Määrus kehtestatakse «Ülikooliseaduse»
§ 291 lõike 5, «Rakenduskõrgkooli
seaduse» § 15 lõike 6 ja «Eesti
Vabariigi haridusseaduse» § 5 lõike 2 punktide 7 ja 71
alusel.
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§1. Määruse ülesanne ja reguleerimisala
(1) Arstiõppe, loomaarstiõppe, proviisoriõppe, hambaarstiõppe,
ämmaemandaõppe, õeõppe, arhitektiõppe ja ehitusinseneriõppe raamnõuded
(edaspidi raamnõuded) kehtestavad nõuded arstide,
loomaarstide, proviisorite, hambaarstide, ämmaemandate, õdede,
arhitektide ja ehitusinseneride koolitamisel Eestis ning määravad nende
õpete kogumahu, alustamise ning lõpetamise tingimused ja väljundi,
nõuded õppekavadele, õppekava läbimisel omandatavad pädevused, samuti
nõuded õppejõududele.
(2) Arstiõppele, loomaarstiõppele, proviisoriõppele, hambaarstiõppele,
ämmaemandaõppele, õeõppele, arhitektiõppele ja ehitusinseneriõppele
kohaldatakse Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määruse nr 258
«Kõrgharidusstandard» (RT I 2002, 70, 426; 105, 626; 2003, 61, 403;
2004, 63, 446) sätteid käesolevatest raamnõuetest tulenevate erisustega.
§2. Teoreetiline, praktiline ja kliiniline õpe
(1) Teoreetiline õpe toimub auditoorse ja iseseisva töö vormis.
(2) Praktiline õpe toimub iseseisva ja praktilise töö ning praktika
vormis.
(3) Arstiõpe, loomaarstiõpe, hambaarstiõpe, ämmaemandaõpe ja õeõpe
sisaldavad ka kliinilist õpet.
§3. Kutsestandard
Kui raamnõuetes nimetatud kutsealal on kinnitatud kutsestandard,
lähtutakse vastava õppekava koostamisel kutsestandardis kirjeldatud
kutsekirjeldusest ja kutseoskusnõuetest.
2. peatükk
ARSTIÕPE
§4. Arstiõpe ja selle õppekavale esitatavad nõuded
(1) Arstiõppe nominaalkestus on 6 aastat ja õppekavas määratud õppe maht
240 ainepunkti. Euroopa ainepunktide ülekande süsteemi rakendamisel on
õppekavas määratud õppe maht 360 ainepunkti.
(2) Arstiõpe koosneb teoreetilisest ja praktilisest õppest. Arstiõpe
toimub ülikoolis, arstiõppe kliiniline õpe viiakse läbi ülikooli
järelevalve all väljaspool ülikooli, sealhulgas Tartu Ülikooli
kliinikumis.
(3) Teoreetiline ja praktiline õpe moodustavad õppekavas määratud õppe
mahust vähemalt 5500 tundi.
(4) Arstiõppe õppekava sisaldab vähemalt lisas 1 nimetatud õppeaineid,
kusjuures üht või mitut lisas loetletud õppeainet võib õpetada teiste
distsipliinide raames või nendega seoses.
(5) Arstiõppes moodustab lõpueksam õppekavas määratud õppe mahust
vähemalt 2 ainepunkti.
§5. Arstiõppe alustamine
Arstiõppe alustamise tingimus on keskharidus või sellele vastav
välisriigi kvalifikatsioon.
§6. Arstiõppe läbimisel omandatavad pädevused
Arstiõppe läbimisel omandab üliõpilane:
1)
piisavad teadmised meditsiiniga seotud teadusharudest ning hea
teadusmeetodite rakendamise oskuse, sealhulgas bioloogiliste
funktsioonide mõõtmise, teaduslikult tõendatud faktide hindamise ja
andmete analüüsimise oskuse;
2) piisavad teadmised inimese
normaalsest ja patoloogilisest anatoomiast, füsioloogiast ja
käitumisest, samuti inimese tervisliku seisundi ja tema elukeskkonna
vahelistest suhetest;
3) piisavad teadmised kliinilistest
distsipliinidest ja meetoditest, mis annavad ülevaatliku pildi
psüühilistest ja füüsilistest haigustest, haiguste profülaktikast,
diagnoosimisest ja ravist ning inimese reproduktiivsusest;
4)
küllaldased kliinilised kogemused asjakohase järelevalve all.
§7. Arstiõppe õppejõududele esitatavad nõuded
(1) Vähemalt 60 protsenti õppekavas määratud õppeainete mahust õpetavad
vastavas õppevaldkonnas teadus- ja arendustööl aktiivsed doktorikraadiga
või sellele vastava kvalifikatsiooniga õppejõud.
(2) Praktilisi erialaaineid õpetavatel õppejõududel on vähemalt
magistrikraad või vastav kvalifikatsioon ning 3-aastane erialase töö
kogemus.
§8. Arstiõppe lõpetamine
(1) Arstiõpe lõpeb lõpueksami sooritamisega.
(2) Arstiõppe lõpetanud isikule annab ülikool diplomi õppekava täitmise
ja magistrikraadi andmise kohta, akadeemilise õiendi ja tasuta
ingliskeelse akadeemilise õiendi (diploma supplement).
(3) Arstiõppe lõpetanud isikul on õigus jätkata õpinguid doktoriõppes
ülikooli nõukogu kehtestatud korras.
(4) Arstiõppele järgneb kolme- kuni viieaastane residentuur ühel arsti
erialal «Tartu Ülikooli seadusega» (RT I 1995, 23, 333; 1996, 49, 953;
51, 965; 1998, 61, 986; 1999, 102, 908; 2001, 16, 71; 2002, 61, 375; 90,
521; 2003, 20, 116; 2004, 45, 316; 56, 404) ja teiste õigusaktidega
kehtestatud tingimustel ja korras.
(5) Arstiõppe lõpetanud isikul on õigus osutada tervishoiuteenuseid
«Tervishoiuteenuste korraldamise seadusega» (RT I 2001, 50, 284; 2002,
57, 360; 61, 375; 62, 377; 110, 661; 2003, 26, 157; 26, 160; 2004, 29,
192; 56, 400) kehtestatud tingimustel ja korras.
3. peatükk
LOOMAARSTIÕPE
§9. Loomaarstiõpe ja selle õppekavale esitatavad nõuded
(1) Loomaarstiõppe nominaalkestus on 6 aastat ja õppekavas määratud õppe
maht 240 ainepunkti. Euroopa ainepunktide ülekande süsteemi rakendamisel
on õppekavas määratud õppe maht 360 ainepunkti.
(2) Loomaarstiõpe koosneb teoreetilisest ja praktilisest õppest.
Loomaarstiõpe toimub ülikoolis, kusjuures loomaarstiõppe kliiniline õpe
võib toimuda ülikooli järelevalve all väljaspool ülikooli. Praktiline
õpe võib toimuda praktika vormis, kui see toimub täiskoormusega ega
ületa loomaarstiõppe nominaalkestuse jooksul kuut kuud.
(3) Loomaarstiõppe õppekava sisaldab vähemalt lisas 2 nimetatud
õppeaineid, kusjuures üht või mitut lisas loetletud õppeainet võib
õpetada teiste distsipliinide raames või nendega seoses. Paragrahvis 11
nimetatud loomaarsti pädevuste omandamise võimaldamiseks tagab ülikool
teoreetilise ja praktilise õppe, sealhulgas kliinilise õppe omavahelise
kooskõla ning nende õpete võrdse osakaalu eri õppeainete rühmades.
(4) Loomaarstiõppes moodustab lõpueksam või lõputöö õppekavas määratud
õppe mahust vähemalt 2 ainepunkti.
§10. Loomaarstiõppe alustamine
Loomaarstiõppe alustamise tingimus on keskharidus või sellele vastav
välisriigi kvalifikatsioon.
§11. Loomaarstiõppe läbimisel omandatavad pädevused
Loomaarstiõppe läbimisel omandab üliõpilane:
1)
piisavad teadmised loomaarsti tegevusega seotud teadusharudest;
2)
piisavad teadmised loomade anatoomiast ja füsioloogiast ja
funktsioonidest, loomakasvatusest, loomade sigimisest ja
loomatervishoiust, samuti nende söötmisest, sealhulgas nende vajadustele
vastava sööda tootmise ja säilitamise tehnoloogiatest;
3)
piisavad teadmised loomade käitumisest ja kaitsest;
4) piisavad
teadmised loomahaiguste põhjustest, laadist, kulust, toimest,
diagnoosimisest ja ravist ühe isendi või loomade rühma puhul, sealhulgas
eriteadmised inimestele edasi kanduda võivatest haigustest;
5)
piisavad teadmised ennetavast veterinaarmeditsiinist;
6) piisavad
teadmised loomse toidu tootmise, valmistamise ja turustamisega seotud
toiduhügieeni nõuetest ja tehnoloogiatest ning toiduohutusest ja selle
järelevalvest;
7) piisavad teadmised käesolevas paragrahvis
nimetatud valdkondadega seotud õigusnormidest;
8) küllaldased
kliinilised ja muud praktilised kogemused asjakohase järelevalve all.
