Muudetud järgmiste määrustega (kuupäev, number, avaldamine Riigi Teatajas,
jõustumise aeg):
17.08.2001 nr 55 (RTL
2001, 104, 1435) 01.09.2001
6.07.2009 nr 71 (RTL 2009, 57,
830) 20.07.2009
2.12.2009 nr 112 (RTL 2009, 92,
1333) 18.12.2009
Määrus kehtestatakse «Loomatauditõrje
seaduse» paragrahvi 43 lõike 2 alusel.
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Marutaudi määratlus
(1) Marutaud e marutõbi on püsisoojaste loomade
ja inimese äge surmaga lõppev viirushaigus, mille tekitajaks on Lyssavirus perekonna RNA-viirus, mis levib peamiselt
haige looma sülje sattudes haava hammustuse tagajärjel. Haigus võib levida ka
vigastatud naha või limaskesta saastudes haige looma süljega.
(2) Marutaudile on vastuvõtlikud kõik
püsisoojased loomad. Linnud haigestuvad harva. Eestis on viiruse reservuaariks
looduses punarebased ja kährikkoerad, koduloomadest haigestuvad sagedamini
kassid ja koerad.
(3) Marutaudi inkubatsiooniperiood on
14 ööpäevast kuue kuuni või pikem (keskmiselt 4–8 nädalat). Marutaudi
nakatunud loom võib viirust levitada kuni kümme päeva enne kliiniliste tunnuste
ilmnemist. Pärast kliiniliste tunnuste ilmnemist sureb loom kümne päeva jooksul.
(4) Kliiniliselt avaldub marutaud kahes
põhivormis – agressiivse ja vaikse marutaudina. Mõlema vormi puhul ilmnevad
kesknärvisüsteemi kahjustuse tundemärgid, käitumishälbed, salivatsioon, neelu ja skeletilihaste halvatus.
(5) Enim ohustatud loomaliikidel kulgeb marutaud järgmiselt:
1) koeral
esineb sagedamini marutaudi agressiivne vorm. Haigus algab looma käitumise
muutumisega: erutus- ja depressiooniseisund vahelduvad kiiresti; isu väheneb,
tekib isuväärastus (koer närib ja neelab mittesöödavaid esemeid) ja neelulihaste
osaline parees, mille tagajärjeks on neelamistakistus ja tugev salivatsioon. Kuni kolme päeva pärast algab haiguse
erutusstaadium, kus loomal tekivad raevuhood, mille käigus ta ründab valikuta
loomi ja inimesi. Ühtlasi võib koer lahti pääsedes rännata pikki vahemaid.
Haiguse kolmandat staadiumi iseloomustab halvatuse levimine skeletilihastele ja
asfüksianähud, millele järgneb surm hingamislihaste
halvatuse tagajärjel. Haiguse vaikse vormi puhul agressiivsus puudub, loomal
tekivad kiiresti halvatusnähud, misjärel ta sureb;
2) kassil areneb
sagedamini marutaudi agressiivne vorm. Haiguse kulg on sarnane koeral esinevaga.
Haiguse algstaadiumis on kassile iseloomulik püüd peituda. Agressiivses
staadiumis kass ründab ohvrit hammustades ja küünistades;
3) veisel ilmnevad
kliinilised tunnused alguses ebamääraste seedehäirete ja intensiivse salivatsioonina. Mõne päeva möödudes tulevad esile
kesknärvisüsteemi häired – ülierutuvus ja ehmumine tugevate helide peale. Loom
muutub rahutuks, kaabib maad ja puskleb. Tüüpilise tunnusena teeb loom sageli
roojamis- ja urineerimiskatseid, seistes selg küürus, sabajuur üles tõstetud.
Lahtipääsemisel ründab loom ettejäävaid objekte peaga. Marutaudi vaikse vormi
puhul võivad esmased tunnused kiiresti muutuda üldiseks halvatuseks;
4)
lambal ja kitsel kulgeb haigus sarnaselt veisega;
5) hobusel sarnaneb haiguse
kliiniline pilt teetanusega. Hammustuse piirkond kiheleb, loomal tekivad
neelamishäired, ta ründab kehaga ruumi piirdeid. Surm saabub mõne tunni jooksul
pärast lamamajäämist;
6) seal kulgeb haigus tavaliselt agressiivse vormina.
