mõõtühikuid ning
nendevahelisi seoseid;
• arvtelge ja ristkoordinaadistikku tasandil;
•
kolmnurga sisenurkade summat, kolmnurkade võrdsuse tunnuseid;
2.2. 6. klassi lõpetaja oskab:
• naturaalarve ning kümnendmurde
lugeda, kirjutada ja järjestada;
• arvutada peast, kirjalikult
ja taskuarvutil naturaalarvudega ja kümnendmurdudega ning rakendada neid
arvutusoskusi tekstülesannete lahendamisel;
• lihtsustada
avaldisi ning arvutada lihtsamate tähtavaldiste väärtusi;
•
laiendada ja taandada harilikku murdu;
• arvutada lihtsamate harilike
murdudega, teisendada kümnendmurde harilikeks murdudeks ja vastupidi;
•
leida ja kasutada arvu pöördarvu;
• lahendada
protsentülesannete põhitüüpe;
• kasutada
aritmeetiliste tehete andmete ja resultaadi vahelisi seoseid lihtsamate
võrrandite lahendamisel;
• ülesannete lahendamisel kasutada
mõõtühikutevahelisi seoseid;
• määrata punkti asukohta
koordinaattasandil ja lugeda koordinaattasandil asuva punkti koordinaate;
•
tabeli andmete järgi kujutada lihtsamaid seoseid graafiliselt;
•
graafiku järgi nähtust kirjeldada (nt aeg–temperatuuri graafik);
•
kolmnurki liigitada;
• rakendada ülesannete lahendamisel kolmnurga
nurkade omadust ja kolmnurga võrdsuse tunnuseid;
• arvutada
ristküliku, ruudu ja kolmnurga ümbermõõtu ning pindala, ringi pindala ja
ringjoone pikkust, risttahuka ning kuubi ruumala;
• käsitseda
sirklit, joonlauda, nurklauda ja malli lihtsamates geomeetrilistes
konstruktsioonides: lõigu ja nurga poolitamine, antud sirgele ristsirge
joonestamine, antud sirgega paralleelse sirge konstrueerimine, kolmnurga
konstrueerimine kolmel põhijuhul; mõõta nurga suurust ja konstrueerida
antud suurusega nurka;
• koostada statistiliste andmete
sagedustabeleid, joonestada diagramme;
• diagramme kirjeldada ja
tõlgendada; leida kõige sagedamini esinevat väärtust ning arvutada
aritmeetilist keskmist.
4. peatükk
MATEMAATIKA AINEKAVA 7.–9. KLASSILE
1. Õppesisu
1.1. ARVUTAMINE. Aritmeetilised tehted ratsionaalarvudega, astendamine
täisarvulise astendajaga. Ruutjuur. Ruutvõrrandi lahendite omadused.
Ligikaudsed arvud. Negatiivse astendajaga aste. Arvu standardkuju.
Ülesanded protsentidele, ka majandusülesanded. Statistilise kogumi
karakteristikud: aritmeetiline keskmine, mood, mediaan, keskmine hälve.
Sündmuse tõenäosuse mõiste, selle arvutamine lihtsamatel juhtudel.
Geomeetriliste kujundite pindalade ja ruumalade arvutamine.
Probleemülesannete lahendamine.
1.2. ALGEBRA JA FUNKTSIOONID. Arvutamise abivalemid: (a ± b) 2
= a2 ± 2ab + b2; (a + b)(a – b) = a
2 – b2. Summa ja vahe kuubi, kuupide summa ning
vahe valemid . Täis- ja murdavaldiste samasusteisendused.
Lineaarvõrrand. Suuruste avaldamine võrdusest. Ruutvõrrand.
Ruutkolmliikme lahutamine tegureiks. Murdvõrrand. Kahe tundmatuga
lineaarvõrrandisüsteemid. Võrrandite rakendamine tekstülesannete
lahendamisel. Ühe tundmatuga lineaarvõrratus. Funktsioonid y = ax; y = a
: x; y = ax + b; y = ax 2 + bx + c; nende graafikud ja
omadused.
1.3. GEOMEETRIA. Tasandilised kujundid. Hulknurgad (kolmnurk, rööpkülik,
trapets, korrapärane hulknurk). Ring ja ringjoon. Kesknurk. Piirdenurk,
Thalese teoreem. Ringjoone puutuja. Kolmnurga ning korrapärase hulknurga
sise- ja ümberringjooned. Sirgete paralleelsuse tunnused. Kolmnurga ja
trapetsi kesklõik. Kolmnurga mediaanide omadus. Kiirteteoreem ja selle
järeldus. Kolmnurkade sarnasuse tunnused. Hulknurkade sarnasus.
Teoreemid sarnaste hulknurkade ümbermõõtudest ja pindaladest. Maa-alade
plaanistamine. Pythagorase teoreem. Teravnurga trigonomeetrilised
funktsioonid. Trigonomeetria põhiseosed. Täisnurkse kolmnurga
lahendamine. Ruumilised kujundid. Püströöptahukas, püstprisma, püramiid,
silinder, koonus, kera. Nende kujundite pindalad ja ruumalad.
Rakendusliku sisuga ülesannete lahendamine. Probleemülesannete
lahendamine.
1.4. LOOGIKA. Deduktiivse teooria põhimõisted: definitsioon, algmõiste,
aksioom, teoreem, eeldus, väide, pöördteoreem, järeldamine, tõestamine.
Nende mõistete kasutamine teoreetiliste palade õppimisel ja ülesannete
lahendamisel.
2. Õpitulemused
2.1. Põhikooli lõpetaja teab ja tunneb:
• ratsionaalarve;
•
võrranditega tehtavaid teisendusi; lineaar-, ruut- ja murdvõrrandeid
ning ruutvõrrandi lahendivalemeid ja lahendite omadusi;
•
lineaarvõrratust ja lineaarvõrratuse lubatavaid teisendusi;
•
negatiivse astendajaga astme mõistet;
• arvutamise abivalemeid;
•
lihtsamaid funktsionaalseid seoseid (lineaarne, võrdeline,
pöördvõrdeline ja ruutsõltuvus) ja nende graafikuid;
•
statistiliste andmete esitusviise ja arvkarakteristikute arvutamise
eeskirju;
• sündmuse tõenäosuse mõistet;
•
ainekavakohaseid tasandilisi ja ruumilisi kujundeid, nendevahelisi
seoseid ja omadusi, pindala (ruumala) arvutamise eeskirju;
•
loogilise arutelu olemust ja loogilise arutelu esmaseid meetodeid;
•
matemaatika keelt ja selle kasutamist.
2.2. Põhikooli lõpetaja oskab:
• arvutada
ratsionaalarvudega peast, kirjalikult ja taskuarvutil;
• teisendada
lihtsamaid ratsionaalavaldisi;
• lahendada ja ülesande andmete järgi
koostada lineaar- ja ruutvõrrandeid, lihtsamaid murdvõrrandeid ja kahe
tundmatuga lineaarvõrrandisüsteeme;
• lahendada ühe
tundmatuga lineaarvõrratusi;
• joonestada ainekavaga määratud
funktsioonide graafikuid ning lugeda graafikult funktsiooni omadusi;
•
korrastada ja töödelda lihtsamaid statistilisi andmeid ning tõlgendada
arvutatud karakteristikuid;
• leida lihtsamatel juhtudel
sündmuse tõenäosust;
• lahendada täisnurkseid
kolmnurki;
• arvutada ainekavaga määratud tasandiliste kujundite
ümbermõõtu ja pindala ning ruumiliste kehade pindala ja ruumala;
•
defineerida ja liigitada ainekavaga määratud mõisteid.
2.3. Põhikooli lõpetaja saab aru ainekavakohastest loogilistest
arutlustest (tõestustest) ning mõistab nende vajadust, oskab omandatud
teadmiste piires teha antud eeldustest loogilisi järeldusi ning väiteid
põhjendada.
5. peatükk
GÜMNAASIUMI MATEMAATIKA AINEKAVA ÜLDALUSED
1. Õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi matemaatikaõpetusega taotletakse, et õpilane:
•
mõistab matemaatika olemust ning matemaatika otstarvet ja tähtsust
inimtegevuses ning kultuuri arengus;
• omandab ainekavaga fikseeritud
matemaatilised faktiteadmised ja meetodid ning oskab neid kasutada
mitmesuguste ülesannete lahendamisel;
• arendab loogilist
mõtlemist, arutlusoskust ja ruumikujutlust;
• õpib mõistma ja
eristama funktsionaalseid ja stohhastilisi protsesse ning vastavaid
seoseid;
• omandab täpse, lühida ja argumenteeritud väljendusoskuse
koos matemaatiliste sümbolite kasutamisega;
• mõistab oma mina
matemaatiliste võimete seisukohalt ning juhindub edaspidi sellest;
•
omandab ainekavaga määratud pädevused;
• õpib tundma
avastamis- ja loomisrõõmu.
2. Õppetegevus
2.1. Gümnaasiumis võib õpilane valida kahe erineva matemaatikakursuse
vahel. Need on kitsas ja lai matemaatikakursus, mis erinevad oma mahult
ja käsitluse sügavuselt. Kõigile kohustuslik on kitsas
matemaatikakursus, mis koosneb kaheksast ainekursusest ja 20-tunnilisest
kordavast osast.
2.2. Lisaks kahele ainekava põhivariandile on mitmeid erinevaid
vahepealseid variante, mis saadakse mõnede laia matemaatikakursuse
teemade lisamise teel kitsale matemaatikakursusele. Igal koolil on
võimalik lülitada õppekavva veel matemaatika valikkursusi.
2.3. Gümnaasiumis tugineb matemaatika õppimine ja õpetamine põhikoolis
õpitule. Õppetegevus peab seejuures olema suunatud õpilase kui isiksuse
mitmekülgsele arengule, mis arvestab õpilase individuaalseid iseärasusi
ja võimeid, unustamata seejuures kollektiivse meeskonnatöö tähtsust ja
kujundamise vajadust. Selleks sobivad mitmed aktiivõppe meetodid ja
vormid, rühmatöö, probleemõpe, projektides osalemine, ühised referaadid
jne.
2.4. Õppetegevuses tuleb arvestada, et oluline on õpilase iseseisev töö.
See tagab parema arusaamise matemaatikast kui ainest, matemaatika
tähtsusest teistes ainetes/teadustes, matemaatika rollist igasuguses
praktikas. Põhiliselt toimub iseseisev töö matemaatikas mitmesuguste
ülesannete lahendamise kaudu, kaasa arvatud avatud ja probleemülesanded.
Viimati nimetatute lahendamine nõuab küll tavalisest rohkem aega, kuid
need ülesanded on seda väärt, et õppeveerandis/tsüklis lahendada
vähemalt üks selline ülesanne. Gümnaasiumi osas on sellel sageli
teadusliku uurimustöö iseloom, mis arendab loovust ja mõtlemisoskust,
kuid ka kriitilist meelt ja analüüsioskust. Iseseisva töö oskusi ja
harjumusi omandatakse ka erinevatest allikatest teabe otsimisega,
matemaatika või matemaatika ajaloo kohta referaatide koostamisega jne.
2.5. Õppeprotsessis on matemaatika mõistete ja seoste ning nende
rakendamise oskuste omandamise kõrval oluline rõhutada matemaatikas kui
teaduses kasutatavaid meetodeid, millega tutvutakse juba koolis. Neist
kõige kasutatavam on koordinaatide meetod. Võimsaks vahendiks
gümnaasiumis on ka funktsiooni tuletis.
6. peatükk
REAALARVUD, VÕRRANDID JA VÕRRATUSED
1. Õppesisu
Arvuhulgad N, Z ja Q, nende omadused. Irratsionaalarvud ja reaalarvud.
Piirkonnad arvteljel. Arvu absoluutväärtus. Ratsionaalavaldiste
lihtsustamine. Astme mõiste üldistamine: täisarvulise ja
ratsionaalarvulise astendajaga aste. Arvu n-es juur. Tehted astmete ja
võrdsete juurijatega juurtega. Lineaar-, ruut- ja murdvõrrandid, nendeks
taanduvad võrrandid. Kahe tundmatuga lineaarvõrrandite ja lihtsamate
ruutvõrrandite süsteem. Lineaar-, ruut- ja murdvõrratused. Ühe
tundmatuga lineaarvõrratuste süsteem. Tekstülesannete lahendamine.
2. Õpitulemused
2.1. Õpilane teab ja tunneb:
• ratsionaal-, irratsionaal- ja
reaalarve;
• arvu astendamise ja juurimise tehteid;
•
mõisteid võrrand, võrdus, samasus ja võrratus;
•
võrrandite ja võrratuste lubatavaid teisendusi;
• võrrandi
ja võrratuse lahendite mõisteid.
2.2. Õpilane oskab:
• sooritada tehteid astmete ja juurtega,
teisendades viimased murrulise astendajaga astmeteks;
• teisendada
lihtsamaid ratsionaal- ja juuravaldisi;
• lahendada ühe tundmatuga
lineaar-, ruut- ja murdvõrrandeid ning nendeks taanduvaid võrrandeid;
•
lahendada kahe tundmatuga lineaarvõrrandite ja lihtsamate ruutvõrrandite
süsteeme;
• lahendada lineaar-, ruut- ja murdvõrratusi;
•
lahendada ühe tundmatuga lineaarvõrratuste süsteeme.
7. peatükk
TRIGONOMEETRIA
1. Õppesisu
Nurga mõiste üldistamine, radiaanmõõt. Ringjoone kaare pikkus ja sektori
pindala. Mis tahes nurga trigonomeetrilised funktsioonid (sin α, cos α,
tan α), nende väärtused mõnede nurkade korral. Trigonomeetrilised
funktsioonid negatiivsest nurgast. Taandamisvalemid nurkade 180ŗ ja 360ŗ
korral. Nurkade summa ja vahe siinus, koosinus ja tangens. Kahekordse
nurga siinus, koosinus ja tangens. Kolmnurga pindala valemid. Siinus- ja
koosinusteoreem. Kolmnurga lahendamine.
2. Õpitulemused
2.1. Õpilane teab ja tunneb:
• nurga kraadi- ja radiaanmõõtu;
•
mis tahes nurga siinuse, koosinuse ja tangensi definitsioone;
•
trigonomeetria põhiseoseid;
• trigonomeetria valemeid kahe nurga
summa ja vahe ning kahekordse nurga siinuse, koosinuse ja tangensi jaoks;
•
kolmnurga pindala valemeid, siinus- ja koosinusteoreemi.
2.2. Õpilane oskab:
• kasutada taandamisvalemeid;
•
kasutada kahe nurga summa ja vahe ning kahekordse nurga siinuse,
koosinuse ja tangensi valemeid;
• teisendada trigonomeetrilisi
avaldisi, kasutades õpitud valemeid;
• lahendada kolmnurki;
•
arvutada kolmnurga, rööpküliku ja hulknurga pindala;
•
arvutada ringjoone kaare pikkust ja sektori pindala.
8. peatükk
VEKTOR TASANDIL. JOONE VÕRRAND
1. Õppesisu
Vektori mõiste. Vektorite võrdsus. Vektori koordinaadid. Vektori pikkus.
Nullvektor. Ühikvektor. Vastandvektor. Vektorite liitmine, lahutamine ja
arvuga korrutamine (geomeetriliselt ja koordinaatkujul). Vektori
projektsioonid koordinaattelgedel. Vektori komponendid. Kahe vektori
skalaarkorrutis. Kahe vektori ristseis. Joone võrrandi mõiste. Sirge
võrrandi erikujud (tõusu ja algordinaadiga, kahe punktiga, punkti ja
sihivektoriga, punkti ja tõusuga määratud sirge). Sirge üldvõrrand. Kahe
sirge vastastikused asendid tasandil. Nurk kahe sirge vahel. Ringjoone
võrrand. Parabooli võrrand. Joonte lõikumisülesanne.
2. Õpitulemused
2.1. Õpilane teab ja tunneb:
• koordinaatide meetodit;
•
vektori mõistet ja tehteid vektoritega;
• vektori koordinaate;
•
vektorite ristseisu ja kolineaarsuse tunnust;
• joone võrrandi
mõistet;
• sirget, ringjoont ja parabooli ning nende võrrandeid;
•
sirgete vastastikuseid asendeid tasandil.
2.2. Õpilane oskab:
• sooritada tehteid vektoritega nii
geomeetriliselt kui ka koordinaatkujul;
• kasutada koordinaatide
meetodit ülesannete lahendamisel;
• koostada sirge võrrandit,
kui sirge on määratud punkti ja tõusuga, tõusu ja algordinaadiga, kahe
punktiga, punkti ja sihivektoriga;
• koostada ringjoone ja parabooli
võrrandit;
• joonestada sirgeid, ringjooni ja paraboole nende
võrrandite järgi;
• leida kahe joone lõikepunkte.
9. peatükk
FUNKTSIOONID
1. Õppesisu
Arvjada mõiste, jada üldliige. Arvjada piirväärtus. Aritmeetiline jada.
Geomeetriline jada. Hääbuv geomeetriline jada. Vastavad üldliikme ja
summa valemid. Ringjoone pikkus ja ringi pindala piirväärtusena. Arv e.
Võrdeline ja pöördvõrdeline seos. Lineaar- ja ruutfunktsioon.
Funktsiooni mõiste ja üldtähis. Funktsiooni määramis- ja
muutumispiirkond. Funktsiooni esitusviisid. Naturaalarvulise astendajaga
astmefunktsioonid (y = x2k, y = x2k+1). Paaris- ja
paaritu funktsioon. Negatiivse astendajaga astmefunktsioonid (y = x-1.
y = x-2). Pöördfunktsioon. Funktsioonid Funktsiooni
nullkohad, positiivsus- ja negatiivsuspiirkonnad. Funktsiooni kasvamine
ja kahanemine. Funktsiooni graafiku maksimum- ja miinimumpunktid.
2. Õpitulemused
2.1. Õpilane teab ja tunneb:
• arvjada mõistet, aritmeetilise ja
geomeetrilise jada mõisteid, aritmeetilise ja geomeetrilise jada
üldliikme ja n esimese liikme summa valemit;
• hääbuva
geomeetrilise jada summa valemit;
• jada piirväärtuse olemust ja
tähist;
• funktsiooni mõistet, üldtähist ja funktsiooni käigu
uurimisega seonduvaid mõisteid;
• pöördfunktsiooni mõistet;
•
paaris- ja paaritu funktsiooni mõistet;
• ainekavaga fikseeritud
funktsioone, nende graafikuid ja peamisi omadusi.
2.2. Õpilane oskab:
• lahendada aritmeetilise ja geomeetrilise
jada ülesandeid;
• kirjeldada graafikuga antud suvalist
funktsiooni õpitud omaduste piires;
• skitseerida ainekavaga
fikseeritud funktsioonide graafikuid ja kirjeldada neid;
• leida
lihtsamate funktsioonide korral pöördfunktsiooni.
10. peatükk
FUNKTSIOONID II
1. Õppesisu
Reaalarvulise astendajaga aste. Liitprotsendiline kasvamine ja
kahanemine. Eksponentfunktsioon (y = ax, y = 10x ,
y = ex). Arvu logaritm. Avaldiste logaritmimine ja
potentseerimine. Logaritmfunktsioon (y = logax, y = log x, y
= ln x). Logaritm- ja eksponentvõrrandid. Siinus-, koosinus- ja
tangensfunktsioon. Perioodilised funktsioonid. Mõisted arcsin m,
arccos m ja arctan m. Trigonomeetrilised põhivõrrandid.
2. Õpitulemused
2.1. Õpilane teab ja tunneb:
• reaalarvulise astendajaga astme
mõistet;
• liitprotsendilise kasvamise ja kahanemise olemust
ning vastavaid valemeid;
• arvu logaritmi ning selle omadusi;
•
perioodilise funktsiooni mõistet;
• ainekavaga fikseeritud
funktsioone, nende graafikuid ja peamisi omadusi.
2.2. Õpilane oskab:
• lahendada ülesandeid liitprotsendilisele
kasvamisele ja kahanemisele;
• skitseerida ainekavaga fikseeritud
funktsioonide graafikuid ja kirjeldada neid;
• logaritmida ja
potentseerida lihtsamaid avaldisi;
• lahendada lihtsamaid eksponent-
ja logaritmvõrrandeid ning trigonomeetrilisi põhivõrrandeid;
•
lahendada lihtsamaid eksponent- ja logaritmvõrratusi, kasutades
vastavate funktsioonide omadusi.
11. peatükk
FUNKTSIOONI PIIRVÄÄRTUS JA TULETIS
1. Õppesisu
Funktsiooni piirväärtus ja pidevus. Funktsiooni piirväärtuse arvutamine
lihtsamatel juhtudel. Hetkkiirus. Funktsiooni tuletise mõiste.
Funktsioonide y = xn ( n on ratsionaalarv), y = ax
, y = ex, y = log ax, y = ln x, y =
sin x, y = cos x, y = tan x tuletised. Tuletiste tabel. Funktsioonide
summa, vahe, korrutise ja jagatise tuletised. Lihtsamate funktsioonide
tuletise leidmine. Joone puutuja tõus, puutuja võrrand. Funktsiooni
kasvamine ja kahanemine. Funktsiooni ekstreemumid, ekstreemumülesanded.
Funktsiooni uurimise ülesande lihtsamad juhud.
2. Õpitulemused
2.1. Õpilane teab ja tunneb:
• funktsiooni piirväärtuse ja
tuletise mõistet ning tuletise geomeetrilist ja füüsikalist tähendust;
•
funktsiooni graafiku puutuja mõistet;
• funktsiooni positiivsus-
ja negatiivsuspiirkonna mõistet;
• funktsiooni kasvamise ja
kahanemise tunnuseid;
• funktsiooni ekstreemumkoha ja -punkti mõistet
ning funktsiooni ekstreemumkoha leidmise eeskirja.
2.2. Õpilane oskab:
• leida ainekavaga määratud funktsioonide
ning nende summa, vahe, korrutise ja jagatise tuletisi;
• leida
funktsiooni nullkohti ning positiivsus- ja negatiivsuspiirkondi;
•
leida funktsiooni kasvamis- ja kahanemisvahemikke;
• leida
funktsiooni graafiku maksimum- ja miinimumpunkte ning lahendada
lihtsamaid ekstreemumülesandeid;
• arvutada funktsiooni
piirväärtust lihtsamatel juhtudel;
• uurida lihtsamaid
funktsioone ja skitseerida nende graafikuid.
• leida funktsiooni
graafiku puutuja võrrandit antud punktis.
12. peatükk
TÕENÄOSUSTEOORIA JA KIRJELDAV STATISTIKA
1. Õppesisu
Sündmuste liigid. Suhteline sagedus, statistiline tõenäosus.
Klassikaline tõ enäosus. Kombinatoorika liitmis- ja korrutamislause.
Permutatsioonid, kombinatsioonid ja nende omadused. Üksteist välistavad
sündmused, tõenäosuste liitmisvalem. Sõltuvad ja sõltumatud sündmused,
tõenäosuste korrutamisvalem. Tinglik tõenäosus. Geomeetriline tõenäosus.
Empiiriliste andmete esitamine, jaotuse arvkarakteristikud. Juhuslik
suurus, selle jaotus (tõenäosusfunktsioon). Keskväärtus, tõenäoseim
väärtus ja standardhälve. Ühtlane jaotus ja binoomjaotus. Normaaljaotus
(jutustavalt).
2. Õpitulemused
2.1. Õpilane teab ja tunneb:
• juhusliku, kindla ja võimatu
sündmuse mõistet;
• sündmuse tõenäosuse mõistet;
•
geomeetrilise tõenäosuse mõistet;
• kombinatoorika
liitmis- ja korrutamislauset, permutatsioone ja kombinatsioone ning
vastavaid valemeid;
• juhusliku suuruse jaotuse olemust ja ainekavas
nimetatud jaotuse arvkarakteristikuid;
• ühtlase jaotuse olemust;
•
Pascali kolmnurka;
• binoomjaotuse olemust ning Bernoulli valemit.
2.2. Õpilane oskab:
• arvutada sündmuse tõenäosust (ka
geomeetrilist);
• kasutada kombinatoorika lauseid ja valemeid
ülesannete lahendamisel;
• kasutada tõenäosuse liitmis- ja
korrutamisvalemeid ülesannete lahendamisel;
• arvutada juhusliku
suuruse jaotuse ainekavas nimetatud arvkarakteristikuid ning teha
nendest järeldusi jaotuse või uuritava probleemi kohta;
•
lahendada ülesandeid ühtlasele ja binoomjaotusele.
13. peatükk
STEREOMEETRIA
1. Õppesisu
Ristkoordinaadid ruumis. Punkti koordinaadid. Kahe punkti vaheline
kaugus. Sirge ja tasand ruumis. Sirgete vastastikused asendid ruumis.
Nurk sirgete vahel. Sirge ja tasandi vastastikused asendid ruumis. Sirge
ja tasandi vaheline nurk. Kolme ristsirge teoreem. Kahe tasandi
vastastikused asendid ruumis. Kahetahuline nurk. Paralleel-, rist- ja
kaldprojektsioon. Hulktahukate liike. Korrapärased hulktahukad. Prisma
ja püramiid, nende täispindala ja ruumala. Silinder, koonus ja kera,
nende täispindala ja ruumala. Ülesanded hulktahukate ja pöördkehade
kohta.
2. Õpitulemused
2.1. Õpilane teab ja tunneb:
• punkti koordinaate ruumis;
•
sirgete ja tasandite vastastikuseid asendeid ruumis;
• kahetahulise
nurga, kahe sirge ning sirge ja tasandi vahelise nurga mõisteid;
•
õpitud teoreeme sirgete ja tasandite kohta ruumis;
• erinevate
tahk- ja pöördkehade liike, nende täispindala ja ruumala arvutamise
valemeid.
2.2. Õpilane oskab:
• arvutada koordinaatidega antud kahe punkti
vahelist kaugust ruumis;
• lahendada ülesandeid sirgete ja tasandite
vastastikusele asendile ruumis;
• kujutada tasandil ruumilisi
kujundeid ja nende tasandilisi lõikeid;
• arvutada lihtsamate
lõigete pindala;
• arvutada ainekavas nõutud kehade pindala ja
ruumala;
• rakendada trigonomeetria valemeid ja planimeetria-alaseid
teadmisi stereomeetria ülesannete lahendamisel.
14. peatükk
KORDAMINE
1. Õppesisu
Gümnaasiumi matemaatika kursuse kordamine. Üldistavad kokkuvõtted,
terviku kujundamine koolimatemaatikast, seoste rõhutamine teiste
õppeainetega.
2. Gümnaasiumi lõpetaja õpitulemused
Gümnaasiumi lõpetaja:
• oskab arvutada peast, kirjalikult
või arvutusvahendite abil, oskab kriitiliselt hinnata arvutustulemusi;
•
oskab teisendada algebralisi avaldisi;
• oskab lahendada ainekavaga
fikseeritud võrrandeid ja võrrandisüsteeme ning võrratusi ja
võrratussüsteeme;
• oskab kasutada õpitud mõõtühikuid ja
seoseid nende vahel;
• tunneb ainekavaga fikseeritud ruumilisi
kujundeid, oskab neid ja nende tasandilisi lõikeid joonisel kujutada;
•
oskab arvutada ainekavaga fikseeritud kehade pindala ja ruumala ning
kehade tasandiliste lõigete pindala;
• tunneb ainekavaga
fikseeritud trigonomeetrilisi seoseid, oskab neid rakendada avaldiste
lihtsustamisel, geomeetria ja stereomeetria ülesannete lahendamisel;
•
tunneb ainekavaga fikseeritud funktsionaalseid seoseid ja oskab neid
kasutada;
• tunneb ainekavaga fikseeritud funktsioonide graafikuid;
•
oskab kirjeldada graafikuga esitatud funktsiooni omadusi;
• oskab
uurida lihtsamaid tundmatuid funktsioone;
• tunneb ainekavaga
määratud tõenäosusteooria ja matemaatilise statistika mõisteid;
•
oskab rakendada tõenäosusteoorias õpitut ülesannete ja reaalsuse
probleemide lahendamisel;
• oskab koostada tabeleid ja diagramme ning
neid analüüsida;
• oskab kasutada arvutusvahendeid,
käsiraamatuid, teatmeteoseid, tabeleid, kaasaegseid
infotehnoloogiavahendeid;
• oskab esemeid ja nähtusi klassifitseerida
ühe või mitme tunnuse põhjal;
• saab aru defineerimise
vajalikkusest ja oskab ainekavaga fikseeritud mõisteid defineerida;
•
oskab liikuda mõttekäikudes üldiselt üksikule ja vastupidi;
•
saab aru väidete tõestamise vajalikkusest ja oskab teoreeme teadmiste
piires tõestada;
• oskab esitada matemaatiliste sümbolite keeles
väljendatud teksti tavakeeles;
• oskab matemaatiliselt
kirjeldada ülesannetes esitatud situatsioone ja probleeme ning neid
lahendada;
• oskab prognoosida ja analüüsida lahendustulemusi;
•
oskab kasutada matemaatilisi teadmisi teistes õppeainetes ja
igapäevaelus;
• mõistab matemaatikat kui inimkultuuri osa ja
saab aru matemaatika rollist tsivilisatsiooni arengus.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56 «Põhikooli
jagümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 10
|
LOODUSÕPETUS
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Loodusõpetus põhikoolis
1.1. Loodusõpetus kujundab baasteadmised ja -oskused teiste
loodusteaduslike ainete (bioloogia, füüsika, geograafia, keemia)
õppimiseks ja paneb aluse teadusliku mõtlemisviisi kujunemisele.
1.2. Loodusõpetus on seotud teiste õppeainetega, aidates kaasa
mitmesuguste pädevuste arendamisele. Loodusõpetuses areneb kirjutamise,
lugemise, teksti mõistmise ning suulise ja kirjaliku teksti loomise
oskus. Pannakse alus informatsiooni töötlemisele: vaatlus-,
mõõtmistulemuste esitamine aruandes, info edastamine verbaalselt ja
graafiliselt, kolmandas kooliastmes ka analüütiliselt. Loodusõpetuses
õpitakse mõõtma, teavet kvantitatiivselt esitama, kvantitatiivselt
esitatud andmeid analüüsima ja tõlgendama. Nii pannakse alus looduslike
objektide ja nendevaheliste suhete formaliseeritult kirjeldamise
oskusele.
1.3. Loodusõpetus võimaldab arendada kriitilist ja loovat mõtlemist:
õpitakse identifitseerima ja märkama elus- ja eluta looduse probleeme;
esitama küsimusi, andmeid analüüsima, andmetest järeldusi tegema,
tulemusi sünteesima; arendatakse loogilise, abstraktse ja kujundliku
mõtlemise oskusi; õpitakse leidma probleemidele alternatiivseid
lahendusi ning prognoosima erinevate lahendusviiside ja otsuste
tagajärgi. Loodusõpetus arendab ökoloogilist pädevust: õpitakse mõistma
looduse kui süsteemi funktsioneerimise lihtsamaid seaduspärasusi ning
inimese ja tehnika kui looduskeskkonnale mõjuvate faktorite toimet,
areneb valmisolek ja võime kaitsta looduskeskkonda. Loodusõpetuses on
olulisel kohal elukeskkonda säästvate väärtushinnangute ja hoiakute
kujundamine.
1.4. Loodusõpetuse õppimise käigus kujuneb arusaam, et igal nähtusel on
põhjus ja igasugune muutus looduses kutsub esile teisi muutusi, muutuste
ahel põhjustab keskkonnas soovitud või soovimatuid tagajärgi. Millisel
määral inimese tegevus mõjutab loodusprotsesse soovitud suunas, sõltub
sellest, kuivõrd tunnetatakse põhjuslikkuse ahelaid ja milline on
prognoosimisvõime. Põhjuslikkuse ahelate kindlakstegemine toimub
loodusteadusliku meetodi kaudu.
1.5. Loodusõpetus pakub mitmesuguseid võimalusi kunstiliseks tegevuseks.
Loodusõpetuslikel eesmärkidel võib kasutada ka muusikaõpetusele ning
kehalisele kasvatusele iseloomulikke töövõtteid.
1.6. Õpikeskkond loodusõpetuses on aktiivne. Seletav-tõlgendavat
meetodit rakendatakse vaid juhtudel, kui see on möödapääsmatu.
Õpikeskkonda iseloomustab suunatus avastamisele: sooritatakse
uurimuslikku laadi praktilisi töid ja projekttöid, lahendatakse
probleeme (probleemõpe).
1.7. Olulist tähelepanu pööratakse õpimotivatsiooni kujundamisele.
Kasutatakse erinevaid õppeprotsessi aktiviseerivaid meetodeid
(ajurünnakut, rollimängu, ekskursiooni jne) ja kaasaegseid
infotehnoloogiavahendeid. Õpilaste aktiivne tegevus aitab äratada ja
säilitada huvi eluta ja eluslooduse vastu. Õpimotivatsiooni
suurendamiseks kavandatakse loodusõpetuse õppeprotsessis
intellektuaalse, käelise ja emotsionaalse tegevuse koostoime.
2. Põhikooli õppe-eesmärgid
Loodusõpetuse õpetamisega taotletakse, et õpilane:
•
omandab teadmisi looduslikest objektidest ja nähtustest;
•
mõistab elusa ja eluta looduse seoseid;
• omandab teadmisi
erinevatest looduslikest süsteemidest, nende struktuurist ja
vastastikmõjudest;
• õpib tundma levinumaid Eesti elukooslusi ja
bioloogilisi liike;
• omandab teadmisi energia saamisest,
muundumisest ja kasutamisest;
• teab Eesti põhilisi pinnavorme ja
omab ettekujutust nende tekkimisest;
• teab Eesti loodusvarasid,
nende paiknemist ja kasutamist;
• saab ettekujutuse Eesti
haldusjaotusest;
• tunneb loodus- ja keskkonnakaitse põhiprintsiipe
ja nende rakendusi;
• saab ettekujutuse aine organiseerituse
erinevatest tasemetest;
• saab ettekujutuse mudelite tähtsusest
looduse tundmaõppimisel;
• oskab vaadelda loodusobjekte ja
väljendada vaadeldavat oma sõnadega;
• oskab püstitada
hüpoteese ja kontrollida neid katseandmete põhjal;
• oskab
mõõta;
• oskab esitada vaatlus- ja mõõtmistulemusi
tabelina, graafikuna;
• oskab võrrelda ja võrdlemistulemuste põhjal
objekte rühmitada, järjestada;
• oskab esitada
loodusteaduslikke küsimusi ja hankida loodusteaduslikku infot;
•
oskab lugeda, mõtestada ja luua lihtsat loodusteaduslikku teksti;
•
oskab looduses käituda, huvitub loodusest ja looduse uurimisest;
•
õpib läbi viima katseid ennast ja teisi ohustamata;
•
väärtustab loodusteaduslikke teadmisi ja tajub vajadust õppida
loodusõpetust;
• suhtub vastutustundlikult oma elukeskkonda ja
väärtustab säästvat tarbimist;
• väärtustab
terveid eluviise.
2. peatükk
LOODUSÕPETUSE AINEKAVA 1.–3. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Loodusteadusliku hariduse süstemaatiline omandamine
üldhariduskoolis algab loodusõpetuse õppimisest. Loodusõpetus on
integreeritud õppeaine, milles loodust käsitletakse kui tervikut ega
lahutata osadeks loodusteaduste valdkondade järgi. Selline lähenemine
vastab põhikooli noorema astme õpilaste maailmakäsitusele, võimaldab
vältida loodusteaduslike teadmiste killustatust ja kujundada õpilastel
tunnetusoskusi.
1.2. Õpitakse tundma põhiliselt lähiümbrust. Tunnetuse lähtepunktiks on
õpilaste praktilised kogemused ja igapäevaelu nähtused.
1.3. Õppeprotsessi planeerimisel lähtutakse järgmisest:
•
orienteerumine õpilasele. Loodusõpetuse sisu peab olema jõukohane. Sisu
valiku olulisteks kriteeriumideks on õpilaste huvid, kogemused, võimed.
Õpitav väärtustub õpilase silmis, kui see seondub tema enda ja tema
ümbrusega. Õpetaja loob aktiivsust soodustava õpikeskkonna ja suunab
õppeprotsessi;
• teaduslikkus. Põhikooli nooremas astmes ei ole
võimalik kasutada rangeid teaduslikke definitsioone, vaid tuleb piirduda
lihtsamate mõistete seletamisega. Põhikooli noorema astme õpilastele on
jõukohased vaid empiirilised uurimismeetodid ja lihtsamad teadusliku
mõtlemise menetlused;
• orienteerumine looduse vahetule
kogemisele. Loodusõpetuse õppimisel on õpilaste peamisteks
tunnetusobjektideks looduse objektid, nähtused ja protsessid ning
nendevahelised seosed. Väga oluline on õpilaste praktiline tegevus
looduse objektidega või nende mudelitega;
• orienteerumine
tegevusele. Loodusõpetuse õpetamise eesmärgid on saavutatavad vaid
õpilaste aktiivse õpitegevuse tulemusena. Õppeprotsess peab suurendama
õpilaste iseseisvust ja loovust, samuti kujundama kollektiivse töö
oskusi;
• probleemsus. Teadmiste ja oskuste omandamisel ning
loovvõimete kujundamisel on oluline probleemide lahendamine.
1.4. Esimeses kooliastmes alustatakse funktsionaalse lugemisoskuse
arendamisega. Õpetuse eesmärkide saavutamiseks kasutatakse peamiselt
vaatlust, kirjeldamist, mõõtmist, võrdlemist, järjestamist, vestlust,
mängu. Loodusõpetuse peamisteks õppevormideks on õpetaja esitus,
iseseisev ja rühmatöö, katse, õppekäik, ekskursioon. Õppetööd saab
mitmekesistada infotehnoloogilisi võimalusi kasutades. Õpilastes tuleb
arendada kodu-uurimuslikku huvi. Koduümbruse loodust õpitakse tundma
õppekäikude ja ekskursioonide kaudu. Oluline on pöörata tähelepanu
koduümbruse keskkonnaprobleemidele. Õpilastes tuleb arendada säästvat ja
kokkuhoidlikku suhtumist ümbritseva suhtes. Klassivälise tegevuse raames
võib korraldada õppepäevi looduses, osaleda erinevates projektides.
1.5. Õpilaste tundeelu arendamisel on olulised loodusõpetuse tundides
saadud kogemused looduse ilust, samuti looduses liikumise oskus ja
positiivsed emotsioonid.
1.6. Kooliastme lõpuks peab jõudma loodusnähtuste lihtsama kirjeldamise
juurest lihtsamate seoste loomise ja järelduste tegemiseni. Peab
kujunema koostööoskus ja samas ka iseseisva töötamise oskus.
1.7. Õpilane peab oskama loodust märgata, looduses käituda, väärtustama
elukeskkonda ning terveid eluviise.
1.8. Esimese kooliastme õpitulemusi hinnatakse selle vanuseastme üldiste
hindamispõhimõtete järgi.
2. Õppesisu
2.1. INIMESE MEELED JA AVASTAMINE. Elus ja eluta. Asjad ja materjalid.
Vedelikud ja tahked ained.
2.2. AASTAAJAD. Aastaaegade vaheldumine looduses seoses soojuse ja
valguse muutustega. Taimed, loomad ja seened erinevatel aastaaegadel.
2.3. MINU KODUKOHT EESTIS. Tutvumine plaanide, kaartide ja piltidega.
Koolitee kujutamine plaanil. Kodukoha loodus, taimed ja loomad.
Tutvumine kodu(kooli)ümbrusega õppekäikudel.
2.4. ORGANISMID JA ELUPAIGAD. Maismaataimed ja -loomad. Mitmekesisus.
Välisehitus. Toitumine ja kasvamine. Veetaimed ja -loomad, erinevus
maismaaorganismidest. Toataimed ja koduloomad. Organismide nõuded
elukeskkonnale.
2.5. INIMENE. Välisehitus. Inimese toiduvajadused ja tervislik
toitumine. Hügieen kui tervist hoidev tegevus. Inimese seosed loodusega
erinevates elupaikades (linnas, maal).
2.6. VÕRDLEMINE JA MÕÕTMINE. Massi, pikkuse ja temperatuuri mõõtmine.
2.7. ILMASTIKUNÄHTUSED. Soe ja külm ilm. Ilmamuutuste põhjustajad
(õhutemperatuur, õhu liikumine ja vee ringlemine).
2.8. ORGANISMIDE RÜHMAD JA KOOSELU. Taimed. Loomad. Seened.
Mikroorganismid. Kooslus. Liik. Toiduahelad.
2.9. LIIKUMINE. Liikumise tunnused. Jõud liikumise põhjusena
(katseliselt). Liiklusohutus.
2.10. ELEKTER JA MAGNETISM. Vooluringi koostamine ja uurimine (patarei,
juhtmed, lüliti ja lamp). Elektrijuhid ja mitteelektrijuhid. Elektri
kasutamine ja säästmine. Ohutusnõuded. Magnetnähtused. Kompass.
Tutvumine magnetitega praktiliste katsete kaudu.
2.11. KAART. Kaardi legend. Ilmakaared ja nende määramine kaardil ja
looduses. Eesti kaart: olulisemad kõrgustikud, tasandikud, madalikud,
saared, poolsaared, lahed, järved, jõed ja asulad Eesti kaardil.
3. Õpitulemused
3. klassi lõpetaja:
• eristab elusat ja elutut;
•
tunneb õpitud bioloogilisi liike (levinuimaid taimi, loomi ja seeni);
•
teab õpitud bioloogiliste liikide eluavaldusi, eluviise ja elupaiku;
•
oskab tuua näiteid erinevate organismide omavahelistest seostest
looduses;
• oskab nimetada, rühmitada ja kirjeldada kodukoha elusa ja
eluta looduse objekte;
• märkab ja oskab kirjeldada aastaajalisi
muutusi looduses;
• oskab teha lihtsamaid loodusvaatlusi;
•
oskab käsitseda tavalisemaid elektririistu ennast ja teisi ohustamata;
•
teab, et inimene muudab oma tegevusega loodust ning peab seetõttu olema
vastutustundlik;
• teab, milline on tervist hoidev käitumine;
•
oskab kasutada plaani ja kaarti, tunneb plaani lihtsamaid leppemärke;
•
oskab näidata kodukoha asukohta Eesti kaardil;
• teab ja oskab
näidata Eesti kaardilt tähtsamaid kõrgustikke, madalikke, suuremaid
saari, poolsaari, lahtesid, järvi, jõgesid;
• tunneb
koduümbruse loodust;
• oskab joonistada mõõtkavata plaani oma
kooliteest;
• teab ilmakaarte määramise viise ja oskab neid kasutada;
•
oskab kasutada kompassi põhiilmakaarte määramiseks.
4. peatükk
LOODUSÕPETUSE AINEKAVA 4.–6. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Teises kooliastmes jätkub õpilaste loodusteadusliku maailmapildi
süstemaatiline kujundamine. Eesmärgiks on arendada isikuid, kes
väärtustavad teadmisi ja õppimist kui elukestvat protsessi. Tuginetakse
I kooliastmest saadud teadmistele, oskustele ja hoiakutele.
Õppeprotsessi planeerimisel juhindutakse samadest eesmärkidest mis
eelmiseski kooliastmes.
1.2. Õppetegevuses kasutatakse vaatlemist, võrdlemist, küsimuste
esitamist, mõõtmist, hüpoteeside püstitamist, katseid hüpoteeside
kontrollimiseks, vestlust jne. Olulist osa etendavad
hinnangulis-emotsionaalne ja praktiline tegevus.
1.3. Õpilaste tunnetusliku aktiivsuse tõstmise tõhusateks vahenditeks on
probleemõpe ja uurimuslik õpe. Kujundada tuleb uurimistöö oskusi ja
vilumusi, kasutada rühmatööd, projektõpet ning arendada diskussioone.
1.4. Lisaks koduümbruse keskkonnaprobleemidele käsitletakse Eesti
keskkonnaprobleeme. Kujundatakse jätkuvalt keskkonda säästvaid hoiakuid
ja väärtushinnanguid. Oluline on arendada õpilaste soovi osaleda
keskkonnaprobleemide ennetamises ja lahendamises.
1.5. Kriitilise ja loova mõtlemise arendamiseks õpitakse
identifitseerima, märkama elus ja eluta looduse probleeme, õpitakse
esitama küsimusi, analüüsima andmeid, tegema järeldusi, sünteesima
tulemusi; arendatakse loogilise, abstraktse ja kujundliku mõtlemise
oskusi; õpitakse leidma probleemidele alternatiivseid lahendusi ning
prognoosima erinevate lahendusviiside ja otsustuste tagajärgi.
1.6. Õpetatakse informatsiooni leidma, korrastama ja kriitiliselt
hindama. Nõutud õpitulemuste saavutamiseks korraldatakse lisaks
klassitunnile katseid, välitöid, õppekäike, ekskursioone.
1.7. Õppeprotsessi tuleb mitmekesistada interaktiivsete
õppematerjalidega ja kasutada infotehnoloogilis-kommunikatiivseid
võimalusi. Õpilasi tuleb suunata lugema loodusteaduslikku kirjandust,
vaatama loodusteaduslikke televisioonisaateid, videofilme, kasutama
interaktiivseid õppematerjale jne. Klassivälise tegevuse raames on
soovitatav osaleda kohalikes ja rahvusvahelistes projektides,
simulatsioonimängudes.
1.8. Hinnatakse teadmisi, mõistmist, rakendusoskusi, analüüsi- ja
sünteesioskusi, samuti õpilaste võimet ise otsuseid teha.
2. Õppesisu
2.1. MAAILMARUUM. Tähistaevas. Päike – Maa energiaallikas
. Päikesesüsteem. Raskusjõud.
2.2. MAA. Maa kerakujulisus. Gloobus. Maa kujutamine kaartidel. Mandrid
ja maailmajaod. Maailmameri ja selle osad. Maailma kaart (sealhulgas ka
poliitiline kaart).
2.3. MAA EHITUS. Kivimid ja kivistised. Maavarad. Vulkaanid ja
maavärinad.
2.4. ELU MAAL. Organismide mitmekesisus: ainu- ja hulkraksed organismid.
Organismide eluavaldused: toitumine ja hingamine. Elu areng Maal.
2.5. INIMENE. Inimese ehitus: rakk, elundid ja elundkonnad. Elundkondade
ülesanded. Organismi terviklikkus. Inimese põlvnemine. Inimese võ rdlus
loomadega. Taimed, loomad, seened ja mikroorganismid inimese kasutuses.
2.6. ÕHK. Õhu koostis. Õhu omadused. Õhu soojuspaisumine. Soojusülekanne
õhu kaudu. Õhu liikumine ja tuul. Atmosfäär –Maa
kaitsekiht. Hapniku tähtsus looduslikes protsessides: hingamine ja
põlemine. Õhk elukeskkonnana. Õhu tähtsus organismidele. Organismide
levik õhu kaudu. Saastunud õhu ohtlikkus ja õhu saastumise vältimine.
2.7. VESI. Vee omadused. Märgumine ja mittemärgumine. Vee soojenemine ja
jahtumine. Vee olekud ja nende muutumine. Ainete segunemine ja
lahustumine. Õhuniiskus. Vee ringkäik looduses. Sademed ja nende
tekkimine. Sademete tähtsus looduses. Vee jaotumine Maal. Põhjavesi.
Vesi elukeskkonnana. Taimede ja loomade kohastumine eluks vees.
Reostunud vee ohtlikkus ja vee puhastamine.
2.8. MULD. Mulla koostis. Mulla tekkimine. Vee liikumine mullas. Muld
elukeskkonnana. Mullaorganismid. Mulla osa taimede elus. Organismide elu
mullas suvel ja talvel. Inimtegevuse mõju mullale. Mulla reostumise ja
hävimise ohtlikkus. Mulla kaitse.
2.9. TAASTUVAD JA TAASTUMATUD LOODUSVARAD. Päikeseenergia: tuule-, vee-,
kütuste energia. Eesti loodusvarad: maa, mullad, veed, metsad, taimed,
loomad, maavarad, klimaatilised tingimused. Eesti tähtsamad maavarad,
nende paiknemine ja kasutus. Kaevanduste ja karjääride kasutamisega
seotud keskkonnaprobleemid. Inimese mõju keskkonnale. Looduskeskkonna
muutumine inimtegevuse tulemusena . Tehiskeskkond. Kodukoha
keskkonnaprobleemid. Jätkusuutlik areng.
2.10. EESTI ASEND. Piirid ja suurus. Naaberriigid. Eesti maakonnad.
2.11. ASULAD. Maa-asulad ja sealne keskkond. Linnad ja linnakeskkond.
Linn kui ökosüsteem. Keskkond ja tervis.
2.12. EESTI PINNAMOOD. Pinnamood ja pinnavormid. Pinnamoe kujutamine ja
lugemine kaardil. Absoluutne ja suhteline kõrgus. Suurpinnavormid:
kõrgustik, madalik, tasandik, Põhja-Eesti paekallas. Mandrijää osa Eesti
pinnamoe kujunemises.
2.13. EESTI ILMASTIK. Ilm, ilmastik, kliima. Ilmaelemendid: temperatuur,
õhurõhk, tuul, sademed. Ilmavaatlusjaamad ja ilmaennustused. Läänemere
mõju Eesti kliimale, Lääne- ja Ida-Eesti kliimaerinevused. Kliima mõju
elusloodusele. Ilma mõju inimtegevusele.
2.14. AED ELUKESKKONNANA. Viljapuu- ja juurviljaaed, iluaed, park.
Loodus- ja tehiskeskkonna vahekord. Aiataimed.
2.15. PÕLD ELUKESKKONNANA. Põllustatud alad. Põldude tekkelugu. Mulla
viljakus. Keemilise tõrje mõju loodusele. Mahepõllundus.
2.16. NIIT ELUKESKKONNANA. Looduslikud ja inimtekkelised niidud.
Erinevad niidutüübid. Elutingimused ja organismidevahelised suhted
niidul. Tavalisemad taimed ja loomad. Toiduahelad, toiduvõrgustik.
Niitude kaitse.
2.17. METS ELUKESKKONNANA. Eesti metsad. Metsarinded. Nõmme-, palu-,
laane- ja salumets, nende bioloogiline ja majanduslik iseloomustus.
Metsade tähtsus ja kasutamine. Inimmõju metsale. Metsade kaitse.
2.18. SOO ELUKESKKONNANA. Soode teke ja levik. Soode areng – madalsoo ja
raba. Soo kui veekogu. Elutingimused soos. Soode elustik.
Organismidevahelised suhted. Toiduahelad. Soode tähtsus ja kasutamine.
Soode kaitse.
2.19. JÄRV ELUKESKKONNANA. Järvevee omadused. Toitainete sisaldus
järvede vees. Järvede üldiseloomustus. Elutingimused järves. Elustik.
Toiduahelad. Eesti järved. Järvede tähtsus, kasutamine ja kaitse.
2.20. JÕGI ELUKESKKONNANA. Jõevee omadused. Vee voolamine jões.
Elutingimused jões. Elustik. Toiduahelad. Jõgede üldiseloomustus. Eesti
jõed. Jõgede tähtsus ja kaitse.
2.21. LÄÄNEMERI ELUKESKKONNANA. Suuremad lahed, väinad, saared,
poolsaared. Rannik. Ranniku pinnavormid. Elutingimused Läänemeres. Mere,
ranniku ja saarte elustik. Organismide omavahelised suhted meres ja
kaldaaladel. Toiduahelad. Mere mõju inimtegevusele ja ranna-asustuse
kujunemisele. Läänemere reostumine ja kaitse.
2.22. LOODUSKAITSE EESTIS.
3. Õpitulemused
6. klassi lõpetaja:
• omab lihtsustatud tõest ettekujutust
Päikesesüsteemist ja oskab selgitada Päikese tähtsust loodusele;
•
tunneb Maa ehitust;
• oskab nimetada mandreid ja ookeane, näidata
neid maailmakaardil ning gloobusel;
• oskab näidata Eestit gloobusel
ja maailmakaardil, oskab kasutada Eesti kaarti ja atlast;
• teab ja
oskab näidata Eesti kaardilt tähtsamaid suurpinnavorme, veekogusid,
linnu;
• teab tähtsamaid Eesti loodusvarasid ja nende
kasutamisvõimalusi;
• oskab selgitada Eesti kliima põhijooni;
•
oskab nimetada eluks vajalikke tingimusi;
• omab ülevaadet
organismide eluavaldustest ja mitmekesisusest;
• omab ülevaadet
inimese ehitusest ja talitlusest;
• eristab erinevaid elukeskkondi;
•
teab peamisi Eesti elukooslusi; oskab nimetada erinevate koosluste
tüüpilisi liike ja teab nendevahelisi seoseid;
• teab
inimese kasutatavaid energialiike;
• teab, millist rolli etendavad
õhk ja vesi organismide elus;
• oskab seletada veeringet ja teab
vee tähtsust looduses;
• teab, kuidas õhk mõjutab ilmastiku
kujunemist, oskab seda põhjendada õhu omadustega;
• teab,
kuidas vesi mõjutab ilmastiku kujunemist, oskab seda põhjendada vee
omadustega;
• tunneb mulla kui elukeskkonna omadusi;
• oskab
tuua näiteid inimtegevuse mõjust keskkonnale;
• oskab
märgata õhu, vee ja mulla saastumist ja teab, kuidas neid kaitstakse
saastamise eest;
• tunneb kodukoha ja Eesti keskkonnaprobleeme, on
motiveeritud osalema eakohastes keskkonnakaitselistes üritustes;
•
oskab analüüsida lihtsamat loodusteaduslikku teksti, teha järeldusi ja
vormistada referaati;
• oskab teha vaatlusi ja lihtsamaid katseid;
•
mõistab loodus- ja keskkonnakaitse põhimõtteid;
•
väärtustab säästvat eluviisi.
5. peatükk
LOODUSÕPETUSE AINEKAVA 7. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. 7. klassi loodusõpetuse kursuses käsitletakse põhiliselt eluta
looduse nähtusi ja valmistatakse õpilasi ette füüsika ja keemia
süstemaatiliste kursuste õppimiseks. Õpilastes kujundatakse ettekujutus
nähtustest ja objektidest, mis kuuluvad füüsika ja keemia ühisesse
ainevaldkonda. Keskseteks ainealasteks mõisteteks on aine,
aatom, liikumine ja energia . Keskne üldmõiste on mudel.
1.2. Õpilased omandavad teadmisi füüsika ja keemia keelest. Pannakse
alus füüsika ja keemia keele kasutamisele lihtsamate nähtuste ja
objektide kirjeldamisel. Arenevad lihtsamate mõõtmisvahenditega mõõtmise
oskus ja oskus korraldada katseid ohutult, samuti mitmed üldpädevustega
seotud oskused. Õppeprotsess kavandatakse selliselt, et säiliks ja
areneks positiivne hoiak looduse ja selle uurimise suhtes.
1.3. Õppeprotsessis domineerib uurimuslik tegevus, mis on peamiselt
eksperimentaalne, kuid aineloogikast tulenevalt ka teoreetiline.
Avastusprotsessi suunatakse peamiselt probleemide püstitamise ja
tööjuhendite abil. Õpikut kasutatakse probleemide lahendamiseks vajaliku
info leidmiseks ja õpitu kordamiseks. Õpetaja juhendab ja korrigeerib
õpitegevust. Õpilased töötavad põhiliselt paaris, kuid raskemate
probleemide lahendamine toimub suuremates rühmades. Probleemide
nägemiseks ja identifitseerimiseks korraldatakse ajurünnakuid.
