Määrus kehtestatakse «Maapõueseaduse»
(RT I 2004, 84, 572; 2005, 15, 87) § 8 lõigete 2 ja 5 alusel.
1. peatükk
MÕISTED JA ÜLDNÕUDED
§ 1. Üldgeoloogilise uurimistöö ja maavara geoloogilise uuringu
tegemise üldnõuded
(1) Üldgeoloogilise uurimistöö (edaspidi uurimistöö)
ja maavara geoloogilise uuringu (edaspidi uuring) loa omanik on
kohustatud enne välitööde algust kooskõlastama tööde tegemise aja ja
koha kohaliku omavalitsusüksusega, kinnisasja omanikuga, side ja elektri
õhu- ning kaabelliinide ja maa-aluste torustike omaniku või haldajaga,
samuti kaitstavate loodusobjektide ja kinnismälestiste haldajaga.
Vastavalt uurimistöö loa või uuringu loa omaniku ja töö tegija
vahelisele kokkuleppele võib nimetatud kooskõlastused teha töö tegija.
(2) Uurimistööks ja uuringuks vajalike puuraukude, kaevandite ja
ajutiste ehitiste asukohad valitakse kinnisasja omaniku nõusolekul.
Hilisemaid muudatusi eelnimetatute asukohtades võib teha ainult
kinnisasja omaniku nõusolekul.
§ 2. Maardla, kompleksmaardla ja maavara perspektiivala
(1) Maardla mõiste on antud «Maapõueseaduse» § 2 punktis 5. Teatud
juhtudel võivad maardla moodustada mitu üksteise läheduses asuvat eraldi
piiritletud maavaralasundit.
(2) Prognoosvaruga maavaralasund on maavara perspektiivala, mis ei ole
kantud keskkonnaregistrisse.
(3) Kui uuringuruumis esineb kaks või enam eri maavara, mis on koos
kaevandatavad või ühe maavara kaevandamise korral säilitatavad
looduslikus lasuvuses, uuritakse need võrdse detailsusega tellija või
uuringuloa andja nõudel ja maardla nimetatakse kompleksmaardlaks,
kusjuures:
1) suurema majandusliku tähtsusega või suurema varu
hulgaga maavara on põhimaavara;
2) väiksema varu hulgaga või
majandusliku tähtsusega maavara on kaasnev maavara.
(4) Kui uuringuruumis esinevad maavarad ei ole koos kaevandatavad või
ühe kaevandamine rikub teise looduslikku lasuvust, muutes selle maavara
kasutuskõlbmatuks, uuritakse kaasnev maavara otsingule esitatud uurituse
täpsusega, kusjuures maavara edasise käitlemise kohta teeb
keskkonnaminister otsuse maavaravaru kinnitamisel.
2. peatükk
UURIMISTÖÖ TEGEMISE KORD
§ 3. Uurimistöö liigid
Uurimistöö liigid on:
1) geoloogiline kaardistamine, mille
käigus uuritakse setendeid ja kivimeid looduslikes ja kunstlikes
paljandites, rajatakse puurauke ja kaevandeid, määratakse setendite ja
kivimite vanust, lasumust, ruumilise leviku piire, koostist, kogutakse
ja määratakse leitud kivistisi, võetakse proove laboratoorseteks
määranguteks, selgitatakse võimalikke maavarade perspektiivalasid ning
antakse hinnang prognoosvarudele;
2) maavarade otsing, mille käigus
uuritakse otsinguala piires maavara levikut ja omadusi, rajatakse
kaevandeid ja puurauke, võetakse proove laborimääranguteks,
piiritletakse ja arvutatakse maavara reservvaru ning prognoosvaru ning
antakse soovitusi uuringutöödeks;
3) sihtotstarbeline
geoloogiline uurimistöö, mis on kindla suunitlusega geokeemiline,
keskkonnageoloogiline, geofüüsikaline, geoloogilis-hüdrogeoloogiline
kaardistamine, muu rakenduslik uurimistöö, või teadusuuring, mis ei ole
otseselt seotud maavaravaru hindamisega.
§ 4. Üldgeoloogilise uurimistöö aruanne
(1) Üldgeoloogilise uurimistöö tulemused vormistatakse üldjuhul
aruandena. Erandjuhtudel võivad uurimistöö tulemused olla vormistatud
publikatsioonina.
(2) Aruanne koosneb tekstist ning teksti- ja graafilistest lisadest.
Aruanne peab sisaldama järgmisi elemente:
1) informatsioon
uuritud alal tehtud kõigi varasemate geoloogiliste tööde kohta koos
vastava plaanimaterjaliga;
2) kõigi rajatud kaevandite ning
puuraukude kirjeldusi;
3) välikatsete ja laborimäärangute tulemusi;
4)
geoloogilist, geokeemilist või töö sisust tulenevat muud kaarti ja
läbilõikeid;
5) geoloogilise uurimistöö loa koopiat;
6)
kehtestatud nõuetele vastavat akti puuraukude ja kaevandite
likvideerimise, uuritud ala korrastamise ning originaalmaterjali
hoiuleandmise kohta;
7) töötulemuste analüüs koos soovitustega.
(3) Geoloogilise kaardistamise tulemusena koostatakse uuritud ala
geoloogiline kaart vastaval topograafilisel alusel ning aruanne. Kaardid
tehakse nii paberil kui elektrooniliselt.
§ 5. Uuringu korra kohaldamine
Üldgeoloogilistele uurimistöödele, milles määratakse või hinnatakse
ümber maavaravaru, kohaldatakse uuringu tegemise korras sätestatud
põhinõudeid maavara uuringule, geodeetilistele ja kartograafilistele
töödele, maavaravaru arvutamisele ning aruande koostamisele.
3. peatükk
UURINGU TEGEMISE KORD
§ 6. Geodeetilised ja kartograafilised tööd
(1) Määruse nõudeid geodeetilistele ja kartograafilistele töödele
(edaspidi topotööd) rakendatakse uuringu tegemisel ja
uuringuaruande vormistamisel. Topotööde tegemisel tuleb arvesse võtta
geodeetilisele süsteemile esitatavaid nõudeid vastavalt
keskkonnaministri 5. veebruari 2004. a määrusele nr 4 «Geodeetilise
süsteemi kehtestamine» (RTL 2004, 17, 267).
(2) Uuringu käigus koostatakse uuringuala ning vajadusel selle
lähiümbruse maavaravaru arvutamise, maavara eri komponentideks
jagunemise või maardla plaan (edaspidi plaan). Uuringuala
lähiümbruse kohta koostatakse plaan, kui tegemist on mäetööde
ohutsooniga, kusjuures hõlmata tuleb vähemalt 40-meetrise raadiusega ala.
(3) Sõltuvalt uuritava ala suurusest tuleb plaan koostada mõõtkavas
1:500, 1:1000; 1:2000 või 1:10 000. Põlevkivi, fosforiidi ja üle
1000-hektarilise pindalaga turbamaardla uuringul võib koostada plaani
mõõtkavas 1:20 000. Plaan peab olema L-Est 97 tasapinnaliste
ristkoordinaatide süsteemis.
(4) Uuringu ja maavaravaru arvutamise plaanide mõõtkava peab olema
ühesugune.
(5) Plaanile kantakse:
1) puuraukude ja uuringukaeveõõnte asukohad,
nende suudme kõrgus, katendi ja maavara kihi paksus;
2) maavara
lamami samakõrgusjooned lõikepindade vahega kuni 1 m;
3)
maavaravaru plokkide piirid;
4) maa katastriüksuste piirid;
5)
mäeeraldiste piirid;
6) mäeeraldiste teenindusmaa piirid;
7)
kaitstavad objektid ja nende kaitsetsoonide piirid;
8) olemasolevad
ehitised;
9) koordinaatide võrk;
10) veekogude, sealhulgas
veega täitunud kaeve veepinna kõrgus koos määramise kuupäevaga.
(6) Plaani pealkirjas märgitakse maardla ja uuringuala nimetus, mõõtkava
ja plaani otstarve.
(7) Plaani vabale osale kantakse:
1) põhja-lõuna suund;
2)
maardla asukoha skeem mõõtkavas 1:50 000 esitatud Eesti põhikaardi lehe
nomenklatuuri äramärkimisega;
3) mäeeraldise piiripunktide
koordinaatide tabel, juhul kui mäeeraldis on vormistatud;
4)
puuraukude ja kaeveõõnte keskpunkti koordinaatide tabel;
5)
viide kasutatud koordinaatide ja kõrguste süsteemile;
6)
plaani valmistamise topoalus. Topoalus käesoleva määruse tähenduses on
uuringute käigus ja plaani koostamisel kasutatav topograafiline plaan
või kaart;
7) plaani valmistamise aeg;
8) plaani koostanud
ettevõtte nimetus ja töö tegija nimi, kvalifikatsioon, geodeetiliste
tööde litsentsi number ja töö tegija allkiri.
(8) Uuringu tegemisel tuleb koostada topoalus, mis tähendab, et plaanile
kantavad topograafilised andmed tuleb mõõdistada, või kasutada
topograafilise situatsiooni esitamiseks olemasolevaid topoaluseid.
