Muudetud järgmise määrusega (kuupäev, number, avaldamine Riigi
Teatajas, jõustumise aeg):
17.08.2001/55 (
RTL 2001, 104, 1435) 01.09.2001
Määrus kehtestatakse «
Loomatauditõrje seaduse» (RT I 1999, 57, 598; 97, 861; 2000, 82, 526)
paragrahvi 43 lõike 2 alusel.
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§1. Marutaudi määratlus
(1) Marutaud e marutõbi on
püsisoojaste loomade ja inimese äge surmaga lõppev viirushaigus, mille
tekitajaks on Lyssavirus perekonna RNA-viirus, mis levib
peamiselt haige looma sülje sattudes haava hammustuse tagajärjel. Haigus
võib levida ka vigastatud naha või limaskesta saastudes haige looma
süljega.
(2) Marutaudile on vastuvõtlikud
kõik püsisoojased loomad. Linnud haigestuvad harva. Eestis on viiruse
reservuaariks looduses punarebased ja kährikkoerad, koduloomadest
haigestuvad sagedamini kassid ja koerad.
(3) Marutaudi inkubatsiooniperiood
on 14 ööpäevast kuue kuuni või pikem (keskmiselt 4–8 nädalat). Marutaudi
nakatunud loom võib viirust levitada kuni kümme päeva enne kliiniliste
tunnuste ilmnemist. Pärast kliiniliste tunnuste ilmnemist sureb loom
kümne päeva jooksul.
(4) Kliiniliselt avaldub marutaud
kahes põhivormis – agressiivse ja vaikse marutaudina. Mõlema vormi puhul
ilmnevad kesknärvisüsteemi kahjustuse tundemärgid, käitumishälbed,
salivatsioon, neelu ja skeletilihaste halvatus.
(5) Enim ohustatud loomaliikidel
kulgeb marutaud järgmiselt:
1) koeral esineb sagedamini
marutaudi agressiivne vorm. Haigus algab looma käitumise muutumisega:
erutus- ja depressiooniseisund vahelduvad kiiresti; isu väheneb, tekib
isuväärastus (koer närib ja neelab mittesöödavaid esemeid) ja
neelulihaste osaline parees, mille tagajärjeks on neelamistakistus ja
tugev salivatsioon. Kuni kolme päeva pärast algab haiguse
erutusstaadium, kus loomal tekivad raevuhood, mille käigus ta ründab
valikuta loomi ja inimesi. Ühtlasi võib koer lahti pääsedes rännata
pikki vahemaid. Haiguse kolmandat staadiumi iseloomustab halvatuse
levimine skeletilihastele ja asfüksianähud, millele järgneb surm
hingamislihaste halvatuse tagajärjel. Haiguse vaikse vormi puhul
agressiivsus puudub, loomal tekivad kiiresti halvatusnähud, misjärel ta
sureb;
2) kassil areneb sagedamini marutaudi agressiivne vorm.
Haiguse kulg on sarnane koeral esinevaga. Haiguse algstaadiumis on
kassile iseloomulik püüd peituda. Agressiivses staadiumis kass ründab
ohvrit hammustades ja küünistades;
3) veisel ilmnevad
kliinilised tunnused alguses ebamääraste seedehäirete ja intensiivse
salivatsioonina. Mõne päeva möödudes tulevad esile kesknärvisüsteemi
häired – ülierutuvus ja ehmumine tugevate helide peale. Loom muutub
rahutuks, kaabib maad ja puskleb. Tüüpilise tunnusena teeb loom sageli
roojamis- ja urineerimiskatseid, seistes selg küürus, sabajuur üles
tõstetud. Lahtipääsemisel ründab loom ettejäävaid objekte peaga.
Marutaudi vaikse vormi puhul võivad esmased tunnused kiiresti muutuda
üldiseks halvatuseks;
4) lambal ja kitsel kulgeb haigus
sarnaselt veisega;
5) hobusel sarnaneb haiguse kliiniline pilt
teetanusega. Hammustuse piirkond kiheleb, loomal tekivad neelamishäired,
ta ründab kehaga ruumi piirdeid. Surm saabub mõne tunni jooksul pärast
lamamajäämist;
6) seal kulgeb haigus tavaliselt agressiivse
vormina. Siga on erutatud ja jookseb sulus ringi. Emis sööb ära põrsad;
7) rebasel ja kährikul esineb põhiliselt haiguse agressiivne vorm.