Siga on erutatud ja jookseb sulus ringi. Emis sööb ära põrsad;
7) rebasel ja
kährikul esineb põhiliselt haiguse agressiivne vorm. Kesknärvisüsteemi häired
ilmnevad esmalt orientatsiooni ja inimese pelguse puudumisena. Loomad võivad
liikuda inimasulatesse ja tungida ka hoonetesse, rünnata ettejäävaid mets- ja
koduloomi. Inimese provotseerimatut ründamist täheldatakse üliharva;
8)
ilvesel kulgeb haigus sarnaselt teiste lihasööjatega. Eestis on esinenud
marutaudis ilvese rünnet sõidukile ja inimesele;
9) nahkhiirele on
iseloomulik üksinda ringilendamine päevasel ajal. Seejuures on lend sageli
koordineerimatu, nahkhiired võivad lennata majadesse. Halvatusnähtude ilmnemisel
jäävad nahkhiired paigale ja püüavad peituda.
§ 2. Marutaudi esinemisest ja selle kahtlusest teavitamine
(1) Loomade ebaloomuliku käitumise või teiste
marutaudile iseloomulike tunnuste esinemise korral on loomapidaja kohustatud
sellest viivitamatult teavitama tegevusluba omavat veterinaararsti (edaspidi
veterinaararst) või piirkonda teenindavat volitatud veterinaararsti.
(2) Veterinaararst on kohustatud marutaudi
esinemise või selle kahtluse korral sellest viivitamatult teavitama piirkonda
teenindavat volitatud veterinaararsti või tema äraolekul Veterinaar- ja
Toiduameti kohalikku asutust.
(3) Metslooma tungimisest inimasulasse, samuti
metslooma ründest koduloomale või inimesele tuleb viivitamatult teavitada
volitatud veterinaararsti või tema äraolekul Veterinaar- ja Toiduameti kohalikku
asutust.
(4) Volitatud veterinaararst ja marutaudi
diagnoosiv laboratoorium on kohustatud marutaudi esinemisest või selle
kahtlusest viivitamatult teavitama Veterinaar- ja Toiduameti kohalikku asutust.
(5) Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse
juht teavitab marutaudikahtlusest või selle diagnoosimisest «Loomatauditõrje
seaduse» paragrahvist 40 tulenevas korras.
(6) Inimese ja marutaudis või marutaudikahtlase
looma kontaktist peab Veterinaar- ja Toiduameti kohalik asutus teavitama
viivitamatult Tervisekaitseinspektsiooni kohalikku asutust.
2. peatükk
DIAGNOOSIMINE
§ 3. Diagnoosimise meetodid
Marutaudi diagnoositakse kliiniliste tunnuste
alusel ja laboratoorselt viiruse antigeenide tuvastamisega ajukoest tehtud
puutepreparaatidest immunofluorestsentsmeetodil või
viiruse isoleerimisega nakatunud looma ajukoest rakukultuurides või
katseloomadel.
§ 4. Marutaudi laboratoorne uurimine
(1) Uuringuid marutaudile teevad Veterinaar- ja
Toidulaboratoorium ning veterinaarlaboratooriumi tegevusluba omav laboratoorium,
millel on tunnustatud analüüsimetoodika marutaudi diagnoosimiseks.
(2) Laboratoorsel uurimisel juhindutakse
Rahvusvahelise Episootiate Büroo (Office International desEpizooties, OIE) ja
Maailma Tervishoiuorganisatsiooni juhistest.
§ 5. Uurimismaterjali võtmine ja saatmine laboratoorseks uuringuks
(1) Uurimismaterjali laboratoorseks uuringuks
võtab veterinaararst.
(2) Laboratooriumi uurimiseks saadetakse looma
peaaju või pea, väikeloomade puhul võib saata ka terve korjuse. Peaaju hävimise
korral tuleb uurimiseks saata kaelalülid koos seljaajuga.
(3) Proovide laboratooriumisse transportimisel
võib veterinaararst kasutada loomapidaja või mõne teise isiku abi, olles teda
eelnevalt instrueerinud ohutusnõuetest.