(9) Topoalusena võib kasutada:
1) geodeetilise mõõdistamise teel
valmistatud plaani mõõtkavas 1:500, millele kantud andmete koordinaatide
väärtuste viga geodeetilise põhivõrgu suhtes on tiheasustusega aladel
±0,10 m ja hajaasustusega aladel ±0,70 m;
2)
plaani mõõtkavas 1:1000;
3) topograafilist plaani mõõtkavas
1:2000;
4) Eesti põhikaarti mõõtkavas 1:10 000.
(10) Kasutatavad topoalused peavad olema L-EST 97 tasapinnaliste
ristkoordinaatide süsteemis.
(11) Puuraukude ja kaeveõõnte ning turba ja järvemuda uuringusihtide
pikettide asukohad ja kõrgused tuleb määrata instrumentaalselt.
Mereakvatooriumil on koordinaatide määramisel lubatud kasutada
satelliitnavigatsiooni seadmeid.
(12) Topotööde seletuskirjas esitatakse:
1) mõõdistamise
aluspunktide koordinaatide kataloog;
2) puuraukude ja
uuringukaeveõõnte ehk kaevandite koordinaatide ja kõrguste kataloog;
3)
reeperite asukoha kirjeldus ja kõrgused;
4) alusvõrgu rajamise
viis ja täpsuse analüüs;
5) kasutatud lähteandmete ja
materjalide loetelu;
6) arhiivi antud materjalide loetelu, märkides
arhiivi nimetuse ja asukoha.
(13) Elektrooniliselt esitatakse järgmised uuringutulemuste andmed:
1)
puuraukude ja uuringukaeveõõnte asukohad, kusjuures märgitakse
keskpunktide x ja y koordinaadid ning suudme kõrgus;
2) katendi
paksus;
3) maavarakihi paksus;
4) maavara lamami samakõrgusjooned
lõikepindade vahega kuni 1 m;
5) maavaravaru plokkide piirid;
6)
mäeeraldiste piirid;
7) mäeeraldiste teenindusmaa piirid;
8)
veekogude, sealhulgas veega täitunud kaeve veepinna kõrgus koos
määramise kuupäevaga.
(14) Lõikes 13 nimetatud andmed esitatakse uuringuaruande lisana.
Paberil ja elektrooniliselt esitatavad uuringu tulemusel saadavad andmed
ei tohi erineda.
§ 7. Maavaravaru arvutamine
(1) Maavaravaru (edaspidi varu) arvutatakse eraldi iga maavara
kohta ning vajaduse korral ka eraldi maavara erimite või kasutusalade
lõikes. Maavara koostises esinevate kaasnevate komponentide varud
arvutatakse eraldi vaid juhul, kui uuringu tellija või uuringuloa andja
on nõudnud nende eraldamise ja kasutamise võimalikkuse ning otstarbekuse
määramist.
(2) Varu arvutatakse uuringuruumi piires selle maapõues esinevas koguses
ja vastava maavara puhul nõutud ühikutes.
(3) Varu arvutamisel määratakse eraldi varu suurus, mis asub
põhjaveetasemest kõrgemal, ja varu suurus allpool põhjaveetaset.
(4) Varu arvutamisel uuringuruumi piires kasutatakse selle plokkideks
jaotamist, mille aluseks on üks järgmistest põhjustest:
1)
tarbe- ja reservvaru ning aktiivse ja passiivse varu eraldamise vajadus;
2)
maavara koostise ja omaduste erinevus;
3) asjaolu, et põhjaveetase
jaotab varu osadeks;
4) varu kaevandamis- või töötlemistehnoloogia
erinevus;
5) uuringu tellija nõuded.
(5) Tarbevaru leviku ala väliskontuur peab olema piiritletud
tugipunktidega, milleks võivad olla puuraugud, kaevandid või paljandid.
Kivimi või setendi looduslike või tööstuslike erimite kontuurimisel
tarbevaru kontuuri sees võib kasutada läbilõigetelt võetud graafiliste
või arvutuslike interpoleerimise punktide andmeid, mis asuvad
tugipunktide vahel.
(6) Reservvaru kontuur peab vähemalt 50% ulatuses toetuma tugipunktidele
ja ülejäänud osas geoloogiliselt põhjendatud ekstrapoleerimispunktidele.
(7) Keerulise ehitusega maardlatel peab ka reservvaru kontuur olema kogu
ulatuses tugipunktidega piiritletud.
§ 8. Uuringu aruanne
(1) Uuringu tulemused esitatakse uuringuaruandes. Aruandes esitatud
järeldused ja üldistused ning varu arvutus peavad olema kontrollitavad
tehtud tööde faktilise andmestiku alusel.
(2) Uuringuaruanne koosneb tekstist, tekstilisadest ja graafilistest
lisadest.
(3) Aruande tekstis peavad olema järgmised osad:
1) sissejuhatus;
2)
uuringuala ja selle ümbruse üldiseloomustus, mis peab hõlmama
topograafiat, asustust, teedevõrku ning muid olulisi elemente;
3)
varasem geoloogiline uuritus koos sellekohase joonise või graafilise
lisaga;
4) uuringuruumi ja selle ümbruse geoloogilise ehituse
iseloomustus;
5) tehtud tööde metoodika ja mahud ning saadud
tulemuste usaldusväärsuse analüüs;
6) maavara,
kompleksmaardla puhul ka põhi- ja kaasnevate maavarade omaduste
iseloomustus ning kasutusvõimaluste hinnang;
7) uuringuruumi ja
selle ümbruskonna hüdrogeoloogilised ja hüdroloogilised tingimused,
veetaseme muutuste dünaamika hinnang ja prognoos;
8)
mäendustingimused;
9) uuringu keskkonnamõju hinnang;
10) varu
arvutus, varu piiritlemise kriteeriumide selgitus ning pindala määramise
ja kasutatud varu arvutamise meetodi põhjendus. Varu piiritlemise
kriteeriumiks võib olla tootsa kihi paksus, kihi leviku pindala, maavara
omadused või muud kriteeriumid;
11) kokkuvõte koos soovituste ja
ettepanekutega;
12) kasutatud trükiste ja käsikirjaliste materjalide
loetelu.
(4) Tekstilisades esitatakse järgmised materjalid:
1)
puuraukude, kaevandite ja kaeveõõnte kataloog, milles näidatakse nende
asukoha koordinaadid, puuraukude sügavused, eristatud kihtide paksus,
võetud proovide numeratsioon, andmed põhjaveetaseme kohta ja
põhjaveetaseme mõõtmise aeg;
2) proovižurnaalid;
3)
laboratoorsete määrangute ning tehnoloogiliste katsetuste tulemused;
4)
laboratoorsete määrangute sise- ja väliskontrolli tulemused;
5)
maavara lasundi ja katendi, sealhulgas mulla kohta, keskmise paksuse
ning laborimäärangute ja tehnoloogiliste omaduste keskmiste ja
variatsioonitunnuste arvutuste tabelid plokkide kaupa ning maardlas
tervikuna;
6) plokkide pindala ja maavara varude suuruse arvutuste
tabelid, arvutiprogrammide kasutamise korral arvutisse sisestatud
arvnäitajate tabelid;
7) uuringuruumi või maardla maavaravaru
koondtabelid;
8) hüdrogeoloogiliste, hüdroloogiliste ja teiste
uurimistööde tulemused;
9) topotööde seletuskiri;
10)
uuringuloa koopia;
11) dokument originaalmaterjali hoiule andmise
kohta;
12) uuringupuuraukude ja -kaevandite likvideerimise koondakti
koopia;
13) uuringuala korrastamise õiend;
14) tellija
arvamus tehtud tööde kohta;
15) maardla registrikaardi
projekt;
16) muud tekstilisad vastavalt tehtud tööde eripärale.
(5) Graafilised lisad, mis esitatakse nii elektrooniliselt kui paberil,
on järgmised:
1) paragrahvi 6 nõuetele vastav uuringuala plaan;
2)
uuringuala ja selle lähiümbruse geoloogiline kaart juhul, kui
uuringualal avanevad eri vanusega aluspõhja või vanuselt ja tekkelt
erinevad kvaternaari setted. Geoloogilise kaardina võib kasutada
aluspõhja või kvaternaari geoloogilist kaarti;
3) faktilise
materjali plaan hõrendatud topoalusel, kuhu on kantud kõik uuringu
käigus rajatud puuraugud, kaevandid, kirjeldatud paljandid,
geofüüsikaliste, hüdrogeoloogiliste-hüdroloogiliste ja muude mõõtmiste,
proovimiste ning katsetuste asukohad, sealhulgas ka aruande koostamisel
kasutatud varasemate tööde andmed;
4) geoloogilised
läbilõiked, vajaduse korral antakse täiendavalt tulpprofiilid;
5)
varu arvutuse plaan nõuetekohasel, vajadusel hõrendatud topoalusel,
millele on kantud puuraugud, kaevandid ja paljandid, nende suudme kõrgus
koos katendi ja vajadusel erimite lõikes antud kasuliku kihi paksuse
näitajatega, kasuliku kihi samapaksus- ja lamami samakõrgusjooned,
varuplokkide piirid ja läbilõigete asukohad;
6)
suuremahuliste uuringute ja keerulise ehitusega maardlate korral
lisatakse täiendavalt maardlat iseloomustavat graafilist materjali,
milleks võib olla katendi samapaksusjoonte plaan, kasuliku kihi
kvaliteedinäitajate jaotuste plaanid, hüdroisohüpside plaanid,
tugipuuraukude detailsed profiilid, karotaaži diagrammid ja muu materjal.