Kesknärvisüsteemi häired ilmnevad esmalt orientatsiooni ja inimese
pelguse puudumisena. Loomad võivad liikuda inimasulatesse ja tungida ka
hoonetesse, rünnata ettejäävaid mets- ja koduloomi. Inimese
provotseerimatut ründamist täheldatakse üliharva;
8)
ilvesel kulgeb haigus sarnaselt teiste lihasööjatega. Eestis on esinenud
marutaudis ilvese rünnet sõidukile ja inimesele;
9)
nahkhiirele on iseloomulik üksinda ringilendamine päevasel ajal.
Seejuures on lend sageli koordineerimatu, nahkhiired võivad lennata
majadesse. Halvatusnähtude ilmnemisel jäävad nahkhiired paigale ja
püüavad peituda.
§2. Marutaudi esinemisest ja
selle kahtlusest teavitamine
(1) Loomade ebaloomuliku käitumise
või teiste marutaudile iseloomulike tunnuste esinemise korral on
loomapidaja kohustatud sellest viivitamatult teavitama tegevusluba
omavat veterinaararsti (edaspidi veterinaararst) või piirkonda
teenindavat volitatud veterinaararsti.
(2) Veterinaararst on kohustatud
marutaudi esinemise või selle kahtluse korral sellest viivitamatult
teavitama piirkonda teenindavat volitatud veterinaararsti või tema
äraolekul Veterinaar- ja Toiduameti kohalikku asutust.
(3) Metslooma tungimisest
inimasulasse, samuti metslooma ründest koduloomale või inimesele tuleb
viivitamatult teavitada volitatud veterinaararsti või tema äraolekul
Veterinaar- ja Toiduameti kohalikku asutust.
(4) Volitatud veterinaararst ja
marutaudi diagnoosiv laboratoorium on kohustatud marutaudi esinemisest
või selle kahtlusest viivitamatult teavitama Veterinaar- ja Toiduameti
kohalikku asutust.
(5) Veterinaar- ja Toiduameti
kohaliku asutuse juht teavitab marutaudikahtlusest või selle
diagnoosimisest «Loomatauditõrje seaduse» paragrahvist 40 tulenevas
korras.
(6) Inimese ja marutaudis või
marutaudikahtlase looma kontaktist peab Veterinaar- ja Toiduameti
kohalik asutus teavitama viivitamatult Tervisekaitseinspektsiooni
kohalikku asutust.
2. peatükk
DIAGNOOSIMINE
§3. Diagnoosimise meetodid
Marutaudi diagnoositakse
kliiniliste tunnuste alusel ja laboratoorselt viiruse antigeenide
tuvastamisega ajukoest tehtud puutepreparaatidest
immunofluorestsentsmeetodil või viiruse isoleerimisega nakatunud looma
ajukoest rakukultuurides või katseloomadel.
§4. Marutaudi laboratoorne
uurimine
(1) Uuringuid marutaudile teevad
Veterinaar- ja Toidulaboratoorium ning veterinaarlaboratooriumi
tegevusluba omav laboratoorium, millel on tunnustatud analüüsimetoodika
marutaudi diagnoosimiseks.
(2) Laboratoorsel uurimisel
juhindutakse Rahvusvahelise Episootiate Büroo (Office
International des Epizooties, OIE) ja Maailma
Tervishoiuorganisatsiooni juhistest.
§5. Uurimismaterjali võtmine ja
saatmine laboratoorseks uuringuks
(1) Uurimismaterjali
laboratoorseks uuringuks võtab veterinaararst.
(2) Laboratooriumi uurimiseks
saadetakse looma peaaju või pea, väikeloomade puhul võib saata ka terve
korjuse. Peaaju hävimise korral tuleb uurimiseks saata kaelalülid koos
seljaajuga.
(3) Proovide laboratooriumisse
transportimisel võib veterinaararst kasutada loomapidaja või mõne teise
isiku abi, olles teda eelnevalt instrueerinud ohutusnõuetest.
(4) Marutaudis ja
marutaudikahtlase looma ning tema korjusega ümberkäimisel,
uurimismaterjali võtmisel ja laboratooriumi saatmisel tuleb järgida
kõiki vajalikke abinõusid inimese nakatumise ja keskkonna viirusega
saastumise vältimiseks.
3. peatükk
ENNETAMINE
§6. Marutaudi ennetamine
Marutaudi ennetamine seisneb
haigusest ohustatud koduloomade vaktsineerimises, samuti marutaudi
leviku tõkestamises nende metsloomaliikide vaktsineerimisega, kes on
looduses peamiseks viiruse reservuaariks.
