Ohvriabi seadus

1. peatükk ÜLDSÄTTED 

§ 1.  Seaduse reguleerimisala

  (1) Käesolev seadus reguleerib riiklikku ohvriabi korraldust ja kuriteoohvritele riikliku hüvitise (edaspidi hüvitis) maksmise korda.

  (2) Käesolev seadus määrab kindlaks isikud, kellel on õigus ohvriabiteenusele ja õigus riiklikule hüvitisele, samuti hüvitiste taotlemise, määramise ja maksmise tingimused ning korra.

§ 2.  Haldusmenetluse seaduse kohaldamine

  Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354; 2002, 53, 336; 61, 375; 2003, 20, 117) sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

2. peatükk OHVRIABITEENUS 

§ 3.  Ohvriabiteenus

  (1) Ohvriabiteenus käesoleva seaduse mõttes on avalik teenus, mille eesmärgiks on hooletuse või halva kohtlemise, füüsilise, vaimse või seksuaalse vägivalla ohvriks langenud isikute toimetulekuvõime säilitamine või parandamine.

  (2) Ohvriabiteenus seisneb ohvri nõustamises ja ohvri abistamises suhtlemisel riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustega ning juriidiliste isikutega.

  (3) Nõuded ohvriabiteenusele ning teenuse osutajatele kehtestab sotsiaalminister.

§ 4.  Ohvriabiteenuse osutamine

  (1) Ohvriabiteenuse osutamise tagab Sotsiaalministeerium, lähtudes piirkondlikkuse põhimõttest.

  (2) Ohvriabiteenuse osutamisel teeb Sotsiaalministeerium koostööd riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustega ning juriidiliste isikutega, kaasab ja juhendab ohvriabi vabatahtlikke ning korraldab vabatahtlike koolitust.

§ 5.  Ohvriabiteenuse osutamise ülesande üleandmine

  (1) Ohvriabiteenuse osutamise ülesande võib halduslepinguga üle anda juriidilisele isikule või kohalikule omavalitsusele.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juriidilise isiku või kohaliku omavalitsuse kaudu ohvriabiteenust osutaval füüsilisel isikul peavad olema ohvriabitööks vajalikud kõlbelised omadused ja kõrgharidus.

  (3) Sotsiaalministeerium kontrollib käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud füüsilise isiku sobivust ohvriabitööks ning annab oma nõusoleku või keeldub nõusolekut andmast kolme nädala jooksul elulookirjelduse esitamisest Sotsiaalministeeriumile. Nõusoleku andmisest keeldumist motiveeritakse.

§ 6.  Ohvriabi vabatahtlik

  (1) Ohvriabi vabatahtlik on isik, kes osutab ohvriabiteenust oma vabast ajast ja selle eest tasu saamata.

  (2) Ohvriabi vabatahtlik võib olla isik, kes sobib ohvriabiteenust osutama. Ohvriabi vabatahtlikule esitatavad nõuded ja vabatahtlike juhendamise korra kehtestab sotsiaalminister.

  (3) Ohvriabi vabatahtlikule hüvitatakse ohvri abistamisega seotud kulud sotsiaalministri kehtestatud korras ja piirsumma ulatuses.

3. peatükk KURITEOOHVRITELE RIIKLIKU HÜVITISE MAKSMINE 

1. jagu Õigus hüvitisele ja hüvitise suurus 

§ 7.  Hüvitise maksmise ulatus

  (1) Hüvitist makstakse Eesti Vabariigi territooriumil toimepandud vägivallakuriteo ohvritele ja ohvri ülalpeetavatele ning käesoleva seaduse § 9 lõikes 4 nimetatud isikule.

  (2) Välismaal toimepandud vägivallakuriteo ohvrile, kes on Eesti kodanik, makstakse hüvitist juhul, kui välismaal viibimine oli tingitud õppimisest, töö- või teenistusülesannete täitmisest või muust mõjuvast põhjusest ning kui ohvril ei ole õigust saada samasugust hüvitist kuriteo toimepanemise asukohamaa seaduse alusel. Ohvri surma korral makstakse hüvitist ülalpeetavale, kes vägivallakuriteo toimepanemise ajal elas alaliselt Eesti Vabariigis.

§ 8.  Vägivallakuritegu

  (1) Käesolevas seaduses mõistetakse vägivallakuriteona otseselt isiku elu või tervise vastu toimepandud kriminaalkorras karistatavat tegu, mille tagajärg on kannatanu:
  1) surm;
  2) raske tervisekahjustus;
  3) vähemalt kuus kuud kestev tervisehäire.