Kasutatakse projekttöid.
1.4. Hindamisel lähtutakse õpilase võimest rakendada omandatud teadmisi
ja oskusi nähtuste kirjeldamisel ja seletamisel.
2. Õppesisu
2.1. AINED. Aineosakesed: molekul ja aatom. Molekulivalem. Liht- ja
liitaine. Puhas aine. Ainete segu. Lahus. Ainete puhastamine.
Organismidele mürgised ja kahjulikud ained. Loodushoid.
2.2. LIIKUMINE. Mehaaniline liikumine. Trajektoor. Kiirus. Aineosakeste
liikumine.
2.3. VASTASTIKMÕJU. Keha kiiruse muutumine. Jõud. Raskusjõud.
Elastsusjõud. Hõõrdejõud. Jõudude tasakaal. Elastne põrge. Aineosakeste
vastastikmõju.
2.4. AINE EHITUS. Gaasi, vedeliku ja tahkise mudelid. Aine oleku muutus.
Soojuspaisumine. Temperatuur. Aineosakeste põrked. Gaasi rõhk. Aine
tihedus.
2.5. AATOMI EHITUS. Aatomi mudel. Aatomituuma mudel.
2.6. AINETE MUUNDUMINE. Iooni tekkimine. Iooniline side. Keemiline
reaktsioon.
2.7. MEHAANILINE ENERGIA. Mehaaniline töö ja energia. Kineetiline ja
potentsiaalne energia, nende määramine.
2.8. ENERGIA SOOJUSNÄHTUSTES. Siseenergia. Keha soojenemine ja
jahtumine. Soojushulk, selle määramine. Soojusnähtused aine
agregaatoleku muutumisel.
2.9. KEEMILISE SIDEME ENERGIA. Põlemine, kütuse kütteväärtus. Toitaine
energeetiline väärtus. Fotosüntees.
2.10. AATOMITUUMA ENERGIA.
3. Õpitulemused
7. klassi lõpetaja:
• omab ettekujutust kehade liikumisest ja
vastastikmõjust;
• omab ettekujutust aine ehitusest;
•
omab ettekujutust aine olekutest makro- ja mikrotasandil ning olekute
muutustest energeetilisest aspektist;
• omab ettekujutust aatomi
ehitusest;
• omab ettekujutust ainete keemilisest koostisest ja selle
muutumisest;
• omab ettekujutust energiast, selle muundumisest ja
kandumisest ühelt kehalt teisele;
• teab vesiniku, hapniku,
lämmastiku ja süsiniku sümboleid; hapniku, süsihappegaasi ja vee
molekulivalemeid;
• teeb aine molekulivalemit kasutades kindlaks aine
koostise, kui aines on üksnes vesinik, hapnik, lämmastik, süsinik;
•
kirjeldab etteantud reaktsioonivõrrandi abil järgmisi nähtusi: põlemine,
«leegita» põlemine, fotosüntees.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56 «Põhikooli
jagümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 11
|
GEOGRAAFIA
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Geograafia põhikoolis ja gümnaasiumis
1.1. Geograafia õpetamisega antakse õpilastele arusaamine looduses ja
ühiskonnas toimuvatest nähtustest ja protsessidest, nende ruumilisest
levikust ning vastastikustest seostest. Seega on geograafia tugevalt
integratiivne õppeaine. Ühendades loodusteadusliku (loodusgeograafia) ja
sotsiaalse (inimgeograafia) poole, on ta sillaks loodus- ja
sotsiaalainete vahel.
1.2. Nähtuste ruumilise leviku käsitlemiseks on oluline kartograafia.
Kartograafiliste teadmiste ja oskuste omandamine on geograafia
lahutamatu osa, kuigi kaardi kasutamise oskust on vaja ka teistes
õppeainetes.
1.3. Geograafial on tihedad seosed paljude teiste õppeainetega.
Geograafia õppimiseks on vaja teatud tasemel eelteadmisi matemaatikast,
füüsikast, keemiast, bioloogiast, geoloogiast, ajaloost, sotsioloogiast
ja majandusteadusest.
1.4. Geograafia kui iseseisva aine õpetamist alustatakse 7. klassis,
kuid vajalikud eelteadmised peab andma algkooli loodus- ning inimese- ja
ühiskonnaõpetus. Geograafiakursused on üles ehitatud temaatilisel
printsiibil, mis tähendab, et käsitletakse vaid kõige olulisemaid
looduses ja ühiskonnas toimuvaid nähtusi ja protsesse ning nendevahelisi
seoseid, mida illustreeritakse konkreetsete ja kõige ilmekamate
näidetega maailma erinevatest piirkondadest. Erinevalt varasemast
regionaalgeograafiast on kaasaegne kooligeograafia jaotunud selgelt
loodus- ja inimgeograafiaks. Põhikooli geograafiakursust alustatakse
loodusgeograafia teemadega ja hiljem käsitletakse inimgeograafiat,
kusjuures looduse ja inimtegevuse vastastikuseid seoseid rõhutatakse
läbi kogu geograafiakursuse. Eesti loodus- ja inimgeograafiat õpitakse
iseseisva kursusena.
1.5. Geograafia on väga tihedalt seotud igapäevaeluga. Igapäevastest
maailma ja kodumaa sündmustest arusaamine eeldab geograafilist
määratlemist – koha fikseerimist, kus midagi toimub. Oma maa ja rahva
ning looduse arengulugu nõuab geograafilist mõtestatust, mille
loogiliseks jätkuks on kodukoha tänapäevaolukorra ja arenguprobleemide
mõistmine. Eestimaa geograafia õppimine annab olulise panuse õpilaste
identiteedi kujunemisele, kodumaa looduse, kultuuri ja traditsioonide
väärtustamisele ning hoidmisele. Maailma looduse ja rahvastiku teemade
käsitlemine on aluseks mõistvale ja tolerantsele suhtumisele teiste
maade ja rahvaste kultuuri ja traditsioonidesse.
1.6. Geograafiaõpetusega rõhutatakse inimese ja looduse vahelistest
seostest arusaamist ning süvendatakse õpilaste keskkonnateadmisi nii
kohalikul kui ka globaaltasandil; need loovad aluse jätkusuutliku arengu
idee omaksvõtmisele.
1.7. Geograafia õppimise käigus areneb õpilaste kaardilugemisoskus.
Kaasaegne geograafiaõpetus võimaldab infotehnoloogia laialdast
kasutamist, annab ettekujutuse suurte andmehulkade sidumisest kaardiga,
nende vajalikkusest ja rakendamisvõimalustest erinevates eluvaldkondades.
2. peatükk
GEOGRAAFIA AINEKAVA PÕHIKOOLILE
1. Õppe-eesmärgid
Põhikooli geograafiaõpetusega taotletakse, et õpilane:
•
saab üldise ettekujutuse looduses ja ühiskonnas toimuvatest nähtustest
ja protsessidest ning nendevahelistest olulisematest seostest;
• õpib
ruumiliselt mõtlema ja omandab geograafia põhisõnavara;
•
teab ja hoiab Eesti loodusväärtusi, väärtustab Eesti kultuuri ja
traditsioone;
• õpib hindama inimtegevuse võimalusi ja tegevuse
tagajärgi erinevates looduslikes tingimustes;
• saab aru
jätkusuutliku arengu vajadusest;
• mõistab ja suhtub
tolerantselt teiste maade ja rahvaste kultuuri ja traditsioonidesse;
•
õpib kasutama kaarte, pilte, andmetabeleid, diagramme, et hankida,
töödelda, analüüsida ja väljendada ruumiliselt esitatud teavet;
•
õpib lihtsate vahenditega mõõdistamist ja vaatluste tegemist;
•
õpib leidma geograafiateavet erinevatest allikatest, kasutama
kaasaegseid infotehnoloogiavõimalusi teabe hankimiseks, korrastamiseks
ja esitamiseks;
• oskab kasutada geograafiatunnis omandatud teadmisi
igapäevaelus toimetulekuks.
2. Õppetegevus
2.1. Põhikooli geograafiakursus toetub tugevalt nii loodus- kui ka
inimese- ja ühiskonnaõpetuses omandatud algteadmistele ja oskustele, mis
on vajalikud loodus- ja inimgeograafia süsteemseks õppimiseks.
Geograafia õpetamisega süvendatakse õpilaste teadmisi ja arusaamist
loodusest ja ühiskonnast ning arendatakse edasi varem omandatud
õpioskusi ning väärtushinnanguid.
2.2. Geograafia õppimise käigus arenevad eelkõige loodus- ja sotsiaalne
pädevus. Õppeprotsessis peaksid ülekaalus olema õpilaste iseseisval ja
koostööl põhinevad õpitegevused. Õpetajal on enamasti aktiivset
õppekeskkonda loov ning õpimotivatsiooni tõstev roll, kus olulisel kohal
on infotehnoloogia kasutamine. Konkreetsete õpitegevuste juures on
õpetaja suunaja ja juhendaja.
2.3. Geograafia õppimisel on olulisel kohal õpilaste pidev ja
mitmekülgne töö kaartidega. Erinevate kaartidega töötades areneb
õpilaste ruumiline maailmapilt ja arusaamine nähtuste vahelistest
seostest, mis on igapäevaelus vajalik eeltingimus ruumiga seotud info
vastuvõtmisel, sellest arusaamisel ja interpreteerimisel. Analüüsi ja
sünteesi oskusi arendab õpilaste iseseisev töö erinevate andmete,
diagrammide, tabelite, piltide ja tekstidega.
2.4. Geograafia õppimisel on oluline roll täita välitöödel, sh
ekskursioonidel, matkadel, õppekäikudel, mida tuleks läbi viia nii
loodusobjektidega tutvumiseks, loodusnähtuste jälgimiseks ja neist
arusaamiseks kui ka linnakeskkonnas sotsiaalsete nähtuste ning inimese
ja looduse vastastikuste seoste paremaks mõistmiseks. Välitööde käigus
õpivad õpilased vaatlusi sooritama, kasutama lihtsaid mõõtmisvahendeid,
probleeme nägema ja küsimusi esitama, kaardi järgi maastikul
orienteeruma ja ise lihtsaid kaartskeeme koostama, vaatlusandmeid
töötlema ja järeldusi tegema.
2.5. Referaatide ja lühikeste uurimistööde koostamise käigus õpivad
õpilased erinevatest allikatest teavet otsima, seda süstematiseerima ja
kujundlikult ning korrektselt esitama, seejuures ka infotehnoloogiat
kasutama. Uurimistööde esitamine arendab õpilaste suulist
väljendusoskust ning esinemisjulgust. Referaatide ja uurimistööde
temaatika valikuga on võimalik suunata õpilasi oma koduümbrusega
põhjalikumalt tutvuma, aidata tugevdada kodukoha identiteeti.
2.6. Mitmesugused rühmatöö ja projektõppe vormid võimaldavad õpitud
teadmiste rakendamist uues olukorras. Geograafias on neid õppemeetodeid
soovitatav kasutada erinevate piirkondade (mandrite, regioonide, riikide
jne) tundmaõppimiseks või õpitava teemavaldkonna mitmekülgsemaks ja
sügavamaks käsitlemiseks. Rühmatöö käigus arenevad õpilaste töö
organiseerimise oskused, väärtustub koostöö ja vastutuse osa ühises
õppeprotsessis. Rühmasisesed arutelud ja diskussioonid arendavad
õpilaste kriitilist ja loovat mõtlemist.
2.7. Põhikooli geograafiaõpetusega peaksid õpilased saama esmase
seostatud ettekujutuse looduses ja ühiskonnas toimuvatest nähtustest ja
protsessidest ning olulisematest ruumilistest seostest.
2.8. Hindamisel peetakse oluliseks võrdlemise, analüüsi, küsimuste
esitamise ja lihtsamate seoste leidmise oskust. Õpitulemuste
kontrollimisel oleks soovitatav kasutada suulist ja kirjalikku
küsitlust, koostada ülesandeid kaartide, piltide, diagrammide ja
meediatekstide alusel, hinnata praktilisi töid, referaate ning
uurimistöid.
3. Õppesisu
3.1. Geograafia algkursus
3.1.1. KAARDIÕPETUS. Maakera kuju ja suurus. Üldgeograafilised ja
temaatilised kaardid. Suundade määramine, asimuut. Mõõtkava liigid ja
erineva mõõtkavaga kaardid. Kartograafilised kujutusviisid.
Geograafilised koordinaadid ja nende määramine. Kaardivõrk. Ajavööndid,
kohalik ja vööndiaeg.
3.1.2. MAA SISEEHITUS JA ARENG. Maa vanus. Maa siseehitus.
Laamtektoonika. Vulkaaniline tegevus. Maavärinad, murrangud. Kurrutused.
Kivimite teke: tard-, sette- ja moondekivimid. Kivistised. Setete ja
mulla teke.
3.1.3. PINNAMOOD. Pinnavormid. Maismaa pinnamoe suurjaotus: mandrid ja
ookeanid. Mäestikud, tasandikud (kiltmaad, lauskmaad, madalikud,
alamikud). Pinnamoe kujutamine kaardil. Ookeani põhjareljeef:
keskmäestikud, mandrilava, mandrinõlv, süvikud. Pinnamoodi kujundavad
välistegurid. Murenemine, vooluvee, tuule, põhjavee, liustike, mere ja
inimtegevuse osa pinnamoe kujunemisel.
3.1.4. KLIIMA. Atmosfääri ehitus. Kliima ja seda kujundavad tegurid.
Maale saabuva päikesekiirguse sõltuvus geograafilisest laiusest.
Aastaajad. Üldine õhuringlus: passaadid, läänetuuled. Ookeani mõju
kliimale, mandriline ja mereline kliima. Pinnamoe mõju kliimale,
kõrgusvööndilisus. Põhi- ja vahekliimavöötmed. Kliimakaart ja
kliimadiagramm. Inimtegevuse mõju kliimale.
3.1.5. VEESTIK. Maailmameri ja selle osad. Maailmamere vee soolsus,
temperatuur, jääolud. Hoovused maailmameres. Tõus ja mõõn. Siseveekogud.
Jõed, jõgede toitumine, veetaseme muutused, üleujutused. Järved.
Liustikud: mägi- ja mandriliustikud. Tehisveekogud. Vee kasutamine ja
kaitse.
3.2. Maailma loodus- ja ühiskonnageograafia
3.2.1. LOODUSKOMPONENTIDE VASTASTIKUSED SEOSED. Kliima, vee, pinnamoe,
mullastiku, taimestiku, loomastiku ja inimtegevuse vastastikused seosed.
3.2.2. LOODUSVÖÖNDID. Loodusvööndite paiknemise seaduspärasused.
Ekvatoriaalsed vihmametsad. Savannid. Kõrbed. Vahemerelised metsad.
Parasvöötme rohtlad. Parasvöötme okas- ja lehtmetsad. Tundra. Jäävöönd.
Kõrgusvööndilisus.
3.2.3. RAHVASTIK. Maailma rahvastik. Rahvastiku paiknemine ja tihedus.
Rahvastikuandmete kujutamine kaardil. Looduslike, majanduslike ja
ajalooliste tegurite mõju rahvastiku paiknemisele. Arenenud ja
arengumaad. Maailma rahvaarv ja selle muutumine. Sündimus, suremus ja
iive arenenud ja arengumaades. Ränne ja selle põhjused. Linnastumine ja
sellega kaasnevad probleemid. Eri rahvaste ja riikide roll maailmapildi
avardumises. Eestist pärit maadeavastajad. Maailmajaod. Geograafilised
uuringud tänapäeval.
3.3. Eesti loodus- ja inimgeograafia
3.3.1. LOODUS JA LOODUSVARAD. Eesti loodusgeograafiline asend, piirid ja
suurus. Eesti põhikaart. Ristkoordinaadid. Geoloogiline ehitus:
aluskord, pealiskord, pinnakate. Maavarad, nende teke ja kasutamine.
Pinnamood ja selle kujunemine. Erineva tekkega pinnavormid. Kliimat
kujundavad tegurid. Eesti-sisesed kliimaerinevused. Läänemeri.
Rannikumeri ja ranniku tüübid. Jõed, jõgede toitumine ja veerežiim.
Järved, järvenõgude teke ja järvede kinnikasvamine. Põhjavesi. Veekogude
kasutamine ja kaitse. Sood ja nende areng. Mullastik ja taimkate.
Inimtegevus ja selle mõju loodusele. Kaitsealad ja kaitstavad objektid.
3.3.2. RAHVASTIK JA ASUSTUS. Eesti rahvaarv ja selle muutumine
muinasajast tänapäevani. Rahvastiku andmeallikad. Sündimus, suremus,
loomulik iive. Ränded eri ajaperioodidel. Rahvuslik koosseis, selle
ajalooline kujunemine. Rahvastiku soolis-vanuseline koosseis ja
rahvastiku vananemine. Rahvastiku tihedus ja paiknemine. Eesti
asustussüsteemi ja haldusjaotuse kujunemine. Eriilmelised asulad.
3.3.3. SISSEJUHATUS MAJANDUSGEOGRAAFIASSE. Eesti majandus- ja
poliitgeograafiline asend. Majanduse arengut mõjutavad tegurid: kapital,
tööjõud ja selle iseärasused, loodusvarad. Majanduse struktuur, harud ja
nende rühmad. Spetsialiseerumine ja geograafiline tööjaotus. Ettevõtete
paigutust mõjutavad tegurid. Majanduskaardid.
3.3.4. EESTI MAJANDUS. Energiamajanduse olemus ja tähtsus. Energiavarade
liigid. Põlevkivi ja turbatööstus. Elektri- ja soojusenergia tootmine.
Alternatiivenergia kasutamise võimalused. Metsamajandus ja metsatööstus.
Metsade kasutamine. Metsavarad ja nende hindamine. Metsatööstuse harud.
Puidu ja puidutoodete eksport. Põllumajandus ja toiduainetööstus.
Põllumajanduse looduslikud ja sotsiaal-majanduslikud arengueeldused.
Põllumajanduse spetsialiseerumine. Seosed toiduainetööstusega.
Masinatööstus ja kergetööstus. Veondus. Veonduse liigid
. Teedevõrk ja sadamad. Eesti-sisesed veod. Transiitveondus ja
logistika. Eesti osalemine rahvusvahelistes vedudes. Teenindus. Teenuste
mõiste ja tähtsus. Äri- ja sotsiaalteenused. Välismajandussidemed.
Väliskaubanduse struktuur ja geograafia.
3.4. Euroopa
3.4.1. Euroopa asend ja piiritlemine. Euroopa loodus ja loodusvarad:
pinnamood, maavarad, kliima, veestik, mullad ja taimkate.
3.4.2. Euroopa rahvastik ja asustus. Euroopa poliitiline kaart. Euroopa
Liit. Euroopa regioonide looduslik, sotsiaalne ja kultuuriline omapära.
4. Õpitulemused
Põhikooli lõpetaja:
• omab ettekujutust Maa siseehitusest
ja maakoore ehitusest, sh laamade liikumisest ja sellega seotud
nähtustest;
• oskab tuua näiteid erinevatest kivimitest ja
setetest ning selgitada nende tekkimist;
• oskab nimetada maismaa
pinnavorme ja iseloomustada nende kujunemist, erinevust väliskuju ja
üldkõrguse järgi;
• oskab selgitada välisjõudude mõju
pinnamoele ning tuua vastavaid näiteid;
• teab tähtsamaid
kliimat kujundavaid tegureid;
• oskab iseloomustada kliimavöötmete
kliimat;
• oskab tuua näiteid inimtegevuse mõjust kliimale;
•
teab vee jaotumist Maal, erinevaid veekogusid ja nende veerežiimi ning
veetaseme muutumise peamisi põhjuseid;
• oskab selgitada
liustike tekkepõhjusi, mandri ja mägiliustike erinevust ning tuua
näiteid nende levikust;
• teab peamiste loodusvööndite (jää- ja
külmakõrb, tundra, parasvöötme mets, parasvöötme rohtla, vahemerelised
alad, lähistroopilised metsad, kõrbed, savannid, vihmametsad) levikut ja
oskab neid iseloomustada (kliima, mullatekke tingimused, tüüpilised
taimed ja loomad);
• oskab seletada looduse ja inimtegevuse
vastasmõju ning nimetada peamisi keskkonnaprobleeme erinevates
loodusvööndites;
• oskab selgitada kõrgusvööndilisuse
kujunemist ja tuua vastavaid näiteid;
• teab maailma tihedamini
ja hõredamini asustatud alasid, oskab kaardi abil iseloomustada
rahvastiku paiknemist ja analüüsida seda mõjutanud tegureid;
•
teab riigi või selle osa rahvaarvu mõjutavaid tegureid;
•
teab eri rahvaste ja riikide rolli geograafilise maailmapildi
avardumises;
• oskab analüüsida Eesti loodus-, majandus- ja
poliitgeograafilist asendit;
• mõistab geograafilisest asendist
tulenevaid tegureid Eesti majanduse ja sotsiaalelu korraldamisel;
•
oskab üldjoontes iseloomustada Eesti geoloogilist ehitust, pinnamoodi,
kliimat, veestikku, mullastikku ja taimestikku, selgitada nendevahelisi
seoseid;
• teab Eestis leiduvaid maavarasid, nende kasutamisvõimalusi
ja kasutamisega seonduvaid probleeme;
• oskab iseloomustada Eesti
rahvastiku ja asustuse peamisi arengujooni;
• teab ja oskab
analüüsida olulisemaid Eesti majandust mõjutavaid tegureid;
•
oskab analüüsida Eesti peamiste majandusharude arengueeldusi ja praegust
olukorda;
• teab peamisi Eesti välismajandussidemeid;
•
oskab iseloomustada oma koduasulat sotsiaal-majanduslikust aspektist;
•
oskab kasutada kaarte ja teisi geograafiliste nähtuste esitusviise ning
tehnikaid, et hankida, töödelda ja väljendada ruumiliselt esitatud
teavet;
• oskab analüüsida tabeleid, graafikuid ja diagramme, teha
järeldusi neil esitatud nähtuste sisu ja arengusuundade kohta;
•
oskab teha looduses lihtsate vahenditega mõõtmisi ja vaatlusi.
3. peatükk
GEOGRAAFIA AINEKAVA GÜMNAASIUMILE
1. Õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi geograafiaõpetusega taotletakse, et õpilane:
•
saab aru looduses ja ühiskonnas toimuvatest nähtustest ja protsessidest
ning nendevahelistest seostest;
• oskab hinnata inimtegevuse
võimalusi ja tegevuse tagajärgi erinevates looduslikes tingimustes;
•
on teadlik kohalikest, regionaalsetest ja globaalsetest
keskkonnaprobleemidest;
• väärtustab jätkusuutlikku arengut;
•
saab aru maailmamajanduse kui süsteemi talitlemisest, teab Eesti kohta
selles;
• oskab kasutada kaarte, pilte, diagramme, et hankida,
töödelda ja väljendada ruumiliselt esitatud teavet;
•
oskab leida geograafiateavet erinevatest allikatest, kasutada
infotehnoloogiavahendeid teabe hankimiseks, korrastamiseks ja
esitamiseks;
• oskab teavet kriitiliselt hinnata ja oma seisukohta
põhjendada;
• oskab kasutada geograafiatunnis omandatud teadmisi
ja oskusi igapäevaelus toimetulekuks.
2. Õppetegevus
2.1. Gümnaasiumis jätkub loodus- ja inimgeograafia teemade käsitlemine,
kuid nüüd juba põhjalikumalt ja maailma tasandil. Kuna inimgeograafia
kursus toetub väga tugevalt majandusõpetusele ning seostub tihedalt
ajaloo-, kodaniku- ja ühiskonnaõpetusega, siis eeldab see nende ainete
integreeritud käsitlemist ja õiget järjestamist kooliõppekavas.
Gümnaasiumi loodusgeograafia kursuses on tugev rõhuasetus
keskkonnaproblemaatikal, mis eeldab põhjalikke eelteadmisi füüsikast,
keemiast ja bioloogiast. Selleks et geograafia saaks anda õpilastele
maailmast üldistava tervikpildi, on nimetatud kursusi soovitatav õpetada
gümnaasiumi lõpuklassides.
2.2. Gümnaasiumis peaks geograafia õpetamisel kasutama varasemast enam
õpilaste iseseisval tööl põhinevaid õppemeetodeid: arutlust,
diskussioone, rolli- ja otsustusmänge, probleemülesannete lahendamist,
referaatide ja uurimistööde koostamist jne. Õppetegevus peaks olema
suunatud arutluse ja analüüsi kaudu seoste loomise ja järelduste
tegemise oskuse kujundamisele; põhjendatud isikliku suhtumise, iseseisva
mõtlemise ja otsuste tegemise oskuse kujundamisele.
3. Õppesisu
3.1. Üldmaateadus
3.1.1. TEADUSLIK MEETOD kui mõtlemisviis. Erinevad teaduslikud
uurimismeetodid. Teaduse ja tehnoloogia areng. Teaduse kitsaskohad.
Murrangulised loodusteaduslikud avastused teadusajaloos.
3.1.2. KAASAEGSED UURIMISMEETODID GEOGRAAFIAS. Arvutikaardid. Andmete
graafilised esitusviisid. Geoinfosüsteemid ja nende rakendused. Koha
määramise meetodid ja nende rakendused.
3.1.3. EVOLUTSIOON JA KESKKOND. Maa teke ja areng. Geoloogiline
ajaskaala. Geoloogiliste ja bioloogiliste protsesside kulgemise kiirus.
Inimese teke ja areng. Rahvaarvu kasv ja inimtegevuse mõju keskkonnale.
Ressursid ja jätkusuutlik areng.
3.1.4. MAA KUI SÜSTEEM. Süsteemi mõiste. Erinevad süsteemid. Maa sfäärid
kui süsteemid: litosfäär, pedosfäär, hüdrosfäär, atmosfäär, biosfäär.
Aine ja energiaringed Maa süsteemides. Maa süsteemide vahelised seosed.
3.1.5. MAA ENERGIASÜSTEEM. Maakera energiabilanss: päikeseenergia, Maa
siseenergia, gravitatsioonienergia. Energia liigid ja nende avaldumine
looduses. Inimeste energiatarve.
3.1.6. LITOSFÄÄR. Litosfääri koostis. Laamtektoonika. Kivimite ringe.
Erinevad kivimid ja maagid kui maavarad. Kaevanduste mõju keskkonnale.
Vulkanism ja selle tagajärjed. Ohu vähendamine ja vältimine. Maavärinad
ja nende tagajärjed. Maavärinate tugevuse mõõtmine. Ohu vähendamine ja
vältimine. Maalihked. Gravitatsiooni, vee ja seismilisuse osa maalihetes.
3.1.7. PEDOSFÄÄR. Murenemine: füüsikaline (rabenemine) ja keemiline
(porsumine) murenemine. Mullaprofiilid ja mulla tekkeprotsessid.
Mullaviljakuse vähenemine (vee ja tuule erosioon, kõrbestumine). Muld
kui ressurss. Muldade kaitse.
3.1.8. ATMOSFÄÄR. Atmosfääri koostis ja ehitus. Kiirgusbilanss.
Õhutsirkulatsioon. Tsüklonid ja antitsüklonid. Tormid. Maa ja mere mõju
õhutsirkulatsioonile. Õhuniiskus ja sademete globaalne jaotus. Inimese
mõju atmosfääri koostisele. Happevihmad. Sudu. Osooniaugud.
Kasvuhooneefekt. Õhu saastumine, seire ja rahvusvahelised lepped.
3.1.9. HÜDROSFÄÄR. Vee jaotumine ja vee ringe Maal. Jõed. Veerežiim ja
äravool. Kliima mõju äravoolule. Üleujutused ja nende kahjustused.
Voolusäng ja sellega seotud protsessid. Lammid ja settetasandikud.
Põhjavesi. Põhjavee kujunemine, filtratsioon. Põhjavee kasutamine ja
kaitse. Põhjavee alanemine ja reostumine. Merevee omadused ja vee
liikumine ookeanis. Soolsus, temperatuur ja tihedus. Meretaseme
kõikumised. Rannikute erosioon. Tormikahjustused, üleujutused. Ookeanide
reostumine. Rahvusvahelised lepped maailmamere ja selle elustiku
kasutamisel.
3.1.10. BIOSFÄÄR. Energiavoog biosfääris ja selle osades. Taimetoitained
ja primaarproduktsioon. Metsa, rohumaa, põllu ja veekogude
energiasüsteemid ja produktiivsus.
3.1.11. MAA SÜSTEEMIDE VAHELISED SEOSED. Inimtegevuse ja Maa süsteemide
vastastikmõju. Maastikuline mitmekesisus. Keskkonnamuutused ja seire.
Keskkonnatehnoloogia.
3.2. Maailma ühiskonnageograafia
3.2.1. MAAILMAMAJANDUSE JA MAAILMA POLIITILISE KAARDI KUJUNEMINE.
Kaasaegse maailma poliitiline kaart. Riikide arengutaseme näitajad.
Kõrgeltarenenud Põhjariigid ja arengumaad. Maailmamajanduse ja maailma
poliitilise kaardi kujunemine. Agraarühiskonnast infoühiskonnani.
Iseseisev ja sõltuv industrialiseerumine. Koloniaalsüsteemi lagunemine
ja murrang maailma poliitilisel kaardil.
3.2.2. MAAILMA RAHVASTIK JA RAHVASTIKUPROTSESSID. Maailma rahvaarv ja
selle muutumine. Sündimus, suremus ja iive maailma erinevates
regioonides. Demograafiline üleminek. Rahvastikupoliitika. Ränded, nende
põhjused. Rahvusvahelised ränded. Rahvastiku paiknemine. Linnastumine.
Linnastumise kulg maailmas. Keskkonnaprobleemid suurlinnades. Usundid.
Peamised tsivilisatsioonid.
3.2.3. MAJANDUSSEKTORITE GEOGRAAFIA. Kaasaegsed muutused
maailmamajanduses. Majanduse üldine struktuur ja selle arengud. Üleminek
kõrgtehnoloogilisele tootmisele. Majanduse globaliseerumine.
Rahvusvahelised firmad ja majandusorganisatsioonid.
3.2.4. PÕLLUMAJANDUS JA TOIDUAINETÖÖSTUS. Põllumajanduse looduslikud
arengueeldused. Maailma agrokliimavöötmed. Põllumajandusliku tootmise
vormid ja nende levik maailmas. Regioonide põllumajandus. Peamiste
põllumajandussaaduste tootmise, töötlemise ja kaubanduse geograafia.
Põllumajandusega kaasnevad keskkonnaprobleemid. Maailma rahvastiku
toiduprobleemid.
3.2.5. KALANDUS. Kalavarud. Kalanduse vormid ja nende levik. Maailma
kalapüügi ja kalasaadustega kauplemise geograafia. Maailmamere
keskkonnaprobleemid.
3.2.6. METSAMAJANDUS JA METSATÖÖSTUS. Maailma metsatüübid ja metsavarud.
Metsade majandamise põhimõtted. Maailma eri regioonide metsamajandus ja
metsatööstus. Metsade hävimine ja selle peamised põhjused. Metsade
kaitse.
3.2.7. ENERGIAMAJANDUS. Kaasaegse energiamajanduse struktuur.
Alternatiivenergia kasutusvõimalused erinevates loodusvööndites, sellega
kaasnevad keskkonnaprobleemid. Nafta ja maagaasi tootmine, transport ja
töötlemine. Tahkete kütuste kaevandamine ja kasutamine. Fossiilsete
kütuste kasutamisega kaasnevad keskkonnaprobleemid. Elektroenergeetika.
Regioonide energiamajandus.
3.2.8. METALLURGIA. Metallurgia areng ja metallurgiaettevõtete
paiknemine tänapäeval. Metallide tootmise geograafia.
3.2.9. MASINATÖÖSTUS. Masinatööstuse jagunemine vanadeks, uuteks ja
uusimateks harudeks. Vanade masinaehitusharude paigutuse põhijooned.
Fordistlik tootmiskorraldus uutes harudes ja selle mõju masinatööstuse
globaliseerumisele. Uute ja uusimate harude paigutuse põhijooned.
3.2.10. KERGETÖÖSTUS. Kergetööstuse koosseis ja areng. Kergetööstuse
paiknemist mõjutavad tegurid. Tootmise geograafia ja
maailmamajanduslikud sidemed.
3.2.11. TRANSPORT JA SIDE. Transpordiliigid ja vedude järgud. Logistika.
Regioonide veondus. Rahvusvahelised veoteenused. Side ja infosüsteemid.
3.2.12. TEENUSED. Teenuste osatähtsuse kasv. Teenuste struktuur. Äri-,
sotsiaal- ja teadusteenused. Puhkemajandus ja selle geograafia.
4. Õpitulemused
Gümnaasiumi lõpetaja:
• saab aru looduses ja ühiskonnas
toimuvatest nähtustest ja protsessidest ning teab nende ruumilist
levikut;
• oskab analüüsida ja leida seoseid looduses ja ühiskonnas
toimuvate nähtuste ja protsesside vahel;
• oskab selgitada
looduskatastroofide – maavärinate, vulkaanide, tormide, üleujutuste ja
maalihete tekkepõhjusi, teab nende peamisi esinemisalasid ning oskab
analüüsida võimalikke tagajärgi;
• mõistab
maailmamajandust kujundanud ja praegu toimivaid protsesse ning selle
tulemusena tekkinud majandusharude paiknemist maailmas;
• oskab
üldjoontes selgitada majanduse struktuuri omapära erinevates
ühiskondades (juhtivaid majandusharusid ja nende vahekorda);
•
oskab selgitada poliitilise kaardi omapära erinevatel ajalooperioodidel;
•
teab muutusi loodusressursside tähtsustamises, kasutamises ja jaotumises;
•
mõistab maailmas toimuvaid rahvastiku- ja kultuuriprotsesse;
•
oskab iseloomustada demograafilise ülemineku etappe;
• teab
sündimust ja suremust mõjutavaid tegureid;
• teab peamisi
rände põhjusi ja nende suundi ning mõju teistele ühiskonnaprotsessidele;
•
oskab seletada peamisi muutusi rahvastiku hõives;
• mõistab
asulate kujunemisprotsesse, talitlemist ja asulate omavahelisi seoseid;
•
teab linnastumisega kaasnevaid sotsiaalseid ja keskkonnaprobleeme;
•
väärtustab maailma looduslikku ja kultuurilist mitmekesisust;
•
oskab kasutada kaarte ja infotehnoloogiavahendeid teabe hankimiseks,
korrastamiseks ja esitamiseks (arvutikaardid, Internet, CD jne);
•
oskab analüüsida tabeleid, graafikuid ja diagramme, teha järeldusi neil
esitatud nähtuste arengusuundadest;
• oskab rakendada
geograafiateadmisi ökoloogia-, demograafia- ja poliitilistes
diskussioonides;
• mõistab looduse ja ühiskonna vastastikmõjusid
kohalikul, regionaalsel ja globaalsel tasandil, saab aru säästliku
arengu vajadusest;
• oskab kasutada geograafiateadmisi igapäevaelus
ja tulevikukavade tegemisel.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56 «Põhikooli
jagümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 12
|
BIOLOOGIA
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Bioloogia põhikoolis ja gümnaasiumis
1.1. Bioloogial on oluline koht õpilaste loodusteadusliku maailmapildi
kujunemises. Bioloogia õppimise kaudu kujunevad õpilastel loodusalased
ja mitmed teised elutähtsad pädevused, omandatakse püsivad positiivsed
hoiakud kõige elava suhtes, väärtustatakse säästev ja vastutustundlik
eluviis. Areneb igapäevase eluga seonduvate bioloogiaprobleemide
lahendamise ja kompetentsete otsuste tegemise oskus, mis ühtlasi
suurendab õpilaste toimetulekut looduslikus ja sotsiaalses keskkonnas.
Bioloogias omandatud teadmised, oskused ja hoiakud integreerituna
teistes õppeainetes omandatuga on aluseks sisemiselt motiveeritud
elukestvale õppimisele.
1.2. Koolibioloogia õpetuslikeks eesmärkideks on eluslooduse,
organismide mitmekesisuse, nende ehituse ja talitluse, pärilikkuse,
evolutsiooni ja ökoloogia ning elukeskkonna kaitse põhiprintsiipidest
ülevaate saamine, bioloogia haruteadustes kasutatavate põhimõistete
omandamine ning inimese eripära ja tervislike eluviiside tutvustamine.
Õpitakse tundma bioloogiale omaseid teaduslikke meetodeid, millega
seostub vajaliku info hankimine ja selle tõepärasuse hindamine.
1.3. Õpiprotsess lähtub õpilase kui isiksuse individuaalsetest
iseärasustest ja tema võimete mitmekülgsest arendamisest. Kujundatakse
positiivset hoiakut bioloogia kui loodusteaduse ja kultuurinähtuse
suhtes, mis muu hulgas väljendub teadlikult vastutustundlikus ja
säästvas suhtumises oma elukeskkonda ning eetiliste, moraalsete ja
esteetiliste aspektide arvestamises igapäevaelu probleemide lahendamisel.
1.4. Õppeprotsess on õpilasekeskne, erinevate koostöövormide arendamisel
arvestatakse õpilaste ealisi ja individuaalseid iseärasusi. Aktiivõppe
põhimõtteid järgiva õppetegevuse üheks rõhuasetuseks on teadusliku
meetodi omandamine ning selle rakendamine looduslikust ja sotsiaalsest
keskkonnast tulenevate probleemide lahendamisel. Õpilased saavad
ülevaate kaasaja bioloogia põhilistest saavutustest, seaduspärasustest,
teooriatest ning tulevikusuundumustest, see abistab neid ühtlasi
tulevases elukutsevalikus. Õppeprotsessi käigus omandatakse erinevate,
sh elektrooniliste teabeallikate kasutamise ja nendes leiduva teabe
tõepärasuse hindamise oskus. Kõige sellega kujundatakse õpilaste
bioloogiateadmisi ja -oskusi, mis võimaldavad neil erinevaid
loodusnähtusi kirjeldada, selgitada ja prognoosida.
1.5. Õppeprotsessis pööratakse suurt tähelepanu õpilaste sisemise
õpimotivatsiooni kujunemisele. Selle tõstmiseks kasutatakse
mitmekesiseid aktiivõppe meetodeid, vorme ja võtteid: probleem- ja
projektõpet, rollimänge, diskussioone, dispuute, ajurünnakuid,
mõistekaartide koostamist, õppekäike, ekskursioone jne. Arvestataval
kohal on referaatide ja suuliste ning stendiettekannete koostamine.
Õppeprotsessi kõigis etappides kasutatakse kaasaegseid
infotehnoloogiavahendeid.
1.6. Bioloogiateadmiste omandamisel on oluline koht praktilistel, sh
uurimuslikel töödel, mille käigus õpilased omandavad probleemide
püstitamise, hüpoteeside formuleerimise ja katsete või vaatluste
planeerimise ning nende läbiviimise oskused. Viimane seostub
töövahendite korrektse kasutamisega ning otstarbeka uurimis- ja
vaatlusmetoodika valikuga. Tähtsal kohal on saadud tulemuste analüüsi
ning nende kirjaliku ja suulise kokkuvõtliku esituse oskus.
2. peatükk
BIOLOOGIA AINEKAVA PÕHIKOOLILE
1. Õppe-eesmärgid
Põhikooli bioloogiõpetusega taotletakse, et õpilane:
•
tunneb huvi ja austust eluslooduse vastu;
• saab aru bioloogia
õppimise vajadusest;
• omandab teadmisi eluslooduse objektidest
ja nähtustest ning seal toimuvatest protsessidest;
• teab elusa
ja eluta looduse vastastikuseid seoseid;
• omandab põhilisi teadmisi
bioloogia põhiseisukohtadest ja -teooriatest;
• omandab teadmisi
erinevatest organismidest, nende ehitusest ja talitlusest;
• omandab
teadmisi ökosüsteemidest ja neid asustavatest liikidest;
•
omandab teadmisi loodus- ja keskkonnakaitse põhiprintsiipidest ja nende
rakendustest;
• oskab vaadelda ja kirjeldada bioloogilisi objekte ja
kasutada lihtsamaid uurimismeetodeid;
• oskab kasutada bioloogias
õpitut tavaelu probleemide lahendamisel;
• oskab kasutada
erinevaid allikaid bioloogiateabe otsimiseks, neid kriitiliselt hinnata;
•
oskab kasutada omandatud teadmisi otsustuste tegemisel ja hinnangute
andmisel;
• oskab näha loodusega seotud probleeme ja esitada nende
sisulisi lahendusi;
• väärtustab bioloogilist mitmekesisust;
•
väärtustab tervislikke eluviise;
• suhtub
vastutustundlikult elukeskkonda.
2. Õppetegevus
2.1. Põhikooli bioloogiaõpetus põhineb loodusõpetusest saadud
teadmistel, oskustel ja hoiakutel ning jätkab ja täpsustab eluslooduse
tundmaõppimist. Bioloogia õppimise seisukohalt on eriti olulised varem
omandatud õpioskused, sh oskused teha lihtsamaid loodusvaatlusi ja
väljendada looduse kohta oma tähelepanekuid.
2.2. Õpitakse tundma bioloogiateaduse uurimisobjekte, -meetodeid ja
-tulemusi. Lähtutakse eakohasuse ja individualiseerituse printsiipidest.
2.3. 7. klassis algab bioloogia süstemaatiline õppimine. Põhikoolis on
selle käsitlus suures osas kognitivistlik. Õpilaste tundeelu arendamisel
on olulised bioloogiatundides saadud kogemused looduse ilust, samuti
looduses käitumise oskused ja positiivsed emotsioonid. Olulist osa
etendavad hinnangulis-emotsionaalne ja praktiline tegevus, kus
vaatlustel ja katsetel on suur osakaal.
2.4. Et eesmärgiks on arendada isiksust, kes väärtustab teadmisi ja
õppimist kui elukestvat protsessi, on õpilaste tunnetusliku aktiivsuse
tõstmise tõhusaks vahendiks probleemolukordade loomine ja lahendamine.
2.5. Õpilastes tuleb kujundada uurimistöö oskusi ja vilumusi, kasutada
tunnis rühmatööd, kompleksprobleemide (ka ainepiire ületatavate)
lahendamiseks projektõpet, arendada diskussioone ja teisi aktiivõppe
meetodeid. On oluline, et õpilastel areneks kriitiline ja loov
mõtlemine, et õpitakse märkama elus ja eluta looduse probleeme, esitama
küsimusi, analüüsima andmeid, tegema järeldusi ja andma argumenteeritud
hinnanguid. Arendatakse loogilise, abstraktse ja kujundliku mõtlemise
oskusi, õpitakse leidma probleemidele alternatiivseid lahendusi ja
prognoosima erinevate lahendusviiside ning otsuste tagajärgi.
2.6. Hinnatakse teadmisi, nende rakendamist, analüüsi- ja sünteesioskust
ning põhjendatud hinnangute andmist.
2.7. Bioloogia õppimise käigus kujundatakse eelkõige looduspädevusi,
kuid arendatakse ka kommunikatiivseid, sotsiaalseid, refleksiooni- jm
pädevusi. Õpetajal on enamasti aktiivset õppekeskkonda loov ja
õpimotivatsiooni tõstev roll. Õppeprotsessis kasutatakse kaasaegseid
innfotehnoloogiavahendeid, olulisel kohal on õpilaste iseseisev töö ja
koostööl põhinev õpe. Õpilasi suunatakse lugema loodusteaduslikku
kirjandust, vaatama loodusteaduslikke telesaateid, videofilme. Bioloogia
õpetamisel on oluline laiendada õpikeskkonda: korraldada õppekäike,
ekskursioone, osaleda kohalikes ja rahvusvahelistes projektides.
3. Õppesisu
3.1. ELU TUNNUSED. Eluslooduse liigitus. Organismi peamised eluavaldused.
3.2. SELGROOGSED LOOMAD. Kalade, kahepaiksete, roomajate, lindude ja
imetajate välis- ja siseehitus ning kohastumine elukeskkonnaga. Sigimine
ja areng. Selgroogsete mitmekesisus ja inimese koht loomariigis. Loomade
osa ökosüsteemides ja tähtsus inimese elus.
3.3. TAIMED. Õistaimed. Taimeorganid, nende ülesanded. Ülevaade
taimerakust. Põhilised taimekoed. Õistaimede paljunemine ja
levimisviisid. Paljasseemnetaimede, sõnajalgtaimede, sammaltaimede
ehitus ja eripära. Kõrgemate taimede mitmekesisus, nende osa
ökosüsteemides ja tähtsus inimese elus.
3.4. MIKROSKOOPILINE MAAILM. Taime- ja loomaraku ehituse võrdlus.
Viirused. Viirused kui rakuparasiidid. Bakterid kui eeltuumsed
organismid. Bakterite ehituse ja talitluse iseärasused. Bakterite osa
looduses ja tähtsus inimese elus. Algloomad, nende ehituslikud ja
talitluslikud iseärasused. Algloomade osa looduses ja tähtsus inimese
elus.
3.5. SEENED, VETIKAD, SAMBLIKUD. Seente mitmekesisus, nende ehituslikud
iseärasused ja paljunemine. Seente osa looduses ja tähtsus inimese elus.
Vetikad. Ainu- ja hulkraksed vetikad, nende paljunemine. Vetikate osa
looduses ja tähtsus inimese elus. Samblikud. Samblike ehituslikud
iseärasused, paljunemine. Samblike osa looduses ja tähtsus inimese elus.
3.6. SELGROOTUD LOOMAD. Käsnade, ainuõõssete, usside, limuste,
lülijalgsete ja okasnahksete üldiseloomustus, nende sigimine ja areng,
mitmekesisus. Selgrootute loomade osa looduses ning tähtsus inimese
elus. Selgroogsete ja selgrootute loomade võrdlus.
3.7. ORGANISMIDE KOOSELU. Ökosüsteem. Populatsioon, liik ja kooslus.
Toiduahelad ja toiduvõrgustik. Organismide aine- ja energiavahetuse
iseärasused. Auto- ja heterotroofsed organismid. Organismide
kooseluvormid ja vastastikused suhted. Inimtegevuse mõju
ökosüsteemidele. Biosfäär. Bioloogilise mitmekesisuse säilitamine.
Looduskaitse Eestis. Globaalprobleemid. Säästev areng.
3.8. INIMESE EHITUSE ÜLDPLAAN. Raku, koe, elundi, elundkonna, organismi
tasandid.
3.9. INIMESE ELUNDKONNAD. Nahk. Tugi- ja liikumiselundkond, veri ja
vereringeelundkond, hingamiselundkond, seedeelundkond, erituselundkond,
närvisüsteem ja meeleelundid, sisenõrenäärmed, immuunsüsteem ning
suguelundkond. Inimese elundkondade ehituse ja talitluse põhijooned.
Inimese areng viljastumisest surmani. Inimorganism kui tervik.
3.10. PÄRILIKKUS. Pärilikkuse alused: DNA, geenid, kromosoomid. Soo
määramine. Pärilik muutlikkus, selle seos paljunemisviisidega.
Mittepärilik muutlikkus. Muudetud pärilikkusega organismid. Pärilikud ja
mittepärilikud haigused.
3.11. ELUSLOODUSE EVOLUTSIOON. Ülevaade eluslooduse süsteemist. Pärilik
muutlikkus evolutsiooni materjalina. Olelusvõitlus ja looduslik valik.
Liigitekke mehhanismid. Inimese bioloogiline ja sotsiaalne evolutsioon.
4. Õpitulemused
4.1. Põhikooli lõpetaja teab:
• elu peamisi tunnuseid ja
organisatsioonitasemeid;
• raku üldist ehitust ja talitlust;
•
organismide ehitust, peamisi talitluslikke protsesse ja elutegevuse
iseärasusi;
• tuntumaid organismirühmi, nendevahelisi seoseid,
sarnasusi ja erinevusi;
• erinevate organismirühmade kasutamist ja
mõjutamist;
• inimese elundkondade ehituse ja talitluse
põhijooni;
• inimese individuaalse arengu etappe;
•
pärilikkuse aluseid;
• eluslooduse evolutsiooni põhimehhanisme;
•
organismide ja keskkonna vastastikuseid seoseid;
• säästliku eluviisi
põhimõtteid;
• loodus- ja keskkonnakaitse põhimõtteid;
•
määrajate kasutamisvõimalusi.
4.2. Põhikooli lõpetaja oskab:
• eristada elusat elutust;
•
ära tunda õpitud bioloogilisi liike ja neid omavahel võrrelda;
•
joonistelt ära tunda organismide elundeid ja elundkondi;
•
selgitada organismide ehituse ja talitluse vahelisi seoseid;
•
selgitada seoseid organismide ja keskkonna vahel;
• selgitada
bioloogilise mitmekesisuse tähtsust;
• selgitada ja arvestada
seoseid inimtegevuse ja looduslike protsesside vahel;
• järgida
tervisliku ja säästliku eluviisi põhimõtteid;
•
rakendada bioloogiatundides omandatud teadmisi ja seostada neid teistest
teabeallikatest saadutega;
• kasutada luupi, mikroskoopi jt
bioloogias enamkasutatavaid vahendeid;
• planeerida ja teha
lihtsamaid bioloogilisi katseid;
• teha vaatlusi, vormistada tulemusi
ja esitada neid suuliselt ja kirjalikult;
• orienteeruda õpikutes ja
teatmeteostes, töötada teksti ja joonistega;
• leida
vajalikku bioloogiateavet kirjandusest ja Internetist;
• prognoosida
oma tegevuse mõju loodusele.
3. peatükk
BIOLOOGIA AINEKAVA GÜMNAASIUMILE
1. Õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi bioloogiaõpetusega taotletakse, et õpilane:
•
omandab tervikliku loodusteadusliku maailmapildi;
• saab aru
bioloogia osast loodusteadustes, selle üldisest ja erilisest tähendusest;
•
omandab positiivse hoiaku bioloogia kui loodusteaduse ja kultuurinähtuse
suhtes;
• oskab hinnata elusloodusega seonduvaid eetilisi, moraalseid
ja esteetilisi aspekte;
• saab aru eluslooduse mitmekesisuse
vormidest ja nende säilitamise tähtsusest;
• teab loodus-
ja keskkonnakaitse põhimõtteid ja probleeme;
• tunneb
austust eluslooduse vastu ja suhtub vastutustundlikult looduskeskkonda;
•
väärtustab bioloogilist mitmekesisust;
• oskab rakendada
teadusliku uurimise meetodeid lihtsamate loodusteaduslike probleemide
lahendamisel;
• süvendab teadmisi bioloogia põhiteooriatest ja
üldistest seaduspärasustest, saab aru nende rakenduslikest väärtustest;
•
oskab kasutada bioloogias omandatud teadmisi igapäevase eluga seonduvate
probleemide lahendamisel;
• oskab bioloogias õpitut kasutada
loodusnähtuste kirjeldamisel, selgitamisel ja prognoosimisel;
•
kasutab bioloogiateabe hankimiseks ja võrdlemiseks erinevaid allikaid,
oskab hinnata nende tõepärasust;
• mõistab seoseid
looduslike ja ühiskondlike protsesside vahel;
• orienteerub
bioloogiateadmisi ja -oskusi nõudvates elukutsetes.
2. Õppetegevus
2.1. Bioloogia õpetamisega gümnaasiumis süvendatakse põhikoolis
omandatud teadmisi, oskusi ja vilumusi. Taotletakse õpilaste
loodusteadusliku maailmapildi avardumist, mis tugineb senisest enam
bioloogia haruteaduste põhilistele teooriatele, üldistele
seaduspärasustele ja nende rakenduslikele aspektidele. Õpilaste
teoreetilised teadmised kinnistuvad õpilasekeskses individualiseeritud
õppetegevuses. Õpilased omandavad iseseisva töö oskused erinevate
teabeallikatega ning suudavad hinnata nendes esitatud teabe tõepärasust.
Seejuures kasutatakse infotehnoloogiavahendeid.
2.2. Õpilased omandavad praktiliste tööde läbiviimise käigus bioloogias
ja teistes loodusteadustes kasutatavaid uurimismeetodeid, neid
rakendatakse vaatluste ja eksperimentide läbiviimisel. Seejuures
arvestatakse ohutustehnika nõudeid. Õpitakse sõnastama teaduslikke
bioloogiaprobleeme ja nende alusel hüpoteese püstitama. Viimaste
kontrollimiseks planeerivad õpilased reaalselt teostatavaid praktilisi
töid ning õpivad saadud tulemusi vormistama, analüüsima ja nendest
järeldusi tegema. Olulisel kohal on uurimistöö vormistamise ning selle
kirjaliku ja suulise esitamise oskused.
2.3. Bioloogia õpetamisel on soovitatav laiendada õppekeskkonda:
korraldada õppekäike, ekskursioone, osaleda mitmesugustes projektides,
kasutada infotehnoloogiavahendeid. Faktiteadmiste omandamise kõrval
pööratakse õppeprotsessis tähelepanu õpilaste mõtlemisvõime
arendamisele. Selleks kombineeritakse oskuslikult erinevaid
tunnimetoodikaid, kasutatakse mitmekülgseid teadmiste kontrolli
meetodeid. Klassi-, rühma- ja individuaaltöö käigus õpitakse tekstides,
piltidel, joonistel ja graafikutel esitatud informatsiooni analüüsima,
sünteesima ning argumenteeritud hinnanguid andma. Õpilased õpivad
hinnangute andmisel ja otsuste langetamisel arvestama kaasaja teaduse
seisukohti, normatiivdokumente, majanduslikke kaalutlusi, aga ka moraali
ja eetika seisukohti.
2.4. Bioloogia õpetamisel pööratakse tähelepanu nüüdisaja
bioloogiateaduse põhitulemustele ning arengusuundadele. Olulisel kohal
on nende rakendusteaduslikud väljundid igapäevases elus. Koos sellega
antakse õpilastele võimalikult terviklik pilt kaasaja bioloogia
haruteadustest ning nende seostest teiste loodusteadustega. Õpilased
saavad ülevaate bioloogiateadustega tegelevatest Eesti õppe- ja
teadusasutustest ning nendes edasiõppimise võimalustest. Sellega
arendatakse õpilaste karjääriteadlikkust.
3. Õppesisu
3.1. I kursus
3.1.1. ELU OLEMUS. Elu tunnused. Eluslooduse organiseerituse tasemed.
Teadusliku uurimise meetodite rakendamine.
3.1.2. ORGANISMIDE KEEMILINE KOOSTIS. Keemilised elemendid ja
anorgaanilised ühendid organismides. Orgaanilised ühendid: süsivesikud,
lipiidid, valgud ja nukleiinhapped, nende ülesanded.
3.1.3. RAKK. Rakuteooria. Eukarüootse raku ehitus ja talitlus. Looma-,
taime- ja seeneraku eripära. Ainu- ja hulkraksus. Eeltuumse raku ehitus.
Bakterite ehitus ja paljunemine, nende osa looduses ja inimtegevuses.
3.2. II kursus
3.2.1. ORGANISMIDE AINE- JA ENERGIAVAHETUS. Organismide aine- ja
energiavahetuse põhijooned. Raku metabolism ja organismi üldine
ainevahetus. Fotosüntees ja selle tähtsus. Organismide varustamine
energiaga.
3.2.2. ORGANISMIDE PALJUNEMINE JA ARENG. Rakkude jagunemine. Interfaas
ja mitoos. Meioos. Organismide suguline ja mittesuguline paljunemine.
Loomade paljunemise, kasvu ja arengu eripära. Inimese sugurakkude areng.
Inimese viljastumine, embrüonaalne ja sünnijärgne areng. Taimede
paljunemise ja arengu iseärasused.