(4) Marutaudis ja marutaudikahtlase looma ning
tema korjusega ümberkäimisel, uurimismaterjali võtmisel ja laboratooriumi
saatmisel tuleb järgida kõiki vajalikke abinõusid inimese nakatumise ja
keskkonna viirusega saastumise vältimiseks.
3. peatükk
ENNETAMINE
§ 6. Marutaudi ennetamine
Marutaudi ennetamine seisneb haigusest ohustatud
koduloomade vaktsineerimises, samuti marutaudi leviku tõkestamises nende
metsloomaliikide vaktsineerimisega, kes on looduses peamiseks viiruse
reservuaariks.
§ 7. Koerte ja kasside vaktsineerimine
(1) Loomapidaja peab tagama temale kuuluvate
kasside ja koerte vaktsineerimise.
(2) Esimest korda vaktsineeritakse koeri ja kasse
3–4 kuu vanuselt. Edaspidi vaktsineeritakse loomi vaktsiiniga kaasasolevas
infolehes toodud juhiste kohaselt ja sagedusega, kuid mitte harvemini kui 24 kuu
möödumisel viimasest vaktsineerimisest.
[RTL 2009, 57,
830 – jõust. 20.07.2009]
(3) Jahikoera esmakordsel viimisel metsa või
seadmisel olukorda, kus ta võib kokku puutuda metsloomaga, peab koera
vaktsineerimisest olema möödunud vähemalt 30 päeva.
(4) Loomi vaktsineerivad veterinaarjärelevalve
ametnikud, volitatud veterinaararstid või veterinaararstid.
[RTL 2009, 57,
830 – jõust. 20.07.2009]
(5) Veterinaararst peab marutaudivastaste
vaktsineerimiste arvestust ja annab vaktsineerimistest aru Veterinaar- ja
Toiduametile korras, mille kehtestab Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor.
(6) Lõikes 4 nimetatud
isik väljastab pärast looma vaktsineerimist loomapidajale tõendi või muu
vaktsineerimist tõendava dokumendi, millel märgib ära looma vaktsineerimise
kuupäeva ning vaktsiiniga kaasasolevas infolehes toodud juhiseid arvestades
looma kordusvaktsineerimise tähtaja, mis ei ületa 24 kuud arvates
vaktsineerimisest. Kui looma kohta on olemas Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EÜ) nr 2003/998, mis käsitleb lemmikloomade mittekaubandusliku
liikumise suhtes kohaldatavaid loomatervishoiunõudeid ja millega muudetakse
nõukogu direktiivi 92/65/EMÜ (ELT L 146, 13.06.2003, lk 1–9), kohane pass või
muu dokument, millele märgitakse loomale tehtud vaktsineerimised, tehakse
asjakohane märge sinna.
[RTL 2009, 92,
1333 – jõust. 18.12.2009]
(7) Loomapidaja säilitab lõikes
6 nimetatud dokumenti kuni looma järgmise lõike 2 kohase
vaktsineerimiseni.
[RTL 2009, 92,
1333 – jõust. 18.12.2009]
(8) Lõikes 4 nimetatud isik
vaktsineerib kassi või koera esimesel võimalusel, kui ta tuvastab, et loom
on vaktsineerimata või looma
kordusvaktsineerimise tähtaeg on möödunud.
[RTL 2009, 92,
1333 – jõust. 18.12.2009]
§ 8. Põllumajandusloomade vaktsineerimine
(1) Metsakarjamaadel ja metsaga piirnevatel
karjamaadel karjatatavate põllumajandusloomade vaktsineerimine on soovitatav.
(2) Veterinaar- ja Toiduametil on õigus tema
poolt määratletud ohustatud tsoonides korraldada põllumajandusloomade
kohustuslik vaktsineerimine selleks ettenähtud vahendite arvel.
§ 9. Tegutsemisjuhised marutaudi ennetamiseks metsloomadel
(1) Kui veterinaarjärelevalve ametnik või
volitatud veterinaararst saab teada teadmata põhjusel surnud metslooma
korjusest, võtab ta vajadusel proovid marutaudi uuringuks ja saadab need
laboratooriumisse.