  (2) Vägivallakuriteoks loetakse ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tagajärje põhjustamine seoses kannatanu või kolmanda isiku poolt kuriteo tõkestamisele, kurjategija kinnipidamisele või kuriteoohvri abistamisele suunatud tegevusega.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tegusid käsitatakse vägivallakuriteona ka siis, kui:
  1) teo toimepanija on süüvõimetu;
  2) teo toimepanijat ei ole kindlaks tehtud, kui teda ei ole õnnestunud tabada või kui teda ei ole muudel põhjustel võimalik süüdi mõista ja kriminaalasjas kogutud tõendid viitavad sellele, et toime on pandud vägivallakuritegu.

§ 9.  Hüvitise saaja

  (1) Õigus saada hüvitist on käesoleva seaduse § 8 lõikes 1 nimetatud teo tagajärjel tekkinud kahju kannatanud Eesti kodanikul.

  (2) Välismaalasel on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustel õigus hüvitisele, kui ta:
  1) elab Eestis alalise või tähtajalise elamisloa alusel;
  2) on Euroopa Liidu kodanik;
  3) on vägivallakuritegude ohvritele hüvitiste maksmise Euroopa konventsiooniga ühinenud riigi kodanik;
  4) on Eestis viibiv pagulane.

  (3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud isik (edaspidi  ohver) saab vägivallakuriteo tagajärjel surma, on õigus saada hüvitist tema ülalpeetaval. Käesoleva seaduse tähenduses on ülalpeetav isik, kes on:
  1) nimetatud riikliku pensionikindlustuse seaduse (RT I 2001, 100, 648; 2002, 53, 336 ja 338; 61, 375; 2003, 20, 116; 48, 343) §-s 20;
  2) on kuriteo toimepanemise ajaks juba eostatud, kuid sünnib pärast ohvri surma.

  (4) Õigus saada hüvitist ohvri ravi- ja matusekulude eest on füüsilisel isikul, kes kannab ohvri ravikulud või matuse korraldamise kulud.

§ 10.  Hüvitise suuruse määramise alused

  (1) Hüvitise suuruse määramise aluseks võetakse vägivallakuriteoga tekitatud järgmine varaline kahju:
  1) töövõimetusest tulenev kahju;
  2) ohvri ravikulud;
  3) ohvri surmast tulenev kahju;
  4) prillidele, hambaproteesidele, kontaktläätsedele ja muudele keha funktsioone asendavatele abivahenditele ning riietele tekitatud kahju;
  5) ohvri matusekulud.

  (2) Hüvitise suuruse määramise aluseks olevast kahjust arvatakse maha kõik summad, mida ohver või ülalpeetav või käesoleva seaduse § 9 lõikes 4 nimetatud isik (edaspidi hüvitise taotleja) on seoses vägivallakuriteost põhjustatud kahjuga saanud või on õigustatud saama muust allikast kui kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult. Kuriteoga tekitatud kahju eest vastutava isiku makstavast hüvitisest arvestatakse hüvitise suurust määrates seda osa, mille ta on hüvitise taotlejale maksnud enne käesoleva seaduse alusel hüvitise määramist.

  (3) Hüvitise suurus on 70 protsenti käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–4 nimetatud varalisest kahjust.

  (4) Hüvitise suuruse arvutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.

§ 11.  Töövõimetusest tulenev kahju

  (1) Töövõimetusest tulenev kahju on vägivallakuriteost põhjustatud ajutise või püsiva töövõimetuse tõttu saamata jäänud osa sotsiaalmaksuga maksustatud tulust.

  (2) Töövõimetusest tulenev kahju hüvitatakse ühe kalendripäeva keskmisest tulust lähtuvalt. Ühe kalendripäeva keskmine tulu arvutatakse kindlustatu töövõimetuslehel töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse alguspäeva kalendrikuule eelnenud kuuel kalendrikuul kindlustatud isikule arvestatud sotsiaalmaksuga maksustatud tulu liitmisel ning saadud summa jagamisel selle perioodi (kuue kuu) kalendripäevade arvuga. Perioodi (kuue kuu) kalendripäevade arvust arvatakse maha päevade arv, millal kindlustatu oli töökohustuste või ametiülesannete täitmisest vabastatud töövõimetuslehe alusel.

