Maksustamisperioodi tulust maha arvatava täiendava kogumispensioni kindlustuslepingu ja üleeuroopalise personaalse pensionitoote lepinguna sõlmitud kindlustuslepingu kindlustusmaksete osa arvutamise põhimõtted

Määrus kehtestatakse «Tulumaksuseaduse» (RT I 1999, 101, 903; 2001, 11, 49; 16, 69; 50, 283; 59, 359; 79, 480; 91, 544; 2002, 23, 131; 41, 253; 44, 284; 47, 297; 62, 377; 111, 662) § 28 lõike 1¹ alusel.

§ 1. Reguleerimisala

Käesolev määrus kehtestab «Kogumispensionide seaduse» (RT I 2001, 79, 480; 2002, 23, 131; 44, 284; 102, 600; 105, 612; 111, 662) § 152 tingimustele vastava täiendava kogumispensioni kindlustuslepingu (edaspidi kindlustusleping) alusel maksustamisperioodi jooksul tasutud kindlustusmaksete osa, mille eesmärgiks on tagada kindlustussumma maksmine kindlustuspensionina, arvutamise põhimõtted.

§ 2. Arvutamise põhimõtted

(1) Elukindlustusandja, kellel on õigus sõlmida kogumispensionide seaduse §-s 152 sätestatud tingimustele vastavaid lepinguid (edaspidi kindlustusandja), peab koostama kindlustusriskide katmiseks tehtavate kindlustusmaksete jaotuse arvutamise metoodika (edaspidi metoodika ). Metoodika peab olema kooskõlas kindlustustehnilise äriplaaniga ning käesolevas paragrahvis sätestatud arvutamise põhimõtetega.

(2) Kindlustusandja peab metoodikas nimetama täiendava kogumispensioni lepingute liigid (edaspidi kindlustustoode), mille suhtes metoodikat kohaldatakse ning kindlustustooted, mille suhtes rakendatakse § 2 lõiget 9.

(3) Kindlustuslepingu alusel tasutav kindlustusmakse tuleb jaotada vähemalt kaheks järgnevaks osaks:
1) täiendava kogumispensioni väljamakseteks tasutavate kindlustusmaksete ning sellega seotud kulude osa vaadeldaval maksustamisperioodil;
2) täiendava kogumispensioni kindlustuslepinguga kaasnevate muude kindlustusriskide katteks tasutud kindlustusmaksete ning sellega seotud kulude osa vaadeldaval maksustamisperioodil.

(4) Metoodikas tuleb vastavalt kindlustustehnilisele äriplaanile matemaatiliselt kirjeldada lõikes 3 sätestatud osade sisu.

(5) Lõikes 3 nimetatud kindlustusmaksete jaotamise põhimõte võib kindlustusandja kindlustustehnilistest arvutusalustest tulenevalt olla erinevate kindlustusandjate puhul erinev, kuid see peab vastama kindlustustehnilisele äriplaanile.

(6) Metoodikas tuleb matemaatiliselt kirjeldada kindlustusmakse jaotamise põhimõtteid juhtudel, kui kindlustusleping muutub maksevabaks, maksustamisperioodil ei ole laekunud kindlustusmakseid või kui toimub muu selline kindlustuslepingu muudatus, mis muudab kindlustusmakse suurust, samuti kindlustusmakse jaotamise põhimõtteid ühekordse kindlustusmakse korral.

(7) Kindlustusmakse tasumise päevaks loetakse kindlustusmakse kindlustusandjale laekumise päev, olenemata kindlustuslepingujärgsest tähtajast.

(8) Maksustamisperioodi lõpus summeeritakse lõike 3 punktis 1 sätestatud kindlustusmaksete osa ja täiendava kogumispensioni kindlustuslepinguga kaasnevate muude kindlustusriskide ja nende riskidega seotud kulude katmise eesmärgil tehtud pensioni väljamaksete tagamiseks moodustatud eraldise vähendamise osa. Kui saadud summa on positiivne, võib kindlustusvõtja selle arvata sama maksustamisperioodi tulust maha. Kui saadud summa on negatiivne, lisatakse see tulumaksuseaduse § 28 lõike 1¹ alusel kindlustusvõtja maksustatavale tulule.

(9) Kui maksustamisperioodil ei tehta ühtegi kindlustusmakset ja kindlustusandja vähendab kindlustusvõtja pensioni väljamaksete tagamiseks moodustatud eraldist kindlustuslepinguga kaasnevate muude kindlustusriskide katte ja nende riskidega seotud kulude võrra, lisatakse summa, mille võrra eraldist vähendati, tulumaksuseaduse § 28 lõike 1¹ alusel kindlustusvõtja maksustatavale tulule.

§ 3. Metoodika selgitamise kohustus kindlustusvõtjale

Kindlustusandja peab selgitama kindlustusvõtjale kindlustusmakse jaotamise põhimõtteid kindlustuslepingu sõlmimisel ning esitama iga maksustamisperioodi lõppedes kindlustusvõtjale kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldaval kujul lepingu täitmise aastaaruande, milles peab kajastuma § 2 lõikes 8 või 9 sätestatud summa.

§ 4. Rakendussäte

(1) Käesolevat määrust rakendatakse kindlustuslepingute suhtes, mis on sõlmitud alates 1. maist 2002. a.

(2) Metoodika tegevusluba omava kindlustustoote kohta tuleb Finantsinspektsioonile esitada hiljemalt 17. veebruariks 2003. a.