§7. Koerte ja kasside
vaktsineerimine
(1) Loomapidaja peab tagama temale
kuuluvate kasside ja koerte vaktsineerimise.
(2) Esimest korda vaktsineeritakse
koeri ja kasse 3–4 kuu vanuselt. Edaspidi vaktsineeritakse loomi üks
kord aastas, soovitavalt iga 12 kuu möödumisel viimasest
vaktsineerimisest.
(3) Jahikoera esmakordsel viimisel
metsa või seadmisel olukorda, kus ta võib kokku puutuda metsloomaga,
peab koera vaktsineerimisest olema möödunud vähemalt 30 päeva.
(4) Loomi vaktsineerivad
veterinaarjärelevalve ametnikud, volitatud veterinaararstid või
tegevusluba omavad veterinaararstid.
(5) Veterinaararst peab
marutaudivastaste vaktsineerimiste arvestust ja annab vaktsineerimistest
aru Veterinaar- ja Toiduametile korras, mille kehtestab Veterinaar- ja
Toiduameti peadirektor.
(6) Veterinaararst väljastab
pärast looma vaktsineerimist loomapidajale tema nõudmisel tõendi või
teeb asjakohase märke looma registreerimisdokumenti.
(7) Loomapidaja on kohustatud
esitama vaktsineerimise kohta väljastatud tõendi või asjakohase märkega
registreerimisdokumendi veterinaarjärelevalve ametnikule või volitatud
veterinaararstile tema nõudmisel.
(8) Kui veterinaararst tuvastab,
et kass või koer on vaktsineerimata või vaktsineerimisest on möödas enam
kui 12 kuud, tuleb loom esimesel võimalusel vaktsineerida.
[
RTL 2001, 104, 1435 - jõust. 01.09.2001]
§8. Põllumajandusloomade
vaktsineerimine
(1) Metsakarjamaadel ja metsaga
piirnevatel karjamaadel karjatatavate põllumajandusloomade
vaktsineerimine on soovitatav.
(2) Veterinaar- ja Toiduametil on
õigus tema poolt määratletud ohustatud tsoonides korraldada
põllumajandusloomade kohustuslik vaktsineerimine selleks ettenähtud
vahendite arvel.
§9. Tegutsemisjuhised marutaudi
ennetamiseks metsloomadel
(1) Kui veterinaarjärelevalve
ametnik või volitatud veterinaararst saab teada teadmata põhjusel surnud
metslooma korjusest, võtab ta vajadusel proovid marutaudi uuringuks ja
saadab need laboratooriumisse.
(2) Metslooma korjus tuleb
hävitada veterinaarjärelevalve ametniku ettekirjutuse kohaselt. Korjuse
hävitab omal kulul maa valdaja, kelle maalt see leiti, koostöös kohaliku
omavalitsuse üksuse, Keskkonnainspektsiooni ja jahipidamise õigust omava
isikuga.
(3) Metsloomade tehistingimustesse
toomisel on:
1) metslooma tehistingimustesse tooja (edaspidi
huvitatud isik) kohustatud sellest eelnevalt teavitama Veterinaar-
ja Toiduameti kohalikku asutust. Kui eelnev teavitamine ei ole
objektiivsetel põhjustel võimalik, teavitatakse Veterinaar- ja
Toiduameti kohalikku asutust viivitamatult pärast looma
tehistingimustesse toomist;
2) Veterinaar- ja Toiduameti kohalik
asutus kohustatud määrama veterinaarjärelevalve ametniku või volitatud
veterinaararsti, kes viib läbi looma kliinilise läbivaatuse;
3) huvitatud isik on kohustatud looma 30 päevaks isoleerima
veterinaarjärelevalve ametniku või volitatud veterinaararsti poolt heaks
kiidetud paika ning viivitamatult teavitama veterinaarjärelevalve
ametnikku või volitatud veterinaararsti kõigist looma tervisehäiretest.
(4) Metsloom, kellel avastatakse
teadmata päritoluga puremisjälgi, määratakse tapmisele. Kui tapmine ei
ole lubatud või õigustatud, isoleeritakse loom kuni kuueks kuuks
.
§10. Metsloomade vaktsineerimine
Metsloomade suukaudse
vaktsineerimise korral määrab Veterinaar- ja Toiduamet kindlaks
vaktsiiniga peibutussööda levitamise piirkonna, aja ja viisi.