  (3) Hüvitis arvutatakse vägivallakuriteo toimepanemisele eelnenud kuue kuu sotsiaalmaksuga maksustatud tulust järgmistele isikutele:
  1) töö- või teenistuslepingu alusel töötajale;
  2) Riigikogu liikmele, Vabariigi Presidendile, Vabariigi Valitsuse liikmele ja avalikule teenistujale;
  3) juriidilise isiku juhatuse ja nõukogu ning teiste juhtorganite liikmetele;
  4) tööettevõtu-, käsundus- või muu tsiviilõigusliku lepingu alusel, sealhulgas spordiseaduse (RT I 1998, 61, 982; 2002, 53, 336; 90, 521) § 13 lõikes 2 sätestatud lepingu alusel töötavale füüsilisele isikule.

  (4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1 ja 2 nimetatud isikule, kes ei saanud vägivallakuriteo toimepanemisele eelnenud kuue kuu jooksul sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, kuna tema töö- või teenistussuhe oli peatatud, arvutatakse hüvitis isiku sotsiaalmaksuga maksustatud tulust, mida ta sai viimase kuu eest enne töö- või teenistussuhte peatamist.

  (5) Füüsilisest isikust ettevõtjale arvutatakse hüvitis vägivallakuriteole eelnenud kalendriaastal (1. jaanuar kuni 31. detsember) saadud puhastulust.

  (6) Kui ühe kalendripäeva tulu oli väiksem kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ja arvu 30 jagatis, võrdub ühe kalendripäeva keskmine tulu kuupalga alammäära ja arvu 30 jagatisega.

  (7) Vägivallakuriteo ohvriks langemise ajal mittetöötavale või töötule isikule makstakse hüvitist ainult püsiva töövõimetuse korral. Hüvitise arvutamise aluseks on Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära 30-ga jagamisel saadud ühe kalendripäeva keskmine tulu.

§ 12.  Ohvri ravikulud

  (1) Ohvri ravikulud on tema ravimise ning ravimite ja keha funktsioone asendavate abivahendite soetamise, traumajärgsete tüsistuste kergendamise ja tervislikule seisundile kohase uue eriala õpetamisega seotud hädavajalikud kulutused ning eespool nimetatud asjaoludega seotud hädavajalikud sõidukulud.

  (2) Ohvri ravikulude hulka loetakse ka järgmiste teenuste kasutamiseks tehtud kulutused:
  1) psühholoogiline nõustamine kuni 10 seanssi;
  2) psühhoteraapia kuni 15 seanssi.

  (3) Ohvri ravikulud hüvitatakse isikule, kes on neid kulusid kandnud.

§ 13.  Matusekulud

  Vägivallakuriteo ohvri matusteks tehtud kulutused hüvitatakse matuse korraldamise kulud kandnud isikule summas 5500 krooni, millest arvatakse maha saadud riiklik matusetoetus.

§ 14.  Ohvri surmast tulenev kahju

  Vägivallakuriteo tagajärjel hukkunud ohvri ülalpeetavale makstakse hüvitist käesoleva seaduse § 11 alusel arvutatud ohvri eelnevast tulust järgnevalt:
  1) ühele ülalpeetavale 75 protsenti;
  2) kahele ülalpeetavale 85 protsenti;
  3) kolmele või enamale ülalpeetavale kokku 100 protsenti.

2. jagu Hüvitamise kord 

§ 15.  Hüvitise piirmäär

  Käesoleva seaduse alusel makstav hüvitis ühele ohvrile ja kõigile ülalpeetavatele kokku ei või olla suurem kui 50 000 krooni.

§ 16.  Hüvitise maksmist välistavad asjaolud

  (1) Hüvitist ei maksta, kui ohver:
  1) on kuriteo toimepanemise või kahju tekkimise esile kutsunud või seda soodustanud oma tahtliku või kergemeelse käitumisega;
  2) ei ole 15 päeva jooksul kuriteost teatanud, kuigi oleks olnud võimeline seda tegema, ja politsei ei ole ka muul viisil sellest teada saanud;
  3) on süüdi mõistetud vägivallakuriteo toimepanemise eest või karistusseadustiku (RT I 2001, 61, 364; 2002, 86, 504; 82, 480; 105, 612; 2003, 4, 22) § 255 lõike 1 või § 256 lõike 1 alusel ja tema karistusandmed ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse (RT I 1997, 87, 1467; 2002, 82, 477; 2003, 26, 156) kohaselt kustutatud;
  4) hüvitise maksmine on ebaõiglane või põhjendamatu muudel põhjustel.