(2) Metslooma korjus tuleb hävitada
veterinaarjärelevalve ametniku ettekirjutuse kohaselt. Korjuse hävitab omal
kulul maa valdaja, kelle maalt see leiti, koostöös kohaliku omavalitsuse üksuse,
Keskkonnainspektsiooni ja jahipidamise õigust omava isikuga.
(3) Metsloomade tehistingimustesse toomisel on:
1) metslooma
tehistingimustesse tooja (edaspidi huvitatud isik) kohustatud sellest
eelnevalt teavitama Veterinaar- ja Toiduameti kohalikku asutust. Kui eelnev
teavitamine ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik, teavitatakse Veterinaar-
ja Toiduameti kohalikku asutust viivitamatult pärast looma tehistingimustesse
toomist;
2) Veterinaar- ja Toiduameti kohalik asutus kohustatud määrama
veterinaarjärelevalve ametniku või volitatud veterinaararsti, kes viib läbi
looma kliinilise läbivaatuse;
3) huvitatud isik on kohustatud looma
30 päevaks isoleerima veterinaarjärelevalve ametniku või volitatud
veterinaararsti poolt heaks kiidetud paika ning viivitamatult teavitama
veterinaarjärelevalve ametnikku või volitatud veterinaararsti kõigist looma
tervisehäiretest.
(4) Metsloom, kellel avastatakse teadmata
päritoluga puremisjälgi, määratakse hukkamisele. Kui hukkamine ei ole lubatud
või õigustatud, isoleeritakse loom kuni kuueks kuuks.
[RTL 2009, 57,
830 – jõust. 20.07.2009]
§ 10. Metsloomade vaktsineerimine
Metsloomade suukaudse vaktsineerimise korral
määrab Veterinaar- ja Toiduamet kindlaks vaktsiiniga peibutussööda levitamise
piirkonna, aja ja viisi.
§ 11. Marutaudi episootilise olukorra seire
(1) Marutaudi episootilise olukorra seiret
korraldab Veterinaar- ja Toiduamet.
(2) Seireuuringuid teeb Veterinaar- ja
Toidulaboratoorium.
(3) Uuringute arvust ja tulemustest teavitab
Veterinaar- ja Toidulaboratoorium Veterinaar- ja Toiduametit üks kord kvartalis,
välja arvatud positiivsed juhud, millest tuleb teavitada viivitamatult.
4. peatükk
TÕRJE
1. jagu
Tõrjemeetmete rakendamine
§ 12. Tõrjemeetmete rakendamine
(1) Marutaudi tõrjemeetmete rakendamist
korraldavad veterinaarjärelevalve ametnikud ja volitatud veterinaararstid.
(2) Marutaudikahtlasest loomast
või loomast, keda on purenud marutaudikahtlane või teadmata seisundis loom või
kellega on marutaudikahtlane loom kokku puutunud, teada saamise korral on
piirkonda teenindav volitatud veterinaararst kohustatud viivitamata minema looma
asukohta, kontrollima tema seisundit ja rakendama vajalikke meetmeid nakkuse
leviku tõkestamiseks.
[RTL 2009, 92,
1333 – jõust. 18.12.2009]
(3) Marutaudikahtlaseks loetakse loom, kellel
esinevad marutaudile iseloomulikud kliinilised tunnused, sealhulgas ebaloomulik
käitumine. Marutaudikahtluse püstitab veterinaararst ja kinnitab
veterinaarjärelevalve ametnik.
2. jagu
Meetmed kassi või koera marutaudi
haigestumisel või selle kahtlusel
§ 13. Rakendatavad tõrjemeetmed
(1) Marutaudikahtlane kass või koer tuleb
isoleerida vähemalt 14 päevaks aiaga piiratud alale või eraldi kinnisesse
ruumi veterinaarjärelevalve ametniku või volitatud veterinaararsti korralduste
kohaselt.
(2) Kui kassil või koeral diagnoositakse marutaud
kliiniliste tunnuste alusel või loomapidaja ei suuda tagada looma ohutut
isoleerimist või loomapidajat ei suudeta kindlaks teha, siis teeb
veterinaarjärelevalve ametnik ettekirjutuse looma kohustuslikuks hukkamiseks.