§11. Marutaudi episootilise
olukorra seire
(1) Marutaudi episootilise
olukorra seiret korraldab Veterinaar- ja Toiduamet.
(2) Seireuuringuid teeb
Veterinaar- ja Toidulaboratoorium.
(3) Uuringute arvust ja
tulemustest teavitab Veterinaar- ja Toidulaboratoorium Veterinaar- ja
Toiduametit üks kord kvartalis, välja arvatud positiivsed juhud, millest
tuleb teavitada viivitamatult.
4. peatükk
TÕRJE
1. jagu
Tõrjemeetmete rakendamine
§12. Tõrjemeetmete rakendamine
(1) Marutaudi tõrjemeetmete
rakendamist korraldavad veterinaarjärelevalve ametnikud ja volitatud
veterinaararstid.
(2) Teate saamisel
marutaudikahtlasest loomast või loomast, keda on purenud
marutaudikahtlane või teadmata seisundis loom, on piirkonda teenindav
volitatud veterinaararst kohustatud kohe minema looma asukohta,
kontrollima looma seisundit ning rakendama vajalikud meetmed nakkuse
leviku vältimiseks.
(3) Marutaudikahtlaseks loetakse
loom, kellel esinevad marutaudile iseloomulikud kliinilised tunnused,
sealhulgas ebaloomulik käitumine. Marutaudikahtluse püstitab
veterinaararst ja kinnitab veterinaarjärelevalve ametnik.
2. jagu
Meetmed kassi või koera marutaudi
haigestumisel või selle kahtlusel
§13. Rakendatavad tõrjemeetmed
(1) Marutaudikahtlane kass või
koer tuleb isoleerida vähemalt 14 päevaks aiaga piiratud alale või
eraldi kinnisesse ruumi veterinaarjärelevalve ametniku või volitatud
veterinaararsti korralduste kohaselt.
(2) Kui kassil või koeral
diagnoositakse marutaud kliiniliste tunnuste alusel või loomapidaja ei
suuda tagada looma ohutut isoleerimist või loomapidajat ei suudeta
kindlaks teha, siis teeb veterinaarjärelevalve ametnik ettekirjutuse
looma kohustuslikuks tapmiseks. Looma nõuetekohase tapmise korraldab
veterinaarjärelevalve ametnik.
(3) Kui loomal marutaud 14 ööpäeva
jooksul kinnitust ei leia, võib veterinaarjärelevalve ametnik või
volitatud veterinaararst pärast looma läbivaatust ja vajaduse korral
vaktsineerimist tema isolatsioonist vabastada.
§14. Marutaudis ja
marutaudikahtlase looma tapmine ja uurimismaterjali saatmine
laboratooriumisse
(1) Marutaudis ja
marutaudikahtlane kass või koer tuleb tappa pead kahjustamata.
(2) Tapetud loomalt, samuti
isolatsioonis oleku ajal surnud loomalt võtab uurimismaterjali ja saadab
selle laboratooriumisse veterinaarjärelevalve ametnik või volitatud
veterinaararst.
(3) Pärast uurimismaterjali
võtmist tuleb looma korjus põletada.
3. jagu
Meetmed põllumajanduslooma marutaudi
haigestumisel või selle kahtlusel
§15. Rakendatavad tõrjemeetmed
(1) Marutaudi diagnoosimise korral
karja ühel loomal peab volitatud veterinaararst karja ülejäänud loomad
läbi vaatama, leidmaks marutaudile iseloomulike kliiniliste tunnuste või
puremisjälgedega loomi.
(2) Veterinaarjärelevalve ametnik
peab tegema ettekirjutuse kõigi marutaudis loomade kohustuslikuks
tapmiseks.
(3) Pärast uurimismaterjali
võtmist tuleb looma korjus kohe põletada või matta veterinaarjärelevalve
ametniku ettekirjutuste kohaselt.
(4) Marutaudikahtlased loomad
tuleb isoleerida vähemalt 14 päevaks aiaga piiratud alale või eraldi
kinnisesse ruumi veterinaarjärelevalve ametniku või volitatud
veterinaararsti korralduste kohaselt.
(5) Kui nakkusallikas ei ole
teada, võib volitatud veterinaararst või veterinaarjärelevalve ametnik
määrata kogu ülejäänud karja vaktsineerimisele. Kari peab jääma
Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse järelevalve alla vähemalt
30 päevaks. Loomapidaja on kohustatud viivitamatult teavitama volitatud
veterinaararsti kõigist loomade tervisehäiretest.