  (2) Ülalpeetavale ei maksta hüvitist ka siis, kui tema käitumises esinesid käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–4 nimetatud asjaolud.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud asjaoludest olenemata võib maksta hüvitist ülalpeetavale, kelle kuusissetulek on alla Vabariigi Valitsuse kehtestatud minimaalsetest tarbimiskulutustest lähtuvat toimetulekupiiri.

  (4) Hüvitise maksmisest võib keelduda, kui hüvitise taotleja on keeldunud tegemast õiguskaitseorganitega koostööd kuriteo asjaolude selgitamiseks, kurjategija kindlakstegemiseks ja tabamiseks ning kahjude tõendamiseks.

§ 17.  Kahju hüvitamise viis

  (1) Töövõimetusest ja ülalpidaja kaotusest tuleneva kahju korral makstakse kuni hüvitise määramise otsuse tegemiseni saamata jäänud summad välja korraga ja hüvitise määramise otsuse tegemisele järgnevast kuust alates perioodiliste maksetena:
  1) kuni ohvri töövõime taastumiseni, ümberõppe teel uue eriala omandamiseni või surmani;
  2) kuni ülalpeetav vastab hüvitise saamiseks riikliku pensionikindlustuse seaduse § 20 lõikes 3 või 5 ettenähtud tingimustele.

  (2) Perioodiliselt makstava hüvitise korral tehakse makseid igakuiselt, kui hüvitise määramise otsuses ei nähta ette teisiti.

  (3) Üldjuhul määratakse ülalpeetavatele ühine hüvitis. Ülalpeetava kirjaliku taotluse alusel võib tema osa ühisest hüvitisest eraldada.

  (4) Ohvri ravi- ja matusekulud hüvitatakse ühekordse maksena.

  (5) Hüvitise taotleja põhjendatud taotluse alusel võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hüvitise maksta osadena või kogu summa korraga.

  (6) Käesoleva seaduse § 12 lõikes 2 nimetatud teenuste kulud võib hüvitada pensioniameti otsusel hüvitise taotlejale teenust osutanud asutusele.

3. jagu Hüvitise määramine 

§ 18.  Hüvitise määramine

  Hüvitise maksmise otsustab pensioniameti direktor.

§ 19.  Hüvitise taotlemine

  (1) Hüvitistaotlus (edaspidi taotlus) esitatakse taotleja elukohajärgsele pensioniametile ühe aasta jooksul kuriteo toimepanemisest või ohvri surma päevast, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhtudel.

  (2) Hilisem taotlus vaadatakse läbi, kui:
  1) ülalpeetav sai ohvri surmast teada rohkem kui kuus kuud pärast surmapäeva ja taotlus on esitatud ühe aasta jooksul ohvri surmast teada saamise päevast alates;
  2) hüvitise taotleja tervisehäire kestis üle kuue kuu ja taotluse õigeaegne esitamine ei olnud terviseseisundi tõttu võimalik ja vastav taotlus on esitatud ühe aasta jooksul pärast terviseseisundi paranemist.

  (3) Taotluses peavad olema hüvitise taotleja andmed ning andmed kuriteo ja tekitatud kahju kohta ja kahju muudest allikatest hüvitamise kohta.

  (4) Hüvitise taotlemiseks vajalike dokumentide loetelu kehtestab sotsiaalminister määrusega.

  (5) Hüvitise taotlemiseks vajalike eeluurimisasutuse poolt esitatavate andmete dokumendi vormi kehtestab siseminister määrusega.

  (6) Taotletava hüvitise suuruse näitab oma taotluses hüvitise taotleja meditsiinidokumentide, sissetulekut tõendavate dokumentide ning vägivallakuriteoga tekitatud otseseid kulusid tõendavate dokumentide alusel, samuti seoses sama kahjuga muudest allikatest saadud või saadavat hüvitist tõendavate dokumentide alusel, mis lisatakse taotlusele. Pensioniametil on õigus hüvitise taotleja esitatud andmeid kontrollida.

  (7) Pensioniameti direktoril on õigus saata ohver täiendavale arstlikule läbivaatusele, mille kulud arvatakse hüvitise maksmisel ravikulude hulka.

§ 20.  Taotluse läbivaatamine

  (1) Pensioniameti direktor vaatab esitatud taotluse läbi ja teeb otsuse hüvitise määramise või sellest keeldumise kohta 30 päeva jooksul taotluse ja sellele lisatud dokumentide saabumisest.