(6) Aruande vormistamisel tuleb täita järgmisi nõudeid:
1)
aruande tiitellehel peab olema aruande nimetus koos maardla, selle osa
või uuringuala täieliku nimetusega, varu arvutuse kuupäev, uuringu
tegija nimi ja allkiri;
2) tiitellehele järgneb annotatsioon ja
sisukord, milles on peale põhiteksti alajaotuste ka kõikide lisade
täielik loetelu;
3) aruande põhitekst ja varu arvutuse tabelid
peavad olema koostaja poolt allkirjastatud;
4) igal tekstilisal peab
olema järjekorranumber ja nimetus;
5) igal graafilisel lisal
peab olema järjekorranumber, nimetus, arv- ja joonmõõtkava,
orienteeritus ilmakaarte järgi, uuringut tegeva organisatsiooni nimetus,
koostaja ja vormistaja nimi ning allkiri;
6) topoplaan vormistatakse
selle korra § 6 nõuete kohaselt;
7) aruande põhitekst ja
tekstilisad peavad olema köidetud, graafilised lisad mapis või taskus;
8)
igale aruande köitele ja mapile või taskule lisatakse eraldi selle
sisukord;
9) uuringu aruanne koostatakse vähemalt kolmes identses
eksemplaris.
4. peatükk
UURINGU KORRA RAKENDAMINE PÕLEVKIVI SUHTES
§ 9. Põlevkivi kasutusalad ja kasutusalade määramise nõuded
(1) Eestis kasutatakse põlevkivi põhiliselt:
1) kütusena
energeetikatööstuses;
2) toormena keemiatööstuses.
(2) Põlevkivi põletamisel tekkivat lendtuhka võib kasutada
põllumajanduses põldude lupjamiseks ning ehitusmaterjalitööstuses
portlandtsemendi tootmiseks, tuhkbetoonplokkide valmistamiseks ja
teedeehitusel.
(3) Põlevkivi kasutamisvõimaluste hindamisel uuringu käigus on tähtsamad
kvaliteedinäitajad kuiva massi erikütteväärtus (Qpd)
ja õlisaagis (T).
(4) Põlevkivi tootuskihindi mäemassi energiatootlus, ehk kõikide A-F1
põlevkivikihtide ja nende vahel olevate paekihtide paksuse,
kütteväärtuse ja kuiva aine mahumassi korrutiste summa, peab olema
vähemalt 25 GJ/m2.
§ 10. Uuringumetoodika
(1) Maardla geoloogilise ehituse ja põlevkivilasundi monoklinaalse
lasuvuse tõttu tuleb rajada vertikaalsed puuraugud. Arvestades leiukoha
lääne-idasuunalist väljavenitatust ning kihindi paksuse, kvaliteedi ja
sügavuse suuremat põhja-lõunasuunalist muutlikkust, tuleb rajada
uuringuprofiilid samuti põhja-lõunasuunalistena. Profiilide maksimaalne
vahekaugus on 2–4 km, puuraukude vahekaugus profiilil on 1–2 km,
kusjuures:
1) tarbevaru uuringuvõrk peab olema tihedusega vähemalt
2×1 km;
2) reservvaru uuringuvõrk peab olema tihedusega vähemalt
4×2 km.
(2) Kihindi väljakiildumisjoone, tektooniliste rikete, lokaalsete
struktuuride ja mattunud ürgorgude piiride täpsustamiseks on vaja
kasutada lõikes 1 sätestatust tihedamat uuringuvõrku.
(3) Proove võetakse põlevkivi kvaliteedi uurimiseks kõikide puuraukude
puursüdamikest, välja arvatud eriülesannet täitvad puuraugud.
Puursüdamikest võetakse proovid kihtdiferentsiaalsel meetodil, mille
kohaselt proove võetakse kõigist põlevkivikihtidest ja nende vahel
olevatest lubjakivikihtidest. Iga eraldi proovitava lubjakivikihi
minimaalne paksus on 5 cm. Õhemaid lubjakivi vahekihte proovitakse koos
põlevkiviga. Kaeveõõntest võetakse proovid nii vao- kui
kihtdiferentsiaalmeetodil. Vao mõõtmed peavad olema vähemalt 20×3 cm.
Kõik proovivõtukohad dokumenteeritakse.
(4) Kogu puursüdamikust võetud proov purustatakse ja peenendatakse, nii
et osakeste läbimõõt ei ületa 3 mm. Proovi vähendatakse kvarteerimise
meetodil kaaluni 100–200 grammi ja antakse laborisse. Peenendatud
proovist moodustatakse ka proovi duplikaat.
(5) Tellija soovil võib kasutada tehnoloogilist koguproovimist põlevkivi
rikastatavuse ja tehnoloogiliste omaduste selgitamiseks tingimustes, mis
on lähedased tööstuslikele. Tehnoloogilisi proove võib võtta
kaevanditest, suure läbimõõduga puuraukudest või puuraukude grupist.
Proovid võivad olla kihtidest, kihikompleksidest või kogu kihindist.
Proovide mass ja proovimismetoodika kooskõlastatakse katseid tegeva
laboriga.
(6) Uuringuala geoloogilise ehituse eripärast tulenevalt tehakse
järgmisi geofüüsikalisi töid:
1)
elektromeetrilist profileerimist, mille korral profiilide vahekaugus on
250–500 m, punktide vahekaugus profiilil 10–25 m. Profiilid peavad olema
orienteeritud risti põhiliste karstitsoonide levikuga. Anomaalsete
vööndite geoelektrilise läbilõike uurimiseks sügavuti kasutatakse
vertikaalset elektrilist sondeerimist;
2) gravimeetrilist uuringut
tuleb teha instrumentaalselt rajatud profiilidel, mis on risti ürgorgude
levikuga. Sõltuvalt oru laiusest ja läbilõike kujust peab
vaatluspunktide vaheline kaugus olema 10–50 m.
(7) Geofüüsikalised tööd peavad eelnema puurimisele.
(8) Hüdrogeoloogiliste ja hüdroloogiliste tööde uurimisobjektideks on
põhjaveekihid, pinnavesi ja veekogud, soomassiivid, vettandvate kivimite
looduslikud ja tehispaljandid, puuraugud ja kaeveõõned, veehaarded,
drenaaži- ja hüdrotehnilised süsteemid, pinna- ja põhjavee
reostusallikad, töötavad põlevkivikaevandused ja -karjäärid.
(9) Uuringu käigus tehakse järgmisi hüdrogeoloogilisi ja hüdroloogilisi
töid:
1) puuraukude veetaseme mõõtmine ja proovide võtmine;
2)
hüdrogeoloogiliste puuraukude katse- ja proovipumpamised;
3)
hüdrogeoloogiliste puuraukude vooluhulga karotaaž;
4)
detailsete hüdrogeoloogiliste marsruutide läbimine;
5)
veemõõtepunktide sisseseadmine vooluvees ja veekogudes;
6)
hüdromeetrilised tööd;
7) põhja- ja pinnavee
hüdrokeemiliste ja bakterioloogiliste proovide võtmine;
8)
katse- ja vaatluspuuraukude veetaseme, keemilise koostise ja kvaliteedi
regulaarsed režiimivaatlused;
9) laboritööd vee füüsikaliste
omaduste ning keemilise koostise, naftasaaduste, fenoolide ja teiste
kahjulike ainete sisalduse, vee süsihappelise agressiivsuse ning
sanitaar-bakterioloogiliste näitajate määramiseks.
(10) Hüdrogeoloogiliste tööde tulemused peavad võimaldama:
1)
hinnata uuringuruumi veerohkust ning määrata lasundi avamisel ja
põlevkivi kaevandamisel kaeveõõntesse tuleva võimaliku vooluhulga
3–5 aasta kestel;
2) eristada veerohked piirkonnad;
3)
anda hinnangu veeressurssidele ja nende muutumisele põlevkivi
kaevandamise käigus ning määrata majandus- ja joogivee ning tehnilise
veevarustuse allikad.
(11) Põlevkivi põhiliseks kvaliteedinäitajaks on kuivaine kütteväärtus,
mis määratakse akrediteeritud laboratooriumides. Väliskontrolli peab
läbima 3–5% proovidest. Kütteväärtuse määrangu erinevus väliskontrolli
proovi tulemusest võib olla ±50 kcal/kg (±0,21 MJ/kg).
(12) Tellija soovil võib uurida ka muid põlevkivi kvaliteedinäitajaid,
pinnakatte ja kattekivimite agrokeemilisi omadusi, määrata
ümbriskivimite koostise ja omadused nende kasutamise seisukohast,
põlevkivi rikastamise võimalused või muud põlevkivi omadused.
§ 11. Varu arvutamine
(1) Põlevkivi varu arvutatakse põlevkivikihtide summana maapõues
esinevas koguses 1000 tonni täpsusega. Uuringuruumis oleva varu
arvutamise alus on põlevkivikihindi leviku pindala, kihindi
põlevkivikihtide summaarne paksus, põlevkivi kvaliteet, mida näitab
kuiva massi kütteväärtus ja mahumass kuivas olekus.