§12. Loomaarstiõppe õppejõududele esitatavad nõuded
(1) Vähemalt 60 protsenti õppekavas määratud õppeainete mahust õpetavad
vastavas õppevaldkonnas teadus- ja arendustööl aktiivsed doktorikraadiga
või sellele vastava kvalifikatsiooniga õppejõud.
(2) Praktilisi erialaaineid õpetavatel õppejõududel on vähemalt
magistrikraad või vastav kvalifikatsioon ning 3-aastane erialase töö
kogemus.
§13. Loomaarstiõppe lõpetamine
(1) Loomaarstiõpe lõpeb lõpueksami sooritamisega või lõputöö kaitsmisega.
(2) Loomaarstiõppe lõpetanud isikule annab ülikool diplomi õppekava
täitmise ja magistrikraadi andmise kohta, akadeemilise õiendi ja tasuta
ingliskeelse akadeemilise õiendi (diploma supplement).
(3) Loomaarstiõppe lõpetanud isikul on õigus jätkata õpinguid
doktoriõppes ülikooli nõukogu kehtestatud korras.
(4) Loomaarstiõppe lõpetanud isikul on õigus osutada veterinaarteenuseid
«Veterinaarkorralduse seadusega» (RT I 1999, 58, 608; 2002, 13, 79; 18,
97; 61, 375; 63, 387; 96, 566; 2004, 38, 257) kehtestatud tingimustel ja
korras.
4. peatükk
PROVIISORIÕPE
§14. Proviisoriõpe ja selle õppekavale esitatavad nõuded
(1) Proviisoriõppe nominaalkestus on 5 aastat ja õppekavas määratud õppe
maht 200 ainepunkti. Euroopa ainepunktide ülekande süsteemi rakendamisel
on õppekavas määratud õppe maht 300 ainepunkti.
(2) Proviisoriõpe koosneb nelja ja poole aastasest teoreetilisest ja
praktilisest õppest ning kuuekuulisest praktikast. Proviisoriõpe toimub
ülikoolis, kusjuures proviisoriõppe praktiline õpe võib toimuda ülikooli
järelevalve all väljaspool ülikooli. Praktika toimub jaemüügiapteegis
või haiglas kõnealuse haigla farmaatsiaosakonna järelevalve all.
(3) Proviisoriõppe õppekava sisaldab vähemalt lisas 3 nimetatud
õppeaineid, kusjuures üht või mitut lisas loetletud õppeainet võib
õpetada teiste distsipliinide raames või nendega seoses. Lähtudes
teoreetilise ja praktilise õppe tasakaalu nõudest, tuleb õppe
teaduspõhise iseloomu säilitamiseks kõikide õppeainete puhul teooriale
piisavat tähelepanu pöörata.
(4) Proviisoriõppes moodustab lõpueksam või lõputöö õppekavas määratud
õppe mahust vähemalt 2 ainepunkti.
§15. Proviisoriõppe alustamine
Proviisoriõppe alustamise tingimus on keskharidus või sellele vastav
välisriigi kvalifikatsioon.
§16. Proviisoriõppe läbimisel omandatavad pädevused
(1) Proviisoriõppe läbimisel omandab üliõpilane:
1)
piisavad teadmised ravimitest ja ravimite valmistamisel kasutatavatest
ainetest;
2) piisavad teadmised farmatseutilisest tehnoloogiast ning
ravimite füüsikalisest, keemilisest, bioloogilisest ja
mikrobioloogilisest uurimisest;
3) piisavad teadmised metabolismist
ja ravimite toimest, toksiliste ainete toimest ja ravimite kasutamisest;
4)
oskuse ravimitega seotud teaduslikke andmeid interpreteerida, et anda
kliendile ravimi kohta asjakohast teavet;
5) piisavad teadmised
proviisoriametiga seotud õiguslikest ja muudest nõuetest.
(2) Proviisoriõppe lõpetanud isik on võimeline:
1)
valmistama erinevaid ravimivorme;
2) tootma ja analüüsima ravimeid;
3)
laboratoorselt analüüsima ravimeid;
4) säilitama ja
väljastama ravimeid hulgimüügietapil;
5) valmistama,
analüüsima, säilitama ja väljastama ravimeid jaemüügiapteekides;
6)
valmistama, analüüsima, säilitama ja väljastama ravimeid haiglates;
7)
andma ravimitealast teavet ja nõu.
§17. Proviisoriõppe õppejõududele esitatavad nõuded
(1) Vähemalt 60 protsenti õppekavas määratud õppeainete mahust õpetavad
vastavas õppevaldkonnas teadus- ja arendustööl aktiivsed doktorikraadiga
või sellele vastava kvalifikatsiooniga õppejõud.
(2) Praktilisi erialaaineid õpetavatel õppejõududel on vähemalt
magistrikraad või vastav kvalifikatsioon ning 3-aastane erialase töö
kogemus.
§18. Proviisoriõppe lõpetamine
(1) Proviisoriõpe lõpeb lõpueksami sooritamisega või lõputöö kaitsmisega.
(2) Proviisoriõppe lõpetanud isikule annab ülikool diplomi õppekava
täitmise ja magistrikraadi andmise kohta, akadeemilise õiendi ja tasuta
ingliskeelse akadeemilise õiendi (diploma supplement).
(3) Proviisoriõppe lõpetanud isikul on õigus jätkata õpinguid
doktoriõppes ülikooli nõukogu kehtestatud korras.
(4) Proviisoriõppe lõpetanud isikul on õigus osutada § 16 lõikes 2
nimetatud piirides teenuseid «Ravimiseadusega» (RT I 1996, 3, 56; 49,
954; 1997, 93, 1564; 1998, 36/37, 554; 1999, 58, 608; 2001, 53, 308;
2002, 18, 97; 53, 336; 62, 377; 63, 387; 82, 480; 2003, 26, 156; 88,
591) kehtestatud tingimustel ja korras.
5. peatükk
HAMBAARSTIÕPE
§19. Hambaarstiõpe ja selle õppekavale esitatavad nõuded
(1) Hambaarstiõppe nominaalkestus on 5 aastat ja õppekavas määratud õppe
maht 200 ainepunkti. Euroopa ainepunktide ülekande süsteemi rakendamisel
on õppekavas määratud õppe maht 300 ainepunkti.
(2) Hambaarstiõpe koosneb teoreetilisest ja praktilisest õppest.
Hambaarstiõpe toimub ülikoolis, kusjuures hambaarstiõppe kliiniline õpe
võib toimuda ülikooli järelevalve all väljaspool ülikooli.
(3) Hambaarstiõppe õppekava sisaldab vähemalt lisas 4 nimetatud
õppeaineid, kusjuures üht või mitut lisas loetletud õppeainet võib
õpetada teiste distsipliinide raames või nendega seoses.
(4) Hambaarstiõppes moodustab lõpueksam õppekavas määratud õppe mahust
vähemalt 2 ainepunkti.
§20. Hambaarstiõppe alustamine
Hambaarstiõppe alustamise tingimus on keskharidus või sellele vastav
välisriigi kvalifikatsioon.
§21. Hambaarstiõppe läbimisel omandatavad pädevused
(1) Hambaarstiõppe läbimisel omandab üliõpilane:
1)
piisavad teadmised hambaarstiteadusega seotud teadusharudest ning hea
teadusmeetodite rakendamise oskuse, sealhulgas bioloogiliste
funktsioonide mõõtmise, teaduslikult tõendatud faktide hindamise ja
andmete analüüsimise oskuse;
2) piisavad teadmised inimese
normaalsest ja patoloogilisest anatoomiast, füsioloogiast ja
käitumisest, samuti inimese tervisliku seisundi ning tema elukeskkonna
vahelistest suhetest hambaravi vaatepunktist;
3) piisavad teadmised
tervete ja haigete hammaste, suu, lõualuude ja nendega seotud kudede
struktuurist ja funktsioonidest ning nende toimest patsiendi üldisele
tervislikule seisundile ning füüsilisele ja sotsiaalsele heaolule;
4)
piisavad teadmised kliinilistest distsipliinidest ja meetoditest, mis
annavad tervikliku pildi hammaste, suu, lõualuude ja nendega seotud
kudede anomaaliatest, kahjustustest ja haigustest, ning anomaaliate ja
haiguste ennetamisest, diagnoosimisest ja ravist;
5) küllaldased
kliinilised kogemused asjakohase järelevalve all.
(2) Hambaarstiõppe lõpetanud isik on võimeline tegelema hammaste, suu,
lõualuude ja nendega seotud kudede anomaaliate ja haiguste ennetuse,
diagnoosimise ja raviga.
