Määrus kehtestatakse «Tulumaksuseaduse»
§ 13 lõike 3 punkti 2 alusel ning kooskõlas § 13 lõike 3 punktiga 21,
§ 31 lõike 1 punktiga 8 ja § 48 lõike 4 punktiga 5 ning «Sotsiaalmaksuseaduse»
§ 2 lõike 1 punktiga 7.
[RT I 2009, 55, 373 - jõust. 27.11.2009] § 1.
Reguleerimisala
(1) Määruses sätestatakse avaliku teenistuja, töötaja või juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikme teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja kulude maksuvaba hüvitise maksmise kord.
(2) Määruses sätestatakse puudega teenistujale, töötajale või juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele maksuvaba hüvitise maksmise kord seoses isikliku mootorsõiduki kasutamisega sõiduks elukoha ja töökoha vahel, kui selleks ei ole võimalik kasutada ühistransporti või kui ühistranspordi kasutamine põhjustab isiku liikumis- ja töövõime olulist langust.
(3) Isikliku sõiduautona või mootorsõidukina käsitatakse teenistuja, töötaja ja juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikme kasutuses olevat sõiduautot või mootorsõidukit, mis ei ole tööandja omanduses ega valduses.
(4) Määrust ei rakendata nende teenistus-, töö- või ametilähetusega seotud sõidukulude suhtes, mis hüvitatakse «Tulumaksuseaduse» § 13 lõike 3 punkti 1 alusel kehtestatud määruse kohaselt.
[RT I 2009, 55, 373 - jõust. 27.11.2009]
§ 2.
Hüvitise maksmise põhimõtted
(1) Isikliku sõiduauto kasutamise eest teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel võib maksuvabalt maksta:
1) sõitude kohta peetud arvestuse alusel arvutatud, §-s 5 sätestatud hüvitist või
2) paragrahvis 6 sätestatud arvestuslikku hüvitist.
(2) Puudega isikule elukoha ja töökoha vaheliste sõitude eest hüvitise maksmisel kohaldatakse §-des 3–5 teenistus-, töö- või ametisõitude kulude hüvitamise kohta sätestatut. Kui § 1 lõikes 3 nimetatud mootorsõidukit kasutatakse nii sõiduks elukoha ja töökoha vahel kui ka sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel, võib nimetatud mootorsõiduki kasutamise kulusid maksuvabalt hüvitada kokku §-s 5 sätestatud piirmäära ulatuses.
§ 3.
Nõuded hüvitisele
(1) Maksustamisele ei kuulu hüvitis, mis ei ületa §-s 5 või §-s 6 sätestatud piirmäära ning mille kohta on vormistatud tööandja, asutuse juhi, juriidilise isiku pädeva organi või tema poolt volitatud isiku kirjalik otsus, käskkiri või korraldus, milles näidatakse:
1) hüvitist saava isiku ees- ja perekonnanimi;
2) sõiduauto riikliku registreerimismärgi andmed, kui ei peeta §-s 4 sätestatud arvestust;
3) sõidu eesmärk, kui ei peeta §-s 4 sätestatud arvestust;
4) hüvitise suurus;
5) sõidu kuupäev või periood, mille jooksul tehtud sõitude kulusid hüvitatakse.
(2) Otsusele, käskkirjale või korraldusele lisatakse:
1) sõiduauto kasutamise õigust tõendava dokumendi koopia;
2) paragrahvi 6 alusel hüvitise maksmise korral hüvitise saaja kinnitus, et muu isik temale või selle sõiduauto eest muule füüsilisele isikule § 6 alusel hüvitist ei maksa.
(3) Otsusele, käskkirjale või korraldusele ei ole lõikes 2 nimetatud koopiat või kinnitust vaja lisada, kui selles esitatavad andmed ei ole muutunud, võrreldes eelmisel korral esitatutega.
§ 4.
Arvestuse pidamine
Kui sõiduauto kasutamise kulude hüvitamisel peetakse arvestust, siis näidatakse selles:
1) sõiduautot kasutava isiku ees- ja perekonnanimi;
2) sõiduauto riikliku registreerimismärgi andmed;
3) sõiduauto spidomeetri kaugusmõõdiku alg- ja lõppnäit iga teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel tehtud sõidu korral;
4) kuupäev ja sõidu eesmärk iga teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel tehtud sõidu korral.
§ 5.
Hüvitise piirmäär arvestuse pidamisel
Paragrahvis 4 sätestatud arvestuse pidamisel ei maksustata hüvitist kuni 4 krooni ühe teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel sõidetud kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 4000 krooni kalendrikuus tehtud sõitude eest ühe hüvitist saava füüsilise isiku kohta. Kui füüsilisele isikule maksab käesoleva paragrahvi alusel hüvitist samas kalendrikuus tehtud sõitude eest mitu tööandjat, võib iga tööandja maksta maksuvabalt hüvitist kuni 4000 krooni.
– rakendatakse alates 1.01.2009
[RT I 2009, 2, 12 - jõust. 09.01.2009]
§ 6.
Hüvitise piirmäär arvestuse puudumisel
Kui sõiduauto teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmiseks kasutamise hüvitamisel §-s 4 sätestatud arvestus osaliselt või täielikult puudub, ei maksustata hüvitist 1000 krooni ulatuses kalendrikuus tehtud sõitude eest ühe hüvitist saava füüsilise isiku ja ühe sõiduauto kohta sõltumata sellest, mitme tööandja juures üks füüsiline isik teenistus-, töö- või ametiülesandeid täidab või mitme tööandja juures ühte sõiduautot kasutatakse.
§ 7.
Rakendussäte
2006. aasta juulis tehtud sõitude eest § 6 alusel hüvitise maksmisel ei maksustata hüvitist 1000 krooni ulatuses ühe füüsilise isiku kohta. Paragrahvi 3 lõike 2 punktis 2 nimetatud kinnitust juulis tehtud sõitude eest saadud hüvitise kohta ei esitata.
§ 8.
[Käesolevast tekstist välja jäetud]
§ 9.
[Käesolevast tekstist välja jäetud]
Kustutatud
Lisatud
Facebook
Twitter