Määrus kehtestatakse tulumaksuseaduse § 28 lõike 1¹ alusel.

§ 1.  Reguleerimisala

  Käesolev määrus kehtestab kogumispensionide seaduse § 63 tingimustele vastava ja sellega samaväärse täiendava kogumispensioni kindlustuslepingu ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1238 üleeuroopalise personaalse pensionitoote (PEPP) kohta (ELT L 198, 25.07.2019, lk 1–63) artikli 2 punktis 4 nimetatud üleeuroopalise personaalse pensionitoote ehk PEPP-i lepinguna sõlmitud kindlustuslepingu (edaspidi kindlustusleping) alusel maksustamisperioodi jooksul tasutud kindlustusmaksete osa, mille eesmärgiks on tagada kindlustussumma maksmine kindlustuspensionina, arvutamise põhimõtted.
[RT I, 19.10.2023, 1 - jõust. 22.10.2023]

§ 2.  Arvutamise põhimõtted

  (1) Elukindlustusandja, kellel on õigus sõlmida kindlustuslepinguid (edaspidi kindlustusandja), peab koostama kindlustusriskide katmiseks tehtavate kindlustusmaksete jaotuse arvutamise metoodika (edaspidi metoodika). Metoodika peab olema kooskõlas kindlustustehnilise äriplaaniga ning käesolevas paragrahvis sätestatud arvutamise põhimõtetega.
[RT I, 19.10.2023, 1 - jõust. 22.10.2023]

  (2) Kindlustusandja peab metoodikas nimetama kindlustuslepingute liigid, mille suhtes metoodikat kohaldatakse, ning kindlustuslepingute liigid, mille suhtes rakendatakse lõiget 9.
[RT I, 19.10.2023, 1 - jõust. 22.10.2023]

  (3) Kindlustuslepingu alusel tasutav kindlustusmakse tuleb jaotada vähemalt kaheks järgnevaks osaks:
  1) täiendava kogumispensioni väljamakseteks tasutavate kindlustusmaksete ning sellega seotud kulude osa vaadeldaval maksustamisperioodil;
  2) kindlustuslepinguga kaasnevate muude kindlustusriskide katteks tasutud kindlustusmaksete ning sellega seotud kulude osa vaadeldaval maksustamisperioodil.
[RT I, 19.10.2023, 1 - jõust. 22.10.2023]

  (4) Metoodikas tuleb vastavalt kindlustustehnilisele äriplaanile matemaatiliselt kirjeldada lõikes 3 sätestatud osade sisu.

  (5) Lõikes 3 nimetatud kindlustusmaksete jaotamise põhimõte võib kindlustusandja kindlustustehnilistest arvutusalustest tulenevalt olla erinevate kindlustusandjate puhul erinev, kuid see peab vastama kindlustustehnilisele äriplaanile.

  (6) Metoodikas tuleb matemaatiliselt kirjeldada kindlustusmakse jaotamise põhimõtteid juhtudel, kui kindlustusleping muutub maksevabaks, maksustamisperioodil ei ole laekunud kindlustusmakseid või kui toimub muu selline kindlustuslepingu muudatus, mis muudab kindlustusmakse suurust, samuti kindlustusmakse jaotamise põhimõtteid ühekordse kindlustusmakse korral.

  (7) Kindlustusmakse tasumise päevaks loetakse kindlustusmakse kindlustusandjale laekumise päev, olenemata kindlustuslepingujärgsest tähtajast.

  (8) Maksustamisperioodi lõpus summeeritakse lõike 3 punktis 1 sätestatud kindlustusmaksete osa ja kindlustuslepinguga kaasnevate muude kindlustusriskide ja nende riskidega seotud kulude katmise eesmärgil tehtud pensioni väljamaksete tagamiseks moodustatud eraldise vähendamise osa. Kui saadud summa on positiivne, võib kindlustusvõtja selle arvata sama maksustamisperioodi tulust maha. Kui saadud summa on negatiivne, lisatakse see tulumaksuseaduse § 28 lõike 1¹ alusel kindlustusvõtja maksustatavale tulule.
[RT I, 19.10.2023, 1 - jõust. 22.10.2023]

  (9) Kui maksustamisperioodil ei tehta ühtegi kindlustusmakset ja kindlustusandja vähendab kindlustusvõtja pensioni väljamaksete tagamiseks moodustatud eraldist kindlustuslepinguga kaasnevate muude kindlustusriskide katte ja nende riskidega seotud kulude võrra, lisatakse summa, mille võrra eraldist vähendati, tulumaksuseaduse § 28 lõike 1¹ alusel kindlustusvõtja maksustatavale tulule.

§ 3.  Metoodika selgitamise kohustus kindlustusvõtjale

  Kindlustusandja peab selgitama kindlustusvõtjale kindlustusmakse jaotamise põhimõtteid kindlustuslepingu sõlmimisel ning esitama iga maksustamisperioodi lõppedes kindlustusvõtjale kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldaval kujul lepingu täitmise aastaaruande, milles peab kajastuma § 2 lõikes 8 või 9 sätestatud summa.

§ 4.  Rakendussäte

  (1) Käesolevat määrust rakendatakse kindlustuslepingute suhtes, mis on sõlmitud alates 1. maist 2002. a.

  (2) Metoodika tegevusluba omava kindlustustoote kohta tuleb Finantsinspektsioonile esitada hiljemalt 17. veebruariks 2003. a.