(2) Majanduslikust aspektist lähtuvalt klassifitseeritakse põlevkivivaru
aktiivseks ja passiivseks vastavalt järgmistele kriteeriumidele:
1)
allmaakaevandamise korral on varu majanduslikult aktiivne, kui varu
arvutusliku ploki tootsa kihindi keskmine energiatootlus on vähemalt
35 GJ/m2, erijuhtudel mitte alla 34 GJ/m2;
2)
avakaevandamisel, kui kihindi energiatootlus on alla 35 GJ/m2,
võib aktiivse varu arvele võtmiseks kasutada abikriteeriume. Sel juhul
peab põlevkivikihtide keskmine kütteväärtus olema üle 10,9 MJ/kg ja
nende summaarne paksus suurem kui 10% katendi paksusest. Summaarne
paksus peab olema minimaalselt 0,5 m;
3) passiivse varuna arvele
võetava põlevkivi varuploki keskmine kihindi energiatootlus peab olema
vähemalt 25 GJ/m2.
5. peatükk
UURINGU KORRA RAKENDAMINE FOSFORIIDI SUHTES
§ 12. Fosforiidi kasutusalad ja kasutusalade määramise nõuded
(1) Fosforiiti kasutatakse põhiliselt fosforhappe, vaba fosfori,
fosforkompleksväetiste ning söödafosfaatide tootmiseks.
(2) Minimaalne P2O5 sisaldus tööstuses kasutataval
toormel peab olema vähemalt 28%.
(3) Kloori lubatav piirsisaldus kontsentraadis on 200–300 g/t.
§ 13. Uuringumetoodika
(1) Põhiliseks meetodiks fosforiidilasundi uurimisel on
südamikpuurimine. Võimaluse korral kasutatakse ka kaevandeid, paljandeid
ja olemasolevate kaevanduste või karjääride andmeid.
(2) Uuringul peavad puuraugud ja kaevandid moodustama võrgu, millel
nende omavaheline kaugus on tarbevaru uurimise korral 200–800 m.
Uuringuvõrku võib tihendada, kui seda nõuab tektooniliste rikete ja
mattunud orgude või toormetüüpide kontuurimise vajadus või muud asjaolud.
(3) Fosfaatses kihindis peab puursüdamiku väljatulek olema nii iga kihi
kui kogu läbilõike piires vähemalt 80%. Fosfaatne kihind läbitakse
puurimisel selliselt, et puurauk ulatuks vähemalt 0,5–1,0 m võrra
kihindi lamamisse. Puursüdamiku läbimõõt ei tohi olla alla 93 mm.
(4) Lisaks uuringupuuraukudele puuritakse eriotstarbega puuraugud
hüdrogeoloogilisteks uurimisteks, tehnoloogiliste proovide võtmiseks,
puurimise kontrollimiseks ja vajadusel muudel eesmärkidel.
Kontrollpuuraukude diameeter fosfaatses kihindis peab olema vähemalt 152
mm. Kihindi väikese, alla 10 m lasumissügavuse korral tuleb kontrolliks
kasutada šurfe.
(5) Puursüdamike ja kaevandite dokumenteerimine ning fosfaatse kihindi
lausproovimine tehakse kohapeal järgmiselt:
1) kõik proovid
võetakse kihiti, kusjuures kihi minimaalseks paksuseks loetakse 10 cm.
Paksematest kihtidest võetakse mitu proovi, arvestusega, et proovi
pikkus ei ületaks 2 m;
2) P2O5,
lahustumatu jäägi, MgO, üldise ja püriitse Fe2O3,
FeS2 ja CaO sisalduse määramiseks võetakse pool
puursüdamikust, säilitades teine pool täiendavateks proovideks
täiskeemiliste, mineraloogiliste, lõimise, mahukaalu ja muude määrangute
ning analüüside tegemiseks;
3) kaevanditest ja paljanditest
võetakse proovid vaomeetodil, vao soovitatav ristlõige on 10×5 cm;
4)
laboratoorsete tehnoloogiliste katsete korral võetakse prooviks kogu
puursüdamik eelnevalt määratud tootsa kihindi piires.
(6) Puursüdamike lausproovimise asemel ja selle kontrollimiseks tuleb
kasutada geofüüsikalisi meetodeid nagu gamma- ja neutronkarotaaži.
(7) Proovide laborieelne töötlemine toimub järgmiselt:
1)
proovide peenendamine ja vähendamine peab toimuma skeemi kohaselt, mis
koostatakse järgmise valemi alusel:
Q = kd2
Q – proovi kaal grammides, milleni proovi võib olemasoleva terasuuruse
juures vähendada;
k – koefitsient, mille suurus sõltub kivimi
ühtlusest ning mis fosforiidil on tavaliselt 0,3;
d – suurim
terade läbimõõt purustatud proovis, mm;
2) proovide
töötlemise kvaliteeti kontrollitakse süstemaatiliselt. Selleks
töödeldakse samu proove erinevate skeemide järgi, võttes koefitsiendi k
väärtuseks 0,1–0,3. Proovide töötlemise tulemusi töödeldakse ja
võrreldakse;
3) fosforiidi mineraalse koostise ja lõimise
määranguteks võetavate proovide pikkus määratakse vastavalt vajadusele.
Neid proove ei töödelda ega vähendata;
4)
täiskeemiliseks analüüsiks kasutatakse materjali, mis on järele jäänud
pärast mineraalse koostise ja lõimise määramist;
5)
fosforiidi mahukaalu määramiseks laboris võetakse väikesed proovid
suurusega kuni 5×5×5 cm. Kõigis proovides määratakse vähemalt P2O5
sisaldus, millest lähtuvalt hiljem konstrueeritakse mahukaalu ja P2O5
sisalduse vahelise sõltuvuse diagramm. Laboratoorsete määrangute
tulemusi kontrollitakse tervikutes mahuga 1–3 m3, mida
võetakse kaeveõõntest või paljanditest.
(8) Kõigist keemilise analüüsi proovidest tehakse spektraalanalüüs,
vajaduse korral määratakse mõne elemendi sisaldus täpsemate meetodite
abil.
(9) Keemilise analüüsi tulemusi kontrollitakse pidevalt. Komponentide
sisalduse määramisel juhuslike vigade avastamiseks antakse vähemalt 5%
proove laborisse dubleeritult ja šifreeritult, kusjuures igas
proovipartiis peab olema vähemalt 20 kontrollproovi. Kontrollproovidest
võetakse duplikaadid, mida peab olema vähemalt 5% koguarvust,
väliskontrolli käigus tehtud süstemaatilise vea avastamiseks. Neid
proove analüüsitakse muus laboris kui see, milles analüüsiti uuringu
käigus võetud fosforiidiproove. Proovide analüüsitulemuste töötlemisel
tuleb need jagada vastavalt komponentide sisaldusele gruppidesse, mida
võrreldakse eraldi. Lubatud kõrvalekalded kontrollproovide tulemustest
absoluutprotsentides on järgmised:
1) P2O5
sisaldusel alla 15% – 0,3, üle 15% – 0,5;
2) Fe2O3
sisaldusel alla 5% – 0,4, üle 5% – 0,5;
3)
lahustumatu jääk, olenemata sisaldusest – 2,0.
(10) Kui väliskontrolli tulemusena avastatakse märgatav süstemaatiline
viga, antakse proovid analüüsimiseks arbitraažilaborisse. Seejärel tuleb
tulemusi kasutada paranduskoefitsiendiga.
(11) Tehnoloogiliste proovide alusel tehakse fosforiidi
rikastamiskatsed, algul laboratoorsete proovidega ja vajaduse korral
pooltööstuslike proovidega. Iga toormetüüp või sort peab olema
katsetatud. Rikastamiskatsete käigus saadud kontsentraatidega tehakse
nende töötlemise katsed sobivaima ja parima lõpp-produkti saamise
võimaluste selgitamiseks.
(12) Fosforiidile, kontsentraatidele ja nendest saadud toodetele tuleb
anda radiatsiooni- ja hügieenialane hinnang.
(13) Hüdrogeoloogiliste, hüdroloogiliste ja insenergeoloogiliste tööde
abil tuleb selgitada:
1) uuringuala ja seda ümbritseva piirkonna
hüdrogeoloogilised tingimused ja kivimi tootuskihi, lamami ja lasumi
veeandlus;
2) põhja- ja pinnavee kvaliteet ning koostis;
3)
võimalik põhjavee sissevool kavandatavatesse karjääridesse või
kaevandustesse;
4) tehnilise, majandus- ja joogivee vajalik kogus
tulevase kaevanduse ning asula tarvis ja selle saamise võimalused;
5)
kõigi kivimite füüsikalis-mehaanilised omadused;
6)
maavara kaevandamise eeldatav mõju uuritava ala ning selle ümbruse
pinna- ja põhjaveele, samuti keskkonnale.
§ 14. Varu arvutamine
(1) Fosforiidivaru arvutamiseks kasutatakse geoloogiliste plokkide
meetodit, kus arvutamise aluseks on järgmised põhinäitajad:
1)
fosforiidi levikuala pindala, tootsa kihindi paksus;
2) P2O5
sisaldus kihis;
3) mahukaal.