§16. Karjale kohaldatavad
kitsendused
(1) Kitsendused karjale kehtestab
ja lõpetab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht kirjalikult.
(2) Karjale, kuhu kuuluval loomal
on diagnoositud marutaud või esineb marutaudikahtlus, tuleb kehtestada
järgmised kitsendused:
1) teise karja üleviimise keeld kuni
kitsenduste lõpetamiseni;
2) looma toiduks kasutamise eesmärgil
tapmise keeld kuni kitsenduste lõpetamiseni;
3) toorpiima ja
sellest valmistatud toodete toiduks tarbimise ja müügi keeld kuni
kitsenduste lõpetamiseni.
4. jagu
Marutaudikahtlus metsloomal
§17. Rakendatavad tõrjemeetmed
(1) Kahtlaselt käituvaid metsloomi
tuleb üritada hukata veterinaarjärelevalve ametniku või volitatud
veterinaararsti korralduste kohaselt looma pead kahjustamata ja saata
uurimismaterjal paragrahvi 4 lõikes 1 nimetatud laboratooriumisse.
Pärast uurimismaterjali võtmist tuleb metslooma korjus kohe põletada või
matta veterinaarjärelevalve ametniku ettekirjutuste kohaselt.
(2) Veterinaarjärelevalve ametnik
või volitatud veterinaararst koostöös Keskkonnainspektsiooni ja
jahipidamise õigust omav isikuga selgitab võimalusel välja lõikes 1
nimetatud metslooma liikumistrajektoori ja selle, kas ta on purenud
kodulooma või inimest.
5. jagu
Meetmed looma pureda saamisel
marutaudihaige või -kahtlase looma poolt
§18. Meetmed vaktsineeritud
kassi või koera pureda saamisel marutaudihaige või -kahtlase looma poolt
(1) Kui marutaudikahtlane loom
pures kassi või koera, keda on vaktsineeritud viimase 12 kuu jooksul,
siis peab volitatud veterinaararst või veterinaarjärelevalve ametnik
looma esimesel võimalusel uuesti vaktsineerima.
(2) Marutaudi leviku vältimiseks
tuleb:
1) kass või koer jätta järelevalve alla 45 päevaks, mille
vältel peab loomapidaja tagama looma isoleerituse väljapääsemist
välistava aiaga piiratud alal või kinnises ruumis, kus tal ei ole
kontakti teiste loomade ja inimestega;
2) kassi või koera jalutada
vaid rihma otsas, vältides kontakte teiste loomade ja inimestega.
(3) Veterinaarjärelevalve ametnik
või volitatud veterinaararst peab kassi või koera pärast 45 päeva
möödumist läbi vaatama ning tuvastama, kas loomal ei ilmne marutaudi
tunnuseid.
(4) Kui puretud kassil või koeral
ilmnevad marutaudile iseloomulikud kliinilised tunnused, tuleb rakendada
paragrahvis 13 kehtestatud tõrjemeetmeid.
(5) Kui purenud kassil või koeral
marutaudi ei tuvastata, võib veterinaarjärelevalve ametnik või volitatud
veterinaararst lõpetada lõikes 2 toodud looma pidamise piirangud enne
45 päeva möödumist, olles looma eelnevalt läbi vaadanud ning tuvastanud
marutaudi tunnuste puudumise.
[
RTL 2001, 104, 1435 - jõust. 01.09.2001]
§19. Meetmed vaktsineerimata
kassi või koera pureda saamisel marutaudihaige või -kahtlase looma poolt
(1) Kui marutaudikahtlane loom
pureb kassi või koera, keda ei ole nõuetekohaselt vaktsineeritud, peab
veterinaarjärelevalve ametnik või volitatud veterinaararst soovitama
looma hukata. Kui loomapidaja keeldub looma hukkamast, on ta kohustatud
looma kuueks kuuks isoleerima veterinaarjärelevalve ametniku või
volitatud veterinaararsti poolt heaks kiidetud paika.
(2) Veterinaarjärelevalve ametnik
teeb ettekirjutuse looma kohustuslikuks tapmiseks, kui puretud loomal
ilmnevad marutaudi kliinilised tunnused, loomapidaja ei suuda tagada
looma ohutut isoleerimist või kui loomapidajat ei ole võimalik kindlaks
teha. Looma nõuetekohase tapmise korraldab veterinaarjärelevalve
ametnik.