§22. Hambaarstiõppe õppejõududele esitatavad nõuded
(1) Vähemalt 60 protsenti õppekavas määratud õppeainete mahust õpetavad
vastavas õppevaldkonnas teadus- ja arendustööl aktiivsed doktorikraadiga
või sellele vastava kvalifikatsiooniga õppejõud.
(2) Praktilisi erialaaineid õpetavatel õppejõududel on vähemalt
magistrikraad või vastav kvalifikatsioon ning 3-aastane erialase töö
kogemus.
§23. Hambaarstiõppe lõpetamine
(1) Hambaarstiõpe lõpeb lõpueksami sooritamisega.
(2) Hambaarstiõppe lõpetanud isikule annab ülikool diplomi õppekava
täitmise ja magistrikraadi andmise kohta, akadeemilise õiendi ja tasuta
ingliskeelse akadeemilise õiendi (diploma supplement).
(3) Hambaarstiõppe lõpetanud isikul on õigus jätkata õpinguid
doktoriõppes ülikooli nõukogu kehtestatud korras.
(4) Hambaarstiõppele järgneb kolme- kuni viieaastane residentuur ühel
hambaarsti erialal «Tartu Ülikooli seadusega» ja teiste õigusaktidega
kehtestatud tingimustel ja korras.
(5) Hambaarstiõppe lõpetanud isikul on õigus osutada § 21 lõikes 2
nimetatud piirides tervishoiuteenuseid «Tervishoiuteenuste korraldamise
seadusega» kehtestatud tingimustel ja korras.
6. peatükk
ÄMMAEMANDAÕPE
§24. Ämmaemandaõpe ja selle õppekavale esitatavad nõuded
(1) Ämmaemandaõppe nominaalkestus on 4,5 aastat ja õppekavas määratud
õppe maht 180 ainepunkti. Euroopa ainepunktide ülekande süsteemi
rakendamisel on õppekavas määratud õppe maht 270 ainepunkti.
(2) Ämmaemandaõpe koosneb teoreetilisest ja praktilisest õppest.
Ämmaemandaõpe toimub rakenduskõrgkoolis, kusjuures ämmaemandaõppe
kliiniline õpe võib toimuda rakenduskõrgkooli järelevalve all väljaspool
rakenduskõrgkooli.
(3) Teoreetilise õppe käigus omandab üliõpilane ämmaemandus- ja
õendusabi kavandamiseks, osutamiseks ja hindamiseks vajalikud teadmised,
arusaamad ja kutsealased oskused.
(4) Kliiniline õpe toimub järelevalve all tegevusluba omavates
sotsiaalabi- ja tervishoiuasutustes ämmaemanda kvalifikatsiooniga
õppejõudude vastutusel ning koostöös teiste kvalifitseeritud
ämmaemandate ja muude pädevate töötajatega. Kliinilise õppe käigus
osalevad üliõpilased asutuste nendes tegevustes, mis on seotud
ämmaemanduse ja õenduse ning ämmaemanda ja õe tegevuse ja vastutuse
õppimisega.
(5) Kliinilise õppe käigus õpib üliõpilane omandatud teadmiste ja
oskuste alusel ämmaemandus- ja õendusabi kavandama, osutama ja hindama.
Üliõpilane omandab meeskonnatööks, ämmaemandus- ja õendusabi juhtimiseks
ning tervishoiualase hariduse korraldamiseks üksikisikute, rühmade või
ühiskonna tasandil vajalikke oskusi ja teadmisi.
(6) Ämmaemandaõppe õppekava sisaldab vähemalt lisas 5 nimetatud
õppeaineid, kusjuures üht või mitut lisas loetletud õppeainet võib
õpetada teiste distsipliinide raames või nendega seoses. Lisa 5 esimeses
osas nimetatud teoreetiline õpe ja sama lisa teises osas nimetatud
praktiline õpe peavad olema tasakaalus ja omavahel kooskõlas, et
üliõpilasel oleks võimalik omandada ämmaemanda ülesannete täitmiseks
vajalikud ja § 26 lõikes 1 nimetatud pädevused. Rakenduskõrgkool tagab
teoreetilise ja praktilise õppe omavahelise kooskõla ning nende õpete
tasakaalu eri õppeainete rühmades kogu ämmaemandaõppe vältel.
(7) Ämmaemandaõppes moodustab lõpueksam või lõputöö õppekavas määratud
õppe mahust vähemalt 2 ainepunkti.
§25. Ämmaemandaõppe alustamine
Ämmaemandaõppe alustamise tingimus on keskharidus või sellele vastav
välisriigi kvalifikatsioon.
§26. Ämmaemandaõppe läbimisel omandatavad pädevused
(1) Ämmaemandaõppe läbimisel omandab üliõpilane:
1)
piisavad teadmised ämmaemanduse aluseks olevatest ainetest –
reproduktiivtervisest, sünnitusabist, rahva tervisest ja õendusest;
2)
piisavad teadmised ämmaemanduse alustest, ämmaemanduseetikast ja seda
reguleerivatest õigusaktidest ning ämmaemanduse üldpõhimõtetest;
3)
teadmised ja oskused ämmaemandusest naistehaiguste, raseduse ja
sünnituse puhul ning sünnitusjärgsel perioodil,
4)
intensiivravi põhimõtted ning teadmised ja oskused abistamiseks
ekstreemsetes olukordades nagu vaakumekstraktsioon, emakaõõne revisioon,
platsenta manuaalne eemaldamine, verejooksud, mitmikute sünd,
vaagnaotsseisud, nabaväädi väljalangus, eklampsia;
5)
piisavad kliinilised kogemused praktikabaasides, kus on
reproduktiivmeditsiini ja ämmaemandusabi teenuse osutamiseks piisavalt
pädevaid ämmaemandaid ning vajalikke vahendeid;
6)
tervishoiutöötajatega töötamise kogemused ning valmisoleku osaleda
tervishoiutöötajatele mõeldud praktilises koolituses;
7)
paragrahvis 31 nimetatud õeõppe läbimisel omandatavad pädevused.
(2) Ämmaemandaõppe lõpetanud isik on võimeline:
1)
andma usaldusväärset teavet ja nõu reproduktiivtervise ning
pereplaneerimise alal;
2) diagnoosima rasedust, jälgima normaalselt
kulgevaid rasedusi ja nõustama rasedat, tegema normaalselt kulgevate
raseduste arengu jälgimiseks vajalikke läbivaatusi;
3)
määrama või soovitama riskiraseduse võimalikult varajaseks
diagnoosimiseks vajalikke uuringuid;
4) korraldama sünnituseelseid
ettevalmistusprogramme (perekoole) tulevastele vanematele, neid
põhjalikult ette valmistama sünnituseks ning lapsevanema rolliks, viima
läbi rasedusaegset nõustamist hügieeni ja toitumise küsimustes;
5)
hoolitsema ema eest sünnituse ajal, teda abistama ning jälgima
asjakohaste kliiniliste ja tehniliste vahenditega loote üsasisest
seisundit;
6) võtma vastu normaalselt kulgevaid sünnitusi,
hädaolukordades võtma vastu ka tuharseisus sünnitusi ning tegema
vajaduse korral lahklihalõiget;
7) tundma ära ema või lapse
seisundi kõrvalekalletele viitavaid märke, mis nõuavad arsti sekkumist
ning abistama arsti ettenähtud viisil; võtma arsti puudumisel kasutusele
erakorralisi abinõusid, nagu platsenta käsitsi eemaldamine ning sellele
järgnev emakaõõne kontroll;
8) vaatama vastsündinu
läbi ja tema eest hoolitsema; rakendama kõiki tarvilikke meetmeid ja
vajaduse korral alustama viivitamata elustamist;
9) hoolitsema ema
eest sünnitusjärgsel ajal, jälgima tema seisundit ja andma talle
vajalikku teavet vastsündinu hooldamise kohta;
10) ravima oma
pädevuse raames ning osutama arsti määratud ravi;
11)
koguma vajalikke andmeid ja dokumenteerima oma tegevust;
12)
kavandama, osutama ja hindama õendusabi, rakendama omandatud
teoreetilisi ja praktilisi teadmisi õendusest.
§27. Ämmaemandaõppe õppejõududele esitatavad nõuded
(1) 100 protsenti õppekavas määratud õppeainete mahust õpetavad
kõrgharidusega või vastava kvalifikatsiooniga õppejõud, kusjuures 50
protsenti õppekavas määratud õppeainete mahust õpetavad magistrikraadi
või vastava kvalifikatsiooniga õppejõud.
(2) Praktilisi erialaaineid õpetavatel õppejõududel on vähemalt
kõrgharidus või vastav kvalifikatsioon ning 3-aastane erialase töö
kogemus.