Looma nõuetekohase hukkamise korraldab veterinaarjärelevalve ametnik.
[RTL 2009, 57,
830 – jõust. 20.07.2009]
(3) Kui loomal marutaud 14 ööpäeva jooksul
kinnitust ei leia, võib veterinaarjärelevalve ametnik või volitatud
veterinaararst pärast looma läbivaatust ja vajaduse korral vaktsineerimist tema
isolatsioonist vabastada.
§ 14. Marutaudis ja marutaudikahtlase looma hukkamine ja uurimismaterjali
saatmine laboratooriumisse
[RTL 2009, 57,
830 – jõust. 20.07.2009]
(1) Marutaudis ja marutaudikahtlane kass või koer
tuleb hukata pead kahjustamata.
[RTL 2009, 57,
830 – jõust. 20.07.2009]
(2) Hukatud loomalt, samuti isolatsioonis oleku
ajal surnud loomalt võtab uurimismaterjali ja saadab selle laboratooriumisse
veterinaarjärelevalve ametnik või volitatud veterinaararst.
[RTL 2009, 57,
830 – jõust. 20.07.2009]
(3) Pärast uurimismaterjali võtmist tuleb looma
korjus põletada.
3. jagu
Meetmed põllumajanduslooma
marutaudi haigestumisel või selle kahtlusel
§ 15. Rakendatavad tõrjemeetmed
(1) Marutaudi diagnoosimise korral karja ühel
loomal peab volitatud veterinaararst karja ülejäänud loomad läbi vaatama,
leidmaks marutaudile iseloomulike kliiniliste tunnuste või puremisjälgedega
loomi.
(2) Veterinaarjärelevalve ametnik peab tegema
ettekirjutuse kõigi marutaudis loomade kohustuslikuks hukkamiseks.
[RTL 2009, 57,
830 – jõust. 20.07.2009]
(3) Pärast uurimismaterjali võtmist tuleb looma
korjus kohe põletada või matta veterinaarjärelevalve ametniku ettekirjutuste
kohaselt.
(4) Marutaudikahtlased loomad tuleb isoleerida
vähemalt 14 päevaks aiaga piiratud alale või eraldi kinnisesse ruumi
veterinaarjärelevalve ametniku või volitatud veterinaararsti korralduste
kohaselt.
(5) Kui nakkusallikas ei ole teada, võib
volitatud veterinaararst või veterinaarjärelevalve ametnik määrata kogu
ülejäänud karja vaktsineerimisele. Kari peab jääma Veterinaar- ja Toiduameti
kohaliku asutuse järelevalve alla vähemalt 30 päevaks. Loomapidaja on
kohustatud viivitamatult teavitama volitatud veterinaararsti kõigist loomade
tervisehäiretest.
§ 16. Karjale kohaldatavad kitsendused
(1) Kitsendused karjale kehtestab ja lõpetab
Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht kirjalikult.
(2) Karjale, kuhu kuuluval loomal on diagnoositud marutaud või esineb
marutaudikahtlus, tuleb kehtestada järgmised kitsendused:
1) teise karja
üleviimise keeld kuni kitsenduste lõpetamiseni;
2) looma toiduks kasutamise
eesmärgil tapmise keeld kuni kitsenduste lõpetamiseni;
3) toorpiima ja
sellest valmistatud toodete toiduks tarbimise ja müügi keeld kuni kitsenduste
lõpetamiseni.
4. jagu
Marutaudikahtlus metsloomal
§ 17. Rakendatavad tõrjemeetmed
(1) Kahtlaselt käituvaid metsloomi tuleb üritada
hukata veterinaarjärelevalve ametniku või volitatud veterinaararsti korralduste
kohaselt looma pead kahjustamata ja saata uurimismaterjal paragrahvi 4
lõikes 1 nimetatud laboratooriumisse. Pärast uurimismaterjali võtmist tuleb
metslooma korjus kohe põletada või matta veterinaarjärelevalve ametniku
ettekirjutuste kohaselt.
(2) Veterinaarjärelevalve ametnik või volitatud
veterinaararst koostöös Keskkonnainspektsiooni ja jahipidamise õigust omav
isikuga selgitab võimalusel välja lõikes 1 nimetatud metslooma
liikumistrajektoori ja selle, kas ta on purenud kodulooma või inimest.