3.2.3. PÄRILIKKUS. Molekulaarbioloogilised põhiprotsessid:
replikatsioon, transkriptsioon ja translatsioon. Geenide avaldumine ja
selle regulatsioon. Viiruste mitmekesisus ja tähtsus, nende paljunemine
DNA viiruse näitel. Mendeli seadused. Soo määramise geneetiline
mehhanism erinevatel organismirühmadel. Inimesel esinevad geneetilised
puuded. Geneetika ülesanded. Pärilik ja mittepärilik muutlikkus, nende
vormid.
3.3. III kursus
3.3.1. RAKENDUSBIOLOOGIA. Bioloogia seos teiste teadustega. Erinevate
organismide biotehnoloogilisi rakendusi. Biotehnoloogia ja sellega
kaasnevad eetilised probleemid. Geenitehnoloogia, selle arengusuunad.
Bioloogia osa meditsiinis.
3.3.2. INIMENE. Inimorganismi üldiseloomustus. Inimese põhilised
elutalitlused, nende neuraalne ja humoraalne regulatsioon. Kõrgem
närvitalitlus. Inimene kui tervikorganism.
3.4. IV kursus
3.4.1. ORGANISMIDE KOOSEKSISTEERIMINE. Peamised ökoloogilised tegurid.
Organismidevahelised suhted. Populatsioon. Ökosüsteemid: iseloomustus,
energiavoog, aineringe ja ajalised muutused. Biosfääri iseloomustus ja
selle muutused. Bioloogiline mitmekesisus. Keskkonnakaitse regionaal- ja
globaal-probleemid. Looduskaitse ja keskkonnapoliitika.
3.4.2. ELU PÄRITOLU. Elu päritolu ja esialgne areng. Elu areng Maal.
Evolutsiooni tõendid. Eluslooduse süstemaatika erinevad käsitlused.
Evolutsiooni geneetilised alused. Looduslik valik ja selle vormid.
Mikro- ja makroevolutsioonilised protsessid. Inimese evolutsioon.
4. Õpitulemused
4.1. Gümnaasiumi lõpetaja teab:
• põhilisi elu tunnuseid ja
eluslooduse organiseerituse tasemeid;
• organismides esinevaid
peamisi keemilisi ühendeid ja nende funktsioone;
• rakkude
ehitust ja talitlust erinevates organismides;
• ainevahetuslikke
põhiprotsesse ja nende osa organismide elutegevuses;
•
pärilikkuse seaduspärasusi ja nende molekulaarseid aluseid;
•
erinevate organismide paljunemise ja arengu peamisi seaduspärasusi;
•
inimese põhilisi elutalitlusi ja nende regulatsioonimehhanisme;
•
inimese kõrgema närvitalitluse iseärasusi;
• bioloogia
rakendusteaduslikke külgi;
• organismidevahelisi suhteid ja
seoseid keskkonnaga;
• ökosüsteemide ja biosfääri struktuuri ja neis
toimuvaid aineringeid;
• loodus- ja keskkonnakaitse probleeme;
•
elutekke hüpoteese;
• looduses esinevaid mikro- ja
makroevolutsioonilisi protsesse;
• eluslooduse süsteemse käsitluse
võimalusi;
• inimese evolutsiooni põhiseisukohti;
•
bioloogiateadmisi ja -oskusi nõudvaid elukutseid.
4.2. Gümnaasiumi lõpetaja saab aru:
• bioloogiateaduste
üldisest kohast ja eripärast loodusteaduste süsteemis;
•
elusa ja eluta looduse erinevustest ning nendevahelistest seostest;
•
eluslooduse organiseerituse ja uurimise tasemetest;
• organismides
esinevate põhiliste keemiliste ühendite funktsioonidest;
•
erinevate rakutüüpide ehituslikust ja talitluslikust eripärast;
•
organismide aine- ja energiavahetuse omavahelistest seostest;
•
molekulaarbioloogiliste põhiprotsesside omavahelistest seostest ja nende
mõjust organismide elutegevusele;
• pärilikkuse seaduspärasuste
statistilisest iseloomust ja rakendusvõimalustest;
• erinevate
organismirühmade tähtsusest ökosüsteemides ja inimtegevuses;
•
ökosüsteemides toimuvatest protsessidest;
• organismide
paljunemise ja arengu üldistest ja erilistest seaduspärasustest;
•
inimese elundkondade talitluste regulatsioonimehhanismidest;
•
bioloogiateaduste rakendusvõimalustest igapäevaelus;
•
organismide kooseksisteerimise põhilistest seaduspärasustest;
•
loodus- ja keskkonnakaitse põhiprobleemidest;
• loodusliku
mitmekesisuse erinevatest avaldumisvormidest ja nende kaitse tähtsusest;
•
evolutsiooniliste protsesside olemusest;
• inimese evolutsiooni
võimalikest suundadest;
• inimpopulatsioonide muutumise
dünaamikast.
4.3. Gümnaasiumi lõpetaja oskab:
• kasutada
bioloogiateadmisi igapäevases elus esinevate probleemide lahendamisel ja
otsuste tegemisel;
• langetada bioloogia valdkonnas põhjendatud
otsuseid, arvestades seejuures teaduslikke, õiguslikke, majanduslikke,
eetilisi, moraalseid ja esteetilisi aspekte;
• rakendada
bioloogiaprobleemide lahendamisel teaduslikke meetodeid;
•
planeerida, läbi viia ja vormistada bioloogiateadmisi nõudvaid vaatlusi
ja eksperimente;
• kasutada erinevaid teatmeteoseid ja Internetti
bioloogiateabe hankimisel ja selle tõesuse hindamisel;
•
selgitada ja analüüsida jooniste, tabelite ja graafikute kujul esitatud
bioloogiateavet;
• esitada kirjalikus ja suulises vormis eksperimendi
või vaatluse tulemusi;
• selgitada ehituse ja talitluse vahelisi
seoseid raku ja organismi tasemel;
• põhjendada pärilikkuse põhilisi
seaduspärasusi, kasutades teadmisi molekulaarbioloogiast;
•
lahendada ja vormistada geneetikaülesandeid;
• selgitada ja
analüüsida erinevates ökosüsteemides esinevaid seaduspärasusi;
•
analüüsida erinevaid elu tekke hüpoteese;
• selgitada
liikide tekke, muutumise ja väljasuremise mehhanisme.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56 «Põhikooli
jagümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 13
|
KEEMIA
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Keemia põhikoolis ja gümnaasiumis
1.1. Õppimine keemias nagu ka teistes loodusteadustes on protsess, mille
käigus õpilane konstrueerib olemasolevale kogemusele toetudes uue
teadmise, süvenevad teadmiste rakendamise oskused, kujunevad
väärtushinnangud ning suhtumised.
1.2. Koolikeemia teaduslik komponent sisaldab teadmisi ja arusaamu
keemilistest nähtustest ja keemia seaduspärasustest. Protsessuaalne
komponent arendab oskust hankida uusi teadmisi, neid analüüsida,
süstematiseerida ja rakendada nii tuntud kui ka uues olukorras. Ideeline
komponent kujundab väärtushinnanguid ning suhtumist keemia osasse meid
ümbritsevas maailmas, arendab oskust näha ja hinnata oma otsustuste või
tegevuse võimalikke tagajärgi.
1.3. Keemial koos teiste loodusteadustega on oluline tähtsus mitte
ainult ainealaste, vaid ka üldpädevuste kujundamisel ja arendamisel.
Seejuures on keemial oma spetsiifika vastavalt keemia kohale ja rollile
loodusteaduste süsteemis.
1.4. Keemia õppimine arendab õpilaste oskust kirjeldada vaatluste
tulemusi, lugeda ja mõista keemiateksti, lahti mõtestada ja kasutada
keemia märksüsteemi (keemia keelt), esitada keemiateavet erinevates
koodides – verbaalselt, diagrammide ja graafikutena, mudelitena,
valemite kujul – seega kujundab ja arendab õpilaste kommunikatiivset
pädevust. Vajadus kasutada matemaatika- ja füüsikateadmisi ning -oskusi
keemiaprobleemide kirjeldamisel ja lahendamisel, mõista nähtustevahelisi
kvantitatiivseid seoseid, analüüsida ja tõlgendada keemia
arvutusülesannete tulemusi ning hinnata nende tõepärasust kujundab ja
arendab õpilaste matemaatikapädevust.
1.5. Keemia õppimine kujundab õpilaste tehnoloogilis-tehnilist pädevust,
arendades õpilaste oskust kasutada laboris ja argielus vajalikke
katsevahendeid ning reaktiive, töötada ohutult, hinnata reaktiivide ja
meid ümbritsevas tehiskeskkonnas kasutatavate materjalide ohtlikkust
inimeste tervisele ja looduskeskkonna seisundile, mõista keemiatööstuse
ja energeetika probleeme, hankida teavet ja kasutada seda praktilises
tegevuses. Vajadus mõista protsesside dünaamikat ning tasakaalu ja
rakendada neid arusaamu ka looduses ning ühiskonnas toimuvate
protsesside analüüsimisel ning võimalike tagajärgede hindamisel arendab
õpilaste loomingulise ja kriitilise mõtlemise oskust. Samuti arendab
keemiaõpe oskust mõista tervete eluviiside ja tervisliku toitumise
tähtsust organismis toimuvate keemiliste protsesside tasakaalu
seisukohalt, mõista puhta looduskeskkonna ja tervise vahelisi seoseid.
1.6. Keemial on oluline roll isiksuse arendamisel. Keemia õppimine
arendab loogilist mõtlemist, analüüsi- ja üldistamisoskust, põhjuslike
seoste mõistmist, loomingulist aktiivsust ja praktilise töö oskusi,
annab aluse looduse ja ühiskonnaga seotud probleemide mõistmisele ja
väärtushinnangute kujunemisele. Vastutustunnet ja austust looduse vastu,
teiste inimeste ja ühiskonna suhtes, oskust näha ja hinnata oma
otsustuste ja tegevuse otseseid ja kaudseid tagajärgi, oskust teha
koostööd – kõiki neid väärtus- ja sotsiaalseid pädevusi kujundatakse
õpilastes keemiaõppe käigus.
1.7. Vajalike pädevuste saavutamisel on oluline tähtsus õpimotivatsiooni
kujundamisel, mitmesuguste probleem- ja aktiivõppe meetodite
kasutamisel, süstemaatiliste tööharjumuste kujundamisel, keemiaõpingute
väärtustamisel. Vajalik on keemiaprobleemide käsitlemine integreeritult
teiste loodusteadustega, kasutades teistes loodusteadustes omandatud
oskusi ja teadmisi.
2. peatükk
KEEMIA AINEKAVA PÕHIKOOLILE
1. Õppe-eesmärgid
Põhikooli keemiaõpetusega taotletakse, et õpilane:
•
omandab lihtsa, kuid tervikliku ettekujutuse keemiast kui
loodusteadusest;
• õpib tundma keemia põhimõisteid ja seaduspärasusi;
•
hakkab mõistma maailma terviklikkust: keemiliste nähtuste füüsikalist
olemust ja looduslike protsesside keemilist tagapõhja;
• õpib
seostama keemiateadmisi teistes loodusteadustes omandatuga;
• õpib
nägema ja mõistma keemilisi nähtusi kodus, looduses ja ümbritsevas elus
ning tehnikas;
• õpib aru saama keemia keelest, ainete koostise ja
keemiliste reaktsioonide väljendamisest valemite ja
reaktsioonivõrranditega;
• õpib mõistma ja koostama
keemiateksti, selgitama mõistete ja seaduspärasuste sisu;
•
arendab loogilise mõtlemise, analüüsi ja järelduste tegemise oskust;
•
õpib mõistma keemiliste nähtuste vahelisi loogilisi seoseid ja
kvantitatiivseid seaduspärasusi;
• õpib tegema lihtsamaid
arvutusi ainete valemite ja keemiliste reaktsioonide võrrandite alusel,
protsentarvutusi ainete ja lahuste koostise alusel;
• õpib tegema
vaatlusi, kirjeldama ja süstematiseerima nende tulemusi, eristades
olulist ebaolulisest;
• õpib püstitama hüpoteese ja neid lihtsamate
katsete abil kontrollima;
• omandab teadmised, oskused ja vilumused
lihtsamate keemiakatsete tegemiseks, säilitades ohutuse;
• õpib
väärtustama säästlikku suhtumist elukeskkonda;
•
saab aru keemiateadmiste vajalikkusest.
2. Õppetegevus
2.1. Põhikooli keemiaõpetus tugineb loodusõpetuses, eriti 7. klassi
loodusõpetuses omandatud teadmistele ja oskustele. Õpitakse tundma
olulisemaid keemilisi objekte, nähtusi ja seaduspärasusi ning lihtsamaid
uurimismeetodeid. Teoreetilisi küsimusi käsitletakse maksimaalse
lihtsusega, kuid mitte vastuolus teadusliku tõega.
2.2. Õppetegevused on suunatud keemiast lihtsa, kuid tervikliku
ettekujutuse loomisele ning loodusteadusliku maailmapildi kujundamisele.
2.3. Eesmärgiks on keemia põhimõistete ja seaduspärasuste sisuline
omandamine, käsitledes valemeid ja reaktsioonivõrrandeid kui vahendeid
keemiliste nähtuste üleskirjutamiseks, mitte omaette eesmärgina.
Õppematerjali käsitlus on valdavalt induktiivne, peab arvestama õpilase
arengu taset, kasutama õpilasele arusaadavaid mudeleid, eelkõige
aatomite ja molekulide ehituse selgitamisel. Võimalikult palju tuleb
kasutada näitmaterjali. Õppematerjali selgitamisel ja näidete valikul
tuleb eelistada Eesti loodusvarade, tööstuse ja keskkonnaga seonduvat.
2.4. Õppetegevusega arendatakse õpilaste huvi keemia vastu, arusaamist
keemiateadmiste vajalikkusest, oskust lugeda ja mõista keemiateksti ning
märksüsteemi (valemeid ja reaktsioonivõrrandeid), selgitada õpitud
mõistete ja seaduspärasuste sisu, teha nende põhjal järeldusi. Õpilasi
tuleb suunata kasutama teatmeteoseid, sobiva raskusega täiendavat
keemiakirjandust, infotehnoloogiavahendeid.
2.5. Olulisel kohal põhikooli keemiaõpetuses on vaatlused ja katsed.
Katsed esitatakse uurimisülesannetena, mitte kindla eeskirja järgi
tehtavate tööoperatsioonidena. Eelnevalt püstitatakse tööhüpotees, koos
õpilastega arutatakse läbi uurimisviis ja katse läbiviimiseks vajalikud
tingimused, pöörates seejuures erilist tähelepanu ohutusele.
Katsetulemused peavad olema õpilasele mõistetavad, aitama õppematerjali
sisu lahti mõtestada ja kinnistada. Katsete käigus õpitakse vaatlema ja
kirjeldama keemilisi nähtusi ning objekte, eristama olulist
ebaolulisest, vormistama ja analüüsima saadud katsetulemusi ning nende
alusel hindama püstitatud tööhüpoteesi õigsust. Katsete tegemisel
omandavad õpilased vajalikud tööoskused ja -võtted, saavad iseseisva ja
rühmatöö kogemusi.
2.6. Kuigi põhikooli keemias ei ole arvutusülesanded omaette eesmärk, on
nende lahendamine vajalik selleks, et süvendada õpilaste arusaama
keemiaprobleemidest ja arendada loogilise mõtlemise oskust.
Arvutusülesannete lahendamise käigus omandavad õpilased keemiliste
suurustega opereerimise põhimõtted, mõistavad sügavamalt keemiliste
nähtuste vahelisi kvantitatiivseid seoseid ning õpivad arvutustulemuste
põhjal järeldusi tegema. Arvutusülesannete lahendamine arendab õpilaste
oskust rakendada oma matemaatikapädevust konkreetsete loodusteaduslike
probleemide lahendamisel. Põhikooli keemiaülesannete lahendamine arendab
eriti protsentarvutuse põhimõtete ja võrdelise sõltuvuse rakendamise
oskust. Oluline on arendada ja kinnistada oskust hinnata lahenduskäigu
õigsust ning ligikaudselt ka saadud tulemuste reaalsusele vastavust.
2.7. Keemiaõpetuse oluliseks eesmärgiks on õpilaste isiksuse arendamine.
Selle eesmärgi saavutamiseks kasutatakse mitmekesiseid
didaktikameetodeid, mis arendavad õpilaste aktiivsust, iseseisvust,
töökust, vastutustunnet ja suhtlusoskust. Keemia õpetamisel arendatakse
õpilaste kriitilise mõtlemise võimet, loovust, oskust esteetiliselt ja
eetiliselt väärtustada elukeskkonda, hinnata oma tegevuse tagajärgi ning
teha nende alusel eetilisi otsuseid. Õpetatakse märkama ja teadvustama
keemiaga seotud probleeme looduses ja tehnikas, mõistma looduses
valitsevaid seaduspärasusi ning loodusliku tasakaalu rikkumisest
tulenevaid tagajärgi.
2.8. Koostöös teiste loodusteadustega arendatakse loodusteaduslikku
mõtteviisi, integreerides keemias omandatud teadmisi ja arusaamu teistes
loodusteadustes omandatuga.
3. Õppesisu
3.1. MILLEGA TEGELEB KEEMIA. Ained, nende omadused. Keemilised
reaktsioonid. Lahused. Segude lahutamine koostisosadeks. Lahuste
protsendiline koostis. Tähtsamad laborivahendid. Ohutusnõuded laboris.
3.2. AATOMI EHITUS. KEEMILISTE ELEMENTIDE PERIOODILISUSSÜSTEEM.
Planetaarne aatomimudel. Keemilised elemendid. Perioodilisustabeli
ehitus. Tabeli seos aatomite elektronstruktuuriga (väliskihi elektronide
ja elektronkihtide arvuga).
3.3. MOLEKULID. LIHT- JA LIITAINED. Ettekujutus keemilisest sidemest.
Molekulmass. Metallid ja mittemetallid, liht- ja liitained. Aine
keemiline valem. Ühinemisreaktsioon. Reaktsioonivõrrand.
3.4. HAPNIK. OKSIIDID. VESINIK. Hapnik. Oksüdatsiooniaste. Oksiidid.
Vesinik. Oksüdeerija ja redutseerija. Hapnik oksüdeerijana reageerimisel
lihtainetega. Redoksreaktsioonid. Arvutused reaktsioonivõrrandi järgi
(aatomite ja molekulide arvu põhjal).
3.5. KEEMILISTE ÜHENDITE PÕHIKLASSID. Happed, nende koostis ja omadusi.
Happelised oksiidid. Aluste koostis ja omadusi. Leelised. Aluselised
oksiidid. Neutralisatsioonireaktsioon. Lahuste pH-astmiku esmatutvustus.
Ohutusnõuded hapete ja leeliste kasutamisel. Soolad, nende koostis,
saamisvõimalusi.
3.6. ÜLEVAADE TÄHTSAMATEST METALLIDEST. Alumiinium ja raud, nende
omadused, sulamid, kasutamine. Raua tootmine ja korrosioon
(roostetamine). Elementide metalliliste omaduste muutus
perioodilisustabelis. Metallide füüsikaliste omaduste võrdlus. Metallid
redutseerijana; jaotus aktiivseteks, keskmise aktiivsusega ja
väheaktiivseteks metallideks. Lühiülevaade tähtsamatest metallidest (Na,
Ca, Sn, Pb, Cu, Ag, Au, Zn, Hg). Metallid argielus.
3.7. AINE HULK JA MASS. Mool kui ainehulga põhiühik. Molaarmass.
Moolarvutused. Arvutusi reaktsioonivõrrandite põhjal.
3.8. SÜSINIK JA SÜSINIKUÜHENDID. Süsinik lihtainena. Süsinikuühendite
äärmuslikud vormid: oksiidid ja süsivesinikud. Süsinikuühendite
paljusus. Ettekujutus molekulide ruumilisest ehitusest.
Struktuurivalemid. Süsinikuaatomi erinevad esinemisvormid molekulides.
Alkoholide ja karboksüülhapete tähtsamad esindajad. Eluks olulised
süsinikuühendid (sahhariidid, rasvad, valgud), nende roll organismis.
Süsinikuühendid kütusena.
3.9. LAHUSED. Ainete lahustumise protsess, soojusefekt ainete
lahustumisel. Ainete lahustuvus, selle sõltuvus tingimustest. Lahuste
koostise arvutused (massiprotsendi alusel, arvestades ka lahuse
tihedust). Vee karedus. Tõelised lahused ja pihussüsteemid.
3.10. KEEMIA ARGIELUS. Looduslikud ja tehismaterjalid. Kiudained.
Tarbekeemia saadusi. Ohutusnõuded kemikaalide kasutamisel. Keemia ja
elukeskkond. Elukeskkonna reostusallikaid.
4. Õpitulemused
4.1. Põhikooli lõpetaja teab:
• ainet iseloomustavaid
füüsikalisi omadusi;
• keemilise reaktsiooni
esilekutsumiseks vajalikke tingimusi: ainete kontakt, kuumutamine,
süütamine;
• põhilisi ohutusnõudeid kemikaalide kasutamisel
ja laboritöödel;
• tähtsamaid laborivahendeid (katseklaas,
keeduklaas, kolb, põleti, lehter, uhmer, statiiv);
• põhilisi
mõisteid: keemiline reaktsioon, keemiline element, aatom, ioon, molekul,
keemiline side, lihtaine, liitaine, metall, mittemetall, oksiid, hape,
alus, sool, indikaator, redoksreaktsioon, redutseerija, oksüdeerija,
lahus, korrosioon, põlemine, süsivesinik, alkohol, karboksüülhape,
polümeer, mool, molaarmass, lahuse massiprotsent;
• tähtsamate
keemiliste elementide tähiseid ja nimetusi (~20);
• metallide
iseloomulikke füüsikalisi omadusi (hea elektri- ja soojusjuhtivus,
läige, plastilisus);
• aatomi ehituse seoseid elemendi asukohaga
perioodilisustabelis (mida näitab järjenumber, perioodi number, rühma
number).
4.2. Põhikooli lõpetaja mõistab:
• keemiliste nähtuste
füüsikalist olemust ja looduses toimuvate protsesside keemilist
tagapõhja;
• füüsikaliste ja keemiliste nähtuste erinevust;
•
ohutusnõuete järgimise vajalikkust.
4.3. Põhikooli lõpetaja oskab:
• seostada keemilise
elemendi asukohta perioodilisustabelis elemendi aatomi ehitusega
(A-rühmades);
• iseloomustada elementide omaduste muutumist
perioodilisustabelis (perioodides ja A-rühmades), võrrelda metalliliste
ja mittemetalliliste elementide aatomi ehitust ja omadusi;
• tunda
ära reaktsiooni toimumist iseloomulike tunnuste järgi;
•
tunda ära valemi järgi oksiide, happeid, aluseid ja soolasid;
•
nimetada oksiide, happeid, hüdroksiide ja sooli, koostada nende valemeid;
•
koostada reaktsioonivõrrandeid: lihtaine + O2 ,
happeline või aluseline oksiid + vesi, hape + metall, hape + alus;
•
määrata valemi põhjal oksüdatsiooniastmeid, tunda ära redoksreaktsioone,
leida oksüdeerijat ja redutseerijat (eespool loetletud
reaktsioonitüüpide korral);
• koostada struktuurivalemeid
etteantud aatomite (C, H, O) järgi, eristada struktuurivalemi põhjal
süsivesinikke, alkohole ja karboksüülhappeid, koostada süsivesinike
(täieliku) põlemise reaktsioonide võrrandeid;
•
sooritada arvutusi aine hulga, massi ja gaasi ruumala seoste abil;
arvutusi reaktsioonivõrrandite põhjal; arvutusi lahuste massiprotsendi
alusel;
• ohutult töötada keemialaboris ja kasutada kemikaale;
•
kirjeldada ja selgitada katseid;
• selgitada tähtsamate keemiliste
ainete ja protsesside rakendusi tööstuses, põllumajanduses ja argielus (O
2, Fe, Al, H2 O, CO2, SiO2, CaO,
HCl,H 2SO4, NaOH, Ca(OH)2, NaCl, CaCO3,
CH 4, C2H5OH,CH3COOH);
•
iseloomustada peamisi keemilise saaste allikaid ja nende mõju
keskkonnale (happesademed, osoonikihi lagunemine, kasvuhooneefekt,
üleväetamine).
3. peatükk
KEEMIA AINEKAVA GÜMNAASIUMILE
1. Keemia gümnaasiumis
1.1. Gümnaasiumi keemia ainekava koosneb neljast kursusest, neist kaks
on üldise ja anorgaanilise keemia ning kaks orgaanilise keemia kursused.
Ainekavas esitatud jaotus kursusteks ja teemade järjestus ei ole
kohustuslik. Õppematerjali täpse jaotuse kursusteks ja teemade
järjestuse otsustab õpetaja kooli ainekava koostamisel, arvestades kooli
suundumusi, keemia integratsiooni teiste loodusteadustega ning õpilaste
teadmiste taset. Gümnaasiumis nagu põhikooliski kuuluvad põhimaterjali
juurde lahutamatu osana arvutusülesanded ning näit- ja õpilaskatsed.
1.2. Lisaks kohustuslikele kursustele võib kool õpilastele pakkuda ühe
või mitu valikkursust.
2. Õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi keemiaõpetusega taotletakse, et õpilane:
•
omandab alused nüüdisaegse tervikliku loodusteadusliku maailmapildi
kujundamiseks;
• laiendab ja süvendab põhikoolis omandatud teadmisi
ja arusaamu keemia põhilistest mõistetest ja seaduspärasustest;
•
mõistab sügavamalt keemiliste protsesside olemust ning nende tähtsust
looduses, ühiskonnas ja argielus;
• laiendab ja süvendab
teadmisi keemia keelest ja mõistete süsteemist, õpib neid kasutama
keemiliste objektide ja nähtuste kirjeldamiseks ja seletamiseks;
•
õpib rakendama omandatud teadmisi ja arusaamu probleemide lahendamisel
uudses olukorras;
• õpib kasutama erinevaid teabeallikaid keemiateabe
hankimiseks;
• arendab oma loogilise mõtlemise võimet, analüüsi- ning
järelduste tegemise oskust;
• laiendab ja süvendab oma oskust
lahendada keemia probleem- ning arvutusülesandeid;
• õpib tundma
ja kasutama lihtsamaid keemia uurimismeetodeid;
• süvendab oma
eksperimentaalse töö oskusi, oskab säästlikult ja ohutult kasutada
keemilisi reaktiive nii keemialaboris kui ka argielus;
• õpib
arusaamise ja vastutustundega suhtuma oma tegevuse võimalikesse
tagajärgedesse;
• mõistab keemia seost nüüdisaegse tehnoloogiaga
ja keskkonnaprobleemidega, keemia integratsiooni teiste loodusteadustega;
•
oskab näha ja väärtustada protsessidevahelist tasakaalu looduses ja
ühiskonnas, mõista selle säilitamise vajalikkust;
•
oskab hinnata keemia praktilise rakendamise positiivseid ja negatiivseid
tulemeid ning nendega seotud eetilisi probleeme;
• tunneb huvi keemia
ja teiste loodusteaduste vastu, mõistab keemia osatähtsust ühiskonna
majandus- ja kultuurielus.
3. Õppetegevus
3.1. Gümnaasiumi keemiaõpetus süvendab põhikoolis omandatud teadmisi,
oskusi ja vilumusi. Taotletakse õpilaste keemia-alase ja üldise
loodusteadusliku maailmapildi avardumist. Võrreldes põhikooliga
käsitletakse keemilisi objekte ja nähtusi sügavamalt, täpsemalt ja
süsteemsemalt, suuremat tähelepanu pööratakse seoste loomisele erinevate
nähtuste ja seaduspärasuste vahel. Õppeprotsessis lisandub induktiivsele
käsitlusele ka deduktiivne käsitlus. Õpitakse õpitu põhjal järeldusi
tegema, erinevaid nähtusi seostama, õpitud seaduspärasusi uudsetes
olukordades rakendama. Õppetegevus on suunatud õpilaste mõtlemisvõime
arendamisele.
3.2. Keemia õpetamisel tuleb rõhutada keemia seoseid teiste
loodusteadustega, seoseid looduses (sealhulgas inimeses endas) toimuvate
protsessidega, samuti inimese suhteid looduslike ja tehismaterjalidega.
Õpetatakse mitmekesist teavet analüüsima ning sünteesima, andma selle
põhjal põhjendatud hinnanguid, langetama kompetentseid ja eetilisi
otsuseid.
3.3. Orgaanilise keemia kursuste teljeks on kaasaegse struktuuriteooria
ning orgaaniliste ühendite reaktsioonide üldistatud käsitlus
(elektroonne käsitlus vabade radikaalide, elektrofiilide ja
nukleofiilide tasandil). See vähendab oluliselt tuima päheõppimist ning
võimaldab nähtustest sisuliselt aru saada ja väheste põhieelduste alusel
paljusid asjaolusid iseseisvalt tuletada. Orgaanilise keemia kursuste
põhieesmärk on anda oskus käsitleda suvalisi (õpitu raames) tundmatuid
struktuure, otsustada nende kõige olulisemate omaduste üle ning
ennustada nende võimalikke keemilisi muundumisi, samuti anda oskus
otsida uut teavet ning seda õpituga süsteemselt siduda. Oskus
reprodutseerida tüüpreaktsioonide võrrandeid, loetleda aineklasside
esindajaid ja nende kasutusalasid on väiksema tähtsusega.
3.4. Kursuste põhieesmärgi saavutamine on võimalik siis, kui materjali
traditsiooniline esitamine ja reprodutseerimine jäetakse tagaplaanile
ning põhiliseks muutub struktuuride ja molekulimudelite vaatlemine,
uurimine ja konstrueerimine ning ülesannete ja probleemide lahendamine
ja analüüs. Tuleb julgelt suunata õpilasi töötama tundmatute, küllalt
keeruliste struktuuridega (neid pähe õppimata), kujundada struktuuride
oluliste tsentrite leidmise ja nendega õpitud reaktsioonivõrrandite
kirjutamise vilumust. Suur tähtsus on õpilaste iseseisval tööl
probleemide lahendamisel ja üldistavate lühireferaatide kirjutamisel.
Faktilise materjaliga tutvumiseks tuleb õpilasi suunata
populaarteaduslikku kirjandust kasutama (ka võõrkeeltes).
3.5. Väga oluliseks tuleb pidada näitkatsete ja laboratoorsete tööde
tegemist. Need peavad olema õpilastele mõistetavad, võimalust mööda
uurimuslikud ning teenima õpetamise põhieesmärkide saavutamist.
Gümnaasiumi laboratoorsed tööd on põhikooliga võrreldes sisukamad ja
keerulisemad, nõuavad suuremat iseseisvust ning eksperimentaalse töö
oskusi. Lisaks tavalistele laboritöödele on soovitatav anda õpilastele
mahukamaid eksperimentaalse tööga seotud probleemülesandeid, mis
eeldavad vastava kirjanduse läbitöötamist, hüpoteesi püstitamist,
katsete planeerimist, katsetulemuste vormistamist ja nende põhjal
järelduste tegemist. Selliseid töid on soovitatav anda rühmatööna,
jaotades konkreetsed tööülesanded õpilaste vahel. See arendab õpilaste
iseseisvust, koostööoskust ja vastutustunnet.
3.6. Arvutusülesannete lahendamisel pööratakse tähelepanu eelkõige
ülesannete sisu ja lahenduskäigu mõistmisele ning tulemuste analüüsile,
mitte rutiinsele tüüpülesannete matemaatiliste algoritmide äraõppimisele.
3.7. Suurt tähelepanu pööratakse õpilaste iseseisva töö oskuste
arendamisele, oskusele kasutada erinevaid teabeallikaid, eristada
olulist ebaolulisest. Nõutavate õpitulemuste saavutamiseks peab õpetajal
olema võimalus kasutada nüüdisaegseid infotehnoloogiavahendeid ning viia
osa ainetunde läbi arvutiklassis.
4. Õppesisu
4.1. Üldine ja anorgaaniline keemia I
4.1.1. AINE EHITUS:
• aatomi elektronkatte ehitus (kihid ja
alakihid). Aatomorbitaalid (s, p, d), elektronvalem ja ruutskeem (1.–4.
perioodi elementidel). Aatomiehituse seos keemilise elemendi asukohaga
perioodilisustabelis. Elementide metalliliste ja mittemetalliliste
omaduste (elektronegatiivsuse) muutus perioodilisustabelis (A-rühmades).
Keemiliste elementide tüüpiliste oksüdatsiooniastmete seos
aatomiehitusega, tüüpühendite valemid;
• keemilise
sideme energeetiline põhjendus. Ekso- ja endotermilised reaktsioonid.
Mittepolaarne ja polaarne kovalentne side. Osalaeng. Iooniline side.
Vesinikside. Metalliline side. Ainete omaduste sõltuvus keemilise sideme
tüübist. Molekulidevaheliste jõudude ja keemilise sideme tugevuse
võrdlus.
4.1.2. ANORGAANILISTE ÜHENDITE PÕHIKLASSID. ELEKTROLÜÜTIDE LAHUSED:
•
oksiidid, happed, alused ja soolad, nende nomenklatuur, keemilised
omadused ja saamisviisid. Elektrolüüdid ja mitteelektrolüüdid. Tugevad
ja nõrgad elektrolüüdid. Lahuse happelisuse (aluselisuse)
iseloomustamine pH abil (kvalitatiivselt);
• mittepöörduv
(lõpunikulgev) ja pöörduv reaktsioon; keemiline tasakaal elektrolüütide
lahustes. Ioonidevahelised reaktsioonid lahustes, nende lõpunikulgemise
tingimused. Soolade hüdrolüüs (reaktsioonivõrrandeid nõudmata).
4.2. Üldine ja anorgaaniline keemia II
4.2.1. METALLID, NENDE TÄHTSAMAD OMADUSED JA ÜHENDID:
•
metallide võrdlev iseloomustus (aatomi ehitus, keemiline aktiivsus, A-
ja B-rühmade metallide erinevused). Metallid redutseerijana; metallide
keemilised omadused (reageerimine mittemetallidega, veega, lahjendatud
hapetega, soolalahustega). Keemilise reaktsiooni kiirus, seda mõjutavad
tegurid. Metalliühendid, nende levik looduses;
• metallid
praktikas. Metallide saamine maagist. Elektrolüüsi põhimõte ja
kasutusalad. Keemiline vooluallikas (tööpõhimõte, reaktsioonivõrrandeid
nõudmata). Keskkonna saastumine raskmetalliühenditega, selle ohtlikkus.
4.2.2. MITTEMETALLID JA NENDE TÄHTSAMAD ÜHENDID:
•
mittemetallide võrdlev iseloomustus (aatomi ehitus, füüsikalised
omadused, redoksomadused). Allotroopia. Lämmastikhape ning
kontsentreeritud väävelhape kui tugevad oksüdeerijad, nende iseärasused
reageerimisel metallidega. Reaktsioonivõrrandite tasakaalustamine
elektronbilansi meetodil. Keemilise reaktsiooni tasakaalu nihkumine (Le
Chatelier’ printsiip);
• lühiülevaade tähtsamatest
mittemetallidest ja nende ühenditest (halogeenid, väävel, lämmastik,
fosfor, räni). Mittemetallilised elemendid looduses. Mittemetallide
ühenditega seotud keskkonnaprobleemid.
4.2.3. ARVUTUSÜLESANDED (sobivate teemade juures). Arvutused
reaktsioonivõrrandite järgi lisandite, lahuste koostise, saagise, kao ja
ühe lähteaine ülehulga arvestamisega. Lahuste koostise arvutused lahuste
lahjendamisel ja segamisel (ka lahuste tiheduse arvestamisega ja
kristallhüdraatide korral).
4.3. Orgaaniline keemia I
4.3.1. SISSEJUHATUS. ALKAANID. Süsiniku aatomi ehitus ja valentsmudelid.
Süsinikahel, isomeeria, struktuurivalemid, nomenklatuur.
Süsinikuühendite omaduste ja struktuuri vaheline seos. Orgaaniliste
ainete oksüdeerumine. Radikaalmehhanismiga reaktsioonid. Alkaanid olmes
ja tehnikas.
4.3.2. POLAARSE ÜKSIKSIDEMEGA SÜSINIKÜHENDID (HALOGEENID, ALKOHOLID,
AMIINID):
• asendusrühm. Polaarne side, osalaengud, polaarse sideme
katkemine. Nukleofiil, elektrofiil. Reaktsiooni mehhanismi analüüs.
Nukleofiilne asendusreaktsioon. Halogeenühenditega seotud
keskkonnaprobleemid;
• alkoholide struktuur ja omadused.
Funktsionaalrühm. Struktuuri- ja asendiisomeeria. Alkohol kui hape.
Vesinikside. Eetrite määratlemine;
• alküülamiinide
struktuur ja omadused. Amiin kui alus.
4.3.3. MITTEPOLAARSE KORDSE SIDEMEGA SÜSINIKÜHENDID (ALKEENID, ALKÜÜNID,
AREENID):
• küllastumatuse mõiste. Alkeenid ja alküünid. Kaksiksideme
nukleofiilsus. Elektrofiilne liitumine kaksiksidemele;
• areenid.
Aromaatsus. Areenide asendusreaktsioonid. Fenoolid, nende erinevus
alkoholidest. Delokalisatsioon. Aromaatsete ühendite keskkonnaohtlikkus.
4.4. Orgaaniline keemia II
KARBONÜÜLÜHENDID JA KARBOKSÜÜLÜHENDID:
•
aldehüüdide ja ketoonide struktuur. Polaarne kaksikside, selle
reaktsioonid. Aldehüüdide redoksomadused. Sahhariidide mõiste ja
liigitus, bioloogiline tähtsus;
• karboksüülhapete struktuur,
omadused ja liigid. Funktsionaalderivaadid – estrid ja amiidid. Estrite
hüdrolüüs. Rasvad, nende bioloogiline tähtsus. Aminohapped. Valgud,
nende bioloogiline tähtsus.
• POLÜMEERID. Polümeeride keemia
põhimõtted. Polümerisatsioon ja polükondensatsioon.
•
ÜLDISTAV OSA. Orgaaniliste ühendite klassifitseerimine ja nende
nomenklatuurid. Struktuuriteooria põhimõtete formuleerimine. Happed ja
alused. Katalüüs.
5. Õpitulemused
Gümnaasiumi lõpetaja:
• oskab iseloomustada elemendi aatomi
ehitust elektronvalemi ja ruutskeemi abil;
• oskab seletada ja
põhjendada keemiliste elementide ja nende ühendite omaduste perioodilist
sõltuvust aatomi tuumalaengust (esimese 4 perioodi ulatuses);
•
oskab iseloomustada lihtainete ja keemiliste ühendite omadusi, lähtudes
vastavate keemiliste elementide asukohast perioodilisustabelis ning
koostada tüüpühendite (oksiidid, vesinikuühendid, happed, hüdroksiidid)
valemeid;
• mõistab, et molekulide teke aatomitest ja kristallide
teke ioonidest on aineosakeste üleminek püsivamasse olekusse; oskab
selgitada keemilise sideme teket ja iseloomustada osakestevaheliste
sidemete mõju aine omadustele;
• teab keemilise reaktsiooni
olulisi tunnuseid ja oskab neid seletada;
• oskab käsitleda keemilisi
reaktsioone energeetilisel tasandil;
• mõistab, et keemilised
reaktsioonid ei tarvitse alati kulgeda lõpuni, vaid võib kujuneda
tasakaal vastassuunaliste reaktsioonide vahel, oskab iseloomustada
välistegurite mõju keemilisele tasakaalule;
• tunneb
põhilisi reaktsiooni kiirust mõjutavaid tegureid ja keemilise
reaktsiooni kiirendamise võimalusi;
• oskab koostada võrrandeid
anorgaaniliste ainete põhiklasside keemiliste omaduste ja saamise kohta
(ka ioonilisel kujul), otsustada reaktsiooni toimumise üle;
•
oskab eristada elektrolüüte ja mitteelektrolüüte, iseloomustada nende
tugevust, selgitada hüdratatsiooniteooriast lähtudes ioone sisaldavate
lahuste teket;
• oskab hinnata lahuse keskkonda (happe, aluse,
oksiidi või soola korral);
• oskab eristada redoksreaktsioone
mitteredoksreaktsioonidest, teha kindlaks oksüdeerija ja redutseerija
ning tasakaalustada redoksreaktsioonide võrrandeid elektronbilansi
meetodil;
• oskab lahendada arvutusülesandeid: massiprotsendi
arvutused (ka lahuste lahjendamisel ja segamisel, tiheduse
arvestamisega, kristallhüdraatidega), moolarvutused, arvutused
reaktsioonivõrrandite alusel (arvestades saagist, kadu, lisandeid,
ülehulka);
• oskab kujutada molekuli struktuuri (klassikaline ja
lihtsustatud struktuurivalem, molekuli graafiline kujutis);
• tunneb
orgaaniliste ainete funktsionaalseid rühmi ning struktuuriühikuid
(alkaanid, halogeeniühendid, alkoholid, eetrid, amiinid, alkeenid,
alküünid, aldehüüdid, ketoonid, karboksüülhapped, estrid, areenid);
•
oskab õpitud aineklasside raamides anda nimetusi IUPACi nomenklatuuri
järgi ning konstrueerida nimetuste alusel ainete struktuurivalemeid;
•
teab struktuuri ja omaduste vastavust;
• mõistab süsinikuühendite
reaktsioonide käsitlust vabade radikaalide, nukleofiilide ja
elektrofiilide tasandil;
• oskab ennustada ainete happelis-aluselisi
omadusi ja keemilist käitumist ning koostada vastavaid võrrandeid õpitud
reaktsioonitüüpide raamides;
• oskab ennustada ainete
olulisemaid füüsikalisi omadusi: suhteline keemistemperatuur, lahustuvus
vees ja orgaanilistes lahustites;
• oskab etteantud monomeeri põhjal
koostada polümeeri struktuuri ja vastupidi;
• mõistab ja oskab
selgitada orgaaniliste ainete osa eluslooduses, tööstuses ja olmes;
•
oskab struktuurist lähtudes selgitada olmes rakendatavate koolis õpitud
ainete keemilist alust, võimalikku keskkonnaohtlikkust ja toksilisust;
•
oskab leida informatsiooni ainete ja materjalide omaduste, saamise ja
kasutamise kohta;
• oskab teha järeldusi, üldistusi, valikuid ja
otsustusi õpitud materjali põhjal, vastu võtta ja analüüsida temale uut
keemiateavet (ka graafiliste andmete põhjal);
• tunneb põhilisi
laboratoorse töö võtteid ja oskab neid kasutada praktiliste ülesannete
lahendamisel;
• on tuttav Eesti maavarade, keemiatööstuse ja
keskkonnaprobleemidega.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56 «Põhikooli
jagümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 14
|
FÜÜSIKA
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
1. Füüsika põhikoolis ja gümnaasiumis
1.1. Koolifüüsikat käsitletakse kolmekomponendilise süsteemina, mis
koosneb teaduslikust, protsessuaalsest ja ideelisest komponendist.
Teaduslik komponent kindlustab füüsikateadmised, protsessuaalne
komponent füüsikale omase teadmiste hankimise viisi ja teadmiste
rakendamise oskused nii tuntud kui ka uues olukorras, ideeline komponent
kujundab väärtushinnanguid.
1.2. Füüsika õppimine toimub aktiivses, teatud juhtudel interaktiivses
õppekeskkonnas. Suhteliselt väheaktiivset seletav-tõlgendavat meetodit
rakendatakse vaid juhtudel, kui see on vältimatu. Füüsikaõpet
iseloomustab suunatud avastamine: sooritatakse uurimuslikku laadi
praktilisi töid, lahendatakse probleeme ja tehakse mitmesugused
projekttöid. Õppimine füüsikas on õpilase jaoks tähenduslik, st õpilane
tajub õpitava vajalikkust ja kasulikkust. Õpilased teevad koostööd,
töötatakse rühmas, tehakse meeskonnatööd. Kasutatakse ajurünnakut,
rollimängu, ekskursiooni, välitööd, küsimuste moodustamist teksti
põhjal, diskussiooni ja teisi õpitegevust aktiviseerivaid meetodeid,
vorme ja võtteid.
1.3. Loodusteaduse meetodi kasutamine võimaldab kujundada teaduslikku
suhtumist ümbritsevasse maailma. Nähtuste eksperimentaalne uurimine,
probleemolukordade loomine ja nende lahendamine on tõhusad uudishimu
äratamise ja õpilaste tunnetusliku aktiivsuse tõstmise vahendid.
Katsete, sh mõtteliste katsete sooritamine ning teoreetilised arutlused
eeldavad probleemide teadvustamist, hüpoteeside püstitamist, hüpoteeside
kontrollimist, vajalike katsete, arutluste jm planeerimist, katseandmete
salvestamist ja töötlemist, katsetulemuste põhjal järelduste tegemist
ning nende seostamist juba olemas olevate teadmistega, tehtud tööle
hinnangu andmist jne. Selline tegevus aitab kaasa mõtlemisprotsesside –
võrdlemine, liigitamine, klassifitseerimine, analüüs, süntees jne –
arenemisele. Sel viisil kujuneb ka praegusaegses teabetulvas vajalik
skeptiline suhtumine teabesse.
1.4. Füüsika õpitegevustele annab mõtte väärtustav tegevus, mis seob
selle isiksuse emotsionaalse sfääriga ning võimaldab esteetilisi
elamusi. Õpitegevuste loomingulisus ja vabadus aitavad kaasa tunnetuses
peituvate esteetiliste väärtuste kasutamisele. Jõukohaste õpiülesannete
täitmisega kaasnev eduelamus loob soodsa keskkonna teadmiste
omandamiseks. Füüsikaõppe väärtustamise seisukohalt on oluline, et
õpilased tajuksid omandatavate teadmiste ja oskuste kasulikkust ning
vajalikkust nüüdisaegse tehnologiseeritud infoühiskonna eluliselt
tähtsate kü simuste lahendamisel.
1.5. Füüsikateadmiste ja -oskuste abil saab loodusnähtusi seletada
ainult teatud aspektist. Mingi nähtuse seletus on täielikum, kui
kasutame ka teistes loodusteaduslikes ainetes omandatud teadmisi ja
oskusi. Sageli piirdub füüsika osa keeruliste nähtuste seletamisel vaid
kõige üldisemate printsiipide sõnastamisega. Just selliste integreeritud
probleemide lahendamisel saab näidata, et füüsika ei ole asi iseeneses,
et füüsikas omandatu abil on võimalik nähtusi seletada ja probleeme
lahendada.
1.6. Oluline on füüsika seostamine tehnika ja tehnoloogiaga, sh
keskkonnatehnoloogiaga. Füüsikateadmised võimaldavad avada tehniliste
seadmete tööprintsiipe ja tehnoloogiate aluseid. Siinkohal on sobiv
käsitleda füüsika osa globaalprobleemidele lahenduste leidmisel. Uute
tehnoloogiate kasutuselevõtt aitab lahendada mitmeid inimkonna ette
kerkinud probleeme, kuid võib kaasa tuua ka konflikte loodusega ning
uute palju keerulisemate probleemide tekke. Inimkonna eksisteerimiseks
on oluline, et uute tehnoloogiate arendamisel ja juurutamisel suudaksid
kaasa rääkida võimalikult paljud inimesed.
1.7. Füüsikas õpitavale tähenduslikkuse loomiseks pakutakse
õpiülesandeid ja probleeme, millega õpilased puutuvad kokku igapäevaelus
ning mille lahendamisel ei piirduta ainult momendil käsitletava teemaga.
Projektõppe kasutamine loob sisemise integratsiooni teiste õppeainetega,
kuna probleemi lahendamine eeldab laialdaste teadmiste ja oskuste
kasutamist.
1.8. Et avada füüsika sotsiaalset rolli, on soovitatav õpilastele
tutvustada füüsikaideede ajaloolist arengut ning mõju elukeskkonnale,
väljapaistvate füüsikute elu ja panust kultuurilukku, kõnelda teadusliku
tunnetuse loomingulisest iseloomust ning tunnetusprotsessi esteetilisest
väärtusest. Selline käsitlus võimaldab esile tuua põhjusi, mis ärgitasid
teadlasi probleeme valima ning nende lahendamise teid; näidata teadust
kui teatud inimeste tööd ning teadlaste seost ühiskonna ja kultuuriga;
näidata rahvuste ja riikide piire ületanud ja üldkultuurilise tähenduse
omandanud ideid ja printsiipe, mille juured on füüsikas.
2. peatükk
FÜÜSIKA AINEKAVA PÕHIKOOLILE
1. Õppe-eesmärgid
Põhikooli füüsikaõpetusega taotletakse, et õpilane
:
• omandab füüsikast lähtuvalt teadmisi loodus- ja
tehisobjektidest ning nende muutustest;
• omandab teadmisi füüsika
keelest ja mõistete süsteemist; teaduslikust meetodist ja mudeli
tähtsusest loodusobjektide uurimisel;
• õpib tundma
füüsikateadmiste rakendusvõimalusi füüsikas jt õppeainetes, tehnikas,
olmes ja loodushoius; lokaalseid ja regionaalseid tehnilisi seadmeid
ning tehnoloogiaid füüsikalisest aspektist;
• mõistab
isiksuse osa füüsika arengus;
• väärtustab füüsikateadmisi
seoses erinevate elukutsetega;
• õpib lugema ja mõtestama lihtsat
loodusteaduslikku teksti, sellest ning teatmeteostest füüsikateavet
leidma;
• õpib füüsikalisi nähtusi ja objekte kirjeldama, seletama ja
ennustama, füüsika-alast teksti looma;
• märkab looduse ja
olmega seotud probleeme, mida saab seletada ja lahendada
füüsikateadmiste abil.
2. Õppetegevus
2.1. Põhikooli füüsikakursus annab tervikliku ettekujutuse füüsikast kui
loodusteadusest, kuigi haarab vaid minimaalse füüsikaliste nähtuste
ringi. Põhimõistete ja seaduspärasustega tutvutakse valdavalt vaatluste
ning katsete teel. Kursuses domineerib fenomenoloogiline lähenemine
füüsikalistele nähtustele. Matemaatilist aparatuuri rakendatakse
minimaalselt – vaid põhiliste seoste ja seaduste käsitlemisel. Valitsev
on induktiivne käsitlus. Põhitähelepanu pööratakse vaatluste ja
lihtsamate katsete korraldamisele. Õpitakse olulist eristama, seda
füüsika keeles esitama, järeldusi tegema. Laboritööd korraldatakse kas
mingi nähtusega tutvumiseks, selle kvalitatiivseks analüüsiks või siis
lihtsamate mõõtmisoskuste kujundamiseks koos mõõtmistulemuste
esitamisega tabeli või graafikuna.
2.2. Olulise tähendusega on füüsikaliste nähtuste ja objektide
kirjeldamine, seletamine ja ennustamine. Enamasti kasutatakse ainult
kvalitatiivseid seoseid ja seaduspärasusi. Seletust alustatakse nähtuse
või objekti kirjeldamisest, eristatakse olulised tunnused. Järgnevalt
leitakse seadus või seaduspärasus ning sõnastatakse tingimused, millest
selgub, et nähtuse või objekti seletamiseks sobib just antud seadus või
seaduspärasus.
2.3. Kuigi arvutusülesannete lahendamine pole põhikoolis omaette
eesmärk, on nende lahendamine vajalik selleks, et õpilased tutvuksid
füüsikaliste suurustega opereerimise algoritmidega. Tähelepanu
pööratakse ülesande tingimuste adekvaatsele kirjeldamisele füüsika
keeles, tehetele mõõtühikutega ja vastuse reaalsuse kontrollimisele.
Õpitakse vormistama ka ülesande lahenduskäiku.
2.4. Koostöös bioloogia, geograafia ja keemiaga arendatakse
loodusteaduslikku mõtlemisviisi. Areneb arusaam, et igal nähtusel on
põhjus ja igasugune muutus looduses kutsub esile teisi muutusi, mis
võivad põhjustada keskkonnas soovitud või soovimatuid tagajärgi.
Füüsikat õppides areneb õpilastel lugemise, kirjutamise, teksti
mõistmise ning suulise ja kirjaliku teksti loomise oskus. Arendatakse
edasi mõõtmis- ning infotöötlusoskusi. Õppetegevuses areneb õpilaste
kriitiline ja loov mõtlemine: õpitakse märkama ja teadvustama füüsika
ainevaldkonnaga seotud probleeme elus ja eluta looduses; küsimusi
esitama, vaatlusi ja mõõtmisi korraldama, mõõtmistulemusi analüüsima ja
sellest järeldusi tegema, tulemusi tõlgendama, sünteesima; õpitakse
probleemidele alternatiivseid lahendusi leidma ning erinevate
lahendusviiside ja otsuste tagajärgi prognoosima. Õppides mõistma
looduse kui süsteemi funktsioneerimise lihtsamaid seaduspärasusi ning
inimese ja tehnika mõju looduskeskkonnale, areneb õpilastel
tehnoloogilis-tehniline pädevus.
3. Õppesisu
3.1. VALGUSÕPETUS. Valgusallikas. Valguse levimine: valguskiir,
sirgjoonelise levimise seadus. Vari. Valguse peegeldumine: langemis-
ning peegeldumisnurk, mattpind, tasapeegel. Valguse murdumine:
murdumisnurk, valguse murdumise seaduspärasus. Lääts: kumerlääts,
nõguslääts, fookus, fookuskaugus, läätse optiline tugevus. Kujutis:
tõeline kujutis, näiv kujutis. Prillid. Silm. Valguse spekter.
3.2. MEHAANIKA. Kehade ja ainete omadused: mõõtmine, mass, tihedus,
ühikute eesliited: kilo-, detsi-, senti-, milli-. Mehaaniline liikumine:
trajektoor, teepikkus, ühtlane liikumine, mitteühtlane liikumine,
kiirus, keskmine kiirus, punkti koordinaadid tasanditel (s, o, t).
Vastastikmõju seaduspärasus. Võnkliikumine: võnkumine, amplituud,
periood, sagedus. Kehade vastastikmõju: rõhk, elastsusjõud, hõõrdejõud.
Mehaaniline töö ja energia: töö, võimsus, energia, energia jäävuse
seadus, lihtmehhanism. Ujumine: üleslükkejõud, ujumise seaduspärasus.
Heli: heli, heli kiirus, võnkesageduse ja heli kõrguse seos.
3.3. SOOJUSÕPETUS. Gaasi, vedeliku ja tahkise ehituse mudelid:
soojusliikumine, siseenergia, aineosakeste kiiruse ja temperatuuri seos,
termomeeter. Soojusülekanne: soojusjuhtivus, konvektsioon,
soojuskiirgus, soojushulk, keha soojenemiseks kuluv soojushulk,
kalorimeeter, termos; soojusülekande suund; soojusbilansi võrrand. Aine
agregaatoleku muutused: sulamine ja tahkumine, sulamissoojus, aurumine
ja kondenseerumine, keemissoojus.
3.4. ELEKTRIÕPETUS. Elektriline vastastikmõju: elektrilaeng,
elementaarlaeng, elektroskoop, elektriväli, juht, isolaator.
Elektrivool: elektrivool metallis, vabad laengukandjad, elektrivoolu
toimed, voolutugevus, ampermeeter. Suletud vooluring: vooluallikas,
vooluring, pinge, voltmeeter, Ohmi seadus, elektritakistus, reostaat;
pinge ja voolutugevuse seos jada- ja rööpühendusel. Elektrivoolu töö ja
võimsus, elektrisoojendusriist. Elektriohutus. Magnetnähtused:
püsimagnetid, magnetnõel, magnetväli, elektromagnet.