§28. Ämmaemandaõppe lõpetamine
(1) Ämmaemandaõpe lõpeb lõpueksami sooritamisega või lõputöö kaitsmisega.
(2) Ämmaemandaõppe lõpetanud isikule annab õppeasutus diplomi õppekava
täitmise kohta, akadeemilise õiendi ja tasuta ingliskeelse akadeemilise
õiendi (diploma supplement).
(3) Ämmaemandaõppe lõpetanud isikul on õigus jätkata õpinguid
magistriõppes õppeasutuse nõukogu kehtestatud tingimustel ja korras.
(4) Ämmaemandaõppe lõpetanud isikul on õigus osutada tervishoiuteenuseid
§ 26 lõikes 2 nimetatud piirides «Tervishoiuteenuste korraldamise
seadusega» kehtestatud tingimustel ja korras.
7. peatükk
ÕEÕPE
§29. Õeõpe ja selle õppekavale esitatavad nõuded
(1) Õeõppe nominaalkestus on 3,5 aastat ja õppekavas määratud õppe maht
140 ainepunkti. Koos täiendava spetsialiseerumisega on õeõppe
nominaalkestus 4,5 aastat ja õppekavas määratud õppe maht 180
ainepunkti. Euroopa ainepunktide ülekande süsteemi rakendamisel on
õppekavas määratud õppe maht üldjuhul 210 ainepunkti ja koos täiendava
spetsialiseerumisega 270 ainepunkti.
(2) Õeõpe koosneb teoreetilisest ja praktilisest õppest. Õeõpe toimub
rakenduskõrgkoolis, kusjuures õeõppe kliiniline õpe võib toimuda
rakenduskõrgkooli järelevalve all väljaspool rakenduskõrgkooli.
(3) Teoreetiline ja praktiline õpe moodustavad õppekavas määratud õppe
mahust vähemalt 4600 tundi, millest teoreetilist õpet on vähemalt 1/3 ja
kliinilist õpet vähemalt pool.
(4) Teoreetilise õppe käigus omandab üliõpilane õendusabi kavandamiseks,
osutamiseks ja hindamiseks vajalikud teadmised, arusaamad ja erialased
oskused.
(5) Kliiniline õpe toimub tegevusluba omavates sotsiaalabi- ja
tervishoiuasutustes õe kvalifikatsiooniga õppejõudude vastutusel ning
koostöös teiste kvalifitseeritud õdede ja muude pädevate töötajatega.
Kliinilise õppe käigus osalevad üliõpilased asutuste nendes tegevustes,
mis on seotud õenduse ning õe tegevuse ja vastutuse õppimisega.
(6) Kliinilise õppe käigus õpib üliõpilane meeskonnatöös osalemise ja
kontaktide kaudu tervete ja haigete inimestega või läbi kaudse kontakti
kogukonnaga ning samuti omandatud teadmiste ja oskuste alusel õendusabi
kavandama, osutama ja hindama. Lisaks meeskonnatööle omandab üliõpilane
õendusabi juhtimiseks vajalikke oskusi ja teadmisi, sealhulgas
üksikisikute, väikeste rühmade või tervishoiuasutuste personali
tervishoiualase hariduse korraldamist.
(7) Õeõppe õppekava sisaldab vähemalt lisas 6 nimetatud õppeaineid,
kusjuures üht või mitut lisas loetletud õppeainet võib õpetada teiste
distsipliinide raames või nendega seoses. Lisa 6 esimeses osas nimetatud
teoreetiline õpe ja sama lisa teises osas nimetatud praktiline õpe
peavad olema tasakaalus ja omavahel kooskõlas, et üliõpilasel oleks
võimalik omandada õe ülesannete täitmiseks vajalikud ja §-s 31 nimetatud
pädevused. Rakenduskõrgkool tagab teoreetilise ja praktilise õppe
omavahelise kooskõla ning nende õpete tasakaalu eri õppeainete rühmades
kogu õeõppe vältel.
(8) Õeõppes moodustab lõpueksam või lõputöö õppekavas määratud õppe
mahust vähemalt 2 ainepunkti.
§30. Õeõppe alustamine
Õeõppe alustamise tingimus on keskharidus või sellele vastav välisriigi
kvalifikatsioon.
§31. Õeõppe läbimisel omandatavad pädevused
Õeõppe läbimisel omandab üliõpilane:
1)
piisavad teadmised õenduse aluseks olevatest ainetest, sealhulgas
piisava arusaama terve ja haige inimese anatoomiast, füsioloogiast ja
psühholoogiast, inimese tervislikust seisundist ja seda mõjutavast
füüsilisest ja sotsiaalsest keskkonnast;
2) piisavad
teadmised õenduse alustest, õenduseetikast ning tervise ja õenduse
üldpõhimõtetest;
3) piisavad kliinilised kogemused
praktikabaasides, kus on patsiendile vajaliku õendusabi osutamiseks
piisavalt pädevaid õdesid ja vajalikke vahendeid;
4)
valmisoleku osaleda tervishoiutöötajatele mõeldud praktilises koolituses
ning nendega töötamise kogemused;
5) koostöökogemuse teiste
tervishoiu kutsealade esindajatega.
§32. Õeõppe õppejõududele esitatavad nõuded
(1) 100 protsenti õppekavas määratud õppeainete mahust õpetavad
kõrgharidusega või vastava kvalifikatsiooniga õppejõud, kusjuures 50
protsenti õppekavas määratud õppeainete mahust õpetavad magistrikraadi
või vastava kvalifikatsiooniga õppejõud.
(2) Praktilisi erialaaineid õpetavatel õppejõududel on vähemalt
kõrgharidus või vastav kvalifikatsioon ning 3-aastane erialase töö
kogemus.
§33. Õeõppe lõpetamine
(1) Õeõpe lõpeb lõpueksami sooritamisega või lõputöö kaitsmisega.
(2) Õeõppe lõpetanud isikule annab õppeasutus diplomi õppekava täitmise
kohta, akadeemilise õiendi ja tasuta ingliskeelse akadeemilise õiendi (diploma
supplement).
(3) Õeõppe lõpetanud isikul on õigus jätkata õpinguid magistriõppes
õppeasutuse nõukogu kehtestatud tingimustel ja korras.
(4) Õeõppe lõpetanud isikul on õigus osutada tervishoiuteenuseid
«Tervishoiuteenuste korraldamise seadusega» kehtestatud tingimustel ja
korras.
8. peatükk
ARHITEKTIÕPE
§34. Arhitektiõpe ja selle õppekavale esitatavad nõuded
(1) Arhitektiõppe nominaalkestus on 5 aastat ja õppekavas määratud õppe
maht 200 ainepunkti. Euroopa ainepunktide ülekande süsteemi rakendamisel
on õppekavas määratud õppe maht 300 ainepunkti.
(2) Arhitektiõpe koosneb teoreetilisest ja praktilisest õppest, mis
peavad olema tasakaalus ja omavahel kooskõlas. Arhitektiõpe toimub
ülikoolis.
(3) Arhitektiõppe õppekava sisaldab vähemalt lisas 7 nimetatud
õppeaineid, kusjuures üht või mitut lisas loetletud õppeainet võib
õpetada teiste distsipliinide raames või nendega seoses.
(4) Arhitektiõppes moodustab lõputöö õppekavas määratud õppe mahust
vähemalt 10 ainepunkti.
§35. Arhitektiõppe alustamine
Arhitektiõppe alustamise tingimus on keskharidus või sellele vastav
välisriigi kvalifikatsioon.
