Määrus kehtestatakse «Taimekaitseseaduse»
§ 12 lõike 2 alusel.
§ 1. Reguleerimisala
(1) Määrusega kehtestatakse ohtlike taimekahjustajate ja nende
peremeestaimede (edaspidi ohtlik materjal) Eestisse toimetamise
ja riigisiseselt edasitoimetamise ning sordiaretuses, katsetes ja muus
teadustöös kasutamise (edaspidi käitlemine) nõuded
ja eriloa väljastamise kord.
(2) Määruse nõudeid kohaldatakse ohtliku taimekahjustaja ja nõukogu
direktiivi 2000/29/EÜ taimedele või taimsetele saadustele kahjulike
organismide ühendusse sissetoomise ja seal levimise vastu võetavate
kaitsemeetmete kohta (EÜT L 169, 10.07.2000, lk 1–112) III lisas
nimetatud taime, taimse saaduse ja muu objekti ning IV lisas kehtestatud
nõuetele mittevastava taime, taimse saaduse ja muu objekti suhtes.
(3) Ohtliku materjali käitlemiseks peab sordiaretajal, teadus- ja
arendusasutusel ning Põllumajandusuuringute Keskusel
«Taimekaitseseaduse» § 12 lõike 1 kohaselt olema Taimetoodangu
Inspektsiooni (edaspidi järelevalveasutus) eriluba.
(4) Määruse nõudeid ei kohaldata ohtliku taimekahjustaja eluvõimetu
bioloogilise näidispreparaadi käitlemise suhtes.
§ 2. Ohtliku materjali Eestisse toimetamise ja riigisiseselt
edasitoimetamise nõuded
(1) Ohtlik materjal peab olema pakendatud puhtasse purunemiskindlasse
pakendisse, millest ohtliku materjali iseeneslik väljumine on
välistatud. Pakendile peab olema märgitud eriloa number, pakendi sisu
kirjeldus ning tekst «Käesolevat materjali toimetatakse edasi direktiivi
95/44/EÜ alusel».
(2) Eestisse toimetatava ja riigisiseselt edasi toimetatava ohtliku
materjaliga peab kaasas olema eriluba.
(3) Teisest Euroopa Liidu liikmesriigist Eestisse toimetatava ja
riigisiseselt edasi toimetatava ohtliku materjali eriloal peab olema
ohtliku materjali päritoluriigi pädeva asutuse kinnitus.
(4) Teisest Euroopa Liidu liikmesriigist Eestisse toimetatava ja
riigisiseselt edasi toimetatava taimepassiga varustatava ohtliku
taimekahjustaja peremeestaime juures peab olema taimepass, millel on
tekst «Käesolevat materjali toimetatakse edasi direktiivi 95/44/EÜ
alusel». Ühendusevälisest riigist Eestisse toimetatava ja riigisiseselt
edasi toimetatava ohtliku taimekahjustaja peremeestaime juures peab
olema fütosanitaarsertifikaat, mille lisadeklaratsioonil on tekst
«Käesolevat materjali toimetatakse edasi direktiivi 95/44/EÜ alusel».
(5) Ohtliku materjali saaja korraldab, et suletud purunemiskindlas
pakendis ohtlik materjal toimetatakse eriloas märgitud käitlemiskohta
otse ja viivitamata.
§ 3. Ohtliku materjali suletud keskkonnas käitlemise nõuded
(1) Ohtlikku materjali võib käidelda üksnes suletud keskkonnas
käitlemise nõuete kohaselt nende nõuete täitmist võimaldavas
käitlemiskohas. Selleks, et välistada ohtliku materjali levik suletud
keskkonnast väljapoole, rakendatakse käitlemisel ohtliku materjali
levikut välistavaid abinõusid.
(2) Ohtliku materjali käitlemiskohas tuleb sordiaretajal, teadus- ja
arendusasutusel ning Põllumajandusuuringute Keskusel:
1)
eraldada ohtlik materjal teistest taimedest ja taimekahjustajatest ning
muust ohtlikust materjalist, sealhulgas vajaduse korral hävitada
taimestik käitlemiskohta vahetult ümbritseval alal;
2)
määrata käitlemisnõuete täitmise eest vastutav isik;
3)
kehtestada juurdepääsupiirang käitlemiskohta, selle ruumidesse ning
käitlemiskohta ümbritsevale alale;
4) tähistada
käitlemiskoht, selle ruumid ja käitlemiskohta ümbritsev ala asjakohaselt
ning varustada need teabega käitlemisviisi ja käitlemise eest vastutava
isiku kohta;
5) pidada arvestust ohtliku materjali käitlemise üle;
6)
tagada käitlemisel tehtavate toimingute juhendmaterjalide olemasolu,
kaasa arvatud juhend ohtliku materjali suletud keskkonnast väljapoole
levimise korral rakendatavate toimingute kohta;
7) tagada
käitlemiskohas ja selle ruumides asjakohase turva- ja alarmsüsteemi
olemasolu ning toimimine;
8) rakendada käitlemiskoha ruumides ohtliku
materjali leviku vältimise abinõusid;
9) järgida ohtlikust
materjalist proovide võtmise ajal ning käitlemiskoha ruumides ohtliku
materjali vedamise ajal ohutusnõudeid;
10) kahjutustada ohtliku
materjali käitlemise jäätmed, muld ja heitvesi;
11)
puhastada käitlemiskoht, töövahendid ja käitlemiskoha ruumid ning tagada
töötajatele vajalikud hügieenitingimused ja desinfitseerimisvahendid;
12)
rakendada abinõusid ohtliku materjali kahjutustamiseks, kasutades
selleks sobivaid vahendeid;
13) kontrollida käitlemise lõpetamiseks
ohtlikku materjali selleks sobivates tingimustes, kasutades vajaduse
korral sobivat laboratoorset meetodit ning asjakohaseid vahendeid.