(2) Varu arvutatakse järgmiselt:
1) varu arvutamisel plokkide
kaupa peab plokkide paigutus võimaldama arvutada eraldi iga toormetüübi
või sordi varu;
2) P2O5, MgO, Fe2O3
ning muude komponentide sisaldus plokis leitakse kõigi varu arvutusse
võetavate puuraukude ja kaevandite komponentide kaalutud või
aritmeetilise keskmisena;
3) plokis olev fosforiidivaru saadakse
selle pindala, keskmise kihipaksuse ja keskmise mahukaalu korrutisena;
4)
ploki lõplik varu esitatakse P2O5 varuna ja
selle esitamise täpsus on 1000 tonni.
6. peatükk
UURINGU KORRA RAKENDAMINE KARBONAATKIVIMITE SUHTES
§ 15. Karbonaatkivimite kasutusalad ja kasutusalade määramise nõuded
(1) Kasutusalade järgi jaotatakse karbonaatkivimid järgmiselt:
1)
tehnoloogilised karbonaatkivimid, mida kasutatakse keemilisest
koostisest lähtuvalt mitmes tehnoloogilises protsessis nagu tsemendi
tootmiseks, lubja põletamiseks, paberi- ja metallitööstuses, samuti
põllumajanduses, heitvete puhastamisel ning muudel eesmärkidel;
2)
ehitusotstarbelised karbonaatkivimid, mida kasutatakse lähtuvalt
füüsikalis-mehaanilistest omadustest, viimistluskivi korral ka
dekoratiivsusest ning poleeritavusest, ehituses.
(2) Karbonaatkivimitele kasutusalade määramise nõuded:
1)
tehnoloogiline lubjakivi – CaO sisaldus mitte alla 50%, lisandite ja
lahustumatu jäägi (SiO2+ R2O3)
sisaldus mitte üle 10 %;
2) tehnoloogiline dolokivi – MgO
sisaldus mitte alla 18%, lisandite (SiO2+ R2O3)
sisaldus mitte üle 5%;
3) ehitusotstarbeline karbonaatkivim
– survetugevus kuivalt vähemalt 200 kg/cm2,
külmakindlus vähemalt 15 tsüklit. Madalamargilise karbonaatkivimi
survetugevus on 200–600 kg/cm2. Kõrgemargilise
karbonaatkivimi survetugevus peab olema üle 600 kg/cm2
ning külmakindlus mitte alla 25 tsükli;
4) täitepinnas
on karbonaatkivim, mis keemilise koostise poolest ei vasta
tehnoloogilisele lubjakivile või dolokivile esitatavatele nõuetele, mis
ei sobi viimistluskiviks ja mille survetugevus on alla 200 kg/cm2.
(3) Tellija võib esitada kivimile põhinõuetest erinevaid täiendavaid
nõudeid.
(4) Tehnoloogilise kivimi nõuetele vastavat kivimit võib ehitusotstarbel
kasutada vaid juhul, kui selleks annab nõusoleku keskkonnaminister
maavaravaru kinnitamisel.
§ 16. Uuringumetoodika
(1) Lasundi või etteantud uuringuala kujust, lasundi siseehitusest ning
uuringu detailsusest sõltuvalt peab kasutatav uuringuvõrk vastama
järgmistele nõuetele:
1) isomeetrilise lasundi või
uuringuala jaoks valitakse ruudukujuline uuringuvõrk;
2) pikliku
kujuga lasundi või uuringuala jaoks rajatakse pikiteljega ristuvate
profiilide võrk;
3) tarbevaru määramisel peab uuringupunktide
vahekaugus sõltuvalt lasundi siseehitusest olema 50–400 m.
Uuringupunktideks võivad olla puuraugud, looduslikud paljandid või
paemurrud;
4) reservvaru määramisel peab uuringupunktide vahekaugus
olema 100–800 m.
(2) Kasutatav uuringuvõrk peab olema piisav, et selgitada maardla
geoloogiline ehitus detailsusega, mis võimaldab piiritleda kivimi
looduslikud erimid ja tööstuslikud tüübid, sekundaarsed muutused ning
tektoonilised rikked kogu uuringuruumi piires.
(3) Juhul kui tellija ei ole määranud teisiti, lähtutakse
uuringusügavuse määramisel olemasolevate paemurdude sügavusest.
(4) Karbonaatkivimite uuringul kasutatakse südamikpuurimist.
Puursüdamiku väljatulek puuraugust peab olema vähemalt 80% uuritava kihi
paksusest. Viimistluskivi uurimisel peab see nõue olema täidetud iga
puurtoru tõste kohta. Puursüdamikust peab olema tervete tulpadena,
pikkusega mitte alla 7 cm, vähemalt 25% kasulikust kihist,
viimistluskivi uuringul vähemalt 50%.
(5) Kõik uuringupuuraugud peavad läbima uuritava kihi täielikult või
kavandatud tasemeni.
(6) Kõik puursüdamikud, paemurrud ja looduslikud paljandid kirjeldatakse
ja proovitakse. Määratud peab olema katendi ja selles esinevate
kaasnevate maavaralasundite paksus. Mullakihi paksus määratakse eraldi.
(7) Karbonaatkivimite lõhelisuse määramiseks kasutatakse vajaduse korral
maapealseid geofüüsikalisi meetodeid ning radioaktiivsuse hindamiseks
karotaaži.
(8) Kogu puursüdamik, samuti kaevandi või paljandi sein proovitakse
kihiti kivimitüüpide kaupa. Proovi pikkus ei tohi üldjuhul ületada 2
meetrit. Suurema paksusega ühtlastest kihtidest võetakse mitu proovi.
Erandkorras võib suurendada eriti ühtlase ehitusega kasulikust kihist
võetud proovi pikkust, kuid mitte üle poole projekteeritava karjääri
astme kõrgusest. Maavara lasundi sees olevad õhemad kihid, mis
silmnähtavalt ei vasta kvaliteedinõuetele ning mille eraldi väljamine on
välistatud, tuleb võtta proovide koosseisu.
(9) Proovimise metoodika määratakse lähtuvalt maardla ehituse ning
maavara omaduste muutlikkusest ning arvestades maavara erinevaid
kasutusvõimalusi. Seejuures lähtutakse järgmistest nõuetest:
1)
füüsikalis-mehhaanilisteks katsetusteks võetakse proovi koosseisu kogu
puursüdamik, vajaduse korral puuritakse duubelpuuraugud;
2)
keemiliseks analüüsiks proovitav puursüdamik poolitatakse ja teine pool
säilitatakse duplikaadina.
(10) Kaevandite seintest võetakse proovid vaomeetodil. Vao ristlõige
sõltub laborimääranguteks vajalikust materjali kogusest.
(11) Keemilisteks analüüsideks määratud proovimaterjali laborieelne
peenendamine ja vähendamine toimub vastavalt järgmisele valemile:
Q = kd2
Q – proovi kaal kilogrammides, milleni proovi
võib olemasoleva terasuuruse juures vähendada;
k –
koefitsient, mis sõltub kivimi ühtlusest ja on 0,05 ühtlase kivimi
korral ning 0,1 ebaühtlase kivimi korral;
d – suurim terade
läbimõõt purustatud proovis, mm.
(12) Proovid vähendatakse kvarteerimise meetodil 10 grammini, sama suur
kogus võetakse duplikaatproovideks.
(13) Analüüside õigsust kontrollitakse sise- ja väliskontrolli abil,
mõlemal juhul tuleb võtta 5% proovidest.
(14) Ehitusotstarbeks uuritava kivimi igast looduslikust erimist
võetakse vähemalt 3 proovi lühendatud keemiliseks analüüsiks, milles
määratakse CaO, MgO ja 10% soolhappes lahustumatu jääk.
(15) Ehitusotstarbelise kivimi puursüdamike puhul määratakse
survetugevus ja külmakindlus. Juhul kui uuritud lasundi piires esineb
mitu kasutusväärset looduslikku või tööstuslikku erimit, võetakse
igaühest vähemalt 3 proovi ning tehakse määrangud. Muud määrangud ja
katsetused tehakse vastavalt tellija soovile, kuid mitte vähem kui 3
igast liigist.
(16) Hüdrogeoloogiliste töödega määratakse veetaseme kõrgus ning teised
parameetrid, mis võimaldavad arvutada vee juurdevoolu karjääri,
prognoosida põhjavee alanduslehtri arengut, selgitada pinnavee ja
põhjavee seost, põhjavee kvaliteedi võimalikke muutusi, olemasolevate
madalate kaevude asendamisvõimalusi, võimalikke hüdrokeemilisi muutusi
ning projekteeritava karjääri või rajatava ettevõtte tehnilise ja
joogiveega varustamise allikaid.
(17) Kui karbonaatkivimite uuringu käigus selgub, et kivim on kõrgema
kvaliteediga kui tellija seatud eesmärk, on uuringuloa omanik kohustatud
sellest teatama uuringuloa andjale.
§ 17. Varu arvutamine
(1) Varu arvutatakse geoloogiliste plokkide meetodil 1000 m3
täpsusega.
(2) Uuringuga määratakse järgmised parameetrid:
1)
plokkide pindala;
2) katendi keskmine paksus puuraukudes, plokkides
ja maardlal. Eraldi määratakse mulla ja kaasnevate maavarade keskmine
paksus;
3) maavara, sealhulgas erimite, mille varu arvutatakse
eraldi, keskmine paksus ja kvaliteedinäitajad puuraukudes, plokkides ja
maardlas.