§36. Arhitektiõppe läbimisel omandatavad pädevused
(1) Arhitektiõppe läbimisel omandab üliõpilane:
1)
oskuse luua arhitektuuriprojekte ja ruumilisi planeeringuid, mis
vastavad esteetilistele, tehnilistele ja keskkonnanõuetele;
2)
piisavad teadmised arhitektuuri ning sellega seotud kunstiliikide,
tehnoloogiate ja humanitaarteaduste ajaloost ja teooriatest;
3)
teadmised ja oskused arhitektuurse projekteerimise kvaliteeti
mõjutavates kujutava kunsti, disaini ja sisearhitektuuri valdkondades;
4)
piisavad teadmised ruumilise planeerimise ja linnaarhitektuuri ning
keskkonna- ja maastikuarhitektuuri alustest, strateegiatest, teooriatest
ja ajaloost;
5) inimeste ja ehitiste suhte ning uusehitiste ja
olemasoleva tehiskeskkonna suhte mõistmise ja arusaama, et ehitised ja
nendevaheline ruum peavad vastama inimese vajadustele ning olema
kooskõlas loodusega;
6) arhitektikutse ja -eetika ning arhitekti
ühiskondliku rolli mõistmise, teadmise, et sotsiaalsete teguritega peab
arvestama juba kavandamisprotsessis lähteülesannete koostamisel;
7)
alusuuringute meetodite rakendamise ja lähteülesannete koostamise oskuse
hoone projekti ja planeeringu koostamisel;
8) ehitiste
projekteerimise ja planeerimisega seotud konstruktiivsete, ehituslike ja
insener-tehniliste ülesannete lahendamise oskuse;
9) piisavad
teadmised arhitektuuriga seotud reaal- ja ehitusteadustest, tehnikatest,
tehnoloogiatest, samuti arhitektuuri funktsioonidest, et tagada selliste
keskkonnasõbralike turvaliste ehitiste püstitamine, mille siseruumid on
mugavad ja kliimamõjutuste eest kaitstud;
10)
projekteerimisoskused, mis tarbijate vajadusi ja nõudeid arvestades
tagavad ehitusmääruste ja kvaliteedinõuete piires ressursside säästliku
ja efektiivse kasutamise;
11) piisavad teadmised ehitustööstusest,
-tehnoloogiast, -korraldusest ja -menetlusest, mis on seotud
arhitektuurikontseptsioonide rakendamisega ehituses ja erinevate
arhitektuurilahenduste sidumisega terviklikuks ehitatud keskkonnaks;
12)
teadmised hoonete projekteerimist ja planeerimist reguleerivatest
seadustest ja muudest valdkonda reguleerivatest õigusaktidest ning
oskuse neid kasutada;
13) oskuse analüüsida ja juhtida kollektiivset
planeerimis- ja projekteerimisprotsessi kui tervikut, mis tagab loovad
ja kvaliteetsed lahendused;
14) oskuse kasutada planeerimis-,
projekteerimis- ja juhtimisprotsessis enam levinud
kommunikatsioonitehnoloogiaid ja -meediaid.
(2) Arhitektiõppe lõpetanud isik on võimeline iseseisvalt ja omal
vastutusel koostama, konsulteerima, hindama ja juhtima maa-alade,
linnade ja asulate ruumilist planeerimist ning ehitiste projekte ning on
võimeline töötama riigi- ja kohalikes omavalitsustes planeerimist,
arhitektuuri ja ehitamist korraldavatel vastutavatel ametikohtadel.
§37. Arhitektiõppe õppejõududele esitatavad nõuded
(1) Vähemalt 60 protsenti õppekavas määratud õppeainete mahust õpetavad
vastavas õppevaldkonnas teadus- ja arendustööl aktiivsed doktorikraadiga
või sellele vastava kvalifikatsiooniga õppejõud.
(2) Praktilisi erialaaineid õpetavatel õppejõududel on vähemalt
magistrikraad või vastav kvalifikatsioon ning 3-aastane erialase töö
kogemus.
§38. Arhitektiõppe lõpetamine
(1) Arhitektiõpe lõpeb lõputöö kaitsmisega.
(2) Arhitektiõppe lõpetanud isikule annab ülikool diplomi õppekava
täitmise ja magistrikraadi andmise kohta, akadeemilise õiendi ja tasuta
ingliskeelse akadeemilise õiendi (diploma supplement).
(3) Arhitektiõppe lõpetanud isikul on õigus jätkata õpinguid
doktoriõppes ülikooli nõukogu kehtestatud korras.
(4) Arhitektiõppe lõpetanud isikul on õigus osutada teenuseid § 36
lõikes 2 nimetatud piirides «Planeerimisseadusega» (RT I 2002, 99, 579;
2004, 22, 148; 38, 258) kehtestatud tingimustel ja korras ning
«Ehitusseadusega» (RT I 2002, 47, 297; 99, 579; 2003, 25, 153; 2004, 18,
131) kehtestatud tingimustel ja korras pärast seadusega ettenähtud
töökogemuse omandamist.
9. peatükk
EHITUSINSENERIÕPE
§39. Ehitusinseneriõpe ja selle õppekavale esitatavad nõuded
(1) Ehitusinseneriõppe nominaalkestus on 5 aastat ja õppekavas määratud
õppe maht 200 ainepunkti. Euroopa ainepunktide ülekande süsteemi
rakendamisel on õppekavas määratud õppe maht 300 ainepunkti.
(2) Ehitusinseneriõpe koosneb teoreetilisest ja praktilisest õppest.
Ehitusinseneriõpe toimub ülikoolis.
(3) Ehitusinseneriõppe õppekava sisaldab vähemalt lisas 8 nimetatud
õppeaineid, kusjuures üht või mitut lisas loetletud õppeainet võib
õpetada teiste distsipliinide raames või nendega seoses.
(4) Ehitusinseneriõppes moodustab lõputöö õppekavas määratud õppe mahust
vähemalt 10 ainepunkti.
§40. Ehitusinseneriõppe alustamine
Ehitusinseneriõppe alustamise tingimus on keskharidus või sellele vastav
välisriigi kvalifikatsioon.
§41. Ehitusinseneriõppe läbimisel omandatavad pädevused
Ehitusinseneriõppe läbimisel omandab üliõpilane:
1)
esteetilistele ja tehnilistele nõuetele vastava ehitusprojekteerimise
oskused;
2) piisavad teadmised, et mõista inseneritegevuse seotust
sotsiaalsete, majanduslike, keskkonnaalaste ning eetiliste probleemide
ja ülesannetega ning nende lahendamise viisidega;
3) piisavalt
detailse ehitusprojekti tehniliste tingimuste koostamise, riskianalüüsi
ja keskkonnamõjude hindamise oskused;
4) piisavad teadmised
matemaatika, füüsika, tugevusõpetuse, ehitusmehaanika, ehitusfüüsika,
materjaliõpetuse ja geotehnika alal;
5) piisavad teadmised
ehitusökonoomika, ehitustehnoloogia ja ehituse planeerimise alal;
6)
ehitusprojekteerimise ja -juhtimise eriotstarbelise ning standardse
arvutitarkvara kasutamise oskused;
7) teadmised ehitusobjektide
projekteerimist ja rajamist reguleerivatest seadustest ning oskuse neid
kasutada;
8) ehitusprojekti hindamiseks, analüüsimiseks, juhtimiseks
ning planeerimiseks vajalikud teadmised;
9) majandustegevuse
analüüsimiseks, äriplaanide koostamiseks ja hindamiseks vajalikud
teadmised.
§42. Ehitusinseneriõppe õppejõududele esitatavad nõuded
(1) Vähemalt 60 protsenti õppekavas määratud õppeainete mahust õpetavad
vastavas õppevaldkonnas teadus- ja arendustööl aktiivsed doktorikraadiga
või sellele vastava kvalifikatsiooniga õppejõud.
(2) Praktilisi erialaaineid õpetavatel õppejõududel on vähemalt
magistrikraad või vastav kvalifikatsioon ning 3-aastane erialase töö
kogemus.
§43. Ehitusinseneriõppe lõpetamine
(1) Ehitusinseneriõpe lõpeb lõputöö kaitsmisega.
(2) Ehitusinseneriõppe lõpetanud isikule annab ülikool diplomi õppekava
täitmise ja magistrikraadi andmise kohta, akadeemilise õiendi ja tasuta
ingliskeelse akadeemilise õiendi (diploma supplement).
(3) Ehitusinseneriõppe lõpetanud isikul on õigus jätkata õpinguid
doktoriõppes ülikooli nõukogu kehtestatud korras.
(4) Ehitusinseneriõppe lõpetanud isikul on õigus osutada teenuseid
«Planeerimisseadusega» ja «Ehitusseadusega» kehtestatud tingimustel ja
korras pärast seadusega ettenähtud töökogemuse omandamist.
10. peatükk
RAKENDUSSÄTTED
§44. Üleminek
Kuni 1. septembrini 2006. a võib ämmaemandaõpe ja õeõpe toimuda
rakenduskõrgharidusõpet läbiviivas õppeasutuses.
§45. Õpetajate koolituse raamnõuete muutmine
Vabariigi Valitsuse 22. novembri 2000. a määruses nr 381 «Õpetajate
koolituse raamnõuded» (RT I 2000, 87, 575; 2002, 105, 626; 107, 640;
2004, 63, 446) tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 11
järgmises sõnastuses:
«(11) Klassiõpetaja õpetajakoolitus toimub bakalaureuse-
ja magistriõppe integreeritud õppekavadel põhineva õppena.»;
2) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 11
järgmises sõnastuses:
«(11) Klassiõpetaja õpetajakoolituse alustamise tingimus
on keskharidus või sellele vastav välisriigi kvalifikatsioon.»;
3) paragrahvi 10 täiendatakse lõikega 11
järgmises sõnastuses:
«(11) Vähemalt 60 protsenti klassiõpetaja
õpetajakoolituse õppekavas määratud õppeainete mahust õpetavad vastavas
õppevaldkonnas teadus- ja arendustööl aktiivsed doktorikraadiga või
sellele vastava kvalifikatsiooniga õppejõud.»;
4) paragrahvi 11 täiendatakse lõikega 11
järgmises sõnastuses:
«(11) Klassiõpetaja õpetajakoolitus lõpeb lõpueksami
sooritamisega või lõputöö kaitsmisega. Klassiõpetaja õpetajakoolituse
lõpetanud isikule annab ülikool diplomi õppekava täitmise ja
magistrikraadi andmise kohta, akadeemilise õiendi ja tasuta ingliskeelse
akadeemilise õiendi (diploma supplement). Klassiõpetaja
õpetajakoolituse lõpetanud isikul on õigus jätkata õpinguid doktoriõppes
ülikooli nõukogu kehtestatud korras.»