(3) Arvestades ohtliku materjali bioloogiat ja epidemioloogiat, tuleb
ohtliku materjali suletud keskkonnas käitlemise korral sordiaretajal,
teadus- ja arendusasutusel ning Põllumajandusuuringute Keskusel:
1)
säilitada ohtlikku materjali ruumis, mis on teistest ruumidest eraldatud
topeltustega;
2) säilitada ohtlikku materjali alarõhuga ruumis;
3)
säilitada ohtlikku materjali konteineris, mis on ohtliku materjali
iseenesliku väljumise välistamiseks varustatud sobiva võrgusilma
suurusega võrguga või veepiirde või muu kaitsepiirdega;
4)
säilitada ohtlikku materjali teist liiki ohtlikust materjalist eraldi;
5)
säilitada sordiaretuses kasutatavat ohtlikku materjali kohaste
käsitsemisvahenditega varustatud aretuspuuris;
6) säilitada
ohtlikku materjali tingimustes, mis välistavad ohtlike ja kohalike
taimekahjustajate liikide ja tüvede vahelise ristumise;
7)
vältida ohtliku materjali püsikultuuri tekkimise võimalust;
8)
säilitada ohtlikku materjali tingimustes, milles ohtliku taimekahjustaja
paljunemine on kontrolli all;
9) säilitada ohtlikku materjali viisil,
mis välistab ohtliku taimekahjustaja levimise levistega;
10)
teha vajalikud toimingud, et kontrollida, kas ohtlik materjal on puhas
teistest ohtlikest taimekahjustajatest ja parasiitidest;
11)
rakendada sobivaid abinõusid võimalike siirutajate hävitamiseks;
12)
in vitro toimingute käigus käsitseda ohtlikku materjali
steriilsetes tingimustes ning varustada laboratoorium aseptiliste
toimingute tegemiseks vajalike vahenditega;
13) säilitada
siirutajatega levivat ohtlikku materjali tingimustes, mis välistavad
ohtliku materjali levimise;
14) käidelda ohtlikku materjali
hooajalisi iseärasusi arvestades üksnes ajal, mil keskkonna saastumise
oht on väikseim.
§ 4. Sordiaretuses, katsetes ja muus teadustöös ohtliku materjali
kasutamise nõuded
Sordiaretuses, katsetes ja muus teadustöös ohtlikku materjali kasutades
tuleb sordiaretajal, teadus- ja arendusasutusel ning
Põllumajandusuuringute Keskusel tagada, et:
1) järgitakse
ohtliku materjali suletud keskkonnas käitlemise nõudeid;
2)
kasutatava ohtliku materjali kogus ei ole suurem kui vajalik ega suurem
kui eriloal märgitud ohtliku materjali kogus;
3) ohtliku
materjali käitlemisega tegeleb üksnes töötaja, kellel on ohtliku
materjali käitlemise nõuetekohasuse tagamiseks piisav teaduslik ja
erialane ettevalmistus;
4) käitlemistingimused on kooskõlas ohtliku
materjali tüübi ja kasutada kavandatava kogusega, võttes arvesse ohtliku
materjali bioloogiat, levimise viisi, mõju keskkonnale ja muid tegureid,
mis on seotud asjaomasest ohtlikust materjalist põhjustatud ohuga;
5)
võetakse arvesse ohtliku materjali käitlemise mõju keskkonnale.
§ 5. Ohtliku materjali käitlemise eriloa taotlemine
(1) Ohtliku materjali käitlemise eriloa saamiseks esitab sordiaretaja,
teadus- ja arendusasutus või Põllumajandusuuringute Keskus vähemalt kaks
kuud enne kavandatavat käitlemise algust järelevalveasutusele
sellekohase taotluse. Taotlusele märgitakse ohtliku materjali ja selle
kavandatava käitlemise kohta järgmised andmed:
1) teadus-
ja arendusasutuste alamregistri registrinumber, kui taotleja on teadus-
ja arendusasutus;
2) käitlemisnõuete täitmise eest vastutava isiku
nimi;
3) ohtliku materjali teaduslik nimetus või nimetused;
4)
ohtliku materjali tüüp, ohtliku taimekahjustaja puhul ka selle
arengustaadium;
5) ohtliku materjali kogus;
6) ohtliku materjali
päritoluriik ja -piirkond ning kaubasaatja nimi ja aadress;
7)
käitlemise algus- ja lõpptähtaeg, käitlemise viis ja eesmärk, sealhulgas
lühikokkuvõte sordiaretustööst, katsetest ja muust teadustööst, milles
ohtlikku materjali kavatsetakse kasutada;
8) ohtliku materjali
käitlemise koha ja käitlemise tingimuste kirjeldus ning käitlemiskoha
asukoha aadress;
9) laboratoorsete analüüside tegemise vajaduse
korral ka analüüside tegemise koha aadress ja analüüside tegemise
tingimuste kirjeldus;
10) ohtliku materjali hävitamise või
kahjutustamise meetod käitlemise lõpetamisel;
11) ohtliku
materjali esmase ladustamise asukoht pärast ohtliku materjali üle
järelevalve lõpetamist või peremeestaime puhul esmase istutamise koht
pärast ohtliku materjali käitlemise lõpetamist.
