Tervisekaitsenõuded surnu hoidmisele, vedamisele, matmisele ja ümbermatmisele

Muudetud järgmiste määrustega (kuupäev, number, avaldamine Riigi Teatajas, jõustumise aeg):

19.04.2007 nr 43 (RTL 2007, 32, 563) 26.04.2007

Määrus kehtestatakse «Rahvatervise seaduse» § 8 lõike 2 punkti 21 alusel.

§ 1. Reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse tervisekaitsenõuded surnu hoidmisele, vedamisele, matmistoimingule ja ümbermatmisele.

§ 2. Surnu hoidmine

(1) Surnu hoidmiseks kasutatakse selleks ettenähtud ruumi haigla patoloogiaosakonnas, surnukuuris, krematooriumis või mõnes muus asjakohases hoones.

(2) Surnu hoidmiseks ettenähtud ruumi seinad, põrand ning sisustus peavad olema vett mitteimavast materjalist, kergesti pestavad ja taluma desinfitseerimist.

§ 3. Surnu vedamine

(1) Surnut veetakse surmakohast surnukuuri suletavas kilekotis üksnes selleks ettenähtud või kohandatud sõidukiga (edaspidi sõiduk).

(2) Sõiduki veoruumi põrand ja seinad ning sisustus peavad olema vett mitteimavast materjalist, kergesti pestavad ja taluma desinfitseerimist.

(3) Surnu vedamine Eestist teise riiki ning teistest riikidest Eestisse peab toimuma hermeetiliselt suletud tsingitud surnukirstus, mis on täidetud niiskust imava materjaliga. Veoks tuleb tsingitud surnukirst täiendavalt paigutada tihedalt kinni löödud puitkasti. Kui surma põhjustas nakkushaigus, peab surnukeha olema eelnevalt mässitud antiseptilise lahusega immutatud surilinasse.

§ 4. Nõuded matmistoimingule

(1) Surnut on lubatud matta kohaliku omavalitsuse välja antud surmatunnistuse alusel.

(2) Surnu maetakse hauda kirstus. Haua sügavus peab olema vähemalt 1,5 meetrit.

(3) Pealematmine samasse hauda võib toimuda mitte varem kui viisteist aastat arvestades eelmisest matmisest.

§ 5. Nõuded matmispaigale

(1) Uute matmispaikade rajamisel ja kasutuses olevate matmispaikade laiendamisel tuleb moodustada sanitaarkaitseala. Sanitaarkaitseala moodustamisel tuleb arvesse võtta «Veeseaduse» § 28 ja keskkonnaministri 16. detsembri 1996. a määruse nr 61 «Veehaarde sanitaarkaitseala moodustamise ja projekteerimise kord» nõudeid.

(2) Uute matmispaikade rajamisel ja kasutuses olevate matmispaikade laiendamisel tuleb arvestada järgmist:
1) matmispaiga maa-ala kallak ei tohi olla pinnaveeallikate suunas;
2) põhjavee tase peab olema matmispaigal vähemalt 2 m sügavusel maapinnast;
3) matmispaigale peab olema tagatud vaba ja heakorrastatud juurdepääs.

(3) Uue või rekonstrueeritava matmispaiga planeering või matmispaiga laiendamise planeering peab olema kooskõlastatud asukohajärgse tervisekaitsetalitusega.

§ 6. Säilmete ümbermatmine

(1) Säilmeid tohib ümber matta liivapinnaste puhul mitte varem kui ühe aasta möödumisel ja niiskete pinnaste puhul mitte varem kui kolme aasta möödumisel matmisest. Säilmete väljakaevamine hauast peab toimuma külmal aastaajal.

(2) Säilmete vedamine ja matmine toimub surnute vedamiseks ja matmiseks kehtestatud korras.

(3) Säilmete ümbermatmine peab toimuma asukohajärgse tervisekaitsetalituse välja antud loa alusel.

§ 7. Nakkushaigusesse surnu vedamine, matmine ja ümbermatmine

Katku, Siberi katku, Marburgi viirushaigust, Lassa palavikku ning Ebola viirushaigust põdenud surnu hoidmiseks, vedamiseks, matmiseks ja ümbermatmiseks kehtivad järgmised nõuded:
1) surnut ei ole lubatud lahata;
2) surnu tuleb mässida antiseptilise lahusega immutatud surilinasse;
3) surnut tuleb vedada kahe- või kolmekihilises kilekotis, mis on õhukindlalt suletud;
4) matusetalituse ajal ei ole lubatud kirstu avada;
5) tuhastusmatusel ei ole lubatud kasutada matusetseremooniaks korduvkasutusega tseremooniakirstu;
6) ümbermatmine on lubatud ainult asukohajärgse tervisekaitsetalituse välja antud loa alusel;
7) pealematmine ei ole lubatud.

§ 8. Sõjaohvrite säilmete ümbermatmine

Paragrahve 2 ja 3, § 4 lõikeid 1 ja 2, § 5 lõiget 3 ning § 6 ei kohaldata ümbermatmisele, mille teostamiseks ei ole sõjahaudade kaitse seaduse kohaselt vaja kohaliku tervisekaitsetalituse luba.

[RTL 2007, 32, 563 – jõust. 26.04.2007]