(3) Veterinaarjärelevalve ametnik
või volitatud veterinaararst peab looma läbi vaatama pärast kuue kuu
möödumist looma isoleerimisest ning marutaudi tunnuste puudumisel lubama
loom vabastada. 30 päeva enne isolatsiooni lõpetamist (viie kuu
möödudes) peab veterinaarjärelevalve ametnik või volitatud
veterinaararst looma vaktsineerima.
(4) Kui purenud loomal marutaudi
ei tuvastata, võib veterinaarjärelevalve ametnik või volitatud
veterinaararst lõpetada looma isolatsiooni enne kuue kuu möödumist,
olles looma eelnevalt läbi vaadanud ning tuvastanud marutaudi tunnuste
puudumise.
§20. Meetmed põllumajanduslooma
või muu kodulooma pureda saamise korral marutaudihaige või -kahtlase
looma poolt
(1) Veterinaarjärelevalve ametnik
või volitatud veterinaararst peab soovitama looma hukata. Kui
loomapidaja keeldub looma hukkamast, on ta kohustatud looma kuueks kuuks
isoleerima veterinaarjärelevalve ametniku või volitatud veterinaararsti
poolt heaks kiidetud paika.
(2) Kitsendused kehtivad kuni
nende lõpetamiseni Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi
poolt.
(3) Veterinaarjärelevalve ametnik
teeb ettekirjutuse looma kohustuslikuks tapmiseks, kui loomapidaja ei
suuda tagada looma ohutut isoleerimist või kui loomapidajat ei ole
võimalik kindlaks teha.
(4) Kui puretud loomal ilmnevad
marutaudile iseloomulikud kliinilised tunnused, tuleb rakendada
kolmandas jaos sätestatud tõrjemeetmeid.
(5) Veterinaarjärelevalve ametnik
või volitatud veterinaararst vaatab looma pärast kuue kuu möödumist läbi
ning marutaudi tunnuste puudumisel lubab looma isolatsioonist vabastada.
(6) Kui purenud loomal marutaudi
ei tuvastata, võib veterinaarjärelevalve ametnik või volitatud
veterinaararst lõpetada looma isolatsiooni enne kuue kuu möödumist,
olles looma eelnevalt läbi vaadanud ning tuvastanud marutaudi tunnuste
puudumise.
§21. Puremisjuhtude lahendamine
Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku
asutuse juhil on puremisjuhtude lahendamisel õigus võtta tarvitusele
teisi vajalikke meetmeid olukorrast sõltuvalt.
6. jagu
Desinfektsioon
§22. Desinfektsiooni nõuded
Marutaudis looma pidamise ruum või
ase või isolatsiooniruum ja tõenäoselt viirusega saastunud esemed tuleb
desinfitseerida veterinaarjärelevalve ametniku või volitatud
veterinaararsti korralduste kohaselt.
7. jagu
Tegutsemisjuhised loomsete saaduste
käitlemiseks
§23. Tegutsemisjuhised
puremisjälgedega, marutaudikahtlastelt ja marutaudis loomadelt saadud
liha ja piima käitlemiseks
(1) Marutaudikahtlast või
marutaudis looma on keelatud tappa toiduks kasutamise eesmärgil.
(2) Puremisjälgedega looma võib
tappa toiduks ilma kitsendusteta kuni seitsme päeva jooksul pärast
pureda saamist.
(3) Kui marutaud või selle kahtlus
tuvastatakse tapamajas, siis looma lihakeha ja siseorganid
utiliseeritakse.
(4) Marutaudikahtlase või
marutaudis lehma piima on keelatud kasutada toiduks ja söödaks.
Marutaudikahtlase või marutaudis lehma piim tuleb utiliseerida pärast
kahjutustamist veterinaarjärelevalve ametniku ettekirjutuste kohaselt.
(5) Kui marutaudikahtlase või
marutaudis looma piim on sattunud piimatanki koos kolme või enama terve
lehma piimaga, võib Veterinaar- ja Toiduameti kohalik asutus lubada
selle piima kasutamist söödaks ja toiduks pärast marutaudi viirust
hävitavat kuumtöötlust.
(6) Marutaudi esinemise tõttu
kitsenduste alla kuuluva karja tervetelt loomadelt kogutud piima võib
kasutada söödaks ja toiduks ning piimatoodete valmistamiseks pärast
marutaudi viirust hävitavat kuumtöötlust.
Kustutatud
Lisatud
Facebook
Twitter