(2) Ühendusevälisest riigist Eestisse toimetatava ohtliku materjali
käitlemise korral märgitakse taotlusele lisaks lõikes 1 loetletud
andmetele ka:
1) selle piiripunkti nimetus, mille kaudu ohtlik
materjal Eestisse toimetatakse;
2) ohtlikku materjali sisaldavate
pakendite arv ja kirjeldus.
(3) Taotlusele lisatakse:
1) ohtliku materjali käitlemise koha
asendiplaan koos vee- ja kanalisatsioonivõrkude plaaniga;
2)
käitlemisruumide plaan koos seadmete paigutuse, vee- ja
kanalisatsioonivõrgu ning ventilatsiooni sisevõrkude plaaniga;
3)
ühendusevälisest riigist Eestisse toimetatava ohtliku materjali puhul
selle päritolu tõendav asjakohane dokument.
(4) Kui taotleja soovib käidelda «Looduskaitseseaduse» § 57 lõike 2
alusel kehtestatud nimekirjas nimetatud võõrliiki kuuluvat ohtlikku
materjali, lisab ta taotlusele «Looduskaitseseaduse» § 57 lõike 5 alusel
väljastatud keskkonnaministri sellekohase loa.
§ 6. Taotluse menetlemine
(1) Taotluse läbivaatamise käigus järelevalveametnik:
1)
kontrollib taotluses esitatud andmeid;
2) kontrollib ohtliku
materjali sordiaretuses, katsetes ja muus teadustöös kasutamise
eesmärgipärasust;
3) hindab ohtliku materjali levimise ohtu
iga taotluses nimetatud tegevuse kohta, tuginedes rahvusvahelistele
taimekahjustaja riskianalüüsi meetoditele;
4) hindab
ohtliku materjali kontrollimatu leviku vältimiseks kavandatavaid
abinõusid.
(2) Järelevalveametnik võib kontrollida käitlemistingimuste,
kavandatavate abinõude ning ohtliku materjali levimise ohu kohta
esitatud andmeid käitlemiskohas kohapeal.
§ 7. Eriloa väljastamine
(1) Järelevalveasutus teeb otsuse eriloa andmise või sellest keeldumise
kohta taotluse saamisest arvates 60 päeva jooksul.
(2) Otsuses märgitakse:
1) eriloa saaja nimi, elu- või asukoha
aadress ning sidevahendite numbrid, teadus- ja arendusasutuse puhul ka
teadus- ja arendusasutuste alamregistri registrinumber;
2) ohtliku
materjali käitlemise koha asukoht ja aadress;
3) käitlemise
ohutuse nõuete täitmise eest vastutava isiku nimi;
4)
ohtliku materjali päritoluriik ja -piirkond;
5) ohtliku
materjali teaduslik nimetus või nimetused;
6) ohtliku materjali
tüüp;
7) ohtliku materjali kogus, sealhulgas ohtliku
taimekahjustaja puhul selle arengustaadium;
8) lubatud käitlemisviis;
9)
eriloa kehtivusaeg.
(3) Lisaks lõikes 2 nimetatud andmetele märgitakse otsuses ohtliku
taimekahjustaja kontrollimatu leviku välistamise lisakohustus, kui see
on järelevalveasutuse hinnangul vajalik ohtliku taimekahjustaja
kontrollimatu leviku vältimiseks, ning ohtliku materjali
ühendusevälisest riigist Eestisse toimetamise korral selle piiripunkti
nimetus, mille kaudu ohtlik materjal Eestisse toimetatakse.
(4) Otsuse ärakiri toimetatakse taotlejale kätte posti teel arvates
otsuse tegemisest viie tööpäeva jooksul.
(5) Eriloa kehtivusaega võib eriloa omaniku taotluse alusel pikendada.
Eriloa kehtivuse pikendamist taotletakse ning taotlus vaadatakse läbi ja
asjakohane otsus tehakse määruses eriloa väljastamiseks ettenähtud korra
kohaselt.
§ 8. Teavitamine ja arvestuse pidamine
(1) Ohtliku materjali käitlemisel teevad sordiaretaja, teadus- ja
arendusasutus ning Põllumajandusuuringute Keskus koostööd
järelevalveasutusega, teavitades teda viivitamata ohtliku materjali
leviku ohust või levikust või keskkonna saastumisest ohtliku materjaliga.
(2) Sordiaretaja, teadus- ja arendusasutus ning Põllumajandusuuringute
Keskus peavad ohtliku materjali käitlemise üle arvestust, kogudes ja
säilitades sellekohaseid andmeid.