5. jagu
Marutaudihaige või -kahtlase looma
poolt pureda saanud ja sellise loomaga kokku puutunud looma suhtes rakendatavad
meetmed
[RTL 2009, 92,
1333 – jõust. 18.12.2009]
§ 18. Meetmed vaktsineeritud kassi või koera pureda saamisel
marutaudihaige või -kahtlase looma poolt
(1) Kui marutaudikahtlane loom
on purenud nõuetekohaselt vaktsineeritud kassi või koera, peab volitatud
veterinaararst või veterinaarjärelevalve ametnik looma esimesel võimalusel
uuesti vaktsineerima.
[RTL 2009, 92,
1333 – jõust. 18.12.2009]
(2) Marutaudi leviku vältimiseks tuleb:
1) kass või koer jätta järelevalve
alla 45 päevaks, mille vältel peab loomapidaja tagama looma isoleerituse
väljapääsemist välistava aiaga piiratud alal või kinnises ruumis, kus tal ei ole
kontakti teiste loomade ja inimestega;
2) kassi või koera jalutada vaid rihma
otsas, vältides kontakte teiste loomade ja inimestega.
(3) Veterinaarjärelevalve ametnik või volitatud
veterinaararst peab kassi või koera pärast 45 päeva möödumist läbi vaatama
ning tuvastama, kas loomal ei ilmne marutaudi tunnuseid.
(4) Kui puretud kassil või koeral ilmnevad
marutaudile iseloomulikud kliinilised tunnused, tuleb rakendada
paragrahvis 13 kehtestatud tõrjemeetmeid.
(5) Kui purenud kassil või koeral marutaudi ei
tuvastata, võib veterinaarjärelevalve ametnik või volitatud veterinaararst
lõpetada lõikes 2 toodud looma pidamise piirangud enne 45 päeva
möödumist, olles looma eelnevalt läbi vaadanud ning tuvastanud marutaudi
tunnuste puudumise.
[RTL
2001, 104, 1435 - jõust. 01.09.2001]
§ 19. Meetmed vaktsineerimata kassi või koera pureda saamisel
marutaudihaige või -kahtlase looma poolt
(1) Kui marutaudikahtlane loom pureb kassi või
koera, keda ei ole nõuetekohaselt vaktsineeritud, peab veterinaarjärelevalve
ametnik või volitatud veterinaararst soovitama looma hukata. Kui loomapidaja
keeldub looma hukkamast, on ta kohustatud looma kuueks kuuks isoleerima
veterinaarjärelevalve ametniku või volitatud veterinaararsti poolt heaks
kiidetud paika.
(2) Veterinaarjärelevalve ametnik teeb
ettekirjutuse looma kohustuslikuks hukkamiseks, kui puretud loomal ilmnevad
marutaudi kliinilised tunnused, loomapidaja ei suuda tagada looma ohutut
isoleerimist või kui loomapidajat ei ole võimalik kindlaks teha. Looma
nõuetekohase hukkamise korraldab veterinaarjärelevalve ametnik.
[RTL 2009, 57,
830 – jõust. 20.07.2009]
(3) Veterinaarjärelevalve ametnik või volitatud
veterinaararst peab looma läbi vaatama pärast kuue kuu möödumist looma
isoleerimisest ning marutaudi tunnuste puudumisel lubama loom vabastada.
30 päeva enne isolatsiooni lõpetamist (viie kuu möödudes) peab
veterinaarjärelevalve ametnik või volitatud veterinaararst looma vaktsineerima.
(4) Kui purenud loomal marutaudi ei tuvastata,
võib veterinaarjärelevalve ametnik või volitatud veterinaararst lõpetada looma
isolatsiooni enne kuue kuu möödumist, olles looma eelnevalt läbi vaadanud ning
tuvastanud marutaudi tunnuste puudumise.
§ 20. Meetmed põllumajanduslooma või muu kodulooma pureda saamise korral
marutaudihaige või -kahtlase looma poolt
(1) Veterinaarjärelevalve ametnik või volitatud
veterinaararst peab soovitama looma hukata. Kui loomapidaja keeldub looma
hukkamast, on ta kohustatud looma kuueks kuuks isoleerima veterinaarjärelevalve
ametniku või volitatud veterinaararsti poolt heaks kiidetud paika.