§46. Kõrgharidusstandardi muutmine
Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määruses nr 258
«Kõrgharidusstandard» tehakse järgmised muudatused:
1) määruse normitehniline märkus tunnistatakse kehtetuks;
2) paragrahvi 1 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt:
«(3) Arstiõppele, loomaarstiõppele, proviisoriõppele, hambaarstiõppele,
ämmaemandaõppele, õeõppele, arhitektiõppele ja ehitusinseneriõppele ning
õpetajakoolitusele kohaldatakse kõrgharidusstandardi sätteid Vabariigi
Valitsuse määrustega kehtestatud raamnõuetest tulenevate erisustega.»;
3) paragrahvi 19 lõike 2 esimene lause sõnastatakse järgmiselt:
«Nii bakalaureuseõppe ja magistriõppe kui ka rakenduskõrgharidusõppe ja
magistriõppe nominaalkestus kokku on vähemalt 5 aastat ja õppekavas
määratud õppe maht 200 ainepunkti.»;
4) 6. peatükk tunnistatakse kehtetuks.
1 Euroopa Ühenduste Nõukogu direktiiv 77/453/EMÜ üldhoolduse
eest vastutavate meditsiiniõdede tegevust käsitlevate õigusnormide
kooskõlastamise kohta (Euroopa Ühenduste Teataja L 176, 15.07.1977, lk
8–10); Euroopa Ühenduste Nõukogu direktiiv 78/687/EMÜ hambaarstide
tegevust käsitlevate õigusnormide kooskõlastamise kohta (Euroopa
Ühenduste Teataja L 233, 24.08.1978, lk 10–14); Euroopa Ühenduste
Nõukogu direktiiv 78/1027/EMÜ veterinaararstide tegevust käsitlevate
õigusnormide kooskõlastamise kohta (Euroopa Ühenduste Teataja L 362,
23.12.1978, lk 7–9); Euroopa Ühenduste Nõukogu direktiiv 80/155/EMÜ
ämmaemandana tegutsemise alustamist ja tegutsemist käsitlevate
õigusnormide kooskõlastamise kohta (Euroopa Ühenduste Teataja L 033,
11.02.1980, lk 8–12); Euroopa Ühenduste Nõukogu direktiiv 85/384/EMÜ,
mis käsitleb arhitektuurialaste diplomite, tunnistuste ja muude
kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide vastastikust tunnustamist ja mis
sisaldab meetmeid asutamisõiguse ja teenuste osutamise vabaduse
kasutamise hõlbustamiseks (Euroopa Ühenduste Teataja L 223, 21.08.1985,
lk 15–25); Euroopa Ühenduste Nõukogu direktiiv 85/432/EMÜ teatavat
farmaatsiaalast tegevust käsitlevate õigusnormide kooskõlastamise kohta
(Euroopa Ühenduste Teataja L 253, 24.09.1985, lk 34–36); Euroopa
Ühenduste Nõukogu direktiiv 85/614/EMÜ, millega muudetakse Hispaania ja
Portugali ühinemise tõttu direktiivi 85/384/EMÜ, mis käsitleb
arhitektuurialaste diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni
tõendavate dokumentide vastastikust tunnustamist ja mis sisaldab
meetmeid asutamisõiguse ja teenuste osutamise vabaduse kasutamise
hõlbustamiseks (Euroopa Ühenduste Teataja L 376, 31.12.1985, lk 1);
Euroopa Ühenduste Nõukogu direktiiv 86/17/EMÜ, millega muudetakse
Portugali ühinemise tõttu direktiivi 85/384/EMÜ, mis käsitleb
arhitektuurialaste diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni
tõendavate dokumentide vastastikust tunnustamist ja mis sisaldab
meetmeid asutamisõiguse ja teenuste osutamise vabaduse kasutamise
hõlbustamiseks (Euroopa Ühenduste Teataja L 027, 01.02.1986, lk 71);
Euroopa Ühenduste Nõukogu direktiiv 89/594/EMÜ, millega muudetakse
direktiive 75/362/EMÜ, 77/452/EMÜ, 78/686/EMÜ, 78/1026/EMÜ ja
80/154/EMÜ, mis on seotud arstide, üldhoolduse eest vastutavate
meditsiiniõdede, hambaarstide, veterinaararstide ja ämmaemandate
diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide
vastastikuse tunnustamisega, ning direktiive 75/363/EMÜ, 78/1027/EMÜ ja
80/155/EMÜ, mis käsitlevad arstide, veterinaararstide ja ämmaemandate
tegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamist (Euroopa Ühenduste
Teataja L 341, 23.11.1989, lk 19–29); Euroopa Ühenduste Nõukogu
direktiiv 89/595/EMÜ, millega muudetakse direktiivi 77/452/EMÜ, mis
käsitleb üldhoolduse eest vastutavate meditsiiniõdede diplomite,
tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide
vastastikust tunnustamist ja mis sisaldab meetmeid asutamisõiguse ja
teenuste osutamise vabaduse kasutamise hõlbustamiseks, ning millega
muudetakse direktiivi 77/453/EMÜ üldhoolduse eest vastutavate
meditsiiniõdede tegevust käsitlevate õigusnormide kooskõlastamise kohta
(Euroopa Ühenduste Teataja L 341, 23.11.1989, lk 30–32); Euroopa
Ühenduste Nõukogu direktiiv 90/658/EMÜ, millega Saksamaa ühinemise tõttu
muudetakse teatavaid kutsekvalifikatsiooni tunnustamist käsitlevaid
direktiive (Euroopa Ühenduste Teataja L 353, 17.12.1990, lk 73–76);
Euroopa Ühenduste Nõukogu direktiiv 93/16/EMÜ arstide vaba liikumise
hõlbustamise ning nende diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni
tõendavate dokumentide vastastikuse tunnustamise kohta (Euroopa
Ühenduste Teataja L 165, 07.07.1993, lk 1–24); Euroopa Parlamendi ja
Euroopa Liidu Nõukogu direktiiv 97/50/EÜ, millega muudetakse direktiivi
93/16/EMÜ arstide vaba liikumise hõlbustamise ning nende diplomite,
tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide
vastastikuse tunnustamise kohta (Euroopa Liidu Teataja L 291,
24.10.1997, lk 35–37); Euroopa Liidu Komisjoni direktiiv 98/21/EÜ,
millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/16/EMÜ arstide vaba liikumise
hõlbustamise ning nende diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni
tõendavate dokumentide vastastikuse tunnustamise kohta (Euroopa Liidu
Teataja L 119, 22.04.1998, lk 15); Euroopa Liidu Komisjoni direktiiv
98/63/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/16/EMÜ arstide vaba
liikumise hõlbustamise ning nende diplomite, tunnistuste ja muude
kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide vastastikuse tunnustamise kohta
(Euroopa Liidu Teataja L 253, 15.09.1998, lk 24–26); Euroopa Liidu
Komisjoni direktiiv 1999/46/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi
93/16/EMÜ arstide vaba liikumise hõlbustamise ning nende diplomite,
tunnistuste ning muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide
vastastikuse tunnustamise kohta (Euroopa Liidu Teataja L 139,
02.06.1999, lk 25–26); Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu
direktiiv 2001/19/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiive 89/48/EMÜ ja
92/51/EMÜ kutsekvalifikatsiooni tunnustamise üldsüsteemi kohta ja
nõukogu direktiive 77/452/EMÜ, 77/453/EMÜ, 78/686/EMÜ, 78/687/EMÜ,
78/1026/EMÜ, 78/1027/EMÜ, 80/154/EMÜ, 80/155/EMÜ, 85/384/EMÜ,
85/432/EMÜ, 85/433/EMÜ ja 93/16/EMÜ, mis käsitlevad üldhoolduse eest
vastutavate meditsiiniõdede, hambaarstide, veterinaararstide,
ämmaemandate, arhitektide, farmatseutide ja arstide kutsealasid (Euroopa
Liidu Teataja L 206, 31.07.2001, lk 1–51).
|
|
Haridus- ja teadusminister Toivo MAIMETS
|
|
|
Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri 2004. a määruse nr
312 «Arstiõppe, loomaarstiõppe, proviisoriõppe, hambaarstiõppe,
ämmaemandaõppe, õeõppe, arhitektiõppe ja ehitusinseneriõppe
raamnõuded»
lisa 1
|
ARSTIÕPPE ÕPPEKAVASSE KUULUVATE ÕPPEAINETE LOETELU
Arstiõppe õppekava sisaldab vähemalt järgmisi õppeaineid:
1. Bioloogilised ja meditsiinilised õppeained:
1)
anatoomia;
2) histoloogia;
3) biokeemia;
4) bioloogia;
5)
mikrobioloogia;
6) immunoloogia;
7) füsioloogia;
8)
patoloogia;
9) farmakoloogia;
10) epidemioloogia;
11)
rahvatervishoid;
12) meditsiinieetika ja -õigus;
13)
kohtuarstiteadus.