(3) Iga aasta 1. augustiks esitavad sordiaretaja, teadus- ja
arendusasutus ning Põllumajandusuuringute Keskus järelevalveasutusele
andmed ohtliku materjali ja selle koguse kohta, mida kasutati
käitlemisel andmete esitamise aastale eelnenud aasta 1. juulist kuni
andmete esitamise aasta 30. juunini.
§ 9. Ohtliku materjali käitlemise lõpetamine
(1) Ohtliku materjali käitlemise lõpetamisel esitab käitleja ohtliku
materjali suletud keskkonnast väljaviimiseks kirjaliku teate
järelevalveasutusele.
(2) Enne ohtliku materjali suletud keskkonnast väljaviimist tehakse
olenevalt ohtliku materjali tüübist järgmised ohtliku materjali
käitlemise lõpetamise toimingud:
1) ohtlik materjal
hävitatakse või vabastatakse ohtlikust taimekahjustajast;
2)
ohtlikust taimekahjustajast vabastatud taime kontrollitakse ning
järelevalveametniku määratud nõuetekohases laboratooriumis tehakse
vajalikud laboratoorsed analüüsid, et tuvastada taimel ohtliku
taimekahjustaja puudumine;
3) ohtliku materjaliga vahetus kokkupuutes
olnud taim, taimne saadus või muu objekt ning töövahend hävitatakse või
steriliseeritakse või töödeldakse seda muul järelevalveametniku määratud
viisil;
4) ohtliku materjali käitlemise või säilitamise ruum
steriliseeritakse või puhastatakse järelevalveametniku määratud viisil.
(3) Ohtliku materjali käitlemise lõpetamise toiminguid teha ning
ohtlikku materjali suletud keskkonnast välja viia võib üksnes
järelevalveametniku järelevalve all. Nimetatud toimingud tehakse eriloa
omaniku kulul.
§ 10. Ohtliku materjali käitlemise lõpetamise toimingud
perekondadesse tsitrus (Citrus L.), kinkanipuu (Fortunella
Swingle) ja pontsirus (Poncirus Raf.) kuuluvate liikide taimede
puhul
(1) Perekondadesse tsitrus (Citrus L.), kinkanipuu (Fortunella
Swingle) ja pontsirus (Poncirus Raf.) kuuluvate liikide ja nende
hübriidide taimi, välja arvatud vilju ja seemneid, säilitatakse enne
nende üle järelevalve lõpetamist ohtliku materjali käitlemise kohas
vegetatiivset kasvu soodustavates tingimustes, kontrollitakse
visuaalselt ohtliku taimekahjustaja tekitatud kahjustuse avastamiseks
ning laboratoorselt ohtliku taimekahjustaja esinemise avastamiseks ja
tuvastamiseks.
(2) Lõikes 1 nimetatud taimi kontrollitakse laboratoorselt, kasutades
vajaduse korral indikaatortaimi, nagu apelsinipuu (Citrus sinensis
(L.) Osbeck), hapu laimipuu (C. aurantifolia Christm.
Swing), näsaviljaline sidrunipuu (C. medica L.),
harilik mandariinipuu (C. reticulata Blanco) ja perekonna
seesam (Sesamum L.) taimed, järgmiste ohtlike
taimekahjustajate esinemise avastamiseks ja tuvastamiseks:
1) bakteri Xanthomonas
campestris kõik perekonnale tsitrus (Citrus L.)
patogeensed rassid;
2) leproos (Leprosis);
3) nõialuudsus (Witches’
broom (MLO));
4) Phoma tracheiphila (Petri) Kanchaveli &
Gikashvili;
5) räballehisuse viirus (Tatter leaf virus);
6)
satsuma kääbuskasvulisuse viirus (Satsuma dwarf virus);
7)
tsitruseliste kirjukloroos (Citrus variegated chlorosis);
8)
tsitruseliste mosaiikviirus (Citrus mosaic virus);
9)
tsitruseliste rohebakter (Citrus greening bacterium);
10)
tsitruseliste rõngaslaiksuse viirus (Naturally spreading psorosis);
11)
tsitruseliste soonpaha tekitaja (Citrus vein enation woody gall);
12)
tsitruseliste spiroplasma (Spiroplasma citri Saglio et al.);
13)
tsitruseliste tristeza-viiruse (Citrus tristeza virus) kõik
rassid.
(3) Lehemädaniku, lehepõletiku ja muu sarnaste haigustunnustega
taimehaiguse avastamiseks siiratakse lõikes 1 nimetatud taime võrse tipp
steriilses kultuuris kasvatatud seemiktaimele. Haiguse avastamise korral
rakendatakse kohe ohtliku taimekahjustaja liigile kohaseid
tõrjeabinõusid.