  (2) Kui isik jätab koos taotlusega esitamata nõutud andmed või dokumendid või kui taotluses on muid puudusi, teatab pensioniamet hüvitise taotlejale posti teel või elektrooniliselt, missugused puudused esinesid, määrab kolmekuulise tähtaja puuduste kõrvaldamiseks ning selgitab, et tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võib pensioniameti direktor teha otsuse olemasolevate andmete alusel.

§ 21.  Otsustamise edasilükkamine

  (1) Pensioniameti direktor võib hüvitise määramise otsustamise edasi lükata kuni otsuse tegemiseni maa- või linnakohtus, kui:
  1) hüvitise taotleja õigus saada hüvitist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult on ebaselge või
  2) on ilmne, et kuriteoga tekitatud kahju eest vastutav isik on nõus ja võimeline hüvitama kuriteoga tekitatud kahju.

  (2) Kui hüvitise taotleja õigus saada sama kahjuga seoses hüvitist muust allikast kui kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult või kui selle hüvitise suurus on ebaselge või vaieldav, võib hüvitise maksmise otsustamise edasi lükata ajani, mil nimetatud õigus või hüvitise suurus on lõplikult kindlaks tehtud.

  (3) Otsustamise edasilükkamise teeb pensioniamet hüvitise taotlejale viivitamata teatavaks posti teel või elektrooniliselt.

  (4) Kui hüvitise maksmise otsustamine on käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud alustel edasi lükatud, otsustab pensioniameti direktor hüvitise määramise või sellest keeldumise 10 päeva jooksul, arvates päevast, mil ta on saanud teada otsuse edasilükkamist tinginud asjaolu äralangemisest.

§ 22.  Avansina makstav hüvitis

  (1) Kui hüvitise maksmise otsustamine lükatakse käesoleva seaduse § 21 lõigetes 1 ja 2 ettenähtud juhtudel edasi, on pensioniameti peadirektoril õigus maksta hüvitise taotleja avalduse alusel avanssi, kui hüvitise taotleja õigus saada hüvitist on ilmne ja ta on majanduslikult raskes olukorras.

  (2) Avanss ei või olla suurem kui 10 000 krooni.

  (3) Kui avanss on määratud hüvitisest suurem, nõutakse enammakstu tagasi vastavalt käesoleva seaduse §-s 27 sätestatule.

  (4) Hüvitise määramisest keeldumise korral võib avansi tagasi nõuda üksnes siis, kui maksmine on tingitud hüvitise taotleja kuritarvitusest.

§ 23.  Otsuse teatavakstegemine

  Pensioniameti direktori otsus hüvitise määramise või sellest keeldumise kohta tehakse hüvitise taotlejale teatavaks posti teel või elektrooniliselt viie tööpäeva jooksul otsuse tegemise päevast arvates.

§ 24.  Otsuse vaidlustamine

  Kui hüvitise taotleja ei nõustu pensioniameti direktori otsusega, on tal õigus esitada vaie pensionikomisjonile haldusmenetluse seaduses sätestatud korras või kaebus halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus (RT I 1999, 31, 425; 33, õiend; 40, õiend; 96, 846; 2000, 51, 321; 2001, 53, 313; 58, 355; 2002, 29, 174; 50, 313; 53, 336; 62, 376; 2003, 13, 67; 23, 140) sätestatud korras.

§ 25.  Andmete registrisse kandmine

  (1) Andmed ohvrile hüvitiste määramise ja maksmise kohta kantakse riikliku pensionikindlustuse registrisse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.

  (2) Ohvrite isikuandmeid ja andmeid ohvrile hüvitise määramise ja maksmise kohta töödeldakse kooskõlas isikuandmete kaitse seadusega (RT I 2003, 26, 158).

§ 26.  Hüvitise suuruse muutmine ja hüvitise maksmise lõpetamine

  (1) Asjaolust, mis tingib hüvitise suuruse vähendamise või hüvitise maksmise lõpetamise, on hüvitise saaja kohustatud pensioniametile teatama 15 päeva jooksul taolise asjaolu tekkimisest arvates. Esitatud teade vaadatakse läbi 10 päeva jooksul selle saabumisest.

  (2) Riiklike toetuste ja muude maksete suuruse muutmise korral teeb pensioniamet omal algatusel ümberarvutused muudatuse jõustumise päevast arvates 10 päeva jooksul.

  (3) Hüvitise suurust vähendatakse või hüvitise maksmine lõpetatakse vähendamise või lõpetamise asjaolu tekkimisele järgnevast kuust arvates.

  (4) Hüvitist suurendatakse suurendamise asjaolu tõendavate dokumentide esitamisele järgneva kuu esimesest päevast arvates.