2. Kliinilised õppeained:
1) sisehaigused;
2) kirurgia;
3)
anestesioloogia ja intensiivravi;
4) esmaabi ja põetus;
5)
psühhiaatria;
6) onkoloogia;
7) radioloogia;
8)
neuroloogia ja neurokirurgia;
9) naistehaigused ja sünnitusabi;
10)
lastehaigused;
11) erakorraline meditsiin;
12)
kõrva-nina-kurguhaigused;
13) silmahaigused;
14)
peremeditsiin;
15) taastusravi;
16) naha- ja suguhaigused.
3. Kliiniline praktika
|
|
Haridus- ja teadusminister Toivo MAIMETS
|
|
|
Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri 2004. a määruse nr
312 «Arstiõppe, loomaarstiõppe, proviisoriõppe, hambaarstiõppe,
ämmaemandaõppe, õeõppe, arhitektiõppe ja ehitusinseneriõppe
raamnõuded»
lisa 2
|
LOOMAARSTIÕPPE ÕPPEKAVASSE KUULUVATE ÕPPEAINETE LOETELU
Loomaarstiõppe õppekava sisaldab vähemalt järgmisi õppeaineid:
1. Põhiained:
1) füüsika;
2) keemia;
3)
loomabioloogia;
4) taimebioloogia;
5) biomatemaatika.
2. Eriained:
1) baasteadused:
–anatoomia (sealhulgas
histoloogia ja embrüoloogia);
–füsioloogia;
–biokeemia;
–geneetika;
–farmakoloogia;
–farmaatsia;
–toksikoloogia;
–mikrobioloogia;
–immunoloogia;
–epidemioloogia;
–kutse-eetika;
2)
kliinilised teadused:
–sünnitusabi;
–patoloogia,
sealhulgas patoloogiline anatoomia;
–parasitoloogia;
–kliiniline
meditsiin ja kirurgia (sealhulgas anestesioloogia);
–kliiniline
õpetus koduloomadest, kodulindudest ja muudest loomaliikidest;
–ennetav
meditsiin;
–radioloogia;
–sigimine ja sigimisega seotud
häired;
–riiklik veterinaarjärelevalve ja veterinaarne
rahvatervishoid;
–veterinaariaalased õigusnormid ja kohtumeditsiin;
–teraapia;
–propedeutika;
3)
loomakasvatustootmine:
–loomakasvatuslik tootmine;
–loomade
söötmine;
–agronoomia;
–maamajandus;
–loomakasvatus;
–veterinaarhügieen;
–loomade
etoloogia ja kaitse;
4) toiduhügieen:
–loomade sööda kontroll
ja järelevalve;
–toiduhügieen ja -tehnoloogia;
–praktiline
töö, sealhulgas praktiline töö kohtades, kus toimub loomade tapmine ja
toidu töötlemine.
|
|
Haridus- ja teadusminister Toivo MAIMETS
|
|
|
Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri 2004. a määruse nr
312 «Arstiõppe, loomaarstiõppe, proviisoriõppe, hambaarstiõppe,
ämmaemandaõppe, õeõppe, arhitektiõppe ja ehitusinseneriõppe
raamnõuded»
lisa 3
|
PROVIISORIÕPPE ÕPPEKAVASSE KUULUVATE ÕPPEAINETE LOETELU
Proviisoriõppe õppekava sisaldab vähemalt järgmisi õppeaineid:
1)
taime- ja loomabioloogia;
2) füüsika;
3) üld- ja
anorgaaniline keemia;
4) orgaaniline keemia;
5) analüütiline
keemia;
6) farmatseutiline keemia, sealhulgas ravimite analüüsimine;
7)
üldine ja meditsiiniline biokeemia;
8) anatoomia ja füsioloogia;
9)
meditsiiniterminoloogia;
10) mikrobioloogia;
11) farmakoloogia ja
farmakoteraapia;
12) farmatseutiline tehnoloogia;
13)
toksikoloogia;
14) farmakognoosia;
15) õigusaktid ja kutse-eetika.
|
|
Haridus- ja teadusminister Toivo MAIMETS
|
|
|
Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri 2004. a määruse nr
312 «Arstiõppe, loomaarstiõppe, proviisoriõppe, hambaarstiõppe,
ämmaemandaõppe, õeõppe, arhitektiõppe ja ehitusinseneriõppe
raamnõuded»
lisa 4
|
HAMBAARSTIÕPPE ÕPPEKAVASSE KUULUVATE ÕPPEAINETE LOETELU
Hambaarstiõppe õppekava sisaldab vähemalt järgmisi õppeaineid:
1. Põhiained:
1) keemia;
2) füüsika;
3)
bioloogia.
2. Meditsiinilis-bioloogilised õppeained ja üldmeditsiinilised
õppeained:
1) anatoomia;
2) embrüoloogia;
3)
histoloogia, sealhulgas tsütoloogia;
4) füsioloogia;
5)
biokeemia;
6) patoloogiline anatoomia;
7) üldpatoloogia;
8)
farmakoloogia;
9) mikrobioloogia;
10) rahvatervishoid;
11)
ennetav meditsiin ja epidemioloogia;
12) radioloogia;
13)
füsioteraapia;
14) üldkirurgia;
15) üldmeditsiin,
sealhulgas pediaatria;
16) otorinolarüngoloogia;
17)
dermatoloogia ja veneroloogia;
18) üldine psühholoogia,
psühhopatoloogia, neuropatoloogia;
19) anesteesia.
3. Otseselt stomatoloogiaga seotud õppeained:
1)
ortopeediline hambaravi;
2) hambaravimaterjalid ja -seadmed;
3)
suu- ja hambahaigused;
4) ennetav hambaravi;
5) valuvaigistid ja
rahustid hambaravis;
6) suukirurgia;
7) eripatoloogia;
8)
kliiniline praktika;
9) laste hambaravi;
10) ortodontia;
11)
parodontoloogia;
12) suu- ja hambahaiguste radiodiagnostika;
13)
oklusioon ja lõualuu funktsioonid;
14) kutseala korraldus,
kutse-eetika ja kutsealased õigusnormid;
15) hambaravi
sotsiaalsed aspektid.
|
|
Haridus- ja teadusminister Toivo MAIMETS
|
|
|
Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri 2004. a määruse nr
312 «Arstiõppe, loomaarstiõppe, proviisoriõppe, hambaarstiõppe,
ämmaemandaõppe, õeõppe, arhitektiõppe ja ehitusinseneriõppe
raamnõuded»
lisa 5
|
ÄMMAEMANDAÕPPE ÕPPEKAVASSE KUULUVATE ÕPPEAINETE LOETELU
Ämmaemandaõppe õppekava sisaldab vähemalt järgmisi õppeaineid:
I. TEOREETILINE ÕPE
1. Põhiained:
1) üldanatoomia ja -füsioloogia;
2)
patoloogia;
3) bakterioloogia, viroloogia ja parasitoloogia;
4)
biofüüsika, biokeemia ja radioloogia;
5) pediaatria rõhuga
vastsündinutele;
6) hügieen ja rahvatervis;
7) toitumine
ja dietoloogia, rõhuga naistele, vastsündinutele ja imikutele;
8)
sotsioloogia;
9) farmakoloogia;
10) psühholoogia;
11)
pedagoogika;
12) tervishoiu- ja sotsiaalalane seadusandlus ja
tervishoiukorraldus;
13) kutse-eetika ja kutsealased õigusnormid;
14)
seksuaalkasvatus ja perekonna planeerimine;
15) ema ja lapse
õiguskaitse.
2. Ämmaemanda tegevusega seotud õppeained:
1)
anatoomia ja füsioloogia;
2) embrüoloogia ja loote areng;
3)
rasedus, sünnitus ja sünnitusjärgne periood;
4)
naistehaigused ja sünnitusabi;
5) ettevalmistus lapse sünniks ja
lapsevanemaks saamiseks, sealhulgas psühholoogilised aspektid;
6)
ettevalmistus sünnituseks, sealhulgas sünnitusabi tehniliste vahendite
tundmine ja kasutamine;
7) valutustamine, anesteesia ja elustamine;
8)
vastsündinu füsioloogia ja patoloogia;
9) vastsündinu
hooldus ja jälgimine;
10) psühholoogilised ja sotsiaalsed
tegurid.