§ 11. Ohtliku materjali käitlemise lõpetamise toimingud
perekondadesse õunapuu (Malus Mill.), ploomipuu (Prunus L.),
küdoonia (Cydonia Mill.), pirnipuu (Pyrus L.) ja
maasikas (Fragaria L.) kuuluvate liikide taimede puhul
(1) Perekondadesse õunapuu (Malus Mill.), ploomipuu (Prunus L.),
küdoonia (Cydonia Mill.) ja pirnipuu (Pyrus L.)
kuuluvate liikide ja nende hübriidide ning perekonna maasikas (Fragaria L.)
istutamiseks ettenähtud taimi, välja arvatud seemneid, säilitatakse enne
nende üle järelevalve lõpetamist ohtliku materjali käitlemise kohas
vegetatiivset kasvu soodustavates tingimustes, kontrollitakse
visuaalselt ohtliku taimekahjustaja tekitatud kahjustuse avastamiseks
ning laboratoorselt ohtliku taimekahjustaja esinemise avastamiseks ja
tuvastamiseks.
(2) Perekonna õunapuu (Malus Mill.) istutamiseks ettenähtud
taimi kontrollitakse laboratoorselt, kui taimede päritoluriigis esineb
järgmisi ohtlikke taimekahjustajaid:
1) kirsipuu karelehisuse
viirus (Ameerika) (Cherry rasp leaf virus (American));
2)
õunapuu võrsumistõve mükoplasma (Apple
proliferation mycoplasm).
(3) Perekonna õunapuu (Malus Mill.) istutamiseks ettenähtud
taimi kontrollitakse laboratoorselt järgmiste ohtlike taimekahjustajate
esinemise avastamiseks ja tuvastamiseks:
1) tomati rõngaslaiksuse
viirus (Tomato ringspot virus);
2) tubaka rõngaslaiksuse
viirus (Tobacco ringspot virus);
3) viljapuu-bakterpõletik (Erwinia
amylovora (Burr.) Winsl. et al.).
(4) Perekonna ploomipuu (Prunus L.) istutamiseks ettenähtud taimi
kontrollitakse laboratoorselt olenevalt perekonda ploomipuu kuuluvast
liigist, kui taimede päritoluriigis esineb järgmisi ohtlikke
taimekahjustajaid:
1) aprikoosi klorootilise keerdlehisuse viirus (Apricot
chlorotic leafroll mycoplasm);
2) kirsipuu karelehisuse viirus
(Ameerika) (Cherry rasp leaf virus (American));
3) Pseudomonas
syringae pv. persicae (Prunier et al.) Young et al.
(5) Perekonna ploomipuu (Prunus L.) istutamiseks ettenähtud taimi
kontrollitakse laboratoorselt järgmiste ohtlike taimekahjustajate
esinemise avastamiseks ja tuvastamiseks:
1) kirsi väikeseviljalisuse
patogeen (mitte-Euroopa rassid) (Little cherry pathogen (non-European
isolates));
2) ploomi joonelisuse viirus (Ameerika) (Plum line
pattern virus (American));
3) ploomirõuged (Plum
pox virus);
4) tomati rõngaslaiksuse viirus (Tomato
ringspot virus);
5) valeriketsia (Peach phony rickettsia);
6)
virsiku kollane mükoplasma (Peach yellows mycoplasm);
7)
virsiku mosaiikviirus (Ameerika) (Peach mosaic virus (American));
8)
virsiku rosettmosaiikviirus (Peach rosette mosaic virus);
9)
virsiku rosett-mükoplasma (Peach rosette mycoplasm);
10)
virsiku X-mükoplasma (Peach X-disease mycoplasm);
11) Xanthomonas
campestris pv. pruni (Smith) Dye.
(6) Perekondade küdoonia (Cydonia Mill.) ja pirnipuu (Pyrus L.)
istutamiseks ettenähtud taimi kontrollitakse laboratoorselt järgmiste
ohtlike taimekahjustajate esinemise avastamiseks ja tuvastamiseks:
1)
pirnipuu kängumistõve mükoplasma (Pear decline
mycoplasm);
2) viljapuu-bakterpõletik (Erwinia amylovora
(Burr.) Winsl. et al.).
(7) Perekonna maasikas (Fragaria L.) istutamiseks ettenähtud
taimi kontrollitakse laboratoorselt, kasutades vajaduse korral
indikaatortaimi, nagu metsmaasikas (Fragaria vesca L.), virgiinia
maasikas (F. virginiana) ja perekonna hanemalts (Chenopodium spp.)
taimed, järgmiste ohtlike taimekahjustajate esinemise avastamiseks ja
tuvastamiseks:
1) maasika-antraknoos (Colletotrichum acutatum
Simmonds);
2) maasika-bakterpõletik (Xanthomonas fragariae
Kennedy et King);
3) maasika-fütoftoroos (Phytophtora
fragariae Hickman var. fragariae Wilcox et Duncan);
4)
maasika kimarlehisuse viirus (Strawberry crinkle virus);
5)
maasika latentne C-viirus (Strawberry latent ‘C’ virus);
6)
maasika latentne rõngaslaiksuse viirus (Strawberry latent
ringspot virus);
7) maasika mosaiikviirus (Arabis mosaic virus);
8)
maasika nõialuudsuse mükoplasma (Strawberry witches’ broom
mycoplasm);
9) maasika nõrga kollaservalisuse viirus (Strawberry
mild yellow edge virus);
10) maasika paelroodsuse viirus (Strawberry
vein banding virus);
11) tomati mustlaiksuse viirus (Tomato
black ring virus);
12) tomati rõngaslaiksuse viirus (Tomato
ringspot virus);
13) vaarika rõngaslaiksuse viirus (Raspberry
ringspot virus).