7. peatükk
UURINGU KORRA RAKENDAMINE KRISTALLIINSE
EHITUSKIVI SUHTES
§ 18. Kristalliinse ehituskivi kasutusalad
Kristalliinset ehituskivi kasutatakse põhiliselt killustikuna
betoonides, teekatetes ja mujal ning tükikivina ehitus- ja
viimistlusdetailide valmistamiseks.
§ 19. Uuringumetoodika
(1) Uuringuks kasutatakse puurauke.
(2) Isomeetrilise lasundi korral valitakse ruudukujuline uuringuvõrk,
pikliku või tektooniliste riketega tükeldatud lasundi korral rajatakse
uuringupuuraugud lasundi pikiteljega ristuvate profiilidena.
(3) Tarbevaru määramisel on uuringupuuraukude vahekaugus 200–600 m,
reservvaru määramisel on uuringupuuraukude vahekaugus 400–1200 m.
Puuraugud peavad läbima lasundi tellija soovitud tasemeni.
(4) Puursüdamiku väljatulek peab olema vähemalt 90% lasundi paksusest.
25% lasundist väljatud puursüdamikust peab olema vähemalt 7 cm pikkuste
tulpadena, viimistluskivi uuringu korral vähemalt 50 cm pikkuste
tulpadena.
(5) Proovid võetakse kivimi erimite kaupa. Kui läbilõikes on suure
paksusega ühtlane kivim, jaotatakse see mitmeks prooviks, proovi pikkus
võib küündida 4 meetrini. Proovid tuleb võtta kõigist puuraukudest kogu
puursüdamiku ulatuses. Õhemad vahekihid, mis pole eraldi väljatavad,
proovitakse koos põhikivimiga.
(6) Survetugevusele lisaks tehtavate laborimäärangute ja tehnoloogiliste
katsetuste liigid määrab tellija, kuid iga parameetri kohta peab olema
tehtud vähemalt 3 määrangut.
(7) Kivimile tuleb anda ka kiirgus- ja hügieenialane hinnang.
(8) Hüdrogeoloogiliste tööde käigus tuleb uurida kõiki põhjaveekihte,
millega võib olla seotud vee sissevool tulevasse kaevandusse. Tuleb
määrata iga veekihi paksus, toitumistingimused, režiim, seosed teiste
kihtidega ning muud parameetrid, mis on tarvilikud kaevandusse voolava
põhjavee hulga arvutamiseks ja lasuvate põhjaveekihtide kaitse küsimuste
lahendamiseks.
§ 20. Varu arvutamine
(1) Varu arvutatakse geoloogiliste plokkide meetodil 1000 m3
täpsusega.
(2) Varu arvutamisel määratakse järgmised parameetrid:
1)
plokkide pindala;
2) maavara, kattekihi ning selle piires leiduvate
kaasnevate maavarade keskmine paksus plokkides;
3) maavara keskmised
kvaliteedinäitajad erimite kaupa puuraugus, plokis ja maardlas.
8. peatükk
UURINGU KORRA RAKENDAMINE LIIVA JA KRUUSA SUHTES
§ 21. Liiva ja kruusa kasutusalad ja kasutusalade määramise nõuded
(1) Kasutusalade järgi liigitatakse liiva:
1) tehnoloogiliseks
liivaks;
2) ehitusliivaks;
3) eriotstarbeliseks liivaks.
(2) Kasutusalade järgi liigitatakse kruusa:
1) ehituskruusaks;
2)
eriotstarbeliseks kruusaks.
(3) Liiva ja kruusa kasutusalade määramise nõuded on järgmised:
1)
tehnoloogiline liiv – SiO2 sisaldus ei tohi olla alla
95%, Al2O3 sisaldus ei tohi olla üle 4% ega Fe2O3
sisaldus üle 0,6%;
2) ehitusliiv – peensusmoodul 1,3 või
rohkem, savi- ja tolmusisaldus ei tohi olla üle 10% ja osakesi
läbimõõduga üle 5 mm peab olema alla 35%;
3)
ehituskruus – osakesi läbimõõduga üle 5 mm ei tohi olla alla 35%, savi-
ja tolmuosakesi ei tohi olla üle 20%;
4) täitepinnas on
materjal, mis ei vasta punktides 1–3 esitatud nõuetele.
(4) Liiva ja kruusa kvaliteedi põhinäitajad on:
1) lõimis,
sealhulgas savi- ja tolmuosakeste sisaldus;
2) kruusaterade, veeriste
ja rahnude kivimiline koostis, kuju ja mõõtmed;
3) liiva
mineraalne ja keemiline koostis ning orgaaniliste lisandite sisaldus;
4)
kruusaterade füüsikalis-mehaanilised omadused.
(5) Tellija võib esitada täiendavaid, põhinõuetest erinevaid
kvaliteedinõudeid. Kui tellijapoolsed kvaliteedinõuded on põhinõuetest
madalamad, käsitletakse materjali eriotstarbelise liiva ja kruusana.
§ 22. Uuringumetoodika
(1) Uuringu puuraukude ja kaevandite arv ja vahekaugused valitakse
vastavalt maavara lasundi ehitusele ja kvaliteedi muutlikkusele
järgmiselt:
1) isomeetrilise kujuga maardlates kasutatakse
ruudukujulist uuringuvõrku;
2) pikliku kujuga maardlates
paigutatakse puuraugud ja kaevandid ristuvate profiilidena.
(2) Kasutatav uuringuvõrk peab võimaldama eristada setendite
litoloogiliste erimite levikut lasundi piires.
(3) Puuraukude või kaevandite vahekaugus tarbevaru määramisel ei tohi
ületada 200 m, reservvaru määramisel 400 m.
(4) Kõigis puuraukudes ja kaevandites läbitakse uuritud kiht lamamini
või kavandatud sügavuseni ja proovitakse kogu ulatuses.
Proovid võetakse litoloogiliste erimite kaupa. Proovi pikkus ei tohi
ületada 2 m. Õhukesed erineva koostisega vahekihid, mida ei ole võimalik
eraldi kaevandada, lülitatakse üldproovi koosseisu. Võetud proovid
kahandatakse kvarteerimise meetodil labori nõutava kaaluni.
(5) Liiva ja kruusa lõimise määramisel kasutatav standardne sõelte
komplekt peab sisaldama 70, 40, 20, 10, 5, 2,5, 1,25, 0,63, 0,315, 0,16
ja 0,05 millimeetrise ava suurusega sõelu. Tellija nõudel võib kasutada
teistsuguseid sõelu.
(6) Liiva, sealhulgas kruusa-liivasegust väljasõelutud liiva, grupp
terasuuruse järgi määratakse peensusmooduli või täisjäägi alusel sõelal
0,63 vastavalt lisas 1 toodud tabelile.
(7) Liiva peensusmoodul määratakse järgmise valemiga:

Pm – liiva peensusmoodul;
An– täisjäägid
vastavate avadega sõeltel.
(8) Peensusmooduli määramisel ei arvestata üle 5 mm suuruste
liivaosakeste sisaldust, ülejäänud osa võrdsustatakse 100%-ga.
(9) Kui peensusmooduli ja täisjäägi järgi saadakse erinevad tulemused,
on liiva grupi määramisel otsustav peensusmoodul.
(10) Laboriandmete alusel arvutatakse ja esitatakse aruandes loodusliku
materjali lõimis, samuti sellest väljasõelutud liiva ja kruusa lõimis.
§ 23. Varu arvutus
(1) Uuringuga määratakse järgmised parameetrid:
1)
maavara leviku pindala, sealhulgas pindala plokkide kaupa;
2) katendi
keskmine paksus puuraukudes, plokkides ja maardlas. Eraldi määratakse
mulla keskmine paksus;
3) maavara, sealhulgas erimite, mille varu
arvutatakse eraldi, keskmine paksus ja kvaliteedinäitajad puuraukudes,
plokkides ja maardlas.
(2) Liiva ja kruusa varu arvutatakse 1000 m3 täpsusega. Varu
arvutamisel kasutatakse aritmeetilise keskmise meetodit, positiivsete
pinnvormidega seotud maardlates ja pikliku kujuga lasundite piires
paralleelsete läbilõigete meetodit.
9. peatükk
UURINGU KORRA RAKENDAMINE SAVI SUHTES
§ 24. Savi kasutusalad ja kasutusalade määramise nõuded
(1) Kasutusalade järgi jaotatakse savi:
1) tsemendisaviks;
2)
raskeltsulavaks saviks;
3) keraamika- ja keramsiidisaviks.
(2) Piiratud ulatuses on savi kasutatud ka vormisavina metallitööstuses.
Looduslikus olekus savi kasutatakse isolatsioonimaterjalina ehitiste ja
prügilate rajamisel.
(3) Savi kvaliteedi hindamise põhinäitajad on:
1) plastsus;
2)
keemiline ja mineraalne koostis;
3) lõimis;
4) paakumis- ja
sulamistemperatuur;
5) puhitumine;
6) veejuhtivus.
(4) Uuringul määratavate kvaliteedinäitajate loetelu ja piirväärtused
esitab tellija.
§ 25. Uuringumetoodika
(1) Kasutatav uuringuvõrk sõltub lasundi või uuringuala kujust, lasundi
siseehitusest ning uuringu detailsusest. Isomeetrilise lasundi või
uuringuala korral valitakse ruudukujuline uuringuvõrk. Pikliku kujuga
lasundi või uuringuala korral rajatakse pikiteljega ristuvate profiilide
võrk.