3.5. AATOMI- JA UNIVERSUMIÕPETUS. Aine ehitus: molekul,
molekulide-vahelised tõmbe- ja tõukejõud; ühe ja sama aine molekulide
eristamatus. Aatom: elektron, prooton, neutron, aatomituum. Valguse
teke: Bohri aatom, valguse kiirgumine ja neeldumine portsjonite
(kvantide) kaupa. Tuumareaktsioon: tuumajõud, radioaktiivne lagunemine,
siseenergia vabanemine tuumareaktsioonis. Looduskaitse. Astronoomilised
uurimismeetodid. Galaktika, täht. Päikesesüsteem: planeet, kaaslane,
komeet, meteoor. Aastaaegade vaheldumine. Kuu faaside teke.
4. Õpitulemused
4.1. Põhikooli lõpetaja teab:
• füüsikaliste nähtuste
iseloomulikke tunnuseid, nähtuste ilmnemise tingimusi, seost teiste
nähtustega, nähtuste kasutamist praktikas;
•
füüsikamõisteid, sh füüsikalisi suurusi, nähtusi või omadusi, mida
mõiste iseloomustab; suuruste seoseid teiste füüsikaliste suurustega,
mõõtühikuid, mõõtmisviise ja mõõtmisvahendeid;
•
seoste sõnastust, seost väljendavat valemit, seose õigsust kinnitavaid
katseid, seose kasutamist praktikas;
• mudelite tunnuseid, mudeli ja
tegelikkuse vahekorda, rakendusvaldkonda ja -piire;
• mõõteriistade
ja seadmete otstarvet, töötamispõhimõtet, kasutamise näiteid ja
reegleid, ohutusnõudeid;
• keskkonna- ja energiasäästu
vajalikkust.
4.2. Põhikooli lõpetaja oskab:
• vaadelda nähtusi füüsika
seisukohalt;
• kasutada mõisteid ja seoseid loodus- ja
tehnikanähtuste kirjeldamisel, seletamisel ja ennustamisel;
•
leida teatmeteostest füüsikateavet;
• lahendada arvutus- ja
graafilisi ülesandeid, kasutades õpitud seoseid;
• kasutada
füüsikaliste suuruste tabeleid;
• koostada skeemi järgi
katseseadet;
• kasutada mõõteriistu;
• ohutult
läbi viia lihtsamaid katseid;
• töödelda mõõtmistulemusi ja teha
katsetulemuste põhjal järeldusi.
3. peatükk
FÜÜSIKA AINEKAVA GÜMNAASIUMILE
1. Õpetuse eesmärgid
Gümnaasiumi füüsikaõpetusega taotletakse, et õpilane:
•
omandab alused nüüdisaegse põhjuslik-tõenäosusliku füüsikalise
maailmapildi kujunemiseks;
• süvendab ja laiendab teadmisi füüsika
keelest ja mõistete süsteemist ning õpib neid kasutama füüsikaliste
nähtuste ja objektide kirjeldamiseks, seletamiseks ning ennustamiseks;
•
teadvustab teaduslike mõistete kujundamise viise ja meetodeid ning
rakendab neid uute teadmiste omandamisel;
• arendab kriitilist
mõtlemist;
• süvendab vaatlus- ja eksperimenteerimisoskusi;
•
süvendab mõõtmisvahendite kasutamise oskusi;
• mõistab
füüsika seost tehnika ja nüüdisaegse tehnoloogiaga ning integratsiooni
teiste teadustega;
• säilitab positiivse hoiaku füüsika kui õppeaine
ja kultuurifenomeni suhtes;
• tutvub ideede «draamadega» ja isiksuse
osaga füüsika arengus;
• mõistab füüsika humanitaarset
külge;
• teadvustab vajadust käsitseda tehnilisi ja
tehnoloogilisi seadmeid ennast ja neid säästes;
• kujundab
füüsikateadmiste ja -oskuste alusel elu ja elukeskkonna säilimiseks
vajalikud väärtushinnangud, tegutseb loodust säästvalt.
2. Õppetegevus
2.1. Gümnaasiumi füüsikaõpe on süstemaatiline. Põhikooliga võrreldes
õpitakse liikumisvorme ja vastastikmõjude põhjusi täpsemalt tundma,
otsitakse seoseid erinevate liikumisvormide vahel. Õppematerjali
esitusel lisandub induktiivsele käsitlusele deduktiivne. See loob
võimalusi mõtte-eksperimentideks, teoreetilisteks arutlusteks ja
arvutusteks. Nähtuste kvantitatiivsele seletusele eelneb üldjuhul
kvalitatiivne.
2.2. Laboritööde sooritamisel suureneb õpilaste iseseisvus. Nähakse ette
tööhüpoteeside püstitamist, eksperimendi planeerimist, eksperimendi
võimalikult korrektset läbiviimist, tulemuste registreerimist ja
järelduste tegemist. Tutvutakse mõõtemääramatuse hindamisega.
2.3. Arvutusülesannete lahendamisel pööratakse ülesande sisu ja
tulemuste analüüsile suuremat tähelepanu kui põhikoolis. Ülesandeid
õpitakse lahendama üldkujul, st omandatakse teatud tüüpi, mitte
üksikülesannete lahendamise juhiseid. Tutvutakse suurusjärguliste
hinnangute andmisega.
3. Õppesisu
3.1. Mehaanika
3.1.1. Mehaaniline liikumine: ühtlane sirgjooneline liikumine, ühtlaselt
muutuv liikumine, punktmass, taustsüsteem, nihe, hetkkiirus, kiirendus,
liikumise suhtelisus, liikumisvõrrand . Kehade
vastastikmõju: mass, jõud, jõu liigid, impulss, Newtoni I seadus,
Newtoni II seadus, Newtoni III seadus, gravitatsiooniseadus, impulsi
jäävuse seadus, reaktiivliikumine. Mehaaniline töö, mehaaniline energia,
mehaanilise energia jäävuse seadus.
3.1.2. Perioodilised liikumised. Ringliikumine: nurkkiirus,
kesktõmbekiirendus, joonkiiruse ja nurkkiiruse seos. Võnkumine:
amplituud, hälve, periood. Laine: ristlaine, pikilaine, laine
levimiskiiruse ja lainepikkuse seos.
3.2. Soojusõpetus
3.2.1. Ideaalne gaas, selle olek ja oleku muutumine, siseenergia:
molekul, mikroparameeter, makroparameeter, soojusliikumine, siseenergia,
temperatuur, soojushulk, gaasi rõhk, ideaalse gaasi olekuvõrrand, rõhu
ja absoluutse temperatuuri seos. Termodünaamika I printsiip.
Termodünaamika II printsiip. Pööratav ja mittepööratav protsess,
entroopia.
3.2.2. Soojusmasin, soojusmasina kasutegur. Aine agregaatolek ja selle
muutumine. Vedelik. Tahkis. Pindpinevus. Difusioon.
3.3. Elektromagnetism
3.3.1. Elektromagnetiline vastastikmõju. Elektrilaeng, elektrilaengu
jäävuse seadus, punktlaeng, Coulomb’i seadus. Elektriväli: elektrivälja
tugevus, töö elektriväljas, potentsiaalide vahe ja pinge.
Elektrimahtuvus, kondensaator. Elektrivool: voolutugevus,
elektritakistus, elektrivoolu töö ja võimsus. Vooluallikas, vooluallika
elektromotoorjõud. Vooluring: Ohmi seadus vooluringi osa ja
koguvooluringi kohta, juhtide jada- ja rööpühenduse seadused,
multimeeter.
3.3.2. Magnetväli: magnetinduktsioon, Ampere’i seadus, Lorentzi jõud.
Elektromagnetiline induktsioon: induktsiooni seadus, eneseinduktsiooni
nähtus, pooli induktiivsus. Elektromagnetvõnkumine, Thomsoni valem.
Elektromagnetlaine. Vahelduvvool. Elektrienergia ülekanne.
3.4. Optika
Valgus kui laine: elektromagnetlainete skaala, lainefront, lainepikkus,
sagedus, periood, faas. Valguse difraktsioon. Valguse koherentsus ja
interferents. Valguse murdumine, murdumisseadus, murdumisnäitaja.
Valguse dispersioon: spektrid, spektraalanalüüs, spektroskoop.
Fotoefekt: footon, footoni energia ja sageduse seos, Einsteini valem
fotoefekti kohta. Valguse kiirgumine ja neeldumine: joonspekter,
pidevspekter, kiirgusspekter, neeldumisspekter. Valguse dualistlik
käsitlus.
3.5. Aine struktuur
3.5.1. Aatomifüüsika: Bohri aatomimudel: peakvantarv, energianivoo,
Bohri postulaadid. Kvantmehaanika teke ja põhiideed. Kaasaegne
aatomimudel. Energiatasemed tahkises: metall, pooljuht, dielektrik.
3.5.2. Tuumafüüsika: prooton, neutron, laenguarv, massiarv, keemiline
element, isotoop, radioaktiivsus, poolestusaeg. Tuumaprotsessid: tuumade
lõhustumine, seoseenergia, massidefekt, tuumade süntees,
tuumaenergeetika, tuumapomm, kiirguskaitse, dosimeeter.
Elementaarosakesed.
3.6. Kosmoloogia. Nüüdisaegne maailmapilt
3.6.1. Tähistaevas: tähtkuju, taevakaart. Päikesesüsteem: planeet,
planeedi kaaslane, asteroid, komeet, meteoor, varjutused. Tähed ja
tähesüsteemid. Galaktikate teke ja evolutsioon. Suur Pauk.
3.6.2. Maailmapildi mõiste ja ajalooline areng. Mateeria põhivormid:
aine ja väli. Vastastikmõjude liigid: gravitatsiooniline, nõrk,
elektromagnetiline, tugev. Jäävusseadused: laengu, massi ja energia
jäävus. Põhiprintsiibid: potentsiaalse energia miinimumi, entroopia
kasvu, superpositsiooni, määramatuse ja relatiivsuse printsiip.
Põhjuslikkus ja tõenäosuslikkus. Eksperimendi tähtsus. Mudel ja teooria,
nende rakenduspiirid. Relatiivsusteooria alused. Füüsikaline maailmapilt
ja pseudoteadused.
4. Õpitulemused
4.1. Gümnaasiumi lõpetaja teab:
• füüsikaliste nähtuste
iseloomulikke tunnuseid, nähtuste ilmnemise tingimusi, seost teiste
nähtustega; nähtusi selgitavaid teaduslikke teooriaid, nähtuste
kasutamist praktikas;
• füüsikamõisteid, sh füüsikalisi suurusi,
nähtusi või omadusi, mida mõiste iseloomustab; suuruste seoseid teiste
füüsikaliste suurustega; mõõtühikuid, mõõtmisviise ja mõõtmisvahendeid;
•
seaduste või seaduspärasuste sõnastust, seadust väljendavat valemit,
nende õigsust kinnitavaid katseid, kasutamist praktikas ja seaduse
rakendatavust;
• teooria eksperimentaalset põhjendust; põhimõisteid,
-seisukohti, -seadusi; põhilisi järeldusi, praktilist kasutamist ja
rakendatavust;
• mõõteriistade, mehhanismide, masinate otstarvet,
töötamispõhimõtet, kasutamise näiteid ja reegleid, ohutusnõudeid;
•
erinevust klassikalise ja kvantmehaanilise füüsikalise maailmapildi
vahel;
• keskkonna- ja energiasäästu vajalikkust;
•
füüsika osa ühiskonna ja kultuuri arengus, tema osa rahvuskultuuris.
4.2. Gümnaasiumi lõpetaja oskab:
• vaadelda nähtusi füüsika
seisukohalt;
• kasutada mõisteid, seadusi ja teooriaid loodus- ja
tehnikanähtuste seletamisel;
• eristada teaduslikku ja
pseudoteaduslikku maailmakäsitust;
• lahendada arvutus- ja
graafilisi ülesandeid, kasutades õpitud seadusi ja valemeid, vormistada
lahendusi;
• leida infot teatmeteostest ja füüsikaliste suuruste
tabelitest;
• planeerida katset;
• koostada skeemi järgi
katseseadet;
• kasutada mõõteriistu;
• ohutult
läbi viia lihtsamaid katseid;
• töödelda mõõtmistulemusi ja teha
katsetulemuste põhjal järeldusi;
• hinnata mõõtemääramatust;
•
lahendada probleemülesandeid.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56 «Põhikooli
jagümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 15
|
AJALUGU
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Ajalugu põhikoolis ja gümnaasiumis
1.1. Üldhariduskooli ajalooõpetus on kontsentriline. Põhikoolis õpitakse
maailma (eelkõige Euroopa) ja Eesti ajalugu vanimast ajast kuni
tänapäevani. Gümnaasiumis käsitletakse Eesti ajalugu vanimast perioodist
kuni kaasajani, maailma ajalugu muinasajast kuni tänapäevani.
1.2. Ajalooõpetuse dimensioonid on kronoloogiline, poliitiline,
majanduslik, sotsiaalne, kultuuriline ja ideede dimensioon.
1.3. Õppekava üks põhinõudeid on õpilase arendamine. Valmis teadmiste
vahendamine on asjakohane ülevaateteemade puhul. Peamine on aga
õppimine, kus õppija peab õpikuteksti, ajalehe või ajakirja artikli,
algallika või muu materjali põhjal looma endale ise ajaloopildi, tegema
järeldusi, väljendama oma arvamust ühe või teise ajaloosündmuse või
nähtuse kohta. Ajalooprobleemide lahendamise käigus tekivad uued
oskused, rikastub väärtussüsteem, kujuneb rahvuslik ja kultuuriline
identiteet, sallivus ja pooldav suhtumine demokraatlikesse väärtustesse,
avardub õpilase isiklik maailm.
1.4. Taolisest põhimõttest lähtuva õpetuse puhul ei saa ajaloo õppimine
koolis olla entsüklopeediline, vaid eksemplaarne, s.o ajaloomaterjaliga
tutvutakse valikuliselt. Sealjuures tuleb vältida eksemplaarse
lähenemise suurimat puudust – ajaloolise aja mõiste hülgamist – ja
realiseerida kronoloogiline dimensioon kronoloogilis-temaatilise
printsiibina. Sel puhul saab rääkida ajalooteadmisest mitte kui lihtsalt
faktikogust, vaid kui protsessist. Mitmekesiste ülesannete lahendamise
käigus arenevad õpioskused, ajalooline mõtlemine, kujutlusvõime,
rikastub ajalooteadvus.
1.5. Ajaloo õpetamisel rakendatakse orienteeruvat ja detailset
käsitlust. Orienteeruva käsitlusega avatakse ajalooliste seoste süsteem,
asetatakse sündmused põhilisse kronoloogilisse struktuuri ning tehakse
üldistusi. Detailselt vaadeldakse mõningaid olulisemaid sündmusi selles
struktuuris.
1.6. Tähtis on silla loomine mineviku ja kaasaja ajaloosündmuste ja
-nähtuste vahel, arusaama kujundamine, et minevikku pöördumata on raske
mõista tänapäeva, kriisikollete olemust, samuti paljusid Eesti ajalooga
seotud probleeme. Ajalooallikatega töötades otsitakse kõigepealt
vastuseid küsimustele kes, mis, millal, kuidas, seejärel
jõutakse järk-järgult küsimuseni miks.
Õpilased kogevad, kui keeruline on otsustada ühe või teise sündmuse
põhjuste üle. Seetõttu on väga oluline selgitada mõisteid põhjus-tagajärg,
sarnasus-erinevus, muutus-järjepidevus.
1.7. Ajaloo mõistmise seisukohalt on tähtis kujundada võimet asetada end
kellegi teise olukorda, vaadelda maailma kellegi teise seisukohast
lähtudes. Ajalootundides peaks õpilastele tutvustatama ka erinevaid
ajalookäsitusi ühtki neist peale surumata. Õpilastes peab kujundama
kriitilist suhtumist erinevatesse mõtteviisidesse. Otstarbekas on
võrrelda ajaloosündmuste ja -nähtuste käsitlemist erinevates õpikutes ja
raamatutes. See aitab mõista, et ajaloo kirjutamine on ikka sõltunud
ajast ja ajaloolaste seisukohtadest.
1.8. Ajaloopilt, mida igaüks endaga kaasas kannab, ei kujune üksnes
koolis. Ajaloopildi kujunemisele aitavad kaasa ekskursioonid ja
õppekäigud ning kokkupuude ajaloo- ja ilukirjandusega, teatri ja kinoga,
erinevate inimeste ja paikadega. Selle kogemuse ühendamisel koolis
õpituga kujunebki õpilasel järk-järgult välja ainult temale omane
ajaloopilt.
1.9. Õpilaste maailmapilti rikastab ainetevaheline integratsioon,
lähedaste teemade käsitlemine erinevatest aspektidest lähtuvalt.
1.10. Ajaloo õpitulemuste kontrolli ja hindamise eesmärgiks on saada
ülevaade ajalooõpetuse eesmärkide saavutamisest, õpilase individuaalsest
arengust, ja kasutada saadud teavet õppeprotsessi tulemuslikumaks
kavandamiseks.
1.11. Õpitulemuste kontrollimise vormid peaksid olema mitmekesised,
sisaldama suulist ja kirjalikku küsitlust, tööd kaartidega,
allikmaterjaliga, piltidega, pikaajaliste projektide, referaatide ja
uurimistööde koostamist, arutluse kirjutamist.
1.12. Arutluse hindamisel tuleb arvestada teemast arusaamist ja selle
avamist; töö loogilist ülesehitust (sissejuhatus, teemaarendus ja
kokkuvõte); oma seisukoha esitamist ja selle põhjendamist konkreetsete
näidetega; seoste loomise ja järelduste tegemise oskust. Hindeskaala
valib õpetaja vastavalt õpilaste vanuseastmele ja ülesande keerukusele.
1.13. Allikaülesandeid hinnatakse lähtuvalt vastuse kvaliteedist
(lihtsast loendamisest kuni analüüsini). Allikaülesande hindamisel on
aluseks järgmised tasemed:
• (rahuldav): teksti alusel loendi
või seisukoha esitamine ja kirjeldamine;
• (hea):
iseloomustamine ja võrdlemine;
• (väga hea): analüüs, isiklik
hinnang ning selle põhjendamine.
1.14. Üksikfaktide tundmisele tuleb eelistada olulisemate
ajaloosündmuste ja nähtuste analüüsi nõudvaid ülesandeid,
ajalooõpetusega kujundatud oskusi. Projektülesande ja iseseisvate
uurimistööde hindamisel tuleb jälgida ka töö valmimise protsessi
(probleemi püstitamine, andmete kogumine, selekteerimine, analüüsimine,
töö vormistamine, klassis ettekandmine), mitte ainult lõpptulemust.
Hindamisprotsessis on oluline õpilase enesehinnang ja selle arenemine,
mis tõstab vastutust õppimise suhtes. Hindamine peab olema paindlik,
arvestama õpilase individuaalsust, erinevaid kursusi ja nende
raskusastet.
1.15. Kokkuvõttev hinne peab kujunema erinevate osaoskuste hindamisest
(näiteks: eneseväljendus- ja analüüsioskus, materjali reprodutseerimine,
arutluste kirjutamine, töö allikmaterjaliga jne).
2. Põhikooli õppe-eesmärgid
Põhikooli ajalooõpetusega taotletakse, et õpilane:
•
hakkab tundma huvi mineviku vastu, õpib tundma ajaloo põhimõisteid;
•
õpib tundma oma kodukoha ajalugu, Eesti ajalugu süstemaatiliselt,
Euroopa ja maailma ajalugu nii ülevaatlikult kui ka vastavat ajastut
kõige enam iseloomustavate sündmuste ja protsesside kaudu;
•
hakkab aru saama kaasaja sündmustest, mõistab mineviku ja kaasaja seost;
•
tunneb ja oskab kasutada erinevaid õpivõtteid, tekstiliike ja
infokanaleid;
• õpib leidma, omandama, üldistama, tõlgendama,
hindama, talletama, kasutama ja edastama ajalooteavet, oskab seda
kriitiliselt hinnata;
• õpib eristama ajaloofakti tõlgendusest ja
arvamusest, oskab näha ja sõnastada probleeme, esitada neist lähtuvalt
küsimusi ja pakkuda lahendusteid;
• hakkab tunnustama inimeste,
vaadete ja olukordade erinevusi, õpib oma arvamust kujundama ja
põhjendama, oma tegevust analüüsima ja hindama, oma eksimusi nägema ja
korrigeerima;
• õpib mõistma põhjuse-tagajärje, sarnasuse-erinevuse,
järjepidevuse ja tõenduse olemust ajaloosündmuste ja -protsesside
analüüsimisel;
• määratleb end oma rahvuse liikmena.
2. peatükk
AJALOO AINEKAVA 5.–6. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Ajalugu on omaette õppeainena kavas alates 5. klassist. Algkursuses
lähenetakse ainele, lähtudes õpilasest kui ajaloos osalejast. Tema
eluajal on toimunud juba mitmesuguseid sündmusi isiklikus elus, Eestis
ja maailmas. Õppetegevuses on kesksel kohal vestlus ja mänguline
tegevus, toetutakse varasematele teadmistele. Õpilastelt võib küsida,
missuguseid sündmusi nad ise meenutada suudavad. Esimeseks ülesandeks
sobib nt koduloolisele ainele tugineva lühijutu või omaenese ajaloo
(eluloo) koostamine vanematelt ja vanavanematelt saadava informatsiooni
vahendusel. Õpilased peaksid hakkama mõistma, et ajalugu ongi tegelikult
«igaühe lugu». Läbi õppetegevuse tutvuvad õpilased ajaloo põhimõistetega
ja omandavad mitmesuguseid oskusi: küsimuste esitamine, informatsiooni
hankimine, suuline ja kirjalik eneseväljendus. Arenevad koostööoskus ja
kujutlusvõime.
1.2. Teemavaliku aluseks 5. klassis peaks olema õpilaste ajaloohuvi
äratamine. Süstemaatiliste teadmiste, oskuste kujundamist 5. klassi
ajalookursus eesmärgiks ei sea. Samu põhimõtteid peaks jälgima ka
õpilaste hindamisel. Seega ei tohi kontrollida enamat kui ühte õpitud
teemat korraga.
1.3. 6. klassis algab süstemaatiline ajalooõpe. Õppetegevustes
toetutakse õpilaste varasematele kogemustele. Eelkõige juhindutakse
sellest, et üleminek 5. klassist 6. klassi ei oleks liiga järsk.
Valdavaks meetodiks sobib algul samuti vestlus. Oluline on ajalooliste
kujutluste loomine, koostööoskuse ja iseseisva töö oskuse kujundamine.
Seejärel on sobiv minna üle nõudlikumale metoodikale: küsimuste
esitamine tekstide kohta, kavastamine, jutukeste koostamine,
probleemsituatsioonide loomine, ajaloosündmuste ja -protsesside lihtsam
analüüs, empaatia kujundamine ülesannete kaudu. Kursuse lõpuks peaks
õpilane tundma muinas- ja vanaaja kõige olulisemat kultuuripanust ja
eristama ühiskonna arenemise põhietappe.
2. Õppesisu
2.1. Ajaloo algkursus
Ajaloo algkursus hõlmab peatükke maailma ja Eesti ajaloost vanimast
ajast tänapäevani. Vastust võiks otsida küsimustele mis
on ajalugu, kuidas on toimunud areng, mis on ajalooallikad, kust on
võimalik leida informatsiooni mineviku kohta, mida tähendab ajaarvamine
ajaloos. Tutvustada valikuliselt mõningaid kultuurisaavutusi,
tehnika arengut, huvitavaid sündmusi ja ajaloo suurkujusid.
2.2. Muinas- ja vana-aja ajalugu
2.2.1. MUINASAEG. Muinasaja arengujärgud ja nende üldiseloomustus. Eesti
ala vanim asustus. Eesti nooremal kiviajal ja varasel metalliajal.
2.2.2. VANA-AEG. Vana-aja sisu ja üldiseloomustus:
• Vana-Ida:
Vana-Egiptus. Sumerid. Mesopotaamia. Iisraeli ja Juuda riik. Vana-Ida
kõrgkultuuride põhijooned.
• Vana-Kreeka: vanim kõrgkultuur
Euroopas. Kreeka linnriigid. Kreeka-Pärsia sõjad. Ateena õitseng.
Vana-Kreeka kultuuri põhijooned. Hellenism.
• Vana-Rooma: Rooma
riigi tekkimine. Rooma vabariik. Rooma keisririik. Eluolu ja kultuur.
Kristluse tekkimine ja levik. Rooma impeeriumi nõrgenemine ja
kokkuvarisemine. Eesti Rooma rauaajal.
3. Õpitulemused
6. klassi lõpetaja:
• oskab kasutada aja mõistega seonduvaid
sõnu ja fraase: aeg, muinasaeg, vana-aeg, sajand, aastatuhat, eKr, pKr;
•
tunneb mõnda olulist sündmust kodukoha ja Eesti ajaloost, seostab neid
omavahel;
• tunneb ühiskonna üldist arengut muinas- ja vana-ajal,
toob ajajärkude iseloomustamiseks näiteid;
• mõistab
vana-aja kultuuripärandi tähtsust inimkonna ajaloos, esitab näiteid
erinevatest kultuurivaldkondadest;
• mõistab, et ajaloosündmustel ja
-nähtustel on põhjused ja tagajärjed, loob lihtsamaid seoseid (nt
kirjeldab mõnda sündmust);
• teab, et mineviku kohta saab
teavet ajalooallikatest, mõistab ajalooallika tähtsust, oskab töötada
lihtsamate allikatega;
• püüab vaadelda maailma minevikus elanud
inimeste pilgu läbi, aru saada nende inimeste elulaadist ja
tegevusmotiividest;
• väljendab oma teadmisi nii suuliselt kui ka
kirjalikult, oskab koostada kava, kasutab ajalookaarti.
3. peatükk
AJALOO AINEKAVA 7.–9. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. 7.–9. klassis jätkub maailma ja Eesti ajaloo õppimine. Eesti
ajalugu õpetatakse integreerituna maailma ajaloo kursusesse. Ainekavas
eraldi välja toodud Eesti ajaloo teemasid käsitletakse põhjalikult ja
süsteemselt. Võimalusel tõmmatakse maailma ajaloo teemade käsitlemisel
paralleele Eesti ajalooga.
1.2. Tegemist on suurt ajalooperioodi hõlmavate keerukate sündmuste ja
protsessidega. Seetõttu on eriti oluline õppetegevuste eakohane
organiseerimine ja varem omandatuga arvestamine, et õpilastel ei kaoks
huvi ajaloo vastu. Tähelepanu tuleks pöörata õpioskuste kujundamisele ja
oma õpistiili leidmisele. Õppetegevustes kasutatakse mitmekesiseid
töövõtteid (nt vestlus, diskussioonid, märksõnade leidmine, ajastust
kronoloogilise raamistiku loomine – ajajoon, skeemide ja plaanide
koostamine, rolli- ja otsustusmängud jne). Võimalusel viiakse õpilasi
«ajaloo juurde»: korraldatakse õppekäike ja ekskursioone, õppetunde
muuseumides ja arhiivis. Õpetatakse informatsiooni leidma ja korrastama,
kriitiliselt hindama. Positiivne on õpilastes kodu-uurimusliku huvi
õhutamine. Kooliastme lõpuks jõutakse ühiskonna arengu kirjeldamise
juurest lihtsamate seoste loomise ja järelduste tegemiseni. Õpilased
õpivad probleeme nägema ja neile lahendusteid otsima, järeldusi tegema
ning arutlema. Areneb eneseanalüüsi ja koostööoskus.
1.3. Põhikoolis hinnatakse sündmuste, nähtuste järjestamist, lihtsamate
mõistete kasutamist ajaloolises kontekstis; lihtsamate seoste loomist,
võrdlemist ja üldistamist, oskust kasutada kronoloogilist raamistikku ja
iseloomustada ajalooperioodi; sarnasuste ja erinevuste leidmist ning
kirjeldamist; erinevate seisukohtade esitamist; küsimuste esitamise,
teabe korrastamise ja süstematiseerimise oskust (kava); oskust asetada
end ajaloolisesse situatsiooni.
2. Õppesisu
2.1. Kesk- ja varauusaja ajalugu
2.1.1. MAAILM KESKAJAL (476–1492):
• keskaja koht maailma
ajaloos. Keskaja üldiseloomustus;
• kirik keskajal. Euroopa
rahvaste ristiusustamine. Kiriku osa keskaegses kultuuris;
• Frangi
riik;
• araablased. Araabia kultuur ja selle tähendus Euroopale;
•
Bütsantsi keisririik. Bütsantsi kultuuri ja teaduse saavutused;
•
Põhja-Euroopa. Skandinaavlaste eluviis ja ühiskond;
•
keskaja riiklus Saksamaa ja Inglismaa näitel;
• ristisõjad.
Esimene ristisõda. Vaimulikud rüütliordud;
• keskaegne
ühiskond Prantsusmaa näitel. Läänikorralduse üldiseloomustus. Feodaalide
ja talurahva eluolu. Rüütlikultuur. Saja-aastane sõda;
•
linnad ja kaubandus Hansa näitel;
• keskaja kultuur. Ülikoolid
ja teadus. Keskaegse inimese maailmapilt. Romaani ja gooti stiil.
Renessanss;
• Eesti ajalugu ristiusustamisest reformatsioonini.
Muistne vabadusvõitlus. Jüriöö ülestõus. Eluolu. Linnade areng.
2.1.2. MAAILM VARAUUSAJAL (1492–1600):
• suured maadeavastused;
•
reformatsioon ja vastureformatsioon;
• Eesti 16. sajandil. Eluolu.
Vaimuelu ja kultuur.
2.2. Uusaja ajalugu
2.2.1. MAAILM AASTAIL 1600–1815:
• absolutismiajastu Euroopas
Prantsusmaa näitel;
• barokkajastu;
• parlamentarism
Inglismaal;
• valgustatud absolutism Preisimaa ja Venemaa näitel;
•
Eesti Rootsi ja Vene riigi koosseisus. Muudatused majanduses ja
poliitikas. Vaimuelu ja kultuur;
• USA iseseisvumine;
• Suur
Prantsuse revolutsioon. Napoleoni sõjad.
2.2.2. MAAILM AASTAIL 1815–1918:
• kapitalismi areng;
•
rahvuslus 19. sajandil Saksamaa näitel;
• koloniaalimpeeriumid
Inglismaa näitel;
• Eesti 19. sajandil ja 20. sajandi algul.
Ärkamisaeg ja rahvuslik liikumine;
• Esimene maailmasõda;
•
kultuur 19. sajandil ja 20. sajandi algul.
2.3. Lähiajalugu
2.3.1. MAAILM KAHE MAAILMASÕJA VAHEL:
• rahvusvaheline olukord.
Maailmamajandus. Demokraatia ja diktatuurid 1920.–1930. aastail. Kultuur
ja eluolu 20. sajandi I poolel;
• Eesti Vabariik: majandus, sise- ja
välispoliitika, kultuur.
2.3.2. TEINE MAAILMASÕDA. Eesti Teise maailmasõja ajal.
2.3.3. MAAILM PÄRAST TEIST MAAILMASÕDA:
• külm sõda.
Arenenud tööstusriigid USA ja Saksamaa LV näitel. Kommunistlikud riigid
NSV Liidu näitel. Eesti Nõukogude okupatsiooni all. Rahvaste
vabadusliikumine ja koloniaalimpeeriumide lagunemine;
• kommunistliku
süsteemi kokkuvarisemine. Eesti Vabariigi taasiseseisvumine. Maailm
1990. aastail;
• kultuur ja eluolu 20. sajandi teisel poolel.
3. Õpitulemused
Põhikooli lõpetaja:
• on omandanud maailma ajaloo
põhietappide kronoloogilise raamistiku, suudab asetada sinna uut
informatsiooni, teab tähtsamaid ajaloosündmusi;
• mõistab
eri ajastute ajaloo kultuuripanust, iseloomustab tähtsamaid
ajaloosündmusi, isikuid, kultuurinähtusi;
• teab Eesti
ühiskonna arengujärke, oskab neid suhestada kodukoha, naabermaade ja
Euroopa ning maailma ajalooga, teab tähtsamaid ajaloosündmusi;
•
oskab leida ajaloosündmuste ja -nähtuste sarnasusi ja erinevusi, põhjusi
ja tagajärgi;
• saab aru, et ajaloosündmusi võib alati mitmeti
tõlgendada;
• töötab mitmesuguste ajalooallikatega, kommenteerib
ja hindab neid;
• põhjendab oma seisukohti nii suuliselt kui ka
kirjalikult, oskab anda hinnangut, osaleb diskussioonis;
• töötab
kaardiga, suudab ise koostada lihtsamaid skeeme ja andmekaarte;
•
oskab koostada ajalooalast referaati ja lühiuurimust;
• oskab
end asetada minevikus elanud inimese olukorda.
4. peatükk
AJALOO AINEKAVA GÜMNAASIUMILE
1. Gümnaasiumi õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi ajalooõpetusega taotletakse, et õpilane:
•
õpib ennast suhestama kodukoha, Eestimaa, Euroopa ja maailmaga;
•
õpib ajalooteavet leidma, tõlgendama, üldistama, hindama, talletama ja
edastama;
• õpib mõistma ja hindama kaasaja sündmusi Eestis ja
maailmas ajaloolises taustsüsteemis;
• õpib fakte ja nähtusi
seostama, tunnetama ajalookäigu terviklikkust;
• mõistab
tänapäeva Eesti ühiskonna probleeme, tunneb vastutust nende lahendamise
eest;
• õpib analüüsima ja hindama ajaloosündmusi ja -protsesse;
•
õpib osalema diskussioonis, kaitsma argumenteeritult oma seisukohta,
väitlema;
• õpib ajalooallikast tõendusmaterjali leidma
sündmuse, probleemi, küsimuse vms kohta ja otsustama selle
usaldusväärsuse üle;
• õpib kasutama erinevaid
teabeallikaid eesmärgipäraselt ja kriitiliselt;
• õpib
kriitiliselt analüüsima massiteavet.
2. Õppetegevused
2.1. Gümnaasiumiastmes vaadeldakse Eesti ja maailma ajalugu teise
kontsentrina. Eesti ajaloo kursuses on oluline vaadelda Läänemeremaade
mõju Eesti ajaloole. Õpetaja valib gümnaasiumiastmes kursuste õpetamise
järjekorra.
2.2. Gümnaasiumis peab õpetus olema probleemikeskne, et vältida
põhikoolis õpitu pelka kordamist. Õppetegevustes kasutatakse erinevaid
võtteid, sh neid, mis olid soovituslikud juba põhikoolis (nt vestlus,
diskussioon, õpetaja jutustus, töö allikmaterjaliga, rolli- ja
otsustusmäng, referaatide ja uurimistööde koostamine, arutluste
kirjutamine jne). Õppetegevustes suunatakse arutluse ja analüüsi kaudu
seoste loomisele ja järelduste tegemisele, isikliku suhtumise
kujundamisele ja sellele argumenteeritud põhjenduste leidmisele.
Kriitilise mõtlemise kujundamiseks on soovitatav käsitleda erinevaid
õppematerjale, mis annavad ajaloosündmusele hinnangu erinevast
seisukohast lähtuvalt. Tähelepanuta ei tohi jätta teabe leidmise ja
kriitilise hindamise oskust. Väga oluline on õpilaste ajaloolist
mõtlemist, empaatiavõimet ja iseseisvate otsustuste tegemise oskust
arendavate probleemsituatsioonide loomine.
2.3. Gümnaasiumis hinnatakse analüüsi- ning seoste leidmise ja loomise
oskust; kronoloogia tundmist, muutustele ja järjepidevusele hinnangu
andmist; oskust analüüsida suhteid ja seoseid inimeste, sündmuste ja
muutuste vahel ühiskonnas; oskust analüüsida ja hinnata erinevaid
seisukohti ja tõlgendusi seoses vastavate ajalooperioodidega; allikatele
hinnangu andmise, võrdlemise ja kokkuvõtvate järelduste tegemise ning
iseseisvale põhjendatud järeldusele jõudmise oskust; konkreetsetele
näidetele tugineva loogilise ülesehitusega analüüsiva isiklikku
hinnangut sisaldava arutluse kirjutamise oskust.
3. Õppesisu
3.1. Eesti ajalugu
3.1.1. MUINASAEG. Tähtsamad arheoloogilised kultuurid. Suhted
naaberrahvastega. Eesti ühiskond muinasaja lõpul. Muinasusund ja
ristiusu levik. Muistne vabadusvõitlus.
3.1.2. KESKAEG. Vana-Liivimaa riigid. Jüriöö ülestõus. Eesti rahvastik,
linnad. Kirik ja kultuur. Reformatsioon ja selle tagajärjed.
3.1.3. SÕDADE AEG. Liivi sõda. Eesti kolme kuninga valduses. Kultuur.
3.1.4. ROOTSI AEG. Uus halduskord. Eesti rahvastik, majanduslik areng.
Vaimuelu ja kultuur. Põhjasõda.
3.1.5. VENE AEG. Balti erikord. 19. sajandi talurahvaseadused. Kultuur
18. sajandil – 19. sajandi I poolel.
3.1.6. ÄRKAMISAEG JA RAHVUSLIK LIIKUMINE. Venestusaeg. Eesti
sajandivahetusel. Kultuur 19. sajandi II poolel ja 20. sajandi algul.
3.1.7. EESTI VABARIIK 1918–1940. Eesti iseseisvumine. Vabadussõda. Eesti
Vabariigi majandus, sise- ja välispoliitika. Kultuur.
3.1.8. EESTI RIIK JA RAHVAS II MAAILMASÕJAS.
3.1.9. EESTI NSV: ühiskond, majandus, rahvastik, kultuur, vastupanu
võõrvõimule, pagulus.
3.1.10. EESTI TAASISESEISVUMINE.
3.2. Maailma ajalugu: inimene, ühiskond, kultuur
3.2.1. ESIAEG JA VANA-AEG. Tsivilisatsiooni tekkimine:
• Vana-Ida.
Lähis-Ida rahvad ja riigid.
• Vana-Kreeka. Hellenism.
•
Vana-Rooma.
3.2.2. KESKAEG JA VARAUUSAEG. Keskaja tähtsus maailma ajaloos:
•
Üleminek antiikajast keskaega. Suur rahvasterändamine. Ristiusk ja
kirik. Araablaste vallutused ja kultuur.
• Läänikord. Linnad. Kolmas
seisus.
• Suured maadeavastused. Renessanss. Reformatsioon.
3.2.3. UUSAEG:
• Euroopa uue aja koidikul. Inimene, ühiskond, kultuur
«vana korra» ajal (1600–1789). Rahvusvahelised suhted.
•
Suur Prantsuse revolutsioon, selle mõju ühiskonnale ja kultuurile.
Napoleoni sõdade ajastu. Valgustus.
• Maailm 19. sajandil.
Kapitalistlik ühiskond ja kodanlik elulaad. Rahvuslik liikumine.
Rahvusriikide tekkimine Saksamaa ja Itaalia näitel. Rahvusvahelised
suhted. Poliitilised õpetused ja majandusteooriad. Industriaalühiskond.
Koloniaalpoliitika.
• Kultuur 18. sajandi lõpul ja 19. sajandil.
3.3. Lähiajalugu
3.3.1. MAAILM XX SAJANDI ALGUL. Esimene maailmasõda. 1917. aasta
revolutsioon Venemaal.
3.3.2. MAAILM SÕDADEVAHELISEL AJAJÄRGUL. Rahvusvahelised suhted.
Majandus. Demokraatia ja diktatuurid. Kultuur ja elu-olu.
3.3.3. TEINE MAAILMASÕDA.
3.3.4. MAAILM PÄRAST TEIST MAAILMASÕDA:
• Külm sõda.
Ameerika Ühendriigid. Euroopa;
• NSV Liit ja kommunistlik
süsteem. Baltimaad Nõukogude Liidu okupatsiooni all;
•
rahvaste vabadusliikumine ja koloniaalimpeeriumide lagunemine.
Islamimaailm.
3.3.5. MAAILM XX SAJANDI LÕPUL. Kommunistliku süsteemi lagunemine. Balti
riikide taasiseseisvumine. Kultuur ja elu-olu.
4. Õpitulemused
Gümnaasiumi lõpetaja:
• oskab rekonstrueerida minevikus
elanud inimeste elu, vaadelda maailma nende pilgu läbi;
• oskab
leida, selekteerida, refereerida, analüüsida ja kriitiliselt hinnata
erinevaid ajalooallikaid ja seisukohti;
• oskab analüüsida
massiteavet;
• oskab esitada teabetöötluse tulemusi suuliselt,
visuaalselt, kirjalikult; koostada teese ja uurimusi, kirjutada
ajalooteemalisi arutlusi; osaleda ajaloodiskussioonides, töötada
kaardiga;
• mõistab ja teab ajalooliste ajastute põhisisu ning
vaimulaadi;
• tunneb maailma olulisemaid kultuurisaavutusi, mõistab
kultuuri järjepidevust;
• tunneb Eesti ajalugu ja selle seoseid
teiste Läänemeremaade ning Euroopa ja maailma ajalooga;
•
mõistab ühiskonnas toimunud muutusi, ajaloolise arengu järjepidevust.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56 «Põhikooli
jagümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 16
|
INIMESEÕPETUS
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Inimeseõpetus põhikoolis ja gümnaasiumis
1.1. Inimeseõpetuse eesmärk on eelkõige õpilase tervikliku isiksuse,
üldinimlike väärtuste ja sotsiaalse kompetentsuse arendamine.
1.2. Inimeseõpetuse ainete õpetus on isiksusekeskne, rõhuasetusega
väärtuskasvatusel. Õpetuses liigutakse tervikliku mina
poole ning situatiivselt vahetu ümbruse tajumiselt ühiskonna
sotsiaalsele tunnetusele. Väärtustatakse sotsiaalselt efektiivseid
käitumisoskusi, positiivse minapildi kujunemist, tolerantsust ning
üldinimlikke väärtusnorme.
1.3. Inimeseõpetuse ainete õpetamisel on olulised nii teadmiste-oskuste
kujundamine kui ka õpilaste kõlbelis-väärtuseline areng. Väärtuskasvatus
ja hoiakute kujundamine peavad toimuma demokraatlikus ja üksteist
mõistvas koostööõhkkonnas ning olema suunatud positiivsele mõtlemisele
oma toimetulekuvõimaluste üle.
1.4. Inimeseõpetus on kontsentriline õppeaine, selle põhiteemasid
käsitletakse igal järgneval kooliastmel uuest vaatenurgast, arvestades
vanuseastmele olulisi probleeme. Inimeseõpetuse eesmärgiks I kooliastmes
on õpilase mina-pildi kujundamine ning enese suhestamine pere, kodu ning
ühiskonnaga. II kooliastmes on kaks inimeseõpetuse kursust, mille raames
käsitletakse tervise ja suhtlemise problemaatikat. III kooliastme
inimeseõpetuse kursus käsitleb murdeealise probleeme. Gümnaasiumis on
üks kohustuslik inimeseõpetuse kursus, vastavalt kooli valikule kas
perekonnaõpetus või psühholoogia.
1.5. Inimeseõpetuse ainete õpitulemuste kontrolli ja hindamise
eesmärgiks on saada ülevaade ainetes püstitatud eesmärkide
saavutamisest, õpilase individuaalsest arengust ning saadud teabe
kasutamine õppeprotsessi tulemuslikumaks kavandamiseks. Inimeseõpetuse
ainetes võib hinnata õpilase teadmisi ja nende rakendamise oskust, aga
mitte hoiakuid.
1.6. Õpitulemuste kontrollimise vormid peavad olema mitmekesised,
sisaldama nii suulist kui ka kirjalikku küsitlust, praktilisi ülesandeid
ja tegevusi.
2. Põhikooli õppe-eesmärgid
Inimeseõpetusega taotletakse, et õpilane:
• õpib tundma ja
teadvustama oma mina, oskab anda hinnangut oma tegevusele;
• õpib
tundma oma keha ja oskab selle eest hoolitseda;
• oskab hoida puhtust
ja korda;
• teadvustab ennastkahjustava käitumise kahjulikku mõju
organismile, teab ja oskab määratleda uimastitega seotud riske ning
oskab langetada otsuseid uimastitega seotud olukordades;
• õpib
probleeme ja olukordi hindama teiste inimeste seisukohalt, aktsepteerib
inimeste erinevusi, on tolerantne;
• õpib teistega arvestama, on
koostöövõimeline, peab kinni kokkulepetest, vastutab oma tegude eest; on
valmis suhtlema;
• õpib tundma ja järgib üldkehtivaid käitumisnorme
ja -reegleid; tuleb oma emotsioonidega toime kaaslasi häirimata;
•
hakkab väärtustama perekonda, kodu ja kodumaad;
• mõistab
murdeeast tulenevaid võimalusi ja ohte, iseenda otsustavat osa oma
tuleviku kujundamises;
• mõistab seksuaalsuse olemust ja sellega
kaasnevat vastutust;
• tajub enesekasvatuse vajalikkust ja võimalusi,
oskab rakendada enesekasvatuse võtteid;
• õpib oma tegevusi
planeerima.
2. peatükk
INIMESEÕPETUSE AINEKAVA 1.–3. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. I kooliastme teemade valikul on lähtutud printsiibist lähemalt
kaugemale. I kooliastmes on otstarbekas alustada emotsionaalsel tasandil
isamaalist kasvatust; inimestevaheliste erinevuste käsitlemist
väärtuste, mitte puudustena; tervislike eluviiside väärtustamist ja
sellega seonduvaid konkreetseid harjumusi. Seega juhatab õpetus I
kooliastmes sisse nii inimese- kui ka ühiskonnaõpetuse algtõdedesse.
Tutvustatakse põhimõisteid ja õpitakse neid kasutama.
1.2. Õppetegevused muutuvad põhikooli kolme kooliastme jooksul
lihtsamatest komplitseeritumateks, ent peavad aine objektist lähtuvalt
olema õpilase jaoks mõistetavad ja tähenduslikud – toetama arusaama
õpitava vajalikkusest. I kooliastmel on otstarbekas kõnelda ajast ja
lubadustest kinnipidamisest, kuulamisoskusest. Eakohane on vestlus,
millega selgitatakse välja õpilaste teadmised käsitletavas küsimuses,
julgustatakse neid sõna võtma, kujundatakse kaaslaste eesmärgistatud
jälgimise ning üksteisega arvestamise oskust. Keerukamate küsimuste
käsitlemisel on kõige otstarbekam õpetaja jutustus. Õpetaja saab õpilase
mõttetööd juhtida vestluse ja vestlema ärgitavate tekstide abil
(jutustades lugusid tegelikust elust või suunates õpilasi lugema, samuti
meenutades vajalikke situatsioone lapse kogemustest või kirjandusest).
Sel kombel saab lapse ette tuua probleemülesanded, millele vastuste
otsimine võib toimuda individuaalselt, rühmatööna või ühises arutluses.
Loovtööd, eriti joonistamine käsitletaval teemal (nt ennast, perekonda,
kodu, sõpru jne) aitavad probleemidesse süveneda. Soovitatav on kaasa
haarata ka lapsevanemaid (eestkostjaid, hooldajaid). Koduülesannetena
võib õpilastel paluda esitada küsimusi vanematele või isegi
vanavanematele. Inimeseõpetuse ainete õpetamisel kasutatakse aktiivõppe
meetodeid: rühmatööd, arutlusi, samuti praktilisi õppusi ja õppekäike.
Soovitatav on kasutada rollimänge, eriti suhtlemis- ja käitumisoskuste
harjutamiseks. Kogu ainekäsitlus on võimalikult elulähedane.
2. Õppesisu
2.1. MINA. Mina erinevused ja sarnasused teiste inimestega.
Igaühe individuaalsus ja väärtuslikkus. Eneseteadvus ja enesehinnang.
Lapse õigused, kohustused ja kaitse.
2.2. MINU KEHA. Keha eest hoolitsemine. Terve ja haige inimene.
Tervislik eluviis. Isiklik hügieen. Ohud tervisele. Abi saamise
võimalused. Esmaabi. Liikumine ja tervis. Kahjulikud harjumused.
2.3. MINA JA MEIE:
• minu ja teiste vajadused. Sõbrad ja sõpruse
hoidmine. Üksteise eest hoolitsemine ja teiste aitamine. Sallivus. Oskus
panna end teise olukorda. Oma vigade ja süü tunnistamine. Vabandamine.
Leppimine. Ausus ja õiglus vastukaaluks ebaõiglusele, kaebamisele ja
tagakiusamisele. Hakkamasaamine kiusamise ja vägivallaga. Muredest
rääkimine ja oma tunnete väljendamine. Abi otsimise ja leidmise
võimalused;
• minu hea ja halb käitumine, õige ja vale
käitumine. Käitumine, selle mõju ja tagajärjed. Käitumisreeglid.
Käitumisnormide tähendus ja vajalikkus koolis, kodus ja väljaspool kodu;
•
mäng ja töö. Õppimine. Meeskonnatöö tähtsus ja reeglid:
tähelepanelikkus, teistega arvestamine, tööjaotus, kohusetunne, jagatud
vastutus. Keeldumine kahjulikust/kahjustavast ühistegevusest.
2.4. MINA JA MINU PERE. Vanemad, õed, vennad. Vanavanemad ja teised
sugulased. Sugupuu. Pereliikmete rollid. Abivalmidus, kohuse- ja
vastutustunne. Pereliikmetega arvestamine. Pereliikmete lahkumine ja
lein. Uus pereliige. Vanemate töö. Kodused tööd. Kodu traditsioonid.
Koduümbrus. Naabrid ja naabruskond. Kodutus. Lastekodu.
2.5. INIMENE JA TEAVE, AEG JA ASJAD:
• teave ja teabeallikad, nende
kasutamine. Reklaami eesmärk ja mõju;
• aja planeerimine,
oma tegevuse kavandamine, täpsus, lubadused, vastutus. Hinnangu andmine
oma tegevusele;
• minu oma, tema oma, meie oma. Asja väärtus ja hind.
Suhtumine asjadesse ja teiste töösse. Raha. Raha teenimine, hoidmine,
kulutamine, laenamine. Arvestamine teiste inimeste vajadustega.
Kulutuste planeerimine.
2.6. MINA JA TURVALISUS:
• ohud: tuleohutus, looduslikud ohud ja
ohtlikud ained ning abi kutsumine. Võõras ümbrus ja võõraga kaasaminek.
Ahistamise probleem;
• liiklusreeglid. Politsei. Laste
usaldustelefon. Turvakodu. Sotsiaalne hädaabi.
2.7. EESTIMAA MEIE KODUNA. Küla. Vald. Linn. Maakond. Riik ja selle
kaitse. Seadused kui ühiskonnaelu reeglid. Eesti Vabariigi ja kodukoha
sümbolid. Riigikogu. Valitsus. President. Eestimaa rikkus: loodus,
inimesed, kultuur, haridus. Elukutsed. Kodukoha ja Eesti riigi tuntud
inimesed. Tavad, pühad ja kombed. Eesti vähemusrahvused. Naaberriigid.
Meie välismaal ja teised meie hulgas. Sallivus erinevate kultuuride ja
rahvuste suhtes.
3. Õpitulemused
3. klassi lõpetaja:
• teab, kuidas hoida tervist;
•
teab, mis on ennastkahjustav käitumine;
• oskab ohuolukorras abi
kutsuda;
• teab, mis on perekond, kodu, kodukoht, kodumaa, riik;
•
teab kodukoha ja Eesti riigi tuntud inimesi;
• tunneb Eesti riigi
sümboleid ja lähemaid naaberriike;
• teab kõlbelise
käitumise norme ja käitumisreegleid;
• oskab suhelda ja
käituda, teistega arvestada;
• teab, mis on ausus, õiglus,
kohustused ja vastutustunne;
• oskab teha koostööd, suhelda ja
teistega arvestada;
• oskab anda hinnangut oma tegevusele;
•
oskab planeerida oma aega ja tegevusi;
• oskab hinnata asjade ja raha
väärtust;
• teab, et inimesed, nende arvamused, hinnangud
ja väärtused on erinevad;
• mõistab oma õigust jääda
eriarvamusele ja keelduda ühistegevusest, kui see on ennastkahjustava
iseloomuga;
• oskab leida vajalikku infot erinevatest teabeallikatest.
3. peatükk
INIMESEÕPETUSE AINEKAVA 4.–6. KLASSILE
1. Õppetegevused
1.1. II kooliastmel on inimeseõpetuse sisuks tervisekasvatus ning
sotsiaalse kompetentsuse arendamine. See on vanus, mil laps vajab abi
oma arenguliste muutustega toimetulekuks. Samas on sobiv aeg võtta kokku
ja teadvustada I kooliastmes omandatud inimese tervist puudutav teave.
1.2. II kooliastmes võib õpilastele anda ülesande koostada õpimappe ja
teha uurimistöid. Õppekäikudel eelnevate juhendite alusel kogutud
materjali läbitöötamine ja arutelu aitavad käsitletavatesse teemadesse
süveneda ja muudavad õpetuse elulähedasemaks. Võib ära kasutada õpilaste
varasemat lugemust, samas suunata neid lugema kirjandust, kust
käsitletava teema kohta midagi mõtlemapanevat leiab.
1.3. Eriti olulised on inimeseõpetuse õpetamisel aktiivõppe meetodid:
rühmatööd, rollimängud (nt konfliktide lahendamine, «ei» ütlemine jne),
diskussioonid, arutlused. Võib kasutada ka vanemate või muude oluliste
inimeste intervjueerimist, mis aitab tajuda sugupõlvede järjepidevust.
2. Õppesisu
2.1. Tervisekasvatus
2.1.1. TERVIS. Tervise olemus. Tervist mõjutavad tegurid. Tervise
hindamine.
2.1.2. TERVISLIK ELUVIIS. Tervisliku eluviisi komponendid. Päevakava.
Keha puhtus. Karastamine.
2.1.3. VAIMNE TERVIS. Vaimse tervise komponendid. Positiivne mõtlemine.
2.1.4. TERVISLIK TOITUMINE. Minu toiduvalik ja mis seda mõjutab.
Tervisliku toitumise põhimõtted. Minu tervislik päevamenüü.
2.1.5. KEHALINE AKTIIVSUS. Kehalise aktiivsuse vormid. Kehaline
aktiivsus tervise tugevdajana. Tervistava kehalise aktiivsuse
põhimõtted. Enesetestimine. Sobiva spordiala valik. Tippsport.
2.1.6. SOOLINE ARENG. Küpsemine. Kehaline areng ja muutused suhetes
vastassugupoolega. Seksuaalsus.
2.1.7. UIMASTID. Uimastite liigitus, üldiseloomustus ja mõju
organismile. Käitumine uimastitega seotud situatsioonides.
2.1.8. ÕNNETUSJUHTUMID. Õnnetusjuhtude vältimine. Ohutu käitumine
koolis, kodus, tänaval ja õues.
2.1.9. ESMAABI. Esmaabi põhimõtted ja oskused tegutsemiseks. Esmaabi
erinevates olukordades. Koduapteek.
2.1.10. HAIGUSED. Enamlevinud haigused ja nende ennetamine. Nakkuslikud
ja mittenakkuslikud haigused. Allergia. Vaktsineerimine. Sugulisel teel
levivad haigused. AIDS. Meditsiiniabi. Sinu kui abisaaja õigused ja
kohustused.