§ 12. Ohtliku materjali käitlemise lõpetamise toimingud perekonda
viinapuu (Vitis L.) kuuluvate liikide taimede puhul
(1) Perekonda viinapuu (Vitis L.) kuuluvate liikide taimi, välja
arvatud vilju, säilitatakse enne nende üle järelevalve lõpetamist
ohtliku materjali käitlemise kohas vegetatiivset kasvu soodustavates
tingimustes, kontrollitakse visuaalselt ohtliku taimekahjustaja,
sealhulgas eriti Daktulosphaira vitifoliae (Fitch) tekitatud
kahjustuse avastamiseks ning laboratoorselt ohtliku taimekahjustaja
esinemise avastamiseks ja tuvastamiseks.
(2) Perekonda viinapuu (Vitis L.) kuuluvate liikide taimi, mille
päritoluriigis esineb järgmisi ohtlikke taimekahjustajaid:
1)
Ajinashika haigus (Ajinashika disease), kontrollitakse haiguse
esinemise suhtes laboratoorselt ning negatiivse analüüsitulemuse puhul
indekseeritakse kontrollitud taimset materjali viinapuusordi ‘Koshu’
taimedele ning neid taimi kontrollitakse visuaalselt kahe kasvutükli
vältel;
2) kirjusuveviirus (Summer mottle virus),
kontrollitakse laboratoorselt viiruse esinemise suhtes, kasutades
asjakohaseid indikaatortaimi, sealhulgas viinapuusortide ‘Sideritis’,
‘Cabernet-Franc’ ja ‘Mission’ taimi;
3)
viinapuu kääbuskasvuviirus (Grapevine stunt virus),
kontrollitakse laboratoorselt viiruse esinemise suhtes, kasutades
asjakohaseid indikaatortaimi, sealhulgas viinapuusordi ‘Campbell Early’
taimi, ning neid taimi jälgitakse visuaalselt ühe kasvutsükli jooksul.
(3) Perekonda viinapuu (Vitis L.) kuuluvate liikide taimi
kontrollitakse laboratoorselt, kasutades vajaduse korral
indikaatortaimi, järgmiste ohtlike taimekahjustajate esinemise
avastamiseks ja tuvastamiseks:
1) põõsasmustika lehelaiksuse viirus (Blueberry
leaf mottle virus);
2) tomati rõngaslaiksuse viirus (Tomato
ringspot virus);
3) tubaka rõngaslaiksuse viirus (Tobacco
ringspot virus);
4) viinapuu kollane fütoplasma (Grapevine
Flavescence dorée MLO);
5) virsiku rosettmosaiikviirus (Peach
rosette mosaic virus);
6) Xylella fastidiosa (Well et
Raju);
7) Xylophilus ampelinus (Panagopoulos)
Willems et al.
§ 13. Ohtliku materjali käitlemise lõpetamise toimingud
perekonda maavits (Solanum L.) kuuluvate liikide taimede
ja nende mugulate puhul
(1) Perekonda maavits (Solanum L.) kuuluvate stooloneid või
mugulaid moodustavate liikide või nende hübriidide istutamiseks
ettenähtud taimi või nende mugulaid säilitatakse enne nende üle
järelevalve lõpetamist ohtliku materjali käitlemise kohas vegetatiivset
kasvu soodustavates tingimustes, kontrollitakse visuaalselt ohtliku
taimekahjustaja, sealhulgas eriti viiruse Potato yellow vein disease
tekitatud kahjustuse avastamiseks ning laboratoorselt ohtliku
taimekahjustaja esinemise avastamiseks ja tuvastamiseks.
(2) Lõikes 1 nimetatud istutamiseks ettenähtud taimi või nende mugulaid
kontrollitakse laboratoorselt järgmisi bakterhaigusi põhjustavate
bakterite esinemise avastamiseks ja tuvastamiseks:
1) kartuli
pruun-baktermädanik (Ralstonia solanacearum (Smith) Yabuuchi
et al.);
2) kartuli ringmädanik (Clavibacter michiganensis
(Smith) Davis et al. ssp. sepedonicus (Spieckermann et Kotthoff)
Davis et al.).
(3) Lõikes 1 nimetatud istutamiseks ettenähtud taimi või nende mugulaid
kontrollitakse laboratoorselt järgmiste viiruste ja viirusesarnaste
organismide esinemise avastamiseks ja tuvastamiseks:
1) Andean
potato latent virus;
2) Andean potato mottle virus;
3)
kartuli värtna viroid (Potato spindle tuber viroid);
4) Potato
black ringspot virus;
5) Potato virus T.;
6) Potato
yellowing alfamovirus;
7) üldlevinud kartuliviirused A, M, S, V,
X ja Y (kaasa arvatud Y0, Yn, Yc) ja
kartuli-keerdlehisus (Potato leaf roll virus).
(4) Kartuli bioloogilist seemet kontrollitakse laboratoorselt vähemalt
lõike 3 punktides 1 ja 3–5 nimetatud viiruste ja viirusesarnaste
organismide esinemise avastamiseks ja tuvastamiseks.