  (5) Vähemalt üks kord aastas on pensioniamet kohustatud perioodiliselt makstavate hüvitiste summad üle vaatama.

  (6) Perioodiliselt makstavate hüvitiste puhul arvestatakse hindade ja elukalliduse muutumist korras, mille on kehtestanud Vabariigi Valitsus.

§ 27.  Enammakstud summa tagasinõudmine

  Enammakstud hüvitis nõutakse hüvitise saajalt tagasi tsiviilseadustes ettenähtud korras.

§ 28.  Sissenõude pööramine hüvitisele, nõude loovutamine ja tasaarvestamine

  Käesolevas seaduses käsitletud hüvitisele ja hüvitisnõudele ei või pöörata sissenõuet, nõuet ei või ka loovutada ega tasaarvestada.

§ 29.  Tulumaksuvabastus

  Käesoleva seaduse alusel makstavat hüvitist ei maksustata tulumaksuga.

§ 30.  Tsiviilhagi esitamise õigus

  (1) Käesoleva seaduse alusel hüvitise taotlemine ja hüvitise määramine ei piira hüvitise saaja õigust nõuda vägivallakuriteoga tekitatud kahju hüvitamist üldistel alustel.

  (2) Kui hüvitise saaja esitab vägivallakuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks hagi maa- või linnakohtusse, on ta kohustatud sellest viivitamata pensioniametile kirjalikult teatama.

§ 31.  Riigi regressiõigus

  (1) Pärast käesoleva seaduse alusel hüvitise maksmist läheb hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile. Tagasinõutav summa ei või olla suurem tsiviilhagiga rahuldatud summast.

  (2) Regressinõudeasjades esindab riiki sotsiaalminister. Sotsiaalministril on edasivolitamisõigus.

  (3) Kui hüvitise saaja saab sama kahju eest hüvitist pärast käesoleva seaduse alusel hüvitise määramist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult või mõnest muust allikast, mida ei arvestatud hüvitise suuruse määramise aluseks olevast kahjust maha vastavalt käesoleva seaduse § 10 lõikele 2, peab ta sellest viivitamata teatama pensioniametile ja maksma hüvitise tagasi hüvitise suuruse määramisel arvestatud ulatuses.

4. peatükk FINANTSEERIMINE 

§ 32.  Finantseerimine

  (1) Käesoleva seaduse alusel makstavaid hüvitisi ja riiklikku ohvriabiteenust finantseeritakse riigieelarve eraldistest Sotsiaalministeeriumi eelarvesse ja need määratakse kindlaks vastava eelarveaasta riigieelarvega.

  (2) Käesoleva seaduse alusel makstavate hüvitiste ja riikliku ohvriabiteenuse osutamise kulu katteallikad on:
  1) süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha;
  2) käesoleva seaduse alusel regressi korras tagasinõutud summad;
  3) eraldised eelmise aasta vabadest vahenditest;
  4) riigieelarves ettenähtud muud vahendid.

5. peatükk RAKENDUSSÄTTED 

§ 33.  Teatamiskohustus

  Eeluurimisasutus on kohustatud teavitama käesoleva seaduse sisust ohvreid ja ülalpeetavaid, kes võiksid saada käesoleva seaduse alusel ohvriabiteenust või hüvitist.

§ 34.  Varem määratud hüvitiste ümberarvutamine

  Enne käesoleva seaduse jõustumist määratud perioodilised hüvitised, mille maksmine jätkub pärast käesoleva seaduse jõustumist, arvutatakse ümber käesoleva seaduse kohaselt.

§ 35.  Seaduse jõustumine

  (1) Käesolev seadus jõustub 2004. aasta 1. veebruaril.

  (2) Käesoleva seaduse 2. peatükk jõustub 2005. aasta 1. jaanuaril.

  (3) Käesoleva seaduse § 9 lõike 2 punkt 2 jõustub Eesti liitumisel Euroopa Liiduga.

  (4) Käesoleva seaduse § 9 lõike 2 punkt 3 jõustub vägivallakuritegude ohvritele hüvitiste maksmise Euroopa konventsiooni ratifitseerimise seaduse jõustumisel.

§ 36.  Kuriteoohvritele riikliku hüvitise maksmise seaduse kehtetuks tunnistamine

  Kuriteoohvritele riikliku hüvitise maksmise seadus (RT I 1999, 4, 51; 2001, 12, 50; 100, 648; 2002, 56, 350; 61, 375; 110, 660) tunnistatakse kehtetuks.