II. PRAKTILINE ÕPE
1. Vähemalt 40 raseda nõustamine, mille hulka kuulub vähemalt 100
sünnituseelset külastust.
2. Vähemalt 40 raseda sünnituseelne jälgimine raseduse jooksul.
3. Vähemalt 40 sünnituse vastuvõtmine; kui sünnitajate vähesuse
tõttu ei ole võimalik nii palju sünnitusi vastu võtta, võib see arv olla
vähemalt 30, tingimusel, et üliõpilane on abiks lisaks veel 20 sünnituse
vastuvõtmisel.
4. Aktiivne abistamine kuni 2 tuharseisus lapse sünnituse
vastuvõtmisel; kui selliste sünnitajate vähesuse tõttu ei ole see
võimalik, võib see toimuda simulatsioonina.
5. Lahklihalõike tegemine ning sünnitusteede terviklikkuse
taastamine.
6. Vähemalt 40 raseduspatoloogiaga naise (riskiraseda)
sünnituseelne jälgimine.
7. Vähemalt 100 sünnitusjärgse naise ja terve vastsündinu
läbivaatus koos jälgimise ja hooldusega.
8. Erihooldust vajavate vastsündinute, sealhulgas enneaegsete,
ülekantud, alakaaluliste või haigete vastsündinute ning nende emade
jälgimine, nõustamine ja hooldus.
9. Ämmaemandus naistehaiguste, tüsistunud sünnituste ning haigete
vastsündinute ja imikute puhul.
10. Õendus ja ämmaemandus sise- ning kirurgiliste haigete puhul.
|
|
Haridus- ja teadusminister Toivo MAIMETS
|
|
|
Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri 2004. a määruse nr
312 «Arstiõppe, loomaarstiõppe, proviisoriõppe, hambaarstiõppe,
ämmaemandaõppe, õeõppe, arhitektiõppe ja ehitusinseneriõppe
raamnõuded»
lisa 6
|
ÕEÕPPE ÕPPEKAVASSE KUULUVATE ÕPPEAINETE LOETELU
Õeõppe õppekava sisaldab vähemalt järgmisi õppeaineid:
I. TEOREETILINE ÕPE
1. Õendus:
1) õenduse alused ja eetika;
2)
tervishoiu ja õenduse põhimõtted;
3) õenduse üldalused
ja seos järgmiste valdkondadega:
–üld- ja erimeditsiin,
sisehaigused;
–üld- ja erikirurgia;
–terve laps ja
lastehaigused;
–emadushooldus;
–vaimne tervis ja
psühhiaatria;
–vanurite hooldus ja geriaatria.
2. Põhiained:
1) anatoomia ja füsioloogia;
2)
patoloogia;
3) bakterioloogia, viroloogia ja parasitoloogia;
4)
biofüüsika, biokeemia ja radioloogia;
5) dietoloogia;
6)
hügieen:
–rahvatervis;
7) farmakoloogia.
3. Sotsiaalained:
1) sotsioloogia;
2) psühholoogia;
3)
juhtimine;
4) pedagoogika;
5) sotsiaal- ja tervishoiualane
seadusandlus;
6) õendusalane seadusandlus.
II. PRAKTILINE ÕPE
Õendus ja selle seos järgmiste valdkondadega:
1) üld- ja
erimeditsiin, sisehaigused;
2) üld- ja erikirurgia;
3) terve
laps ja pediaatria;
4) emadushooldus;
5) vaimne tervis ja
psühhiaatria;
6) vanurite hooldus ja geriaatria;
7)
koduõendus.
|
|
Haridus- ja teadusminister Toivo MAIMETS
|
|
|
Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri 2004. a määruse nr
312 «Arstiõppe, loomaarstiõppe, proviisoriõppe, hambaarstiõppe,
ämmaemandaõppe, õeõppe, arhitektiõppe ja ehitusinseneriõppe
raamnõuded»
lisa 7
|
ARHITEKTIÕPPE ÕPPEKAVASSE KUULUVATE ÕPPEAINETE LOETELU
Arhitektiõppe õppekava sisaldab vähemalt järgmisi õppeaineid:
1. Üld- ja alusõppeained:
1) joonistamine;
2)
maalimine;
3) üldkompositsioon;
4) värvusõpetus;
5)
vormiõpetus ja arhitektoonika;
6) filosoofia;
7) esteetika;
8)
kunstiajalugu;
9) kultuuriajalugu;
10) uurimistöö metodoloogia;
11)
sotsiaalteadused ja sotsiaalsete protsesside kirjeldamise meetodid.
2. Eriala teoreetilised õppeained:
1) üldine arhitektuuri
ajalugu;
2) linnaehituse ajalugu;
3) moodsa arhitektuuri ajalugu;
4)
Eesti arhitektuuri ajalugu;
5) interjööri ajalugu;
6)
arhitektuuriteooriate ajalugu ja problemaatika;
7) linnaehituse ja
ruumilise planeerimise alused ning strateegiad;
8) keskkonnakaitse,
ökoloogia ja jätkusuutliku arengu põhimõtted;
9)
maastike kujundamine;
10) arhitektuurne tüpoloogia.
3. Eriala praktilised õppeained:
1) arhitektuurne
projekteerimine;
2) interjööri projekteerimine;
3)
maastike projekteerimine;
4) planeeringute koostamine;
5)
ehituslik soojafüüsika, akustika ja valgustustehnika;
6)
konstruktsioonide projekteerimine;
7) esitlusviiside ja
-tehnoloogiate kasutamine.
4. Insener-tehnilised õppeained:
1) matemaatika;
2)
kujutav geomeetria;
3) teoreetiline mehaanika;
4) tugevusõpetus;
5)
ehitusstaatika;
6) ehitusfüüsika;
7) ehitusmaterjalid;
8)
ehituskonstruktsioonid;
9) ehitustehnoloogia;
10) ehituse
juhtimine;
11) ehitiste ja linnade tehnosüsteemid;
12)
ehitusökonoomika;
13) teede ja liikluskorralduse põhimõtted;
14)
geodeesia;
15) geotehnika ja ehitusgeoloogia.
5. Esitluse õppeained:
1) modelleerimine;
2)
fotografeerimine;
3) enamlevinud projekteerimistarkvara;
4)
võõrkeel;
5) kõnetehnika ja argumenteerimine.
6. Praktika:
1) mõõtmispraktika;
2)
geodeesiapraktika;
3) vaatluspraktika;
4) joonistamis- ja
maalipraktika;
5) ehituse juhtimise praktika.
|
|
Haridus- ja teadusminister Toivo MAIMETS
|
|
|
Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri 2004. a määruse nr
312 «Arstiõppe, loomaarstiõppe, proviisoriõppe, hambaarstiõppe,
ämmaemandaõppe, õeõppe, arhitektiõppe ja ehitusinseneriõppe
raamnõuded»
lisa 8
|
EHITUSINSENERIÕPPE ÕPPEKAVASSE KUULUVATE ÕPPEAINETE LOETELU
Ehitusinseneriõppe õppekava sisaldab vähemalt järgmisi õppeaineid:
1. Üld- ja alusõppeained:
1) keskkonnakaitse;
2)
ökonoomika;
3) informaatika;
4) keemia;
5) füüsika;
6)
kujutav geomeetria ja ehitusgraafika;
7) kõrgem matemaatika.
2. Põhiõppeained:
1) tehniline mehaanika ja
ehitusmehaanika;
2) ehitusmaterjalid;
3) geodeesia;
4)
pinnasemehaanika ja ehitusgeoloogia;
5) hüdrotehnika.
3. Eriõppeained:
1) tööstus- ja tsiviilehitus:
–ehitusfüüsika;
–arhitektuuri
alused;
–vundamendid;
–ehituskonstruktsioonid ja nende
projekteerimine;
–ehitiste renoveerimine;
–ehitustehnoloogia
ja ehituse korraldus;
2) keskkonnatehnika:
–ehituskonstruktsioonid;
–veevärk
ja kanalisatsioon;
–küte ja ventilatsioon;
–tehnosüsteemide
tehnoloogia;
–hüdro- ja aeromehaanika;
–keskkonnapoliitika
ja -juhtimissüsteemid;
–keskkonnakaitse korraldamine;
–keskkonnaseisundi
mõjurid ja seire;
3) transpordiehitus:
–tee- ja
sillakonstruktsioonide projekteerimine;
–tee ehitustehnoloogia ja
ehituse korraldus;
–teemajandus;
–liikluskorraldus;
–tee-ehitusmaterjalid.
4. Praktika:
1) geodeesia praktika;
2) ehituspraktika.
|
|
Haridus- ja teadusminister Toivo MAIMETS
|
Kustutatud
Lisatud
Facebook
Twitter