(2) Uuringuvõrk peab olema piisav, et selgitada maardla geoloogiline
ehitus detailsusega, mis võimaldab piiritleda savi looduslikud erimid ja
tööstuslikud tüübid.
(3) Uuringu käigus tuleb määrata katendi ja selles esinevate kaasnevate
maavarade kihipaksus. Mulla kihi paksus määratakse eraldi.
(4) Tarbevaru määramisel on uuringupuuraukude või kaevandite vahekaugus
sõltuvalt lasundi siseehitusest Devoni ja Kvaternaari savi korral 50–100
m ning Kambriumi savi korral 200–300 m. Reservvaru määramisel on
uuringupuuraukude või kaevandite vahekaugus kaks korda suurem.
(5) Savi uuringul kasutatakse südamikpuurimist ja kaevandeid. Kõikides
puuraukudes, võimaluse korral ka kaevandites, tuleb läbida savikiht
lamamini või etteantud sügavuseni. Puursüdamiku väljatulek igas
intervallis peab olema vähemalt 80%.
(6) Uuritav savikiht tuleb täies paksuses proovida kõikides puuraukudes
ja kaeveõõntes litoloogiliste erimite kaupa. Proovide intervall ei tohi
ületada 4 m. Erimi suurema paksuse korral võetakse ühest erimist kaks
või rohkem proovi. Õhukesed kõlbmatud vahekihid või erimid, mis ei ole
eraldi kaevandatavad, lülitatakse põhiproovi koosseisu.
(7) Proovimisel lõigatakse puursüdamik mööda pikitelge pooleks. Ühte
poolt kasutatakse määranguteks ja katsetusteks, teist säilitatakse
duplikaadina. Kaeveõõntest võetakse proove vaomeetodil.
(8) Iga kvaliteedinäitaja peab olema esindatud vähemalt kolme määranguga.
(9) Savile tuleb anda radiatsiooni- ja hügieenialane hinnang.
(10) Hüdrogeoloogiliste töödega määratakse põhjaveetase ja teised
parameetrid, mis võimaldavad arvutada vee juurdevoolu karjääri, ning
kaitsetervikute mõõtmed survelise põhjavee isoleerimiseks.
§ 26. Varu arvutamine
(1) Uuringuga määratakse järgmised parameetrid:
1)
plokkide pindala;
2) katendi keskmine paksus puuraukudes, plokkides
ja maardlas. Eraldi määratakse mulla ja kaasnevate maavarade keskmine
paksus;
3) maavara, sealhulgas erimite, mille varu arvutatakse
eraldi, keskmine paksus ja kvaliteedinäitajad puuraukudes, plokkides ja
maardlas.
(2) Varu arvutatakse geoloogiliste plokkide meetodil 1000 m3
täpsusega.
10. peatükk
UURINGU KORRA RAKENDAMINE TURBA SUHTES
§ 27. Turba kasutusalad ja kasutusalade määramise nõuded
(1) Turbalasundite kirjeldamisel kasutatakse turba botaanilisel
koostisel põhinevat geneetilist klassifikatsiooni. Klassifikatsiooni
põhiühik on turbaliik. Turbaliigid on märe-, metsa-märe- ja metsaturvas.
Peale selle jagunevad turbad madalsoo-, siirdesoo- ja rabaturbaks.
(2) Turbalasundid jaotatakse 4 tüüpi:
1) madalsoolasund –
madalsooturbad moodustavad vähemalt poole lasundi kogupaksusest.
Rabaturvaste kihi paksus on alla 0,5 m;
2) siirdesoolasund –
siirdesoo- ja rabaturbad moodustavad vähemalt poole lasundi
kogupaksusest. Rabaturvaste kihi paksus on alla 0,5 m;
3)
rabasegalasund – rabaturbad esinevad vähemalt 0,5 m paksuse kihina, kuid
moodustavad alla poole lasundi kogupaksusest;
4) rabalasund –
rabaturbad moodustavad vähemalt poole lasundi kogupaksusest.
(3) Lagunemisaste iseloomustab rakulise struktuuri kaotanud orgaanilise
materjali ja identifitseeritavate taimejäänuste mahu protsentuaalset
suhet turbas. Lagunemisastme alusel liigitatakse turvas:
1)
vähelagunenud turbaks, mille hulka kuulub raba- ja siirdesooturvas
lagunemisastmega alla 25% ning madalsooturvas lagunemisastmega alla 15%;
2)
hästilagunenud turbaks.
(4) Vähelagunenud turvast kasutatakse aiandusturbana, allapanuks
lautades ning söödalisandite, kasvustimulaatorite ja absorbeerivate
materjalide tootmiseks.
(5) Hästilagunenud turvast kasutatakse peamiselt kütteks, väetiste ja
kompostide valmistamiseks, aktiivsöe ja vaha tootmiseks ning mudaravis.
(6) Turba kui maavara kvaliteedi hindamise põhinäitajad on:
1)
botaaniline koostis;
2) lagunemisaste;
3) tuhasus;
4) happesus;
5)
kütteväärtus.
§ 28. Uuringumetoodika
(1) Sõltuvalt uuringuala pindalast ning maardla geoloogilise ehituse
keerukusest peab uuringuvõrgu tihedus tarbevaru määramiseks olema
100×100 m või 200×200 m ning reservvaru määramiseks 400×400 m või
800×800 m. Uuringuvõrk märgitakse maastikul maha paralleelsete
uuringusihtidena, mille vahekauguse määrab uuringuvõrgu tihedus. Igas
uuringuvõrgu punktis sondeeritakse turbalasundit ja looditakse maapinna
kõrgus.
(2) Turbalasundit sondeeritakse käsipuuriga. Sondeerimisel määratakse
turbalasundi kogupaksus, vähelagunenud turba kihi paksus ning
järvemudalasundi paksus 0,05 m täpsusega ja antakse mineraalpõhja
iseloomustus.
(3) Tarbevaru uuringu korral kirjeldatakse igal uuringusihil vähemalt 2
punktis turba botaanilist koostist ja lagunemisastet visuaalselt
eristatavate kihtide kaupa kogu läbilõike ulatuses. Vajadusel võetakse
proove välimäärangute kontrollimiseks mikroskoobi abil.
(4) Välitingimustes on lubatud turba lagunemisastme iseloomustamiseks
kasutada von Posti humifikatsiooniklasse. Humifikatsiooniklasside ja
lagunemisastme ligikaudne suhe on antud järgmises tabelis:
Humifikatsiooniklass
|
H1
|
H2
|
H3
|
H4
|
H5
|
H6
|
H7
|
H8
|
H9
|
H10
|
Lagunemisaste, %
|
10
|
10–15
|
16–25
|
26–30
|
31–35
|
36–40
|
41–45
|
46–50
|
51–55
|
>55
|
(5) Turba üldanalüüsiks tuleb võtta proove järgmiselt:
1)
tarbevaru määramiseks ühest punktist 50 ha uuringuala kohta;
2)
reservvaru määramiseks ühest punktist 200 ha uuringuala kohta, kuid
mitte vähem kui 3 punktist uuringualal;
3) proovimise intervalli
pikkus peab olema mitte üle 0,25 m, iga proovi nõutav mass vähemalt 0,4
kg.
(6) Turba kütteväärtuse, väävli ja raskmetallide sisalduse määramiseks
tuleb võtta proove järgmiselt:
1) tarbevaru määramiseks
ühest punktist 200 ha uuringuala kohta, kuid mitte vähem kui 2 punktist
ühel uuringualal;
2) vähelagunenud turba kihist üks kesendatud
proov, hästilagunenud turbast proovid 1,0 m pikkuse intervalliga. Iga
proovi nõutav minimaalne mass on 0,5 kg.
(7) Proovid turba kütteväärtuse määramiseks tuleb võtta punktidest, kust
on võetud proovid turba üldanalüüsiks.
(8) Turba lamamis olevast järvemudast ja -lubjast võetakse proovid
järvemuda üldanalüüsiks ning mineraalpõhjast proovid mineraalpõhja
lõimise määramiseks.
(9) Turbalasundi kändudesisalduse määramiseks rajatakse üks plats
tarbevaru uuringu ala iga 200 ha kohta, kuid mitte alla 2 platsi
uuringualal. Platsil tehakse käsipuuri abil 1 m intervalliga 100 kogu
turbalasundit läbivat torget. Kännususe platsid paigutatakse piki
uuringusihti turba üldanalüüsi proovipunktide juurde.
(10) Turbalasundi kuivendamise tingimuste väljaselgitamiseks rajatakse
põhilistele kuivenduskraavidele keskmiselt 0,5 km vahekaugusega
ristprofiilid kuni eesvooluni või vähemalt 1 km kauguseni tarbevaru
uuringu ala piirist. Ristprofiilidel looditakse veepinna ja kallaste
absoluutne kõrgus, mõõdetakse veesügavus ning kirjeldatakse kraavis
paljanduvaid setteid.
(11) Juhul kui uuringuala geoloogilise ehituse ja hüdrogeoloogiliste
tingimuste kohta andmed puuduvad, rajatakse tarbevaru uuringuala iga 500
ha kohta 1 puurauk, mis ulatub vähemalt 5 m turba lamamiks olevatesse
setetesse. Alla 500 ha suuruse uuringuala korral rajatakse vähemalt 2
sellist puurauku. Setted kirjeldatakse ning igast erimist võetakse proov
lõimise määramiseks.