2.1.11. KESKKOND JA TERVIS. Tervislik elukeskkond. Füüsilised ja
psühhosotsiaalsed tingimused tervise tagamiseks.
2.2. Suhtlemisõpetus
2.2.1. INIMENE SOTSIAALSETES SUHETES. Vajadused. Vajaduste hierarhia.
Inimene sotsiaalsetes suhetes kaasinimestega. Väärtused ja väärtuste
hierarhia. Hariduse omandamine kui väärtus. Kõlblusnormid.
2.2.2. SUHTLEMINE TEISTEGA. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlemine.
Suhtlemisakt. Aktiivne kuulamine. Tunnete väljendamine. Eneseavamine
inimestevahelistes suhetes.
2.2.3. SUHTLEMINE ISEENDAGA. Mina-pilt. Enesehinnang.
Eneseanalüüs. Oma väärtuste selgitamine ja väärtusorientatsiooni
kujunemine. Konfliktid iseendaga.
2.2.4. ENESEKEHTESTAMINE JA ENESEKONTROLL. «Ei» ütlemine. Agressiivne,
ennastkehtestav ja alistuv käitumine. Teistest hooliv käitumine
vastukaaluks agressiivsele käitumisele. Vabandamine ja süüteo
ülestunnistamine. Enesekontroll ja enesepiiramine.
2.2.5. KONFLIKTID. Konfliktide olemus ja põhjused. Efektiivsed ja
ebaefektiivsed konfliktide lahendamise teed. Kriitikaga hakkamasaamine.
Läbirääkimiste pidamine.
2.2.6. KRIIS. Kriisi olemus. Põhjused. Kriisi kulg. Reaktsioonid ja
käitumine kriisiolukorras. Šokiseisund ja sellega hakkamasaamine.
Kriisiabi. Nõustamisabi võrgustik. Psühholoogilise nõustamise võimalused
noortele.
2.2.7. SOTSIAALNE KOMPETENTSUS. Üksteise aitamine, jagamine, koostöö ja
hoolitsemine. Efektiivsed ja ebaefektiivsed sotsiaalsed oskused. Sõprus.
Empaatia. Vastutus. Eakaaslaste mõju. Konformsus ja sõltumatus.
Sõltumatu inimese sõltuvus teistest inimestest. Toetus ja abi teistelt
inimestelt.
2.2.8. PROBLEEMIDE LAHENDAMINE. Erinevate alternatiivsete
käitumisviiside leidmine probleemide lahendamisel. Tagajärgedest
mõtlemine. Vahend-eesmärk-mõtlemine. Sotsiaalsete dilemmade lahendamine.
2.2.9. ERINEVUSTE AKTSEPTEERIMINE. Sallivus enda ja teiste vastu.
Individuaalsed erinevused. Erivajadustega inimesed. Soolised erinevused.
Erinevused multikultuurilises ühiskonnas.
2.2.10. POSITIIVNE MÕTLEMINE. Positiivne mina -pilt.
Terviklik mina.
3. Õpitulemused
6. klassi lõpetaja:
• teab inimese murdeeas toimuvaid muutusi;
•
teab, mis on tervis, ja oskab järgida tervislikku eluviisi (tervise
ohutegurid, traumade vältimine, hädaabi teenused), oskab anda esmaabi;
•
teab erinevaid terviseriske ja uimastite kahjulikku mõju inimorganismile;
•
teab olulist seksuaalelust ja suguhaigustest;
• teab efektiivseid
suhtlemis- ja käitumisviise;
• teab konfliktide võimalikke
põhjusi;
• oskab ennast väärtustada, oma võimeid ja käitumist
hinnata;
• mõistab, et inimesed on erinevad, oskab teistega arvestada
ja teeb koostööd;
• austab kõlbelisi väärtusi ja
üldinimlikke põhimõtteid.
4. peatükk
INIMESEÕPETUSE AINEKAVA 7.–9. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Isiksuse arengu seaduspärasusi arvestades on III kooliastmel eriti
oluline inimese identiteedi, enesekasvatuse ja kõlbeliste normidega
seostuv. Sel perioodil vajab õpilane iseendaga tegelemise võimalust,
soovib rääkida iseendast ja oma probleemidest, väärtustab iseennast
isiksusena. Samas vajab murdeealine teadmisi tervislikust eluviisist ja
ohtudest tervisele, mida rakendada igapäevases käitumises.
1.2. Õpilastele on soovitatav anda senisest enam iseseisvat tööd,
arvestada õpilaste individuaalseid iseärasusi, nende tugevaid ja nõrku
külgi ning probleeme. Tehtud töödest kokkuvõtete tegemiseks on
soovitatav kasutada rühmatööd, lasta õpilastel üheskoos
probleemsituatsioonidele ja kõlbelistele dilemmadele vastuseid otsida.
Selles vanuses õpilane on oma isiksusest väga huvitatud, seega sobivad
hästi mitmesugused testid ja ankeedid (tuleb olla ettevaatlik tulemuste
interpreteerimisel, murdeealised kalduvad liiga kergesti tegema
laiaulatuslikke üldistusi). Kasutatavad on uurimuslikku laadi projektid,
õpimapid, võib-olla ka raamatute vms kirjutamine, illustreerimine ja
retsenseerimine.
1.3. Mida vanemate õpilastega on tegemist, seda enam võib toetuda nende
lugemusele ja elulistele tähelepanekutele. Vestlus ja diskussioonid
ühendavad III kooliastmes nagu eelmisteski kõiki muid meetodeid.
Inimeseõpetuse õpetaja mõistvus ja sallivus kõikide õpilaste suhtes on
seega eriti oluline. Demokraatliku ja sõbraliku õhkkonna puhul on
arutluste kasutegur suurem, samas on võimalik ka rollimängude
ulatuslikum kasutamine ja kommenteerimine.
2. Õppesisu
2.1. INIMESE ELUKAAR JA MURDEEA KOHT SELLES. Areng ja kasvamine. Inimese
elukaar ja selle perioodid. Murde- ja noorukiiga. Inimese võimalused ise
oma eluteed kujundada. Enesekasvatuse alused ja probleemid.
2.2. INIMENE JA TEMA SOTSIAALNE KÄITUMINE. Erinevad grupid ja indiviidi
osa nendes. Kooselu normid ja seadused. Juhtimine, võim ja autoriteet
grupis.
2.3. INIMENE JA TEMA TERVISLIK ELUVIIS. Tervisliku eluviisi sisu ja
vormid. Tervisliku eluviisi kujundamine. Tervist tugevdavad ja
kahjustavad tegurid. Välise mina aktsepteerimine tervikliku
mina aspektina. Ohud ja probleemid seoses füüsilise minaga.
2.4. TERVISEOHUD. Erinevad uimastid ja nende tarvitamisest tulenevad
tervise-, sotsiaalsed ja juriidilised riskid. Uimastiseotuse olemus.
Sõltuvus. Käitumine ja otsuste langetamine uimastitega seotud
olukordades. Abi saamise võimalused.
2.5. HAAVUV, HAAVAV JA HAAVATAV MURDEEALINE. Suhtlemise ABC. Suhtlemise
tasemed. Suhtlemine eakaaslastega ja sõpradega. Konfliktid suhetes.
Sallivus suhetes. Stressiga toimetulek.
2.6. TÜTARLAPSEST NEIUKS, POISIST NOORMEHEKS. Varajane ja hiline
küpsemine – igaühel oma tempo. Nooruki põhimured küpsemisperioodil.
Neiu, keda noormehed hindavad, ja noormees, keda neiud hindavad.
Seksuaalhuvi tärkamine ja ilmnemine. Vabadus valida. Vastutus
seksuaalsuhetes. Pereplaneerimine.
2.7. UUED SUHTED PEREKONNAGA. Murdeealise õigused ja kohustused.
Arusaamatused ja konfliktid kodus. Konfliktide ennetamine ja
lahendamine. Sõltumatus, selle olemus.
2.8. ESIMESED KIINDUMUSED. Kiindumussuhete olemus. Noorukite
kiindumussuhted. Käimine. Lahkumineku tragöödia.
2.9. ÕNN. Toimetulek iseenda ja oma eluga õnne eeldusena.
3. Õpitulemused
Põhikooli lõpetaja:
• oskab hinnata oma võimeid, võimalusi
ja rolle;
• mõistab, et inimesed on erinevad;
• tunneb
kooselu norme ja seadusi, tunnetab oma kohta teiste hulgas;
• mõistab
üldinimlike kõlblusnormide tähtsust ja tähendust inimühiskonnas;
•
teab, missugused muudatused toimuvad murdeeas, mõistab murdeea eripära
teiste eluperioodide seas;
• teab, kuidas toimub suguline küpsemine,
olulist seksuaalelust ja raseduse vältimise võimalusi;
•
tunneb peamisi tervist tugevdavaid ja kahjustavaid tegureid ning
terviseriske, stressiga toimetuleku võimalusi, oskab oma tervislikku
seisundit jälgida ja hinnata.
5. peatükk
PSÜHHOLOOGIA AINEKAVA GÜMNAASIUMILE
1. Õppe-eesmärgid
Psühholoogia õpetamisega taotletakse, et õpilane:
•
hakkab huvi tundma psühholoogia kui sotsiaalteaduse vastu;
•
õpib tundma põhilisi psühholoogilisi seaduspärasusi ja mehhanisme;
•
omandab valmiduse kasutada psühholoogiateadmisi enda ja teiste inimeste
mõistmiseks ning oma õpingute organiseerimiseks;
• õpib
psühholoogiateadmisi rakendama reaalsete ja eluliste probleemide
lahendamisel.
2. Õppetegevus
2.1. Kogu põhikooli vältel on õpilastel erinevate õppeainete raames
olnud võimalik omandada oma isiksusega toimetulekuks vajalikke
psühholoogiateadmisi. Gümnaasiumi süstemaatiline psühholoogiakursus loob
terviku, mõtestades seni omandatut kõrgemal tasemel.
2.2. Kursuses ei keskenduta valmis tõdedele, õppimine peab olema
aktiivset mõtlemist ärgitav, aitama kõigutada ja kummutada ühiskonnas
kehtivaid stereotüüpe (nt soo, elukutsete, rahvuste jm kohta).
2.3. Psühholoogiat ei ole võimalik õpetada ilma selgitamata ja
mõistmata, kuidas tulemused ja järeldused on saadud. Õpetamisel sobib
kasutada katseid, mis võimaldavad õpilasel ise avastada ja taasleida
psühholoogia olulisemaid seaduspärasusi. Psühholoogiat õpetades võib
tekkida oht, et õpilased näevad testides omaette eesmärki, mis annab
neile isiksuse kohta valmis teavet. Testimise käigus on oluline õpetaja
ja õpilase interaktsioon ning õpetajapoolse tagasiside paindlik
kasutamine mitte ainult psühholoogilistel, vaid ka kasvatuslikel
eesmärkidel.
2.4. Psühholoogia õpetamisel on eriti olulised aktiivõppe meetodid.
3. Õppesisu
3.1. PSÜÜHIKA ARENG. Psüühika areng loomariigis. Loomade käitumine.
Etioloogia: keerulised käitumise vormid. Õppimine. Loomade
kommunikatsioon. Loomade mõtlemine.
3.2. PSÜÜHIKA ARENG. Kultuuri osa psüühika arengus. Inimkeele osa
psüühika arengus. Inimkeel ja teised märgisüsteemid. Sotsiaalne,
keeleline ja sensoorne isolatsioon. Kultuuri ja bioloogia koostöö.
Teadvuse areng.
3.3. PSÜÜHIKA JA AJU. Närvisüsteemi ehitus. Psüühiliste protsesside
lokaliseerumine ajus.
3.4. TUNNETUS. Taju kui ümbritsevast keskkonnast mudeli loomine.
Inimesele tajutav ja tajumatu osa ümbritsevast maailmast. Intensiivsuse
kokkusurumine. Värvuste tajumine. Tajutava maailma stabiilsus. Ajaline
mõõde tajus. Liikumise ja visuaalsete sündmuste tajumine. Keeruliste
objektide tajumine.
3.5. MÄLU. Lühiajaline sensoorne mälu. Peamised mäluprotsessid.
Lühiajaline verbaalne mälu. Inimese töömälu. Õppimine ja unustamine.
Episoodiline ja semantiline mälu. Mäluvead.
3.6. MÕTLEMINE. Vaimsed kujutlused. Mõtlemise areng. Ülesannete
lahendamine. Mõtlemise ühikud ja nende maht. Järeldamine ja otsuste
tegemine. Loominguline mõtlemine.
3.7. TEGEVUSE REGULATSIOON. Motivatsioon. Emotsioonid. Aktivatsioon.
3.8. INIMESTEVAHELISED ERINEVUSED. Vaimsed võimed. Isiksuse omadused.
Psühhopatoloogia.
3.9. TEADUS JA ELUKUTSE. Psühholoogia kui teaduse kujunemise peamised
etapid. Psühholoogia tänapäeval. Psühholoogia kui elukutse. Psühholoogia
rakendused.
4. Õpitulemused
Gümnaasiumi lõpetaja:
• tunneb põhilisi käitumise ja
psüühiliste protsesside seaduspärasusi;
• tunneb
olulisemaid meetodeid, mille abil tekib psühholoogiline teadmine;
•
tunneb inimese vaimse arengu peamisi tegureid;
• teab tunnetuse,
mälu, mõtlemise ja tegevuse regulatsiooni põhilist olemust;
•
tunneb igapäevases elus kasutusel olevaid psühholoogiaga seotud mõisteid
ja kontseptsioone;
• oskab valida oma õpistiili vastavalt
õpieesmärgile ja -situatsioonile;
• oskab näha oma tegevuse
regulatsiooni aluseid;
• mõistab inimestevaheliste erinevuste
päritolu ja individuaalsust-unikaalsust.
6. peatükk
PEREKONNAÕPETUSE AINEKAVA GÜMNAASIUMILE
1. Õppe-eesmärgid
Perekonnaõpetuse õpetamisega taotletakse, et õpilane:
•
väärtustab perekonda, tunnetab lähedastest inimsuhetest tulenevat
vastutust;
• tunnetab sõpruse, armastuse ja koostöö osa inimsuhetes,
suudab analüüsida, aktsepteerida ja valitseda oma tundeid;
•
on võimeline planeerima ja teostama pikemaajalisi ühistegevusi,
tegutsema vastavalt vajadusele erinevates rollides, juhtima või alluma;
•
elab tervislikult, hoidub teadlikult ennast ja kaasinimesi kahjustavast
käitumisest;
• oskab väärtustada vanemlust, tunneb vanemlusest
tulenevat individuaalset ja ühiskondlikku vastutust;
• tunneb
lapse arengu põhilisi seaduspärasusi, on valmis omandama kasvatamiseks
vajalikke teadmisi ja oskusi;
• tunnetab iseennast ja oma rolli nii
kasvuperekonna kui ka tulevase perekonna liikmena.
2. Õppetegevus
2.1. Perekonnaõpetuses keskendutakse inimsuhete ja perekonnaelu
psühholoogiale ning eetikale. Noored vajavad teadmisi ka
perekonnaõigusest ja perekonna rollist ühiskonnas. Perekonnaõpetuse
õpetamisel on kasulik toetuda õpilase psühholoogiateadmistele, seega on
juhul, kui kool valib nii psüholoogia kui ka perekonnaõpetuse kursuse,
soovitatav läbida esimesena psühholoogiakursus.
2.2. Perekonnaõpetuse õpetamisel on eriti olulised aktiivõppe meetodid:
rühmatööd, rollimängud, diskussioonid, arutlused, samuti praktilised
õppused ja õppekäigud ning ulatuslikumad uurimistööd. Noorukiealistele
on eakohased mitmesugused testid ja küsimustikud, kus õpetaja roll
tulemuste interpreteerijana on eriti oluline. Diskussioonide ja
arutluste aluseks tuleks võtta tänapäeva aktuaalsed probleemid,
sotsiaalsed konfliktid ja vastuolud, samuti demograafilised andmed,
mille alusel õpilased saaksid lahendada probleemülesandeid ja
dilemmasid. Kasutatavad on mitmesugused mängulised võtted. Eriti hästi
sobivad perekonnaõpetuse tundidesse rollimängud, sest rollimängus
läbielatu jõuab paremini õpilaseni. Soovitatav on kasutada ka
ulatuslikumaid referaate ja uurimistöid, õpilased võivad teha küsitlusi,
analüüsida ja võrrelda saadud vastuseid.
2.3. Perekonnaõpetuses hinnatakse õpilase teadmisi ja nende rakendamise
oskust, mitte seisukohti ega hoiakuid – tuleb aktsepteerida õpilase
isiklikku arvamust. Üldsuse seisukohalt mitteaktsepteeritavate
seisukohtade üle võib vaielda, kuid nad ei tohi mõjutada hinnet.
3. Õppesisu
3.1. PEREKOND. Perekonna olemus ja ajalugu. Kaasaegne perekond ja
perevormide paljusus. Familistlik ja individualistlik perekäsitus.
Perekonna funktsioonid indiviidi ja ühiskonna seisukohalt. Perekonna
tähtsus inimese jaoks erinevatel eluperioodidel. Perekond kui kõige
pikemaaegsete, elu läbivate inimsuhete looja ja anoomia eest kaitsev
institutsioon.
3.2. NOORTE SUHTED. Kiindumussuhete teke ja areng. Armastus, armastuse
liigid ja komponendid. Enese sidumine ja vastutus lähedastes
inimsuhetes. Püsisuhete kujunemine ja promiskuiteet. Sotsiaalne küpsus
ja abieluküpsus.
3.3. ABIELU. Abielu/vabaabielu, muud kooselu vormid. Abielu eesmärgid ja
abieluga seotud lootused. Abielust tulenevad õigused ja kohustused.
Abielu müüdid ja abieluline kohanemine. Traditsiooniline ja egalitaarne
abielu. Abielulise rahulolu muutumine elu jooksul. Mehe ja naise tarbed,
erinevused ja rollid abielus. Abikaasade suhted. Seksuaalelu ja seda
mõjutavad tegurid. Ekstramaritaalne seks.
3.4. PEREKONNAELU. Perekonna arenguperioodid. Armastus abielus.
Lahkhelid, nende põhjused ja lahendused. Pereliikmete vaheline
kommunikatsioon. Tülitsemine. Armukadedus. Avatud ja suletud perekond.
Kodu kui elukeskkond. Perekonna majanduselu. Rahaprobleemid, laenud ja
võlad. Uimastite kahjulik mõju peresuhetele. Kaassõltuvus.
Uimastisõltuvuse ravi. Perekonnaseadus.
3.5. VANEMLUS. Perekonna planeerimine. Rasedus ja sellega seonduvad
probleemid abielus. Lapse sünd. Vanemaks kasvamine. Bioloogiline,
sotsiaalne, juriidiline ja psühholoogiline vanemlus. Emadus, isadus.
Lastetus. Adopteerimine.
3.6. LAPSED JA LASTE KASVAMINE PEREKONNAS. Lapse arengu tegurid ja
arenguperioodid. Lapsevanema (eestkostja, hooldaja) osa lapse arengu
erinevatel perioodidel. Kiindumussuhte kujunemine ja tähtsus lapse
normaalseks arenguks. Lapse põhitarvete täitmine ja perekonna osa
selles. Lapsevanemate (eestkostjate, hooldajate) hoiakute ja uskumuste
mõju lapse arengule. Vanemate funktsioonid. Üksikema(-isa) lapse
kasvatajana. Kaugisa(-ema) roll ja võimalused.
3.7. PEREKONNA OSA INIMESE ELUS. Ebaõnnestunud abielu. Lahutuse-eelse
perioodi ja lahutuse mõju perekonnaliikmetele. Elu lahutuse eel, ajal ja
järel, perekonnaliikmete võimalused sel ajal abi saada. Uuspere, laste
probleemid seoses vanemate elumuutustega. Generatsioonide vahelised
sidemed. Abielu hoidmine. Õnnestunud perekonnaelu.
4. Õpitulemused
Gümnaasiumi lõpetaja:
• teab abielu ja perekonna eri
vormide osa üksikisiku ja ühiskonna elus;
• oskab näha
perekonnaelu psühholoogilisi, eetilisi ja praktilisi probleeme,
ennustada ja lahendada konflikte perekonnaelus;
• oskab planeerida
perekonna majanduselu;
• teab lapse arengu põhilisi seaduspärasusi;
•
tunneb lapse arengu põhiküsimusi ja lapsevanema (eestkostja, hooldaja)
rolli lapse kasvatamisel;
• teadvustab soostereotüübid ning meeste ja
naiste vahelised erinevused;
• mõistab oma vastustust iseenda,
partneri ja tulevaste laste ees.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56 «Põhikooli
jagümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 17
|
ÜHISKONNAÕPETUS
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Ühiskonnaõpetus põhikoolis ja gümnaasiumis
1.1. Ühiskonnaõpetusega taotletakse, et õpilane hakkaks ühiskonnas
toimuvat nägema ja mõistma ning omandaks oskuse ja valmiduse
ühiskonnaellu sekkuda. Sellest tulenevalt rõhutatakse ühiskonnaõpetuses
senisest enam aine praktilist kallakut.
1.2. Ühiskonnaõpetus on õppeaine, mis aitab õpilasel kujuneda ennast
teostavaks, kaasinimesi arvestavaks, sotsiaalselt pädevaks
ühiskonnaliikmeks. Aine vahendusel kujundatakse õpilase sotsiaalseid
pädevusi, rõhutatakse demokraatia põhimõtete väärtustamist,
tolerantsust, ühiskonnaelu eetilisust ja kodumaa-armastuse põhimõtet.
1.3. Ühiskonnaõpetus on kontsentriline õppeaine, millel on poliitiline,
majanduslik, sotsiaalne, kultuuriline ja ideede dimensioon.
1.4. Kogu ainetsükli vältel rõhutatakse vajadust kujundada õpilastel:
•
ühiskondlike protsesside toimemehhanismide mõistmine;
•
hoiak, et ühiskonnaelu puudutavates küsimustes isikliku argumenteeritud
seisukoha omamine on vajalik;
• ühiskonnaelus osalemise oskused ja
valmidus, kodanikuosaluse tähenduse ja vajalikkuse mõistmine.
1.5. Taotluseks on õpilase enesemääratluse kujundamine, teadlike ja
motiveeritud valikute tegemise valmidus.
1.6. Õppesisu ja -meetodite valikul arvestab ühiskonnaõpetus eakohasuse
printsiipi, Eesti ühiskonna arengut, rahvusvahelisi printsiipe,
spetsiifilisi integratsiooniküsimusi ning nende lahendamise riiklikke
prioriteete.
1.7. Eesmärkide saavutamisel nähakse ühiskonnaõpetuse kui pedagoogilise
protsessi komponentidena:
• teadmiste vahendamist poliitilistest ja
majandusteooriatest, -süsteemidest, -struktuuridest ning protsessidest,
inimestevahelisest suhtlemisest, rahvusvahelisest elust;
•
demokraatlike tõekspidamiste kujundamist, nagu õiglus, võrdsus,
vastutustunne, vabadus, mitmekesisus, tolerantsus ja privaatsus;
•
intellektuaalsete oskuste kujundamist: oskus koguda teavet, õppida,
langetada otsuseid, vaadelda probleeme ja olukordi erinevatelt
positsioonidelt;
• osalusoskuste kujundamist: omandatud teadmisi,
tõekspidamisi ja mõtlemisoskust kasutatakse selleks, et olla
kootöövõimeline, määratleda enda kuuluvus mingisse rühma, olla
kompromissivõimeline ja salliv, tulla toime erinevates
elusituatsioonides;
• kodanikuosaluseks valmisoleku kujundamist:
informeeritus ümbritsevas elus toimuvast, oma seisukoha kujundamine,
oskus ja tahe olukorrale vastavalt käituda.
1.8. Ühiskonnaõpetuse protsess ja resultaat ongi see, et iga õpilane
jõuab kodanikuosaluseni, toetudes teadmistel ja isiklikel
tõekspidamistel rajanevatele intellektuaalsetele ja osalusoskustele.
Õpetaja ülesanne on õppetöö vastav metoodiline ja didaktiline
korraldamine.
1.9. Ühiskonnaõpetust õpetatakse põhikooli kahes kooliastmes. I
kooliastmes on ühiskonnaõpetuse teemad integreeritud inimeseõpetusse,
mille üldeesmärgiks on ühiskonna kui inimeste elukorralduse vormi ja
elukeskkonna tutvustamine. II kooliastmes esineb ühiskonnaõpetus
iseseisva õppeainena. Õpilased omandavad isiklikele kogemustele toetudes
ning peamiselt kodukoha näiteil ühiskonna-alased alusteadmised, neil
kujundatakse kõige elementaarsemad sotsiaalsed oskused. III kooliastmel
integreerib ühiskonnaõpetus lisaks spetsiifilisele ainesisule teiste
õppeainete (eeskätt ajaloo, inimeseõpetuse, geograafia ja kirjanduse)
vahendusel omandatud vastavaid teadmisi, hoiakuid ja oskusi ning
sünteesib II kooliastmel õpitut, lähtudes esmajoones Eesti Vabariigist.
1.10. Gümnaasiumiastmes kujundatakse õpilases ühiskonnaõpetuse kursuse
kaudu arusaama kaasaja maailmast tervikuna ning selles toimuvatest
poliitilistest, sotsiaalsetest, majanduslikest ja muudest ühiskonnaellu
kuuluvatest ning seda kujundavatest protsessidest. Aine erinevate
sisuplokkide õppimist gümnaasiumiastmel toetab terve rida teisi
õppeaineid – lisaks traditsioonilistele lähedalt seotud õppeainetele
näiteks ka reaal- ja loodusained ning oskusained. Ühiskonnaõpetus saab
oma sisu kaudu muuta kogu koolis seni õpitu seotud ning mõtestatud
tervikuks ja aidata õpilasel end adekvaatselt määratleda ning oma
tulevikku kavandada.
1.11. Õpitulemuste kontrollimise vormid ühiskonnaõpetuses on
mitmekesised, alates lihtsaimast tunnikontrollist kuni keerukama
projektides osalemise hindamiseni. Õpitulemuste kontrollimisega
taotletakse tagasisidet õppeprotsessi tulemuslikkusest ning teadmiste
omandamise, demokraatlike tõekspidamiste kujunemise, intellektuaalsete
ja osalusoskuste ning kodanikuosaluse väljakujundamise käigust ja
saavutatud tasemest. Iga saavutuse jälgimiseks ja hindamiseks on palju
võimalusi. Aine sisu ja õppemeetodite mitmekesisuse tõttu peab
kontrollimeetodite valikul tingimata arvestama õpilaste vanust ja igaühe
individuaalseid võimeid ning valmidusi.
1.12. Kõigil vanuseastmetel on keskseteks kontrollimise vormideks
suuline arutlus ning osalemine diskussioonis, mis annavad teavet
tundideks valmistumisest ning õpilaste individuaalsest ainealasest
arengust. Jooksval hindamisel on alates II kooliastmest otstarbeks
rakendada kirjalikku kontrolli (nt lühiteste), millega jälgitakse
terminoloogia, faktoloogia, põhikontseptsioonide jms omandatust. Alates
III kooliastmest sobivad kokkuvõtlikuks hindamiseks kirjalikud
arutlused, mille kaudu selgub, kas omandatud teadmised on süsteemsed ja
relevantsed ning kas õppija oskab teadmistega õigesti opereerida.
1.13. Aine pakub rikkalikult võimalusi mitmekesiseks tööks erinevate
allikatega (nt pildid, skeemid, tabelid, tekstid) ja üksikjuhtumite
analüüsiga (case study). Nii saab hinnata mitmeid
intellektuaalseid oskusi. Kontrollida võib nt antud õppeülesande
täitmise korraldust, metoodikat, kiirust, ulatust ja kvaliteeti.
Vanuseastmele vastavalt võib allikatega töötades anda lihtsaid
ülesandeid mõne fakti või väite leidmiseks, vaadeldu/loetu lihtsaks
ümberjutustamiseks või keerukamaks analüüsimiseks, ühte laadi teabe
tõlkimiseks teise vormi (nt illustratsiooni põhjal jutu kirjutamine või
tekstis leiduvate andmete kandmine tabelisse).
1.14. Kõigil vanuseastmetel on üheks õpitulemuseks eespool nimetatud
osalusoskused, mis ilmnevad hä sti paari s- või rühmatöös ning vanematel
kooliastmetel projektide elluviimises. Kõrgeimaks saavutuseks, mida
ühiskonnaõpetusega taotletakse, on kodanikuosaluse julguse ja võime
väljakujundamine. See kujuneb järk-järgult ning on erinevatel
kooliastmetel eakohaselt hinnatav kui protsess. Näiteks, milline on
õpilase tunnis osalemise üldine aktiivsus, tema initsiatiivikus.
Gümnaasiumiõpilase puhul on kodanikuosaluse ideaaliks õpilase
omaalgatuslik huvitumine mõnest ühiskonnaelu probleemist, oskus seda
analüüsida ja hinnata (vajadusel iseseisvalt teavet juurde hankides),
selle suhtes argumenteeritud seisukohta kujundada, suutlikkus seda
teistele selgitada, vajadusel oma seisukohta kaitsta, oskus astuda
ühiskonnaliikmena vajalikke praktilisi samme.
1.15. Osalusoskuste kontrollimine ja ühiskonnaõpetuse õpitulemuste
hindamine on keerukad. Õpetaja kasutab siin vaatlust ja analüüsi, seda
toetavad kaasõpilaste hinnangud. Väga delikaatne on demokraatlike
tõekspidamiste küsimus, siin esinevaid puudujääke ei saa korrigeerida
õpilaste lihtsa ümberõpetamisega. Tõekspidamisi, mida ühiskond ei
aktsepteeri, on võimalik muuta vaid õpilast individuaalse ning
süstemaatilise töö käigus delikaatselt suunates.
1.16. Hindamisel eristatakse kolme saavutustasandit:
• omandatud
ainealased teadmised;
• omandatud sotsiaalsed oskused;
•
aktiivne ja vastutustundeline kodanikuosalus.
1.17. Ainealaste teadmiste ja oskuste hindamine toimub
traditsiooniliselt. Ülesannete puhul, mille täitmisega kontrollitakse
teadmisi ja intellektuaalseid oskusi, ei kompenseeri väga head teadmised
nõrku oskusi ja vastupidi. Sel juhul ei saa saavutust tervikuna hinnata
kõrgemalt kui «rahuldavaks». Mitmeelemendiliste ülesannete puhul on aga
soovitatav hinnata iga elementi eraldi. Osalusoskuste hindamise puhul on
hindamiskriteeriumid keerukamad kui teadmiste ja intellektuaalsete
oskuste hindamise puhul. Nende hindamine on kahekordselt relatiivse
iseloomuga, sest arvestada tuleb nii klassi üldise tasemega ja igaühe
tulemusega sellel foonil kui ka iga konkreetse õppija isikliku arenguga.
Hindamine peab lisaks tagasisidele õpilase õpitulemuste ja saavutuste
kohta olema tema jaoks ka motiveeriv ja innustav, seda eriti
osalusoskuste puhul. Kokkuvõtva hinde aluseks on kooliastme lõpus
esitatud õpitulemused.
2. Põhikooli õppe-eesmärgid
Põhikooli ühiskonnaõpetusega taotletakse, et õpilane:
•
väärtustab demokraatia põhimõtteid ning inim- ja kodanikuõigusi;
•
õpib tundma riiki ning selle toimimist;
• õpib tundma inimese ja
ühiskonna vastastikuseid suhteid;
• õpib tundma Eesti Vabariigi
riiklik-poliitilist korraldust,
• õpib tundma Eesti Vabariigi
põhiseadust ja «Kodakondsuse seadust», «Inimõiguste ülddeklaratsiooni»,
«Lapse õiguste konventsiooni»;
• omandab teadmisi
ühiskonna valitsemisest;
• omandab majandusliku mõtlemise
alused, oskuse toimida turumajanduse tingimustes;
• teadvustab
seaduste vajalikkuse inimeste ühiselu ja tegevuse korraldamisel ning
nende täitmise tähtsuse;
• teadvustab õiguste ja kohustuste
vastastikuse seose ning vastutustunde vajalikkuse;
• omandab oskuse
koguda vajalikku teavet ning seda süstematiseerida ja hinnata;
•
omandab ühiskonna-alase kriitilise mõtlemise ja analüüsioskuse alused;
•
õpib langetama põhjendatud otsuseid;
• kujundab oma
poliitilist kultuuri ning omandab aineõpetuse kaudu tutvustatavaid
sotsiaalse käitumise oskusi;
• omandab ainealase terminoloogia
ning oskuse sellega opereerida;
• suudab end eakohaselt
ühiskonnaliikmena identifitseerida ning väärtustab Eesti kodakondsust.
2. peatükk
ÜHISKONNAÕPETUSE AINEKAVA 4.–6. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Mitmeid teemasid on õpilased esimesel kooliastmel juba õppinud.
Nüüd asutakse varem omandatut järgmises kontsentris keerukamates seostes
ning ainespetsiifilisemalt õppima.
1.2. Ühiskonnaõpetusega taotletakse mitte niivõrd teoreetiliste
teadmiste edastamist, kuivõrd õppimist läbi praktilise tegevuse ning
oskuste kujundamist. Seetõttu peab õppemeetodite ja -tegevuste valik
vastama eesmärgile. Õppetegevused peavad aine objektist lähtuvalt olema
õpilase jaoks mõistetavad ja tähenduslikud – toetama arusaama õpitava
vajalikkusest. Algul on otstarbekas praktiseerida ühisvaatlust: näiteks
vaadelda ajast kinnipidamist, kuulamisoskust, lubadustest kinnipidamist.
Vaatlustulemuste üle saab arutleda. Eakohane on vestlus, millega
selgitatakse välja õpilaste teadmisi käsitletavas küsimuses,
julgustatakse neid sõna võtma, kujundatakse kaaslaste eesmärgistatud
jälgimise ning üksteisega arvestamise oskust. Keerukamate küsimuste
käsitlusel on otstarbekaim õpetaja jutustus. Õppesisu pakub palju
võimalusi praktiliseks tutvumiseks – õppekäike, kaasatoodud esemete
tundmaõppimist, inimestega kohtumist, dokumentide ja mitmesuguste
allikatega tutvumist. Lihtsamad vaatlused ning tutvumiskäigud asenduvad
põhjalikumalt ette valmistatud tegevustega, mis võimaldavad hilisemat
analüüsi (nt külastatud töökoha või nähtud ameti kirjeldamine ja
hindamine, tarbijakaitsealase situatsiooni arutelu, ajaleheartikli
hindamine jms). Õpetaja valikul alustatakse tutvumist seadusaktide
tekstidega – nt «Lapse õiguste konventsiooniga», Eesti Vabariigi
põhiseaduse lihtsamate sissejuhatavate paragrahvidega. Suure väärtusega
on jõukohased rühmatööd ja rollimängud. Nagu nt reeglite koostamine,
huvitava ühiskonna-alase raadio- või telesaate režii koostamine. Mõnel
korral õppeaastas tuleks praktiliselt läbi teha lihtsamaid tegevuslikke
ülesandeid nagu demokraatlik valimisprotseduur, lavastada rollimänge.
2. Õppesisu
2.1. KELLEST KOOSNEB ÜHISKOND. Lapsed ja täiskasvanud. Mehed ja naised.
Erinevatest rahvustest inimesed. Erinevate huvide ja vajadustega
inimesed. Õigus erineda. Tolerantsus. Kuidas ühiskond muutub ja täieneb
– demograafilised protsessid. Milline on meie (Eesti) ühiskonna
kujunemislugu ja tänane koosseis? Eesti ühiskonna mitmekultuurilisus.
Inimese identiteet. Rahvas, isamaa ja kodumaa. Rahvussümboolika ja
riiklik sümboolika. Kohalikud kogukonnad.
2.2. DEMOKRAATLIK ÜHISKONNAKORRALDUS – ühisotsustamine ja konsensus.
Kompromiss. Kodanikualgatus ja organisatsioonid. Erakond.
Valimislubadused ja nende täitmine. Demokraatlikud valimised. Valijad ja
valitavad. Rahvaesindajad. Valla/linnavolikogu ning Riigikogu peamised
ülesanded. Vallavanem, linnapea, peaminister, Eesti riigipea.
2.3. INIMESTE TEGUTSEMISE PEAMISED RESSURSID. Ideed, aeg ja raha kui
inimeste tegutsemise peamised ressursid. Ideed, nende tekkimine ja
väärtus. Ideede realiseerimine. Huvi. Oskused. Koostöö. Kohuse- ja
vastutustunne. Aeg kui piiratud ressurss, selle otstarbekas kasutamine:
tegevuste ratsionaalne korraldamine ja vaba aja kasutamine. Täpsus. Raha
kui piiratud ressurss, selle teenimine ja kulutamine. Laenamine. Täpsus
ja ausus rahaasjus.
2.4. INIMESED JA SEADUSED. Seadused kui inimeste tegutsemise raamid.
Põhiseadus. Inimõigused. Lapse õigused ja kohustused. Inimeste
ühetaolisus seaduste ees. Kuidas seadused inimesi kaitsevad. Kohus.
2.5. INIMENE JA TEAVE. Informatsiooni vajalikkus. Infoallikad, nende
omadused ja kasutamine. Teave kui väärtus. Arvuti kui teabeallikas ja
-kandja. Raamatukogu. Teatmeteosed ja andmebaasid. Fakt ja arvamus.
Reklaam.
3. Õpitulemused
6. klassi lõpetaja:
• teab, kellest koosneb ühiskond, millest
tulenevad inimeste ühis- ja erihuvid;
• teab, mis on seadused ja
miks neid tuleb täita;
• teab, kuidas olla tolerantne;
•
mõistab, mis on kohuse- ja vastutustunne; ausus, õiglus, vabadus;
vägivald;
• saab aru, milles seisneb inimeste erinevus, millised
on inimeste erivajadused;
• tunneb vastutust oma tegude eest;
•
oskab hinnata ressursse, nende puudulikkust või piisavust, koostada
lihtsamaid plaane;
• oskab hankida infot ja seda kasutada.
3. peatükk
ÜHISKONNAÕPETUSE AINEKAVA 7.–9. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Õpetajad peaksid III kooliastmes pöörama tähelepanu meie ühiskonna
integratsiooniproblemaatikale ning soodustama aineõ petuse kaudu Eesti
elanikkonna sotsiaalse adaptatsiooni protsessi. Kes on Eesti ühiskonna
liikmed; mida tähendab Eestis elades olla Eesti kodanik, mida mõne teise
riigi kodanik; mida tähendab tänases Eestis mõiste isamaa
jms – kõik need on meie riikluse arengu käigus üles kerkinud või
teisenenud küsimused, millele lähenemine nõuab pedagoogilist takti ja
kodanikupositsiooni.
1.2. III kooliastme ühiskonnaõpetuse õppesisusse kuulub selliseid
spetsiifilisi küsimusi, mille omandamist teised õppeained ei toeta.
Näiteks, sügavuti tuleks käsitleda ainekavas nimetatud õigusakte, nagu
Eesti Vabariigi põhiseadus.
1.3. Õppetegevustest on soovitatav töö erinevate allikatega. Allikad on
keerukamad kui II kooliastmel: majandusstatistika, ajaleheartiklid,
tööõiguse alased aktid ja dokumendid jne. On soovitatav anda
lahendamiseks probleemülesandeid ning situatsioonikirjeldusi – nt võib
hinnata olukordi, määramaks kindlaks, kas tegemist on demokraatliku või
ebademokraatliku juhtumiga, kas mingis situatsioonis on kellegi õigusi
rikutud jms. Paljutki eespool nimetatust saab teha rühmatööna ning
vormistada projektidena. Rohkem kui varasemates klassides saab õpilasi
juhatada õpitava temaatikaga seotud klassiväliste tegevuste ning
allikate juurde, nagu telesaadete iseseisev vaatamine, ürituste omal
käel külastamine jms. Hiljem oleks soovitatav kuuldu/kogetu põhjal
arutelusid korraldada. Ühiskonnaõpetuse kursus pakub sellel kooliastmel
häid eesmärgistatud võimalusi külastada Riigikogu ja teisi õpitavaid
riiklikke või omavalitsusstruktuure, Euroopa Liidu infopunkte,
keskraamatukogusid ja muid infopanku. Jõukohased on kohtumised, kus
õpilased ise on ettevalmistajateks, korraldajateks ja küsitlejateks.
Õpetaja peaks leidma võimalusi õppetöös arvuti kasutamiseks – dokumendi-
ja andmeotsingul, tööde vormistamisel, virtuaalse side pidamisel.
1.4. Ainekava läbimisel on otstarbekas pöörata tähelepanu õpitava
paremale kinnistamisele ja sügavamale mõistmisele eespool nimetatud
praktiliste tegevuste kaudu. Rohkem on aega näiteks rollimängude
korraldamiseks.
1.5. Ühiskonnaõpetuse ainet on võimalik toetada mitmesuguste
valikkursustega: inimõigused, majandusõpetus, rahvusvahelised
organisatsioonid, karjääri planeerimine vms.
2. Õppesisu
2.1. ÜHISKOND KUI INIMESTE OLEMASOLU VIIS. Ühiskonnaelu valdkonnad.
Ühiskonna sotsiaalne struktuur. Varanduslik kihistumine. Inimeste huvide
mitmekesisus ja selle avaldumisvormid. Normide osast ühiskonnasuhetes.
Õigus ja õiglus. Õigus- ja moraalinormid. Sotsiaalsed normid ja
väärtused. Milline on Eesti ühiskond?
2.2. RIIGI MÕISTE JA FUNKTSIOONID. Eesti riiklik korraldus. Riigi mõiste
ja funktsioonid. Eesti Vabariigi põhiseadus Eesti riigivormist ja
-korrast. Rahvas, elanikud ja kodanikud. Riigikogu. Saadikute õigused ja
kohustused. Vabariigi President. Vabariigi Valitsus. Kohalik
omavalitsus. Eesti Vabariigi õigus- ja korrakaitseorganid.
Kodanikukaitse. Eesti riigikaitse struktuur ja funktsioonid. Eesti
Vabariik rahvusvahelistes organisatsioonides.
2.3. KODANIKUÜHISKOND. Kodanikukultuur. Kodanikualgatus.
Mittetulundus-ühingud. Kohalikud kogukonnad. Naabrivalve. Käitumine
kriisiolukorras.
2.4. RAHVAS, PÕHISEADUS JA DEMOKRAATIA. Õigusriik. Inimõigused. Eesti
Vabariigi põhiseadus. Põhiõigused, vabadused ja kohustused Eesti
Vabariigi põhiseaduses. Usk ja usuvabadus. Sõltumatu ajakirjandus. Õigus
avalikule teabele. Informatsiooni kättesaadavus.
2.5. ÜKSIKISIK, RIIK JA ÕIGUS. Seadus ja seaduskuulekus. «Kodakondsuse
seadus». Igaühe õiguste, vabaduste ja kohustuste ühetaolisuse printsiip.
Demokraatliku kohtupidamise põhimõtted.
2.6. RIIK JA MAJANDUS. Majandusringlus. Turumajandus. Ettevõtlus.
Konkurents ja riigi roll majanduses. Riigieelarve. Maksud, nende
otstarve. Ühishüved ja sotsiaalne turvalisus. Raha ja pangandus,
väärtpaberid. Eesti majandusliku arengu võimalused. Eesti tööturg ja
tööturupoliitika.
2.7. INDIVIID JA MAJANDUS. Rikkus ja vaesus. Peremajandus. Karjääri ja
toimetuleku planeerimine. Konkurents tööturul. Tööseadusandlus.
Tarbijakaitse ja tarbijakäitumine.
3. Õpitulemused
Põhikooli lõpetaja:
• tunneb ühiskonnaelu põhivaldkondi ja
nende omavahelist seotust;
• tunneb Eesti Vabariigi põhiseadust ja
«Kodakondsuse seadust», poliitilist ja administratiivset korraldust,
õigusloome- ja õiguskaitsesüsteemi;
• tunneb
inimõigusi ja kodanikuõigusi;
• oskab seaduslike
vahenditega kaitsta enda ja teiste õigusi ja huve;
• teab,
millised on riigi majanduselu üldised printsiibid, isikliku majandamise
võimalused ja põhimõtted, oskab käituda tööjõuturul;
•
saab aru, et ühiskonna ressursid on piiratud, mõistab soovide ja
võimaluste erinevust;
• oskab hinnata oma ühiskonnaelus
osalemise võimet ja võimalusi, oskab hankida selleks vajalikku teavet;
•
oskab suhelda riigi- ja kohalike asutustega, vormistada nõuetekohaselt
dokumente;
• oskab kaitsta enda kui tarbija õigusi ja huve.
4. peatükk
ÜHISKONNAÕPETUSE AINEKAVA GÜMNAASIUMILE
1. Õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi ühiskonnaõpetusega taotletakse, et õpilane:
•
oskab ühiskonnas toimuvaid protsesse ja nähtusi seostada, tunnetab
süsteemi;
• mõistab Eestis ja rahvusvahelises elus toimuvaid
protsesse ning oskab näha seoseid;
• oskab end määratleda,
suhestades end Eesti, Euroopa ja maailmaga;
• mõistab tänapäeva Eesti
ühiskonna probleeme, tunneb end vastutavana nendele lahenduste leidmisel;
•
tunneb ühiskonna- ja poliitikateaduste terminoloogiat;
• tunneb
mõningaid ühiskonnateooriaid;
• kasutab teabe hankimisel
eesmärgipäraselt erinevaid allikaid;
• oskab leida,
tõlgendada, üldistada, hinnata, talletada ja edastada ühiskonda
puudutavat teavet;
• suhtub kriitiliselt massiteabesse;
• on
suuteline osalema diskussioonis, oskab oma seisukohta kaitsta, väidelda;
•
mõistab enda kui ühiskonnaliikme rolli ja valdab vastavaid
käitumisoskusi;
• tunneb Eesti Vabariigi põhiseadust ja
«Kodakondsuse seadust» ning teisi olulisi õigusakte.
2. Õppetegevus
2.1. Gümnaasiumiõpilastel on piisavalt teadmisi ja vilumusi
intellektuaalsete ja osalusoskuste alal, mis võimaldab neil uut õppesisu
suhteliselt iseseisvalt omandada, õpetaja on peamiselt suunaja,
konsultant ning hindaja.
2.2. Gümnaasiumi ühiskonnaõpetus ei eelda niivõrd uute õppemeetodite
rakendamist, kuivõrd seni omandatud teadmiste süvendamist ja oskuste
arendamist. Otstarbekas oleks õppetööd kavandada koos õpilastega, et
õpitav vastaks võimalikult rohkem konkreetsete õpilaste argumenteeritud
huvidele ja vajadustele.
2.3. Õppeprotsessis oleks õige rühmatöö ja teiste kollektiivsete
töövormide kõrval anda õppijaile senisest enam individuaalseid (sh
suuremamahulisi ning pikemaajalisi) tööülesandeid, mille täitmisel saab
õpilane enda suutlikkuse, teadmiste ja oskuste kohta objektiivset
tagasisidet.
2.4. Õppetöös peaks õpikule lisaks kasutatama mitmekesist lisamaterjali,
oluline on sellega töötamise oskuse (nt refereerimine ja viitamine)
kujundamine.
3. Õppesisu
3.1. NÜÜDISÜHISKOND. Ühiskonna mõiste. Võim majanduses, riigis ja
inimsuhetes. Võimu tunnused ja teostamise meetodid. Avalik ja erasektor.
Riigi mõiste. Tsiviilühiskond. Majandussfäär. Ühiskonna sotsiaalne
struktuur. Huvid. Pluralismi olemus ja tähtsus. Sotsiaalsed probleemid.
Heaoluriik. Infoühiskond. Ühiskonna jätkusuutlikkus ja ühiskonnaelu
valdkondade seotus.
3.2. ÜHISKONNA VALITSEMINE. Osalus- ja elitaardemokraatia. Sotsiaalsed
liikumised ja erakonnad. Poliitilised ideoloogiad. Valimised:
funktsioonid, erinevad valimissüsteemid, valimiskäitumine, valimiste
tulemused. Kõrgeim seadusandlik võim. Kõrgeim täidesaatev võim.
Bürokraatia. Korruptsioon. Riigipea. Kohtuvõim. Võimude lahusus.
Opositsioon. Kohalik omavalitsus.
3.3. ÜHISKONNA MAJANDAMINE. Ühiskonna majandusressursid. Riik ja
majandus. Majandusarengu planeerimine liberaalses ühiskonnas –
majanduspoliitika. Majanduse regulatsioon seaduste, maksu- ja
rahapoliitika ning turumehhanismide abil. Makromajanduse põhinäitajad.
Välismajanduspoliitika. Euroopa Liidu fiskaalpoliitika ja ühisturg.
3.4. INDIVIID ÜHISKONNAS. Sotsiaalne staatus ja sotsiaalne mobiilsus.
Majanduslik aktiivsus ja heaolu. Ühishüved. Sotsiaalne turvalisus:
sotsiaalkindlustus ja sotsiaalabi. Euroopalikud põhimõtted
sotsiaalkaitse alal. Sotsiaalsed rollid. Indiviid ja riik. Eesti
Vabariigi olulisemad õigusaktid (õpetaja valikul). Inimõigused.
Kodakondsus. Kodanikuõigused ja -kohustused. Riigi- ja kodanikukaitse.
3.5. KAASAJA MAAILMA MITMEPALGELISUS. Maailma rassiline, rahvuslik ja
religioosne mitmekesisus. Maailma mitmekultuurilisus. Riikide
sotsiaal-majandusliku ja poliitilise arengu erinevused.
Globaalprobleemid: rahvastiku-, keskkonna- ja sotsiaalsed probleemid.
Maailma ühtsuse ja vastastikuse seotuse suurenemine. Infotehnoloogia
mõju maailma arengule.
3.6. RAHVUSVAHELINE SUHTLEMINE. Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted ja
viisid. Tähtsamad maailma- ja regionaalorganisatsioonid. Euroopa
integratsioon. Eesti riigi rahvusvaheline asend.
4. Õpitulemused
Gümnaasiumi lõpetaja:
• tunneb kaasaja ühiskonna kujunemise
põhijooni, kaasaja ühiskonna struktuuri ning korralduspõhimõtteid;
•
omab ülevaadet kaasaegse majanduse toimemehhanismidest;
• teab
olulisi rahvusvahelisi organisatsioone;
• oskab iseloomustada
riikidevahelise poliitilise, majandusliku ja kultuurilise suhtlemise
põhimõtteid, nüüdisaegseid sotsiaalpoliitilisi süsteeme, kaasaja maailma
põhiprobleeme ja arengutendentse;
• tunneb demokraatia reegleid,
inim- ja kodanikuõigusi, Eesti Vabariigi põhiseadust ja «Kodakondsuse
seadust» ning teisi olulisemaid õigusakte;
• oskab
adekvaatselt määratleda oma kohta ja võimalusi kaasaja maailmas, töötada
ja elada turumajanduslikus ühiskonnas, osaleda ühiskonnaelus, kaitsta
oma huve ja õigusi;
• oskab koguda massimeediast
sotsiaal-poliitilist ja majanduslikku teavet, seda kriitiliselt hinnata,
süstematiseerida ja kasutada.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56 «Põhikooli
jagümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 18
|
MUUSIKA
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Muusika põhikoolis ja gümnaasiumis
1.1. Muusikaõpetusel on tähtis osa õpilase tundemaailma rikastamisel ja
tasakaalustatud isiksuse arendamisel, muusikakultuurilise aluse
rajamisel ning tervikliku maailmapildi kujunemisel,
sotsiaal-kultuuriliste hinnangukriteeriumide ja muusikalise maitse
kujundamisel.
1.2. Muusikaõpetuse oluliseks üleandeks on rahvuslike
kultuuritraditsioonide säilitamine ja edasikandmine. Selles on oluline
koht koorilaulu ja pillimängu edendamisel ning kaasaja muusika
tutvustamisel.
1.3. Muusikaõpetuse ülesanded on muusikahuvi äratamine ja
muusikakogemuse rikastamine; aktiivse ja emotsionaalse muusikataju,
muusikalise kirjaoskuse, muusika teadliku kuulamise oskuse, muusikalise
kujutlusvõime, mälu, tähelepanu, rütmitunde ja koordinatsiooni
arendamine ning esitamisoskuse kujundamine. Muusikaõpetaja ülesanne on
õpetada muusikat võimalikult mitmekesiselt vastu võtma, seda väärtustama
ja ennast loovalt väljendama. Musitseerimises lähtutakse eakohasusest ja
õpilaste muusikalisest võimekusest.
1.4. Muusikaõpetuse põhitegevused on laulmine, pillimäng, muusika
kuulamine, liikumine, muusikalise kirjaoskuse arendamine ja muusikaloo
käsitlemine.
1.5. Muusikaõpetus üldhariduskoolis lähtub R. Pätsi ja H. Kaljuste
didaktilis-metoodilistest printsiipidest, milles on ühendatud Z. Kodaly
meetod ning C. Orffi muusikaõpetuse süsteem.
1.6. 1.–3. klassis on muusikaõpetuse keskmes musitseerimisrõõmu
tekitamine. Häälekujunduslikus töös on tähelepanu keskmes õigele
hingamisele toetuv loomulik ülehäälne laulmine. Olulisel kohal on
õpilaste muusikaliste võimete, muusika kuulamise oskuse ja loovuse
arendamine.
1.7. 4.–6. klassis on peatähelepanu suunatud õpilase
motivatsiooni, huvitatuse ja hinnangulise suhtumise kujundamisele.
Vokaalsete võimete arendamisel pööratakse tähelepanu hääle kõlavusele,
ilmekusele ning hääle individuaalsetele omadustele (tämber, diapasoon).
Arendatakse mitmehäälset laulmist, iseseisva musitseerimise oskust,
loovust ja improvisatsioonivõimet. Õpilaste muusikalist maailmapilti
avardatakse erinevate maade rahvalaulude, muusikapalade ja tantsude
kaudu.
1.8. 7.–9. klassis on musitseerimise aluseks eakohane
laulurepertuaar ja pillimäng. Muusikalisi teadmisi ja oskusi
rakendatakse musitseerimisel, muusikavormide ja -žanrite tundmaõppimisel.
1.9. Gümnaasiumis on tähelepanu keskmes laulmine ja tutvumine
muusikalise kultuuripärandiga. Arendatakse analüütilist mõtlemist ning
kujundatakse valmisolek muusikat kuulata, mõista ja hinnata.
2. Põhikooli õppe-eesmärgid
Põhikooli muusikaõpetusega taotletakse, et õpilane:
•
arendab vokaalseid võimeid;
• arendab loovust, algatusvõimet ja
katsetamisjulgust;
• arendab improvisatsioonivõimet laulmise,
rütmilise tegevuse ja pillimängu kaudu;
• musitseerib
aktiivselt;
• omandab muusikalise kirjaoskuse põhialused;
•
arendab muusikalist mõtlemist ja eneseväljendusoskust;
•
arendab muusikalist analüüsivõimet, muusikaliste väljendusvahendite
kasutamise oskust praktilises musitseerimises ja muusika kuulamisel;
•
oskab muusikale hinnangut anda ning oma arvamust põhjendada.
2. peatükk
MUUSIKA AINEKAVA 1.–3. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Algõpetuse põhieesmärgiks on aktiivse musitseerimise kaudu muusika
vastu huvi äratamine. Muusikatund peab kujunema oodatud sündmuseks, mis
pakub õpilastele positiivseid elamusi. Selles eas on oluline õpetaja
positiivne suuline hinnang õpilase muusikalistele tegevustele. Hindamine
muusikaõpetuses peab kajastama ja toetama iga õpilase individuaalsete
muusikaliste võimete arengut.