(2) Kitsendused kehtivad kuni nende lõpetamiseni
Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi poolt.
(3) Veterinaarjärelevalve ametnik teeb
ettekirjutuse looma kohustuslikuks hukkamiseks, kui loomapidaja ei suuda tagada
looma ohutut isoleerimist või kui loomapidajat ei ole võimalik kindlaks teha.
[RTL 2009, 57,
830 – jõust. 20.07.2009]
(4) Kui puretud loomal ilmnevad marutaudile
iseloomulikud kliinilised tunnused, tuleb rakendada kolmandas jaos sätestatud
tõrjemeetmeid.
(5) Veterinaarjärelevalve ametnik või volitatud
veterinaararst vaatab looma pärast kuue kuu möödumist läbi ning marutaudi
tunnuste puudumisel lubab looma isolatsioonist vabastada.
(6) Kui purenud loomal marutaudi ei tuvastata,
võib veterinaarjärelevalve ametnik või volitatud veterinaararst lõpetada looma
isolatsiooni enne kuue kuu möödumist, olles looma eelnevalt läbi vaadanud ning
tuvastanud marutaudi tunnuste puudumise.
§ 20¹. Marutaudihaige või -kahtlase loomaga
kokku puutunud looma suhtes rakendatavad meetmed
Marutaudihaige või -kahtlase
loomaga kokku puutunud looma suhtes käesolevas jaos sätestatud asjakohaste
tõrjemeetmete rakendamise otsustab järelevalveametnik või volitatud
veterinaararst riskianalüüsi tulemustele tuginedes.
[RTL 2009, 92,
1333 – jõust. 18.12.2009]
§ 21. Puremisjuhtude lahendamine
Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhil
on puremisjuhtude lahendamisel õigus võtta tarvitusele teisi vajalikke meetmeid
olukorrast sõltuvalt.
6. jagu
Desinfektsioon
§ 22. Desinfektsiooni nõuded
Marutaudis looma pidamise ruum või ase või
isolatsiooniruum ja tõenäoselt viirusega saastunud esemed tuleb desinfitseerida
veterinaarjärelevalve ametniku või volitatud veterinaararsti korralduste
kohaselt.
7. jagu
Tegutsemisjuhised loomsete
saaduste käitlemiseks
§ 23. Tegutsemisjuhised puremisjälgedega, marutaudikahtlastelt ja
marutaudis loomadelt saadud liha ja piima käitlemiseks
(1) Marutaudikahtlast või marutaudis looma on
keelatud tappa toiduks kasutamise eesmärgil.
(2) Puremisjälgedega looma võib tappa toiduks
ilma kitsendusteta kuni seitsme päeva jooksul pärast pureda saamist.
(3) Tapamajas marutaudikahtlase looma avastamisel
selle looma rümp ja siseorganid käideldakse ja kahjutustakse Euroopa Parlamendi
ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1774/2002, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui
inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste sanitaareeskirjad (ELT L 273,
10.10.2002, lk 1–95), kohaselt.
[RTL 2009, 57,
830 – jõust. 20.07.2009]
(4) Marutaudikahtlase või marutaudis looma piima
on keelatud kasutada toiduks ja söödaks. Marutaudikahtlase või marutaudis looma
piim käideldakse ja kahjutustakse järelevalveametniku ettekirjutuse kohaselt
arvestades Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1774/2002 nõudeid.
[RTL 2009, 57,
830 – jõust. 20.07.2009]
(5) Kui marutaudikahtlase või marutaudis looma
piim on sattunud piimatanki koos kolme või enama terve lehma piimaga, võib
Veterinaar- ja Toiduameti kohalik asutus lubada selle piima kasutamist söödaks
ja toiduks pärast marutaudi viirust hävitavat kuumtöötlust.
(6) Marutaudi esinemise tõttu kitsenduste alla
kuuluva karja tervetelt loomadelt kogutud piima võib kasutada söödaks ja toiduks
ning piimatoodete valmistamiseks pärast marutaudi viirust hävitavat
kuumtöötlust.