(12) Uuringuala taimestiku iseloomustamiseks kirjeldatakse
uuringusihtide läbimisel taimkattetüübi muutusi ning koostatakse
proovipunktides täpsem taimkatte kirjeldus rinnete kaupa.
(13) Laboratoorsete uuringutega määratakse turba botaaniline koostis
mikroskoobi abil, lagunemisaste tsentrifuugimeetodil, tuhasus 450 °C
juures tuhastamisel, looduslik niiskus kaalukao alusel 105 °C juures
kuivatamisel, happesus (pHKCl), kuivaine kütteväärtus
kalorimeetriliselt ja väävlisisaldus. Võetud järvemuda ja -lubja
proovidest tehakse järvemuda üldanalüüs, mineraalpõhja proovidest
tehakse lõimise analüüs kombineeritud ehk sõel- ja pipettmeetodil.
Laboratoorsete määrangute õigsust kontrollitakse sise- ja väliskontrolli
abil.
§ 29. Varu arvutamine
(1) Varu arvutatakse geoloogiliste plokkide meetodil. Plokkide pindalad
määratakse 0,01 ha täpsusega ploki nurgapunktide koordinaatide alusel
või arvutiprogrammi abil.
(2) Keskmised paksused arvutatakse sondeerimisel saadud ning
interpoleeritud paksuste aritmeetilise keskmisena 0,05 m täpsusega
eraldi vähe- ja hästilagunenud turba jaoks. Raba- ja rabasegalasundi
korral arvatakse vähelagunenud turba keskmisest paksusest maha 0,2 m
paksune sugekiht ning siirdesoo- ja madalsoolasundi korral lasundi
kogupaksusest 0,1 m paksune sugekiht.
(3) Vähe- ja hästilagunenud turbakihtide maht arvutatakse eraldi 1000 m3
täpsusega.
(4) Turbavaru üleviimiseks tuhandetesse tonnidesse 40% tingniiskuse
juures kasutatakse lisas 2 esitatud koefitsiente. Vähe- ja
hästilagunenud turba varu arvutatakse 1000 t täpsusega.
11. peatükk
UURINGU KORRA RAKENDAMINE
JÄRVEMUDA, JÄRVELUBJA JA MEREMUDA SUHTES
§ 30. Järvemuda, järvelubja ja meremuda kasutusalad
(1) Järvemuda kasutatakse väetiste ja söödalisandite tootmiseks ning
ravimudana.
(2) Järvelupja kasutatakse põhiliselt mineraalsete söödalisandite
tootmiseks ja happeliste muldade lupjamiseks.
(3) Määruses käsitletakse maavarana meremuda, mis vastab ravimuda kohta
kehtestatud kvaliteedinõuetele. Meremuda kasutatakse põhiliselt
ravieesmärgil.
§ 31. Uuringumetoodika
(1) Sõltuvalt uuringuala pindalast ning maardla geoloogilise ehituse
keerukusest on nõutav uuringuvõrgu tihedus tarbevaru määramiseks 50×100
m kuni 100×200 m ning reservvaru määramiseks 100×200 m kuni 200×400 m.
(2) Uuringuvõrgu kõigis sondeerimispunktides määratakse veesügavus,
mere- või järvemuda, järvelubja ja turbakihtide paksus 0,05 m täpsusega
ning mineraalpõhja iseloom.
(3) Üldanalüüsiks võetakse proovid:
1) tarbevaru
määramiseks ühest punktist 10 ha uuringuala pindala kohta;
2)
reservvaru määramiseks ühest punktist 40 ha uuringuala pindala kohta,
kuid mitte vähem kui kolmest punktist uuringualal.
(4) Proovimise intervall on vähemalt 0,5 m ja proovi kaal vähemalt 0,5
kg.
(5) Proovi üldanalüüsi käigus määratakse:
1)
põhiliste taime- ja loomarühmade jäänused mikroskoobi abil;
2)
sette looduslik niiskus, happesus ja kuivaine orgaanilise osa sisaldus;
3)
tuha CaO ja Fe2O3 sisaldus;
4) meremudal ka
lõimis.
(6) Meremuda uuringualalt võetakse lisaks üldanalüüsi proovidele
vähemalt 2 punktist lasundi pealmisest 0,5 m paksusest kihist proovid
mikrobioloogiliseks analüüsiks ehk koliindeksi ja patogeense mikrofloora
määramiseks ning kahjulike mikrokomponentide (F, B, As, Al, Se, NO3)
ja raskmetallide (Cd, Cr, Pb, Ni, Mo, Hg, Ba) sisalduse määramiseks. Iga
proovi kaal peab olema vähemalt 1,0 kg.
(7) Järvemuda ja -lubja geoloogilise uuringu raames tehakse vajadusel
täiendavaid analüüse vastavalt maavara kavandatavale kasutusviisile.
§ 32. Varu arvutus
(1) Varu arvutatakse geoloogiliste plokkide meetodil. Plokkide pindalad
määratakse piiri nurgapunktide koordinaatide järgi või arvutiprogrammi
abil täpsusega 0,01 ha.
(2) Keskmine paksus arvutatakse uuringupunktide ja interpoleeritud
punktide paksuse aritmeetilise keskmisena 0,05 m täpsusega.
(3) Lasundi maht arvutatakse 1000 m3 täpsusega. Varu
üleviimiseks mahult kaalule 60% tingniiskuse juures kasutatakse järgmist
valemit:
P= Vx[(100–W1):(100–W2) ]xγ
P
– varu, tuh t;
V – lasundi maht, tuh m3;
W1 –
muda looduslik niiskus protsentides;
W2 – muda arvestuslik
tingniiskus, milleks on 60%;
γ – muda mahukaal, mis on määratud
laboratoorselt või vastavalt lõikele 4.
(4) Järve- ja meremuda ning järvelubja keskmine mahukaal sõltuvalt
looduslikust niiskusest on antud lisas 3.
|
Halduse ja õiguse asekantsler
kantsleri
ülesannetes Uno VEERING
|
|
Keskkonnaministri 26. mai 2005. a määruse nr 44
«Üldgeoloogilise uurimistöö ja maavara geoloogilise uuringu tegemise
kord»
lisa 1
|
LIIVA GRUPI MÄÄRAMINE TERASUURUSE JÄRGI PEENSUSMOODULI VÕI TÄISJÄÄGI
ALUSEL
Liiva grupp
|
Peensusmoodul
(Pm)
|
Täisjääk sõelal 0,63,
massi %
|
Ülijäme
|
üle 3,0
|
üle 65
|
Jäme
|
2,5–3,0
|
45–65
|
Keskmine
|
2,0–2,5
|
30–45
|
Peen
|
1,5–2,0
|
10–30
|
Väga peen
|
1,0–1,5
|
kuni 10
|
Ülipeen
|
kuni 1,0
|
–
|
|
Keskkonnaministri 26. mai 2005. a määruse nr 44
«Üldgeoloogilise uurimistöö ja maavara geoloogilise uuringu tegemise
kord»
lisa2
|
KOEFITSIENDID 40% TINGNIISKUSEGA ÕHKKUIVA TURBA VÄLJATULEKU
ARVUTAMISEKS TONNIDES 1 M3 TOORTURBAST

|
Keskkonnaministri 26. mai 2005. a määruse nr 44
«Üldgeoloogilise uurimistöö ja maavara geoloogilise uuringu tegemise
kord»
lisa 3
|
JÄRVE- JA MEREMUDA NING JÄRVELUBJA KESKMINE MAHUKAAL
SÕLTUVALT LOODUSLIKUST NIISKUSEST
Looduslik niiskus, %
|
Mahukaal, t/m3
|
Looduslik niiskus, %
|
Mahukaal, t/m3
|
95,5
|
1,001
|
83,0
|
1,086
|
95,0
|
1,006
|
82,5
|
1,086
|
94,5
|
1,011
|
82,0
|
1,087
|
94,0
|
1,016
|
81,5
|
1,087
|
93,5
|
1,021
|
81,0
|
1,087
|
93,0
|
1,026
|
80,5
|
1,087
|
92,5
|
1,031
|
80,0
|
1,087
|
92,0
|
1,035
|
79,5
|
1,088
|
91,5
|
1,040
|
79,0
|
1,088
|
91,0
|
1,045
|
78,5
|
1,088
|
90,5
|
1,051
|
78,0
|
1,088
|
90,0
|
1,054
|
77,5
|
1,088
|
89,5
|
1,058
|
77,0
|
1,089
|
89,0
|
1,062
|
76,5
|
1,089
|
88,5
|
1,066
|
76,0
|
1,089
|
88,0
|
1,069
|
75,5
|
1,089
|
87,5
|
1,073
|
75,0
|
1,089
|
87,0
|
1,077
|
74,5
|
1,089
|
86,5
|
1,078
|
74,0
|
1,090
|
86,0
|
1,080
|
73,5
|
1,090
|
85,5
|
1,081
|
73,0
|
1,090
|
85,0
|
1,082
|
72,5
|
1,094
|
84,5
|
1,084
|
72,0
|
1,114
|
84,0
|
1,086
|
71,5
|
1,130
|
83,5
|
1,086
|
|
|