1.2. Oluline koht meie muusikatraditsioonide säilitamisel ja
edasiviimisel on koorilaulul ning pillimängul. Sellele pannakse alus
1.–3. klassis, kus moodustatakse mudilaskoor. Poistele luuakse võimalus
laulda mudilas- või poistekooris. Vastavalt võimalustele tegeldakse
vokaal- ja instrumentaalansamblite ning solistidega.
1.3. Laulmisel on tähelepanu a capella ühislaulmisel. Lisaks
ühehäälsele laulmisele lauldakse ka kaanoneid.
1.4. Pillimängus tutvutakse erinevate rütmi- (k.a kehapill) ja
meloodiapillidega. Muusikahuvi süvendatakse rütmilise liikumise
(liikumismängud, mängulaulud, lihtsad tantsud) kaudu.
1.5. Rütmilis-meloodiliste improvisatsioonide abil arendatakse
muusikalist mõtlemist ja loovust.
1.6. Muusikalise kirjaoskuse põhialused omandatakse muusikalise tegevuse
kaudu.
1.7. Muusika kuulamisega kujundatakse muusikalist maitset; muusikaliste
kujundite kaudu õpetatakse tunnetama ja mõistma ümbritsevat maailma,
elavalt sekkuma muusika loomisse ja positiivselt suhtuma muusikakultuuri.
2. Õppesisu
2.1. LAULMINE JA HÄÄLE ARENDAMINE. Muusikalisele fraasile toetuv vaba ja
loomulik hingamine laulmisel: õige kehahoid, huulte aktiivne rakendamine
kõla, diktsiooni selguse ja ilmekuse saavutamiseks. Kõlalise puhtuse ja
emotsionaalsuse taotlemine ühehäälsel laulmisel. Laulude esitamine
liikumise ja kujundlike liigutustega. Lastelaulud. Kaanonid. Eesti ja
teiste rahvaste rahvalaulud.
2.2. MUUSIKALINE KIRJAOSKUS:
• meetrum. Pulsi tunnetamine, rõhulised
ja rõhuta helid. Kahe- ja kolmeosalise taktimõõdu tundmaõppimine
kuulmise järgi, takti viipamine. Laulurütmi, rütmiharjutuste ja
kaasmängude mängimine kuulmise ja noodi järgi 2- ja 3-osalises
taktimõõdus. Taktijoone, lõpumärkide, kordamismärgi, fermaadi kasutamine;
•
rütm. Pikk ja lühike heli muusikas. Kõnerütmile toetuv töö
ettevalmistusena helivältuste suhete tundmaõppimiseks. Rütmivormide
tundmaõppimine neljandik-taktimõõdus ning nende kasutamine laulurütmis,
rütmiharjutustes, laulu rütmisaadetes ning rütmiimprovisatsioonides;
•
meloodia. Kõrged ja madalad helid, nende võrdlemine kuulmise järgi ning
kujutamine visuaalselt. Meloodia liikumise suundade jälgimine ja
iseloomustamine laulmisel ja muusika kuulamisel. Heliastmete So, Mi, Ra,
Jo, Le, Jo1, Ra1, So1, Na, Di tundmaõppimine noodi järgi. Jo-võtme
tundmaõppimine ja kasutamine praktilises musitseerimises. Jo- ja
Ra-lõpuline astmerida; pool- ja tervetoon. Õpitud heliastmete ja
rütmivormide kasutamine laulmisel, pillimängus, rütmilis-meloodiliste
improvisatsioonide loomisel. Mõistete piano (p), forte
(f) ja märkide (valjenedes), > (kahanedes) tundmine ja kasutamine
musitseerimisel.
2.3. MUUSIKA KUULAMINE. Laulude ja instrumentaalsete karakterpalade
kuulamine. Muusikapala meeleolu ja karakteri kirjeldamine muusikalisi
väljendusvahendeidmeloodia, rütm, tempo, dünaamika,
tämber kasutades. Mõistete vokaal- jainstrumentaalmuusika
ning keel-, puhk- ja löökpillid tutvustamine.
Muusikažanrite marss, polka, valss tundmaõppimine. Mõistete luuletaja,
helilooja, solist, ansambel, koor, koorijuht, dirigent, orkester
tundmaõppimine.
3. Õpitulemused
3. klassi lõpetaja:
• laulab vaba ja loomuliku hingamise, õige
kehahoiu, selge diktsiooniga ning ilmekalt;
• on omandanud
ühislauluvara: Eesti hümn (Fr. Pacius), «Emakesele» (M. Härma), «Mu
koduke» (A. Kiiss), «Rongisõit» (G. Ernesaks), «Tiliseb, tiliseb
aisakell» (L. Wirkhaus), eesti laste- ja rahvalaule: «Kes elab metsa
sees», «Lapsed, tuppa», «Teele, teele, kurekesed», «Ketramas»,
«Kevadel», «Mutionu pidu», «Sokukene», «Tiiu, talutütrekene»,
«Kaera-Jaan», 2 oma maakonna rahvalaulu;
• tunneb 2- ja
3-osalist taktimõõtu kuulmise ja noodi järgi;
• oskab
kasutada taktijoont, lõpumärke, kordusmärki ja märke , >;
•
tunneb rütmivorme
ning oskab neid kasutada rütmiülesannete lahendamisel ja
rütmiimprovisatsioonide loomisel;
• teab JO-võtme tähendust ja
astmeid Jo, Le, Mi, Na, So, Ra, Di, Jo1, Ra1, So1, oskab neid kasutada
laulmises ja pillimängus;
• oskab kasutada musitseerimisel märke
p, f, , >;
• oskab kirjeldada muusikateose meeleolu ja karakterit;
•
eristab vokaal- ja instrumentaalmuusikat ning muusikat keel-, puhk- ja
löökpillide esituses;
• eristab muusikažanre marss,
polka, valss, oskab neid iseloomustada;
• teab mõistete luuletaja,
helilooja, solist, ansambel, koorijuht, dirigent, orkester tähendust.
3. peatükk
MUUSIKA AINEKAVA 4.–6. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Selles vanuseastmes on põhieesmärgiks eale iseloomuliku erilise
aktiivsuse suunamine muusikalisse tegevusse. Individuaalsete
õpiülesannete lahendamise kõrval on otstarbekas kasutada ka rühmatööd.
Hinnatakse õpilase muusikalise tegevuse aktiivsust, muusikalisi teadmisi
ja oskusi ning laulmist. Õpilastele, kelle laululised võimed on
tagasihoidlikud, antakse võimetekohaseid ülesandeid, mida ka hinnatakse.
1.2. Selle vanuseastme õpilased kaasatakse lastekoori, poisid –
poistekoori. Jätkatakse tööd vokaal- ja instrumentaalansamblitega,
solistide ja võimaluse korral orkestritega.
1.3. Laulmisel jätkatakse tööd õpilase hääle igakülgse arendamisega.
Tegeldakse võimetekohase kahehäälse laulmisega. Süvendatakse
pillimänguoskust. Liikumistegevuse põhirõhk asetatakse ringmängudele ja
tantsudele. Improvisatsiooni kaudu arendatakse iseseisvat muusikalist
mõtlemist ja loovust. Jätkuvalt süvendatakse muusikalist kirjaoskust.
Muusika kuulamisel arendatakse muusikalist analüüsivõimet ja
võrdlusoskust.
2. Õppesisu
2.1. LAULMINE JA HÄÄLE ARENDAMINE. Hääle kõlavuse ja väljenduslikkuse
arendamine fraseerimisel, kõlaühtluse ja pehme tooni saavutamine,
vältides forsseerimist. Laulude ilmekas ettekanne. Hääle individuaalsete
omaduste (tämber, diapasoon) kujundamine. Harmooniataju arendamine
: kaanonid ja lihtsad kahehäälsed laulud.
2.2. MUUSIKALINE KIRJAOSKUS:
• meetrum. 4-osalise taktimõõdu
tundmaõppimine kuulmise ja noodi järgi. Kaheksandik-taktimõõdu
tundmaõppimine seoses laulude õppimisega. Eeltakti tundmaõppimine.
Vahelduva taktimõõdu tundmaõppimine;
• rütm.
Rütmivormide
tundmaõppimine neljandik-taktimõõdus ja nende kasutamine laulurütmis,
rütmiharjutustes, laulu rütmisaadetes ja rütmiimprovisatsioonides. Pide
tähenduse tundmaõppimine;
• meloodia ja helilaad.
Helilaadilise mõtlemise arendamine. Duur-, moll-helirida ja helilaad,
kolmkõlad. Harmooniline ja meloodiline moll-helirida. Viiulivõtme
tähendus. Klaviatuur ja oktav. Absoluutsete helikõrguste c, d, e, f, g,
a, h tundmaõppimine noodijoonestikul ja klaviatuuril ning nende
seostamine relatiivsete astmetega. Helistikud C-a, G-e, F-d; märgid diees,
bemoll, bekaar. Dünaamika- ja agoogikamärkide pp, ff, mp, mf, cresc.,
dim., a tempo ning mõiste da capo al fine tähenduse
mõistmine ja kasutamine musitseerimisel.
2.3. MUUSIKA KUULAMINE. Võrdlusoskuse, muusikalise analüüsivõime
arendamine. Seoste loomine ja leidmine kirjanduse, kunsti ja
tänapäevaga. 2- ja 3-osaline muusikaline vorm õpitud lauludes ja
kuulatud muusikas. Hääleliigid: mõisted sopran, alt,
tenor, bariton, bass; eesti ja kodukoha tuntumad lauljad.
Kooriliigid: mudilas-, laste-, poiste, nais-, mees-, segakoor; kodukoha
ja eesti tuntumad koorid ja dirigendid. Pillirühmade tutvustamine ja
tutvumine karakteersemate pillide tämbri ja kõlaga. Eesti ja kodukoha
rahvalaulud, -laulikud, -tantsud, -pillid, -ansamblid ja -orkestrid.
Euroopa rahvaste muusika tutvustamine.
3. Õpitulemused
6. klassi lõpetaja:
• laulab võimetekohaselt ja hääle
individuaalseid omadusi arvestavalt;
• on omandanud ühislauluvara:
Eesti hümn (Fr. Pacius), «Eesti lipp» (E. Võrk), «Kas tunned maad» (J.
Berat), «Kungla rahvas» (K. A. Hermann), «Mu isamaa armas» (rahvalik
laul), «Ärkamise aeg» (R. Eespere), «Jaan läeb jaanitulele» (eesti
rahvalaul), «Oh sa, õnnistav» (koraal, sitsiilia rahvalaul), «Püha öö»
(F. X. Gruber), kaanon «Nooditähestik» (W. A. Mozart) ja 2 kaanonit ning
3 eesti rahvalaulu õpetaja valikul;
• tunneb taktimõõte 2/4,
3/4, 4/4 kuulmise ja noodi järgi;
• tunneb neljandik-taktimõõdus
kuulmise ja noodi järgi rütmivorme
ning oskab neid kasutada rütmiülesannete lahendamisel ja
rütmiimprovisatsioonide loomisel;
• teab kaheksandik-taktimõõdu
tähendust;
• laulab astmenimedega lihtsaid laule ja harjutusi;
•
teab mõisteid duur- ja moll-helilaad ning eristab
neid kuulmise järgi;
• teab viiulivõtme tähendust ja oskab seda
noodijoonestikule märkida;
• teab tähtnimetuste c, d, e, f, g,
a, h asukohta noodijoonestikul ning klaviatuuril;
• teab helistikke
C-a, G-e, F-d;
• teab dieesi, bemolli ja bekaari tähendust;
•
kasutab muusika analüüsimisel õpitud muusikamõisteid ja -teadmisi;
•
tunneb 2- ja 3-osalist lihtvormi;
• teab erinevaid hääleliike:
sopran, alt, tenor, bass; teab kodukoha ja eesti tuntud lauljaid;
•
teab erinevaid kooriliike: mudilas-, laste-, poiste, nais-, mees-,
segakoor; teab kodukoha ja eesti tuntud koore;
• oskab iseloomustada
eesti rahvamuusikat: rahvalaule, -tantse, -pille ja -ansambleid; teab
oma kodukoha ja eesti tuntumaid rahvamuusika esitajaid.
4. peatükk
AINEKAVA 7.–9. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Põhikooli lõpuklassides on tähelepanu keskpunktis iseseisva
muusikalise mõtlemise süvendamine ja väärtushinnangute kujundamine.
Õpiülesannete lahendamiseks sobivad individuaalne ning rühmatöö, aga ka
projektide koostamine ja läbiviimine. Hindamisel on olulisel kohal
omandatud muusikateadmiste ja -oskuste loov ning praktiline
rakendamisoskus.
1.2. Muusikaliselt võimekad õpilased kaasatakse koolikooridesse.
Jätkatakse tööd vokaal- ja instrumentaalansamblite ning solistidega,
võimaluse korral ka orkestritega.
1.3. Laulmisel pööratakse tähelepanu hääle individuaalsete omaduste
arendamisele. Häälemurde iga arvestavalt rakendatakse võimetekohast
mitmehäälsust. Pillimängus rakendatakse rütmilis-meloodilisi
improvisatsioone ning innustatakse õpilasi looma iseseisvaid muusikalisi
kompositsioone. Praktilise muusikalise tegevuse kaudu omandatakse uusi
teadmisi muusikalises kirjaoskuses. Muusikalises liikumistegevuses
lähtutakse eale omasest liikumis- ja tantsuhuvist. ˇanrilisest
mitmekesisusest lähtuvalt arendatakse muusika teadliku kuulamise oskust.
Muusikaloos tutvutakse maailma rahvaste muusikaga.
2. Õppesisu
2.1. LAULMINE JA HÄÄLE ARENDAMINE. Väljendusrikas laulmine ja
kõlaühtlus; hääle individuaalsete omaduste (tämber, diapasoon)
kujundamine. Laulmine ja häälehoid häälemurde perioodil. Harmooniataju
arendamine kaanonite ja lihtsate mitmehäälsete laulude kaudu.
2.2. MUUSIKALINE KIRJAOSKUS:
• meetrum ja rütm. Rütmivormide
tundmaõppimine neljandik-taktimõõdus ja nende kasutamine harjutustes,
rütmiimprovisatsioonides ja instrumentaalsetes kaasmängudes;
•
meloodia ja helilaad. Helistike D-h, B-g tundmaõppimine. Intervalli ja
akordi mõiste tutvustamine. Bassivõtme tutvustamine seoses lauludega.
Muusikalise lauseehituse tundmaõppimine (motiiv, fraas, lause, periood)
seoses laulude õppimisega. Agoogikamärkide ritenuto (rit.),
accelerando (accel.), allegro, moderato, andante, adagio, largo
ning artikulatsioonimärkide staccato, legato tähenduse
mõistmine ja kasutamine musitseerimisel.
2.3. MUUSIKA KUULAMINE. Teadliku muusika kuulamise arendamine.
Sümfoonia-, puhkpilli-, keelpilliorkester. Pillid ja pillirühmad: keel-,
puu-, vask- ja löökpillid. Eesti ja maailma tuntumad orkestrid,
dirigendid, interpreedid. Homofoonilise ja polüfoonilise mitmehäälsuse
tundmaõppimine seoses muusikavormide ja -žanritega. Tutvumine
muusikavormide ja -žanritega: variatsioonid, rondo, fuuga,
sonaat-allegro; missa, prelüüd ja fuuga, sonaat, sümfoonia, kontsert,
keelpillikvartett, süit, avamäng, oratoorium, kantaat, ooper, operett,
muusikal, ballett. Väljapaistvamad heliloojad muusikaajaloos seoses
muusikavormide ja -žanrite tundmaõppimisega. Tutvumine populaarmuusika
stiilidega; maailma, eesti ja kodukoha tuntumad ansamblid, orkestrid,
solistid.
3. Õpitulemused
Põhikooli lõpetaja:
• laulab vastavalt vokaalsetele
võimetele vabalt ja emotsionaalselt;
• oskab kasutada häält
häälemurdeperioodil;
• on omandanud ühislauluvara: Eesti
hümn (Fr. Pacius), «Hoia, Jumal, Eestit» (J. Aavik), «Kaunimad laulud»
(Fr. Saebelmann), «Mu isamaa on minu arm» (G. Ernesaks), «Mu kodu» (U.
Naissoo), «Põhjamaa» (Ü. Vinter), «Valged Jõulud» (I. Berlin), kaanonid
«Dona nobis pacem», «Viva la musica» ja 3 eesti rahvalaulu õpetaja
valikul;
• eristab lauludes ja kuulatud muusikas 2/4, 3/4, 4/4
taktimõõtu;
• tunneb kuulmise ja noodi järgi rütmivorme
ning oskab neid kasutada rütmiülesannete lahendamisel ja
instrumentaalsete kaasmängude loomisel;
• oskab määrata kuulmise
järgi laulu, muusikapala helilaadi;
• tunneb helistikke C-a,
G-e, D-h, F-d, B-g;
• teab intervalli ja akordi mõistet;
•
teab agoogikamärkide rit., accel., allegro, moderato, andante
adagio, largo ning artikulatsioonimärkide staccato, legato
tähendust, oskab neid kasutada musitseerimisel ja muusika
iseloomustamisel;
• kasutab muusika analüüsimisel muusikatermineid;
•
teab, eristab ja oskab iseloomustada hääle- ja kooriliike; teab
kodukoha, eesti ja maailma tuntumaid lauljaid, kodukoha ja eesti tuntud
koore ja dirigente;
• teab, eristab ja oskab iseloomustada keel-,
puu-, vask-, löök- ja klahvpille;
• teab, eristab ja oskab
iseloomustada sümfoonia-, puhkpilli-, keelpilli- ja džässorkestrit; teab
kodukoha, eesti ja maailma tuntumaid orkestreid ja dirigente;
•
eristab homofoonilist ja polüfoonilist muusikat;
• on tutvunud
muusikavormide ja -žanritega: variatsioonid, rondo, fuuga
sonaat-allegro, missa, prelüüd ja fuuga, sonaat, sümfoonia, kontsert,
keelpillikvartett, süit, avamäng, kantaat, ooper, oratoorium, operett,
muusikal, ballett;
• külastab kontserte ja muusikalavastusi ning
kasutab omandatud teadmisi ja oskusi muusika analüüsimisel.
5. peatükk
MUUSIKA AINEKAVA GÜMNAASIUMILE
1. Muusika gümnaasiumis
1.1. Gümnaasiumi muusikaõpetuse koostisosad on muusikaloo käsitlemine ja
muusika kuulamine, laulmine ja pillimäng.
1.2. Muusikalugu käsitletakse stiilide, kõlastruktuuride ja vormide
mitmekesisuses integreeritult kultuuri arenguloo, tähtsamate
ajaloosündmuste, kunsti ja kirjandusega. Süstemaatiliselt õpitakse
tundma ja väärtustama maailma ja eesti muusikapärandit; kujundatakse
arusaam muusikast kui rahvaste vahelisest suhtlemiskeelest.
1.3. Laulmisel süvendatakse huvi ühislaulmise vastu; lähtutakse eri
ajastute, erinevate stiilide ja rahvaste ning kaasaegsest
laulurepertuaarist.
1.4. Pillimängu rakendatakse laulude saadetes, aga ka iseseisvates
muusikalistes kompositsioonides.
2. Õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi muusikaõpetusega taotletakse, et õpilane:
•
hindab muusikat kui kultuuriväärtust indiviidi ja ühiskonna arengus;
•
kujundab valmisoleku ühiseks muusikategevuseks;
• kujundab
tervikpildi kultuuri arengust ning oskab mõista ja hinnata erinevaid
kultuure;
• oskab muusikat kriitiliselt ja valivalt kuulata ning
hinnata;
• omandab teadmisi muusikaajaloost tuntud heliloojate
loomingu kaudu;
• rakendab põhikoolis omandatud muusikateadmisi ja
-oskusi muusika analüüsimisel ja musitseerimisel;
•
rikastab tundeelu muusikaelamuste kaudu: külastab kontserte ja
muusikalavastusi, oskab neid analüüsida, oma seisukohti põhjendada ja
argumenteerida.
3. Õppetegevus
3.1. Jätkub tasakaalustatud isiksuse kujundamine kõigi muusikaliste
tegevuste kaudu: laulmine, pillimäng, liikumine, muusikaline kirjaoskus,
muusika kuulamine, muusikalugu. Olulisel kohal on ühislaulmine, kus
laulude valikul arvestatakse eakohasust ja õpilaste huve ning seostatust
muusikalooga. Õpilasi kaasatakse noortekooride tegevusse: sega-, nais-
või meeskoori. Jätkatakse tööd vokaalselt võimekate õpilastega.
Vastavalt võimalustele tegeldakse instrumentaalmuusikaga – ansamblite ja
orkestritega.
3.2. Muusikalugu käsitletakse integreeritult teiste õppeainete ja
kultuurivaldkondadega (kunst, kirjandus, filosoofia, teater jne). Eesti
muusika käsitlemisel on oluline seoste leidmine Euroopa muusika- ja
kultuurilooga. Muusika kuulamisel lähtutakse ajastule, stiilile ja
heliloojale iseloomulikematest teostest.
3.3. Õpiülesannete lahendamisel rakendatakse individuaalset ning
rühmatööd: referaat, kontserdi-, teatrietenduse arvustus-analüüs,
uurimistöö, essee jms. Olulisel kohal on üldkultuurilised vestlused ning
diskussioonid meedia pakutava üle (TV programmid, video, raadio,
ajakirjandus, Internet jms). Tähtsustub õpetaja roll õpilaste
muusikaharrastuste suunamisel ja leidmisel, tulevase kontserdi- ja
muusikalavastuste külastaja kujundamisel.
4. Õppesisu
4.1. I kursus
4.1.1. MUUSIKA TEKE JA OLEMUS. Vanad kultuurrahvad ja muusika.
Vanakreeka ja -rooma muusika. Varakristlik muusika.
4.1.2. KESKAEG. Kristlus kui Lääne-Euroopa kultuuri arengu tugevaim
mõjutegur. Vaimuliku muusika areng. Gregooriuse koraal. Polüfoonilise
mitmehäälsuse teke. Organum. Motett. Rändlaulikud, rüütlipoeesia, pillid.
4.1.3. RENESSANSS. Humanism, protestantism, vastureformatsioon ja
muusika. Missa. Ilmalik laul ja seltskonnamuusika. Madrigal.
Homofoonilise mitmehäälsuse teke. Protestantlik koraal. Heliloojad
Palestrina, Orlandus Lassus. Desprez’. Instrumentaalmuusika teke.
4.1.4. BAROKK. Uue stiili kujunemine – ülevaade ajastust. Ooperi teke.
Oratoorium (kantaat, passioon). Instrumentaalmuusika (fuuga, klaviir,
trio, orkester – concerto grosso, soolokontsert,
süit). Monteverdi. Vivaldi. Bach. Händel.
4.1.5. KLASSITSISM. Valgustusajastu iseloomustus. Instrumentaalmuusika
areng – ansamblid, orkestrid, klaver. Sonaat vormi ja žanrina.
Sümfoonia. Kontsert. Keelpillikvartett. Ooperi areng. Viini klassikud –
Haydn, Mozart, Beethoven.
4.2. II kursus
4.2.1. ROMANTISM. Romantismi ideed ja rahvuslus. Instrumentaalmuusika
osatähtsus – orkestrid, klaver. Programmilise muusika teke. Sümfooniline
poeem. Soololaul. Miniatuursed žanrid: etüüd, prelüüd, nokturn, tantsud.
Lavamuusika (ooper, operett, ballett). Juhtivad muusikamaad ja
heliloojad. Schubert, Schumann, Berlioz, Chopin, Liszt, Brahms. Verdi,
Wagner, Rimski-Korsakov, Mussorgski, Tšaikovski, Sibelius, Grieg.
4.2.2. 20. SAJANDI MUUSIKA. Rahvuslik muusika. Varane Stravinski,
Sibelius, Bartok. Hilisromantism. R. Strauss. Mahler. Impressionism.
Debussy. Ravel. Ekspressionism. Skrjabin. Schönberg.
4.3. III kursus
4.3.1. 20. SAJANDI MUUSIKA. Neoklassitsism. Stravinski. Orff. Britten.
Prokofjev. Šostakovitš. Sümfooniline jazz. Gershwin. Avangardism.
Webern. Cage. Boulez. Postmodernism. Penderecki. Ligeti. Pärt.
4.3.2. EESTI MUUSIKA. Rahvalooming. Regivärsiline rahvalaul. Uuem
rahvalaul. Laulupidude traditsiooni algus. Kunileid, Saebelmann,
Thomson, Hermann. Esimesed professionaalid: Härma, Läte, Türnpu, Tobias,
A. Kapp, Süda, Lüdig. Rahvusliku koorimuusika rajajad Saar, Kreek.
Rahvusliku instrumentaalmuusika rajajad Eller, Tubin. Rahvusliku
lavamuusika rajajad E. Aav, Tubin, Tamberg, E. Kapp. Eesti modernism
1956–1970. Heliloojad Ernesaks, Tormis, Pärt, Mägi, Tamberg, Rääts,
Sumera, Kangro, Tüür, Eespere, Sisask.
5. Õpitulemused
Gümnaasiumi lõpetaja:
• laulab vastavalt vokaalsetele
võimetele;
• kasutab põhikoolis omandatud muusikateadmisi ja
-oskusi praktilises musitseerimises ja muusikateoste analüüsimisel;
•
oskab määratleda, iseloomustada ja võrrelda eri ajastute muusikat;
•
teab ajastute tuntumaid heliloojaid ja nende teoseid;
• oskab
suhestada eesti muusikat maailma muusikalooga;
• teab olulisi
muusikatermineid ja oskab neid kasutada;
• oskab koostada referaate
ja uurimistöid muusikast, neid ette kanda ja illustreerida;
•
oskab hinnata heatasemelist professionaalselt muusikat.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56 «Põhikooli
jagümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 19
|
KUNST
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Kunstiõpetus põhikoolis ja gümnaasiumis
1.1. Kunstiõpetusele on üldhariduse kontekstis eriomane õpilase
visuaalse ja taktiilse meele arendamine, ta on tihedalt seotud teiste
õppeainetega (muusika, ajalugu, kirjandus, loodusained jt).
Kunstiõpetuses ergutatakse õpilase kujutlusvõimet ja loovust,
tasakaalustatakse emotsioone ja kujundatakse maitseotsustusi ning huvi
kunstikultuuri vastu. Kõigile jõukohaste praktiliste tööülesannete kaudu
kinnistatakse õpitavat ja kasvatatakse kunstihuvi. Ergutamaks
võimalikult paljude õpilaste loomingulist tegevust, tuleks kõigis
kooliastmetes korraldada õpilastööde väljapanekuid.
1.2. Põhikooli kunstiõpetuses on peamine praktiline tegevus, töine
sisseelamine loominguprotsessi mitmesuguste tehnikate vahendusel ja
sealjuures algupärase eneseväljenduse säilitamine. Õpitakse ohutuid ja
otstarbekaid töövõtteid, materjali säästlikku kasutamist ning
kunstialaseid mõisteid, hakkavad kujunema väärtushinnangud. Põhikooli
lõpetajal on üldine ettekujutus kunsti- ja tehnikakeelest ning ta on
suuteline ise valima, mida ta sellest praktiliselt või teoreetiliselt
tundma õppida soovib. Õppeülesanded lahendatakse loovtöödena.
1.3. 1.–3. klassis on esikohal lapse loomingulise algatusvõime areng ja
leidurivaistu kujunemine, kuid oluline on ka käeliste oskuste ja
vilumuste treenimine. 4.–9. klassi kunstiõpetus on juba oma olemuselt
integratiivne, sisaldades elemente kujutavast ja kujundavast kunstist,
arhitektuurist ja disainist, käsitööst ja rahvakunstist, kunsti- ja
kultuuriajaloost, foto-, kino- ja videoõpetusest.
1.4. Gümnaasiumi kunstiõpetuses õpetatakse süstemaatiliselt tundma ja
väärtustama maailma ja eesti kunstipärandit ning püütakse tunnetada
kunstiobjekte kui rahvuslikke või rahvusvahelisi kultuuriväljundeid.
1.5. Äratatakse huvi kunsti analüüsimise ja hindamise vastu, ergutatakse
mineviku ja nüüdiskunsti vastandamist kitšile ning suunat akse heale
maitsele vastavate eelistuste kujundamist, millest peaks lähtuma ka
kunstiobjektide kaitse.
1.6. Gümnaasiumis on kolm kohustuslikku kunstikursust, millele lisaks
võib kool valida valikkursusi. Viimaseid võivad õpetaja ja õpilased ise
koostada sõltuvalt õpilaste huvidest ja kooli võimalustest.
2. Põhikooli õppe-eesmärgid
Põhikooli kunstiõpetusega taotletakse, et õpilane:
•
õpib tundma ja kasutama kunstikeelt;
• arendab oma vaatlusoskust
ja kompimismeelt;
• arendab kujundilist mõtlemist ja kujutlusvõimet;
•
omandab loovtegevuse kogemusi, arendab loovust ja fantaasiat;
• õpib
kasutama kujutavate ja kujundavate kunstide väljendusvahendeid;
•
omandab teadmisi kunstiliikidest ja stiilidest;
• õpib vaatama ja
hindama kunstiteoseid, kujundab oma kunstimaitset.
2. peatükk
KUNSTI AINEKAVA 1.–3. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Tehakse enamasti lühiajalisi praktilisi ülesandeid (ca 45 min), mis
sisaldavad mingi töövõtte, tehnika või loovülesande lahendamist ning
millele võib tunni lõpus anda vähemalt suulise hinnangu. Valmistatakse
ruumilisi töid (konstrueerimine, voolimine, kujustamine), maalitakse ja
joonistatakse – lähtutakse ainekesksest arendamisloogikast (vertikaalne
suundumus).
1.2. Arvestatakse selles eas lapsele omast põhitegevusele kaasnevat
sünkretistlikku lähet (horisontaalne suundumus) – lapsele meeldib tööd
tehes seletusi anda, etelda ja laulda. Tuleks leida võimalusi ka
lastepäraste happeningi -laadsete ürituste korraldamiseks.
1.3. Tehakse töid, mis oma olemuselt laiendavad aineõpetuse sisu, nt
kokkupuuted disainiõpetusega, etnograafilise ja rakendusliku käsitööga
(horisontaalne suundumus).
1.4. Mõningaid õppeülesandeid on kasulik teha vähemalt paari- või
enamatunniliste tsüklitena, et paremini tehnikat kinnistada (näiteks
voolimine), kusjuures selle tsükli sees võiksid vajadusel vahelduda
figuraalse ja abstraktse ning ruumilise ja tasapinnalise iseloomuga tööd.
1.5. Tööülesannete järjestamisel arvestatakse põhimõtet keerulisemalt
kujutamiselt lihtsamale. Lapsed võivad skulptuuri tehes või maalides
vahetu eneseväljendusena luua keerulisi kompositsioone, mis vaatajat oma
juhusliku naiivsusega lummavad, häirivad või hoopis arusaamatuks jäävad;
õpetaja ülesanne on seda isikupärast eneseväljendust suunata.
1.6. Inimese- ja loomafiguuride kujutamise juhendamisel kasutab õpetaja
võimalikult palju mitmesuguseid näitvahendeid või teeb ise tahvlile
dünaamilisi visandeid, skeemide kasutamist ja nende ettenäitamist
välditakse.
1.7. Õppeülesannete järjestamisel lähtutakse põhimõttest ruumiliselt
tasapinnalisele: nt, voolime looma ja alles siis teeme temast joonise.
1.8. Maalimisel kasutatakse veega lahustuvaid kattevärve (guašš ,
tempera), mis võimaldavad värvide segamist koos valge värvi kasutamisega
ja mitmekihilist maalimist.
1.9. Illustreeritud kunstivestlustes arvestatakse põhimõtet lähemalt
kaugemale (kõigepealt tutvutakse kodukoha arhitektuuri ja kunstnikega),
mida käsitletakse osana praktilise töö tunnist.
1.10. Selles vanuseastmes, kus tehakse lühiajalisi ülesandeid, tuleks
anda igale lapsele tema töö eest suuline ja võimalikult positiivne
hinnang. Tunni lõpul analüüsitakse valikuliselt mõningaid õpilastöid,
kuulatakse ka klassikaaslaste arvamusi.
2. Õppesisu
2.1. KUJUTAMIS- JA VORMIÕPETUS. Inimese kujutamine: täisfiguur eest- ja
külgvaates liikumises, portree eestvaates. Eluslooduse (loomad, linnud,
putukad jne iseloomulikus asendis ja liikumises), eluta looduse (kivid,
vesi jne) ja tehisvormide (ehitised, sõidukid jne) kujutamine joone ja
silueti abil. Tutvumine geomeetriliste põhivormidega seoses
igapäevaesemetega (ruumiliselt voolimisel ja meisterdamisel ning
tasapinnaliselt joonistamisel ja maalimisel figuuride ülesehitamise ühe
võttena).
2.2. VÄRVI-, KOMPOSITSIOONI- JA PERSPEKTIIVIÕPETUS. Kuuevärviring:
põhivärvid (kollane, punane, sinine) ja nende segamisel saadavad II
astme värvid (oranž, roheline, violett). Helestamine ja tumestamine ning
külmad ja soojad toonid. Meeleolu väljendamine värvidega. Pildi pinna
organiseerimine (kujutatava suuruse ja paberiformaadi erinevad suhted).
Pea- ja kõrvalelemendid ning taust. Pildi üksikosade tasakaal. Rütm,
rühmitamine ning osaline kattumine. Ribaornament. Suuruse vähenemine
kauguses.
2.3. DISAIN JA KIRJAÕPETUS. Meisterdamine, lähtudes otstarbest,
materjalist, tehnoloogiast ja ilumõistest (mänguasjad, nukuteatri
elemendid, liiklusvahendeid ja agregaate meenutavad lelud, pakendid,
ruumikaunistused, maketid jne looduslikest ja tehismaterjalidest).
Rütmiharjutused ja mängud kirjaelementide ja tähtedega (joonistatult,
maalitult, rebitult, volditult). Tööd joonlaua ja sirkliga.
2.4. VESTLUSED KUNSTIST. Kunst (arhitektuur, skulptuur, maal, graafika)
ümbritsevas keskkonnas. Oma kodulinna/asula, kodumaja/korteri, toa,
suvekodu, aia/pargi kujundus. Tarbevormi kuju ja funktsioonid.
Raamatukujundus. Kujundamine teatris. Multifilmid. Kaaslaste tööde
analüüs, tolerantne suhtumine kaasõpilaste töödesse.
2.5. TEHNIKAD JA MATERJALID:
• skulptuur. Voolimine savist või muust
pehmest materjalist. Erinevate tekstuuride loomine. Meisterdamine
loodus- ja tehismaterjalist (pakendid, plastid, traat jne). Voltimine:
karbid, loomad, inimesed jne;
• maal. Kattevärvidega (guašš jt)
maalimine spontaanselt ja läbimõeldult. Maalilise pinna saamine kriidi-
ja õlipastellidega. Töötamine värvi- ja viltpliiatsitega. Kollaaž
rebituna värvipaberitest ja/või makulatuurist;
• graafika.
Joonistamine pliiatsi ja viltpliiatsitega. Punkti ja joone kasutamine
faktuuri loomiseks. Paljundusgraafika: natuur-, papi- ja materjalitrükk
guašši või temperaga.
3. Õpitulemused
3. klassi lõpetaja:
• oskab kasutada ohutult töömaterjale,
-vahendeid ja kunstitehnikaid loominguliseks eneseväljenduseks;
•
oskab valmistada mahulisi figuure ning mänguasju voolimis- ja muudest
materjalidest;
• oskab kujutada liikuvaid figuure;
• peab
silmas pildi kompositsioonireegleid;
• oskab luua ja kasutada
lihtsamaid faktuure;
• oskab teha kollaaži ja voltida paberit;
•
oskab kunstiteoseid lihtsas vormis kirjeldada ja oma eelistusi
põhjendada;
• väärtustab enda töödest erinevaid lahendusi;
•
märkab kujunduselemente ümbritsevas keskkonnas.
3. peatükk
KUNSTI AINEKAVA 4.–6. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Arendatakse edasi ja täiendatakse I kooliastmel läbitud
kunstipedagoogilisi suundumusi. Sünkretistlikku lähet arendatakse edasi happening’i-laadsete
etenduste kaudu, mida valmistatakse ette õppetunnis ja esitatakse mingil
kooliüritusel. Leitakse võimalusi erinevate graafikatehnikate
(ühekordsete ja paljundustehnikate) kasutamiseks ning täiendavaks
tundmaõppimiseks ka väljaspool kooli. Külastatakse võimaluste piires
kunstinäitusi, kunstnike ateljeesid ja töökodasid. Rõhutatakse
kunstivestluste osa praktilise töö tundides ja seostatakse seda
vastavalt võimalustele ajalootundides läbitava esi- ja vana-aja
käsitlemisega, vältides otsest illustratiivsust praktiliste ülesannete
valikul. Rõhutatakse läbitava ajastu kunsti olemuse tundmaõppimist ja
rakendamist loovülesannetes.
1.2. Kuna õpilases hakkab kujunema kriitiline suhtumine oma töösse,
kombineeritakse tööülesandeid nii, et need oleksid omasemad kord ühele,
kord teisele küpsemisetapile ning erineva väljenduslaadi ning
kalduvustega õpilastele – vahelduvad figuraalsed ja abstraktse
iseloomuga kompositsioonide tsüklid ning arhitektoonikalahendid.
Võimaluste piires eelistatakse õpilase tööle suuliste hinnangute andmist
ja võimalikult positiivse üldhindega hindamist õppeveerandi lõpus.
2. Õppesisu
2.1. KUJUTAMIS- JA VORMIÕPETUS. Inimese kujutamine: täisfiguuri ja näo
proportsioonid. Miimika. Erinevas eas inimeste kujutamine. Inimene
tegevuses. Inimese, looduse ja tehisvormide suhe. Visandamine natuurist.
Vaikelu. Varju tekkimine. Langev vari.
2.2. VÄRVI-, KOMPOSITSIOONI- JA PERSPEKTIIVIÕPETUS. Värvide segamise
elementaartabel. Ühe värvi erinevad toonid (nt kollakas-, sinakas-,
pruunikasroheline). Koloriit. Piiratud arvu värvidega maalimine (ka
monokroomselt). Akromaatilised ja kromaatilised värvid. Kolmanda astme
värvide saamine (oranž+sinine, roheline+punane, violett+kollane).
Kujutatava lõikumine pildiservaga. Sümmeetria ja asümmeetria.
Dünaamiline ja staatiline kompositsioon. Pildi dominant. Kompositsiooni
tasakaal. Piiratud ja piiramata pinnad. Plaanilisus pildi pinnal.
Õhu(värvi)perspektiiv. Pöörd- ja kandiliste kehade kujutamine
ruumiliselt.
2.3. DISAIN JA KIRJAÕPETUS. Keskkonna kujundamine sise- ja välisruumis
(stend, klassiruum, oma tuba, mänguväljak jne). Kombinatoorika
geomeetrilistest elementidest ruumis ja tasapinnal. Tööd joonlaua ja
sirkliga (ornament, pinnalaotus pakendi või maketi jaoks). Teksti
kujundamine (nt seoses emakeele loovtöödega). Kirjaoptika. Initsiaal.
Fantaasiakiri. Tarbegraafiline kiri (nt pakend, etikett jne).
2.4. VESTLUSED KUNSTIST. Kunstiliigid (arhitektuur, skulptuur, maal,
graafika, tarbekunst). Koomiks. Rahvakunst. Kunsti väljendusvahendid
(punkt, joon, pind, värv jne). Kunstimõisteid (originaal, koopia,
reproduktsioon, autoritiraaž jne). Ainetevahelised (ajalugu, kirjandus,
muusika, teater, film, televisioon, reklaam) seosed. Kunstimälestised.
2.5. TEHNIKAD JA MATERJALID:
• skulptuur. Skulptuuride modelleerimine
savist ja lõikamine pehmetest materjalidest (vahtplast jne). Reljeef;
•
maal. Maalimine kattevärvide ja akvarellidega. Tööd kriidi- ja
õlipastellidega, värvi- ja viltpliiatsitega. Kollaaž värvipaberist
ja/või makulatuurist;
• graafika. Joonistamine grafiit-, vilt-
ja pastapliiatsiga. Paljundusgraafika: kõrgtrükk (nt papi-, materjali-,
linooltrükk).
3. Õpitulemused
6. klassi lõpetaja:
• omab ettekujutust visuaalse kunsti
liikidest ning nende väljendusvahenditest;
• tunneb ainekavas
kasutatavaid visuaalse kunsti mõisteid ja oskab neid kõnes kasutada;
•
oskab kasutada ainekavas loetletud töömaterjale ja -vahendeid;
•
oskab valikuliselt kasutada tehnikaid ja kujutamisviise loominguliseks
eneseväljenduseks;
• tunneb abstraktsele vormi- ja
värviõpetusele omaseid väljendusvõimalusi ning lihtsamaid
kompositsioonivõtteid, oskab neid kasutada kujundamisülesannete
lahendamisel ruumis ja tasapinnal;
• tunneb keraamilise voolimise ja
kujundamise võtteid;
• tunneb kõrgtrüki olemust.
4. peatükk
KUNSTI AINEKAVA 7.–9. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Arendatakse edasi ja täiendatakse II kooliastmel läbitud
ülesandeid, tööülesannete puhul arvestatakse juba peaaegu täisealistele
omaseid kunstipedagoogilisi suundumusi.
1.2. Kattevärvide kõrval võetakse kasutusele ka akvarellvärvid nii
spontaanselt valmistatavate tööde tegemiseks kui ka koloreerimiseks.
Pikemaajaliste kompositsioonide tegemisel lähtutakse õnnestunumast
visandlikust kavandist.
1.3. Ruumilist kujutlusvõimet arendatakse projektsiooni- ja
arhitektuurialaste joonestamisülesannete kaudu – joonestamisalased
eskiisid ja joonised pliiatsiga. Ajalootundides läbitavate
kunstinähtuste atraktiivsem osa seostatakse valikuliselt praktilise
loomingulise tööülesande lahendamisega. Nii palju kui võimalik
tutvutakse kunstisündmustega muuseumis ja arvuti abil.
1.4. Kuna selles eas on õpilased eriti tundlikud hinnangute ja hinnete
suhtes, tuleks hinnata õpilasi väga läbikaalutult ja delikaatselt, mitte
pärssides nende huvi kunstitegevuse suhtes.
2. Õppesisu
2.1. KUJUTAMIS- JA VORMIÕPETUS. Istuv figuur otsevaates. Poolprofiil.
Karakteri kujutamine. Karikatuur ja sarž. Inimese, loodus- ja
tehisvormide stiliseerimine, deformeerimine (nt 20. sajandi kunsti
põhjal). Esemete modelleerimine valguse-varjuga (valgus, läige, langev
ja omavari, täis- ja poolvari, refleks).
2.2. VÄRVI-, KOMPOSITSIOONI- JA PERSPEKTIIVIÕPETUS. Värvide kontrastid,
vastastikused mõjud, kooskõlad ja tasakaal. Värvimodulatsioon. Värvide
optiline segunemine. Kompositsiooniskeemid. Kuldlõige. Kadreerimine (ka
foto- ja videokunstis). Abstraktne kompositsioon (geomeetriline ja
vabakompositsioon). Erinev vaatepunkt (konna- ja linnuperspektiiv).
Joonperspektiiv ühe ja kahe koondpunktiga. Ruumiillusioonid (nt
op-kunst).
2.3. DISAIN JA KIRJAÕPETUS. Märk ja sümbol (peremärk, firmamärk,
piktogramm, eksliibris). Groteski- ja laisulekirja võtted sule- või
markeriga. Arvutikirjad. Kirjaoptika. Kombinatoorika tasapinnal ja
ruumis mitmesugustest materjalidest (paber, papp, traat jne). Moodul.
2.4. JOONESTAMISE ALGTEADMISED. Jooniste vormistamise nõuded.
Projekteerimine ja selle liigid (ristprojektsioon). Kolmvaade.
Piltkujutis.
2.5. VESTLUSED KUNSTIST. Kunsti liigid ja žanrid. Karikatuur. Grafiti.
Reklaam. Tegevuskunst (happening, performance). Kunsti
areng keskajast 20. sajandi lõpuni. Kunsti piiride avardumine.
Virtuaalse kunsti väljendusvahendid. Inspiratsiooniallikad ja looming.
Kitši olemus. Mõisted värv ja värvus.
Õppeainetevahelised seosed (nt füüsika, matemaatika, muusika, kirjandus,
ajalugu, kunst). Ergonoomika tähtsus disainis. Eesti rahvakunsti seosed
põhjamaade, soome-ugri rahvaste ja maailma etnograafilise kunstiga.
Massikunst: foto, film, video, reklaam. Restaureerimine ja renoveerimine.
2.6. TEHNIKAD JA MATERJALID:
• skulptuur. Modelleerimine ja
konstrueerimine mitmesugustest pehmetest kalgastuvatest ja tahketest
materjalidest (nt papjee-mašee, plastid, papp, puit, traat jne).
Installatsioon;
• maal. Maalimine spontaanselt ja kavandi alusel.
Assamblaaž;
• graafika. Joonistamine söe, tušši ja värviga, sule
ja pintsliga. Mono- ja diatüüpia. Paljundusgraafika: lame- ja sügavtrükk
vastavalt võimalusele.
3. Õpitulemused
Põhikooli lõpetaja:
• tunneb põhikooli ainekavas olevaid
visuaalse kunsti põhimõisteid ning oskab neid kasutada kõnes ja kirjas;
•
oskab kasutada kõiki põhikooli ainekavas olevaid töömaterjale,
-vahendeid, -tehnikaid ning kujutamise ja kujundamise viise kunstiliseks
eneseväljendamiseks;
• tunneb vormi-, värvi-, kompositsiooni-,
perspektiivi- ja kirjaõpetuse lihtsamaid reegleid;
• omab
algteadmisi joonestusgraafikast ja lihtsamate jooniste lugemisest;
•
oskab üldjoontes eristada visuaalse kunsti arenguetappe;
•
väärtustab rahvakunsti;
• eristab kõrgkultuuri
massikultuuri nähtustest.
5. peatükk
KUNSTI AINEKAVA GÜMNAASIUMILE
1. Kunstiõpetus gümnaasiumis
1.1. Gümnaasiumi kunstiõpetuses õpitakse tundma kunstikultuuri arengut
kunstiajaloolisest aspektist, arendatakse kunstiteostesse empaatilise
sisseelamise võimet, äratatakse huvi pidevalt uueneva kunsti vastu.
1.2. Äratatakse huvi kunsti ning selle analüüsimise ja hindamise vastu.
Suunatakse heale maitsele vastavate eelistuste kujunemist.
1.3. Kunstiretseptsiooniõpetuses õpitut kinnistatakse praktiliste
valikülesannete kaudu, mis tutvustavad erinevaid kujutamise ja
kujundamise tehnikaid ning kompositsiooni seaduspärasusi.
2. Õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi kunstiõpetusega taotletakse, et õpilane:
•
omandab teadmisi kunstiliikidest ja nende arenguloost;
• õpib tundma
visuaalsete kunstide väljendusvahendeid;
• õpib vaatama ja
hindama kunstiteoseid, kujundab kunstimaitset;
• edendab loovust,
algatusvõimet ja katsetamisjulgust;
• arendab kujundilist,
ruumilist ja abstraktset mõtlemist ning kujutlusvõimet.
3. Õppetegevus
3.1. Gümnaasiumi kunstikursustes tutvutakse mitmete kultuuripiirkondade
kunstiväärtustega nende ajaloolises arengus, analüüsitakse kunsti
olemust, õpitut kinnistavad õpilaste praktilised loovtööd.
3.2. Õppetöös tuleks kasutada mitmekesiseid töövõtteid (vestlused,
diskussioonid, märksõnade väljakirjutamine, ajastust kronoloogilise
raamistiku loomine, referaatide ja uurimustööde koostamine, arvamuste ja
esseede kirjutamine). Tuleks leida võimalusi viia õpilasi kokku
originaalteostega, korraldada õppekäike ja ekskursioone, õppetunde
muuseumides. Õpilased võivad kirjutada näituste arvustusi ja arutleda
kunstikriitikute artiklite üle, arendamaks oskust rääkida kunstist.
3.3. Kogemustega kunstiõpetaja võib eirata kronoloogilist lähenemisviisi
ja valida muu õpilastele sobiva ja kunsti olemust süvitsi lahtimõtestava
õpetamisviisi.
3.4. Visanditele jm praktilistele töödele, mis kinnistavad ja mõtestavad
lahti ajastu kunstiväljundeid, tuleks leida sobiv kujutamis- või
kujundamistehnika, et arendada edasi põhikoolis õpitut. Kursuste lõpus
toodud praktiliste ülesannete näited on soovituslikud, juhendaja võib
oma õpetamisloogikat ja kooli võimalusi arvestades need sobivamatega
asendada. Igal kursusel tuleks teha 6–8 loova iseloomuga praktilist tööd.
4. Õppesisu
4.1. I kursus
4.1.1. KUNSTIKULTUURI ARENGULUGU.
4.1.2. SISSEJUHATUS. Kultuuri ja kunsti mõiste. Kunsti osa ühiskonnas.
Kunst ja religioon. Kunstiliigid (arhitektuur, skulptuur, maal,
graafika, tarbekunst, disain jne).
4.1.3. ESIAJA KUNST. Kunsti tekkimise versioonid. Megaliitsed ehitised,
koopamaalid, skulptuur.
4.1.4. IDAMAADE KUNST. Kunst Mesopotaamias. Kunst Vana-Egiptuses:
ehituskunst (püramiidid, templid), kujutav kunst (inimese kujutamine).
4.1.5. ANTIIKAJA KUNST. Egeuse kunst. Kunst Vana-Kreekas: ehituskunst,
skulptuur, vaasimaal. Etruski kunst. Kunst Vana-Roomas: ehituskunst,
skulptuur, maal.
4.1.6. VARAKRISTLIK KUNST. Kristliku sümboolika tekkimine ja mõju
kunstile.
4.1.7. BÜTSANTSI KUNST.
4.1.8. KUNST VANA-VENES. Sarnasus ja erinevus Bütsantsist. Kremlid,
kirikud, ikoonid.
4.1.9. KESKAJA KUNST. Rahvaste rändamisaja kunst ja viikingite
tarbekunst. Ristiusu mõju kunstile. Romaani stiil: kirikud, kindlused,
reljeefid. Gooti stiil: katedraalid, erinevused regiooniti, kirikute
skulpturaalsed kaunistused, vitraaž, tahvelmaal. Tarbekunst.
Raamatukujundus. Keskaja kunst Eestis.
4.1.10. PRAKTILISED LOOVTÖÖD LÄBITUD MATERJALI KINNISTAMISEKS. Valdavalt
visandliku iseloomuga ülesanded, mille aluseks on näiteks:
•
kiviaja koopamaali kujutamisviis;
• muistse Egiptuse kanoniseeritud
figuurid voolituna ja/või ajastu koloriit fresko kavandina;
•
antiikse Kreeta ja Kreeka figuraalne ja/või geomeetriline vaasiornament;
•
antiikse Rooma fresko koloriit (Pompeji);
• varakristliku ja/või
Bütsantsi aja ikooni kompositsioon;
• viikingite kasutatud
ornamentidega puiduvool ja/või relvade kujundamine;
• romaani
ja/või gooti stiilis arhitektuursed konstruktsioonid ja/või vitraaž;
•
gooti kiri (mingis kompositsioonis).
4.2. II kursus
4.2.1. RENESSANSS. Humanistlik maailmavaade. Ehituskunst (palazzod,
kirikud). Vara- (uuendused ruumi kujutamisel), kõrg- (Itaalias,
Saksamaal ja Madalmaades) ja hilisrenessanss. (van Eyck, Michelangelo,
Leonardo, Raffael, Dürer, Bosch). Trükikunsti leiutamine.
Renessansskunsti näited Eestis.
4.2.2. BAROKK. ROKOKOO. Absolutismi ja religiooni mõju kunstile.
Ehituskunst (kirikud, lossid, pargid). Kujutav kunst (valgus ja vari,
dünaamika). Sisekujundus. (Bernini, Rubens, Rembrandt, Vermeer van
Delft, Velazques, Watteau). Barokk ja rokokoo Eestis.
4.2.3. KLASSITSISM. Antiikpärandi ja valgustusaja mõju. Ehituskunst
Prantsusmaal ja Venemaal. Kujutav kunst (David, Ingres). Sisekujundus.
Akademism. Klassitsism Eestis (mõisad).
4.2.4. ROMANTISM. Ehituskunst (historitsism, eklektika). Kujutav kunst
Prantsusmaal ja Saksamaal (Delacroix, C. D. Friedrich, Goya).
4.2.5. REALISM. Ühiskonnakriitika. Realism Prantsusmaal
(barbisoonlased), Venemaal (peredvižnikud), Saksamaal (biedermeier).
4.2.6. EESTI RAHVAKULTUUR JA RAHVAKUNST. Rahvapärane ehituskunst,
sisustus, tarbeesemed, rahvarõivad. Rahvakunsti kogumine. Eesti Rahva
Muuseum.
4.2.7. BALTI-SAKSA KUNST EESTIS. EESTI RAHVUSLIKU KUNSTI SÜND (Köler,
Weizenberg, Adamson).
4.2.8. KAUGETE MAADE JA PRIMITIIVRAHVASTE KUNSTIKEELED.
4.2.9. PRAKTILISED LOOVTÖÖD LÄBITUD MATERJALI KINNISTAMISEKS. Valdavalt
visandliku iseloomuga ülesanded, mille aluseks on näiteks:
•
Sandro Botticelli maalidest lähtuv värvivalik;
•
kolmnurksena ülesehitatud figuurikompositsioon lähtuvalt Leonardo da
Vinci ja/või Raffaeli maalidest ja/või joonperspektiivi kasutamine;
•
liikuvatest figuuridest kompositsioon ajendatuna Michelangelo töödest;
•
Madalmaade talupoegade dünaamiline kujutamine suhteliselt realistlikes
ja/või fantastilistes kompositsioonides ajendatuna Pieter Bruegheli
ja/või Hieronymus Boschi väljenduslaadist;
• joone
väljenduslikkus graafikalahendis Albrecht Düreri laadis;
•
El Grecole omane rõhutatult väljenduslik kujutamislaad maalis ja/või
Francesco Goya graafikast mõjustatud visandid mingis estampgraafika
tehnikas valmistatavale tööle;
• Peter Paul Rubensi
figuurikompositsioonide liikumissuunad ja dünaamika;
•
Rembrandti koloriidist ja müstilisest valguse-varju kasutamisest tuletuv
värvilahend ja/või koloriidianalüüs;
•
skemaatilised visandid prantsuse pargikujundusest, rokokoostiilis
ruumikujunduse elemendid ja/võ i Thomas Gainsborough maalide
koloriidianalüüs ja/või maastikuvisandid;
•
klassitsislikule kunstile omased pliiatsivisandid kipsi järgi ja/või
värviliste varjude kasutamine natüürmordis lähtuvalt romantismiajast;
•
eesti ja/või teiste soomeugrilaste rahvuslik ornamentika ja selle
rakendamine nüüdisaegse tekstiili kujundamisel (Anu Raud, Mall Antson);
•
islami kunsti õitseaja ornamentika kasutamine;
• Hiina ja/või
Jaapani tuššijoonistest ajendatu d lähenemisviisi kasutamine;
•
rituaalmaski kujundamine lähtuvalt Aafrika või Lõunamere saarte
primitiivsest kunstist.