(5) Järelevalve lõikes 1 nimetatud istutamiseks ettenähtud taimede või
nende mugulate käitlemise lõpetamise toimingute üle lõpetatakse üksnes
laboratoorselt kontrollitud taimse materjali puhul. Mugulast võetud
silmade laboratoorse kontrolli puhul lõpetatakse järelevalve üksnes
silmast kasvatatud järgmise põlvkonna taime üle. Järelevalvet mugulate
üle ei lõpetata ning mugulad hävitatakse, et vältida võimalikke
probleeme mittesüsteemse nakkusega.
§ 14. Perekonda maavits (Solanum L.) kuuluvate liikide
taimede ja nende mugulate laboratoorne kontroll
(1) Perekonda maavits (Solanum L.) kuuluvate stooloneid või
mugulaid moodustavate liikide taimede või nende hübriidide istutamiseks
ettenähtud taimi ja nende mugulaid kontrollitakse bakterhaigusi
põhjustavate bakterite esinemise avastamiseks ja tuvastamiseks
laboratoorselt järgmiselt:
1) mugulate puhul võetakse mugula
basaalne tipp igast proovis olevast mugulast ning tehakse laboratoorne
analüüs. Proovi standardsuurus on 200 mugulat, kuid analüüsi on võimalik
teha ka juhul, kui proovis on vähem kui 200 mugulat;
2)
noorte taimede ja pistikute, kaasa arvatud mikrotaimede puhul
analüüsitakse iga taime või pistiku varre alumisest osast või vajaduse
korral juurest võetud lõike;
3) punktides 1 ja 2
kirjeldatud analüüside tegemise järel on soovitatav analüüse korrata
järgmise põlvkonna mugulatega või stooloneid moodustava taime puhul
varre alumisest osast võetud lõikudega pärast seda, kui taim on läbinud
ühe normaalse kasvutsükli;
4) punktides 1 ja 2 nimetatud
ohtlikul materjalil kartuli ringmädaniku (Clavibacter
michiganensis (Smith) Davis et al. ssp. sepedonicus
(Spieckermann et Kotthoff) Davis et al.) haigusetekitaja tuvastamiseks
kasutatakse nõukogu direktiivi 93/85/EMÜ kartuli ringmädaniku kontrolli
kohta (EÜT L 259, 18.10.1993, lk 1–25) I lisas sätestatud
analüüsimeetodit;
5) punktides 1 ja 2 nimetatud ohtlikul
materjalil kartuli pruun-baktermädaniku (Ralstonia solanacearum
(Smith) Yabuuchi et al.) haigusetekitaja tuvastamiseks kasutatakse
nõukogu direktiivi 98/57/EÜ haigusetekitaja Ralstonia
solanacearum (Smith) Yabuuchi et al. kontrolli kohta (EÜT L 235,
21.08.1998, lk 1–39) II lisas sätestatud analüüsimeetodit.
(2) Lõikes 1 nimetatud istutamiseks ettenähtud taimi ja nende mugulaid
kontrollitakse viiruste ja viirusesarnaste organismide, välja arvatud
kartuli värtna viroidi (Potato spindle tuber viroid)
esinemise avastamiseks ja tuvastamiseks laboratoorselt järgmiselt:
1)
mugulate, noorte taimede ja pistikute, kaasa arvatud mikrotaimede puhul
tehakse taimede õitsemise ajal või vahetult enne õitsemist seroloogiline
test § 13 lõike 3 punktides 1 ja 2 ning 4–7 nimetatud viiruste ja
viirusesarnaste organismide esinemise avastamiseks ja tuvastamiseks.
Seroloogilises testis negatiivse tulemuse andnud materjalile tehakse
lisaks indikaatortaimi kasutades bioloogiline test.
Kartuli-keerdlehisuse esinemise avastamiseks ja tuvastamiseks tehakse
kaks seroloogilist testi;
2) kartuli bioloogilise seemne puhul
tehakse seroloogiline test või bioloogiline test indikaatortaimede abil,
kui seroloogilist testi teha ei ole võimalik. Negatiivse tulemuse andnud
materjali puhul tehakse lisatestimine ning kaheldavate tulemuste korral
kontrollitakse uuesti, kuid erineva analüüsimeetodiga;
3)
punktides 1 ja 2 nimetatud seroloogiliseks ja bioloogiliseks testiks
võetakse proov kasvuhoones kasvatatud taime varrest vähemalt kahest
kohast, sealhulgas võetakse üks noor väljaarenenud leht varre tipust ja
üks vanem leht varre keskosast. Võimaliku mittesüsteemse infektsiooni
avastamiseks võetakse proov taime igast varrest. Ühe taime vartelt
võetud lehed võib koondada üheks prooviks, kuid erinevatelt taimedelt
seroloogiliseks testiks võetud proove ei tohi omavahel segada, välja
arvatud juhul, kui kasutatavas meetodis on ette nähtud mitme taime lehti
üheks prooviks koondada. Bioloogilise testi puhul võib üheks prooviks
koondada kuni viie taime lehed, mida kasutatakse vähemalt kahe
indikaatortaime inokuleerimiseks;
4) punktides 1 ja 2 sätestatud
bioloogiliseks testiks kasutatakse Euroopa ja Vahemere maade
taimekaitseorganisatsiooni (EPPO) nimekirjas loetletud indikaatortaimi
või muid ametlikult heaks kiidetud indikaatortaimi, mille puhul on
tõestatud, et need sobivad viiruse diagnoosimiseks.