4.3. III kursus
4.3.1. SISSEJUHATUS. 20. sajandi kunstikultuuri mõjutanud tegurid.
Kunsti ja kunstnike rolli muutumine.
4.3.2. IMPRESSIONISM. Fotograafia leiutamise ja arengu mõju kunstile.
Sõltumatu kunsti areng Prantsusmaal. (Manet, Monet, Renoir, Degas,
Rodin). Neoimpressionism.
4.3.3. POSTIMPRESSIONISM. Alus 20. sajandi erinevatele arenguliinidele
(van Gogh, Cézanne, Gauguin, Toulouse-Lautrec).
4.3.4. 19.-20. SAJANDI VAHETUSE KUNSTISUUNAD. Sümbolism,
rahvusromantism. Juugend.
4.3.5. 20. SAJANDI KUNST. Fovism. Ekspressionism (Die Brücke, Der Blaue
Reiter). Kubism. Futurism. Abstraktsionism. Dadaism. Sürrealism.
Naivism. Pop-kunst. Op-kunst ja kineetiline kunst. Hüperrealism.
Minimalism. Kontseptualism. Kehakunst (body-art). Land-art
. Performance. Installatsioon. Arvutigraafika. Grafiti.
Laserkunst. (Matisse, Picasso, Kandinsky, Malevitš, Pollock, Dali,
Magritte, Warhol, Vasarely).
4.3.6. ARHITEKTUUR 20. SAJANDIL. Funktsionalism («Bauhaus»). Orgaaniline
arhitektuur. High tech. Dekonstruktivism.
4.3.7. EESTI KUNST 20. SAJANDI ALGUSES. Sajandi alguse ehituskunst
(teatrihooned), kujutav kunst (Laikmaa, Kr. Raud, Triik, Mägi).
4.3.8. KUNST ISESEISVAS EESTIS 1918–1940. Kunstiharidus (kunstikool
«Pallas»). Arhitektuur. Skulptuur. Maal. Tarbekunst. (Johanson, Koort,
Vabbe, Wiiralt, Adamson-Eric jt).
4.3.9. EESTI KUNST 1940–1991. Kunstnike emigreerumine ja
represseerimine. «Sulast» skepsise ja müütideni. Tüüpprojektid ja
unikaalehitised. Kujutav kunst. Graafikatriennaalid.
4.3.10. EESTI TARBEKUNST JA DISAIN. Tekstiili- ja moekunst. Keraamika ja
klaasikunst. Nahkehistöö. Tarbegraafika. Metallehistöö. Disain ja
ruumikujundus.
4.3.11. 1990. AASTATE KUNST EESTIS.
4.3.12. NÜÜDISKUNSTI UUSIMAD AVALDUSED.
4.3.13. PRAKTILISED LOOVTÖÖD LÄBITUD MATERJALI KINNISTAMISEKS. Valdavalt
visandliku iseloomuga ülesanded, mille aluseks on näiteks:
•
maastikuvisand (vabas looduses) impressionistlikus või
postimpressionistlikus laadis;
• töö Signaci või Seurat’ või Konrad
Mägi eeskujul;
• Kandinsky kompositsiooni analüüs;
•
geomeetria pildivälja organiseerimise vahendina;
• op-kunstile
ja/või minimalismile omane lahend;
• kineetiline konstruktsioon
Calderi eeskujul;
• Jackson Pollocki laadis tegevusmaal
pritsimistehnikas ja selle edasiarendamine;
• happeningi
ja/või installatsiooni korraldamine kooli üritusel;
•
kavandid eesti tarbekunsti või disaini alal.
5. Õpitulemused
Gümnaasiumi lõpetaja:
• teab olulisemaid kunstimõisteid ja
oskab neid kasutada kõnes ja kirjas;
• oskab määratleda
visuaalse kunstikultuuri arenguloo perioode, stiile ja kunstivoole ning
teab silmapaistvamaid esindajaid;
• omab ülevaadet kunstigeograafiast;
•
oskab analüüsida kunstiteoseid väljendusvahendite alusel;
•
oskab suhestada eesti kunstinäiteid maailma visuaalse kultuurilooga;
•
oskab hinnata heatasemelist kunsti;
• oskab oma kunstiloomingus
käsitseda töövahendeid, tehnikaid ja materjale;
•
tunneb huvi kunstikultuuri väärtuste säilitamise ja kaitsmise vastu.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56 «Põhikooli
jagümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 20
|
KEHALINE KASVATUS
1. peatükk
ÜLDOSA
1. Kehaline kasvatus põhikoolis ja gümnaasiumis
1.1. Kehaline kasvatuse vahendusel omandab õpilane kehaliseks
aktiivsuseks vajalikud teadmised ja oskused. Aktiivse tegevuse käigus
kujundatakse motivatsioon elukestvaks (tervise-)treeninguks, arusaam, et
terveolek (kehaline ja vaimne heaolu) sõltub regulaarsest ja
eesmärgistatud tegelemisest kehaliste harjutustega. Kehalist aktiivsust
väärtustavat suhtumist/käitumist toetab kehakultuuri (nii tervise- kui
ka võistlusspordi) käsitlemine (ka ajaloolises aspektis) ühiskonna
lahutamatu osana.
1.2. Kehalise kasvatuse tundides ning tunni- ja koolivälises sporditöös
on võimalik toetada õpilaste tunnetuslikku, esteetilist, eetilist ja
sotsiaalset arengut. Lisaks kehaliste harjutuste sooritamise oskusele ja
tervist tugevdava treeningu alastele teadmistele õpivad õpilased nägema
liikumise-liigutuste ilu, kogema/kontrollima erinevaid emotsioone,
tegema koostööd, austama kaaslasi ja seadusi/reegleid.
1.3. Kehalise kasvatuse keskseks ülesandeks on õpilase kehalise ja
motoorse arengu toetamine. Tundides õpitakse ennekõike niisuguseid
harjutusi/spordialasid, mida õpilased saavad kasutada oma vaba aja
liikumisharrastustes. Järjekindla harjutamise käigus täiustuvad
liigutusoskused ja paraneb kehatunnetus, saavutatakse liigutuste
dünaamilisus, graatsilisus ja kergus. Oluline koht kehalise kasvatuse
tundides on rühti kujundavatel/korrigeerivatel harjutustel.
1.4. Liikumine/treenimine looduses ei toimu kehalise kasvatuse tundides
ainult tervist tugevdavatel (karastavad, pingeid maandavad) eesmärkidel.
Õpilased saavad siin integreeritult omandada uusi teadmisi ja kogemusi,
õppida loodust väärtustavat ja hoidvat, keskkonnateadlikku käitumist.
Koostöös kohaliku omavalitsusega seisab kool hea ujumisõpetuse
korraldamise eest.
1.5. Kehalise kasvatuse tundides saavad õpilased teavet ning kogemusi
kehaliste harjutuste ohutu sooritamise kohta – õpitakse käituma nii, et
mitte kahjustada teisi või iseennast; käitumist ohuolukordades ja
õnnetusjuhtumi korral. Hügieeninõuete järjekindel täitmine võimaldab
vähendada terviseriske ja kujundada tervise seisukohalt olulisi
harjumusi.
1.6. Kooli juhtkonnal ja õpetajatel lasub vastutus õpilassõbralike ja
ohutute harjutuspaikade loomise/tagamise eest nii kehalise kasvatuse
tundide kui ka klassiväliste spordiürituste tarbeks. Õpilastele tuleks
võimaldada tunniväliseid (spordisektsioonid, huviringid või iseseisvalt)
harjutamisvõimalusi, suunama õpilasi treeningurühmadesse ja
spordiklubidesse.
1.7. 1.–3. klassis kujundatakse õpilastel oskus ja harjumus kontrollida
oma kehaasendeid ja liigutusi. Õpetatavad harjutused (kõnd, jooks,
hüpped, visked, ronimine, roomamine) on nende oskuste kujunemise
teenistuses.
1.8. 4.–6. klassi lapsi iseloomustab suur liikumisaktiivsus. See on
parim aeg kehaliste harjutuste tehnika õppimiseks, samas on see ka
tahteomaduste (sihikindlus, otsustavus, julgus, visadus, püsivus,
kannatlikkus, enesevalitsemine, iseseisvus, algatusvõime) kujunemise
aeg, kehaline kasvatus saab siin palju kaasa aidata. Õpilastele
tutvustatakse spordieetika nõudeid: aus võistlus; vastase, kohtunike,
vaatajate austamine; võistlusmäärustikest kinnipidamine;
spordirituaalide sooritamine; pealtvaatajate käitumine võistluste ajal.
1.9. 7.–9. klassis innustatakse õpilasi sobivate õppemeetoditega oma
kehalisi võimeid arendama ning meelisharrastustega tegelema, arvestades
õpilaste huve ja eeldusi.
1.10. Gümnaasiumis on pearõhk iseseisva harjutamise oskuse kujundamisel
ja meelisspordiala väljakujundamisel.
2. Põhikooli õppe-eesmärgid
Põhikooli kehalise kasvatusega taotletakse, et õpilane:
•
omandab motivatsiooni, huvi ja teadmised iseseisvaks
liikumisharrastuseks;
• on terve ja hea rühiga;
•
arendab mitmekülgselt oma kehalisi võimeid ja liigutusoskusi;
•
omandab eluks vajalikud oskused ja teadmised tervislikust eluviisist;
•
arendab tahteomadusi, kujundab eetilisi (eeskätt spordieetika) ja
esteetilisi tõekspidamisi;
• omandab suhtlemisoskuse ja
koostööharjumused.
2. peatükk
KEHALISE KASVATUSE AINEKAVA 1.–3. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. I kooliastmes õpitavad harjutused põhinevad lapse igapäevaelu
liikumisviisidel, liigutustel ja asenditel ning vahendite käsitsemisega
seotud tegevustel. Fundamentaalsete liikumiste/liigutuste kindel
omandamine harjutamise teel loob aluse üldisele tegevuslikule
meisterlikkusele, aga ka spordialade algtõdede omandamisele. Õigete
liigutusvilumuste, aga ka hea rühi kujunemiseks on vaja, et õpilased
omandaksid oma kehaasendi ja liigutuste kontrollimise oskuse.
1.2. Algklassides luuakse esmane ettekujutus õigetest jooksu-, viske- ja
lihtsamatest hüppeliigutustest. See on soodsaim iga osavuse (sh
liigutuskoordinatsioon), samuti reaktsiooni- ja liigutuste kiiruse
(sageduse) arendamiseks ning ujumise õppimiseks. Õpilaste loovuse
arengut saab toetada loovliikumise mitmesuguste võtetega.
1.3. On tähtis, et õpilased omandaksid kehalise kasvatuse tundides
tegutsemise ja käitumise oskused, harjuksid täitma ohutus- ning
hügieeninõudeid kehaliste harjutustega tegelemisel. Õpilaste
liikumissoovi ja -rõõmu tekkimiseks ning säilimiseks on olulised soodus
õppekeskkond ja õpetaja tunnustus.
2. Õppesisu
2.1. VÕIMLEMINE:
• põhiasendid ja -liikumised.
Matkimisharjutused, vabaharjutused, tasakaaluharjutused, harjutused
vahenditega. Keha harmooniline arendamine ja rühi kujundamine. Rivi-,
korraharjutused ja kujundliikumised. Tervitamine rivis. Rivistumine ühte
viirgu, kolonni. Põhiseisang. Joondumine. Pöörded paigal. Liikumise
alustamine ja lõpetamine. Harvenemine, koondumine, ümberrivistumine.
Kõnd, kõnniharjutused. Erinevad kõnni vormid kindla rütmi ja muusika
järgi. Matkivad kõnniharjutused. Hüplemisharjutused. Hüplemisharjutuste
kombinatsioonid. Koordinatsioonihüplemised. Hüplemine hüpitsa ja
hoonööriga;
• ronimine, roomamine, ripped, segaripped,
toengud, segatoengud. Väikeinventari ja mattide kandmine ja
paigaldamine. Akrobaatilised harjutused. Veeremine ja veered. Tirel
ette. Poolspagaat. Turiseis. Kaarsild selililamangust (abistamisega).
Tasakaaluharjutused.
2.2. RÜTMIKA JA LIIKUMINE. Põhivõimlemine muusika või rütmivahendite
saatel. Liikumisimprovisatsioon ja muusikalised mängud. Tantsu- ja
laulumängud. Tantsud ja tantsusammud. Kõnni-, jooksu-, galopp-, polka-
ja hüpaksammude kombinatsioonid. Eesti rahvatantsud.
2.3. JOOKS, JOOKSUHARJUTUSED. Õige jooksuasend ja -liigutused. Jooksu
alustamine ja lõpetamine. Pendelteatejooks. Püstilähe. Kiirendusjooks.
Kestvusjooks. Süstikjooks (pidurdusjooks).
2.4. HÜPPED, HÜPPEHARJUTUSED. Sügavushüpped. Hoojooksult hüpped.
Takistustest ülehüpped. Paigalt kaugushüpe.
2.5. VISKED, VISKEHARJUTUSED. Pallikäsitsemisharjutused. Palli hoie,
viskeliigutus, püüdmine, veeretamine, põrgatamine. Palli veeretamine ja
vedamine jalaga. Märki- ja kaugusvisked . Liikumismängud ja
sportmängudeks ettevalmistavad mängud.
2.6. SUUSATAMINE. Ohutusnõuded. Suusavarustuse transport, hooldus.
Kukkumine ja tõusmine suuskadel. Libisamm. Vahelduvtõukeline 2-sammuline
sõiduviis. Pöörded paigal. Astepööre laskumisel. Trepp-, käär- ja
astesammtõus. Laskumine põhi- ja madalasendis.
2.7. UJUMISE ALGÕPETUS (24 tundi). Ohutusnõuded ja kord basseinides ja
ujumispaikades. Hügieeninõuded. Veega kohanemise harjutused. Rinnuli- ja
seliliujumine.
3. Õpitulemused
3.1. 3. klassi lõpetaja oskab:
• riietuda vastavalt olukorrale
ja täita hügieeninõudeid;
• tõsta, kanda ja paigaldada
spordivahendeid;
• täita ohutusnõudeid kehaliste harjutuste
sooritamisel ja käituda õnnetusjuhtumite korral;
• täita
rivi- ja korraharjutusi tunni organisatsioonilise külje tagamiseks;
•
sooritada lihtsaid võimlemisharjutusi kindla rütmi järgi, improviseerida
ja tantsida rahvatantse;
• sooritada erinevaid kõnni-, jooksu-,
hüppe- ja viskeharjutusi;
• sooritada hüplemisharjutusi
hüpitsaga;
• mängida liikumismänge ja rahvastepalli (erinevate
variantidega);
• ujuda.
3.2. 3. klassi lõpetaja suudab:
• suusatada 2 km;
•
joosta rahulikus tempos 3–4 min.
3. peatükk
KEHALISE KASVATUSE AINEKAVA 4.–6. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. II kooliastme õpilasi iseloomustab tahe liikuda ja õppida, kogeda
erinevaid tegevusi ja harjutusi. See on parim aeg motoorsete tegevuste
omandamiseks (kehaliste harjutuste tehnika õppimiseks), aga ka kehalise
võimekuse (osavus, kiirus, üldine vastupidavus) arendamiseks.
Liigutusoskuste kontrollharjutused ja kehaliste võimete testid, mis
pakuvad õppimise tulemuslikkuse kohta väärtuslikku infot nii õpilasele
kui ka õpetajale, peaksid näitama edasise tegevuse suunda.
1.2. Kehalise ja motoorse arengu seisukohalt on väga tähtis õpilaste
endi aktiivsus – oma oskuste-võimete taseme teadmine ja soov end
arendada loovad eeldused regulaarsele harjutamisele/treenimisele.
Kehalise kasvatuse õpetaja peaks õpilasi sportima innustama, neid
vastavate teadmiste-oskustega varustama.
1.3. II kooliastmes suunatakse ning toetatakse õpilaste tahteomaduste
(sihikindlus, otsustavus, julgus, visadus, püsivus jne) kujunemist.
Õpilased peavad teadma ausa mängu ( fair play)
põhimõtteid, spordieetika nõudeid ja neid järgima.
2. Õppesisu
2.1. VÕIMLEMINE. Põhiasendid ja liikumised. Vabaharjutused ja harjutused
vahenditega. Jõu- ja venitusharjutused. Lõdvestusharjutused. Lühikesed
harjutustekombinatsioonid. Riviharjutused, kujundliikumised. Loendamine.
Pöörded. Ümberrivistumine viirust ja kolonnist. Kujundliikumised
erinevate liikumisviiside kasutamisega. Kõnd, jooks, hüplemine,
hüppamine. Mitmesugused kõnni-, jooksu- ja hüplemisharjutuste seosed.
Vabahüpped ühe jala tõukelt. Hüplemisharjutused hüpitsa ja hoonööriga
paigal ja liikudes. T: hüpitsa ringitamine ja kaheksa. Ripped, toengud,
ronimine, kandmine. Riistastiku kandmine. P: käte kõverdamine
toenglamangus ja rippes; T: käte kõverdamine ripplamangus. Ronimine.
Kandmine ranneseongus ja seljas. P: harjutused madalkangil. Harjutused
eri kõrgusega rööbaspuudel. P: hooglemine rööbaspuudel toengus, harkiste
ja mahahüpe.
2.2. AKROBAATIKA. Kaarsild selili lamangust. Hüppetirel ette. Tirel
taha. Kätelseis (abistamisega). Tiritamm. Tasakaal. Kõnni- ja
hüplemisharjutused, tantsusammud ja takistuste ületamine poomil.
Toenghüpped. Hoojooksult hüpe toengkägarasse vahendile. Sirutusmahahüpe.
Harkhüpe.
2.3. RÜTMIKA. Põhivõimlemine rütmivahenditega ja muusika saatel.
Rütmiimprovisatsioonid. Liikumisimprovisatsioonid.
Koordinatsiooniharjutused. Tantsu- ja laulumängud. Tants ja
tantsusammud. Algteadmised tantsukultuurist. Seltskonnatantsude
põhisammud. Eesti rahvatantsud.
2.4. KERGEJÕUSTIK. Jooks. Jooks erinevatest lähteasenditest.
Soojendusharjutused. Määrustepärane pendelteatejooks. Tõkkejooksu
tutvustavad harjutused. Hüpped. Kaugushüpe (sammhüpe). Kõrgushüpe
(üleastumishüpe). Hoojooksu mõõtmine.Visked. Pallivise paigalt ja
kolmelt sammult. Kuulitõuget tutvustavad harjutused topispalliga. Õpitud
alade võistlusmäärustikud.
2.5. SPORTMÄNGUD. Jalgpall. Paigaloleva palli söötmine ja löömine.
Veereva palli peatamine. Löök pöia siseküljega. Palli vedamine. Liikuva
palli löömine. Langeva palli surmamine. Korvpall. Kehaasend ja
liikumistehnika. Pallihoie. Põrgatamine ja söötmine. Pöörded.
Pealevisked paigalt ja liikumiselt. Algteadmised individuaalsest
kaitsemängust. Minikorvpall. Võistlusmäärustikud.
2.6. SUUSATAMINE. Paaristõukeline sammuta sõiduviis. Paaristõukeline
ühesammuline sõiduviis. Pooluisusamm ja keppide tõuketa
uisusammsõiduviis. Uisusammpööre. Ebatasasuste ületamine. Poolkäärtõus.
Põikilaskumine. Sahkpidurdus. Pidurdus ja pööre poolsaha abil. Pidurdus
laskumisel ennetava kukkumisega. Ohutusnõuded. Võistlusmäärustikud.
Suusavarustuse hooldamine ja suuskade määrimine. Õppepaikade rajamine.
3. Õpitulemused
3.1. 6. klassi lõpetaja teab:
• õpitud spordialade oskussõnu;
•
ohutus- ja hügieeninõudeid;
• olümpiamängudest ja ausa
mängu põhimõtetest.
3.2. 6. klassi lõpetaja oskab:
• jälgida oma kehaasendit ja
liigutusi;
• õpetaja juhendamisel arendada oma kehalisi võimeid;
•
mängida liikumismänge ja lihtsustatud reeglitega sportmänge;
•
sooritada toenghüppeid, lihtsamaid akrobaatika- ja rakendusharjutusi
ning ronida;
• teha kehakooli harjutusi muusika saatel;
•
valida liikumiskiirust;
• osaleda pendelteatejooksus;
•
sooritada palliviset paigalt;
• suusatada vahelduval maastikul,
kasutades sobivaid sõidu- ja tõusuviise;
• kasutada
lihtsamaid esmaabivõtteid enese abistamiseks.
3.3. 6. klassi lõpetaja suudab:
• joosta jõukohases ühtlases
tempos T: 2 km, P: 2,5 km;
• hüpelda hüpitsaga 1–1,5 min sobivas
tempos;
• ujuda 25 m.
4. peatükk
AINEKAVA 7.–9. KLASSILE
1. Õppetegevused
1.1. III kooliastmes on vaja õpilasi innustada oma kehalisi võimeid
arendama ja liigutusoskusi täiustama. Murdeea kasvuhüpe võib põhjustada
häireid liigutuste koordinatsioonis. Motoorsete testide tulemused ja
nende dünaamika aitavad õpilastel oma kasvamist-arenemist jälgida,
oskusi-võimeid kaaslaste omadega võrrelda. Õpetaja kohuseks on kehaliste
harjutuste otstarbeka valiku ja sobiva töökorraldusega toetada õpilaste
positiivse enesehinnangu kujunemist, aidata murdeealistel ületada
(võimalikke) konflikte oma kehalise mina ja kaaslastega.
1.2. Iseseisvale harjutamisele loovad aluse kehalise kasvatuse tundides
omandatud oskused ja teadmised. Sportliku tegevuse ohutuse tagamise
huvides on vajalik enesejulgestamise ja kaaslase abistamise võtete
(kindlasti ka kaaslaste austamise) õppimine. Regulaarne tegelemine
kehaliste harjutustega annab õpilasele oma liigutuste kontrollimise,
tegevuste analüüsi ja emotsioonide valitsemise oskused.
2. Õppesisu
2.1. VÕIMLEMINE. Põhiasendid ja liikumised. Oskussõnade tundmine ja
kasutamine. Harjutuste kombinatsioonide koostamine ja esitamine muusika
saatel. Iluvõimlemise elemendid ja vahendid. Riviharjutused.
Kujundliikumised. Ümberpööre sammuliikumiselt. Jagunemine ja liitumine.
Lahknemine ja ühinemine. Ristlemine. Ripped, toengud, ronimine,
kandmine. Ronimine köiel. Ronimine jalgade abita. Kandmine:
tuletõrjevõte T: erikõrgusega rööbaspuud. Hooga tireltõus. P:
rööbaspuud. Küünarvarstoengust hoogtõus harkistesse ja toengusse.
Õlgadel seis, tirel ette harkistesse. Toengus hooglemiselt mahahüpe
tahahoolt. P: madal kang – käärhöör ette; kõrge kang – tireltõus rippest
(abistamisega).
2.2. AKROBAATIKA. Ratas kõrvale. Kolmiktirel. Kätelseis. P: kätelseisust
tirel ette. Hoojooksult hüppetirel. T: tasakaal. Tasakaaluharjutustest
kombinatsioonide koostamine. Toenghüpped. Kägarhüpe, nurkhüpe
külghoojooksult. T: harjutused vahenditega. Iluvõimlemise harjutused
palli ja rõngaga.
2.3. RÜTMIKA JA TANTS. Harjutuskomplekside koostamine ning esitamine.
Teadmised tantsukultuurist ja kommetest. Seltskonnatantsude põhisammude
täiustamine. Valss, perekonnavalss.
2.4. KERGEJÕUSTIK. Soojendus. Ohutustehnika ja võistlusmäärustikud.
Jooksud. Madallähe. Kurvijooksu tehnika. Täpsusjooksud. Tõkkejooks.
Ringteatejooks. Hüpped. Kaugus- ja kõrgushüppe hoojooksu määramine.
Kolmikhüppe tutvustamine. Visked, tõuked, heited. Pallivise hoojooksult.
Heitealade tutvustamine. P: kuulitõuge paigalt ja hooga.
2.5. SPORTMÄNGUD. Võrkpall. Liikumisviisid ja asendid. Söödud ja
pallingud. P: Ründelöök. Mängutaktika. Võistlusmäärustikud. Mäng
lihtsustatud reeglitega. Korvpall. Petteliigutused. Söötmine ja püüdmine
liikumiselt. Kaitsemäng. Lihtsamad koostöövormid. Läbimurded paigalt ja
liikumiselt. P: hüppevise. T: ühe käega ülaltvise tugiasendist.
Võistlusmäärustikud. Mäng lihtsustatud reeglitega.
2.6. SUUSATAMINE. Võistlusalad. Võistlusmäärustikud. Ohutusnõuded ja
kord suusamatkal, teatesuusatamisel ja suusavõistlustel. Suuskade
hooldamine. Paaristõukeline kahesammuline sõiduviis. Libisamm tõusuviis.
Sahkpööre. Paaristõukeline kahesammuline uisusammsõiduviis.
Triivpidurdus. Poolsahkparalleelpööre. Üleminek ühelt sõiduviisilt
teisele. Lihtsa slaalomiraja läbimine.
2.7. ORIENTEERUMINE. Kaart ja kompass. Plaani lugemine. Kaardil
orienteerimine. Kaardi ja maastiku võrdlemine, asukoha määramine,
lihtsama tee valik. Orienteerumistehnika.
3. Õpitulemused
3.1. Põhikooli lõpetaja teab:
• kehaliste harjutustega
tegelemise põhimõtteid;
• ohutusnõudeid, hügieeninõudeid ja
karastamise võtteid sportimisel;
• õpitud spordialade
võistlusmäärustikke ja oskussõnu;
•
olümpiamängudest ja rahvusvahelistest suurvõistlustest, Eesti ja maailma
parimatest sportlastest.
3.2. Põhikooli lõpetaja oskab:
• arendada oma kehalisi
võimeid, valida üldarendavaid harjutusi erinevatele lihasrühmadele;
•
tegelda iseseisvalt õpitud spordialadega, valida soojendusharjutusi,
treenida, võistelda ja lõdvestuda;
• abistada ja julgestada
harjutuste sooritamisel;
• iseseisvalt võimelda, koostada harjutuste
kombinatsioone;
• sooritada akrobaatika ja riistvõimlemise
põhiharjutusi;
• mängida võistlusmäärustike kohaselt üht
sportmängu ning teisi õpitud sportmänge lihtsustatud reeglite järgi;
•
läbida orienteerumise õpperada;
• suusatada sobivat
sõidutehnikat kasutades;
• joosta erinevaid distantse, hüpata
kõrgust ja kaugust ning sooritada hüppeid ja viskeid;
•
kasutada enesekontrollivõtteid;
• anda esmaabi.
3.3. Põhikooli lõpetaja suudab:
• joosta ja suusatada
ühtlases tempos T: 2–3 km, P: 4–5 km;
• P: ronida 3
m köiel, sooritada tireltõusu.
5. peatükk
KEHALISE KASVATUSE AINEKAVA GÜMNAASIUMILE
1. Kehaline kasvatus gümnaasiumis
Gümnaasiumi ainekavasse kuuluvad põhispordialad (kokku vähemalt 35 tundi
õppeaastas): võimlemine, kergejõustik, sportmängud, orienteerumine,
suusatamine.
Lähtudes kohalikest tingimustest, traditsioonidest ja spordiala
harrastamise võimalustest, võib õpetada ka teisi spordialasid.
Gümnaasiumi kehalise kasvatuse pearõhk on kehaliste võimete arendamisel
ja iseseisva harjutamise oskuste kujundamisel. Erilist tähelepanu tuleb
pöörata noormeeste kehaliste võimete treenimisele,
valmistades neid ette riigikaitseks.
2. Gümnaasiumi õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi kehalise kasvatusega taotletakse, et õpilane:
•
omandab aktiivse eluhoiaku ja tervislikud eluviisid;
• kujuneb
teadlikuks kehakultuuriharrastajaks;
• õpib tundma ja kasutama
sportliku treeningu põhimõtteid ja valitud spordiala
harjutamismetoodikat;
• omandab igapäevaeluks vajalikke oskusi
(ohutustehnika, ratsionaalsed tööasendid, elementaarsed
enesekaitsevõtted, esmaabi- ja enesekontrollivõtted, harjutused ravi ja
profülaktika eesmärgil);
• käsitab kehakultuuri ja sporti
kultuuri osana.
3. Õppetegevus
Gümnaasiumi kehalise kasvatuse tundides täiustatakse kehaliste
harjutuste sooritamise oskust, rõhutatakse soolisi iseärasusi –
naiselikku plastilisust ja graatsiat ning mehelikku tugevust ja
vastupidavust. Õpilased omandavad iseseisvaks liikumisharrastuseks
vajalikke täiendavaid teadmisi. Kehakultuuri vaadeldakse kultuuri ühe
valdkonnana, süvendatakse arusaamu tervislikust eluviisist, rõhutatakse
liikumise ja kehaliste harjutuste regulaarse ja elukestva kasutamise
vajalikkust. Koolis saadud spordiürituste organiseerimise kogemused
võimaldavad süvendada huvi võistlusspordi vastu, laiendada õpilaste vaba
aja harrastuste ringi. Huvi oma kehalise ja motoorse arengu taseme vastu
ning oskus seda jälgida ja analüüsida võimaldab õpilastel teadlikult
kavandada-korraldada oma tervisetreeningut, parandada sihipäraselt oma
kehalist võimekust ka pärast gümnaasiumi lõpetamist.
4. Õppesisu
4.1. TEOREETILISED TEADMISED ISESEISVAKS SPORTIMISEKS. Sportlik
ettevalmistus ja treening. Sportliku treeningu põhimõtted,
harjutamismeetodid. Kehaliste koormuste planeerimine, harjutamise maht
ning intensiivsus. Iseseisvaks sportimiseks vajalikud teadmised
erinevatel rahvaspordialadel. Kehaliste harjutuste mõju organismile.
Arstlik kontroll ja enesekontroll. Pulsi- ja vererõhunäitajad
puhkeseisundis, tööl ja taastumisprotsessis. Kehakultuur ja sport
ühiskonnas. Rahvusvahelised ja kohalikud võistlused. Tuntud
tippsportlased.
4.2. VÕIMLEMINE. P: Koordinatsiooniharjutuste, võimlemiskomplekside ja
lühikeste kavade koostamine ja esitamine. Rakendus-, riist- ja
atleetvõimlemine. Akrobaatika. T: Naisvõimlemine. Aeroobika. Tantsuline
võimlemine. Liikumisimprovisatsioonid.
4.3. KERGEJÕUSTIK. Jooks. Harjutuspaiga valik. Harjutamise metoodika,
koormused. Jooksutempo määramine. Võistluseelne soojendus.
Võistlustaktika. Erinevate distantside jooksmine. Hüpped. Hüppetehnika
täiustamine ja kehaliste võimete arendamine. Heited. Heitealade
tutvustamine, valitud heitealade tehnika täiustamine. Koolisiseste
kergejõustikuvõistluste planeerimine, korraldamine, osavõtt,
kohtunikutegevus.
4.4. SPORTMÄNGUD. Valitud sportmängude tehnika ja taktika täiustamine.
Võistlusmäärustikud ja kohtuniku tegevus. Tutvumine erinevate
ainekavaväliste sportmängudega.
4.5. SUUSATAMINE. Suusatamistehnika erinevates maastikutingimustes.
Vajalikud teadmised iseseisvaks harjutamiseks. Harjutamisplaan ja
-metoodika. Varustus, toitumine ja esmaabi suusamatkal. Koormuste
määramise võimalused.
4.6. ORIENTEERUMINE. Harjutamismetoodika, võistlustaktika.
Kaardilugemine. Rajaläbimise analüüs.
4.7. ENESEKAITSE. Hädakaitse, hädaseisund. Konfliktsituatsiooni
lahendamine. Võitlusdistantsid, liikumine. Vabanemine haardest.
Kukkumistehnika, heited. Löögitehnika. Kaitsetehnika. Valuvõtted.
Enesekaitse relvastatud vastase vastu. Ründaja kinnipidamine ja
transportimine. Erivahendid. Enesekaitsekombinatsioonid. Õigusaktid.
5. Õpitulemused
5.1. Gümnaasiumi lõpetaja teab:
• kehaliste harjutuste mõju
organismile;
• iseseisva harjutamise ja sportliku treeningu
põhimõtteid ja harjutamise metoodikat jooksmises, suusatamises,
orienteerumises, võimlemises jt valitud spordialadel;
•
kehaliste koormuste planeerimist ja lihtsamaid enesekontrolli võimalusi
(teste);
• Eesti parimaid sportlasi; olulisemat olümpiamängude
ajaloost, rahvusvahelisest spordiliikumisest ja eestlaste esinemist
olümpiamängudel; olümpismi põhimõtteid.
5.2. Gümnaasiumi lõpetaja oskab:
• iseseisvalt treenida
meelisspordialadel;
• organiseerida võistlusi, olla kohtunik;
•
analüüsida enda ja kaaslaste tegevust ning parandada oma tulemusi;
•
kasutada kehalisi harjutusi psüühiliste pingete leevendamiseks;
•
mängida võistlusmäärustike kohaselt üht sportmängu;
•
T: koostada võimlemisharjutuste kompleksi ja esitada seda muusika saatel;
•
tantsida valssi;
• kasutada elementaarseid enesekaitsevõtteid;
•
orienteeruda maastikul;
• ujuda ja anda esmaabi uppujale;
•
anda esmaabi traumade ja õnnetusjuhtumite korral.
5.3. Gümnaasiumi lõpetaja suudab:
• suusatada T: 3 km, P: 5
km;
• joosta ühtlases tempos T: 3 km, P: 5 km.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56 «Põhikooli
jagümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 21
|
TÖÖÕPETUS
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Tööõpetus põhikoolis
1.1. Tööõpetuse üldeesmärk on õpilase kui isiksuse võimalikult
mitmekülgne arendamine ning tema ettevalmistamine iseseisvaks eluks.
Ainekava ülesehitus võimaldab õpilastel kogeda praktilises
õppeprotsessis loovat kriitilist suhtumist, seejuures arvestatakse nii
rahvuslikke traditsioone kui ka kaasaegse töömaailma nõudeid. Õpilane
õpib mõtlema, lahendusi otsima, katsetama, teadmisi analüüsima ning
oskusi kohandama, et oma originaalseid ideid praktiliselt ellu viia,
kasutades oskuslikult tänapäevaseid materjale, tööriistu ning vahendeid.
Eesmärgiks on ka õpilaste kommunikatiivsete, matemaatika-, sotsiaalsete
ning tehnoloogilis-tehniliste pädevuste arendamine. Õppeaine vahendusel
luuakse õpilasele positiivses õpikeskkonnas nägemus tuleviku ühiskonna
vajadustest, edasiõppimis- ja karjäärivõimalustest.
1.2. Tööõpetuse põhikooli ainekava koosneb neljast erinevast ainekavast:
käsitööõpetus 1.–3. klassile, käsitöö, kodundus ning töö- ja
tehnoloogiaõpetus 4.–9. klassile. Vanuseastmest ning sisulisest
erinevusest tulenevalt on eraldi esitatud ka ainekavade eesmärgid,
õppetegevused ning õpitulemused.
2. peatükk
KÄSITÖÖ AINEKAVA 1.–3. KLASSILE
1. Õppe-eesmärgid
Käsitööõpetusega taotletakse, et õpilane:
•
omandab teadmisi mitmesuguste materjalide ja töövahendite kohta, oskab
neid oma töös säästlikult kasutada;
• õpib valima
ja õigesti kasutama lihtsamaid töövõtteid materjalide töötlemisel;
•
õpib töötama suulise ja kirjaliku juhendamise abil, vajadusel kasutama
abivahendina jooniseid;
• omandab iseseisva mõtlemise, otsustamise,
töötamise oskuse, õpib oma tööd kriitiliselt hindama;
•
õpib oma tööd kavandama, endale võetud tööülesandeid täitma;
•
õpib töötama üksi ja kollektiivselt, vastutama enda ning kaaslaste eest;
•
õpib kodus ja koolis korda ja puhtust hoidma, täitma isikliku hügieeni
nõudeid;
• õpib väärtustama oma kodukoha, Eesti ning teiste
rahvaste kultuuritraditsioone;
• omandab harjumuse lähtuda oma töös
esteetilistest normidest ning tõekspidamistest.
2. Õppetegevus
2.1. 1.–3. klassi käsitööõpetus on poistele ja tüdrukutele ühine.
Õpilased omandavad teadmisi erinevatest materjalidest, oskuse käsitseda
lihtsamaid tööriistu ja kasutada esmaseid õiged töövõtteid. Arendatakse
õpilaste fantaasiat, loovust, planeerimis- ja mõtlemisoskust ning
käelist vilumust, õpetatakse enese eest hoolitsema ja viisakalt käituma.
Töötades õpib laps ilu nägema ja ise looma.
2.2. Õppetöö toimub integreeritult kunstiõpetusega, sest ainekavade
teemad osaliselt kattuvad. Ainekava koostamisel arvestab õpetaja ka
teistes ainetes õpitavaga. Tööülesannete valikul seatakse eesmärk
arendada laste vaimseid ja füüsilisi võimeid: motoorikat, tähelepanu,
silmamõõtu, ruumitaju, kujutlusvõimet jne. Oluline eesmärk on õpilaste
iseseisvuse kasvatamine. Kujundatakse oma töö kavandamise oskust nii
üksi kui ka rühmas töötades. Hindamisel on esmatähtis õpilase loov
lähenemine ülesandele, tema käeline areng.
3. Õppesisu
3.1. PABERI- JA KARTONGITÖÖD. Paberi rebimine, lõikamine, voltimine.
Mõõtmine, märkimine, šabloonide kasutamine. Liimimine. Paberitööde
kaunistamine. Värvimise erivõtted. Modelleerimine ja konstrueerimine
paberist, kartongist ja papist; nende kasutamine koos teiste
materjalidega.
3.2. VOOLIMINE. Materjali ettevalmistamine voolimiseks. Savi rullimine
ja veeretamine pihkude vahel. Kumer- ja õõnesvormide voolimine.
Savitükist väiksemate osade väljavajutamine. Ümarplastikas teostatud
figuuridele väikeste detailide lisamine. Reljeefse ornamendi voolimine.
Liikumisasendis figuuride voolimine.
3.3. MEISTERDAMINE. Aplikatsioonitööd ja meisterdamine looduslikust
materjalist. Pisiesemete kasutamine meisterdamiseks, neist mänguasjade,
mudelite, makettide konstrueerimine. Detailide erinevad ühendamisviisid.
3.4. PUNUMINE. Punutud suveniiride ja esemete valmistamine. Punutud
paelad ja nöörid: kolmeharuline palmik, näpunöör, keerunöör, ristinöör
jne. Lihtsa piltvaiba kavandamine ja punumine.
3.5. PUUTÖÖD. Saagimine, vestmine, liimimine, naelutamine. Tööde
viimistlemine: lihvimine, värvimine. Lihtsate mänguasjade ja
dekoratiivesemete kavandamine ja valmistamine.
3.6. METALLITÖÖD. Traadi tükeldamine, painutamine. Õhukese pleki
voolimine. Tööde viimistlemine: lihvimine, lakkimine. Lihtsate
dekoratiivesemete ja ehete kavandamine, valmistamine.
3.7. ÕMBLEMINE. Nõela niiditamine. Niidi kinnitamine riidesse õmblemise
ja tikkimise alustamisel ja lõpetamisel. Niidi lõikamine ja jätkamine.
Pistete õmblemine. Eel-, tikk-, üleloomispiste. Rist- ja sämppiste.
Lihtõmblus ja ühekordne palistus. Töö käeshoidmine õmblemisel. Riide
lõikamine: riideserva tasandamine, kujundite väljalõikamine. Lõike
paigutamine riidele. Pehme mänguasja kavandamine ja õmblemine. Nööbi
õmblemine. Lihtsa tikkimistöö kavandamine ja kaunistuspistete kasutamine.
3.8. LÕNGATÖÖD JA HEEGELDAMINE. Heegelnõela hoidmine töötamisel. Alg-,
ahel- ja kinnissilmus. Edasi-tagasi ridade heegeldamine, töö lõpetamine.
Lihtsa heegeldustöö kavandamine, teostamine. Tuti ja tupsu valmistamine.
Narmaste sõlmimine. Lõngaj ä ätmetest stiliseeritud nukkude valmistamine.
3.9. IGAPÄEVAELUS VAJALIKUD TEADMISED JA OSKUSED. Ruumide korrastamine
ja kaunistamine tähtpäevade puhul. Riiete ning jalatsite hooldamine.
Isiklik hügieen. Laua katmine, kaunistamine ja koristamine. Lihtsate
võileibade valmistamine, joogi pakkumine. Käitumisnormid.
4. Õpitulemused
3. klassi lõpetaja oskab:
• eristada erinevaid materjale (paber,
tekstiil, plastmass, puit, metall);
• käsitseda ja hooldada
lihtsamaid tööriistu (käärid, nuga, nõel, naaskel, haamer);
•
kasutada õigesti lihtsamaid töövõtteid materjalide töötlemisel;
•
kavandada ja teostada töid;
• töötada iseseisvalt lihtsate
tööjuhendite järgi;
• hinnata oma tööd esteetilisest
ja praktilisest küljest;
• hoida korras oma õppevahendeid ja
töökohta;
• hoida korras rõivaid ja jalanõusid;
•
teha lihtsamaid korrastustöid;
• katta lauda;
• käituda
viisakalt söögilauas, kodus ja väljaspool kodu.
3. peatükk
KÄSITÖÖ AINEKAVA 4.–9. KLASSILE
1. Õppe-eesmärgid
Käsitööõpetusega taotletakse, et õpilane:
•
omandab vajalikud oskused eluks, tööks ja harrastusteks;
•
õpib kavandama ja teostama oma ideid, endale ülesandeid võtma ning neid
loovalt lahendama;
• õpib tundma ning õigesti ja säästlikult kasutama
erinevaid materjale, töö- ja tehnilisi vahendeid;
• omandab
erialase terminoloogia ja elementaarse tehnilise kirjaoskuse;
• õpib
töötama teksti ja tööjooniste toel; hankima teavet erinevatest
allikatest, saadud teavet analüüsima ja oma oskuste arendamiseks
kohandama;
• omandab õiged tehnoloogilised võtted materjalide
töötlemiseks; arvestab töötamisel töötervishoiu ja ohutustehnika nõudeid;
•
arendab loovust ja esteetilist maitset, õpib hindama loomingulise
eneseteostuse võimalusi, mida pakub käeline tegevus;
• õpib
vää rtustama ja hoidma rahvuskultuuri, elama ühtses kultuuriruumis
teiste rahvastega;
• õpib töötama üksi ning koos teistega, hindama
tööks vajalikke isiksuse omadusi: vastutustunnet, täpsust, püsivust,
kriitilist meelt;
• õpib hindama tööd, töö tegijat ning iseennast
teatud kutse omandamise seisukohalt.
2. Õppetegevus
2.1. Käsitöö õpetamise põhieesmärk on õpilase kui isiksuse võimalikult
mitmekülgne arendamine ning tema ettevalmistamine iseseisvaks eluks.
Käeline tegevus pakub igas vanuses inimesele loomingulise eneseteostuse
võimalusi. 4.–9. klassi käsitöös on suund esemelis-tehnoloogilisele
tööle. Igas klassis on ette nähtud tekstiilitööd ja kodundus. Teemade
käsitlemiseks kuluvate tundide arvu, nende jaotuse klassiti ning
järjestuse määrab õpetaja, sidudes kooli käsitöö ainekava teistes
ainetes õpitavaga.
2.2. Käsitöö ainekava sisaldab kohustuslikele lisaks valikteemasid,
mille hulgast õpetaja ja õpilased koos valivad igal aastal ühe teema, et
mitmekesistada õpilaste käsitööoskusi, muuta ainet loovamaks ning
lähendada seda tarbekunstile.
2.3. Õmblemine on soovitatav planeerida igale õppeaastale. Tööõpetuse,
käsitöö ja kodunduse tundide läbiviimiseks jaotuvad õpilased klassis
kahte rühma soolisust arvestamata. Kokkuleppel võivad tööõpetuse ja
käsitöö-kodunduse õpetaja õpilasrühmi vahetada nii, et käsitöö ja
kodunduse ainekava rühma õpilased õpivad tööõpetuse õpetaja juhendamisel
valitud tehnilist teemaplokki ning samal ajal tööõpetuse rühma õpilased
õpivad käsitöö ja kodunduse õpetaja juhendamisel kodumajanduse,
puhastus-, korrastus- ning toitlustamisteemasid.
2.4. Käsitöö on oskusõppeaine. Seetõttu tuleb enamik tundide ajast
sisustada õpilaste praktilise tööga. Õpilastel arendatakse käelisi
oskusi ja vilumust, õpetatakse tööd tegema ja tegijat hindama. Iga teema
alguses tutvustab õpetaja teemaga seotud töö- ja tuleohutus- ning
hügieeninõudeid ning tagab nende täitmise. Oluline on, et õpilased
õpivad tööd kavandama, materjale ning töövahendeid valima ja kasutama,
tööjuhendite ja jooniste järgi töötama, vajadusel erinevaid
teabeallikaid kasutama; omandavad terminoloogia, tehnoloogia ja
majandusliku mõtlemise.
2.5. Kasutatakse mitmesuguseid õppevorme ja -meetodeid. Hinnatakse
teadmisi, loovust, teadmiste rakendamise oskust iseseisvas praktilises
töös ja valminud tarbeeseme terviklikkust. Hinnangu andmisel on oluline
arvestada õpilase arengut.
3. Õppesisu
3.1. Kohustuslikud teemad
3.1.1. ÕMBLEMINE. Õmblusmasina niiditamine, niidi poolimine. Õmblemise
alustamine ja lõpetamine. Masina reguleerimine, lisaseadmete kasutamine.
Nõela vahetamine. Erinevate materjalide kasutamine ja hooldamine.
Abimaterjalide ja furnituuride kasutamine. Kanga kuumniiske töötlemine.
Lihtõmblus. Äärestamine. Palistused. Kandid. Krookimine. Sissevõtted.
Tasku. Vööjoone töötlemine. Tõmblukk-kinnis. Hõlma, krae ja varrukate
töötlemine. Nööpauk. Nööbi, haagi, truki õmblemine. Mõõtude võtmine.
Lõikelehe kasutamine, lõigete kohandamine. Rõivastumiskunst. Kanga
ettevalmistamine väljalõikamiseks. Lõike paigutamine riidele.
Traageldamine. Eseme õmblemise tehnoloogiline järjekord. Proovimine.
Viimistlemine.
3.1.2. SILMUSKUDUMINE. Silmuste loomine. Parem- ja pahempidine silmus.
Ääresilmused. Kudumi lõpetamine. Koekirja lugemine. Silmuste kahandamine
ja kasvatamine. Ringselt kudumine. Nupulise, pitsilise ja palmikkoe
kudumine, kirjamine. Silmuste arvestamine. Kudumite kavandamine ja
tööjärjekorra planeerimine. Kinda, soki ja valikeseme kudumine. Kudumi
viimistlemine, hooldamine, parandamine. Kudumid Eesti rahvakunstis.
3.1.3. HEEGELDAMINE. Põhisilmused ja tuletatud silmused. Skeemi järgi
heegeldamine. Edasi-tagasi heegeldamine. Ringheegeldamine. Võrgulised
pinnad. Silmuste kasvatamine, kahandamine. Motiivide heegeldamine ja
ühendamine. Heegeldusäärised. Ääre- ja vahepitsid. Heegeldustöö
viimistlemine. Heegeldamine Eesti rahvakunstis.
3.1.4. TIKKIMINE. Tarbe- ja kaunistuspisted. Üherealised ja kaherealised
pisted. Pinnakattepisted. Lihtpilu. Tikand. Alusmaterjali valik ja
ettevalmistamine, tikandi kavandamine. Mustri kandmine riidele. Niidi
kinnitamine tikkimisel. Töö viimistlemine. Tikand eesti rahvakunstis.
Sümbolid ja märgid rahvakunstis.
3.2. Valikteemad
3.2.1. TEKSTIILESEME KAVANDAMINE. Kavandamise erinevad graafilised
võimalused ja stiilid. Värvusõpetus. Moe ja isikupära arvestamine
kavandamisel. Kopeerimine ja originaallooming.
3.2.2. LAPITÖÖ. Erinevad lapitöö tehnikad (ruutudest, kolmnurkadest,
ribadest, plokkidest). Palkmajatehnika. Konnakarbi muster. Vanaema
lilleaed. «Hull» lapitöö. Töö kavandamine. Tükkide ühendamine, töö
kaunistamine, teppimine, viimistlemine ja hooldamine.
3.2.3. LOOMINGULINE TEKSTIILITÖÖ. Joonistuse kasutamine kavandina, töö
tehnoloogia väljatöötamine ja teostamine. Kangatükkidest kollaaž.
Käsitsipistete ja õmblusmasina kasutamine. Niidigraafika. Kangaste ja
trikotaažiga eksperimenteerimine, kortsutamine, venitamine, värvimine,
käristamine, harutamine, töötlemine mitmesuguste liimide ja lakkidega.
3.2.4. LAPIMAAL. Erinevate tehnikate sidumine: tikkepisted, tikandid,
heegeldamine, kudumine, õmblemine, aplikatsioon, pitside valmistamine,
maalimine, vormimine liimi abil, tüllikihtide vahele kompositsioonide
loomine jne.
3.2.5. PEHMED MÄNGUASJAD. Mänguasja kavandamine, lõigete koostamine.
Lõigete paigutamine riidele, väljalõikamine. Kaarjad ja nurksed
õmblused. Näo ilmestamine. Lisadetailide kinnitamine. Mänguasja
täistoppimine, viimistlemine ja hooldamine.
3.2.6. PILUTIKAND. Ühesuunaline pilu, pistepilu, keerdpilu, sõlmpilu,
põimpilu, mähkpistepilu. Kombineeritud pilu, pilupalistus. Kahesuunaline
ehk võrkpilu. Toleedotikand. Hardangertikand. Pilutikand eesti
rahvakunstis. Pilutikandi viimistlemine, esemete hooldamine.
3.2.7. LILLTIKAND. Tikand eesti rahvakunstis. Alusmaterjali
ettevalmistamine tikkimiseks, töö kavandamine. Mustri kandmine riidele.
Mähkpiste, madalpiste, varspiste, sõlmpisted, aedpiste. Lehtede,
lilleõite, marjade ja viljade tikkimine. Lilltikandi viimistlemine.
3.2.8. APLIKATSIOONTIKAND. Töö kavandamine. Šabloonide kasutamine,
motiivide kandmine riidele. Aplikatsioonide kinnitamise viisid:
õmblemine käsitsi ning masinaga, tikkimine, pilutamine, liimimine, kile
sulatamine jne. Reljeefne aplikatsioon. Töö viimistlemine.
3.2.9. BATIKA. Kavandamine. Kangale erinevate kujundite moodustamine.
Kanga ettevalmistamine värvimiseks: kägardamine, voltimine, rullimine,
sõlmimine, sidumine, mustri tikkimine. Värvimine. Eseme lõppviimistlus.
3.2.10. SIIDIMAAL. Siidimaali tehnikad. Batika: kraklee,
kraapimistehnika. Gutatehnika: kontuurtehnika, graafiline gutatehnika,
värvilised gutad. Akvarellitehnika. Väljapesutehnika. Soolatehnika.
Krunditud siidile maalimine (šablooni- ja pritsimistehnika).
Suhkrusiirupi tehnika. Paksendatud siidivärviga maalimine ehk
monotüüpia. Plisseetehnika. Plaaditehnika. Vigade parandamine ja
viimistlemine.
3.2.11. NÖÖRID JA PAELAD. Materjali kulu arvestamine. Punutud paelad.
Labaselt põimitud paelad: poolkalasabaline, täiskalasabaline, rombiline.
Toimselt põimitud paelad. Kaaruspaelad. Korrutatud nöörid (1-, 2-,
3-värvilised). Palmitsetud, tahulised ja ümarad paelad (3-, 4-, 5-,
6-harulised jne). Näpunöörid. Heegeldatud paelad. Kootud paelad.
Pitspael. Paelte otste töötlemise võimalused.
3.2.12. KÕLAVÖÖD. Materjali kulu arvestamine. Kõlavöö tehnoloogiad:
piki- ja põikitriibulised, ruudulised, täpilised, kolmnurkade ja
rombidega, kalasabalised, narmastega, silmuselised, õõnsad, poolõõnsad,
kahepoolsed, risti-rombikirjalised, õhukesed, paksud, palmikutega,
kirjakõladega kootud toimsed jne. Töö viimistlemine.
3.2.13. RAAMIL KUDUMINE. Gobelään. Töö kavandamine. Materjali kulu
arvestamine. Erinevad põimetehnikad: pindpõimed, gobeläänpõimed,
kaaspõime, pärlpõime, pilupõime, korjatud kirjad, naastpõime, villpõime,
rüiu, ristpõime, vars- ja ahelpõimed. Lisandite (looduslik materjal)
kasutamine. Kudumi ühtlase laiuse hoidmine töö käigus. Kudumi lõpetamine
ja raamilt eemaldamine. Viimistlemine.
3.2.14. KANGAKUDUMINE. Tarbetekstiilid Eesti rahvakunstis. Materjalide
kulu arvutamine. Koematerjali ettevalmistamine: värvimine, lõikamine,
ühendamine. Käärimine, kangapalmik. Kanga ülesajamine. Labane kangas,
koerips, poppana, toimne kangas, põimkangad: pindpõime, rüiu. Kanga
telgedelt mahavõtmine. Viimistlemine.
3.2.15. PITSID. Hargipits. Hargiriba heegeldamine, äärestamine,
hargiribade ühendamine. Ringsete motiivide valmistamine. Iiripitsi
motiivide heegeldamine. Reljeefsuse saavutamine. Põhjavõrgustikud.
Motiivide ühendamine võrgustikuga. Sõlmpits. Materjali kulu arvutamine.
Nööride kinnitamine alusele. Põhisõlmed ja erisõlmed. Süstikpits.
Algtöövõtted. Ühesüstikupitsid ja kahesüstikupitsid. Pitsi ühendamine
riidega. Päikesepits. Eeltööd kartongist alusega. Kiireniitide
nõelumine. Südamiku põimimine. Välisserva tikkimine. Motiivide
kaunistamine. Fileepits. Eeltööd fileenõelaga. Abisilmus. Fileesilmus.
Otsefilee. Ringfilee. Diagonaalfilee. Fileevõrgu kaunistamine.
Niplispits. Eeltööd pulkade ja padjaga. Täis-, lina-, võrgulöök.
Äärelöök, palmik, silmus, ämblikud, mandel. Niidi jätkamine.
Heegelnõelaga ühendamine. Pitside hooldamine.
3.2.16. KLAASIMAAL. Töö kavandamine. Klaasi ettevalmistamine
maalimiseks. Maalimine klaasipindadele ja ümarvormidele. Kontuurimine:
gutad, tinateibid. Geelide kasutamine. Tööde vormistamine ja raamimine.
3.2.17. VILTIMINE. Tasapinna viltimine. Kavandamine. Ümara väikeeseme
viltimine (nõelapadi, pall, mänguasi). Ruumilise eseme viltimine (müts,
sussid, kindad, vildikud, käpiknukk).
3.2.18. PABERI VALMISTAMINE. Rebimine, leotamine, mikserdamine,
pabermassi lahuse valmistamine, lisandite kasutamine, pabermassi
kogumine raamile. Erinevate faktuuride saamine.
3.2.19. KINGITUSTE TEGEMINE. Kingituse kujundamine ja kaunistamine.
Erikujuliste kingituste pakkimine. Karpide valmistamine.
3.2.20. LILLESEADE. Materjali kogumine, ettevalmistamine. Oasis.
Lillede kuivatamine. Kuivlilleseade. Kimp. Pärg. Roosipall. Vabaseaded.
3.2.21. KODU KUJUNDAMINE. Mööbli paigutamine. Värvid ruumis. Kunst
kodus. Kodutekstiilid, nende kavandamine ja õmblemine. Erinevate
tehnikate kasutamine kodutekstiilide kaunistamisel.
4. 6. klassi lõpetaja õpitulemused
4.1. 6. klassi lõpetaja teab:
• ohutustehnika nõudeid erinevate
töövõtete rakendamisel;
• heegeldamise ja kudumise
tingmärke;
• õpitud tööliikide juures kasutatud materjalide
omadusi.
4.2. 6. klassi lõpetaja oskab:
• kavandada ja valmistada
lihtsaid esemeid;
• töötada iseseisvalt tööjuhendite ja jooniste
järgi;
• heegeldada ja kududa põhisilmuseid;
•
tikkida ühe- ja kaherealisi pisteid;
• määrata koe- ja
lõimelõnga suunda;
• käsitseda õmblusmasinat ja sellega
õmmelda;
• õmmelda lihtõmblust ja palistust;
•
viimistleda erinevates tehnikates töid.
5. Põhikooli lõpetaja õpitulemused
5.1. Põhikooli lõpetaja teab:
• kaasaegseid käsitöö- ja
õmblusmaterjale ning nende omadusi;
• tänapäeval kasutatavate
käsitöövahendite otstarvet ja kasutusvõimalusi;
•
eesti rahvuslikke käsitööliike;
• õmblusmasina
lisaseadmete otstarvet ja kasutusalasid.
5.2. Põhikooli lõpetaja oskab:
• heegeldada skeemi järgi;
•
kududa kindaid ja sokke;
• kududa kirjalist pinda ja erinevaid
koekirju tingmärkide järgi;
• tikkida ühesuunalist pilu,
madal- ja mähkpistet;
• võtta lõikelehelt lõiget ja seda
kohandada;
• kujundada ja õmmelda endale rõivaid;
•
kasutada ainealast kirjandust;
• kavandada iseseisvalt käsitööeset,
valida selle valmistamiseks sobivaid materjale, töövahendeid ja
tehnoloogiat.
4. peatükk
KODUNDUSE AINEKAVA
1. Õppe-eesmärgid
Kodunduse õpetusega taotletakse, et õpilane:
• omandab
tervisliku toitumise põhimõtted;
• õpib tundma erinevaid
toiduaineid, nende toiteväärtust, maitseomadusi ja kasutamise võimalusi;
•
omandab toiduainete töötlemise (toiduvalmistamise) põhiviisid,
arvestades seejuures hügieeni, töötervishoiu ning ohutustehnika nõudeid;
•
õpib tundma säästliku majandamise põhimõtteid;
•
arendab tarbija- ja keskkonnateadlikkust;
• omandab oskusi töötada
kodutehnikaga ja kasutada korrastustöödel sobivaid hooldusvahendeid;
•
omandab üldtunnustatud etiketinormid.
2. Õppetegevus
2.1. Kodunduse tundides omandavad õpilased teadmisi toitumisest ja
toitlustamisest, kodu kujundamisest ja korrashoiust, rõivaste
hooldamisest ja käitumise alustest; neid valmistatakse ette säästlikult
majandavateks teadlikeks tarbijateks.
2.2. Toitumisõpetuse teoreetiline osa seostatakse praktilise tegevusega.
Õpilastele tutvustatakse rahvuslikke toitumistavasid ja toitumise
nüüdisaegseid põhimõtteid. Kodumasinate ja korrastusvahendite õpetamisel
lähtutakse nüüdisaegsest tehnoloogiast.
2.3. Lisaks tavapärasele praktilisele tegevusele pööratakse tähelepanu
ka õpilaste iseseisvale uurimistööle (referaatide, ettekannete,
projektide koostamine). Õppeköögis töötades järgitakse üldkehtivaid
hügieeni-, töö- ja tuleohutusnõudeid.
2.4. Hindamisel arvestatakse teoreetiliste teadmiste omandamist (ka
uurimistöö tulemusi), praktilist tööd õppeköögis (hügieeninõuete
järgimine, töövahendite kasutamine, toiduainete töötlemisel õigete
võtete kasutamine), valminud toidu serveerimise oskust, selle
maitseomadusi.
3. Õppesisu 4.–6. klassile
3.1. TOITUMINE. Toiduained ja toitained. Toiteväärtus. Teravili ja
teraviljasaadused. Piim ja piimasaadused. Muna kui toiduaine. Aedvili
kui toiduaine. Konservid ja pooltooted. Toitumisrežiim.
3.2. TOIDUVALMISTAMINE. Eeltöötlemata toiduainete ettevalmistamine ja
serveerimine (leiva- ja piimatooted, aedviljad, kala- ja lihatooted,
konservid). Võileibade valmistamine. Toor- ja segasalatid.
Salatikastmed. Toidud kuumutamata kohupiimast. Keetmata magustoidud.
Joogid.
3.3. ETIKETT. Lauakatmise põhinõuded. Käitumine lauas.
3.4. HÜGIEEN. Isikliku hügieeni nõuded, esteetilisus toiduvalmistamisel
ja serveerimisel.
3.5. KODU KORRASHOID. Puhastus- ja korrastustööde abivahendid. Töö
kavandamine ja korraldamine.
3.6. MAJANDUS. Energia säästlik kasutamine (vesi, elekter, soojus).
Majapidamisjääkide loodussõbralik kasutamine. Kokkuhoiu võimalused ja
kulude analüüs.
4. 6. klassi lõpetaja õpitulemused
4.1. 6. klassi lõpetaja teab:
• tervisliku toitumise põhialuseid;
•
toiteväärtuse mõistet;
• enamkasutatavaid toiduaineid;
•
isikliku hügieeni nõudeid ja esmaseid hügieeninõudeid köögis töötamisel;
•
enamkasutatavaid kodukeemia vahendeid;
• jäätmekäitluse põhialuseid.
4.2. 6. klassi lõpetaja oskab:
• valmistada eri liiki võileibu,
toor- ja segasalateid;
• valida sobivaid maitseaineid;
•
katta lauda hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks, klassiõhtuks;
•
koristada lauda ja pesta nõusid;
• korrastada ruume ja kasutada
sobivaid töövahendeid.
5. Õppesisu 7.–9. klassile
5.1. TOITUMINE. Kala kui toiduaine. Liha kui toiduaine. Toitainete kadu
kuumtöötlemisel. Toiduainete riknemise põhjused. Toiduainete
säilitamine. Toitumise põhireeglid. Toitainete tasakaalustamine toidus.
Toiteväärtuse arvestamine menüü koostamisel.
5.2. TOIDU VALMISTAMINE. Kaasaegsed köögiseadmed. Kuumtöötlemise
põhiviisid. Köögiviljatoidud. Piima- ja teraviljatoidud. Munatoidud.
Lihatoidud. Kalatoidud. Kuumtöödeldud järelroad puuviljadest ja
marjadest. Lihtsad taignatooted. Kuumad joogid.
5.3. ETIKETT. Koosviibimiste korraldamine. Etiketinõuded peolauas.
5.4. HÜGIEEN. Mikroorganismid toidus. Toidumürgitused ja nendest
hoidumise võimalused. Hügieeninõuded toiduainete säilitamisel.
5.5. KODU KORRASHOID. Ruumide kujundamine ja kaunistamine. Kodumasinad.
Suurpuhastus ruumides. Toataimede hooldamine.
5.6. MAJANDUS. Tarbijainformatsioon. Kulude planeerimine erijuhtudeks
(peod, tähtpäevad jm). Teadlik ja säästlik majandamine.
6. Põhikooli lõpetaja õpitulemused
6.1. Põhikooli lõpetaja teab:
• põhitoiduaineid;
•
toiduainete tasakaalustamise võimalusi toidus;
• toiduainete
kuumtöötlemise põhiviise;
• toiduainete riknemise
põhjusi;
• etiketinõudeid peolauas;
• säästliku
majandamise võimalusi.
6.2. Põhikooli lõpetaja oskab:
• valmistada kuumtöödeldud
toite põhitoiduainetest;
• koostada menüüd;
•
teha toidulaua kalkulatsioone;
• kujundada ja kaunistada ruume.
5. peatükk
TÖÖ- JA TEHNOLOOGIAÕPETUSE AINEKAVA
1. Töö- ja tehnoloogiaõpetus põhikoolis
1.1. Töö- ja tehnoloogiaõpetuse põhisisuks on rahvusliku kogemuse,
innovaatika ja kaasaegse tehnoloogia seostamine õpilaste mõtestatud
loova praktilise tegevusega. Õpilasele luuakse võimalused oma maa
rahvuskultuuri mõistmiseks, säilitamiseks ja arendamiseks. Tundides
omandatakse esmased teadmised ja praktilised oskused rahvuslike
töötraditsioonide ning tänapäeva tehnika ja tehnoloogia valdkonnas.
1.2. Töö- ja tehnoloogiaõpetus on integratiivne õppeaine, mis loob
soodsad võimalused erinevates õppeainetes omandatu loovaks
rakendamiseks. Töö- ja tehnoloogiaõpe võimaldab mõista ja kriitiliselt
hinnata tehnika ja tehnoloogia arengut ning selle osa ühiskonna arengus,
kujundada nägemust tulevikuühiskonnast ja inimese rollist kiirelt
muutuvas tehnoloogiamaailmas.
1.3. Areneva tehnoloogia ja muutuva tööturu tingimustes ei saa kaasaja
nõudeile vastav töö- ja tehnoloogiaharidus olla kitsalt
spetsialiseeritud. Õpilased peavad saama laia mitmekülgse
ettevalmistuse, st baashariduse, mis loob võimaluse oma mõtte- ja
praktilist tegevust kvalitatiivselt uuel tasandil analüüsida, kohandada
ja arendada.
1.4. Töö- ja tehnoloogiaõpetuse ainekava koostamisel on silmas peetud:
•
teema olulisust tänapäeva tehnika ja rahvatraditsioonide seisukohalt;
•
vajadust tutvustada uudseid tehnoloogiaid, käsitööriistu ja seadmeid,
anda õpilasele tehnilise kirjaoskusega seotud teadmisi ja oskusi;
•
vajadust seostada õpilaste praktilised tööd tehnilist taipu, loovust ja
väärtushinnanguid arendavate ülesannetega;
•
seisukohta, et tööeseme valik määrab suuresti ära aine sisu ja õpetamise
järjekorra, või ka vastupidi, seejuures arvestatakse tööliigi
tehnoloogia järjepidevusega;
• vajadust rakendada õppetöös
erinevaid õppevorme (eriti rühmatööd ja projektõpet) ja õppekäike;
•
vajalike töövahendite, materjalide ja õppebaasi olemasolu;
•
töötervishoidu ja tööohutust.
1.5. Töö- ja tehnoloogiaõpetuse ainekava koosneb kuuest läbivast
teemaplokist, mis sisaldavad töö- ja tehnoloogiaõpetuse üldaluseid, mis
tahes praktilise töö valdkonnas vajalikku alusteavet. Need puudutavad
tehnika ajalugu, tehnilist kirjaoskust, kujustamist ja tehnikaloomingut,
materjalide töötlemist, katteviimistlust ja elektrikäsitööriistade
käsitsemist.
1.6. Lisaks läbivatele teemaplokkidele loetleb ainekava tööliike.
Kooliõppekavas koostatakse töö- ja tehnoloogiaõpetuse ainekava kooli
võimalusi arvestades, kool valib oma võimaluste kohased tööliigid ning
seostab need sobivate läbivate teemaplokkidega.
1.7. Õppeaine nimetus töö- ja tehnoloogiaõpetus
väljendab aine tänapäevast suunitlust: õppeaine vahendusel on õpilastel
võimalik mõista kiirelt arenevat tehnoloogiamaailma. Põhikooli II astmes
seondub aine sisu rohkem nimetuse esimese poolega. Tehnoloogiaõpetust
käsitletakse eelkõige põhikooli III astme viimastes klassides, kus
õpilased saavad traditsioonilisele tööõpetusele lisaks teadmisi
tehnoloogia arengust kogu maailmas ja enda võimalustest selle protsessi
kujundamises osaleda.
1.8. Töö- ja tehnoloogiaõpetuse ja käsitöötundide läbiviimiseks
jagatakse õpilased soolisust arvestamata kahte rühma, seejuures
arvestatakse nii õpilaste kui ka lastevanemate soove. Kokkuleppel ja
õpilaste huvi korral võivad töö- ja tehnoloogiaõpetuse ning käsitöö ja
kodunduse aineõpetajad mõnikord õpilasrühmi vahetada.
2. Õppe-eesmärgid
Töö- ja tehnoloogiaõpetusega taotletakse, et õpilane:
•
omandab tehnoloogia vallas loova mõtlemise, oskuse õpitut uutes
olukordades kasutada;
• omandab oskuse kavandada ja teostada oma
tehnoloogilisi ideid keskkonda säästvalt, arvestades esteetilisi ja
eetilisi väärtusi, kvaliteeti ning otstarbekust;
• kogeb
eneseteostust sensomotoorse tunnetuse ja tehnilise tegevuse kaudu,
tugevdab usku oma võimetesse, arendab ettevõtlikkust ja innovaatilisust;
•
õpib valima ja töötlema mitmesuguseid materjale, kasutades sobivaid
töövahendeid, olema töötades säästlik ja teadlik tarbija;
•
õpib töötama üksi ja rühmas, oma töö eest vastutama;
•
õpib tundma ja rakendama ratsionaalseid töövõtteid, kasutama
ergonoomilisi tööriistu, juhinduma praktilises tegevuses töötervishoiu
ja tööohutuse nõuetest;
• väärtustab, hoiab ja arendab
rahvuslikku käsitöö- ja tehnikakultuuri, tunneb vastutust
kultuuritraditsioonide säilimise eest;
• arendab tehnilist
taipu, omandab üldtehnilisi teadmisi, elementaarse kirjaoskuse ja
orienteerumisvõime tänapäeva tehnoloogiamaailmas, hindab kriitiliselt
tootmisprotsessi ning tööeset (tööobjekti);
•
õpib mõistma igapäevanähtuste olemust, omandab säästliku majandamise
põhimõtted;
• omandab positiivse kogemuse tööprotsessist,
kasvatab lugupidamist enda ja teiste töö vastu;
• tutvub
kutseõppe võimalustega, kujundab valmisoleku elada ja töötada tänases ja
tuleviku kiirelt muutuvas tehnoloogiamaailmas.
3. Õppetegevus
3.1. Töö- ja tehnoloogiaõpetuse üks eesmärke on pakkuda õpilastele
eneseteostusvõimalust käelises tegevuses ja tutvustada erinevate
materjalide töötlemise kaasaegseid tehnoloogiaid, seetõttu peaks ühe
õppeaasta ainekavas olema 4–5 tööliiki.
3.2. Et kindlustada võimetekohane ja hea töötulemus, peab õpilasel olema
võimalus töövahendeid ja tehnoloogiat valida. Eriti olulised on õpilaste
endi loomingulised ideed ja lahendused, nende katsetamine ja rakendamine
leiutamisprotsessis.
3.3. Arvestades töö- ja tehnoloogiaõpetuse eripära, peaks praktiline
tegevus hõlmama ligikaudu 2/3 õppeajast. Sellist suhet pole tarvis
järgida igas õppetunnis (paaristunnis). Uue tööliigi või teema
käsitlemisel kulub suurem osa tunnist teooriaküsimuste ja töövõtete
käsitlemisele. Tundides, kus tegeldakse töömahukate esemete
valmistamisega, pühendatakse valdav osa ajast praktilisele tööle.
3.4. Hindamisel on olulised nii õpetaja suuline kui ka kirjalik hinnang.
Töö- ja tehnoloogiaõpetuses õpitakse valdavalt konkreetse toote
valmistamise käigus. Hinnatakse:
• tööeseme kavandamist
(originaalsust, iseseisvust, kavandi rakendusvõimalusi, materjali- ja
töövahendite valiku otstarbekust, toote tehnoloogilist valmistamisviisi,
tööjoonise tehnilist korrektsust jt);
• tööeseme
valmistamist (koostööoskust, iseseisvust töö teostamisel, materjalide ja
töövahendite kasutamise oskust, kirjalike ja infotehnoloogiliste
vahendite kasutamise oskust, teoreetilisi teadmisi ja nende rakendamise
oskust, ohutustehnika reeglite järgimist jm);
• töö tulemust
(kavandi õnnestumist, toote viimistlust, esteetilist väärtust, töö
õigeaegset valmimist jm), üksikute tehnoloogiate sooritamist.
3.5. Hindamisel võetakse arvesse ka õpilase hoiakuid (püüdlikkust,
suhtumist õppeainesse, õpilase abivalmidust teiste õpilaste suhtes,
töökoja sisekorraeeskirjade täitmist, töökust, järjekindlust,
tähelepanelikkust jm) ning osalemist aineolümpiaadidel, -konkurssidel.
Õpilaste teadmiste, tehnilise nutikuse ja loovuse hindamisel kasutatakse
ka teste, probleemülesandeid, võistlusmänge, projekte jms. Õpilaste
teadmiste ja oskuste arvestuslikuks hindamiseks põhikooli lõpul on
soovitav õpilastel teostada lõputöö.
4. Õppesisu 4.–9. klassile
4.1. TEHNIKA LÄBI AEGADE. Ratas kui inimkonna pöördeline leiutis.
Vesiratas ja tuuleveski. Jalgratas. Paber ja trükitehnika. Aja mõõtmine
ja kellad. Mõõtühikute süsteemid läbi aegade. Lihtmehhanismid – kang,
plokk, tali. Veesõidukid. Sõjatehnika enne püssirohu leiutamist. Soojuse
muundumine tööks aurumasinas. Püssirohi ja tulirelvad. Elektrienergia
kui kaasaegse tehnika alus. Elektrigeneraatorid ja elektrimootorid.
Sisepõlemismootorid – otto-, diisel- ja vankelmootorid. Pooljuhid ja
elektronlambid. Transistorid. Laserid. Mikroprotsessorid. Aatomienergia
plussid ja miinused. Automaadid ja robotid. Heli- ja sidetehnika eilne
ja tänane päev.
4.2. TEHNILINE KIRJAOSKUS. Ruumilise eseme kujutamine tasandil.
Koordinaatteljestik. Ristprojektsioon ja piltkujutis. Vaated. Kaks- ja
kolmvaade. Geomeetriliste kehade kujutamine kaks- ja kolmvaates.
Pinnalaotuse joonestamine ruumilisest detailist. Jooned ja nende
tähendus joonisel. Mõõtkava. Mõõtmete kandmine tehnilisele joonisele.
Eskiis lihtsast tehnilisest detailist. Lihtsa mõõtmestatud tehnilise
joonise lugemine. Skeem kui joonise eriliik. Leppelisused ja
lihtsustused tehnilistel joonistel. Ristlõiked ja lõiked. Joonistel
kasutatavad sõnad ja tingtähised. Keermete kujutamine joonistel ja
keerme liigi tähistamine. Koostejoonise tegemise ja lugemise põhimõtted.
Lihtsa koostejoonise lugemine. Tingtähised ehitusjoonisel, joonise
lugemine. Asendiplaan. Topograafilised tingmärgid. Jooniste valmistamine
arvuti abil.
4.3. KUJUSTAMINE JA TEHNIKALOOMING. Disain ja tehnikaesteetika.
Tehnikaloomingu koht inimkonna arenguloos. Kunsti- ja tehnikaloomingu
seosed ja iseärasused. Maitse ja mood. Ajaloolised stiilid ehitiste ja
esemete kujundamisel. Kompositsioon. Frontaalsus, mahulisus, ruumilisus,
kontrast, staatilisus, dünaamilisus, sümmeetria, proportsioonid, rütm.
Disaini seaduspärasuste arvestamine lihtsate esemete kavandamisel.
Konstrueerimise põhietapid. Tehnilist taipu arendavate ülesannete
lahendamine: koosteülesanded, tükeldusülesanded, sõlmimisülesanded,
jätkamisülesanded. Lihtsa tööeseme kavandamine etteantud materjalist,
etteantud otstarbeks või enda valikul. Tööeseme viimistlusviisi ja
kaunistuse kavandamine. Numbrid, tähed, piktogrammid. Värvusõpetus.
Värvuste vastastikune mõju. Värvide segustamine. Ornamentika.
4.4. MATERJALIDE TÖÖTLEMINE. Materjalide töötlemise tehnoloogia alase
teabe hankimise võimalused tänapäeva teabelevist. Tutvumine enam levinud
kaasaegsete konstruktsioonimaterjalidega. Valitud tööliigile
sobivate/vajalike materjalide omadustega tutvumine, materjalide
otstarbekas valik. Antud tööliigile iseloomulike töövahenditega ja nende
kasutamise võimalustega tutvumine. Moodsad töötlustehnoloogiad ja
tehnoloogilised masinad. Arvutitehnoloogia ja materjalide töötlemise
tehnoloogia ühildumise võimalused. Tervisekaitse- ja tööohutusnõuded
seoses tehnoloogiliste protsessidega, ohutute töövõtete omandamine.
Materjalide töötlemisviisid ja -režiimid. Optimaalse töötlustehnoloogia
valik ja kavandamine. Elementide liitevõimalused ja ühendusvõtete
kasutamine. Kaasaegsed tehnoloogilised võimalused materjalide
töötlemisel ja detailide ühendamisel.
4.5. KATTEVIIMISTLUS. Pinnakatte tähtsus ja ülesanded materjalide
omaduste säilitamisel ja välisilme muutmisel. Kaitsekihi valik sõltuvalt
materjalist ja eseme kasutuskeskkonnast. Ajaloolised kattematerjalid
tõrv, värnits ja tökat. Puidu toonimiseks kasutatavad
viimistlusmaterjalid: peitsid, konservandid ja kemikaalid. Läbipaistvad
pinnakatted: puiduõlid, vahamastiksid, polituurid ja lakid. Laki
koostisosad: looduslik või sünteetiline vaik, lahusti, täiteaine.
Lakkide liigitus lahustite järgi: piiritus-, nitro-, õli-, pentaftaal-
ja polüesterlakid. Pindade ettevalmistamine toonimiseks ja lakkimiseks.
Lakkimine pintsli, tampooni ja püstolpihustiga. Tööohutusnõuded
lakkimisel. Värvide koostisosad: värvimuld, lahusti, sideaine,
plastifikaator. Värvide liigitus: vesiemulsioon-, nitro-, õli- ja
sünteetilised värvid. Värvimine pintsli-, rulli- ja püstolpihustiga ning
aerosoolballooniga. Kaasaegsed pinnakatted-pulbervärvid ja nende
kasutamise tehnoloogia.
4.6. ELEKTRIKÄSITÖÖRIISTAD. Elektritrelli ehitus ja tööpõhimõte.
Elektritrelli ümberlülitamine löökpuurimisele, pöörlemissuuna muutmine.
Akutrelli iseärasused ja kasutamine. Trelli juures kasutatavad
tööriistad – puurid, lõikurid, kruvitsad. Tikksaag: ehitus ja
käsitsemine. Elektrihöövel: ehitus ja käsitsemine. Elektrifrees: ehitus
ja käsitsemine. Lõikeriistade kinnitamine elektrifreesi töövõllile.
Freeside tüübid ja kasutusalad. Lamellifrees. Tapifrees. Elektrilised
lihvimisseadmed: ehitus ja käsitsemine. Lihvpaberi valik ja tööpinnale
kinnitamine. Lihvimise tehnoloogia. Elektrifööni ehitus ja kasutusala.
Kuumuse valik fööniga töötamisel. Föönile kinnitatavad otsikud.
Ketaslõikuri ehitus ja tööpõhimõte. Abrasiivketaste kinnitamine lõikuri
töövõllile. Ketaslõikuriga töötamine. Elektrilised plekikäärid – ehitus
ja käsitsemine. Plekikääride terade vahetamine ja teritamine.
Tööohutusnõuded elektrikäsitööriistadega töötamisel.
4.7. TÖÖLIIGID: puidu vormimine, puitliited, puidutreimine;
puitehistööd, puitesemete restaureerimine; traadi- ja plekitööd, metalli
masintöötlemine, metallehistööd; keevitamine; elektrotehnilised tööd;
elektroonika; mehaanika; pneumaatika; automaatika; sepatööd;
vitspunumine; plastitööd; ehtekunst; keraamika; nahkehistööd;
klaasitööd; köitetööd; velo-mototööd; lennu- ja raketimudelism,
laevamudelism.
5. 6. klassi lõpetaja õpitulemused
5.1. 6. klassi lõpetaja teab:
• ruumiliste esemete tasapinnal
kujutamise viise;
• tehnilistel joonistel kasutatavate joonte
tähendust;
• energia kasutusalasid ajaloos ja tänapäeval;
•
ratta kasutusalasid olmes ja tehnikas;
• puurpingi ja treipingi
ehitust, tööpõhimõtet ja tööohutusnõudeid;
•
õpitud tööliikide juures kasutatavaid materjale ja nende omadusi;
•
õpitud tööliikide juures kasutatavaid põhilisi töövahendeid ja
tööohutusnõudeid;
• eesti rahvuslikke käsitööliike.
5.2. 6. klassi lõpetaja suudab:
• eristada ristprojektsioonis
kujutatud lihtsa tehnilise detaili kuju ja mõõtmeid;
•
määrata kindlaks tööjärjekorda lihtsa tööeseme valmistamisel;
•
kasutada erinevaid mõõtmis- ja märkimisvahendeid;
•
käsitseda ohutult õpitud tööliikide juures kasutatavaid põhilisi
tööriistu;
• hinnata objektiivselt tehtu kvaliteeti;
•
lahendada lihtsaid õpitud materjalide töötlemisega seotud
rakendusülesandeid.
6. Põhikooli lõpetaja õpitulemused töö- ja tehnoloogiaõpetuses
6.1. Põhikooli lõpetaja teab:
• tehnikaajaloo pöördelisi
leiutisi, tehnoloogilise maailma suundumusi ja oma rolli tuleviku
töömaailmas;
• seoseid looduse, tehnika ja
rakendusülesannete vahel;
• tehnoloogia osa inimkonna kultuuri
arengus, sh rahvuskultuuris;
• tarbeesemete kujustamise põhimõtteid
ja tootedisaini kaasaegseid suundi;
• tänapäeval kasutatavaid
konstruktsioonimaterjale ja nende omadusi;
• põhiliste tänapäeval
kasutatavate käsi- ja elektriliste töövahendite otstarvet ja
kasutusvõimalusi;
• nüüdistehnika kasutusvõimalusi, olmes
kasutatavate elektriseadmete tööpõhimõtet ning ohutut käsitsemist;
•
isikukaitsevahendite kasutamise korda ja ohutustehnika nõudeid seoses
õpitud töövõtetega.
6.2. Põhikooli lõpetaja oskab:
• lugeda töö- ja
koostejoonist ning lihtsaid tehnilisi skeeme;
• teha tööjoonist ja
eskiisi lihtsast tehnilisest detailist;
• valida antud ülesande
täitmiseks sobivat ja jõukohast arvutiprogrammi;
• leida
vajalikku teavet ainealasest kirjandusest ja Internetist, seda kasutada;
•
genereerida ideid, neid olme- ja tarbeesemete valmistamisel loovalt
kasutada;
• lahendada probleemülesandeid, leida neile alternatiivseid
lahendeid;
• valitud (ühis)tegevusi põhjendada, analüüsida ja anda
neile hinnangut;
• valida tööeseme valmistamiseks vajaminevaid
materjale ja töövahendeid;
• kavandada iseseisvalt tööeseme
valmistamise tehnoloogilist käiku ja valmistada esteetiliselt kujundatud
eset;
• valmistada töö hõlbustamiseks vajalikke tehnoloogilisi
tarvikuid;
• kasutada õigesti ja ohutult puurpinki, treipinki,
terituspinki ja lihtsamaid elektrilisi töövahendeid;
•
tarbida materjale ja energiat ressursse ja keskkonda säästvalt.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56 «Põhikooli
jagümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 22
|
LÄBIVAD TEEMAD
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Läbivad teemad õppekavas
1.1. Läbivate teemade õpetamise eesmärk on kujundada teadmisi, oskusi,
hoiakuid, väärtushinnanguid ja käitumisnorme valdkondades, millel on
kokkupuutepunkte paljude õppeainetega.
1.2. Läbivad teemad on:
• keskkond ja säästev areng;
•
tööalane karjäär ja selle kujundamine;
•
infotehnoloogia ja meediaõpetus;
• turvalisus.
1.3. Läbivate teemade õpetus realiseerub kogu kooli tegevuse kaudu:
ainekavade, kooli mikrokliima, juhtimise ja majandamise kaudu. Õpetajal
on õpimotivatsiooni loov, hoiakuid kujundav ning ea- ja jõukohast
õppekeskkonda loov roll. Eelistatud on õppevormide mitmekesisus,
õppimine kogemuse kaudu: rühmatööd, projektid, ekskursioonid, arutelud,
individuaalsed ülesanded, kodutööd, loovülesanded jne. Õpetaja isiklik
eeskuju hoiakute ning töö- ja suhtlemisoskuste osas omab määravat
tähtsust.
1.4. Keskkonda ja säästvat arengut käsitletakse kolmest aspektist:
looduskeskkond, sotsiaalne keskkond, sh majanduskeskkond ja
kultuurikeskkond. Teema õpetamisega seatakse eesmärk kujundada õpilaste
keskkonnateadlikkust, kasvatada keskkonnahoidlikku tarbijat.
Kujundatakse pädevusi elada pidevalt muutuvas keskkonnas nii, et ka
järgmistel põlvkondadel säilib võimalus kasutada ressursse. Arendatakse
õpilaste sotsiaalseid oskusi demokraatlikus ühiskonnas toimetulekuks.
1.5. Kutsesuunitlustöö eesmärgiks koolis on aidata õpilastel omandada
teadmisi iseendast, töömaailmast, elukutsetest ja õppimisvõimalustest
ning kujundada hoiakuid ja toimetulekuoskusi, mis soodustavad
kaasaegsesse töömaailma sisenemist, karjääriotsuste tegemist ning
eneseteostust. Karjääri planeerimist vaadeldakse elukestva muutuste,
õppimise ja otsustamise protsessina.
1.6. Infotehnoloogia kasutamise oskus on üks põhilisi töö tõhustamise
vahendeid, sellest on saanud kaasaegse infoühiskonna oluline kirjaoskus,
mille riigi arengu ja kodanike sotsiaalse mobiilsuse tagamiseks peavad
omandama kõik õpilased. Kool võib õpetada informaatikat ka eraldi
õppeainena, kuid see ei asenda infotehnoloogiat ainekavu läbiva teemana.
1.7. Meediaõpetusega antakse tervikpilt meediaga seotud põhitõdedest,
kujundatakse pädevused meedias orienteerumiseks. Kasvatatakse kriitilist
meediatarbijat, kes ei lase ennast manipuleerida ning kel on vajadus ja
harjumus endale meediast vajalikku teavet hankida. Meediaõpetust läbiva
teemana õpitakse III kooliastmes ja gümnaasiumis.
1.8. Turvalisuse teema on suunatud ohu ennetamisele ning hädaolukordades
õige käitumise kujundamisele. Ohuna käsitatakse nii looduskeskkonnast
kui ka inimeste, sh inimese enda väärast käitumisest tulenevaid ohtusid.
Kujundatavad pädevused puudutavad õnnetuste ennetamist,
uimastipreventsiooni ja liiklust ning käitumist nende valdkondade
probleemidega kokkupuutel.
2. peatükk
KESKKOND JA SÄÄSTEV ARENG
1. Õppe-eesmärgid
Läbiva teema keskkond ja säästev areng õpetamisega
taotletakse, et õpilane:
• omandab teadmisi loodusest kui
terviklikust süsteemist ja inimese, kultuuri ning sotsiaalse keskkonna
vastastikustest seostest, nende sõltuvusest looduslikest eeldustest ja
kohalikest tingimustest;
• teadvustab inimese sõltuvuse
loodusvaradest ja -ressurssidest;
• teadvustab keskkonna- ja
globaalprobleeme, on keskkonnaküsimustega tegelemisel vastutustundlik;
•
teadvustab sotsiaalse keskkonna mitmetahulisust;
• mõistab ja hindab
keskkonda säästvat eluviisi;
• omandab keskkonda hoidvad
väärtushinnangud ja käitumisnormid, osaleb keskkonnaettevõtmistes.
2. Kujundatavad pädevused kooliastmeti
2.1. 3. klassi lõpetaja:
• tunneb huvi looduse vastu;
•
suhtub loodusesse ja kaasinimestesse austusega;
• oskab näha
inimtegevuse mõju loodusele, teadvustab end tarbijana;
• hoiab
oma kodukoha loodust ja ehitisi;
• tunneb oma koduümbruse
keskkonnaprobleeme, püüab toimida keskkonda hoidvalt ning vältida enda
ja teiste tervise kahjustamist.
2.2. 6. klassi lõpetaja:
• omab teadmisi loodusest kui
osasüsteemide tervikust;
• teab loodusvarade ja energia säästva
kasutamise vajadusest;
• tunneb kodukoha ja Eesti keskkonnaprobleeme,
teab keskkonnast tingitud tervisehäireid ja nende ennetamise võimalusi;
•
oskab hinnata enda ja teiste keskkonda mõjutavat tegevust ja käitumist,
näeb inimestevaheliste suhete osa sotsiaalse keskkonna kujundamises;
•
oskab hinnata oma vee- ja elektritarbimist, korrigeerib oma käitumis- ja
tarbimisharjumusi keskkonnahoidlikel eesmärkidel;
• esitab ja
põhjendab oma keskkonda puudutavaid seisukohti;
• on
motiveeritud osalema kooli keskkonnaettevõtmistes;
• suhtub
austusega teistesse kultuurikeskkondadesse;
• väärtustab säästvat
tarbimisviisi.
2.3. Põhikooli lõpetaja:
• väärtustab looduslikku
mitmekesisust;
• oskab hinnata keskkonna esteetilist väärtust;
•
tunneb loodus- ja keskkonnakaitse aluseid;
• mõistab inimese ja
keskkonna vahelisi seoseid;
• mõistab, et looduskeskkond on
inimühiskonna arengu alus;
• oskab hinnata inimtegevuse
võimalusi ja tagajärgi erinevates looduslikes tingimustes, eelistab
keskkonnasõbralikke tooteid ja materjale;
• omab teadmisi
kohalikest, regionaalsetest ja globaalsetest keskkonnaprobleemidest;
•
oskab kujundada arvamust keskkonnatemaatika kohta, seda põhjendada,
keskkonnaprobleemide üle arutleda ja väidelda;
• kasutab
keskkonda puudutavat teavet kriitiliselt ja loovalt;
• tunneb oma
kodanikuõigusi ja -kohustusi ning piiranguid keskkonnaküsimustega
tegelemisel;
• toimib keskkonda, sh sotsiaalset keskkonda säästvalt,
oskab vältida ja vähendada keskkonda kahjustavat tegevust.
2.4. Gümnaasiumi lõpetaja:
• väärtustab mitmekesist
looduslikku, sotsiaalset ja kultuurikeskkonda;
• mõistab säästva,
jätkusuutliku arengu ideed;
• mõistab looduslike ja ühiskondlike
protsesside vahelisi seoseid;
• omab teadmisi lokaalsetest,
regionaalsetest ja globaalsetest keskkonna- ja sotsiaalprobleemidest,
nende tekke sotsiaal-majanduslikest ja kultuurilistest põhjustest;
•
omab teadmisi kohalike, rahvuslike ja rahvusvaheliste organisatsioonide
koostööst keskkonna- ja sotsiaalprobleemide ennetamisel ja lahendamisel;
•
omab teadmisi keskkonnaalastest rahvusvahelistest konventsioonidest;
•
tegutseb seadusi ja keskkonnapoliitikat arvestavalt;
• oskab ajalist
perspektiivi arvestades hinnata inimtegevuse mõju elukeskkonna
seisundile; mõistab oma vastutust ressursside säästva kasutajana;
•
suhtub vastutustundlikult oma elukeskkonda, oskab kujundada ja vajadusel
taastada tervislikku elukeskkonda;
• oskab vajadusel tegelda
keskkonnaprobleemidega kodanikualgatuse korras;
• mõtleb
keskkonnaprobleemide lahendamisel kriitiliselt ja loovalt, mõistab, et
keskkonnaprobleemidesse suhtutakse erinevalt, püüab leida konsensust
erinevate seisukohtade vahel;
• mõistab ettevõtluse rolli
globaalmajanduses ja ettevõtete vastutust keskkonna- ja sotsiaalsete
probleemide lahendamise eest.
3. peatükk
TÖÖALANE KARJÄÄR JA SELLE KUJUNDAMINE
1. Õppe-eesmärgid
Läbiva teema tööalane karjäär ja selle kujundamine
õpetamisega taotletakse, et õpilane:
• tutvub erinevate
ametite/elukutsetega, saab teavet muutustest töömaailmas ning nendest
lähtuvatest tulevikuprognoosidest;
• teadvustab oma huvid,
võimed, oskused, mis võimaldab adekvaatse enesehinnangu kujunemist ning
konkreetsete karjääriplaanide tegemist;
• arendab oma
õpioskusi, suhtlemisoskusi, meeskonna- ja infotööoskusi jm, et kujundada
valmisolek töömaailma sisenemiseks, elukestvaks õppimiseks ning
karjääriotsuste tegemiseks.
2. Kujundatavad pädevused kooliastmeti
2.1. 3. klassi lõpetaja:
• mõistab töö tähtsust;
•
mõistab töö ja elukutse seoseid;
• teab isa ja ema
(hooldajate, pereliikmete) ameteid;
• teab kodukohas esinevaid
ameteid ning mõistab nende tähtsust;
• oskab kasutada raha
lihtsamates tehingutes ning teab raha ja töötasu seoseid;
•
suudab järgida koostegutsemise reegleid;
• osaleb oma klassi
kutsesuunitlusalastes ettevõtmistes.
2.2. 6. klassi lõpetaja:
• on õppinud tundma erinevaid
elukutseid;
• mõistab erinevate elukutsete vajalikkust ühiskonnale;
•
mõistab teadmiste ja hariduse seost elukutsetega;
• tegeleb oma
huvide ja võimete uurimisega;
• mõistab suhtlemis- ja
koostööoskuste vajalikkust.
2.3. Põhikooli lõpetaja:
• on kujundamas realistlikku pilti
iseendast (huvid, võimed, isiksuseomadused, väärtushinnangud, oskused);
•
oskab hinnata oma eeldusi, soove ja võimalusi karjäärivalikute tegemisel;
•
tunneb huvi haridustee jätkamise võimaluste vastu, oskab selle kohta
infot koguda, süstematiseerida ja analüüsida;
• omab
teadmisi kohaliku tööturu kohta;
• mõistab hariduse,
elukutsete ja ametite vahelisi seoseid;
• mõistab ameti ja eluviisi
vahelisi seoseid;
• mõistab töömaailma muutumise ja eluaegse õppimise
kontseptsiooni;
• oskab karjääriotsuste tegemisel näha alternatiive.
2.4. Gümnaasiumi lõpetaja:
• mõistab muutuva töömaailma
kontseptsiooni;
• jälgib kohaliku ja rahvusvahelise tööturu tendentse;
•
mõistab tööturul toimuva seotust sotsiaalsete, poliitiliste ja
majandusprotsessidega;
• tunneb huvi erinevate elukutse jaoks
vajalike omaduste ja oskuste ning nende kujundamise viiside vastu;
•
oskab leida huvipakkuvat infot elukutsete, ametite ja haridusvõimaluste
kohta;
• oskab teha esialgseid pikema- ja lühemaajalisi
karjääriplaane, analüüsides oma isiksuse omadusi ning oskusi,
väärtushinnanguid ja edukriteeriume;
• oskab tööd otsida ja
tööjõuturul konkureerida, on huvitunud nende oskuste edasiarendamisest
(CV koostamine, info leidmine vabade töökohtade kohta, käitumine
tööintervjuul jne);
• omab esmaseid teadmisi
tööseadusandlusest (tööleping, töötaja õigused ja kohustused, töölepingu
lõpetamine jne);
• oskab vajadusel abi saamiseks spetsialisti
poole pöörduda (kutsenõustaja, psühholoog, arst jne);
•
mõistab oma osa ja vastutust karjääriotsuste tegemisel.
4. peatükk
INFOTEHNOLOOGIA
1. Infotehnoloogia läbiva teemana
Infotehnoloogiapädevuste kujundamine üldhariduskoolis ei ole seotud
ühegi konkreetse riist- ja tarkvaraplatvormi, valmistajafirma ega
tarkvarapaketiga.
2. Õppe-eesmärgid
Läbiva teema infotehnoloogia õpetamisega taotletakse, et
õpilane:
• mõistab infotehnoloogia kasutamisega seostuvaid
majanduspoliitilisi, sotsiaalseid ja eetilisi aspekte;
• omandab
infotehnoloogiavahendite iseseisva kasutamise oskused.
3. Põhikooli ja gümnaasiumi lõpetaja pädevused
Põhikooli ja gümnaasiumi lõpetaja:
• oskab vilunult ja
efektiivselt käsitseda arvuti sisendseadmeid (hiir, klaviatuur),
väljundseadmeid (printer, monitor) ja püsimäluseadmeid (diskett, CD-ROM,
kõvaketas);
• tunneb ja oskab kasutada operatsioonisüsteemi
graafilist kasutajaliidest;
• oskab kasutada kohtvõrku ja hallata oma
dokumendifaile;
• oskab infotehnoloogiast rääkides kasutada
korrektset emakeelset terminoloogiat, kirjeldada lihtsamaid tark- ja
riistvaraga seotud probleeme;
• käitub infotehnoloogiat kasutades
eetiliselt ja korrektselt, on teadlik infotehnoloogia väärkasutuse
tagajärgedest;
• käsitseb riist- ja tarkvara vastutustundlikult
ja säästvalt;
• oskab kirjeldada infotehnoloogia rolli
ühiskonnas ja selle tähtsust kutsevaliku seisukohalt;
•
kavandab, loob ja esitab infotehnoloogia abil nii iseseisvalt kui ka
koostöös kaasõpilastega esteetiliselt vormistatud sisukaid tekste,
multimeedia esitlusi, kuulutusi jms;
• kasutab infotehnoloogiat
efektiivselt informatsiooni hankimiseks ja õppimisega seotud eesmärkidel
suhtlemiseks, valib antud ülesande/probleemi lahendamiseks sobiva
vahendi;
• mõistab Internetist leitud info kriitilise hindamise
vajalikkust (õigsuse, sobivuse, ammendavuse ja objektiivsuse
aspektidest);
• oskab infotehnoloogia abil teha lihtsamat
statistilist analüüsi (sagedused, keskmised, diagrammid).
5. peatükk
MEEDIAÕPETUS
1. Õppe-eesmärgid
Läbiva teema meediaõpetus õpetamisega taotletakse, et
õpilane:
• õpib nägema seoseid meedia osade vahel, meedia
funktsioneerimise põhjusi ja tagajärgi;
• eristab avalikku
ja privaatset elusfääri, omandab teadmised nende toimimise
printsiipidest;
• õpib meedias orienteeruma, meediat lugema, vaatama
ja kuulama; näeb inimeste asendit ja rolle tänapäeva meediasüsteemis;
•
omandab oskuse meedia manipuleerimist läbi näha;
• kujundab
vajaduse ja harjumuse suhelda erinevate meedialiikidega: trükimeediaga,
elektroonilise meediaga, suulise meediaga;
• omandab teadmised
erinevate meediatekstide funktsioonidest ja ehitusest ning oskused ise
olulisemaid meediatekste koostada.
2. Põhikooli lõpetaja pädevused
Põhikooli lõpetaja:
• oskab eristada meediaväljaandeid:
kohalikku ja üleriigilist ajakirjandust, üldväljaandeid ja
eriväljaandeid, teabe- ja meelelahutusajakirjandust ning oskab sellele
vastavalt erinevaid meediaväljaandeid kasutada;
• oskab tajuda
ja lahus hoida tegelikku ja kujutlusmaailma, avalikku ja privaatset
elusfääri;
• oskab lugeda, kuulata ja vaadata kõige
olulisemaid meediažanreid ja leida nende põhisõnumit: uudist,
arvamuslugusid, meelelahutust, praktilist infot;
• oskab vaadata ja
mõista fotosid ja illustratsioone ajakirjanduses;
• oskab
selekteerivalt ajalehte lugeda;
• oskab kasutada meediat praktilise
teabe allikana: eristada reklaami toimetuse materjalist ja leida
reklaamist talle vajalikku teavet;
• oskab kasutada elektroonilist
meediat: mõistab, et Internet on avalik sfäär, oskab leida Internetist
vajalikku teavet, kasutada portaale ja ajalehtede Interneti-väljaandeid;
•
tunneb meedia põhilisi eetikareegleid ja oskab ära tunda nende rikkumist.
3. Gümnaasiumi lõpetaja pädevused
Gümnaasiumi lõpetaja:
• oskab eristada erinevale
auditooriumile määratud tekste ja väljaandeid ning nende funktsioone:
kohalik/üleriigiline meedia; üldväljaanded ja spetsialiseeritud
väljaanded, teave ja meelelahutus;
• saab aru, kes on meedia
taga: kes on omanikud, allikad, meediapersoonid jne, oskab seostada
meediast saadavat teavet nende persoonidega;
• oskab eristada ja
lahus hoida faktilist ja kujutlusmaailma, avalikku ja privaatset
elusfääri, uudist ja arvamust, teavet ja meelelahutust;
•
teab, millised on kesksete meediaväljaannete, žanrite, saadete jne
põhieesmärgid ja ülesehitusreeglid, oskab neid lugeda, kuulata, vaadata
ja analüüsida;
• oskab vaadata ja analüüsida fotosid,
illustratsioone, teabegraafikat;
• oskab kasutada elektroonilist
meediat: kommenteerida Internetis olevat teavet ja seda ise Internetti
üles seada;
• saab aru, milliste vahenditega lehte kujundatakse
ja küljendatakse;
• oskab koostada keskseid meediažanre: uudist,
kommentaari, portreed, arvustust, reportaaži, olemuslugu,
probleemartiklit;
• oskab suhelda ajakirjanikuga: teab oma õigusi ja
kohustusi meedia suhtes;
• tunneb meedia põhilisi demagoogia- ja
manipuleerimisvõtteid, oskab neid tegelikus tekstis ära tunda.
6. peatükk
TURVALISUS
1. Õppe-eesmärgid
Läbiva teema turvalisus käsitlemisega taotletakse, et
õpilane:
• õpib ennetama ja vältima ohuolukorda sattumist;
•
õpib käituma ja tegutsema võimalikus ohuolukorras;
•
õpib tundma ohuallikate olemust ja võimalikku tekkemehhanismi;
•
õpib kasutama enesekaitsevahendeid;
• teadvustab seaduste
vajalikkust turvalisuse korraldamisel ning seaduste täitmise tähtsust;
teab, et seaduste rikkumisele järgneb vastutusele võtmine;
•
kujundab tauniva hoiaku uimastite tarbimise suhtes;
• omandab
teadmised ning oskused uimastitega seotud situatsioonides toimetulekuks;
•
teab oma õigusi ja kohustusi liiklusolukordades nii jalakäijana kui ka
liiklusvahendi juhina, kujundab hoiaku turvaliselt liigelda.
2. Kujundatavad pädevused kooliastmeti
2.1. 3. klassi lõpetaja:
• teab hädaabi numbrit, oskab ohust
teatada;
• teab, kuidas koolis teavitatakse ohust, kooli väljapääsude
asukohti, oskab hoonest evakueeruda;
• teab tuleohutusmärkide
tähendust ja tuletõrje päästevahendite asukohti;
•
teab tulekahjude tekke sagedasemaid põhjusi, tulekahjude võimalikke
tagajärgi ja ennetamise võimalusi;
• teab looduslikke ohte;
•
oskab käituda veekogudel ja basseinis;
• oskab käsitseda
majapidamis- ja olmeelektroonikat ning -seadmeid;
• teab mürgistest
ainetest ja kiirgusohtudest, oskab neid vältida;
• oskab ennast
kaitsta päikesepõletuse eest;
• oskab käituda tundmatute
asjadega;
• teab lõhkekehadega kaasnevaid ohte, oskab õigesti käituda
lõhkekeha leiu korral;
• teab, et pommiähvarduse tegemine on
kuritegu;
• mõistab, et igaüks vastutab ise oma käitumise eest;
•
teab, et ravimeid kasutatakse vastavalt ettekirjutusele;
• teab, et
on olemas tervist ohustavaid aineid, oskab neist keelduda;
• tunneb
käitumisreegleid tänaval, saab aru liiklusreeglite vajalikkusest;
•
oskab valida tee ületamiseks kõige ohutumat kohta; peatuda, kuulata,
vaadata ning ohutuses veendununa sõidutee ületada;
• oskab
hinnata sõidukite liikumissuunda, -kiirust ja kaugust;
• tunneb
sõidukite ja jalakäijate liiklemise iseärasusi märjal, libedal, lumisel
teel;
• teab ohtusid oma kooliteel, oskab neid kirjeldada, põhjendada
ning selgitada ohtude vältimist kooliteel;
• oskab käituda
ühissõidukeis, siseneda, väljuda ning sõiduteed ületada;
•
teab jalgrattaga sõitmise nõudeid, oskab valida jalgrattaga, rulaga,
rulluiskudega sõitmiseks turvalist kohta;
• teab turvavahendite
kasutamise vajalikkust ning oskab neid kasutada.
2.2. 6. klassi lõpetaja:
• oskab aidata ohtu sattunud inimesi,
nii et oleks tagatud iseenda ohutus;
• oskab tulekahju korral käituda
ning kasutada esmaseid tulekustutusvahendeid;
• teab, kuidas
tulekahju tekib ja areneb, teab tulekahju kustutamise põhireegleid;
•
teab kütteseadmete tuleohutusnõudeid, oskab teha tuld küttekoldes ja
looduses (metsas, põllul, aias jne);
• teab ujumisel ja
veesõidukite kasutamisel vajalikke ohutusnõudeid, oskab kasutada
päästevahendeid;
• tunneb enamlevinud ohtlike ainete ja
kiirguse toimet tervisele;
• teeb vahet looduslike ja
tehiskiirgusallikate vahel, tunneb rahvusvahelist kiirgusohumärki;
•
teab olmekemikaalide mõju inimorganismile;
• teab
pommiähvardusega kaasneda võivat reaalset ohtu, oskab käituda
pommiähvarduse korral koolis või mõnes muus ühiskondlikus asutuses;
•
teab pommiähvarduse tegemisega kaasnevast vastutusest;
• teab
pürotehniliste vahendite kasutamisega kaasnevast võimalikust ohust;
•
teab, et suitsetamine, alkoholi jt uimastite tarbimine on tervisele
kahjulik ja ebaseaduslik;
• teab, et uimastite tarvitamise ja müügiga
seotud seadused on loodud inimese tervise ja turvalisuse kaitseks,
suhtub uimastitega seotud tegevustesse kui seadusega keelatuisse;
•
teab, et sõltuvuse kujunemine on protsess, mis mõjutab üksikindiviidi ja
tema peret;
• teeb kaalutletud otsuseid ja käitub kehtestavalt
uimastitega seotud situatsioonides, suhtub välistesse mõjudesse
kriitiliselt;
• oskab hinnata sõiduki liikumiskiirust ja määrata
vahemaid;
• teab liiklusmärkide tähendusi;
• teab
reguleerimata ristmiku ületamise reegleid nii jalakäijana kui ka juhina
(jalgratturina, mopeedijuhina);
• teab, et pidurdus- ja
peatumisteekonna pikkus sõltub sõiduki kiirusest, tee- ja
ilmastikuoludest (vihm, lumi, jää);
• teab liiklustraumade
põhjusi, oskab kasutada turvavahendeid.
2.3. Põhikooli lõpetaja:
• oskab hinnata leegist, kuumusest
ja suitsust tekkivat ohtlikku olukorda;
• teab, kuidas ja millega
erinevaid põlenguid kustutatakse; oskab väikseid tulekoldeid kustutada;
•
teab tuleohutuse tagamiseks rakendatavaid meetmeid;
• teab esmaabi
põletuse ja mürgituse korral;
• oskab ohtlike ainetega
kokkupuutumisel end kaitsta nende tervist kahjustava toime eest;
•
teab, kuidas käituda suurõnnetuse korral;
• teab
ioniseeriva kiirguse mõju elusorganismidele, selle kasutusalasid; tunneb
ioniseeriva kiirguse eest kaitsmise meetodeid;
• teab tervist
tugevdavaid ja tervist kahjustavaid tegureid ning terviseriske,
stressiga toimetuleku võimalusi;
• teab uimastite
kuritarvitamise tagajärgi;
• käitub uimastitega seotud
situatsioonides vastutustundlikult; oskab ära tunda uimastist
põhjustatud käitumist, toetada kaaslast uimastiprobleemide ilmnemisel;
•
teab jalakäija ja sõitja kohustusi, käitub neile vastavalt;
•
teab, millised on juhi kohustused ning õigused;
• teab nõudeid
jalgratturile ja mopeedijuhile;
• oskab tegutseda õnnetuse korral.
2.4. Gümnaasiumi lõpetaja:
• laiendab ja süvendab
põhikoolis omandatud teadmisi, õpib hindama ohuteguri suurust,
teadvustab õnnetuse ahelreaktsiooni võimalikkuse;
•
teadvustab, et ohutusnõuete täitmine vähendab hädaolukorra tekke
tõenäosust ja suurendab turvalisust;
• väärtustab inimese
tervist ja elukeskkonda, õpib õigesti hindama võimalikke ohtusid, oskab
hädaolukorda sattudes rakendada oma teoreetilisi teadmisi;
•
oskab kasutada esmaseid tulekustutusvahendeid;
• teab tulekahju
arengut ja tagajärgi (tulekahju, põlemisproduktid, plahvatus),
kustutamise ohutusreegleid;
• oskab tulekahju korral tegutseda, teisi
aidata ja juhendada, anda esmaabi tulekahjus kannatanule;
• teab,
kuidas ohtlike ainete kasutamine tööstuses mõjutab keskkonda
(happevihmad jms);
• teab ohtlike ainete tähistuse põhimõtteid;
•
teab suurõnnetuste korral rakendatavaid meetmeid;
• teab
kiirguse kasutusalasid meditsiinis, tööstuses jm, erinevust looduslikest
ja tehisallikatest saadavate kiirgusdooside vahel, inimorganismi
kiirguskahjustusi;
• teab tuumaõnnetuste korral rakendatavaid
kaitsemeetmeid;
• teab sõltuvuskäitumise olemust, uimastisõltuvuse
ravi võimalusi;
• teab, et uimastite kasutamine muudab isiksust
ning on riskifaktor peresuhetes, sh ohustab tulevase lapse tervist;
•
tunneb uimastitega seotud õigusakte.