(3) Lõikes 1 nimetatud istutamiseks ettenähtud taimi kontrollitakse
kartuli värtna viroidi (Potato spindle tuber viroid)
esinemise avastamiseks ja tuvastamiseks laboratoorselt järgmiselt:
1)
kasvuhoones kasvatatud taimi kontrollitakse laboratoorselt niipea, kui
need on heas kasvujõus, kuid enne õitsemist või tolmlemist. Mugulate,
idude, mikrotaimede ja seemiktaimede analüüsimist käsitatakse vaid
esialgse laboratoorse kontrollina;
2) prooviks võetakse üks täiesti
väljaarenenud leht taime iga varre tipust;
3) laboratoorseks
kontrolliks ettenähtud materjali kasvatatakse vähemalt 18 °C juures,
kuid eelistatavalt üle 20 °C juures, ja päevavalguse või kunstliku
valgustusega saavutatud vähemalt 16-tunnise päevapikkuse juures;
4)
analüüsimeetodina kasutatakse kas radioaktiivset või mitteradioaktiivset
c-DNA- või RNA-hübridisatsiooni, pööratud
polüakrüülamiidgeel-elektroforeesi hõbeindikaatoriga või RT-PCR-i;
5)
hübridisatsiooni ja pööratud polüakrüülamiidgeel-elektroforeesi puhul
võib koos analüüsida kuni viit taime. Rohkem taimi võib koos analüüsida
üksnes põhjendatud vajaduse korral.
§ 15. Määruse kehtetuks tunnistamine
Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 2004. a määrus nr 364 «Ohtlike
taimekahjustajate ja nende peremeestaimede ühendusevälisest riigist
Eestisse toimetamise ja riigisiseselt edasitoimetamise ning
sordiaretuses, katsetes ja muus teadustöös kasutamise nõuded ja eriloa
väljastamise kord» (RT I 2005, 1, 2) tunnistatakse kehtetuks.
1
nõukogu direktiiv 93/85/EMÜ kartuli ringmädaniku kontrolli kohta (EÜT
L 259, 18.10.1993, lk 1–25), muudetud direktiiviga 2006/56/EÜ (ELT
L 182, 4.07.2006, lk 1–43); komisjoni direktiiv 95/44/EÜ, millega
kehtestatakse tingimused, mille alusel võib teatavaid nõukogu direktiivi
77/93/EMÜ I–V lisas loetletud kahjulikke organisme, taimi, taimseid
saadusi ja muid tooteid tuua ühendusse või teatavatele ühenduse
kaitstavatele aladele või nende piires vedada katsete tegemiseks,
teaduslikel eesmärkidel ja sordivalikuks (EÜT L 184, 3.08.1995,
lk 34–46), muudetud direktiiviga 97/46/EÜ (EÜT L 204, 31.07.1997,
lk 43–46); nõukogu direktiiv 98/57/EÜ haigusetekitaja Ralstonia
solanacearum (Smith) Yabuuchi et al. kontrolli kohta (EÜT L 235,
21.08.1998, lk 1–39), muudetud direktiiviga 2006/63/EÜ (ELT L 206,
27.07.2006, lk 36–106); nõukogu direktiiv 2000/29/EÜ taimedele või
taimsetele saadustele kahjulike organismide ühendusse sissetoomise ja
seal levimise vastu võetavate kaitsemeetmete kohta (EÜT L 169,
10.07.2000, lk 1–112), muudetud direktiividega 2001/33/EÜ (EÜT L 127,
9.05.2001, lk 42–44), 2002/28/EÜ (EÜT L 77, 20.03.2002, lk 23–25),
2002/36/EÜ (EÜT L 116, 3.05.2002, lk 16–26), 2002/89/EÜ (EÜT L 355,
30.12.2002, lk 45–60), 2003/22/EÜ (ELT L 78, 25.03.2003, lk 10–11),
2003/47/EÜ (ELT L 138, 5.06.2003, lk 47–48), 2003/116/EÜ (ELT L 321,
6.12.2003, lk 36–40), 2004/31/EÜ (ELT L 85, 23.03.2004, lk 18–23),
2004/70/EÜ (ELT L 127, 29.04.2004, lk 97–103), 2004/102/EÜ (ELT L 309,
6.10.2004, lk 9–25), 2005/15/EÜ (ELT L 056, 2.03.2005, lk 12–13),
2005/16/EÜ (ELT L 057, 3.03.2005, lk 19–22), 2005/77/EÜ (ELT L 296,
12.11.2005, lk 17), 2006/14/EÜ (ELT L 34, 7.02.2006, lk 24–25),
2006/35/EÜ (ELT L 88, 25.03.2006, lk 9–12) ning määrustega (EÜ)
nr 806/2003 (ELT L 122, 16.05.2003, lk 1–35) ja (EÜ) nr 2004/882 (ELT
L 165, 30.04.2004, lk 1–141).
|
Põllumajandusminister Ester TUIKSOO
|